3-25-877/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Pihel Sarv

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. märtsil 2026 Tallinnas

Haldusasja number

3-25-877

Haldusasi

X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 4. veebruari 2025. a

ettekirjutuse ja 6. märtsi 2025. a vaideotsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X. X, esindaja vandeadvokaat Valeria Arsjuta

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 4. veebruari 2025. a ette-

kirjutus P13-V2025-044885 ja 6. märtsi 2025. a vaideotsus nr 5.2-3/3792-2.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada otsuse avaldamise korral X. X ja Y. Y nimed tähemärkidega. Jätta

avaldamata Y. Y sünniaeg.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 20. aprillil 2026 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib

esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja X. X ja O. O laps Y. Y sündis xx.xx.xxxx. Sotsiaalkindlustusamet

(SKA) määras 26. oktoobri 2021. a otsusega nr 1 (toimik V011907) kaebajale seoses

lapse kasvatamisega vanemahüvitise alates 2. jaanuarist 2022 kuni 12. märtsini 2023

3-25-877

(perehüvitiste seaduse (PHS) § 34 lg-d 1 ja 2). Hüvitise suuruseks määrati 3016,71

eurot. SKA maksis kaebajale vanemahüvitist 2. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2022.

2. 17. augusti 2023. a otsusega P7-2023-638737 lõpetas SKA alates 1. septembrist

2023 kaebaja vanemahüvitise kasutamise õiguse seoses hüvitise saaja vahetamisega

(PHS § 461 lg 8). Kaebaja avaldas soovi hüvitisest loobuda, nii et hüvitise saamise

õigust hakkab kasutama lapse isa.

3. 18. augusti 2023. a otsusega P7-2023-640021 määras SKA vanemahüvitise Y.

kasvatamise eest tema isale. Otsuse järgi oli hüvitise kasutamise perioodiks 1.

september 2023 kuni 20. oktoober 2024.

4. 15. novembri 2023. a otsusega P7-2023-1137192 määras SKA kaebajale seoses

Y. kasvatamisega lapse isaga samal ajal kasutatava jagatava vanemahüvitise

ajavahemikuks 2. kuni 30. septembrini 2024 (PHS § 34 lg 3).

5. 30. oktoobril 2024 teavitas SKA kaebajat, et tal võib olla tekkinud 2024. a

septembrikuu eest vanemahüvitise enammakse, kuna talle selles kuus välja makstud

töötasu brutosumma ületab vanemahüvitise määra. SKA selgitas, et vanemahüvitise

vähendamist ei rakendata viimasel hüvitise maksmise kalendrikuul tulu osas, mis

järgneb hüvitise saamise õiguse lõppemisele. Kuna kaebaja puhul on tegu

vanemahüvitise viimase kuuga, palus SKA esitada tööandja tõend tulu kohta, millelt

arvestatud sotsiaalmaks kanti 2024. a septembrikuusse.

6. Kaebaja esitas 1. novembril 2024 nõutud tõendi vormil „Tõend

sotsiaalmaksuga maksutatava tulu kohta“. Selle järgi maksti kaebajale 6. septembril

2024 välja kuupalk koos puhkusetasuga 1. kuni 31. augusti 2024 eest 3092,22 eurot ja

poolaasta boonus 1. jaanuari kuni 30. juuni 2024 eest 4347,13 eurot.

7. 6. novembril 2023 teavitas SKA kaebajat, et on tulutõendi kätte saanud ja

enammakse tühistanud.

8. 4. veebruaril 2025 tegi SKA ettekirjutuse P13-V2025-044885, mille alusel

kohustas kaebajat maksma tagasi alusetult makstud vanemahüvitise 1772,25 eurot.

8.1.

Amet lähtub PHS1 § 14 lg-st 1, § 44 lg-test 1 ja 3 ning § 464 lg-st 3; samuti

sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 31 lg 1 p-st 3 ja §-st 32.

8.2.

Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel sai kaebaja 2024. a septembris brutotulu

7439,36 eurot. See ületab poolt hüvitise ülempiiri. 6. novembril 2024 teavitas SKA

kaebajat ekslikult, et enammakse on tühistatud. Järelkontrolli käigus tuvastati, et

kaebaja vanemahüvitise enammakse 2024. a septembri eest on kehtiv ja kuulub

sissenõudmisele. Tulu ei ole teenitud pärast vanemahüvitise perioodi lõppemist. Ameti

eksitus ei vabasta kaebajat enammakse tagastamise kohustusest.

8.3.

Vanemahüvitise suuruse arvutamisel võetakse aluseks tulu, millelt tööandja on

Maksu- ja Tolliametis deklareerinud sotsiaalmaksu. Vanemahüvitise vähendamisel

tuleb lähtuda kogu kuus teenitud tulust (vt PHS § 44 lg 1). Oluline pole see, millal tulu

on teenitud.

8.4.

SKA andis kaebajale võimaluse avaldada oma seisukoht. Kaebaja leidis, et

kohaldada tuleks PHS § 44 lg 5 p 5: tulu oli teenitud ajavahemikul, mil talle

vanemahüvitise maksmine oli peatatud. SKA selgitas, et lapsevanemate soovil vahetati

1 Kuni 31. detsembrini 2025 kehtinud redaktsioon.

2(6)

3-25-877

2023. a augustis vanemahüvitise saajat ja hüvitist hakati maksma lapse isale. PHS ei

sätesta, et jagatava vanemahüvitise saajaid võib olla korraga mitu. Erandina on PHS §

34 lg 3 p 1 järgi mõlemal vanemal õigus saada jagatavat vanemahüvitist samal ajal

kuni 60 kalendripäeva. Jagatavat vanemahüvitist saab koos kasutada, kui peamine

jagatava vanemahüvitise saaja ei ole vanemahüvitise maksmist peatanud. Aja-

vahemikul 2. kuni 30. septembrini 2024 said jagatavat vanemahüvitist nii peamine

saaja (lapse isa) kui ka kaebaja.

8.5.

Kaebaja ei esitanud SKA-le õigel ajal teavet oma sissetuleku kohta (PHS § 462

lg 1). SKA-l pole alust tagasinõudest loobuda (vt SÜS § 31 lg 3).

9. Kaebaja esitas vaide, mille SKA jättis 6. märtsi 2025. a vaideotsusega nr

5.2-3/3792-2 rahuldamata.

9.1.

Lapse isa sai vanemahüvitist 4. kuni 15. septembrini 2023. Seejärel

lapsevanemad õigust vanemahüvitisele ei kasutanud. Põhisaaja ehk teine vanem

planeeris vanemahüvitise uueks perioodiks 2. september kuni 1. oktoober 2024.

9.2.

SKA ei olnud peatanud kaebajale vanemahüvitise maksmist. Kaebaja kui

varasem hüvitise põhisaaja loobus hüvitisest teise vanema kasuks ning hüvitise

põhisaajaks määrati teine vanem. 16. septembrist 2023 kuni 1. septembrini 2024 oli

vanemahüvitise maksmine lapse isale peatatud.

9.3.

Kaebajale septembrikuus makstud töötasu ja tulemustasu loetakse tema

septembrikuu tuluks, millest tulenevalt kuulub vanemahüvitis ümberarvutamisele.

PHS § 44 lg-s 5 sätestatud erandeid pole alust kohaldada. Tegu polnud vanemahüvitise

saamise esimese kuuga, kuna kaebaja oli varem hüvitist saanud. Kohaldada ei saa ka

viimase kuu erandit, kuna tulu oli teenitud enne 30. septembrit 2024. Ka ühtegi muud

nimetatud eranditest ei esine. Ei nähtu, et tegemist oleks enne hüvitisele õiguse

tekkimist saamata jäänud tuluga, mis maksti sotsiaalmaksu maksja süül välja

vanemahüvitise maksmise kalendrikuul. Kaebaja ei kasutanud ka võimalust

vanemahüvitist varasemaks ajaks planeerida või selle maksmist edasi lükata.

10. X. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus ettekirjutuse ja

vaideotsuse tühistada.

10.1.

Kohaldada tuleb PHS § 44 lg 5 p-s 5 ettenähtud erandit. Kaebaja teenis tulu

ajal, mil vanemahüvitise maksmine talle oli peatatud, s.o ajal, mil talle hüvitist ei

makstud (vt PHS § 461 lg 4). PHS § 44 lg 5 p-s 5 pole täpsustatud, kummale vanemale

peab hüvitise maksmine olema peatatud. Enne 2. septembrit 2024 oli hüvitise

maksmine mõlemale vanemale peatatud: sel ajal ei saanud hüvitist ka lapse isa. PHS §

44 lg 5 p 5 kohaldamisel on oluline üksnes see, kas tulu teeniti ajal, mis jäi

vanemahüvise maksmise peatamise ja hüvitise maksmisega jätkamise vahele. Nii see

praegu oli.

10.2.

PHS-is pole kasutatud väljendeid „vanemahüvitisest loobumine“ või „peamine

vanemahüvitise saaja“. Hüvitise maksmise peatamise mõtteks on tagada, et vanem

saaks töötamist ja puhkamist pikemalt ette planeerida. Vastustaja tõlgendus on

vastuolus PHS § 44 lg-s 1 sätestatud vanemahüvitise ümberarvutamise eesmärgiga,

milleks on välistada olukord, kus lapsevanem saab sama aja eest nii vanemahüvitist

kui ka piirmäära ületavat tulu.

11. SKA esitas vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta.

3(6)

3-25-877

11.1.

Jagatava vanemahüvitise saaja, st lapse isa, planeeris 15. novembril 2023

jagatava vanemahüvitise perioodiks 2. septembri kuni 1. oktoobri 2024. SKA ei teinud

isale hüvitise määramise kohta uut otsust, sest kehtis varasem 18. augusti 2023. a

otsus. Selle alusel oli isal võimalik vabalt valida, mis päevadel ta vanemahüvitist

kasutada soovib.

11.2.

Tulenevalt lapsevanemate kokkuleppest oli kaebaja õigus vanemahüvitisele

lõppenud. Ta ei olnud vanemahüvitise saajaks. Tema vanemahüvitise maksmist ei

olnud peatatud. Seetõttu ei ole võimalik kohaldada praegusel juhul PHS § 44 lg 5 p-i

5. Jagatavat vanemahüvitist on õigus kasutada ühel selleks õigustatud isikul, v.a PHS §

34 lg 1 p-s 3 sätestatud võimalus kasutada samal ajal kuni 60 kalendripäeva. Selle sätte

alusel kasutas kaebaja jagatava vanemahüvitise päevi samal ajal lapse isaga. Kaebaja

planeeris 15. novembril 2023 lapse isaga samal ajal kasutatava jagatava

vanemahüvitise päevade kasutamise perioodiks 2. kuni 30. septembri 2024. SKA

vormistas talle jagatava vanemahüvitise määramise otsuse.

11.3.

Vanemahüvitise maksmise kalendrikuu on kuu, mille eest hüvitist makstakse.

Vanemahüvitis septembrikuu eest maksti välja oktoobris, kuid see loetakse makstuks

septembrikuu eest. Kaebaja sai septembrikuus tulu 7439,35 eurot, mis oli suurem kui

pool hüvitise ülempiirist. Seetõttu tuli tema vanemahüvitist vähendada. PHS § 44 lg 1

mõttes ei ole oluline, millal tulu teeniti, vaid aluseks võetakse tulu saamine. Kaebaja

sai tulu septembris 2024.

11.4.

Ühtegi PHS § 44 lg-s 4 sätestatud erandit pole alust kohaldada.

Vanemahüvitise saaja võib SKA-le esitada teate vanemahüvitise maksmise

peatamiseks või jätkamiseks. Vanemahüvitise maksmine peatub ja jätkub isiku

määratud kuupäevadel (PHS § 461 lg-d 1 ja 2). Kaebaja ei olnud alates 1. septembrist

2023 vanemahüvitise saajaks, selleks oli lapse isa. Seetõttu pole praegust olukorda

võimalik käsitleda vanemahüvitise maksmise peatamisena.

12. Kaebaja esitas seisukoha.

12.1.

Kui kohus ei nõustu sellega, et kohaldada tuleb PHS § 44 lg 5 p-s 5 sätestatud

erandit, tuleb kohaldada PHS § 44 lg 5 p-i 1. Vastustaja leiab, et kaebajal ei olnud

ajavahemikul 1. septembrist 2023 kuni 2. septembrini 2024 õigust vanemahüvitisele.

Seega tekkis kaebajal õigus vanemahüvitisele 2. septembril 2024. Kaebaja sai sel kuul

esimest korda jagatavat vanemahüvitist. Vaidlust ei ole selle üle, et tulu, mis kaebajale

2024. a septembris laekus, oli teenitud hüvitise saamise kalendrikuule eelnenud ajal.

12.2.

Vastustaja seisukoht, mille järgi saab PHS § 44 lg 5 p-s 1 ettenähtud erandit

kohaldada vaid vanemahüvitise esmakordse väljamakse korral, pole õige. See

kohaldub ka juhul, kui vanemale on enne jagatavat vanemahüvitist makstud ema

vanemahüvitist (vt Tallinna Halduskohtu 8. märtsi 2024. a otsus haldusasjas nr 3-23-

1548, p 8). Vaidlust pole selle üle, et kaebaja sai jagatavat vanemahüvitist esimest

korda 2024. a septembris.

12.3.

Põhjendatud pole nõuda vanemahüvitise tagasi maksmist tulu eest, mille

kaebaja teenis ajal, mil ta ei olnud vanemahüvitise saajaks. Vanemahüvitise

vähendamise eesmärgiks on välistada olukorrad, kus lapsevanem saab sama aja eest nii

vanemahüvitist kui ka kõrget töötasu.

KOHTU PÕHJENDUSED

4(6)

3-25-877

13. Jagatav vanemahüvitis on vanemahüvitis, mida on õigus saada mõlemal

vanemal (PHS § 37 lg 1; vrd ema vanemahüvitis PHS § 35 lg 1 ja isa vanemahüvitis

PHS § 36 lg 1). SKA 26. oktoobri 2021. a otsusest nähtub, et kaebajale määrati

vanemahüvitis PHS § 37 alusel. Seega kasutas ta toona jagatavat vanemahüvitist.

2024. a septembris kasutas kaebaja õigust saada jagatavat vanemahüvitist üheaegselt

lapse isaga, kes oli määratud paari ühise lapse kasvatamise eest jagatava

vanemahüvitise saajaks alates 1. septembrist 2023.

14. 2024. a septembrikuus kehtis reegel, et vanemahüvitise saamisega samal ajal

töise tulu teenimise korral vähendati määratud vanemahüvitist juhul, kui teenitud tulu

ületas poolt vanemahüvitise ülempiirist (kuni 31. detsembrini 2025 kehtinud

redaktsioon (vana redaktsioon: v.r) § 44 lg 1). Vanemahüvitise vähendamisel lähtuti

kassapõhisest, mitte tekkepõhisest arvestusest, eesmärgiga hõlbustada süsteemi

administreerimist (vt Riigikohtu üldkogu 30. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-86-15,

p-d 48 ja 56). Riigikohus on leidnud, et kassapõhisest arvestusest tingitud mõningad

ebavõrdsused võivad olla süsteemi administreerimise lihtsuse huvides aktsepteeritavad

(samas, p 56). Seda aga eeskätt juhul, kui sellega põhjustatav ebavõrdsus pole

ülemäära intensiivne ning positiivne mõju süsteemi administreerimise lihtsusele on

tegelik ja tõendatud.

15. Seadusandja oli kehtestanud kassapõhisest arvestusest rea erandeid, vt PHS v.r

§ 44 lg 5 p-d 1–5). Erandite eesmärgina saab näha kassapõhisest arvestusest tingitud

võimaliku ebaõigluse leevendamist, st selle tagamist, et vanemahüvitist vähendataks

eeskätt olukorras, kus inimene on teeninud töist tulu hüvitise saamisega samal ajal.

16. Vastustajaga saab nõustuda, et PHS v.r § 44 lg 5 p-s 5 sätestatud erand

praegusel juhul ei kohaldu. See säte nägi ette, et vanemahüvitist ei arvutatud ümber

sellise tulu laekumise korral, mille isik teenis ajavahemikul vanemahüvitise maksmise

peatamisest kuni selle jätkamiseni. Vanemahüvitise maksmise peatamine on

reguleeritud PHS §-s 461. Selle all mõeldakse olukorda, kus üks ja sama

vanemahüvitise saaja kasutab oma õigust planeerida talle määratud vanemahüvitise

kasutamist, seda vastavalt vajadusele peatades ja jätkates. Praegu sellise olukorraga

tegu ei olnud.

17. Kohus leiab aga, et praegusel juhul saab kohaldada erandit, mis oli sätestatud

PHS v.r § 44 lg 5 p-s 1: hüvitise vähendamist ei rakendata esimesel vanemahüvitise

maksmise kalendrikuul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise kuule eelnenud

kalendrikuude eest saadud tulu puhul. Kaebajal ei olnud enne seda, kui ta asus 2024. a

septembris kasutama õigust saada jagatavat vanemahüvitist lapse isaga samal ajal,

õigust vanemahüvitist saada. Vanemahüvitise saamise õigus oli 2024. a

septembrikuule eelnenud kalendrikuudel lapse isal. Kaebaja esitas SKA-le PHS v.r §

463 lg 1 p-le 1 vastava tööandja tõendi selle kohta, et kogu septembris 2024 tema

arvele laekunud tulu oli teenitud kalendrikuudel, mil tal ei olnud õigust

vanemahüvitisele (digitoimiku leht 60).

18. SKA lähtus kitsamast tõlgendusest, mille järgi nimetatud erand kohaldus

üksnes olukorras, kus hüvitise saajale maksti sama lapse kasvatamise eest jagatavat

vanemahüvitist esmakordselt. Kohtule ei nähtu, et selline tõlgendus annaks süsteemi

administreerimise lihtsuse vaatest olulise eelise võrreldes kohtu antud avarama

tõlgendusega. Samas põhjustaks see kaebaja õiguste märkimisväärse riive. Pole

põhjust lähtuda kaebaja õigusi enam piiravast tõlgendusest.

5(6)

3-25-877

19. Kaebus tuleb seega rahuldada ja SKA otsus tühistada. HKMS § 108 lg 1 järgi

kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palus jätta

menetluskulud vastustaja kanda, kuid ei esitanud kohtu määratud tähtajaks (6. märts

2026) menetluskulude nimekirja ja kuludokumente (vt HKMS § 109 lg 1). Poolte

võimalikud kulud jäävad seega nende endi kanda.

20. Praeguse otsuse avaldamise korral tuleb X. X ja Y. Y nimed nende eraelu

kaitseks asendada tähemärkidega. Avaldamata tuleb jätta Y. Y sünniaeg (HKMS § 175

lg 3)

Pihel Sarv

/allkirjastatud digitaalselt/

6(6)