3-24-1844/20 · 3-24-1844/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Legislator summary

AI generated

Tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 20.05.2024 menetluse lõpetamise teate jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. aprillil 2026.

Legislator headnote

AI generated

Art. 4 kohaselt, Art. 4 ta, Art. 6 ja, Art. 6 lõikes, Art. 6 lg, Art. 6 lg-st; 3-24-1844/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja: aprillil 2026.

Keywords

AI generated

requests for information journalist access to files unsolicited observations insufficiently substantiated grievance right of reply privileged rights of access

AI generated

Full text

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

23. märts 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1844

Haldusasi

X. X kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 20.05.2024

menetluse lõpetamise teate isikuandmete kaitse asjas nr

2.1.-1/24/78-159-17 tühistamiseks ja Andmekaitse

Inspektsiooni kohustamiseks jätkata järelevalvemenetluse

läbiviimist Delfi Meedia AS-i, F. F ja Y. Y suhtes

isikuandmete kaitse seaduse § 4 ja isikuandmete kaitse

üldmääruse sätete rikkumise tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: X. X, esindaja v.adv Helmeri Indela

Vastustaja: Andmekaitse inspektsioon, volitatud esindaja

Irina Meldjuk

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 20.05.2024 menetluse lõpetamise teate

isikuandmete kaitse asjas nr 2.1.-1/24/78-159-17 ja kohustada Andmekaitse

Inspektsiooni menetluse jätkamiseks.

3. Mõista Andmekaitse Inspektsioonilt kaebaja kasuks välja menetluskulud

kokku summas 6138,30 eurot (sh käibemaks).

4. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. aprillil 2026.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X. X esitas 16.01.2024 Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) kaebuse (dtl 2-21) Delfi

Meedia AS, F. F ja Y. Y vastu järelevalvemenetluse algatamiseks seoses isikuandmete kaitse

seaduse ja isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) sätete rikkumisega.

2. AKI edastas kaebajale 20.05.2024 menetluse lõpetamise teate nr 2.1.1/24/78-159-17 (dtl

252-254).

3. 19.06.2024 saabus Tallinna Halduskohtule X. X kaebus AKI 20.05.2024 menetluse

lõpetamise teate isikuandmete kaitse asjas nr 2.1.-1/24/78-159-17 tühistamiseks ja AKI

kohustamiseks jätkata järelevalvemenetluse läbiviimist Delfi Meedia AS-i, F. F ja Y. Y suhtes

isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 ja isikuandmete kaitse üldmääruse sätete rikkumise

tuvastamiseks.

4. 04.07.2024 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse.

28.08.2025 määrusega määras kohus asja lahendamise viisik kirjaliku menetluse ja lõplikud

menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjustel:

5.1. AKI on vaidlustatava otsuse tegemisel jätnud täielikult tähelepanuta 16.01.2024 esitatud

kaebuse fundamentaalse seisukoha, mille kohaselt on Delfi, F. F ja Y. Y edastanud Euroopa

Liidu välistele kolmandatele isikutele X. Xi nõusolekuta tema isikuandmeid, sh tundlikke

isikuandmeid.

X. X edastas AKI-le 16.01.2024 kaebuse, kuivõrd Delfi, F. F ja Y. Y on tsiviilasjas ise

kohtule korduvalt avaldanud ja kinnitanud, et nemad töötlesid ja edastasid Journalism

Development Network, Inc-le (OCCRP) X. Xi isikuandmeid, sh tundlikke isikuandmeid.

Delfi, F. F ja Y. Y on oma väidete tõendamiseks esitanud tsiviilasjas kohtule koguni OCCRP

peatoimetaja C. C kirja (dtl 82-83), milles OCCRP peatoimetaja selgitab ja kinnitab, milliseid

konkreetseid andmeid Delfi, F. F ja Y. Y USA-s asuvale OCCRP-le edastasid.

16.01.2024 kaebuse põhirõhk seisneb X. Xi isikuandmete OCCRP-le kui USAs tegutsevale

ehk Euroopa Liidu välisele isikule õigusvastasel avaldamisel ja edastamisel Delfi, F. Fi ja Y.

Ye poolt. Andmekaitse Inspektsioon ei ole aga vaidlustatavas otsuses kaebuse 16.01.2024

põhilist seisukohta vähimalgi määral hinnanud, sh hinnanud Delfi, F. Fi ja Y. Ye tegevuse

kooskõla IKÜM-i sätetega. Vaidlustatavas otsuses on Andmekaitse Inspektsioon asunud

selgitama hoopis OCCRP artikli avaldanud meediaväljaandel lasuvast vastutusest avaldatud

teabe eest, millele aga 16.01.2024 kaebuses ei ole tuginetud.

Mistahes isikuandmete töötlemisel, sh nt andmete kogumisel, avaldamisel, edastamisel tuleb

lähtuda IKS ja IKÜM asjakohastest sätetest. IKÜM art 4 kohaselt on isikuandmeteks

igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku („andmesubjekti“) kohta; tuvastatav

füüsiline isik on isik, keda saab otseselt või kaudselt tuvastada, eelkõige sellise

identifitseerimistunnuse põhjal nagu nimi, isikukood, asukohateave, võrguidentifikaator või

selle füüsilise isiku ühe või mitme füüsilise, füsioloogilise, geneetilise, vaimse, majandusliku,

kultuurilise või sotsiaalse tunnuse põhjal.

Ei saa olla vaidlust, et Delfi, F. Fi ja Y. Ye poolt OCCRP-le edastatud teave X. Xi kohta on

igal juhul käsitletav X. Xi isikuandmetena IKÜM art 4 tähenduses. X. Xi kunagise

süüteomenetlusega seotud andmed on aga nii IKÜM-i kui ka IKS-i tähenduses tundlikud

isikuandmed, mille töötlemisele kehtivad tavaliste isikuandmete töötlemisega võrreldes

oluliselt kõrgemad standardid. Lisaks süütegudega seotud andmetele, on tundlike

isikuandmetena käsitletavad ka X. Xi elukoha andmed ning andmed X. Xile kuuluvate

kinnistute väärtuse kohta. Seega Delfi, F. F ja Y. Y pidid X. Xi isikuandmete töötlemisel

lähtuma tundlike isikuandmete töötlemise põhimõtetest, mida nad aga antud juhul selgelt ei

ole teinud, mistõttu on Delfi, F. F ja Y. Y kolmandatele isikutele X. Xi teadmata ja

nõusolekuta isikuandmeid (sh tundlikke) edastades tegutsenud õigusvastaselt.

Õigusvastaseks muudab Delfi, F. Fi ja Y. Ye tegevuse tõik, et Delfil, F. Fil ja Y. Yel puudus

X. Xi isikuandmete töötlemiseks ja OCCRP-le edastamiseks mistahes õiguslik alus ning X. Xi

nõusolek. Vaidlust ei saa olla asjaoludes, et:

1) Delfil, F. Fil ja Y. Yel puudus X. Xi nõusolek X. Xi isikuandmete, rääkimata tundlike

isikuandmete avaldamisest ja edastamisest kolmandatele isikutele, sh Euroopa Liidu välisele

OCCRP-le ning C. Cle Bosnia ja Hertsegoviinas;

2) Delfi, F. Fi ja Y. Y ei ole kunagi küsinud X. Xilt nõusolekut tema isikuandmete

edastamiseks kolmandatele isikutele, sh USA-s tegutsevsale juriidilisele isikule või Bosnia ja

Hertsegoviina kodanikule C. Cle.

Kaebuse esitaja märgib, et reeglina on just andmesubjekti nõusolek seaduslikuks aluseks

isikuandmete töötlemisel. Nii on ka Riigikohus selgitanud lahendi nr 2-15-16007 p-s 13

varem kehtinud IKS-i alusel, et üldjuhul on isikuandmete töötlemine lubatud IKS § 10 lg 1

järgi üksnes andmesubjekti nõusolekul, samuti on IKS § 11 lg 3 järgi andmesubjektil õigus

igal ajal nõuda isikuandmete avalikustajalt isikuandmete avalikustamise lõpetamist. Samad

põhimõtted kehtestab IKÜM art 6 ja IKS § 25. Olukorras, kus Delfil, F. Fil ja Y. Yel puudus

X. Xi nõusolek X. Xi isikuandmete, sh tundlike isikuandmete töötlemiseks, sh kogumiseks

ning kolmandatele isikutele avaldamiseks ja edastamiseks, võisid Delfi, F. F ja Y. Y X. Xi

isikuandmeid X. Xi nõusolekuta kolmandatele isikutele edastada üksnes mingil IKS-ist või

IKÜM-ist tuleneval õiguslikul alusel, mis võimaldab isikuandmeid töödelda andmesubjekti

nõusolekust sõltumata. Arvestades, et Delfi on meediaväljaanne ning F. F ja Y. Y Delfi

ajakirjanikud, saab X. Xi nõusolekuta isikuandmete töötlemise õigusliku alusena kõne alla

tulla eeskätt IKS § 4. Antud juhul puudus Delfil, F. Fil ja Y. Yel kaebuse esitaja isikuandmete

töötlemiseks aga mistahes IKS § 4 kohane ajakirjanduslik eesmärk, seda muu hulgas põhjusel,

et Delfi, F. F ja Y. Y on ise asunud tsiviilasjas seisukohale, et nemad ei olnud OCCRP artikli

avaldajateks.

Siinkohal juhib kaebuse esitaja tähelepanu ka vaidlustatavas otsuses esinevale vastuolule.

AKI on sissejuhatuseks märkinud, et AKI-il ei ole võimalik taotlust Delfi, F. Fi ja Y. Ye

tegevuse IKS §-le 4 vastavuse osas kontrollida, kuna see säte käsitleb ajakirjanduslikul

eesmärgil avalikustamist, kuid kaebusest nähtuvalt on antud juhul tegemist isikuandmete

edastamisega ning avaldamine toimub OCCRP poolt. Samas vaidlustatava otsuse viiendas

lõigus jõuab aga AKI siiski järeldusele, et puudutatud isikud ei ole rikkunud võrgulehel

/www.occrp.org avaldatud artikli osas IKS § 4 nõudeid. Kui AKI-il ei olnud võimalik Delfi,

F. Fi ja Y. Ye tegevuse vastavust IKS §-le 4 kontrollida, siis ei olnud inspektsioonil kuidagi

võimalik jõuda ka järeldusele, et Delfi, F. F ja Y. Y IKS § 4 nõudeid ei ole rikkunud. AKI

seisukohad vaidlustatavas otsuses on lubamatult vastuolulised.

Kaebuse esitaja märgib, et kui AKI leidis, et puudutatud isikud ei ole tegutsenud IKS § 4

alusel, oleks AKI pidanud kontrollima, millisel õiguslikul alusel Delfi, F. F ja Y. Y

kolmandatele isikutele X. Xi isikuandmeid, sh tundlikke isikuandmeid edastades tegutsesid.

Vaidlustatud otsusest mistahes sellist analüüsi ega põhjendusi ei nähtu. Ainus õiguslik alus,

millele vaidlustatavas otsuses on viidatud, on IKÜM artikkel 6 lg 1 p f, mis sätestab

isikuandmete töötlemise seaduslikkuse vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi

korral. Samas ei nähtu vaidlustatavast otsusest, et vastustaja peaks antud juhul puudutatud

isikute tegevuse õiguslikuks aluseks IKÜM 6 lg 1 p f. Igal juhul ei oleks IKÜM 6 lg 1 p f

alusel võimalik puudutatud isikute tegevust seaduslikuks pidada, kuivõrd IKÜM artikkel 6 lg

1 p f välistab isikuandmete töötlemise seaduslikkuse, kui andmesubjekti huvid või

põhiõigused ja -vabadused vastutava töötleja või kolmanda isiku huvid üles kaaluvad. Ei

esine ühtegi argumenti, millest tulenevalt võiks USA-s asuva OCCRP huvi X. Xist ebaõigeid

ja au teotavaid andmeid sisaldava artikli avaldamist pidada kaalukamaks X. Xi huvidest,

põhiõigustest ja -vabadustest, sh IKÜM alusel tagatud õigusest olla unustatud. Ühtegi sellist

põhjendust ei ole vastustaja esile toonud ka vaidlustatavas otsuses, kuna vastustaja ei ole

otsuse tegemisel nimetatud asjaolusid kontrollinud ega hinnanudki, mistõttu vastustaja

menetluse lõpetamise otsus on selgelt õigusvastane ning motiveerimata.

Seega on vastustaja jätnud kaebuse esitaja 16.01.2024 kaebuse põhiküsimuse täielikult

lahendamata, asjaolud välja selgitamata ning kaebuses toodud asjaoludele õigusliku hinnangu

andmata, rääkimata antud õigusliku hinnangu motiveerimisest. Kaebuse sisulise lahendamise

asemel on AKI asunud selgitama võrgulehe omaniku vastutusest artiklite juures olevate

kommentaaride eest, olenemata sellest, et OCCRP veebilehel mistahes kommenteerimise

võimalust ei nähtu, samuti allikakaitsest, mis on käesoleval juhul asjakohatu (vt põhjendusi

allpool) ning millele pole isegi Delfi, F. F ja Y. Y tuginenud. Lõpuks leiab AKI üldse, et tal

käesoleva juhtumi lahendamiseks ehk sisuliselt kaebuse esitaja isikuandmete kaitsmiseks, mis

peaks olema AKI põhifunktsioon, pädevust ei ole.

Kokkuvõttes on AKI kaebja arvates jätnud 16.01.2024 esitatud kaebuse sisuliselt

lahendamata, asjaolud välja selgitamata ning asjaoludele õigusliku hinnangu andmata.

Vastustaja ei ole tuvastanud ega välja selgitanud Delfi, F. Fi ja Y. Ye tegevuse õguslikku alust

X. Xi isikuandmete kolmandatele isikutele edastamisel. Vaidlustatud otsuses on asutud hoopis

analüüsima võrgulehe omaniku vastutust avaldatud teabe ning artiklile lisatud kommentaaride

eest, allikakaitse olemust jms, mis on antud juhtumi valguses täielikult asjakohatud.

5.2. Kaebaja leiab, et AKI on vaidlustatava otsuse tegemisel kohaldanud ebaõigesti IKS § 4.

IKS § 4 sätestab, et isikuandmeid võib andmesubjekti nõusolekuta töödelda ajakirjanduslikul

eesmärgil, eelkõige avalikustada meedias, kui selleks on avalik huvi ja see on kooskõlas

ajakirjanduseetika põhimõtetega. Isikuandmete avalikustamine ei tohi ülemäära kahjustada

andmesubjekti õigusi.

Isikuandmete kaitse seaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et kõnesolevas paragrahvis

toodud kriteeriume on vaja kaaluda igakordse isikuandmete töötlemise juures. Oluline on

tähele panna, et ajakirjanduslikul eesmärgil töötlemise korral tuleb iga töötlemistoimingu

puhul eraldi hinnata, kas selleks on õigus kasutada erandeid. Avalikustamine on üks

põhilisemaid isikuandmete töötlemise toiminguid, kuid analüüsida oleks vaja ka säilitamist,

otsingumootoritele kättesaadavaks tegemist, edastamist kolmandatele isikutele ning

arhiveerimist või kustutamist. Muuhulgas tuleb tähele panna ka isikuandmete kaitse

üldmääruse art 6 lõikes 4 sätestatud isikuandmete edasise töötlemise tingimusi.

Nii IKS § 4 sätte sõnatusest kui ka IKS eelnõu seletuskirjast nähtuvalt rakendub säte oluliselt

laiapindsemale isikuandmete töötlemise viisidele, kui ainult meedias avalikustamisele.

Vaidlustatud otsuse teises lõigus on AKI pidanud Delfi, F. Fi ja Y. Ye tegevuse vastavuse

kontrollimist IKS §-le 4 võimatuks, kuna säte käsitleb ajakirjanduslikul eesmärgil

avalikustamist. Arvestades IKS eelnõu seletuskirjas toodud selgitusi, millele kaebaja

kusjuures ka 16.01.2024 kaebuses viitas, on ilmne, et säte ei reguleeri üksnes

ajakirjanduslikul eesmärgil avalikustamist, nagu inspektsioon IKS §-i 4 väga kitsendavalt on

tõlgendanud. Seega ei ole vaidlustatud otsuses märgitud vastustaja seisukohad kooskõlas

seadusandja eesmärkidega IKS § 4 loomisel. Vastustaja on vaidlustatavas otsuses jätnud IKS

§ 4 kohaldamisega seotud asjaolud ja eeldused täielikult kontrollimata, mistõttu vaidlustatav

vastustaja otsus on täielikult motiveerimata.

AKI on vaidlustatavas otsuses leidnud, et meediaväljaanded peavad saama oma töö tarbeks

omavahel vajalikku infovahetust teostada. Jääb arusaamatuks, millist „tööd“ vastustaja silmas

peab. Kaebuse esitaja selgitab, et Delfi on meediaväljaanne ning F. F ja Y. Y ajakirjanikud.

Seega nende „töö“ saab seisneda üksnes mingi artikli loomises. Kui vastustaja leiab, et Delfi,

F. F ja Y. Y avaldasid ja edastasid kolmandatele isikutele X. Xi isikuandmeid, sh tundlikke

isikuandmeid seoses oma „tööga“, jääb arusaamatuks, miks välistab AKI Delfi, F. Fi ja Y. Ye

vastutuse IKS § 4 rikkumise eest. Sealjuures ei ole vastustaja kontrollinud, kas IKS § 4 alusel

üldse esinesid eeldused, kaebuse esitaja isikuandmete (sh tundlike) edastamiseks

kolmandatele isikutele.

Kaebuse esitaja juhib tähelepanu, et ka Delfi ise on pidanud oma tegevuse (X. Xi

isikuandmete kolmandatele isikutele avaldamisel ja edastamisel) õiguslikuks aluseks just IKS

§-i 4. AKI on ise vaidlustatavas otsuses toonud välja Delfi 06.05.2024 vastuses (dtl 258-265)

toodud seisukohad, milles Delfi on mh selgitanud, et informatsiooni, mida OCCRP-le

edastati, töötles nii Delfi kui ka OCCRP ajakirjanduslikul eesmärgil kooskõlas isikuandmete

kaitse seaduse §-ga 4. Olukorras, kus ka Delfi on ise pidanud oma tegevuse õiguslikuks

aluseks IKS §-i 4, oleks AKI pidanud vaidlustatavas otsuses minimaalselt vähemalt

põhjendama, mille põhjal vastustaja leiab, et IKS § 4 Delfi, F. Fi ja Y. Ye tegevusele antud

juhul ei kohaldu, samuti, millele tuginedes tõlgendab AKI IKS §-i 4 seadusandja tahtest

erinevalt. Kui vastustaja lähtus vaidlustatava otsuse tegemisel IKS § 4 mittekohaldumisest,

pidi vastustaja tuvastama, milline oli üldse Delfi, F. Fi ja Y. Ye poolt kaebuse esitaja

isikuandmete kolmandatele isikutele edastamise õiguslik alus.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et IKS § 4 tõlgendamisel tuleb lähtuda nii IKÜM-i

põhimõtetest ning seadusandja tahtest. Antud juhul tuleneb IKS eelnõu seletuskirjast

expressis verbis, et IKS §-s 4 toodud kriteeriume on vaja kontrollida andmete igakordsel

töötlemisel, sh kolmandatele isikutele edastamisel. Vastustaja ei ole seda kaebuse

lahendamisel teinud, mistõttu vaidlustatav otsus on täielikult motiveerimata. Vastustaja ei ole

endale selgeks teinud asjaolusid ega ka asjakohaseid kohaldamisele kuuluvaid õigusnorme,

niisamuti ei ole vastustaja kontrollinud Delfi, F. Fi ja Y. Ye poolt X. Xi isikuandemete

edastamise seaduslikkust kohaldamisele kuuluvate õigusnormide valguses.

Oluline on siinkohal ka rõhutada, millistele kolmandatele isikutele puudutatud isikud X. Xi

isikuandmeid, sh tundlikke isikuandmeid edastasid. Kaebuse esitaja selgitab, et OCCRP

väljaandja on USA-s registreeritud äriühing. OCCRP peatoimetaja, C. C, kelle kinnituskirja

on puudutatud isikud tsiviilasjas tõendina kasutanud, on Bosnia ja Hertsegoviina elanik. Ka

ülejäänud OCCRP artikli all- ja ülaosas märgitud ajakirjanikud asuvad üle maailma (nt

Norras, Ukrainas jne). Ükski eelnimetatud riik ei ole Euroopa Liidu liikmesriik. Teisisõnu on

Delfi, F. F ja Y. Y isikud edastanud X. Xi nõusolekuta tema isikuandmed, sh tundlikud

isikuandmed kolmandatest riikidest pärit isikutele, kelleni Euroopa Liidu õigus, sh IKÜM ei

küündi. Selliselt on Delfi, F. F ja Y. Y asetanud X. Xi olukorda, kus X. Xil on oma õiguste

kaitsmine äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu, ning ka väga ressursikulukas.

Kaebuse esitaja selgitas 16.01.2024 esitatud kaebuses, et Eesti kohtud on kohtualluvuse

puudumise tõttu keeldunud X. Xi hagi OCCRP vastu menetlemast. Seega on kaebuse esitaja

ainus võimalus oma õigusi realiseerida, kui kaebuse esitaja esitab OCCRP vastu hagi USA

kohtule. Kui aga kaebuse esitaja sooviks OCCRP vastu USA kohtus nõudeid esitada, oleks

sellise õigusvaidluse kulu ca 2-3 miljonit dollarit (vt põhjendusi 16.01.2024 kaebuse p-des

2.4.5-2.4.6).

Lisaks eeltoodule on X. Xist avaldanud ebaõigeid ja au teotavaid faktiväiteid sisaldava artikli

(dtl 118) ka Suurbritannia äriühing FINTRAIL LTD. Viidatud FINTRAIL artikli

allikmaterjaliks X. Xit puudutavas osas on artiklist nähtuvalt OCCRP artikkel. Kui X. X

soovib oma õigusi kaitsta, tuleb X. Xil esitada hagi ka FINTRAIL LTD vastu, sealjuures ei

ole aga teada, kui kulukaks võib õigusvaidluse pidamine Suurbritannias registreeritud

ettevõttega osutuda. Oluline on aga rõhuda, et sellise ahelreaktsiooni artiklite avaldamise näol

on de facto teinud võimalikuks Delfi, F. Fi ja Y. Ye poolt vastutustundetult, õigusvastaselt ja

mala fide kolmandas riigis tegutsevatele kolmandatele isikutele X. Xi isikuandmete, sh

tundlike isikuandmete edastamine. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei näe AKI tekkinud

olukorras mitte mingisugust probleemi, mis on õiguslikult absurdne nii IKS § 4 kui ka IKÜM-

i sätete alusel.

Kokkuvõttes on AKI IKS § 4 ebaõigesti kohaldanud, mistõttu on vastustaja jõudnud ka

ebaõigele järeldusele, et IKS § 4 käesolevale juhtumile ei kohaldu.

5.3. AKI on jätnud täielikult kohaldamata IKÜM asjakohased sätted ning Riigikohtu praktika.

AKI on ekslikult leidnud, et OCCRP artiklis avaldatu eest kannab vastutust üksnes

meediaväljaanne (OCCRP).

Riigikohus on leidnud lahendi nr 3-2-1-159-14 p-s 14, et kui isikuandmed on seaduse alusel

ilma andmesubjekti nõusolekuta varem mingis vormis avalikustatud (nt andmete avaldamine

kohtuasja avalikul arutamisel), siis ei tähenda see, et edaspidi võis neid isikuandmeid

piiramatult ja korduvalt avalikustada. IKS § 11 lg-st 1 ei tulene, et juba avalikustatud

isikuandmete uueks töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust. Ka Euroopa Inimõiguste

Kohus on rõhutanud, et andmete kajastamine kohtumenetluses ei anna blankovolitust

andmete avaldamiseks meedias (vt nt 17. jaanuari 2012. a otsused asjas 33497/07: Krone

Verlag jt vs. Austria, p 49 ja asjas 3401/07: Kurier vs. Austria, p 44; 10. veebruari 2009. a

otsus asjas nr 3514/02: Eerikäinen jt vs. Soome, p 63). Selline võimalus oleks vastuolus

andmetöötluse eesmärgikohasuse, minimaalsuse ja kasutuse piiramise põhimõtetega (IKS § 6

p-d 2–4). Kohtuistungil avaldatud andmete uus avaldamine meedias avardab oluliselt

teavitatavate isikute ringi ja sellel võivad olla andmesubjekti jaoks olulised tagajärjed.

Viidatud Riigikohtu lahendist tulenevad olulised põhimõtted on asjakohased ka käesoleval

juhtumil. OCCRP artikliga samaaegselt avaldas Delfi oma veebilehel X. Xist artikli, mille üle

käib tsiviilasjas samuti poolte vahel vaidlus, mis ei oma aga 16.01.2024 esitatud kaebuse

seisukohast tähtsust. Küll aga asjaolu, et Delfi on ka oma hallataval veebilehel X. Xist artikli

avaldanud, viitab, et Delfi on oma ajakirjanikega X. Xi isikuandmeid, sh tundlikke

isikuandmeid (enda arust) ajakirjanduslikul eesmärgil Delfi Eesti veebilehel artikli

avaldamise eesmärgil töödelnud. Isegi, kui X. Xi isikuandmete töötlemine X. Xi nõusolekuta

Delfi veebilehel artikli avaldamiseks oleks olnud IKS § 4 kohaselt õiguspärane (X. X vaidleb

sellele tsiviilasjas täies ulatuses vastu), ei annaks see viidatud Riigikohtu praktikast tulenevalt

Delfile ega tema ajakirjanikele siiski õigust X. Xi isikuandmeid, rääkimata tundlikest

isikuandmetest, kolmandatele Euroopa Liidu välistele isikutele edastada ilma X. Xi kui

andmesubjekti nõusolekuta. Käesoleval juhtumil puudus Delfil, M. Kundil ja Y. Yel kaebuse

esitaja nõusolek tema isikuandmete kolmandatele isikutele levitamiseks, rääkimata

kolmandatest Euroopa Liidu välistest isikutest.

Viidatud Riigikohtu lahendist tuleneb veel üks väga oluline põhimõte, mille kohaselt isegi

selliste andmete, mis ei ole olemuselt mistahes viisil salastatud, vaid on igaühele sisuliselt

vabalt kättesaadavad (nt kohtuistungitel avaldatud andmed), andmete meedias uuesti

avaldamisel võivad andmesubjektile olla negatiivsed tagajärjed. Kaebuse esitaja selgitab, et

need Riigikohtu selgitused on antud juhul olulised, kuivõrd Delfi, F. F ja Y. Y on korduvalt

tuginenud väitele, et andmed, mille Delfi, F. F ja Y. Y kolmandatele isikutele edastasid, on

väidetavalt avalikest allikatest kättesaadavad. Riigikohtu selgitustest tulenevalt ei ole aga

andmete vabalt kättesaadavus aluseks andmete meedias avaldamiseks, kuivõrd see avardab

oluliselt teavitatavate isikute ringi. Antud juhul just see stsenaarium on puudutatud isikute

tegevuse tagajärjel realiseerunud. Ilmselgelt ei oleks OCCRP lugejaskond ise asunud X. Xi

kohta andmeid otsima, kui Delfi, F. F ja Y. Y ei oleks kolmandatele isikutele X. Xi andmeid

avaldanud ning OCCRP artiklit ei oleks avaldatud. Riigikohtu selgitustest tulenevalt tuleb ka

vabalt kättesaadavate andmete uuesti avalikustamisel ning ilmselgelt ka edastamisel kaaluda

andmete avalikustamise mõju andmesubjektile. Ilmselgelt Delfi, F. F ega Y. Y mingit

mõjuanalüüsi läbi ei viinud, vaid edastasid X. Xi isikuandmed, sh tundlikud isikuandmed,

suvaliselt OCCRP-le, kellele Euroopa Liidu õigus ei kohaldu.

Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et Delfi, F. F ja Y. Y on tsiviilasjas selgitanud, et nemad ei

saanud OCCRP artikli sisu kuidagi mõjutada, vaid nende tegevus seisnes üksnes X. Xi

isikuandmete OCCRP-le edastamises. Delfi, F. Fi ja Y. Ye seisukohti on kinnitanud ka

OCCRP peatoimetaja C. C (vt OCCRP peatoimetaja kinnituskirja lisas 1 oleva kaebuse lisas

4). See tähendab, et Delfi, F. F ja Y. Y edastasid X. Xi isikuandmed, sh tundlikud

isikuandmed kolmandates riikides tegutsevatele kolmandatele isikutele selliselt, et neil

puudus mistahes võim kontrollimaks, mida sellised kolmandad isikud X. X andmetega teha

kavatsevad. Tegemist on jämeda IKS-i ja IKÜM-i rikkumisega, mistõttu on äärmiselt

kummastav, kuidas on AKI sisuliselt leidnud, et isikuandmete sellisel viisil töötlemine on

õiguspärane. Õiguskirjanduses on leitud, et üldiselt peaksid ajakirjanikuid hoiduma

isikuandmete edastamisest Euroopa Majanduspiirkonna välistesse riikidele, kus puudub

GDPR-iga sarnane andmete kaitse.1

Kaebuse esitaja juhib ka tähelepanu, et Delfi 06.05.2024 vastuse (dtl 258-265) p-s 13 on Delfi

selgitanud, et samaaegselt Eestis toimuva kohtumenetlusega on X. X esitanud Y. Y ja F. F

vastu hagi kohtusse Araabia Ühendemiraatides Dubais. X on kohtule edastanud Y. Y ja F. F

isikuandmed, mis on võimaldanud kohtumenetlust ebademokraatlikus ja inimõigusi

mitteaustavas riigis, tekitades Y. Yle ja F. Fle suurt varalist kahju ning pannes ohtu nende

isikuõigused. Kaebuse esitaja selgitab, et Delfi, F. F ja Y. Y peavad nende isikuandmete

(nimi, isikukood, elukoht) edastamist kohtumenetluses nende isikuõiguste räigeks

rikkumiseks. Sarnaselt näiteks USA-ga on ka Araabia Ühendemiraadid kolmas Euroopa Liidu

väline riik. Delfi, F. F ja Y. Y ei edastanud kolmandates riikides tegutsevatele kolmandatele

isikutele aga X. Xi kohta mitte üksnes tavalisi isikuandmeid, vaid ka IKÜM ja IKS

tähenduses tundlikke isikuandmeid. Delfi, F. F ja Y. Y, pidades enda nime, isikukoodi ja

elukoha andmete AU]E kohtule kohtumenetluse läbiviimise edastamisel nende isikuõiguste

räigeks rikkumiseks, tunnistavad ja võtavad sellega omaks, et nad on ka X. Xi õigusi räigelt

rikkunud. AKI on asja lahendamisel nimetatud argumendi jätnud täielikult tähelepanuta.

IKÜM art 6 lg 4 sätestab, et kui isikuandmete töötlemine muul eesmärgil kui see, milleks

isikuandmeid koguti, ei põhine andmesubjekti nõusolekul või liidu või liikmesriigi õigusel,

mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne meede, et tagada artikli 23

lõikes 1 osutatud eesmärkide täitmine, võtab vastutav töötleja selle kindlakstegemiseks, kas

muul eesmärgil töötlemine on kooskõlas eesmärgiga, mille jaoks isikuandmeid algselt koguti,

muu hulgas arvesse a) seost nende eesmärkide, mille jaoks isikuandmeid koguti, ja

kavandatava edasise töötlemise eesmärkide vahel; b) isikuandmete kogumise konteksti,

eelkõige andmesubjektide ja vastutava töötleja vahelist seost; c) isikuandmete laadi, eelkõige

seda, kas töödeldakse isikuandmete eriliike vastavalt artiklile 9 või süüteoasjades

süüdimõistvate kohtuotsuste ja süütegudega seotud isikuandmeid vastavalt artiklile 10; d)

kavandatava edasise töötlemise võimalikke tagajärgi andmesubjektide jaoks; e) asjakohaste

kaitsemeetmete olemasolu, milleks võivad olla näiteks krüpteerimine

ja

pseudonümiseerimine.

1 https://bookdown.org/fede_caruso/bookdown/the-journalistic-exemption-in-the-gdpr.html

, peatükk 3.6.

Kabaja rõhutab, et asjaolu, et isikuandmete töötlemise rikkumine kolmanda isiku poolt,

kellele isikuandmeid edastatakse, ei välista isikuandmete töötlemise rikkumist andmeid

edastanud isiku poolt. Kuigi Delfi, F. Fi ja Y. Ye tegevus X. Xi isikuandmete, sh tundlike

isikuandmete kolmandatele isikutele avaldamisel ja edastamisel oli täielikult õigusvastane,

oleksid Delfi, F. F ja Y. Y pidanud IKÜM art 6 lg-st 4 tulenevalt, arvestades avaldatud ja

edastatud isikuandmete laadi, pidanud minimaalselt võtma kasutusele asjakohased

kaitsemeetmed, et maandada võimalikke riske andmesubjektile kahju tekitamisel, nt edastades

andmed vähemalt pseudonümiseeritult. Ilmselgelt ei ole Delfi, F. F ja Y. Y mistahes

kaitsemeetmeid kasutusele võtnud, vaid on vastutustundetult jaganud kolmandates Euroopa

Liidu välistes riikides tegutsevatele kolmandatele isikutele X. Xi isikuandmeid, sh tundlikke

isikuandmeid, mõtlemata võimalikele negatiivsetele tagajärgedele, mis selline avaldamine X.

Xile kaasa võib tuua. AKI ei ole järelevalvemenetluse käigus välja selgitanud, kas ja milliseid

kaitsemeetmeid Delfi, F. F ja Y. Y üldse kasutusele võtsid. Seega on AKI rikkunud IKÜM art

6 lg-t 4.

Vastustaja on jätnud tähelepanuta ja kontrollimata ka Delfi poolt IKÜM § 24 lg 1, § 25 lg 1 ja

2 rikkumised. IKÜM § 24 lg 1 sätestab, et arvestades töötlemise laadi, ulatust, konteksti ja

eesmärke, samuti füüsiliste isikute õigusi ja vabadusi ähvardavaid erineva tõenäosuse ja

suurusega ohte, rakendab vastutav töötleja asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid,

et tagada ja suuta tõendada isikuandmete töötlemist kooskõlas käesoleva määrusega. Vajaduse

korral vaadatakse need meetmed läbi ja ajakohastatakse neid. Vastustaja ei ole kontrollinud

Delfi, F. Fi ja Y. Ye poolt IKÜM § 24 lg 1 nõuete täitmist seoses kaebuse esitaja

isikuandmete välisriikidesse edastamisega.

IKÜM § 25 lg 1 sätestab, et võttes arvesse teaduse ja tehnoloogia viimast arengut ja

rakendamise kulusid ning töötlemise laadi, ulatust, konteksti ja eesmärke, samuti töötlemisest

tulenevaid füüsiliste isikute õigusi ja vabadusi ähvardavaid erineva tõenäosuse ja suurusega

ohte, rakendab vastutav töötleja nii töötlemisvahendite kindlaksmääramisel kui ka

isikuandmete töötlemise ajal asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, nagu

pseudonümiseerimine, mis on vajalikud andmekaitsepõhimõtete (nagu võimalikult väheste

andmete kogumine) tõhusaks rakendamiseks ja vajalike kaitsemeetmete lõimimiseks

isikuandmete töötlemisse, et täita käesoleva määruse nõudeid ja kaitsta andmesubjektide

õigusi. IKÜM § 25 lg 2 sätestab, et vastutav töötleja rakendab asjakohaseid tehnilisi ja

korralduslikke meetmeid, millega tagatakse, et vaikimisi töödeldakse ainult isikuandmeid, mis

on vajalikud töötlemise konkreetse eesmärgi saavutamiseks. See kehtib kogutud isikuandmete

hulga, nende töötlemise ulatuse, nende säilitamise aja ja nende kättesaadavuse suhtes. Nende

meetmetega tagatakse eelkõige see, et isikuandmeid ei tehta vaikimisi ilma asjaomase isiku

sekkumiseta määramata füüsiliste isikute ringile kättesaadavaks. Vastustaja ei ole

kontrollinud Delfi, F. Fi ja Y. Ye poolt IKÜM § 25 lg-te 1 ja 2 nõuete täitmist seoses kaebuse

esitaja isikuandmete töötlemisega. Käesoleval juhtumil on selgelt rikutud IKÜM § 25 lg-t 1,

kuna Delfi, F. F ja Y. Y ei ole hinnanud isikuandmete OCCRP-le edastamisest tulenevaid

kaebuse esitaja õigusi ja vabadusi ähvardavaid erineva tõenäosuse ja suurusega ohte (X. Xi au

ja mainet räigelt teotava OCCRP artikli ilmumine) ning X. Xi isikuandmeid ei ole edastatud

anonümiseeritult.

IKÜM § 30 lg 1 sätestab, et vastutav töötleja ja asjakohasel juhul vastutava töötleja esindaja

registreerib tema vastutusel tehtavad isikuandmete töötlemise toimingud. Vastustaja ei ole

kontrollinud Delfi, F. Fi ja Y. Ye poolt IKÜM § 30 lg 1 nõuete täitmist seoses kaebuse esitaja

isikuandmete välisriikidesse edastamisega.

IKÜM preambula p-s 101 on selgitatud, et isikuandmete piiriülene liikumine liitu mitte

kuuluvatesse riikidesse ja rahvusvahelistele organisatsioonidele ning nendest riikidest ja

organisatsioonidest liitu on vajalik rahvusvahelise kaubanduse ja koostöö laiendamiseks.

Selliste andmevoogude suurenemine on laiendanud isikuandmete kaitsega seonduvate

väljakutsete ja probleemide ringi. Isikuandmete edastamisel liidust vastutavatele töötlejatele,

volitatud töötlejatele või muudele vastuvõtjatele kolmandates riikides või rahvusvahelistele

organisatsioonidele ei tohiks aga kahjustada liidus käesoleva määrusega tagatud füüsiliste

isikute kaitse taset, sealhulgas juhtudel, kui kolmandast riigist või rahvusvahelisest

organisatsioonist saadud isikuandmed saadetakse edasi vastutavatele töötlejatele või

volitatud töötlejatele samas või muus kolmandas riigis või rahvusvahelises organisatsioonis.

Igal juhul tohib andmeid kolmandatele riikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele

edastada ainult käesolevat määrust täielikult järgides. Andmeid tohiks edastada ainult siis,

kui vastutav töötleja ja volitatud töötleja täidavad käesolevas määruses sätestatud tingimusi

isikuandmete edastamise kohta, arvestades muid käesoleva määruse sätteid.

Nõuded isikuandmete edastamisele kolmandatele riikidele ja rahvusvahelistele

organisatsioonidele sätestab IKÜM 5. peatükk. Vastustaja ei ole vaidlustavast otsusest

nähtuvalt kontrollinud, kas X. Xi isikuandmete OCCRP-le ja C. Cle edastamisel on järgitud

IKÜM 5. peatüki (§ 44-49) nõudeid. Kaebuse esitaja on seisukohal, et ilmselgelt ei ole Delfi,

F. F ja Y. Y järginud IKÜM § 44- 49 nõudeid, seda enam, et käesoleval juhtumil IKÜM § 49

lg 1 selgesõnaliselt keelab X. Xi isikuandmete edastamise kolmandatesse riikidesse.

Lisaks eeltoodule sätestab IKÜM art 35 vastutavale töötlejale kohustuse viia läbi

andmekaitsealase mõjuhinnangu, kui isikuandmete töötlemise tulemusel võib füüsilise isiku

õigustele ja vabadustele tekkida tõenäoliselt suur oht. Ei saa mingit mõistlikku vaidlust olla,

et kolmandates riikides tegutsevatele kolmandatele isikutele füüsilise isiku andmete,

rääkimata tundlike isikuandmete jagamisest, võib isiku õigustele ja vabadustele ilmselgelt

tekkida suur oht – antud juhul on sellised ohud ka realiseerinud kaebuse esitajat räigelt

laimava OCCRP artikli näol. Vastustaja ei ole järelevalvemenetluse käigus hinnanud, kas

puudutatud isikutel oli antud juhul kohustus selline mõjuhinnang koostada ning kas seda on

ka tehtud, mistõttu vastustaja on rikkunud IKÜM art 35.

AKI ei ole antud juhul üldse kontrollinud, millisele IKÜM-ist tulenevale õiguslikule alusele

X. Xi isikuandmete Euroopa Liidu välistele kolmandatele isikutele levitamisele suunatud

Delfi, F. Fi ja Y. Ye tegevus liigitub ning kas Delfi, F. Fi ja Y. Ye on täitnud IKÜM-ist

tulenevad nõuded X. Xi isikuandmete, sh tundlike isikuandmete kolmandates riikides

tegutsevatele kolmandatele isikutele avaldades ja edastades. Sealhulgas ei ole vastustaja

kontrollinud, kas IKÜM § 44-49 alusel oli Delfi, F. Fi ja Y. Ye poolt X. Xi isikuandmete

kolmandatesse riikidesse edastamine lubatud. Järelikult on vaidlustatud otsus täielikult

motiveerimata ning vastustaja on järelevalvemenetluse läbi viinud täiesti puudulikult,

tegelikke faktilisi asjaolusid välja selgitamata.

Kaebuse esitaja juhib tähelepanu, et AKI on ise oma veebilehel selgitanud, millisel viisil tohib

isikuandmeid välisriiki edastada (dtl 266-268). Vastustaja on selgitanud, et mittepiisava

andmekaitsetasemega riikide kategooriasse kuuluvad Ameerika Ühendriigid. USAsse

edastamisel tuleb rakendada IKÜM art 46 ettenähtud kaitsemeetmeid või art 49 erandeid.

Antud juhul ei esine mistahes IKÜM art 49 erandeid X. Xi andmete kolmandasse riiki

edastamiseks. Samuti ei ole Delfi, F. F ega Y. Y kasutusele võtnud IKÜM art-s 46 sätestatud

kaitsemeetmeid. Seega on ilmne, et Delfi, F. F ja Y. Y on X. Xi andmeid kolmandates riikides

tegutsevatele kolmandatele isikutele edastades tegutsenud õigusvastaselt. Vastustaja on

vaidlustatava otsuse tegemisel jätnud täielikult kontrollimata ja tähelepanuta asjaolu, et Delfi,

F. Fi ja Y. Ye käitumine kaebuse esitaja isikuandmete levitamisel USA-s ning Bosnia ja

Hertsegoviinas asuvastele isikutele on täielikult vastuolus IKÜM artiklites 46 ja 49

sätestatuga, seda muu hulgas vastustaja enda veebilehel olevate seletuste järgi. Vastustaja

otsuses esitatud vastupidised seisukohad ei ole tõsiselt võetavad, sisuliselt tegeleb vastustaja

kaebuse esitaja õigusvastase ja teadliku eksitamisega.

5.4. Kaebaja leiab, et AKI on jätnud täielikult täitmata oma HMS §-st 6 (uurimispõhimõte)

tuleneva kohustuse selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ning

vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel.

Vaidlustatavast otsusest ja inspektsiooni 31.05.2024 vastusest (dtl 258-268) kaebuse esitaja

teabenõudele nähtub, et vastustaja ainus menetlustoiming on antud juhul olnud päringu

esitamine Delfile. AKI on aga jätnud täielikult välja selgitamata, millised konkreetseid

andmed Delfi, F. F ja Y. Y kolmandatele isikutele avaldasid ja edastasid, mil viisil andmete

edastamine toimus ning muud andmete edastamisega seotud faktid.

AKI järeldused baseeruvad üksnes Delfi 06.05.2024 esitatud paljasõnalisel vastusel ning selle

pimesi usaldamisel, omalt poolt fakte ja tegelikke asjaolusid üle kontrollimata.

AKI on leidnud, et praegusel juhul on kaebaja saanud ka enda andmete edastamise osas

piisavaid selgitusi. Praegusel juhul ei ole lähtuvalt toodud andmekoosseisust meile

teadaolevalt edastatud muid andmeid, mis ei oleks kaasusega seotud. Kaebuse esitaja

selgitab, et sellise järelduseni jõudmiseks oleks vastustaja pidanud konkreetselt tuvastama (nt

algsete e-kirjade või muude tõendite põhjal), milliseid andmeid Delfi, F. F ja Y. Y

kolmandatele isikutele avaldasid ja edastasid, samuti kas üldse ja milliseid selgitusi nad X.

Xile jagasid. Delfi, F. F ja Y. Y ei ole kunagi X. Xi poole pöördunud, küsimaks nõusolekut

tema isikuandmete USA-sse või Bosnia ja Hertsegoviinasse edastamiseks, vaid Delfi, O.Kund

ja Y. Y edastasid X. Xi isikuandmeid täiesti omavoliliselt ning õigusvastaselt. Ilmselgelt ei

oleks X. X olnud oma isikuandmete (sh tundlike) USA-sse või Bosnia ja Hertsegoviinasse

edastamisega nõus olnud, kui temalt oleks nõusolekut küsitud.

X. X selgitas juba 16.01.2024 esitatud kaebuses, et Delfi, F. F ega Y. Y ei ole X. Xit

teavitanud, et nad kavatsevad X. Xi isikuandmeid, sh tundlikke isikuandmeid, kolmandatele

Euroopa Liidu välistes riikides tegutsevatele isikutele avaldada ja edastada. X. X selgitas, et

sai OCCRP artikli avaldamisest teada alles siis, kui OCCRP artikkel oli juba avaldatud. X.

Xile ei ole tema andmete kolmandatele isikutele edastamise kohta mistahes selgitusi jagatud

ei enne ega pärast andmete kolmandatele isikutele edastamist.

IKÜM art 13 lg 1 p f sätestab, et kui andmesubjektiga seotud isikuandmeid kogutakse

andmesubjektilt, teeb vastutav töötleja isikuandmete saamise ajal andmesubjektile teatavaks

teabe, et vastutav töötleja kavatseb edastada isikuandmed kolmandale riigile või

rahvusvahelisele organisatsioonile, ning teave kaitse piisavust käsitleva komisjoni otsuse

olemasolu või puudumise kohta või artiklis 46 võ i 47 või artikli 49 lõike 1 teises lõigus

osutatud edastamise korral viide asjakohastele või sobivatele kaitsemeetmetele ja nende

koopia saamise viisile või kohale, kus need on tehtud kättesaadavaks.

Kaebuse esitaja selgitab, et F. F võttis küll enne Delfi veebilehel artikli ilmumist X. Xiga

telefoni teel ühendust, kuid F. F ei selgitanud X. Xile kordagi, et Delfi, F. F ja Y. Y plaanivad

X. Xi isikuandmeid OCCRP-le edastada. Seega ei saanud AKI mitte kuidagi jõuda

järeldusele, et X. Xile on mingeid selgitusi jagatud, rääkimata piisavatest selgitustest. AKI

vaidlustavas otsuses väljendatud seisukohad ei põhine tegelikel asjaoludel ning AKI on HMS

§-st 6 tuleneva kohustuse jätnud täielikult täitmata.

5.5. Arusaamatul põhjusel on AKI pidanud vajalikuks käsitleda vaidlustatavas otsuses

allikakaitset. Vastustaja selgitab vaidlustatavas otsuses, kes on allikas, kuidas tuleb allikat

kaitsta ning teeb järelduse, et kuigi kaebuse esitaja antud juhul allikaid teab, on nõuded ja

karistusmeetmed allikate vastu taunitavad ning võivad piirata ajakirjandusvabadust. Kaebuse

esitaja vastustaja seisukohtadega ei nõustu ning leiab, et vastustaja tõlgendab ebaõigesti

allikakaitse olemust ja sisu, lisaks ei tulene „allikakaitsest“ Delfile, F. File ja Y. Yele mistahes

seaduslikku alust X. Xi isikuandmete edastamiseks USA-sse ning Bosnia ja Hertsegoviinasse

kui Euroopa Liidu välistesse kolmandatesse riikidesse.

Esiteks selgitab kaebuse esitaja, et allika kaitsevajaduse hindamine, kohaste meetmete

rakendamine jms on ajakirjaniku ja allika vaheline asi, mis andmesubjekti, kelle andmeid

ebaseaduslikult edastatakse välisriikidesse, mitte kuidagi ei puutu.

Teiseks, AKI on jätnud tähelepanuta, et Delfi, F. F ja Y. Y ei ole antud juhul allikakaitset

vajavateks ega soovivateks isikuteks, samuti ei ole OCCRP pidanud vajalikuks ega võtnud

kasutusele ühtegi meedet oma allikate kaitsmiseks. Delfi, F. F ja Y. Y on ise tunnistanud ning

teinud kõik endast oleneva, et tsiviilasjas tõendada, et nemad olid OCCRP-le X. Xi

isikuandmete, sh tundlike isikuandmete edastajateks. Ka oma vastuses AKI päringule ei ole

Delfi, F. F ega Y. Y selgitanud, et nad on allikakaitset vajavad isikud.

Kolmandaks, OCCRP artiklis on lausa nimeliselt viidatud nii F. File kui ka Y. Yele. Samuti

on OCCRP artiklis projekti partnerina märgitud ka Delfi (OCCRP artiklis märgitud Eesti

Päevaleht). Seega on ilmne, et Delfi, F. F ega Y. Y ei ole allikakaitse meetmete rakendamist

soovinud ning OCCRP ei ole ühtegi sellist meedet ka kasutusele võtnud, mistõttu vaidlustatud

otsuses allikakaitsele tuginemine on antud juhul täielikult asjakohatu ja põhjendamatu.

Neljandaks ei vääraks ka allikakaitse vajadus ja vastavate meetmete rakendamine kaebuse

esitaja suhtes IKS ja IKÜM sätete rikkumist de facto. Isikuandmete töötlemist reguleerivad

eeskätt IKS ja IKÜM. Igaühel, kes isikuandmeid töötlevad, tuleb lahtuda IKS-i ja IKÜM-i

asjakohastest sätetest. Arvestades 16.01.2024 kaebuses kirjeldatud juhtumit, pidi AKI

vähemalt möönma X. Xi isikuandmete, sh tundlike isikuandmete töötlemise rikkumise

võimalikkust ning minimaalselt tuvastama, kas Delfi, F. F ja Y. Y võivad olla toime pannud

mingi isikuandmete töötlemise rikkumise.

Ka AKI ise on vaidlustatud otsuses selgitanud, et sellise usaldussuhte loomine võimaldab aga

ajakirjanikul saada avalikku huvi eeldavates küsimustes informatsiooni ka isikutelt, kellele

sellise teabe avaldamine on kas seadusega keelatud või toob talle muul viisil kaasa

sanktsioonid, võimaldades sel moel teostada uurimisvabadust ja ajakirjandusvabadust

laiemalt. Seega on ka AKI ise möönnud, et ajakirjanikule informatsiooni edastav isik võib

informatsiooni edastades panna toime mingi rikkumise.

Viiendaks ei välista allikakaitse vajadus meediaväljaannetele teavet andnud isiku vastutust,

nagu AKI on ekslikult leidnud. Allikakaitsele tuginedes on võimalik meediaväljaandel

keelduda oma informaatori kohta andmete avaldamisest, kuid see ei õigusta ega ole aluseks

kaebuse esitaja isikuandmete kolmandatele Euroopa Liidu välistele isikutele edastamiseks.

Riigikohus on 12.12.2022 lahendi nr 2-21-17817 p-s 8 selgitanud, et ajakirjanduslikul

eesmärgil informatsiooni töötlevale isikule ning isikule, kes ametialaselt puutub kokku

andmetega, mis võimaldavad tuvastada ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva

isiku informatsiooniallika, on TsMS § 257 lg-test 4 ja 5 tulenevalt antud õigus ütluste

andmisest keelduda ning samuti TsMS § 281 lg 2 p-st 2 tulenevalt õigus dokumendi

väljaandmisest keelduda, et kaitsta oma informatsiooniallikaid (õigus

tugineda

allikakaitsele). Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlevaks isikuks on viidatud

sätete mõttes füüsiline või juriidiline isik (ajakirjanik või ajakirjandusväljaanne), kes

regulaarselt ja ametialaselt on seotud informatsiooni kogumise või levitamisega üldsusele

mis tahes massiteabevahendi kaudu (vrd Euroopa Nõukogu soovitus nr 7(2000)). Allikakaitse

õigus on ajakirjaniku ja ajakirjandusväljaande absoluutne privileeg, seadusandja on neile

andnud õiguse otsustada, kas anda informatsiooniallika identiteedi kohta ütlusi või teavet,

mis võimaldaksid informatsiooniallika isikut tuvastada.

Teisisõnu on näiteks ajakirjanikul või ajakirjandusväljaandel õigus keelduda selliste andmete

avaldamisest, mille põhjal on võimalik tuvastada informaator. See eeldab, et ajakirjandusele

on informatsiooni antud konfidentsiaalsena. Kui aga ajakirjanik oma allikat ei kaitse või ei

suuda kaitsta, on see ajakirjaniku ja allika sisesuhte ja vastutuse küsimus. Antud juhul on

ilmne, et mingit allikakaitset Delfi, F. Fi ja Y. Ye suhtes ei ole üldse rakendatud. Seega ei ole

nende vastutust X. Xi isikuandmete edastamisel OCCRP-le, C. Cle ja OCCRP artiklis

märgitud teistele ajakirjanikele võimalik allikakaitsele tuginedes ka mistahes viisil välistada.

Liiatigi ei õigusta „allikakaitse“ Delfi, F. Fi ja Y. Ye poolt X. Xi isikuandmete õigusvastast

levitamist ja edastamist kolmandatele isikutele. Sellised vastustaja seisukohad on õiguslikult

sisutud.

Kuuendaks on õiguslikult ainetu ka vastustaja seisukoht, mille kohaselt nõuded ja

karistusmeetmed allikate vastu võivad piirata ajakirjandusvabadust. Kaebuse esitaja tõlgendab

vastustaja selgitust selliselt, et vastustaja peab ajakirjandusvabadust kõrgemaks isiku õigustest

oma isikuandmete kaitse üle. Selline seisukoht on täielikult sisutu ning vastuolus ka IKS § 4

sätte eesmärgiga. IKS § 4 teine lause sätestab, et isikuandmete avalikustamine ei tohi

ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi. Seega ei või ajakirjandusvabaduse teostamine

andmesubjekti õigusi ülemäära kahjustada, järelikult prevaleerivad isikuõigused selgelt

ajakirjandusvabaduse üle. Liiatigi ei anna „ajakirjandusvabadus“ õigust levitada kaebuse

esitaja isikuandmeid ilma tema kui andmesubjekti nõusolekuta kolmandatele isikutele.

Ajakirjandusvabadus annab teatud juhul õiguse kasutada ajakirjaniku poolt kogutud andmeid

enda tarbeks (artikli kirjutamiseks), kuid see ei anna mingit õigust ajakirjanikule levitada

kaebuse esitaja isikuandmeid kolmandatele isikutele väljapoole Euroopa Liitu.

Antud juhul on Delfi, F. Fi ja Y. Ye poolt X. Xi isikuandmete õigusvastasel edastamisel

OCCRP-le on olnud X. Xi jaoks rängad tagajärjed, kuna OCCRP avaldas Delfilt, F. Filt ja Y.

Yelt saadud kaebaja isikuandmed artiklis, kus kajastatakse, kuidas Vene oligarhid, üle

maailma tuntud tippkurjategijad ning korrumpeerunud poliitikud viljelevad Dubais rahapesu.

Kaebuse esitaja ei ole mistahes rahapesu Dubais toime pannud ega mingit kuritegelikku tulu

Dubai kinnisvarasse investeerinud, mistõttu Delfi, F. Fi ja Y. Ye poolt omavoliliselt ja X. Xi

nõusolekuta X. Xi isikuandmete õigusvastane edastamine OCCRPle on kantud üksnes

pahatahtlikust X. Xi õiguste ja hea nime kahjustamise eesmärgist.

Kaebuse esitaja kirjeldas 16.01.2024 kaebuses, et X. Xi tööandjaks olnud Mercans General

Trading LLC ütles OCCRP artikli ilmumise tõttu X. Xiga sõlmitud töölepingu üles. X. Xi

igakuine töö tasu Mercans General Trading LLCs töötades oli (neto) 19 974,85 eurot. Hiljem

ei ole X. X suutnud ligilähedaltki sama tasuvat ega ka oma kogemustele vastavat töökohta

leida. Samuti on X. Xil äärmiselt keeruline oma õigusi kaitsta, kuna OCCRP on USA-s

tegutsev meediaväljaanne, kelle vastu esitatud hagi Eesti kohtud kohtualluvuse puudumise

tõttu ei menetle. USA-s OCCRP vastu au teotamise hagide esitamine maksab 2-3 miljonit

USD, millise kahju on Delfi, F. F ja Y. Y tekitanud X. Xile. Lisaks on kaebuse esitajast

kirjutanud ebaõigeid ja au teotavaid andmeid sisaldava artikli ka Suurbritannia äriühing

FINTRAIL LTD, võttes aluseks OCCRP artikli. Nii on X. Xi isikuandmed hakanud üle

maailma kontrollimatult levima ning selle kõik on põhjustanud Delfi, F. F ja Y. Y IKS § 4 ja

ülal viidatud IKÜM sätete rikkumisega. Kolmandates riikides on oma õiguste kaitsmine

oluliselt ressursikulukam, kui Eestis, samas on X. X kaotanud tasuva töökoha, mis omakorda

muudab X. Xil oma õiguste kaitsmise oluliselt keerulisemaks.

5.6. AKI-l on pädevus tuvastada Delfi, F. Fi ja Y. Ye rikkumised ning ka pädevus teha

erineva sisuga ettekirjutusi.

Andmekaitse Inspektsioon on vaidlustatavas otsuses selgitanud, et inspektsioon saab algatata

kas riikliku järelevalvemenetluse, mille eesmärk on peaasjalikult õigusliku olukorra

taastamine (nt ettekirjutuse tegemine), mida praegusel juhul ei ole võimalik teha, sest andmete

edastamine on juba ära toimunud. Tulevikku hoidumist kohustavaid nõudeid saab üksnes

taotleda kohtu kaudu, seega ei ole võimalik ka selles osas teha ettekirjutust.

Kaebuse esitaja selgitab, et AKI pädevusalas ei ole üksnes riikliku järelevalvemenetluse

läbiviimine. Justiitsministri 14.02.2007 määruse nr 10 „Andmekaitse Inspektsiooni

põhimäärus“ § 9 sätestab inspektsiooni põhiülesanded. Mh on inspektsiooni põhiülesanneteks

oma tegevusvaldkondades järelevalve-, loa-, väärteo- ja muude ettenähtud menetluste

läbiviimine, samuti teavitus- ja ennetustöö korraldamine.

Vaidlustatud otsusest jääb mulje, justkui AKI pädevuses oleks üksnes ettekirjutuste

koostamine ning sedagi vaid juhul, kui tegemist on kestva või eesseisva rikkumisega. See ei

vasta tõele. AKI ei ole põhjendanud, millele tuginedes inspektsioon leiab, et tulevikku

hoidumist kohustavaid nõudeid saab üksnes taotleda kohtu kaudu. Kaebuse esitaja selgitab, et

ATSS § 4 lg 1 sätestab, et ettekirjutus käesoleva seaduse tähenduses on haldusakt, mis paneb

isikule kohustuse teha nõutav tegu või hoiduda keelatud teost. Seega võimaldab ATSS teha

ettekirjutuse ka keelatud teost hoidumiseks.

Lisaks eelnevale ei piira seadus mistahes viisil AKI tegemast ettekirjutusi OCCRP-le

ebaseaduslikult ning õigusliku aluseta töödeldavate X. Xi isikuandmete töötlemise

lõpetamiseks. Õigusliku aluse selleks annab IKÜM § 50 (isikuandmete kaitseks tehtav

rahvusvaheline koostöö), mis sätestab, et: komisjon ja järelevalveasutused võtavad

kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide suhtes asjakohased meetmed, selleks

et a) töötada välja rahvusvahelised koostöömehhanismid, millega hõlbustada isikuandmete

kaitset käsitlevate õigusaktide tõhusa täitmise tagamist; b) osutada rahvusvahelist vastastikust

abi isikuandmete kaitset käsitlevate õigusaktide täitmise tagamisel, sealhulgas teavitamise,

kaebuste suunamise, uurimistegevuse ja teabevahetuse kaudu, järgides asjakohaseid

isikuandmete kaitsemeetmeid ning muid põhiõigusi ja -vabadusi; c) kaasata asjaomased

sidusrühmad arutellu ja tegevusse, mille eesmärk on edendada rahvusvahelist koostööd

isikuandmete kaitset käsitlevate õigusaktide täitmise tagamisel; d) edendada isikuandmete

kaitset käsitlevate õigusaktide ja tavade vahetamist ja dokumenteerimist, sealhulgas

kolmandate riikidega kohtualluvuse osas valitsevate lahkarvamuste küsimuses.

Vastustajal on õigus teha ettekirjutusi Delfile, F. File ja Y. Yele edaspidise rikkumise

ärahoidmiseks kui ka toimepandud rikkumiste heastamiseks (nt kohustada Delfit, F. Fi ja Y.

Yt tarvitusele võtma abinõud OCCRP artiklis ebaseaduslikult avaldatud X. Xi isikuandmete

avaldamise lõpetamiseks, kohustada Delfit, F. Fi ja Y. Yt hüvitama rikkumise lõpetamisega

seotud nõuete OCCRP vastu esitamisega seotud kulud (X. Xi õigusabikulud USA-s) jne).

Lisaks on vastustaja pädevuses ka Delfi, F. Fi ja Y. Ye poolt rikkumise toimepanemise

tuvastamine, milline asjaolu aitab samuti kaebuse esitajat oma õiguste teostamisel edasi.

Vastustaja arusaamad enda pädevusest ja selle puudumisest on täielikult sisutühjad.

AKI pädevuses on ka väärteomenetluste läbiviimine. Ka IKS § 73 lg 2 sätestab, et IKS 6.

peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Andmekaitse Inspektsioon. Antud

juhul on puudutatud isikute rikkumised X. Xi isikuandmete, sh tundlike isikuandmete

rikkumisel sedavõrd ilmsed, et nende tegevus võib liigituda mitme IKS 6. peatükis sätestatud

väärteo koosseisu alla. Kuna Andmekaitse Inspektsioon on ekslikult leidnud, et puudutatud

isikud ei saa IKS § 4 rikkumise eest vastutada ning on jätnud tuvastamata ka muud

võimalikud IKS-i ja IKÜM-i rikkumised, on vastustaja jätnud põhjendamatult ka tuvastamata,

kas Delfi, F. Fi ja Y. Ye tegevus võiks vastata mõnele IKS 6. peatükis sätetatud

väärteokoosseisu tunnusele.

Kaebuse esitaja juhib ka tähelepanu, et isegi, kui Delfi, F. Fi ja Y. Ye võimalikud väärteod

peaksid aeguma, oleks aegumine põhjustatud vastustaja enda suutmatusest 16.01.2024

esitatud kaebust mõistliku aja jooksul menetleda. Kaebuse esitaja on eespool kirjeldanud, et

AKI ei suutnud enam kui kahe kuu jooksul kaebuse esitamisest isegi menetlust algatada,

hoolimata sellest, et IKS § 61 lg 1 sätestab, et AKI lahendab kaebuse 30 päeva jooksul

kaebuse AKI-le esitamisest arvates. IKS § 61 lg-st 2 tulenevalt võib vastustaja kaebuse

läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 60 päeva. Antud juhul tegi vastustaja aga otsuse enam

kui 5 kuud pärast kaebuse esitamist, sealjuures asjaoludest nähtuvalt oli inspektsiooni ainus

menetlustoiming sellel perioodil Delfile päringu esitamine, mistõttu sedavõrd pikk

menetlusaeg oli antud juhul täielikult põhjendamatu.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et AKI poolt järelevalvemenetluse läbiviimise viibimine kätkes

endas õigusvastast viivitamist, mis kahjustab täiendavalt kaebuse esitaja õigusi, sest kaebuse

esitaja isikuandmeid levitatakse jätkuvalt OCCRP artiklis ilma mistahes õigusliku aluseta ja

ebaseaduslikult. Selle asemel, et astuda kaebuse esitaja õiguste kaitseks minimaalseidki

samme, tegeles AKI menetluse venitamisega ning absurdsete põhjenduste otsimisega, kuidas

asjaga mitte tegelda ning kuidas enda pädevust asjaga tegelemisel välistada.

Lisaks juhib kaebuse esitaja tähelepanu veel ühele vaidlustatavas otsuses esitatud

seisukohtadest nähtuvalt olulisele asjaolule. Nimelt on vastustaja sisuliselt leidnud, et kuna

Delfi, F. F ja Y. Y on juba andmed kolmandatele isikutele ära edastanud – rikkumine on juba

toime pandud – siis ei ole AKI-l enam midagi võimalik teha. Tekib õigustatud küsimus, et

milleks AKI üldse eksisteerib, kui füüsilisel isikul ei ole võimalik AKI-lt, kelle peamiseks

ülesandeks on isikuõiguste kaitse, oma õiguste räige rikkumise korral mitte mingisugust abi

saada. Analoogselt oleks äärmiselt absurdne, kui politsei keelduks menetlemast kehalise

väärkohtlemise juhtumit, tuues ettekäändeks, et kehaline väärkohtlemine on juba toime

pandud ja seda enam olematuks muuta ei saa. Selliselt on AKI tunnistanud, et ta on võimetu

isegi oma põhiülesannet täitma.

5.7. Kaebaja märgib, et ei ole võimalik nõustuda vastustajaga selles, et kaebusega ei ole

võimalik lõplikku tulemust saavutada. Kaebuse esitaja selgitab, et kaebuse üheks ja ühtlasi ka

peamiseks eesmärgiks ongi rikkumise enda lõpetamine – täpsemalt OCCRP poolt kaebuse

esitaja isikuandmete avaldamise lõpetamine. Samuti on kaebuse esitaja eesmärk, et Delfi ja

tema ajakirjanikud lõpetaksid igasuguse kaebuse esitaja andmete töötlemise. Kaebuse

eesmärk ei ole pelgalt isikuandmete edastamise lõpetamine, nagu AKI paistab ekslikult

arvavat.

Teiseks annab IKS § 56 mitteammendava loetelu AKI õigustest ja pädevustest riikliku ja

haldusjärelevalve teostamisel. AKI õigused ja pädevused tulenevad ka muudest

õigusaktidest, nt HMS-ist, ATSS-ist jne. Seega on AKI-l isikuandmete kaitse vallas hulganisti

õigusi ja pädevusi, kuid AKI ei ole kaebuse esitaja isikuandmete kaitse tagamiseks teinud

mitte midagi – vastupidi, AKI kiidab kaebuse vastusest nähtuvalt Delfi ja viimase ajakirjanike

ilmse õigusvastase tegevuse kaebaja isikuandmete levitamisel Euroopa Liidu välistele

isikutele (OCCRP jt ) igati heaks. Eelviidatud normidest tulenevalt on sisutu ka AKI

seisukoht kaebuse vastuses märgitu, milles AKI leiab, et Delfit ega ajakirjanikke ei saa

kohustada OCCRP poolt avaldatud artiklis isikuandmete avaldamist lõpetada, kuna see ei ole

nende mõju all. AKI saab näiteks kohustada Delfit ja tema ajakirjanikke edastama OCCRP-le

kirja, et viimane lõpetaks X. Xi isikuandmete avaldamise. Sellise ettekirjutuse saab OCCRP-

le teha ka AKI ise. Kaebuse esitaja peab oluliseks toonitada, et isikuandmete kaitse on AKI

pädevusalas ja peamine ülesanne. Seega peaks AKI olema ka ise pädev otsustama, millisel

menetluslikul viisil AKI oma ülesandeid täidab – kaebuse esitaja ei pea AKI-le ette ütlema,

kuidas AKI oma ülesandeid täitma peab, millise menetlusliku viisi valima jne. Kaebuse

esitanud isiku ülesanne on AKI ette tuua üksnes rikkumise faktilised asjaolud, mida kaebaja

tegi juba esmakordselt AKI poole pöördumisel.

Kolmandaks märgib kaebaja, et AKI väited selle kohta, et ta ei saa USA-s asuvaste

äriühingute suhtes ühtegi järelevalvetoimingut vms teha, ei vasta tõele. Kaebaja toob näiteks,

et Hollandi AKI trahvis Uberit selle eest, et see edastas autojuhtide infot, sh karistusregistri

andmeid,

Ameerika

Ühendriikidesse

(vt

https://www.reuters.com/technology/cybersecurity/dutch-privacy-watchdog-ines-uber-

sending-drivers-data-us-2024-08-26 /). Seega AKI väited sellest, et AKI ei saa kaebaja

õiguste kaitseks midagi ära teha, ei vasta tõele ning on pelgalt „otsitud“.

Neljandaks, on AKI seisukohad täielikult absurdsed. Kaebuse esitaja selgitab, et antud juhul

sai kaebuse esitaja oma isikuandmete töötlemisest teada alles OCCRP artikliga tutvudes ehk

alles pärast seda, kui Delfi ja tema ajakirjanikud olid juba kaebuse esitaja isikuandmed

OCCRP-le kaebaja selja taga ning kaebajat eelnevalt teavitamata edastanud. AKI

seisukohtadest nähtuvalt on AKI-l aga võimalik õigusliku olukorra taastamiseks menetlus

algatada enne rikkumise lõpuleviimist. Seega olukorras, kus andmete edastamine toimub

andmesubjekti teadmata ja andmete edastamine on juba toimunud, ei saagi AKI enda sõnul

sisuliselt enam midagi Isiku õiguste kaitseks ära teha. Ilmselgelt ei ole see olnud IKÜM ja

IKS loomise eesmärgiks, mistõttu AKI seisukohad on väärad.

Viiendaks on AKI seisukohad vastuolulised. Vaidlustatud 20.05.2024 menetluse lõpetamise

teates selgitas AKI, et tulevikku hoidumist kohustavaid nõudeid saab üksnes taotleda kohtu

kaudu. Kaebuse vastuses aga selgitab AKI, et AKI-l ei ole olnud alust ega põhjust hinnata

vajadust teha ettekirjutust edaspidise andmete edastamise ärahoidmiseks. Seega on AKI

leidnud, et nõudeid mingist tegevusest hoidumise kohta saab esitada üksnes kohus, seejärel

aga, et selline pädevus on AKI-l. Kaebuse esitaja leiab, et valitsusasutuse poolt sellisel viisil

füüsiliste isikute eksitamine on lubamatu.

Viidatud kahest AKI seisukohast kogumis – tulevikku hoidumist kohustavaid nõudeid saab

üksnes taotleda kohtu kaudu (20.05.2024 menetluse lõpetamise teatis lk 2) ja AKI tegevus

kaebuste menetlemisel on suunatud eelkõige õigusliku olukorra taastamisele ehk rikkumise

lõpetamisele (06.09.2024 kaebuse vastuse p 3.2) – saab järeldada, et AKI-l on pädevus

menetlus algatada üksnes juhul, kui rikkumine on kestev, kuid mitte pärast rikkumise

lõpetamist. Sisuliselt saab järeldada, et AKI näeb (antud juhtumi näitel) endal

tegutsemispädevust üksnes nende loetud sekundite jooksul, mil andmesubjekti andmed ühest

serverist teise serverisse jõuavad, sest enne andmete ühest serverist väljumist on

menetluspädevus üksnes kohtul ning pärast andmete teise serverisse jõudmist on juba AKI

pädevus ammendunud. AKI seisukohad on täielikult absurdsed ja jätavad andmesubjekti tema

õiguste rikkumise korral täielikult abita. Ilmselgelt ei ole see aga olnud IKÜM ja IKS

loomisel eesmärgiks.

5.8. Arusaamatu ja vastuoluline on AKI seisukoht, mille kohaselt AKI möönab, et ei ole

välistatud, et IKS §-s 4 nimetatud ajakirjandusliku eesmärgi laiemalt tõlgendamisel oleks

võimalik jõuda seisukohale, et antud juhul tegutses Delfi teatud osas ka ajakirjanduslikul

eesmärgil. Suures plaanis aga ei muuda aga see sisuliselt järelevalvemenetluses jõutud

järeldust, et kaebuses viidatud isikuandmete edastamine oli vajalik ajakirjaniku

uurimiskohustuse täitmiseks ja seega õiguspärane.

Esiteks ei ole AKI selgitanud, millest tulenevalt AKI leiab, et Delfi tegutses teatud osas ka

ajakirjanduslikul eesmärgil. Millises osas Delfi AKI hinnangul ajakirjanduslikul eesmärgil

tegutses ning millises osas mitte, AKI ei selgita.

Teiseks on AKI seisukoht vastuoluline. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu, et vaidlustatud

20.05.2024 menetluse lõpetamise teatises selgitas AKI, et taotlus kontrollida isikute tegevuse

vastavust isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 osas ei saa täita, kuna säte käsitleb

ajakirjanduslikul eesmärgil avalikustamist, aga antud juhul võib kaebuse kirjelduse alusel

olla tegemist üksnes isikuandmete edastamisega ja avaldamine toimub juba omakorda

võrgulehe https://www.occrp.org omaniku poolt. Seejärel leidis AKI 20.05.2024 menetluse

lõpetamise teatises, et puudutatud isikud ei ole rikkunud võrgulehel /www.occrp.org

avaldatud artikli osas IKS § 4 nõudeid. 06.09.2024 vastuses kaebusele aga leiab AKI, et ei

ole välistatud, et /…/ antud juhul tegutses Delfi teatud osas ka ajakirjanduslikul eesmärgil.

Selliselt on AKI jõudnud kahes erinevas menetlusdokumendis sisuliselt kolmele järeldusele:

1) Delfi vaidlusalusele tegevusele ei kohaldu IKS § 4; 2) Delfi ei ole rikkunud IKS § 4; 3) On

võimalik, et IKS § 4 osaliselt kohaldub, kuid Delfi tegevus on õiguspärane.

Kaebuse esitaja leiab, et AKI seisukohtade vastuolulisus on täielikult lubamatu. AKI ei

suutnud isegi ühe menetlusdokumendi raames oma seisukohtadele kindlaks jääda. Nüüd aga

pakub AKI Delfi tegevusele välja juba kolmanda tõlgenduse, kusjuures AKI kolmas seisukoht

ei ole esitatud kindlas kõneviisis, vaid AKI üksnes oletab, et Delfi võis tegutseda osaliselt

ajakirjanduslikul eesmärgil. Kaebuse esitaja hinnangul näitab aga sellisel viisil seisukohtade

pidev muutmine ja oletuslike seisukohtade esitamine asjaolu, et AKI ei ole AKI-le 16.01.2024

esitatud kaebust üldse läbi vaadanudki ega Delfi ja tema ajakirjanike tegevuse õiguspärasust

kaebaja isikuandmete kolmandatele Euroopa Liidu välistele isikutele levitamisel vähimalgi

määral hinnanud.

Kolmandaks, AKI on teinud kummalise järelduse – kaebuses viidatud isikuandmete

edastamine oli vajalik ajakirjaniku uurimiskohustuse täitmiseks ja seega õiguspärane.

Kaebuse esitaja selgitab, et IKS § 4 ei sätesta isikuandmete edastamise õiguspärasuse alusena

ajakirjaniku uurimiskohustuse täitmist. IKS ega ka IKÜM ei reguleeri üldse mistahes

ajakirjanike uurimiskohustusi. Seega on AKI väide, nagu muudaks uurimiskohustuse täitmine

Delfi ja tema ajakirjanike tegevuse õiguspäraseks, täielikult ebaõige ja otsitud.

Neljandaks on arusaamatu, millisel viisil saab üldse isikuandmete kolmandas riigis

tegutsevale meediaväljaandele edastamine olla ajakirjaniku uurimiskohustuse täitmine. AKI

selgitustes puudub mistahes loogika.

Viiendaks on AKI seisukoht vastuolus AKI enda veebilehel avaldatud informatsiooniga (dtl

266-268), milles vastustaja on ise selgitanud, et mittepiisava andmekaitsetasemega riikide

kategooriasse kuuluvad Ameerika Ühendriigid. USAsse edastamisel tuleb rakendada IKÜM

art 46 ettenähtud kaitsemeetmeid või art 49 erandeid. AKI veebilehel ei ole viidatud ning

AKI ei ole ka vastuses kaebusele selgitanud, millisest normist tulenevalt võib ajakirjaniku

uurimiskohustuse täitmisel IKÜM art 46 kaitsemeetmed kohaldamata jätta. Samuti ei kajastu

ajakirjaniku uurimiskohustuse täitmine IKÜM art 49 sätestatud erandite seas. Kaebuse esitaja

hinnangul on AKI käitumine absurdne. Sisuliselt esitab AKI valimatult vastuolulisi ja

asjakohatuid seisukohti, et iga hinna eest vältida oma seadusest tuleneva kohustuse täitmist –

viia Delfi ja tema ajakirjanike suhtes läbi järelevalvemenetlus ning tagada kaebaja õiguste

rikkumise lõpetamine.

5.9. Kaebaja leiab, et AKI ei suutnud kaebust mõistliku aja jooksul menetleda, mille tagajärjel

on Delfi ja tema ajakirjanike väärteod aegunud. Kaebuse esitaja möönab, et Delfi ja tema

ajakirjanike väärteod on tänaseks aegunud. Küll aga aegusid Delfi ja tema ajakirjanike

väärteod AKI suutmatuse tõttu 16.01.2024 kaebust mõistliku aja jooksul menetleda.

AKI on kaebuse vastuses asunud esitama ennast õigustavaid väiteid, et väärteomenetluse

läbiviimine enne aegumist (paari kuu jooksul) ei ole realistlik, kuna väidetavalt võtab vajalike

toimingute tegemine keskmiselt kuus kuud. Kaebuse esitaja peab AKI selgitusi täielikult

sisututeks.

Esiteks selgitab kaebuse esitaja, et vaidlusalune OCCRP artikkel avaldati 2022. aasta

maikuus. Kuivõrd AKI ei ole mitte ühtegi menetluses tähtsust omavat asjaolu välja

selgitanud, sh millal kaebuse esitaja andmed OCCRP-le edastati, saab aegumistähtajaks

kulgemise alguse kuupäevaks pidada OCCRP artikli ilmumise kuupäeva 03.05.2022. Seega

aegusid Delfi ja tema ajakirjanike väärteod 03.05.2024. Kaebuse esitaja edastas AKI-le

kaebuse 16.01.2024. Seega oli AKI-l aega kaebust menetleda 3,5 kuud, mitte 2 kuud, nagu

AKI on ekslikult väitnud.

Teiseks, AKI selgitus vajalike toimingute tegemist ajast ei ole kooskõlas kehtiva õigusega.

IKS § 61 sätestab AKI-le kohustusliku kaebuse läbivaatamise tähtaja. IKS § 61 lg-st 1

tulenevalt peab AKI kaebuse lahendama 30 päeva jooksul kaebuse esitamisest arvates. IKS §

60 lg-st 2 tulenevalt võib AKI kaebuse läbivaatamise tähtaega pikendada kuni 60 päeva võrra.

Seega on AKI-l seadusest tulenev kohustus lahendada AKI-le esitatud kaebused kõige enam

90 päeva jooksul. AKI aga isegi ei tegelenud enam kui kaks kuud kaebuse menetlemisega.

Alles pärast kaebuse esitaja 21.03.2024 esitatud teabenõuet (dtl 246-247) vastas AKI kaebuse

esitajale 23.04.2024, et AKI on teinud Delfile järelepärimise. Kui AKI oleks oma seadusest

tulenevat kohustust täitnud ning asunud kaebust menetlema selle esitamisest arvates, ei oleks

Delfi ja tema ajakirjanike väärteod aegunud. Seega on Delfi ja tema ajakirjanike väärtegude

aegumine otseselt seotud AKI suutmatusega oma seadusest tulenevat kohustust täita.

Kolmandaks, kaebuse esitaja viitab, et kaebuse esitaja edastas AKI-le kaebuse 16.01.2024.

AKI lahendas kaebuse 20.05.2024. Seega võttis AKI-l kaebuse menetlemine aega enam kui 4

kuud. AKI rõhutab vastuses kaebusele, et väärteomenetluses vajalike toimingute (sh tõendite

kogumine, ülekuulamised jms) tegemine võtab keskmiselt kuus kuud. AKI vastusest kaebusele

nähtub, et peale kaebajale edastatud Delfi vastust ei olnud haldustoimikus muid dokumente,

mis ei oleks kaebajal endal olemas. Niisiis oli AKI ainus toiming 4 kuu jooksul – pärast

16.01.2024 kaebuse esitamist ja 20.05.2024 kaebuse lahendamist – Delfile päringu

edastamine. Mistahes muid toiminguid AKI ei teinud, sh ei vastanud kaebuse esitaja

korduvatele teabenõuetele. Seega on AKI seisukoht täielikult ainetu.

5.10. Kaebaja toob eraldi välja, et Delfi Meedia AS-i poolt X. Xi isikuandmete OCCRP-le

õigusvastane edastamine on toonud kaasa X. Xi isikuandmete kontrollimatu levitamise

kolmandate välisriikides asuvaste isikute poolt.

OCCRP kasutas X. Xi nõusolekuta X. Xi isikuandmeid 03.05.2022 artiklis „Dubai

Uncovered: Data Leak Exposes How Criminals, Officials, and Sanctioned Politicians Poured

Money Into Dubai Real Estate“ (dtl 43). Käesolevaks ajaks on hakanud antud OCCRP

artikkel n-ö oma elu elama, st OCCRP artikli põhjal on Suurbritannias registreeritud äriühing

FINTRAIL LTD kirjutanud artikli „The Real (E)state of Money Laundering in Property”

(lisas 1 koos tõlkega)2, milles OCCRP 03.05.2022 artiklile tuginedes laimati X. Xit lausega

“Another illicit actor is the Estonian businessman X. X, a convicted fraudster listed as owning

a villa and an apartment worth over $1 million.”

Eelneva põhjal on tuvastatav, kuidas X. Xi isikuandmed on Delfi Meedia AS-i õigusvastase

tegevuse tulemusena (OCCRP-le avaldamiseks edastamine ja viimase poolt avaldamine)

hakanud mööda maailma õigusvastaselt ning X. Xi nõusolekuta levima, ilma et X. X saaks

enda isikuandmete levitamist kuidagi kontrollida või selle vastu midagi ette võtta. Delfi

Meedia AS-i IKS § 46 lg-t 1 jämedalt rikkuva tegevuse tulemusena levitatakse nii OCCRP

kui ka FINTRAIL LTD poolt kontrollimatult X. Xi isikuandmeid.

X. X pöördus FINTRAIL LTD vastu ebaõigete andmete ümberlükkamise, kahju hüvitamise

ning hageja isiklike õiguste rikkumise lõpetamise nõudega hagiga Harju Maakohtusse, mis

võttis 25.03.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-24-4136 menetlusse (dtl 465-469). Menetluse

käigus on ilmnenud, et Harju Maakohtul ja ka Suurbritannia riigil on olulisi raskusi

FINTRAIL LTD-le hagi ja selle lisade kättetoimetamisega (vt Harju Maakohtu ja

Justiitsministeeriumi vahelist e-kirjavahetust, dtl 470-473).

X. X osundab, et antud näide tõendab, milliseid raskeid tagajärgi põhjustatakse isikuandmete

kolmandatesse Euroopa Liidu välistesse riikidesse õigusvastase levitamisega ning kuivõrd

keeruline on sellises olukorras Eesti kodanikul oma õigusi kaitsta. Sisuliselt hakkavad

isikuandmed n-ö oma elu elama, ilma et andmesubjekt saaks efektiivselt takistada oma

isikuandmete jätkuvat levitamist ja oma õigusi kaitsta ning seda isegi kohtu kaudu. Iseäranis

olukorras, kus andmete levitajad asuvad väljaspool Euroopa Liitu ning peidavad ennast

juriidiliste isikute taha. Sellises olukorras on AKI sekkumine kodaniku õiguste kaitseks

vältimatult vajalik.

IKS § 56 lg 2 alusel on AKI-l muu hulgas pädevus ja õigus teha koostööd rahvusvaheliste

andmekaitse järelevalve organisatsioonidega ja teiste andmekaitse järelevalve asutuste ning

välisriikide muude pädevate asutuste ja isikutega (IKS § 56 lg 2 p 4), õigus nõuda

isikuandmete parandamist, õigus nõuda isikuandmete kustutamist (IKS § 56 lg 3 p 4), õigus

2 Kättesaadav: https://3intrail.com/news/the-real-estate-of-money-laundering-in-property

nõuda isikuandmete töötlemise piiramist (IKS § 56 lg 3 p 5) ning õigus nõuda isikuandmete

töötlemise lõpetamist, sealhulgas hävitamist või arhiivi edastamist (IKS § 56 lg 3 p 6).

Käesoleval juhtumil ei ole AKI X. Xi õiguste ja huvide kaitseks mitte kui midagi teinud.

Eeltoodust tulenevalt palub X. X Tallinna Halduskohtul kaebus rahuldada.

5.11. Kaebaja palub menetluskulud vastustajalt välja mõista summas 6138,30 eurot vastavalt

kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 477-481).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade

juurde ja palub kohtul arvestada lisaks käesolevas seisukohas toodule ka menetluse lõpetamise

teates toodut (vt dtl 251-254). Alljärgnevaga AKI täpsustab oma varasemalt väljendatud seisukohti

lähtudes kaebuses toodust.

6.1. AKI viis järelevalvemenetluse läbi, uuris asjakohasel määral kaebuse sisu ja menetluse

lõpetamise teates selgitas põhjalikult kaebajale, miks otsustati menetlus lõpetada. AKI leiab, et

antud juhul ei ole võimalik kaebusega taotletava lõplikku tulemust saavutada, kuna riikliku

järelevalve menetluse eesmärgiks ei saa seada puhtalt IKS ja IKÜM sätete rikkumise tuvastamist,

vaid AKI tegevus kaebuste menetlemisel on suunatud eelkõige õigusliku olukorra taastamisele ehk

rikkumise lõpetamisele. Antud juhul on kaebaja isikuandmete edastamine ammu (2022. aastal)

lõpule viidud. AKI möönab, et ei ole välistatud, et IKS §-s 4 nimetatud ajakirjandusliku eesmärgi

laiemalt tõlgendamisel oleks võimalik jõuda seisukohale, et antud juhul tegutses Delfi teatud osas

ka ajakirjanduslikul eesmärgil. Suures plaanis aga ei muuda aga see sisuliselt

järelevalvemenetluses jõutud järeldust, et kaebuses viidatud isikuandmete edastamine oli vajalik

ajakirjaniku uurimiskohustuse täitmiseks ja seega õiguspärane.

6.2. Järelevalvemenetluses kogutud tõendid ei anna alust eeldada, et Delfi või ajakirjanikud

plaaniksid uuesti kaebaja kohta isikuandmeid edastada. Kaebaja ei ole ka seda väitnud ega selle

kohta ühtegi tõendi esitanud. Seega ei olnud AKI-l alust ega põhjust hinnata vajadust teha

ettekirjutuse edaspidise andmete edastamise ärahoidmiseks.

6.3. Arusaamatu on ka kaebaja väide (vt kaebuse p 2.6.5) selle kohta, et AKI pädevuses on

kohustada andmetöötlejat toimepandud rikkumise heastada (nt kohustada Delfit, F. Fi ja Y. Yt

tarvitusele võtma abinõud Journalism Development Network, Inc (OCCRP) artiklis

ebaseaduslikult avaldatud X. Xi isikuandmete avaldamise lõpetamiseks, kohustada Delfit, F. Fi ja

Y. Yt hüvitama rikkumise lõpetamisega seotud nõuete OCCRP vastu esitamisega seotud kulud (X.

Xi õigusabikulud USA-s) jne). Andmeid edastanud isikud saavad vastutada ainult oma tegevuse

eest. Delfit ega ajakirjanikke ei saa kohustada OCCRP poolt avaldatud artiklis isikuandmete

avaldamist lõpetada, kuna see ei ole nende mõju all. Lisaks ei vastuta Delfi ega ajakirjanikud

artiklis avaldatud info eest, kuna selle eest, nagu AKI õigesti menetluse lõpetamise teates leidis,

vastutab artikli avaldaja (kes ise otsustab, millist infot ja kas üldse artiklis kasutab). Lisaks ei ole

AKI pädevuses kahju hüvitamise nõuete menetlemine, kahju hüvitamise nõudega on kaebaja AKI-

le teadaolevalt tsiviilkohtusse hagiga pöördunud.

6.4. Kaebaja on ebaõigesti leidnud, et väärteo aegumise tähtaeg ei ole saabunud. OCCRP artikkel

on avaldatud 03.05.2022, isikuandete edastamine toimus enne seda. Seega isikuandmete kogumise

ja edastamise ajal kehtinud karistusseadustiku (KarS) § 81 lg 3 kohaselt on väärtegu aegunud, kui

selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat, kui

seadus ei näe ette kolmeaastast aegumistähtaega. IKS 6. ptk-s sätestatud väärtegudele kohalduvat

kolmeaastast aegumistähtaega ettenägev IKS § 73 lg 1 jõustus alles 1. novembril 2023 ehk pärast

väidetavat rikkumist, seega tuleb aegumistähtaja arvutamisel lähtuda kaheaastasest tähtajast.

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 5 kohaselt tuleb väärteomenetlus aegumistähtaja

möödumisel lõpetada. Aegumine on väärteomenetluses absoluutne menetlustakistus, mis ei

võimalda asja edasist menetlemist (RKKK 11.10.2016, 3-1-1-88-16, p 8). Etteheidetava rikkumise

lõpuleviimisest möödus kaks aastat igal juhul enne AKI järelevalvemenetluse lõpetamist.

6.5. Kaebaja etteheide, et isegi, kui Delfi, F. Fi ja Y. Ye võimalikud väärteod peaksid aeguma,

oleks aegumine põhjustatud vastustaja enda suutmatusest 16.01.2024 esitatud kaebust mõistliku aja

jooksul menetleda. AKI peab vajalikuks selgitada, et lisaks sellele, et järelevalvemenetluses ei

olnud tuvastatud väärteo tunnuseid, ei olnud väärteomenetluse läbiviimine enne aegumist (paari

kuu jooksul) realistlik, kuna väärteomenetluses vajalike toimingute (sh tõendite kogumine,

ülekuulamised jms) tegemine võtab keskmiselt kuus kuud, seejuures arvestada tuleb ka võimaliku

kohtumenetlusega.

6.6. AKI möönab, et kaebaja taotlus tutvuda järelevalvemenetluse haldustoimikuga on jäänud

piisava tähelepanuta. Siiski peab AKI vajalikuks selgitada, et peale kaebajale edastatud Delfi

vastust ei olnud haldustoimikus muid dokumente, mis ei oleks kaebajal endal olemas. Pärast

kaebajale Delfi vastuse edastamist vastas AKI ka Delfi selgitustaotlusele (vt Delfi 06.05.2024

vastuse p 15). Nimetatud vastus on kohtule esitatud koos käesoleva menetlusdokumentidega.

6.6. Kõike eelnevat arvesse võttes ning tuginedes vaidlustatud menetluse lõpetamise teates

väljendatule, on vastustaja seisukohal, et menetluse lõpetamise otsus on õiguspärane,

kaalutlusvigadeta ja selle tühistamiseks puudub alus.

6.7. IKÜM ei kohusta inspektsiooni menetlema iga kaebust selliselt, et selle tulemuseks on

andmetöötlejale ettekirjutuse tegemine või karistuse määramine. Vastupidi, IKÜM art 57 lg 1 p f

sätestab, et järelevalveasutus uurib kaebusi asjakohasel määral. Järelevalvemenetluse lõpetamise

otsus on järelevalveasutuse kaalutlusõigusel põhinev otsustus ja kaebajal puudub subjektiivne

õigus nõuda järelevalvemenetluses konkreetse sisuga järelevalvemeetme rakendamist.3 Sellist

järelevalveasutuse õigust on jaatanud ka Euroopa Kohus.4

Läbiviidava haldusmenetluse esmane ja peamine eesmärk on, et lõppeks isiku õiguste

rikkumine. Kaebaja väidab, et kaebuse peamiseks eesmärgiks on Journalism Development

Network, Inc (OCCRP) poolt isikuandmete avaldamise lõpetamine. Antud juhul ei ole aga

vaidlust selles, et vastustaja ei saa viia läbi menetlust artikli avaldaja ehk (OCCRP) suhtes

järelevalvepädevuse puudumise tõttu.

Ülaltoodust tulenevalt jääb selgusetuks, kuidas peab kaebaja poolt taotletava eesmärgi Eesti

järelevalvemenetluses saavutama. Kaebaja esitatud lahendused ei ole Eesti

menetlusõigusnormide kohaselt võimalikud, ka IKÜM ei kohaldu vastutava töötleja suhtes,

kes ei asu Euroopa Liidus (vt IKÜM artikli 3 lõiget 1). Kaebaja viide Uberi trahvile ei ole

antud juhul asjakohane, kuna Uber tegutseb EL-is ja on seega IKÜM-ile alluv vastutav

töötleja, samas kui OCCRP ei asu liidus ega ole määranud EL-is esindajat.

Lisaks toob kaebaja välja, et Delfi ja tema ajakirjanikud peaksid lõpetama igasuguse kaebaja

andmete töötlemise. Siinkohal peab vastustaja vajalikuks rõhutada, et vaidlusalune OCCRP-le

andmete edastamine on lõppenud. Kaebaja ei ole esile toonud ühtegi selgitust, miks ta leiab,

et rikkumine on kestev, ega selgitanud, mida tema hinnangul tähendab Delfi ajakirjanike

puhul kaebaja õiguste rikkumise lõpetamine.

Kaebuses käsitletud konkreetsele andmetöötlusele on vastustaja andnud hinnangu

järelevalvemenetluses. Iga järgmise andmetöötluse puhul tuleb eraldi hinnata avaldatud

andmete sisu ja töötlemise asjaolusid. Ei saa keelata igasuguse edaspidise andmetöötluse

puhtalt selle tõttu, et kaebajal on ajakirjandusega tekkinud negatiivne kogemus.

Nagu vastustaja on juba korduvalt selgitanud, ei ole üksnes olukorrale õigusliku hinnangu

andmine eraldiseisvalt eesmärk, mida peaks tagama riikliku järelevalve läbiviimisega ning

sellised kaebaja esitaja seisukohad on käesoleval juhul selgelt põhjendamatud ja ülemäärased.

3 Vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-85-15

4 Vt Euroopa Kohtu 26.04.2024 otsus asjas C-768/21

IKÜM artikli 82 lõike 1 kohaselt on kaebajal õigus saada vastutavalt töötlejalt või volitatud

töötlejalt hüvitist tekitatud kahju eest, kui ta on saanud andmetöötleja poolt IKÜM-i

rikkumise tulemusel kahju. Juhul kui kaebaja tunneb, et andmetöötleja on talle põhjustanud

mingil moel kahju, siis tuleb tal pöörduda tsiviilkohtusse kahju hüvitamise nõudega.

Muudes asjaoludes on vastustaja oma seisukoha varasemalt kujundanud ja neid üle kordama

ei hakka.

6.8. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja menetluskulud on põhjendamatult suured.

Taotlusele lisatud tõenditest nähtub, et kaebaja esindaja kulutas kaebuse koostamisele üle 20

tunni ning 12.11.2024 seisukoha (mille kaebaja esitas omal algatusel) koostamisele veel üle 7

tunni. Selline ajakulu ei ole arvestades vaidluse asjaolusid mõistlik. Märkimisväärne osa nii

kaebuse kui seisukoha tekstist sisaldab pikki tsitaate erinevatest allikatest, sh kaebusele

lisadena esitatud materjalidest, kohtupraktikast, seadustest ja vastustaja menetluse lõpetamise

otsusest, mille täismahus kordamine ei olnud menetluse seisukohast vajalik, kuid see paisutas

oluliselt esitatud dokumentide mahtu. Mõned kaebaja poolt esitatud seisukohad puudutavad

seisukohti, mille üle vaidlus puudub või mis ei oma asjas tähtsust. HKMS § 108 lõike 12

kohaselt võib kohus vähendada menetluskulusid, kui need on ülemäärased või

põhjendamatud. Ülaltoodust tulenevat palub vastustaja vähendada kaebaja menetluskulude

suurust kohtu äranägemise järgi mõistliku ja põhjendatud määrani.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) 20.05.2024

menetluse lõpetamise teadet isikuandmete kaitse asjas nr 2.1.-1/24/78-159-17 asjakohaseid

õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende

vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada, vastustaja 20.05.2024

menetluse lõpetamise teade isikuandmete kaitse asjas nr 2.1.-1/24/78-159-17 tühistada ja

kohustada vastustajat järelevalvemenetlust jätkama.

8. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et järelevalvemenetlus on kaebaja taotluse alusel AKI

poolt algatatud ja läbi viidud ning selle lõpus tegi AKI kaalutlusõiguse alusel menetluse

lõpetamise otsuse. Nimetatud otsus on kohtupraktika kohaselt haldusakt (vt Riigikohtu otsus

haldusasjas nr 3-3-1-85-15 ja selles viidatud kohtupraktika).

Menetlust lõpetava haldusaktina käsitletava kaalutusotsuse vaidlustamisel saab kaebaja

eelkõige nõuda, et kohus kontrolliks, kas järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse

lõpetamise ja/või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet

sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve.

9. Käesoleval ajal ei ole IKS ja IKÜM-is sätestatud põhimõtetest tulenevalt enam vaidlust, et

õigus eraelu puutumatusele ei ole üksnes kaitseõigus riigi sekkumise vastu, vaid see loob

riigile lisaks ka positiivseid kohustusi. Andmekaitse Inspektsiooni järelevalve üheks

peamiseks eesmärgiks on kaitsta füüsiliste isikute õigust eraelu puutumatusele läbi

mitmesuguste seaduses ettenähtud meetmete rakendamise võimaluse.

Vaidlust ei ole ka selles, et isikul on järelevalvemenetluse lõpetamisel haldusorgani poolt

kaebeõigus vaidluses selle üle, kas Andmekaitse Inspektsioon oleks pidanud

järelevalvemenetlust jätkama ja tegema kolmandale isiku(te)le ettekirjutuse või kaaluma muu

talle seadusega antud õiguse (meetme) rakendamist isiku eraelu puutumatuse tagamiseks.

Riigikohus on oma haldusasjas nr 3-3-1-85-15 tehtud lahendi punktis 29 muuhulgas leidnud,

et „… Andmekaitse Inspektsioonil on kaalutlusõigus, kas jääda kaebuse piiridesse või

kontrolliulatust enda initsiatiivil laiendada.“. Kohus leiab, et see haldusorgani kaalutlusõigus

hõlmab muuhulgas ka võimalike rakendatatavate meetmete ringi isiku õiguste rikkumise

tuvastamisel.

10. Käesolevas asjas on isiku eraelu kaitse vajadusest lähtuvalt põhiküsimuseks küsimus, kas

juba kord avaldatud kaebaja isikuandmete uuesti töötlemine ja nende edastamine avaldamise

eesmärgil (mingit muud eesmärki vastavate andmete edastamine Delfi Meedia AS, F. Fi ja Y.

Ye poolt OCCRP-le nähtuvalt muuhulgas ka OCCRP peatoimetaja C. C kirjast (dtl 82-83)

kohtu hinnangul ilmselgelt ei kandnud) oli käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades

õiguspärane või mitte ning kas AKI, lõpetades asjas järelevalvemenetluse vastavas otsuses

toodud põhjendustel, käitus õiguspäraselt.

Kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et Delfi Meedia AS, F. F ja Y. Y kogusid erinevatest

avalikest allikatest kokku dokumente ja andmeid, mis sisaldasid kaebajaja isikuandmed nii

IKS kui ka IKÜM mõttes. Nähtuvalt OCCRP peatoimetaja selgitusest (dtl 84-85) olid

nendeks isikuandmeid sisaldanud dokumentideks, mis edastati F. F ja Y. Y poolt OCCRP-le

järgmised dokumendid:

1. Riigikohtu määruse, millega otsustati Xi väljaandmine USA-le;

2. Xi süüdimõistmist puudutavad kohtumaterjalid;

3. X. Xi ja — ajakirjanik F. F vahel toimunud — telefonikõnede

transkriptsioonid.

Vaidlust ei ole, et Riigikohtu määrus ja USA kohtudokumendid on kättesaadavad avalikest

allikatest ja need on tehtud umbes 15 aastat tagasi.

11. Kohus leiab, et vaidlust ei saa olla ka selles, et andmeid kogunud isikud olid teadlikud, et

neid korjatakse sisuliselt ajakirjanduslikul eesmärgil ja nende edastamisel kasutatakse neid

väga suure tõenäosusega OCCRP poolt avaldatavas artiklis. Teistsugune järeldus oleks

vastuolus nende kogumise kohta OCCRP peatoimetaja C. C poolt antud kirjalikus tunnistuses

(dtl 82-83) punktis 4 toodu.

Kohus märgib, et sisulist vaidlust ei saa tulenevalt kohtule esitatud materjalidest olla ka

küsimuses, et Delfi Meedia AS ja F. F ja Y. Y tegutsesid andmete kogumisel osana

rahvusvahelisest ajakirjanike koostöövõrgustikust, kes kogusid ja valmistasid OCCRP jaoks

ette materjale artikli avaldamiseks Dubais eelkõige kriminaalse taustaga välismaalaste poolt

soetatud kinnisvaraga. Kohus märgib, et sellele ühistegevusele viitab kõige otsesmalt ka

asjaolu, et F. F ja Y. Y on nimetatud avaldatud artikli lõpus koos mitmete teiste isikutega

sellele raporteerimisega kaasaaitajatena. Seega ei ole õige väide, et nad ei olnud teadlikud,

mida nad teevad ja kuidas nende esitatud andmeid põhimõtteliselt nende edastamise järel

kasutatakse. Asjaolu, et nad kaebaja poolt eraldi väljatooduna on tsiviilmenetluses asunud

teistsugusele seisukohale (puudus ajakirjanduslik huvi), on seotud eelkõige nende

kaitsepositsiooniga tsiviilmenetluses, mitte olemasolevate dokumentaalselt tõendatud

faktidega.

Kohus on eeltoodust tulenevalt kokkuvõtvalt seisukohal, et kõigepealt oli käesoleval juhul

isikuandmete kogumiseks olemas õiguslik alus, milleks oli IKS § 4 toodud võimalus töödelda

isikuandmeid andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil. Kohus märgib

siinkohal, et selgelt eksitav on vastustaja vaidlustatud otsuses toodud väide, et ta ei saa täita

taotlust kontrollida isikute tegevuse vastavust isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 4 osas,

kuna säte käsitleb ajakirjanduslikul eesmärgil avalikustamist, aga antud juhul võib kaebuse

kirjelduse alusel olla tegemist üksnes isikuandmete edastamisega ja avaldamine toimub juba

omakorda võrgulehe https://www.occrp.org omaniku poolt. Kohus märgib, et vastustaja

väidetavat ranget piirangut ainult avalikustamise eesmärgi osas IKS § 4 ei sisalda. Vastav säte

on sõnastatud järgmiselt: „Isikuandmeid võib andmesubjekti nõusolekuta töödelda

ajakirjanduslikul eesmärgil, eelkõige avalikustada meedias, kui selleks on avalik huvi ja see

on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Isikuandmete avalikustamine ei tohi ülemäära

kahjustada andmesubjekti õigusi.“. Nähtuvalt sellest sõnastusest, ei ole ajakirjanduslikul

eesmärgil andmete töötlemine ainult nende avalikustamine meedias. Kohus on seisukohal, et

see on ka loomulik, sest näiteks käesoleval juhul oli ajakirjanike koostöö puhul küll lõpp-

eesmärk selgelt isikustatud andmete avaldamine, sest vastasel juhul ei oleks artikkel vajalikul

määral saavutanud oma põhilist ajakirjanduslikku – korruptsioonivastast – eesmärki. Kohus

märgib, et kaebaja on siinkohal õigesti viidanud ka sellele, et IKS § 4 sisu avanud

seaduseelnõu seletuskirjas on otsesõnu viidatud sellele, et see ei hõlma ainult isikuandmete

avalikustamist, vaid analüüsida oleks vaja ka nende säilitamist, otsingumootoritele

kättesaadavaks tegemist, edastamist kolmandatele isikutele ning arhiveerimist või

kustutamist.

Vaatamata sellele, et andmete kogujad ja avaldajale edastajad ei otsustanud lõplikult ise nende

avaldamise üle, tegutsesid nad kohtu hinnangul andmete kogumisel ja edastamisel

ajakirjanikena ja olid teadlikud ka sellest, et nende poolt kogutud ja edastatud isikuandmeid

kasutatakse väga suure tõenäolisususega edaspidi OCCRP poolt avaldatavas artiklis. See oli

ka kohtu hinnangul terve mõistuse seisukohalt nende andmete kogumise ja edastamise ainuke

loogiline ja põhjendatud eesmärk ajakirjanike koostöö raames. Seetõttu oli kohtu hinnangul

tegemist isikuandmete töötlemisega ajakirjanduslikul eesmärgil ja selle teostamisel tuli kõigil

töötlemise teostajatel järgida kohustust andmesubjektide ülemäärase kahjustamise

vältimiseks. Selle hindamisel tuli neil lähtud nii Eesti kui Euroopa Liidu seadusandlusest.

Kohus nõustub siinkohal kaebajaga, et AKI menetluse sisulist pealiskaudsust näitab päris

olulises ulatuses asjaolu, et menetluse lõpetamise otsusest ei ole võimalik üheselt arusaadavalt

välja lugeda, kas AKI on üldse korrektselt välja selgitanud, millisel õiguslikul alusel kaebaja

isikuandmeid Delfi Meedia AS, F. Fi ja Y. Ye poolt koguti või kas sellel üldse oli õiguslik

alus.

Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja pole nõusolekut andnud ja teda pole ka ei teavitatud, et

andmeid kogutakse väljaspool Euroopa Liitu tegutsevas rahvusvahelises väljaandes

avalikustamiseks.

12. Kohus rõhutab, et asjaolu, et andmeid kogunud ajakirjanikud väidetavalt ei teadnud ja ei

saanud mõjutada muude valmivas artiklis käsitletavate andmete sisu ja sellest tekkivat

võimalikku täiendavat mõju kaebajale, mis kaasneb kaebaja isikuandmete avaldamisega

samas artiklis, on vastuolus neile seaduses pandud kohustusega. Nimelt oli neil tulenevalt IKS

§ 4 2. lauses toodust kohustus veenduda, et isikuandmete avalikustamine ei kahjusta ülemäära

andmesubjekti õigusi.

Kohus märgib, et nii terve mõistuse seisukohast kui ka asjas esitatud tõenditest lähtudes ei saa

käesoleva juhtumi asjaolusid teades olla kahtlust, et isikuandmeid kogunud ajakirjanikud ja

Delfi Meedia AS pidid aru saama, et need andmed kogutakse OCCRP poolt ettevalmistatavas

artiklis avaldamiseks. Samuti oli käesoleval juhul selge, et nimetatud andmed puudutavad

nende kogumise ajal üle 10 aasta tagust aega. Ainuüksi nendest asjaoludest tulenevalt oleks

vähegi professionaalsel ajakirjanikul ja ajakirjanduslikul organisatsioonil pidanud tekkima

küsimus, kas selline isikuandmete kogumine ja edastamine avaldamiseks väljaspoole Euroopa

Liitu võib kahjustada andmesubjekti seadusega kaitstud õigusi.

Kohus leiab, et õige on ka viide sellele, et vastustaja on jätnud hindamata kas avaldatud

artiklis sisuliselt kaebaja kõrvutamine võrdsel tasemel maffiabosside ja korrumpeerunud

kõrgete riigiametnikega on üldse proportsionaalne. Kohus möönab, et sellise kõrvutamise

ulatus on kaheldamatult avaldaja otsustada, kuid käeoleval juhul oleks tulnud vastustajal välja

selgitada, kas andmete edastajad ja kogujad olid otsuse tegemisel edastada kaebaja

isikuandmeid teadlikud sellest, keda võidakse veel artiklis kajastadada ja kas kaebajate

isikuandmete edastamine sellises kontekstis oli õiguspärane arvestades Eestis asuva anmete

esmase töötleja kohustusega mitte kahjustada ülemäära kaebajat.

13. Kohus leiab siinkohal, et nn unustamisõigus on juba pikemat aega olnud üldteadaolevalt

üheks oluliseks teemaks, mis otseselt puudutab ajakirjanduse poolt oma ülesannete täitmist ja

inimeste eraelu kaitset, mistõttu ei ole professionaalse ja vastutustundliku ajakirjanduse

esindajate puhul võimalik vastava kaalutluse tegemata jätmisel tugineda ka teadmatusele.

Veel vähem võib sellise kaalutluse tegemata jätmisel tugineda teadmatusele

ajakirjandusväljaanne.

Kohus märgib, et nähtuvalt vastastaja otsusest asi lõpetada, ta sellise kaalutluse teostamist

andmete koguja ja edastaja poolt sisuliselt ei kontrollinud ja selle kohta andmeid ei kogunud

tulenevalt ka asjaolust, et AKI ei selgitanud sisuliselt korrektselt välja, millisel õiguslikul

alusel üldse andmeid koguti. Kaebaja on siinkohal õigesti viidanud asjaolule, et andmete

kogumise õigusliku aluse küsimuses on vastustaja seisukoht otsuses vastuoluline ja suures

osas arusaamatu.

Kohus märgib, et siinkohal ei oma kohtu hinnangul tähtsust ainut asjaolu, et andmed edastati

kolmandasse riiki, sest nende edastajatel, kes olid EL asuvad ajakirjanikud, oli kohustus

kaaluda kas nende avalikustamine võib ülemäära kahjustada andmesubjekti õigusi ja võtta

kasutusele meetmed selle vältimiseks. Vaidlust ei ole siinkohal, et kaebaja oli oma kogutavate

isikuandmete edasise ja täiendava avalikustamise vastu. Nii oleks konkreetsel juhul saanud

jätta kas andmed edastamata või seadma tingimuseks anonümiseerimise avalikustamisel.

Vastavad asjaolud ning nende mõju otsusele on vastustaja nähtuvalt vaidlustatud otsusest

jätnud kaalumata.

14. Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et vastustaja ei ole otsuse langetamisel täitnud

uurimiskohustust selgitamaks välja, kas Delfi, F. F ja Y. Y on kaebaja andmeid kolmandates

riikides tegutsevatele isikutele edastades tegutsenud õiguspäraselt või õigusvastaselt.

Nõuded isikuandmete edastamisele kolmandatele riikidele ja rahvusvahelistele

organisatsioonidele sätestab IKÜM 5. peatükk. Vastustaja ei ole vaidlustavast otsusest

nähtuvalt kontrollinud, kas kaebaja isikuandmete OCCRP-le ja C. Cle (kohus leiab, et

tulenevalt C. C ametikohast OCCRP-s ei ole siin tegu sisuliselt erinevate adressaatidega)

edastamisel on järgitud IKÜM 5. peatüki (§ 44-49) nõudeid. Selline kaalutlus ja põhjendus

vaidlustatud otsuses sisuliselt puudub.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et ilmselgelt ei ole Delfi, F. F ja Y. Y järginud IKÜM § 44- 49

nõudeid, seda enam, et käesoleval juhtumil IKÜM § 49 lg 1 selgesõnaliselt keelab X. Xi

isikuandmete edastamise kolmandatesse riikidesse.

Kaebuse esitaja juhib kaebuses kohtu hinnangul õigustatult tähelepanu, et AKI on ise oma

veebilehel selgitanud, millisel viisil tohib isikuandmeid välisriiki edastada (dtl 266-268).

Vastustaja on selgitanud, et mittepiisava andmekaitsetasemega riikide kategooriasse kuuluvad

Ameerika Ühendriigid. USAsse edastamisel tuleb rakendada IKÜM art 46 ettenähtud

kaitsemeetmeid või art 49 erandeid. Antud juhul ei esine kaebaja arvates mistahes IKÜM art

49 erandeid X. Xi andmete kolmandasse riiki edastamiseks. Samuti ei ole kaebaja arvates

Delfi, F. F ega Y. Y kasutusele võtnud IKÜM art-s 46 sätestatud kaitsemeetmeid. Seega on

ilmne, et Delfi, F. F ja Y. Y on X. Xi andmeid kolmandates riikides tegutsevatele

kolmandatele isikutele edastades tegutsenud õigusvastaselt.

Kohus nõustub eelpooltoodud seisukohtadega ja leiab sarnaselt kaebajaga, et vastustaja on

vaidlustatava otsuse tegemisel jätnud täielikult uurimata ja tähelepanuta asjaolu, et Delfi, F. Fi

ja Y. Ye käitumine kaebuse esitaja isikuandmete edastamisel USA-s ning Bosnia ja

Hertsegoviinas asuvatele isikutele võib olla olulises vastuolus IKÜM artiklites 46 ja 49

sätestatuga, seda muu hulgas vastustaja enda veebilehel olevate seletuste järgi. Nimetatud

küsimuste uurimata ajätmine on ka kohtu arvates oluline menetlusviga, mis toob kaasa

vaidlustatud otsuse õigusvastasuse ja selle tühistamise.

15. Kohus märgib, et kohtu hinnangul, mis ühtib selles küsimuses kaebaja omaga, on

vastustaja ekslikult ja asjakohatult kirjeldanud vaidlustatud otsuses pikalt allikakaitsega

seotud teemat. Kohus on eelnevalt selgitanud, et käesoleval juhul on vastustaja ekslikult

asunud seisukohale, et kaebajad on käesoleval juhul ainult allikateks ajakirjanikele mitte

sisuliselt selle kallal töötanud ajakirjanikud või isegi avaldatud artikli kaasautorid, mida võib

välja lugeda nende nimede avaldamisest avaldatud artikli lõpus.

16. Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et vastustaja on õigusvastaselt ja põhjendamatult

asunud seisukohale, et käesoleval juhul puuduvad tal alused sekkumiseks, sest kaebaja saab

oma õigusi kaitsta tsiviilkorras kahjunõuete esitamisega.

Kohus nõustub kaebajaga selles, et vastustaja on otsustamisel jätnud sisuliselt kaalumata tema

käsutuses olevad võimalikud meetmed kaebaja õiguste kaitsmiseks. Kaebaja toob kaebuses

õigustatult välja, et AKI ei ole sisuliselt üldse kaalunud, milliseid muid meetmeid, mis on

temal seadusega ja IKÜM-iga tema pädevusse antud, peale ettekirjutuse väärteomenetluses

oleks tal võimalik käesoleval juhul rakendada kaebaja õiguste kaitsmiseks. Kaebajad juhivad

õigustatult tähelepanu, et kaebajate õiguste kaitseks on tegelikult nii IKS-s (§ 56-59) kui

IKÜM-is (näiteks artiklis 57) laialdane valik ettenähtud meetmeid ja nende rakendamise

kaalumist käesoleval juhul ei nähtu, mis on oluline kaalutlusviga menetluse lõpetamisel.

Tulenevalt AKI kohustusest kaitsta Eesti inimeste õigusi seoses nende isikuandmete kaitseks

ettenähtud õigusaktidega, on kohus seisukohal, et AKI on siinkohal õigusvastaselt jätnud

kaalumata mitmesugused talle seadusega antud võimalused ja meetmed. AKI poolt

võimalikult rakendatavad meetmed isikute kaitseks ei piirdu õigusaktidest nähtuvalt ainult

väärteomenetluse läbiviimisega. Kaebaja on õigustatult välja toonud, et AKI-l on võimalik

teha näiteks ettekirjutus kolmandatele isikutele OCCRP poolde pöördumiseks palvega

anonümiseerida avaldatud artiklis avaldatud isikuandmed või taotlusega kustutada vastav osa

artiklist üldse tulenevalt asjaolust, et see rikub oluliselt kaebaja õigust olla unustatud. Samuti

on AKI-l võimalik ka ise pöörduda OCCRP poole vastava palvega. Kohus on seisukohal, et

arvestades OCCRP poolt avalikustatud artikli sisu ja kaebaja asetamist selles kõrvuti

orgnaiseeritud kuritegevuse ja korrumpeerunud poliitikutega ning kaebaja välja toodud oma

õiguste tsiviilkorras teostamise keerukust ja hinda välismaal, oleks nende meetmete

rakendamise kaalumine olnud kohustuslik ja nendest täielikku loobumist tulnud eraldi

põhjendada.

Samuti ei ole täielikult põhjendamatu ka kaebaja seisukoht, et on võimalik kohustada

andmeid kogunud isikuid kaebajat käsitlevad andmed kustutama enda andmebaasidest, kui

AKI jõuab järeldusele, et nende kogumiseks ja hoidmiseks ning avalikustamiseks

edastamiseks ei olnud käesoleval juhul enam õiguslikku alust.

17. Kokkuvõttes on vastustaja oma vaidlustatud menetluse lõpetamise otsuses jätnud sisuliselt

täitmata uurimiskohustuse mitmes olulises küsismuses (eelkõige unustamisõiguse ja

isikuandmete töötleja poolt seaduses ette nähtud isiku ülemäärase kahjustamise ning

välismaale isikuandmete edastamise õiguspärasuse kaalutluse teostamise küsimuses) ning

tätimata oma kaalumiskohustuse tema pädevuses olevate võimalike kaebajat kaitsvate

meetmete rakendamiseks ning kaebus tuleb seetõttu rahuldada, vaidlustatud haldusakt

tühistada ning kohustada vastustajat menetlust jätkama. Kohus märgib, et ka ressursi puudus

AKI-l ei saa olla aluseks asja sisuliselt lahendamata jätmiseks. Eesti on võtnud EL õiguse

kohase rakendamise kohustuse ja neid tuleb täita eraldades selleks piisavalt ressursi

riigieelarvest.

18. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kahjuks.

Kaebaja palub menetluskulud vastustajalt välja mõista summas 6138,30 eurot (sh käibemaks)

vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 477-481).

Kohus leiab, et menetluskulud on väljamõistetavad (vt HKMS § 109 lg 11).

Kohus leiab, et arvestades kaebuse mahtu ja keerukust, on menetluskulud põhjendatud ja

tuleb vastustajalt kaebaja kasuks täies ulatuses välja mõista. Kohus ei nõustu vastustaja

vastuväidetega seoses kaebuse ja menetluses esitatud täiendava seisukoha koostamiseks

kulunud aja liigse pikkusega ega sellega, et nendes on esitatud ülamäärasel hulgal viiteid ja

kohati vaidluse all mitte olevaid väiteid.

19. Kaebajate eraelu kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik

3-24-1844/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Legislator summary

Legislator headnote

Keywords

Related Decisions

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Full text