3-25-3127/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. märts 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-3127

Haldusasi

X. X kaebus Tallinna Vangalt mittevaralise kahju summas

3500 eurot hüvitamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja X. X

Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika

Martisen

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotleb kahju hüvitamist kaebaja

lahti riietumisega läbiotsimiste eest pärast pikaajalisi kokkusaamisi kuuel korral

05.06.2025, 08.05.2025, 17.04.2025, 15.02.2025, 17.12.2024, 22.10.2024.

2. Jätta kaebus muus osas rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.04.2026 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi,

tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.

3-25-3127

Sekretäril saata kohtuotsus menetlusosalistele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 08.07.2025 nr-ga 1-9/1-25/78-1 X. X kahjunõue seoses

kuuel korral (22.10.2024, 17.12.2024, 15.02.2025, 17.04.2025, 08.05.2025 ja 05.06.2025)

enne pikaajalist kokkusaamist teostatud lahti riietumisega läbiotsimistega.

2. Tallinna Vangla 05.09.2025 otsusega nr 1-9/1-25/78-2 jäeti kahjunõue rahuldamata.

Otsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

Vaidlus puudub selles, et kahjunõudes nimetatud kuupäevadel teostati taotleja suhtes

täielik läbiotsimine. Tallinna Vangla kodukorra seletuskirja kohaselt on kinnipeetava

läbiotsimise eesmärgiks ennetada ja takistada keelatud esemete osakonda jõudmist ja

sealt väljumist. Seega ei nähta lahti riietumisega läbiotsimist ette üksnes juhul, kui

esineb kahtlus, et peidetud on keelatud aineid ja esemeid. Ka senises kohtupraktikas

on leitud, et kuna vanglal ei ole ilmselt võimalik ette näha, millal kinnipeetav kavatseb

keelatud esemeid või aineid vahendada või kasutada, ei ole võimalik ohtu välistada või

tõrjuda ka üksnes konkreetse juhtumi põhiselt (Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 3-

17-1236, p 11). Ühiskonna üldise heaolu tagamine läbi vangla turvalisuse kaalub üle

võimaliku riive kinnipeetava eraelule.

Pikaajalised kokkusaamised toimuvad pideva järelevalveta ruumides, sh puuduvad

kokkusaamise ruumides kaamerad. Alates ajast, mil otsustati lõpetada külastajate

täielikud läbiotsimised, on vanglates täheldatud keelatud ainete leviku kasvu.

Kohtupraktikas on sedastatud, et vanglal on õiguslik alus teostada kinnipeetava

täielikku läbiotsimist koos lahti riietumisega ning juhul, kui kinnipeetava läbiotsimisel

järgitakse seaduses sätestatud eesmärki, ei saa läbiotsimist käsitleda kinnipeetava

alandamise või karistamisena. Ka ei välista Eesti ega EIK kohtupraktika vajadusel

sellise läbiotsimise teostamist ning seda ei peeta automaatselt kinnipeetava

inimväärikust riivavaks ja õigusvastaseks toiminguks (vt Tallinna Ringkonnakohtu

lahend nr 3-17-1236, p 12).

Taotleja ei ole esile toonud mitte ühtegi kohtupraktikas nimetatud asjaolu, mida EIK

on pidanud täieliku läbiotsimisega seonduvalt inimväärikust alandavaks ning EIÕK art

3 rikkumiseks.

Alternatiivsed läbiotsimise viisid keelatud esemete avastamiseks aitavad küll keelatud

esemeid ja aineid avastada, kuid need ei ole sama tõhusad kui lahti riietumisega

läbiotsimine. Näiteks keha kompimisel läbi riiete ei pruugi riiete materjalist või lõikest

tunnetada, kas õmbluste vms vahele on peidetud keelatud esemeid või aineid. Seevastu

kehaskänner ja metallidetektor reageerivad üksnes metallile, kuid sel viisil esemete

avastamiseks peab ese ületama teatava kriitilise massi ning väikesemõõdulised esemed

võivad jääda selliste seadmete kasutamisel avastamata. Samuti ei ole sellise seadmega

võimalik avastada keelatud esemeid või aineid, mis metalli ei sisalda. Teenistuskoer

suudab tuvastada vaid talle tuttavaid aineid. Narkootiline aine on muutunud järjest

sünteetilisemaks ning joovet tekitavad doosid järjest väiksemaks, mis teeb nende

avastamise komplitseerituks.

Vanglal lasub kohustus veenduda, et kinnipeetav ei võtaks kokkusaamisele kaasa

keelatud esemeid ja aineid (vt kodukorra p-d 12.2.13-12.2.14). Kinnipeetava täielik

läbiotsimine enne pikaajalist kokkusaamist pole vajalik mitte ainult kinnipeetava ja

tema kokkusaaja vahetu julgeoleku tagamiseks, vaid on kokkusaaja huvides mh

2(8)

3-25-3127

põhjusel, et vältida olukordi, kus vangla hakkab kinnipeetavalt leitud keelatud esemete

ja ainete tõttu kahtlustama kokkusaajat.

Taotleja oleks saanud vangla poole pöörduda seoses läbiotsimisega ning võimaliku

keelduva otsuse puhul halduskohtu poole pöörduda ja vajadusel taotleda esialgset

õiguskaitset (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-51-03, p 12). Taotleja ei ole kasutanud

esmaseid õiguskaitsevahendeid, mistõttu RVastS § 7 lg 1 eeldused täidetud ei ole.

3. X. X esitas 23.09.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise

kahju summas 3500 eurot hüvitamise nõudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja leiab, et vaidlusalused lahti riietumisega läbiotsimised on olnud õigusvastased

ning sellega on tekitatud talle mittevaraline kahju.

4.1. Kaebaja on käinud Tallinna Vanglas pikaajalistel kokkusaamistel kuuel (6) korral:

05.06.2025, 08.05.2025, 17.04.2025, 15.02.2025, 17.12.2024, 22.10.2024. Igakord otsiti

kaebaja enne ja pärast pikaajalist kokkusaamist lahti riietumisega läbi. Vanglal puudus selleks

õiguslik alus. Kaebaja selgitab, et temalt pole kunagi leitud keelatud esemeid või aineid.

4.2. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud mitmetes oma lahendites, et kinnipeetavate

lahti riietumisega läbiotsimine, kehaõõnsuste läbiotsimine ilma põhjendatud kahtluseta, on

keelatud (vt EIK 16.01.2024 otsus asjas nr 33023/17 ja nr 56476/17 Fernandes vs Portugal, p

16; 12.12.2024 otsus nr 55792/20, Adamčo vs Slovakkia (2)). Vastustaja tegevus on vastuolus

ka siseriikliku kohtupraktikaga (vt Riigikohtu lahend nr 3-22-1384, p-d 25, 27 ja 38 ning

Tallinna Halduskohtu 12.09.2025 otsus nr 3-25-1063, p-d 32-34).

4.3. Vastustaja ei ole oma vastuskirjas toonud välja ühtegi põhjendust. Lahti riietumisega

läbiotsimisi teostatakse Tallinna Vanglas rutiinselt. Kodukorra p 12.2.8 alusel teostatavad

rutiinset läbiotsimised on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooniga (EIÕK). Vastuskirjas on Tallinna Vangla välja toonud abstraktsed ja

hüpoteetilised põhjendused, mis ei seondu kaebajaga.

4.4. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale etteheidetav

juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud, või selle

ulatust vähendanud (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-16-16, p 14; vt ka EIK lahend nr

55792/20).

4.5. Kaebaja hinnangul on vastustaja jätnud õigusvastaselt talle tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamata. Kaebaja leiab, et teda on solvatud, tema inimväärikust on pidevalt alandatud, talle

on põhjustatud asjatuid kannatusi, sekkutud on kaebaja eraellu. Vanglale pidi kahju

tekitamine olema ettenähtav ning vanglal oli võimalik kahju tekkimist vältida (vt Riigikohtu

lahend nr 3-22-1384, p 38).

4.6. Siseriiklike kohtute poolt väljamõistetav hüvitis ei tohi olla ebamõistlik võrreldes EIK

poolt sarnastes asjades tehtud otsustega (EIK 24.06.2019 otsus nr 23226/16, 197 Nikitin jt vs

Eesti).

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

5.1. Kaebus on osaliselt ebaõigesti menetlusse võetud. Kohtueelses menetluses esitas kaebaja

kahjunõude põhjendusel, et tema suhtes viidi kuuel korral enne pikaajalist kokkusaamist läbi

täielik läbiotsimine, millega kaebaja hinnangul rikuti tema õigusi. Kaebuses on X. X lisaks

märkinud, et tema õigusi rikuti ka pärast pikaajalist kokkusaamisi teostatud lahti riietumisega

läbiotsimisega. Vanglal oli kohtueelses menetluses võimalik hinnata ja otsustada üksnes

3(8)

3-25-3127

nende toimingute õiguspärasust, millele kaebaja kahjunõude esitas. Seetõttu palub vastustaja

jätta kaebus selles osas rahuldamata (HKMS § 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1).

5.2. Enne pikaajalisi kokkusaamisi toimunud lahti riietumisega läbiotsimised olid õiguslikult

lubatud, eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ei ole

täidetud (RVastS § 7 lg 1, § 9 lg-d 1-2; vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-9-17, p 13).

5.3. Kaebaja on alates 03.07.2024 Tallinna Vanglas vabadusekaotuslikku karistust kandev

kinnipeetav. Vaidlus puudub selles, et kaebajal toimusid 22.10.2024, 17.12.2024, 15.02.2025,

08.05.2025 ja 05.06.2025 pikaajalised kokkusaamised, millele eelnevalt viidi kaebaja suhtes

läbi lahti riietumisega läbiotsimine. Tegemist ei ole igapäevase rutiini, juhuvalimi ega

massilise kontrolliga, vaid piiratud arvu toimingutega kindlas, objektiivselt kõrgema riskiga

olukorras (VangS § 25 lg 2, vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 41 lg 1, § 46 lg 3). Selline

järelevalveta keskkond suurendab objektiivselt riski, et keelatud esemeid või aineid viiakse

kokkusaamise ruumi ning neid kasutatakse kokkusaamise ajal.

5.4. Vastustajal esines õiguslik alus lahti riietumisega läbiotsimiseks (VangS § 68 lg 1, VSkE

§ 37 lg 2, justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 (edaspidi määrus nr 44) § 32 p 2, Tallinna

Vangla kodukorra p 12.2.8 (kehtiv kuni 05.10.2025). Alates 06.10.2025 kehtivas sõnastuses

nähakse ette, et kinnipeetavale tehakse põhjendatud vajadusel enne ja alati pärast

kokkusaamist täielik (lahti riietumisega) läbiotsimine. Käesolevas asjas on vaidlusalused

kuupäevad perioodist, mil kodukord nägi enne pikaajalist kokkusaamist ette lahti riietumisega

läbiotsimise.

5.5. Kaebaja ei ole vastustajale teadaolevalt vaidlustanud kodukorda, selle punkti 12.2.8 ega

taotlenud selle sätte muutmist, kohaldamata jätmist või õiguspärasuse kontrolli. Kodukorra p

12.2.8 oli vaidlusalusel ajavahemikul kehtiv ja vanglale siduv. Kaebaja ei vaidlustanud

läbiotsimisi nende toimumise ajal ega taotlenud nende peatamist või muutmist esmaste

õiguskaitsevahenditega. Kaebaja ei ole näidanud, et väidetavat kahju ei olnud võimalik vältida

või kõrvaldada (RVastS § 7 lg 1).

5.6. Kinnipidamisasutuses ei ole kinnipeetavale kõik esemed ja ained lubatud (VangS § 15 lg

2). Vanglal tuleb tarvitusele võtta abinõud, et vanglas puuduks võimalus selliseid esemeid või

aineid omada ning kasutada. Keelatud esemed ja ained ei ole üksnes suureks ohuks vangla

julgeolekule, vaid kätkevad endas potentsiaalset ohtu vanglas viibivate isikute elule ja

tervisele. Vanglateenistuse praktikas esineb keelatud ainete ja esemete avastamisi ning nende

tervikuga seotud riske, mis on eriti teravad järelevalveta olukordades.

5.7. Kaebajaga seoses nähtub vangiregistrist mitmeid ettekandeid seoses keelatud esemetega:

1) 17.10.2024 ettekandest nr 1-24.10643 nähtub, et kambrist, kuhu oli paigutatud ka kaebaja,

leiti ja võeti ära keelatud esemed (nöör, metalltraat, isevalmistatud alumiiniumist traat).

2) 17.12.2024 ettekandest nr 1-24-13027 nähtub, et kambrist, kuhu oli paigutatud

kaebaja, leiti ja võeti ära keelatud esemed (peotäis erinevaid ravimeid peidetuna

suhkruasendaja topsi; juba vabanenud kinnipeetavatele määratud ravimeid jne);

3) 14.02.2025 ettekandest nr 1-24-1842 nähtub, et kambrist, kuhu oli paigutatud ka

kaebaja, leiti ja võeti ära keelatud esemed (mh žiletiterad);

4) 29.06.2025 ettekandest nr 1-24-6821 nähtub, et kambrist, kuhu oli paigutatud ka

kaebaja, leiti ja võeti ära keelatud esemed (mh žiletiterad).

5.8. Eeltoodud ettekanded kajastavad erinevatel ajaperioodidel aset leidnud korduvaid

juhtumeid, mil avastati keelatud esemeid kambrist, kus viibis ka kaebaja, sh terariistu,

4(8)

3-25-3127

improviseeritud metall- ja alumiiniumitraate, nööre ning ravimpreparaate, mille omamine

vanglas on keelatud. Nimetatud asjaolud langesid ajaliselt kokku perioodidega, mil kaebaja

kasutas pikaajaliste kokkusaamiste õigust.

5.9. Kuigi kaebajat ei ole nimetatud juhtumite alusel distsiplinaarkorras karistatud, ei muuda

see keelatud esemete korduvat avastamist vangla julgeoleku ja riskihinnangu seisukohalt

ebaoluliseks. Distsiplinaarkaristuse määramata jätmine ei välista objektiivset ohtu, mida

sellised esemed kujutavad vangla julgeolekule, kinnipeetavate ja teenistujate turvalisusele

ning ka kaebaja enda tervisele. Oluline on märkida, et kõnealuste ettekannete kohaselt olid

kaebaja kambrikaaslased erinevad isikud. Seetõttu ei ole põhjendatud käsitada keelatud

esemete korduvat leidmist üksnes konkreetse kambrikaaslase juhusliku käitumise tulemusena.

Sellises olukorras oli vanglal põhjendatud alus hinnata kaebajaga seotud asjaolusid kui

kõrgendatud julgeolekuriskiga. Vangla ei pea ega saagi iga üksiku eseme puhul tuvastama

selle täpset omanikku selleks, et hinnata üldist julgeolekuriski ning rakendada erinevaid

meetmeid vangla julgeoleku tagamiseks. Nimetatu on asjakohane ka EIÕK art 8 lg 2 kohasel

vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamisel, kuna vangla julgeolekumeetmed peavad

põhinema objektiivsel riskihinnangul, mitte üksnes üksikjuhtumitel või tõendatud süül.

5.10.

Kaebaja ei ole kohtueelses menetluses väitnud, et läbiotsimise käigus kästi tal

eemaldada kõik riided, teha kükke, kergitada genitaale, võimaldada päraku visuaalset

läbivaatust. Seetõttu palub vastustaja kohtul arvestada, et nimetatud väidetele saab vastustaja

vastata alles kohtumenetluses. Isegi juhul, kui kaebaja oleks nimetatud väited esitanud juba

kohtueelses menetluses, ei saa neist iseenesest järeldada läbiotsimise õigusvastasust.

Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et kinnipeetava lahti riietumisega läbiotsimise korral

vaatleb vanglaametnik kinnipeetava alasti või osaliselt kaetud keha kinnipeetavat füüsiliselt

puudutamata (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsus nr 3-21-161, p-d 12-13, 20;

Tallinna Halduskohtu 04.08.2023 otsus nr 3-22-1239, p 5.3; 18.11.2022 otsus nr 3-22-311, p

11; 20.11.2023 otsus nr 3-23-707, p 14). Eesmärk on kontrollida kehapiirkondi, kuhu keelatud

esemeid on võimalik peita.

5.11. Üldsõnalised on kaebaja väited tema solvamisest, alandamisest, põhjendamatute

kannatuste tekitamisest ning teadlikust väärkohtlemisest. Samuti puuduvad kaebaja väidete

toetuseks tõendid.

5.12. Kaebaja ei ole põhjendanud taotletud hüvitise summa suurust.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta osaliselt läbi vaatamata ning muus osas rahuldamata.

Vastustaja toimingud kaebaja täielikul läbiotsimisel enne pikaajalisi kokkusaamisi ei olnud

õigusvastased. Seetõttu on üks kahju hüvitamise nõude eeldusi täitmata.

7. Vastustaja leiab, et osaliselt on kaebus ebaõigesti menetlusse võetud, kuivõrd kohustuslik

vaidemenetlus ei ole läbitud osas, milles kaebaja leiab, et tema õigusi rikuti ka lahti

riietumisega läbiotsimistega pärast pikaajalisi kokkusaamisi 05.06.2025, 08.05.2025,

17.04.2025, 15.02.2025, 17.12.2024, 22.10.2024.

8. Vastavalt HKMS § 151 lg 1 punktile 1 jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui

pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud.

Tulenevalt HKMS § 121 lg 1 punktist 4 tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust

korrast. Asja materjalist nähtub, et kaebaja on taotlenud vanglalt kahju hüvitamist enne

pikaajalisi kokkusaamisi sooritatud lahti riietumisega läbiotsimiste eest, s.o kokku kuuel

5(8)

3-25-3127

korral (dtl 15). Kaebuses on kaebaja leidnud, et on käinud pikaajalisel kokkusaamisel kuuel

korral ning igakord on kaebajat lahti riietumisega läbi otsistud enne ja pärast kokkusaamist,

seega kokku kaheteistkümnel (12) korral (dtl 2). Samas kahjunõude suurus muutunud ei ole –

nii taotluses vanglale kui ka kaebuses nõuab kaebaja kahju hüvitamist summas 3500 eurot.

Eeltoodust ilmneb üheselt selgelt, et kaebaja on kaebuses vaidlustanud rohkem toiminguid kui

kohtueelses menetluses ning see ei ole kooskõlas HKMS § 47 lg-ga 1. Seetõttu leiab kohus, et

kaebus tuleb jätta läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotleb kahju hüvitamist kaebaja lahti

riietumisega läbiotsimiste eest pärast pikaajalisi kokkusaamisi kuuel korral 05.06.2025,

08.05.2025, 17.04.2025, 15.02.2025, 17.12.2024, 22.10.2024.

9. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on tekitanud

kaebajale mittevaralist kahju, kui teostas kaebaja lahti riietumisega läbiotsimisi enne

pikaajalisi kokkusaamisi kuuel korral (05.06.2025, 08.05.2025, 17.04.2025, 15.02.2025,

17.12.2024, 22.10.2024).

10. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3,

4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Füüsiline isik võib nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral (RVastS § 9 lg 1).

11. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama haldusorgani õigusvastase

tegevuse ja kaebaja õiguste rikkumise; RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb muu hulgas nõue tuvastada

põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr

3-3-1-17-12, p 7); mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb täiendavalt kindlaks teha,

millist RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse

tagajärjel riivatud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-22-1679/23, p 12).

12. VangS § 68 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava

läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi

läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. VangS § 68 lg-s 1 ei ole täpsustatud,

millisel viisil on kinnipeetava läbiotsimine lubatud. Läbiotsimise mõju intensiivsuse põhjal on

kohtupraktikas eristatud kolme läbiotsimise viisi. Kõige vähem intensiivne on kinnipeetava

läbiotsimine läbi riiete kompamise teel ja suuõõnsuse kontrollimine. Intensiivsem meede on

kinnipeetava lahti riietumisega läbiotsimine, mille puhul vanglaametnik vaatleb kinnipeetava

alasti või osaliselt kaetud keha ilma kinnipeetavat puudutamata. Kõige intensiivsem on

rektaalne ja vaginaalne kehaõõnsuste läbiotsimine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr

3-19-549/98, p 15). Riigikohus on asunud seisukohale, et VangS § 68 lg 1 ei võimalda

kinnipeetava kehaõõnsuste kontrolli. Kohus leidis, et sedavõrd intensiivselt põhiõigusi riivava

meetme lubamiseks peab olema seaduses sõnaselge norm (samas, p-d 18-20). Kuigi viidatud

kohtuasjas ei olnud vaidluse all kinnipeetava lahti riietumisega läbiotsimise lubatavus, nähtub

Riigikohtu nimetatud lahendist piisava selgusega, et Riigikohus pidas keelatuks üksnes

kinnipeetava kehaõõnsuste läbiotsimist. Nimelt märkis Riigikohus, et lahti riietumisega

läbiotsimise puhul on kinnipeetava eraelu ja füüsilise enesemääramise riive intensiivsus

mõnevõrra väiksem, sest läbiotsijal ei ole läbiotsitavaga füüsilist kontakti. Samuti osutas

kolleegium, et lahti riietumisega läbiotsimise kooskõla VangS § 68 lg-ga 1 oli Riigikohus

hinnanud haldusasjas nr 3-3-1-32-12 tehtud otsuses, milles leiti, et alasti läbiotsimine on

VangS § 68 lg-ga 1 kooskõlas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-19-549/98, p 19).

Seega on vastustaja õigesti märkinud, et lahti riietumisega läbiotsimiseks esines õiguslik alus.

6(8)

3-25-3127

13. Inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületavad

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

otsus nr 3-3-1-47-14, p 21). Lahti riietumisega läbiotsimine võib seega olla kinnipeetava

inimväärikust alandav, kui sellega kaasneksid isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis

ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks.

14. VangS § 41 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda inimväärikust austaval viisil ja

kindlustada, et vanglas viibimine ei põhjustaks isikule rohkem kannatusi ega ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipidamisega. VangS § 41 lg 2 kolmanda lause

kohaselt peavad piirangud vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega

tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Nii on Riigikohus

selgitanud, et neist sätetest järeldub, et läbiotsimise puhul tuleb eelistada kõige vähem

intensiivset läbiotsimise viisi, mis on läbiotsimise eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-22-1384, p 25).

15. EIK on selgitanud oma otsuse p-s 75 asjas Dejnek vs Poola (9635/13), et

kinnipidamisasutustes turvalisuse tagamine on vajalik, kuid väga invasiivsete ja

potentsiaalselt alandavate meetmete rakendamist, nagu kogu keha ja lahti riietumisega

läbiotsimised, peab vangla suutma oma otsustes veenvalt põhjendada. Vajalikkus tähendab, et

lahti riietumisega läbiotsimist õigustab tõsine sotsiaalne vajadus ja see meede on eesmärgi

saavutamiseks proportsionaalne (vt Wainwright vs Ühendkuningriik, 12350/04, p 43).

16. Puudub kahtlus, et lahti riietumisega läbiotsimisel oli legitiimne eesmärk – tagada üldiselt

vangla julgeolek ning vältida keelatud esemete sattumist eluosakonda.

17. Enne pikaajalisi kokkusaamisi kaebaja lahti riietumisega läbiotsimine oli suunatud

legitiimse eesmärgi täitmisele (keelatud esemete ja ainete leidmisele). Kohus nõustub

vastustajaga, et inimväärikust alandavalt pole lahti riietumisega läbiotsimisi kaebajale

teostatud ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata (vt dtl 18; HKMS § 165 lg 2). Samas

tuleb siiski arvestada, et läbi otsimise viisi valikul on vanglal ulatuslik kaalutlusõigus ning

lahti riietumisega läbiotsimine on intensiivne meede, mistõttu peab see põhinema konkreetsel

isikuga seotud ohukahtlusel. Kohtu hinnangul on vastustaja välja toonud kaebajaga seotud

julgeolekuriskid, mistõttu ei ole vastustaja põhjendamatult lahti riietumisega läbiotsimisi

teostanud enne pikaajalisi kokkusaamisi.

18. Vastuses kaebusele on vastustaja välja toonud 4 ettekannet seoses kaebajaga (vastustaja

30.01.2026 menetlusdokumendi lisad 1-4). Muuhulgas nähtub neist, et kaebaja kambrist on

konfiskeeritud keelatud esemetena nt žiletiterasid, nööri ja võõrale isikule väljastatud

ravimeid (vt dtl-d 67, 69 ja 70). Olukorras, kus pole võimalik tuvastada, kelle esemed ära

võeti, siis on need ettekanded seotud automaatselt ka kaebajaga, kes vastavas kambris viibis.

Seejuures pole kaebaja esitanud ühtegi vastuväidet nendele ettekannetele kohtumenetluses.

Lisaks langesid ettekannete perioodid kokku ajaga, mil kaebaja kasutas pikaajalise

kokkusaamise õigust. Eelnevat arvesse võttes on vastustaja asjakohaselt märkinud, et vanglal

oli põhjendatud alus hinnata kaebajaga seotud asjaolusid kui kõrgendatud julgeolekuriskiga.

19. Sellest tulenevalt leiab kohus, et lahti riietumisega läbiotsimised enne pikaajalisi

kokkusaamisi olid põhjendatud ning õiguspärased. Kuivõrd esimene kahjuhüvitamise eeldus

on täitmata, siis puudub vajadus analüüsida, kas järgmised eeldused on täidetud. Kahju

hüvitamiseks peavad täidetud olema kõik RVastS § 7 lg-st 1 tulenevad eeldused. Seetõttu

jätab kohus tähelepanuta ülejäänud kaebaja väited.

20. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb jätta osaliselt läbi vaatamata ning

ülejäänud osas rahuldamata.

7(8)

3-25-3127

21. HKMS § 108 lg-st 4 tulenevalt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse tagastamise,

kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui HKMS §-s 108 ei sätestata

teisiti. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on kaebus osaliselt läbi vaatamata jäetud ning muus osas on otsus tehtud

kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude

väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

22. HKMS § 175 lg 3 kohaselt asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime

tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)