1-25-3444/27 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. märts 2026, Tartu

Kohtuasja number

1-25-3444

Kohtukoosseis

Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Marina Ninaste

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum

Kohtuasi ja menetlusliik

Kaarel Kaldvee süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 422

lg 1 järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 21. novembri 2025 otsus

Kaebuse liik ja esitaja

Kaarel Kaldvee kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene,

apellatsioon

Süüdistatav

Kaarel Kaldvee. Isikukood: 39409252739; elukoht XXX;

hooldaja SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum ja töötaja Rakvere

Kiirabis; varem kriminaalkorras karistamata

Menetluse ülejäänud pooled

prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Silva

Rood

kannatanu M.T.

Menetluse vorm

suuline, kohtuistung 10. veebruaril 2026

RESOLUTSIOON

1. Tühistada maakohtu otsus osas, millega:

-

Kaarel Kaldvee tunnistati teise inimese surma ettevaatamatus põhjustamises

süüdi KarS § 422 lg 1 järgi;

-

jäeti ajatamata Kaarel Kaldvee menetluskulude tasumise kohustus.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

-

tunnistada Kaarel Kaldvee teise inimese surma ettevaatamatus põhjustamises

süüdi KarS § 423 lg 1 järgi;

-

karistada teda selle teo eest 1 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega. Määrata, et

Kaarel Kaldvee peab kohe ära kandma 1 kuu pikkuse vangistuse. Ülejäänud

vangistus – 1 aasta ja 2 kuud – jääb KarS § 73 lg 1 alusel täitmisele pööramata,

kui Kaarel Kaldvee ei pane 2 aasta pikkusel katseajal toime tahtlikku kuritegu.

Katseaja algust tuleb arvata maakohtu otsuse kuulutamisest, st 21. novembrist

2025;

-

võimaldada Kaarel Kaldveel tasuda ringkonnakohtu menetluse eelselt tekkinud

menetluskulud, st 4822,13 eurot ühe aasta jooksul igakuiste maksetena. Esimesel

11 korral on vaja kuu lõpuks tasuda 400 eurot ja 12. kuu lõpuks tuleb maksta

422,13 eurot. Esimene makse on vaja teha hiljemalt käesoleva otsuse jõustumise

kuu viimasel päeval. Maksmise muud üksikasjad on toodud maakohtu otsusele

lisatud makseinfolehel.

3. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

4. Määrata Advokaadibüroole Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaat Kaire Hänilese

poolt Kaarel Kaldveele ringkonnakohtu menetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu suuruseks 669,60 eurot, sh 129,60 eurone käibemaks. Jätta see tasu Eesti

Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb

esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni

esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Kaarel Kaldveele esitati KarS § 422 lg 1 järgi süüdistus selles, et ta rikkus mootorsõidukit

juhtides liiklusnõudeid ja põhjustas seeläbi ettevaatamatusest teise inimese surma. Süüdistuse

kohaselt juhtis K. Kaldvee 20. septembril 2023 kella 03:56 ajal Tartus Turu tänaval Turu-

Soola ristmiku juures mootorsõidukit Peugeot Boxer (reg nr XXX ). K. Kaldvee sõitis 50 km/

h mõjualas 62 km/h ehk ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 12 km/h. K. Kaldvee ei

andnud teed fooridega reguleerimata ülekäigurajal (foorid kollasel vilkuval režiimil)

ülekäigurada ületavale jalakäijale Ü.U. le. K. Kaldvee ei vähendanud vajalikul määral

sõidukiirust ja sõitis Ü.U. le otsa. Sellega põhjustas ta Ü.U. le parema oimuluu murru,

koljupõhimiku ja I–II kaelalüli vahelise vigastuse koos kaelalülide murdude ning seljaaju

vigastusega, roiete ja vaagnaluude hulgimurrud, rinnaku murrud, vasaku rang- ja õlavarreluu

murrud, ämblikuvõrkkelmealused verevalumid, vere jõudmise ajuvatsakestesse, kopsude

rebendid ja põrutuse, rinnaaordi, südamepauna, südame, vahelihase, maksa, põrna ja neerude

rebendid, põrutushaavad parema kõrva taga ja nahaalused verevalumid ning nahamarrastused

pea piirkonnas, rindkerel ja jäsemetel. Nende vigastuste tagajärjel Ü.U. suri.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 21. novembri 2025 otsusega tunnistati K. Kaldvee süüdistuse kohaselt

süüdi ja teda karistati 2 aasta ja 2 kuu pikkuse vangistusega. Määrati, et kohe tuleb ära kanda

1 kuu pikkune vangistus. Ülejäänud osas jäeti vangistus 3 aastast katseaega seades KarS § 74

alusel täitmisele pööramata. Ka kohustati K. Kaldveed läbima liiklusalast sotsiaalprogrammi.

Lisakaristusena võeti K. Kaldveelt 6 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Otsustused

tehti ka menetluskulude osas. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt niisugused.

3. Prokuratuur taotles K. Kaldvee karistamist 3 aasta pikkuse vangistusega, millest tuleks

kohe ära kanda 2 kuud, ja K. Kaldveelt 8 kuuks mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega.

K. Kaldvee kaitsja leidis, et lubatud kiiruse ületamist ei ole tõendatud ja et Ü.U. pani end ise

ohtu, mistõttu tuleks K. Kaldvee õigeks mõista. K. Kaldvee ennast süüdi ei tunnistanud.

4. Kohus tuvastas, et Ü.U. suri avarii tagajärjel tekkinud arvukate vigastuste tõttu. Ü.U.

verest leiti 1,68 mg/g etanooli. Kvartali keskuse turvakaamera salvestiselt on näha, kuidas

valget kapuutsi kandev Ü.U. astub kell 03:56:40 kollaste vilkuvate tuledega fooriga

ülekäigurajale. Kuus sekundit hiljem sõitis ülekäigurada ületavale Ü.U. le otsa kaubik. Tasku

keskuse kaamerasalvestise kohaselt toimus kokkupõrge kell 03:57:02.

5. K. Kaldvee selgitas, et ta sõitis Vabaduse puiesteelt Turu tänavale plaaniga sõita mööda

Turu tänavat Ringtee tänavani. Eelneval ööl oli ta töötanud öövahetuses ja pärast seda oli ta

maganud. Tema unerežiim oli sassis ja öösel tal und ei olnud. Ta sõitis auto spidomeetri järgi.

See spidomeeter küll eksib, ent ta sõitis umbes 50 km/h. Turu ja Riia tänava ristmikule

lähenedes oli fooris punane tuli, ta võttis jala gaasilt ära ja lasi mootoril pidurdada. Auto

veeres vaikselt foori suunas mootoriga pidurdades. Siis registreeris foor auto liikumise ja

muutis tule roheliseks. Ta jätkas ühtlase kiirusega edasi sõitmist. Teepind oli märg ja kõik

valgusallikad läikisid vastu asfalti. Ülekäigurajale lähenedes vaatas ta vasakule ja paremale,

ent kahjuks ta ühtegi inimest ei märganud. Ü.U. t nägi ta alles pärast avarii toimumist. Ü.U. l

oli üleni tume riietus, mingit helkurit tal ei olnud ja ise ta autosid vaadata ei proovinud. Ü.U.

võis jääda parema autoukse posti taha, diagonaalis pimedasse nurka.

6. Asjas viidi 8. novembril 2023 läbi uurimiseksperiment, mille eesmärk oli välja selgitada K.

Kaldvee sõiduki kiirus. Eksperimendi käigus sõideti politseiautoga 6 korda läbi teelõik

Vabaduse pst-Uueturu ristist kuni Turu-Sadama ristini: kiirustel 50 km/h, 55 km/h, 60 km/h,

65 km/h, 70 km/h ja 75 km/h. Uurimiseksperimendis osalenud politseinik S.T. selgitas

kohtuistungil eksperimendi läbiviimise asjaolusid: kasutati politseisõidukisse sisse ehitatud

taadeldud kiirusmõõturit; olustik oli sarnane õnnetuse omaga, st oli pime ja tee oli märg.

Eksperimendi põhjal leiti, et K. Kaldvee sõitis ca 62 km/h. Kui ta oleks sõitnud 50 km/h,

oleks tal puudunud tarvidus avariilikult pidurdada. Ekspertiisi teinud liiklusekspert Lembit

Teesalu selgitas ekspertiisiga seonduvat kohtus. Ta kasutas programmi PC-Crash. Ta sisestas

vajalikud andmed programmi: teeolud ja jalakäija andmed. Ka võttis ta arvesse auto vigastusi.

Uurimiseksperiment ei olnud tingimata vajalik, aga see siiski tehti ja see toetas arvestuslikku

tulemust. Ka selgitas ekspert, et kui võrrelda sündmuse enda videot eksperimendi käigus

tehtud selle videoga, kus sõideti 65 km/h, on videolõigu lõpus politseiauto n-ö tulede võrra

kaubikust ettepoole liikunud – see vahe on väike ja selle põhjal saab järeldada, et K. Kaldvee

sõitis avarii hetkel natuke aeglasemalt kui 65 km/h.

7. Kaitsja esitas uurimiseksperimendiga seoses mitmeid vastuväiteid, ent kohtu meelest on

ekspertiisiakt jälgitav ja usaldusväärne. Ekspert selgitas kohtus, et otsasõidu täpse koha –

jalakäija paiknes ¼ vöötraja laiusest Riia tänava poolses otsas – määras ta videomaterjali

põhjal. Kohus leidis, et videote põhjal on tõesti näha, et Ü.U. oli kokkupõrke ajaks läbinud

ülekäigurajast umbes veerandi. Pole põhjust eeldada, et ekspert oli erapoolik või et teda oleks

sobimatult mõjutatud. Eksperimendi käigus kasutatud kiirustest pole põhjust arvata maha

kolme kilomeetrist laiendmäärmatust. Lähtuti selle sõiduki tegelikust kiirusest, millel asus

mõõteseade. Ekspert selgitas, et see seade näitab õiget kiirust. Kaubiku kiiruse oleks eksperdi

sõnul saanud panna paika ka pelga arvutisimulatsiooni teel ja tulemustes midagi muutunud

poleks.

8. K. Kaldvee avaldas, et ta sõitis 50 km/h. Samas tunnistas süüdistatav ise, et ta pidurdas

mootoriga, võttes jala puhuti gaasipedaalilt ära. See aga tähendab seda, et ta pidi mõnikord ka

gaasile vajutama, sest muidu oleks auto seisma jäänud. Niisiis ei saanud kiirus olla stabiilselt

50 km/h. Arvesse tuleb võtta sedagi, et Peugeotil oli analoogspidomeeter, mis ei võimalda

kiirust kuigivõrd täpselt näha. Ka pidi K. Kaldvee jälgima liiklust ega saanud kogu aeg

spidomeetrit silmas pidada. Vastuolu K. Kaldvee ütlustes on ka selles, et tema väitel ei

proovinud Ü.U. autosid jälgida – samas aga väitis süüdistatav sedagi, et ta ei näinud enne

kokkupõrget jalakäijat üldse. Seda silmas pidades on alust kahelda K. Kaldvee ütlustes, et ta

sõitis 50 km/h. Ka ei ole alust seada kahtluse alla ekspertiisiga tuvastatut – Peugeot liikus 62

km/h.

9. Süüdistusaktis heidetakse K. Kaldveele ette mitmeid liiklusnõuete rikkumisi.

10. Tuuakse välja eksimine liiklusseaduse (LS) § 14 lg 2 ja § 16 lg 1 vastu. Need kujutavad

endast üldnorme, millele ei ole tarvilik tugineda olukorras, kus on rikutud ka mingeid

spetsiifilisi liiklusreegleid.

11. Ka pannakse K. Kaldveele süüks seda, et ta ületas lubatud sõidukiirust 12 km/h. Nii see

tõepoolest oli ehk K. Kaldvee rikkus LS § 15 lg 1 p 2.

12. Süüdistusakt ei võimalda LS § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 kaudu heita K. Kaldveele ette seda, et ta

ei arvestanud kiiruse valikul ilmastiku ega teeoludega. Küll aga saab läbi kõnealuse normi

öelda, et K. Kaldvee ei vähendanud kiirust sellisel määral, et ta oleks suutnud seisma jääda

tema teel olnud takistuse (jalakäija) ees.

13. Ka on süüdistusaktis välja toodud viited LS § 35 lg-le 1 (juht ei tohi ohustada jalakäijat), §

35 lg-le 4 (reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma piisavalt aeglaselt, et mitte

ohustada ülekäigurajale astunud või sinna astuvat jalakäijat) ja § 17 lg-le 1 (juht peab lähtuma

liikluskorraldusvahenditest). Kaitsja tõi välja, et Ü.U. võis olla K. Kaldveele raskesti

märgatav. Tõsi on see, et nii avarii kui ka uurimiseksperimendi ajal tehti Kvartali keskuses

remonti ja seetõttu olid tänava ääres aiad. Need aiad aga ei kujutanud endast ulatuslikke

takistusi jalakäija nägemiseks. Uurimiseksperimendi ajaks oli lisandunud ka kraana, aga

sellest eksperimendist osa võtnud S.T. sõnul ei takistanud isegi kraana kuigivõrd nähtavust –

saati siis pelgad aiad. Liiati sõitis K. Kaldvee sisemisel sõidureal ehk tema nägemisväli teega

külgneva ala osas oli veel eriti vähe piiratud. Ülekäigurada oli hästi valgustatud – LED-

lampidega. Niisiis rikkus K. Kaldvee LS § 17 lg-t 1, sest ta sõitis ülekäigurajale, millel oli

jalakäija. Ka rikkus K. Kaldvee LS § 35 lg-d 1 ja 4. Piisavalt väikse sõidukiiruse valimine

oleks olnud tarvilik ka tulenevalt asjaolust, et tee oli märg ja see peegeldus K. Kaldvee enda

sõnul vastu. Lisaks sellele ei saa olla üllatav, et Tartu kesklinnas astub ülekäigurajale mõni

jalakäija.

14. Ekspertiisiaktis leiti, et kui Peugeot oleks liikunud 50 km/h, ei oleks Ü.U. le otsasõidu

vältimine nõudnud avariilikku pidurdamist. Toodi välja, et mida kiiremini juht sõidab, seda

enam aheneb ta vaateväli ja seda raskem on tal enda ümber toimuvat märgata. Seetõttu ei

tohigi asulas üle 50 km/h sõita.

15. Kaitsja meelest ohustas Ü.U. end ise ja seetõttu ei saa tema surma K. Kaldveele

normatiivselt omistada. Ü.U. ei kandnud helkurit, ehkki LS § 22 kohaselt tuleb seda teha. Ka

olid Ü.U. l tumedad riided. Ka nõuab LS § 25 lg 7, et jalakäija peab reguleerimata

ülekäigurajal enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma

juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda

märganud ja sõidutee ületamine on ohutu. Kvartali turvakaamera salvestiselt nähtuvalt astus

Ü.U. kõnniteelt ilma eelnevalt seisma jäämata või kiirust vähendamata sõiduteele.

16. Kohtu meelest ei oleks helkuri kandmine midagi muutnud. K. Kaldvee ise selgitas, et

asfaldil olnud vee tõttu läikis ümbrus vastu. Ka oli ümbruses palju valgusallikaid. Seda silmas

pidades ei oleks üks helkur teinud jalakäijat rohkem eristatavaks kui ta seda oli. Tumedate

riiete kandmist iseenesest ei saa jalakäijale ette heita.

17. Seoses LS § 25 lg-ga 7 saab öelda, et Ü.U. ei astunud ülekäigurajale kiirendatud

sammuga ega ootamatult. Teadlikust enese õigushüvede ohustamisest rääkida ei saa. K.

Kaldvee oli enne avariid ülekäigurajal tervelt 2,8 sekundit. K. Kaldvee sõidukiirus ei ületanud

lubatud sedavõrd suurel määral, et Ü.U. oleks kindlasti teadvustanud linnakiiruse ületamist.

Ka võis Ü.U. le jääda mulje, et sõiduk aeglustab, et teda üle lasta – viitas ju K. Kaldvee

sellele, et ta võttis jala gaasipedaalilt ära, et mootoriga pidurdada.

18. K. Kaldvee rikkumised on põhjuslikus seoses Ü.U. surmaga ehk K. Kaldvee realiseeris

KarS § 422 lg 1 objektiivse koosseisu.

19. K. Kaldvee sõitis 50 km/h alas 62 km/h. Sõidukiiruse valib juht teadlikult. K. Kaldvee sai

juhtimisõiguse juba 2014. aastal. Tema kui kogemustega juht pidi aru saama, et ta ületab

kiirust. 12 km/h lubatust kiiremini sõitmine on hõlpsasti tajutav – seda eriti veel linnas, kus

kiirused on väiksemad kui maanteel. K. Kaldvee ise kinnitas, et ta oli tema juhitud Peugeot’i

varemgi korduvalt kasutanud. Ka oli K. Kaldvee õnnetuse toimumise kohas väga palju kordi

sõitnud. K. Kaldveele kui autokoolis käinud ja pika sõidukogemusega inimesele olid teada

sõidukiirust puudutavad liiklusnõuded – ta aga ei järginud neid nõudeid tahtlikult ega olnud

tähelepanelik ega vähendanud kiirust olukorrale vastavaks ega arvestanud jalakäijaga.

Lubatud suurimat kiirust ületas (LS § 15 lg 1 p 2) K. Kaldvee otsese tahtlusega: ta teadis, et

teostab koosseisuasjaolu, so ületab kiirust ja vähemalt möönis seda. Teised liiklusrikkumised

(LS § 17 lg 1, § 35 lg-d 1 ja 4 ning § 50 lg 3 p-d 1 ja 2) sooritas K. Kaldvee kaudse

tahtlusega: ta pidas võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda.

Juhtides Tartu kesklinnas mootorsõidukit tuntavalt üle lubatud piirkiiruse, jättes

liiklusolukorra piisava hoolsusega hindamata, olukorrale vastavalt kiiruse vähendamata ja

veendumata selles, et liiklusmärkidega tähistatud ülekäigurada on vaba ning seda ületades ta

ei ohusta kedagi, pidas K. Kaldvee võimalikuks, et ta rikub liiklusseaduse nõudeid ja möönis

seda. Ü.U. surma põhjustas K. Kaldvee aga hooletuses: ta oleks pidanud niisugust tagajärge

ette nägema.

20. Tegu oli õigusvastane ja süüline, mistõttu tuleb K. Kaldvee KarS § 422 lg 1 järgi süüdi

tunnistada.

21. Karistusega seoses nähtub otsusest järgmist.

22. K. Kaldvee rikkus mitmeid liiklusnõudeid. Kiiruse ületamine 12 km/h võrra ei ole küll

suur, ent sellegipoolest tunduvalt üle lubatud määra. Ühest küljest oli tegu küll öise ajaga, mil

liiklejaid on vähe, ent teisalt toimus kuritegu Tartu kesklinnas. K. Kaldvee põhjustas KarS §

422 tagajärjealternatiividest raskema – teise inimese surma. Kokkuvõtvalt on K. Kaldvee süü

keskmine.

23. Preventsioonidega seoses on vaja võtta arvesse, et K. Kaldveed ei ole kriminaalkorras

karistatud. Samas on ta pannud toime arvukalt väärtegusid, eeskätt kiiruse ületamisi.

Käesoleva menetluse esemeks oleva teo ajal kehtisid kaks väärteokaristust. Üks neist määrati

selle eest, et K. Kaldvee sõitis Tartus ühel 2023. aasta jaanuari varahommikul 105 km/h ehk

ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 47 km/h. Teise viidatud väärteokaristuse tingis see, et K.

Kaldvee sõitis Tartus Turu tänaval 2023. aastal maikuus päevasel ajal 87 km/h ehk lubatust

vähemalt 34 km/h kiiremini – ja lisaks sellele ei olnud tema juhitud sõiduk läbinud

tehnokontrolli. Niisiis ületas K. Kaldvee mõlemal korral kiirust väga palju. K. Kaldvee ületas

kiirust isegi pärast praegu menetletavat tegu: 22. novembril 2023 pärastlõunal sõitis ta Tartus

Ringtee tänaval 84 km/h ehk vähemalt 31 km/h lubatust kiiremini – ja jällegi oli tema sõiduk

tehniliselt kontrollimata. Selle teo eest võeti talt kaheks kuuks ära juhtimisõigus. Mitmeid

kiiruseületamisi pani K. Kaldvee toime ka juba aastate eest. Niisiis ei ole 20. septembril 2023

juhtunu näol tegemist ühe juhusliku eksimusega. K. Kaldvee kujutab tõsist ohtu nii

kaasliiklejatele kui ka iseendale. Korduvad liiklusnõuete rikkumised on väga taunitavad.

Tõepoolest on K. Kaldvee alates 2023. aasta lõpust olnud õiguskuulekas, ent seda aega ei saa

pidada kuigivõrd pikaks, mh seetõttu, et kahe kuu kestel K. Kaldvee väärteokaristuse tõttu

niikuinii sõidukit juhtida ei tohtinud. Seega on põhjendatud võtta K. Kaldveelt lisakaristusena

ära mootorsõiduki juhtimise õigus.

24. Vangistuse pikkuseks saab 2 aastat ja 2 kuud. Mootorsõiduki juhtimise õigus tuleb K.

Kaldveelt ära võtta 6 kuuks. Vangistus tuleb osaliselt täitmisele pöörata. Teo tagajärg oli väga

ränk – inimene hukkus. K. Kaldvee rikkus mitmeid liiklusnõudeid. K. Kaldvee on

liiklusnõudeid rikkunud ka muudel aegadel, sh isegi pärast Ü.U. surnuks sõitmist. Tõpoolest

on ka K. Kaldvee kasuks kõnelevaid tegureid. Ta on juba mõnda aega olnud õiguskuulekas.

Ta lõpetas mõne kuu eest neljanda taseme kutseõppe õppekava erakorralise meditsiini tehniku

erialal Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis ning teda on tunnustatud suurepäraste õpitulemuste eest.

K. Kaldvee ei ole varem kinnipidamisasutuses viibinud ja reaalne vangistus võib tema puhul

omada šokiefekti. Piisav on 1 kuu pikkune tegelik vangistus. Ülejäänud vangistus jääb KarS §

74 alusel täitmisele pööramata. Katseaeg kestab 3 aastat ja selle kestel peab K. Kaldvee

läbima liiklusalase sotsiaalprogrammi.

Apellatsioon

25. K. Kaldvee kaitsja vandeadvokaat Kaire Hänilene esitas maakohtu otsuse peale

apellatsiooni. Kaitsja esmane taotlus on K. Kaldvee õigeks mõistmine. Alternatiivselt palub

apellant jätta kogu vangistus tingimisi täitmisele pööramata ja lisakaristus kohaldamata.

Kaebuse peamised argumendid on niisugused.

26. Maakohus poleks tohtinud K. Kaldveele ette heita LS § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 rikkumist.

Nimelt tugines esimese astme kohus seda normi sisustades sellistele asjaoludele, mida ei

olnud süüdistuses ära toodud – sellele, et K. Kaldvee ei kohaldanud oma sõidukiirust

selliseks, mis oleks võimaldanud takistuse ees pidama jääda.

27. Ei ole ümber lükatud K. Kaldvee väidet, et tema jalakäijat ei näinud. Uurimiseksperiment

tehti kell 6, aga õnnetus toimus kell 4 – seega võis nähtavus õnnetuse ajal olla halvem kui ta

oli seda eksperimendi ajal. Eksperimendi ajal andis üks politseiauto ülekäigurajale lisavalgust.

Eksperimendi käigus seisis ülekäiguraja alguses politseinik, kellel oli seljas helkurvest.

Seoses jalakäija väidetava mittenägemisega ei saa kindlasti rääkida tahtlikust rikkumisest.

Seda, et K. Kaldvee Ü.U. t ei näinud, kinnitab ka tõsiasi, et ta enne kokkupõrget ei

pidurdanud.

28. Isegi kui õige on väide, et K. Kaldvee sõitis 62 km/h, ei ole tema kiiruseületamise ja Ü.U.

surma vahel vahetut põhjuslikku seost. Liiklusekspert ei vastanud küsimusele, kas K.

Kaldveel oli võimalik 20. septembril 2023 kell 3:58 Ü.U. le otsasõitu vältida. Transpordiameti

kodulehel oleva info kohaselt oleks see olnud võimalik. Ekspertiisaktis sisalduva

informatsiooni kohaselt oli jalakäija sõidukijuhile nähtav vähemalt 48 meetri kauguselt.

Transpordiameti veebilehel oleva teabe järgi on 60+ km/h sõites peatumisteekonna pikkuseks

37 meetrit.

29. Ü.U. tegevus oli teda ennast ohustav. Esiteks rikkus Ü.U. helkuri kandmise kohustust.

On võimalik, et helkur oleks võimaldanud K. Kaldveel jalakäijat märgata. Ka jättis Ü.U.

liiklusseaduse vastaselt veendumata selles, et tee ületamine on ohutu. Kannatanu need

rikkumised ei võimalda Ü.U. surma normatiivset omistamist K. Kaldveele.

30. Subjektiivse koosseisu osas on maakohtu seisukohad vastuolulised.

31. Lubatud kiiruse ületamise osas leidis kohus kõigepealt, et K. Kaldvee pidi aru saama, et ta

ületab kiirust. Esiteks ei vasta niisugune formuleering kuidagi KarS § 16 lg-s 3 sätestatud

otsese tahtluse mõistele. Seejärel aga leidis kohus millegipärast, et K. Kaldvee teadis, et ta

ületab kiirust ja vähemalt möönis seda. Samas aga puuduvad otsuses tõendid, millest nähtuks,

et K. Kaldvee oli kiiruse ületamisest teadlik. K. Kaldvee selgitas hoopiski seda, et ta jälgis

spidomeetrit ning ta sõitis enda teada lubatud kiirusega.

32. Teiste rikkumiste osas jaatas maakohus kaudset tahtlust. Sealjuures viitas kohus sellele, et

K. Kaldvee oli läbinud autokooli ja kinnistanud oma teadmisi liikluses, mistõttu oli talle

teada, et valida tuleb olukorrale vastav sõidukiirus ja teiste liiklejatega on tarvis arvestada

ning neid ei tohi ohustada. Seesugune argumentatsioon tähendaks, et kõik autokoolis ja

liikluses osalenud juhid rikuvad liiklusnõudeid alati tahtlikult. Niisugust seisukohta ei saa

õigeks pidada. Kaudse tahtluse piiritlemine ettevaatamatusest on komplitseeritud küsimus,

mille lahendamisel tuleb tugineda konkreetsetele asjaoludele. Kõik kõrvaldamata kahtlused

kuuluvad tõlgendamisele süüdistatava kasuks. Kuriteokoosseisu tunnuste eeldamine on

lubamatu.

33. Isegi kui otsus jäetakse K. Kaldvee süüküsimuses muutmata, tuleks leevendada K.

Kaldvee karistusi.

34. Otsusest ei selgu, miks ei ole eripreventiivse eesmärgi jaoks piisav põhikaristus. K.

Kaldvee viimasest liiklusrikkumisest on möödas üle kahe aasta. On tõsi, et kaks kuud pidi K.

Kaldvee hoiduma sõiduki juhtimisest väärteokaristuse tõttu, ent see periood on lühike. Liiati

on võimalik, et inimene juhib autot ka vastava keelu ajal. Seega saab öelda, et K. Kaldvee on

juba oma käitumist muutnud.

35. Ei ole loogiline, et vanglasse saadetakse inimene, kes on end põhjalikult muutnud ja oma

igapäevaelu täielikult ümber korraldanud. Niisugusel juhul ei ole vangistusel mingit

positiivset toimet.

36. K. Kaldveega toimunud muudatuste tõttu ei ole tarvilik ka käitumiskontroll. Süüdistatav

suudab õiguskuulekas olla ilma kriminaalhooldaja toeta. Avarii ajal oli K. Kaldvee Tartu

Vanglas valvur. Mõni aeg pärast liiklusõnnetust K. Kaldvee vanglast koondati ja tal tekkisid

suured majanduslikud probleemid. Siis hakkas K. Kaldvee õppima erakorralist meditsiini.

Nende õpingute käigus läks ta uuesti autokooli ja omandas C-kategooria juhtimisõiguse,

omandades mh liiklusohutuse alaseid teadmisi. Praegu töötab ta kahel kohal, et maksta võlgu

ja ära elada. Juhtimisõiguse äravõtmise korral kaotaks ta ühe töö – selle, mis eeldab Rakveres

käimist. Ka kaotaks K. Kaldvee elukoha. 2026. aasta jaanuarist hakkab K. Kaldvee õppima

Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis uut eriala – õendust.

37. K. Kaldveelt mõisteti välja 4822,13 euro suurused menetluskulud, mis tal tuleb tasuda kuu

aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Need kulud võiks jätta osaliselt riigi kanda või

K. Kaldveel võiks võimaldada tasuda neid ositi.

Ringkonnakohtu istung

38. Apellant jäi oma apellatsioonis toodud taotluste ja seisukohtade juurde ning viitas

vastuseks prokuratuuri kriitikale teekatte seisundi kohta (vt käesoleva otsuse järgmist punkti),

et ekspertiisiakti kohaselt oli tee kuiv. K. Kaldvee toetas apellatsiooni.

39. Prokuratuur palus jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Kokkuvõtlikult tõi süüdistaja välja järgmist. Maakohus jäi süüdistuse piiridesse. Lubatud

kiiruse ületamine oli üks põhjustest, miks K. Kaldvee ei pruukinud Ü.U. t näha. Ristmik oli

igast küljest valgustatud. Ü.U. ei seadnud end ise ohtu. Uurimiseksperimenti tehes järgiti

menetlusõigust. Apellandi viide peatumisteekonna pikkusele ei ole korrektne, sest tee ei olnud

kuiv – süüdistatava sõnul oli see märg ja eksperdi väitel niiske. Karistused on sobivad.

Ringkonnakohtu seisukoht

40. Kriminaalkolleegiumi meelest sündmuse faktiliste asjaolude osas vaidlust sama hästi kui

ei ole. Olgu sellega seoses märgitud vaid järgmist. Apellandi hinnangul ei ole ümber lükatud

K. Kaldvee väidet, et tema Ü.U. t ei näinud. Selline positsioon on mõneti arusaamatu.

Kriminaalkolleegiumi meelest ei ole ei prokuratuur ega maakohus vastupidist leidnud –

nemadki on lähtunud arusaamast, et K. Kaldvee jalakäijat ei märganud. Et see tõepoolest nii

oli, saab öelda eeskätt videosalvestistelt nähtuva ja K. Kaldvee ütlustest ilmneva asjaolu

põhjal, et K. Kaldvee sõitis Ü.U. le otsa ilma mingilgi määral pidurdamata, kõrvale põikamata

vms. Pigem apellatsioonimenetluses tekkis vaidlus selle üle, milline oli teekate: kuiv, niiske

või märg. Käesoleva otsuse p-s 45 esitatavatel põhjustel ei ole see aga oluline.

41. Kaitsja meelest ei ole K. Kaldveele võimalik ette heita LS § 50 lg 3 p-de 1 ega 2

rikkumist, kuivõrd süüdistuses ei viidata asjaolule, et K. Kaldvee ei valinud niisugust

sõidukiirust, mis oleks tal teinud võimalikuks takistuse ees pidama jäämise. Süüdistusest

ilmneb üheselt arusaadavalt, et K. Kaldvee ei jäänud Ü.U. ees seisma (ta sõitis jalakäijale

otsa). Seega ei ole sellest aspektist süüdistusele midagi ette heita: süüdistus toob ära faktilised

asjaolud, mille põhjal saab K. Kaldvee käitumist analüüsida – seda ka tema sõidukiiruse ja LS

§ 50 lg 3 p-de 1 ning 2 aspektist.

42. Maakohtu hinnangul rikkus K. Kaldvee LS § 15 lg 1 p 2, § 50 lg 3 p 1 ja 2, § 35 lg-d 1 ja

4 ning § 17 lg-t 1.

43. LS § 15 lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 km/h. Kuivõrd

K. Kaldvee sõitis 62 km/h – sellele maakohtus loogiliselt tuvastatud asjaolule ei vaidle

apellatsioonimenetluses enam vastu ka apellant –, rikkus ta tõepoolest seda normi. Sellest aga

KarS § 422 (ega ka nt § 423) jaoks ei piisa: see säte hõlmab vaid niisuguseid liiklusrikkumisi,

millega põhjustatakse teise inimese surm või tekitatakse talle raske tervisekahjustus.

Teisisõnu peab rikkumise ja tagajärje vahel olema õigusvastasusseos: kui sama tagajärg oleks

saabunud ka hoolsuspärase käitumise korral, ei ole alust kõnealust tagajärge selle põhjustajale

ette heita (vt nt Pikamäe. Karistusõiguse üldosa, vnr 752). Sellega seoses tuleb teostada

õiguspärase alternatiivkäitumise kontroll. Praeguses asjas tuleb selle kontrolli raames küsida,

kas muude tingimuste samaks jäämise korral oleks Ü.U. saanud surma ka siis, kui K.

Kaldvee oleks sõitnud 50 km/h. Seda asjaolu senises menetluses uuritud ei ole – mh ei ole

kõnealuse küsimusega pöördutud ühegi eksperdi poole. Teoreetiliselt on mõeldav, et 50 km/h

suuruse liikumiskiiruse puhul oleks tagajärg olnud Ü.U. jaoks teistsugune, st leebem. Isegi

kui kokkupõrge oleks ikkagi toimunud, oleks Ü.U. võinud selles ellu jääda. Ka on mõeldav

see, et väiksema kiirusega liikudes oleks K. Kaldvee Ü.U. t suurema reageerimisaja varu tõttu

enne kokkupõrget märganud ja ta oleks suutnud pidurdada – ning seeläbi vähendada Ü.U.

kehale kokkupõrkes avalduvat jõudu –, kõrvale põigata vms. Teisalt tuleb aga märkida, et

liikumiskiirused 50 km/h ja 62 km/h ei erine teineteisest kuigivõrd suurel määral. Seetõttu on

väga kaheldav, kas muidu tähelepanematu K. Kaldvee (vt käesoleva otsuse p 45) ikkagi oleks

üksnes mõnevõrra aeglasemalt liikudes Ü.U. t märganud. Ka saab eeldada, et jalakäijale oleks

väga rängalt mõjunud seegi, kui talle oleks kaubikuga külje pealt sisse sõidetud 50 km/h – ka

seesugune kokkupõrge oleks võinud olla talle surmav. Niisamuti on vaja meelde tuletada

seda, et KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava

kasuks. Ka Riigikohus on sellistes puuduliku teadmise olukordades viidanud korduvalt

vajadusele rakendada kindla teadmisega külgnevat tõenäosust (vt nt kriminaalkolleegiumi

otsused asjades nr 3-1-1-13-07, p 11 ja nr 3-1-1-60-09, p 8). Ringkonnakohtu hinnangul

tähendab eelöeldu seda, et õigusvastasusseost lubatud sõidukiiruse ületamise ja Ü.U. surma

vahel tuleb eitada: on kõigiti võimalik, et Ü.U. oleks saanud surma ka siis, kui K. Kaldvee

oleks sõitnud 50 km/h. Teisisõnu ei saa KarS § 422 (ega ka nt § 423) sisustada praegu läbi LS

§ 15 lg 1 p 2 rikkumise.

44. Eelöeldust tulenevalt langeb iseenesest ära vajadus analüüsida seda, kas K. Kaldveel oli

lubatud sõidukiiruse ületamise osas tahtlus. Siiski peatus kaitsja sel teemal pikalt ja

ringkonnakohus selgitab ses osas järgmist. Maakohus jaatas vastavat tahtlust – seda suisa

otseses vormis – ebapiisavate ja kohati asjakohatute põhjendustega. Esimese astme kohus

viitas sellele, et sõidukiirus on juhi teadlik valik, et K. Kaldveel on pikaajaline

juhtimiskogemus, et K. Kaldvee pidi aru saama, et ta ületab kiirust, et kiiruse ületamine 12

km/h on hõlpsasti tajutav – eriti linnas ja et tema sõiduk ning õnnetuspaik olid talle tuttavad.

Esiteks on otsest tahtlust sisustades kummaline kõneleda sellest, et keegi pidi midagi aru

saama. Seesugune sõnakasutus viitab justkui sellele, et inimene tegelikult kõnealusest

asjaolust aru ei saanud – ta üksnes pidi sellest aru saama. Niisuguse argumentatsiooniga ei

saaks sisustada isegi mitte kergemeelsust, saati siis kaudset või otsest tahtlust. Nimelt

nõuavad need intellektuaalsesse elementi puutuvalt millegi (päriselt) võimalikuks pidamist (vt

KarS § 18 lg 2 ja § 16 lg 4) või millegi (päriselt) teadmist (vt KarS § 16 lg 3) – mitte aga seda,

et keegi peab midagi võimalikuks pidama või teadma. (Vt selle kohta ka nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-3306/139, p 14) Maakohtu argumentatsioon meenutab

pigem n-ö objektiivse vastutuse kontseptsiooni, kus sisulist tahtluse analüüsi ei ole. Kui

sõidukiirus oleks alati teadlik valik, tuleks kiiruse ületamise faktist tulenevalt

möödapääsmatult (otsest) tahtlust jaatada. Nii see aga ei ole: liiga suure kiiruse võivad tingida

ka tähelepanematus, väsimus, segavad faktorid vms. See ei pruugi olla nõnda üksnes

vähekogenud juhtidel, vaid ka pikka aega autoga sõitnud inimeste puhul. Niisugust

tähelepanematust ei välista ka liiklemine tuttava sõidukiga või tuttavas keskkonnas. Õige on

maakohtu viide sellele, et K. Kaldvee sõitis linnas. Kuivõrd linnas on kiirused väiksemad, on

12 km/h lubatust kiiremini liikumine hõlpsamini märgatav kui nt mõnel maanteel, kus võib

sõita 100 km/h või veel kiireminigi. Siiski ei ole maakohus selgitanud, miks on 62 km/h

sõitmine 50 km/h alas – seega lubatust 24% kiiremini – igal juhul juhile märgatav. Nt

Saksamaal leitakse, et üldjuhul saab tahtlust kiiruse ületamise osas jaatada alles siis, kui

kiirust ületatakse vähemalt 40%, sest niisugusel juhul saab juht tulenevalt mootori häältest,

muust sõidumürast, sõiduki vibreerimisest ja kiirusest, millega ümbritsev keskkond muutub,

üheselt mõista seda, et ületab oluliselt lubatud piirkiirust (vt ülevaadet Burhoff. Handbuch für

das straßenverkehrsrechtliche OWi-Verfahren. 2. Auflage, vnr 1593 jj.).

45. K. Kaldvee rikkus ka LS § 50 lg 3 p 1 nõudeid: ta ei kohaldanud oma sõiduki kiirust

olukorrale vastavaks, st selliseks, mis oleks tal võimaldanud jääda Ü.U. ees seisma. Õige on

kaitsja ekspertiisiga seonduv kriitika, et ei tehtud kindlaks, kas K. Kaldveel oleks olnud n-ö

põhimõtteliselt võimalik jääda 62 km/h sõites seisma enne Ü.U. ni jõudmist, st vältida

kokkupõrget Ü.U. ga. Arusaamatu on eksperdi positsioon, et „vältimise võimalust arvutatakse

ikkagi lubatud piirkiiruselt, mitte sellelt mittelubatud kiiruselt“ (tl 108). Ekspert peab KrMS §

95 lg 1 kohaselt ekspertiisi tehes rakendama mitteõiguslikke eriteadmisi (KrMS § 95 lg 1).

Sellest lähtuvalt tuleb liikluseksperdil vajadusel analüüsida ka sellist liikluskäitumist, mis ei

ole õiguspärane – nt seda, kui pikk on pidurdusmaa, peatumisteekond vms olukorras, kus

sõiduk liigub liikluskorraldusvahenditega lubatust kiiremini. See siiski ei ole praegu

ringkonnakohtu hinnangul määrav. Kriminaalkolleegiumi meelest iseloomustab praegu

analüüsitavat avariid kõige paremini sõna „tähelepanematus“. Nagu ülal viidati, ei märganud

K. Kaldvee Ü.U. t üldse – jalakäija olemasolust sai ta teadlikuks alles siis, kui ta tajus

kokkupõrget (kuulis „mütsu“, tundis oma kehaga vibratsiooni). Seega ei ole LS § 50 lg 3 p 1

osas tähtsust sellel, kas 62 km/h tunnis sõites oleks aegsasti pidurdades olnud võimalik

kokkupõrget Ü.U. ga (või: tema surma põhjustamist) vältida või kas sellega seoses mängis

rolli tee kuivus/niiskus/märgus. Saab öelda hoopis seda, et juht, kes on roolis sedavõrd

tähelepanematu, nagu seda oli sel hetkel K. Kaldvee, ületab igal juhul sobivat sõidukiirust –

sedavõrd tähelepanematu juht ei tohi sõidukit üldse juhtida ehk sobiv kiirus tema jaoks on 0

km/h. Asjasse puutumatud on kaitseviited sellele, et jalakäijat oli ülekäiguraja juures toimuva

ehituse, kehva valgustuse jms tõttu raske märgata. Esiteks on maakohus leidnud loogiliselt, et

ehitusega seotud asjad ülekäiguraja nähtavust (kuigivõrd) ei piiranud ja et valgust oli

ülekäiguraja ümbruses omajagu. Teiseks ei olegi äsja öeldu oluline. Kui ülekäiguraja ees on

mingid takistused (nt ehitusega seotud asjad, valesti pargitud autod vms), tuleb ülekäigurajale

läheneda iseäranis ettevaatlikult ja vajadusel väga aeglaselt sõites. Sama kehtib kehva valguse

osas. Eelnevat resümeerides tuleb öelda, et K. Kaldvee sõitis liiga kiiresti ja rikkus sellest

tulenevalt LS § 50 lg 3 p 1. Selle rikkumise ja Ü.U. surma vahel oli õigusvastasusseos: kui K.

Kaldvee ei oleks sedavõrd tähelepanematuna üldse sõitnud (valinud kiiruse 0 km/h), ei oleks

Ü.U. surma saanud.

46. Sisuliselt samadel põhjustel saab jaatada LS § 50 lg 3 p 1 rikkumist: Ü.U. ei kohaldanud

oma kiirust olukorrale, sh oma tähelepanematule suhtumisele vastavaks. Kõnealune säte

viitab otsesõnu vajadusele mõnikord seisma jääda. Rikkumine on õigusvastasusseoses Ü.U.

surmaga.

47. Ka eksis K. Kaldvee LS § 35 lg 1 vastu, sest ta ohustas Ü.U. t. Veelgi enam: tema loodud

oht ka realiseerus, kuivõrd toimus avarii ja saabus Ü.U. surm.

48. Ülal öeldust tulenevalt nähtub seegi, et K. Kaldvee rikkus LS § 35 lg 4: ta lähenes

ülekäigurajale liiga suure kiirusega ega jäänud ülekäiguraja ees seisma. Sisuliselt sama on

seoses praeguse liiklusseaduse eelselt kehtinud liikluseeskirja § 46 rikkumisega leidnud ka

Riigikohus: vt kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-27-08.

49. Viimaks eksis K. Kaldvee ka LS § 17 lg 1 vastu: ta ei juhindunud

liikluskorraldusvahendite nõuetest ehk ei vähendanud hoolimata ülekäigurajale osutavatest

tähistest ja Ü.U. ülekäigurajal viibimisest sõidukiirust, rääkimata seisma jäämisest.

50. Ei ole alust rääkida Ü.U. teadlikust eneseohustamisest.

51. Ü.U. ei rikkunud LS § 22 lg-t 8, mille kohaselt peab jalakäija halva nähtavuse korral või

pimeda ajal teel liikudes kasutama helkurit või valgusallikat. Kui see säte oleks sedavõrd lai,

nagu seda usub olevat kaitsja, oleks ilmselt tegu põhiseadusliku probleemiga. Nimelt

tähendaks see, et suur hulk Eesti elanikke oleksid pidevad väärtegude toimepanijad: on vähe

inimesi, kes näiteks suviti pimedas (või suisa hämaras) linnas liikudes ja tänavaid ületades

helkureid või valgusallikaid kasutavad. Suure enamiku inimeste korduvrikkujateks lugemine

oleks iseenesest probleem ja võiks liigselt riivata nende inimeste vaba eneseteostuse õigust.

Samas LS § 22 lg 8 niisugust tõlgendust ei nõua. Kõnealune säte räägib „teel liikumisest“.

Tee ületamine ei kujuta endast teel liikumist – teel liikumine eeldab piki (mööda) teed

kõndimist (nt maanteel teepeenral).

52. Kaitsjal on aga õigus selles, et Ü.U. eksis LS § 25 lg 7 vastu, mis sätestab, et

reguleerimata ülekäigurajal peab jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki

kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja

veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu. Ü.U. midagi ei

hinnanud ega milleski ei veendunud: ta astus ilma kiirust vähendamata või kõrvale vaatamata

ülekäigurajale. See aga ei tähenda, et saab kõneleda K. Kaldvee vastutust välistavast Ü.U.

teadlikust eneseohustamisest. Seoses kannatanu eneseohustamisega vabaneb süüdistatav

vastutusest tagajärje põhjustamise eest üksnes juhul, kui kannatanu tegutseb täie arusaamisega

sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb ehk kui tema eneseohustamine on teadlik

ja informeeritud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 11 ja otsus

nr 1-22-6710/83, p 25). Ei ole võimalik kõneleda sellest, et Ü.U. pani oma elu ohtu täie

arusaamisega, teadlikult või informeeritult: tulenevalt tema tee peale astumise viisist saab

öelda, et Ü.U. ei tajunud endale mingit ohtu. Ka saab eneseohustamise teadlikkust eitada

nende juhtumite pinnalt, kus Riigikohuski seesugust ohustamist eitanud on: kui teadlikkust

oma elu ohustamise osas ei esine juba olukorras, kus inimene on n-ö vaeseomaks pekstud,

suurtes valudes ja tal palutakse minna haiglasse ning ta ei võta ometigi midagi ette (asi nr 3-1-

1-102-16) või kus keegi läheb kõrvalistujaks sellesse autosse, mida juhib ilmselgelt purjus

olev juht (asi nr 1-22-6710/83), ei ole praegu seda enam võimalik rääkida n-ö sobilikust

eneseohustamisest.

53. Eelöeldu tähendab, et K. Kaldvee realiseeris KarS § 422 lg 1 objektiivse koosseisu: ta

rikkus mitmeid liiklusnõudeid – LS § 50 lg 3 p-d 1 ja 2, § 35 lg-d 1 ja 4 ja § 17 lg 1 – ning

põhjustas nõnda Ü.U. surma.

54. KarS § 422 lg 1 eeldab seda, et liiklusnõuete rikkumine oleks toimunud tahtlikult.

Maakohus leidis, et K. Kaldveel oli äsja viidatud liiklusnõuete rikkumise osas kaudne tahtlus.

Ringkonnakohtu meelest tahtlikest rikkumistest rääkida ei saa. Esimese astme kohtu viide

sellele, et K. Kaldvee kui autokoolis käinud inimene oli liiklusnõuetest teadlik, ei saa

sisustada tahtlust. Teadlikkus mingitest regulatsioonidest ei seondu mitte tahtluse, vaid süüga:

kui isik on asjakohastest õigusnormidest teadlik, ei saa ta tugineda sellele, et ta oli süüd

välistavas keelueksimuses (KarS § 39 lg 1). Tahtluse juures ei mängi aga rolli mitte kellegi

õigusteadmised, vaid tema arusaam faktilistest asjaoludest. Maakohus viitas sellelegi, et K.

Kaldvee ei olnud tähelepanelik ega vähendanud kiirust olukorrale vastavaks ega arvestanud

jalakäijaga. Viide tähelepanematusele osutab juba iseenesest ettevaatamatusele. Tahtlusest

kõnelemine eeldanuks ringkonnakohtu meelest praegu kõigi asjasse puutuvate sätete – LS §

50 lg 3 p-d 1 ja 2, § 35 lg-d 1 ja 4 ja § 17 lg 1 – puhul minimaalselt seda, et K. Kaldveel oleks

mingisugunegi teadmine (aimdus) sellest, et tema ees oleval ülekäigurajal (või kasvõi selle

läheduses) on jalakäija. Nagu korduvalt öeldud, sai K. Kaldvee jalakäija olemasolust

teadlikuks alles kokkupõrke momendil. Sellest johtuvalt ei suhtunud K. Kaldvee

liiklusrikkumistesse isegi mitte kergemeelselt (KarS § 18 lg 2), saati siis kaudse tahtlusega

(KarS § 16 lg 4): K. Kaldvee ei pidanud võimalikuks seda, et ta teist inimest (konkreetselt)

ohustab. Küll aga oli K. Kaldvee hooletu KarS § 18 lg 3 tähenduses: ta oleks pidanud näitama

üles suuremat tähelepanelikkust, st jälgima liiklust (sh ülekäigurajal toimuvat) hoolikamalt.

Samamoodi suhtus ta hooletult Ü.U. surma: ta oleks pidanud ette nägema, et tähelepanematu

liiklemise tõttu võib ta põhjustada avarii ja et selles avariis võib inimene surma saada.

55. Eelöeldu tähendab kõigepealt seda, et maakohtu otsus on tarvis materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tõttu KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel tühistada, sest K. Kaldvee tegu ei

vasta KarS § 422 lg 1 koosseisule. See tähendab automaatselt, et õiguslikus mõttes n-ö ei ole

enam olemas ka maakohtu poolt K. Kaldveele mõistetud karistust: kui ei ole § X järgset

kuritegu, ei saa olemas olla ka § X järgi mõistetud karistust. Teiseks saab öelda, et K. Kaldvee

täitis KarS § 423 lg 1 koosseisu. Ta tegi seda õigusvastaselt ja süüliselt, mistõttu mõistab

ringkonnakohus ta KarS § 423 lg 1 järgi süüdi.

56. Kohaldatav säte näeb ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Rahaline

karistus sobiv ei ole, sest K. Kaldvee realiseeris raskema koosseisualternatiivi (põhjustas

inimese surma) ja K. Kaldvee on nii enne menetletavat kuritegu kui korra isegi pärast seda

ületanud suurelt lubatud sõidukiirust.

57. Pika vangistuse kasuks kõnelevad kõigepealt samad asjaolud, millele äsja viidati: K.

Kaldvee põhjustas teise inimese surma ja ta on mitmel muulgi puhul sõitnud liiga kiiresti. Ka

tuleb arvesse võtta seda, et K. Kaldvee põhjustas ränga tagajärje läbi mitme liiklusnormi

rikkumise (LS § 50 lg 3 p-d 1 ja 2, § 35 lg-d 1 ja 4 ja § 17 lg 1 ). Teisalt tuleb tõdeda, et

suuresti on nende normide ebaõigussisu praeguses asjas kattuv: K. Kaldvee oli

tähelepanematu. Karistuse mõistmisel saab K. Kaldvee kahjuks välja tuua ka LS § 15 lg 1 p 2

rikkumise (lubatud sõidukiiruse ületamine): ehkki see rikkumine ei olnud põhjustatud

tagajärjega õigusvastasusseoses, iseloomustab see siiski K. Kaldvee sõidukijuhtimise

ohtlikkust. On aga ka K. Kaldvee kasuks kõnelevaid tegureid. Ehkki Ü.U. poolset LS § 25 lg

7 rikkumist (ümbritsevale liiklusele tähelepanu pööramata teele astumine) ei saa lugeda

teadlikuks eneseohustamiseks, saab sellise eeskätt jalakäija enda kaitseks mõeldud sätte vastu

eksimist pidada siiski K. Kaldvee süüd vähendavaks. Ka saab sellest aspektist arvesse võtta

väga vähest öist liikluskoormust: niisugusel juhul on tähelepanematus mõnevõrra vähem

etteheidetav kui ta oleks mõnes elava liiklusega kohas (nt sõites autoga argipäeva hommikul

kooli või lasteaia läheduses ehk kohas, kus on palju inimesi, sh lapsi, kes ei suuda oma ea

tõttu tihtipeale ümbritsevat piisavalt jälgida). K. Kaldvee ettevaatamatus oli kahest

alternatiivist kergemat laadi: ta ei tegutsenud mitte teadlikult ettevaatamatuna (kergemeelsena

KarS § 18 lg 2 mõttes), vaid oma teo ettevaatamatusest mitteteadlikuna (hooletuna KarS § 18

lg 3 tähenduses). Viimaks räägib leebe karistuse kasuks ka tõsiasi, et K. Kaldvee ei ole ei

varem ega hiljem kuritegusid toime pannud. Neid asjaolusid silmas pidades leiab

ringkonnakohus, et K. Kaldvee karistus võib jääda mõneti alla sanktsioonimäära keskmise:

teda tuleb karistada 1 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega.

58. Kogu karistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas: seda eeskätt seetõttu, et esiteks on

tegu ettevaatamatusdeliktiga (sealjuures oli ettevaatamatu ka rikkumine iseenesest, mitte

üksnes tagajärg) ja teiseks on tegemist K. Kaldvee esimese kuriteoga. Siiski ei võimalda

mitmed K. Kaldvee vastu kõnelevad tegurid (vt eelmise punkti algus) talitada nõnda, et K.

Kaldvee ei pea üldse vanglasse minema ja et talle jääb alles ka juhtimisõigus. Teisalt jällegi ei

ole ringkonnakohtu meelest põhjendatud mõlemad üheaegselt: nii šokivangistus kui ka

juhtimisõiguse äravõtmine. Sellest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et K. Kaldvee peab kohe

ära kandma 1 kuu pikkuse vangistuse. Vastavalt KrMS § 414 lg-le 1 saadab maakohus K.

Kaldveele teatise selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks

ilmuma. Juhtimisõigus aga jääb K. Kaldveele alles – seda mh põhjusel, et ta on üle kahe aasta

käitunud õiguskuulekalt ja et ta käib pidevalt sõidukiga tööl. Ringkonnakohus ei pea

vajalikuks seda, et esimest korda kuriteo toime pannud ja küllaltki pikka aega korrektselt

liigelnud K. Kaldvee alluks kriminaalhooldusele (ja läbiks sotsiaalprogrammi), mistõttu tuleb

K. Kaldvee lõviosast vangistusest tingimisi vabastada KarS § 73 lg 1 alusel. On tõsi, et

esmapilgul ei ole KarS § 73 lg 1 kohaldamine ettevaatamatuskuriteo toime panemise korral

võimalik. Nimelt nähtub KarS § 73 lg 1 ls-st 3, et karistuse tingimisi kohaldamata jätmise

korral ei pöörata mõistetud karistust täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdlane ei pane

kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu (ringkonnakohtu rõhutus). Niisiis tuleks

puht-grammatiliselt leida, et peab olema mingi varasem (vana) tahtlik kuritegu, sest muidu ei

saaks siduda karistusähvardust uue tahtliku kuriteoga. Selline olukord oleks aga ebaloogiline,

sest suunaks tingimisi vabastatavad ettevaatamatuskurjategijad möödapääsmatult KarS § 74

alla ehk võimaldaks need inimesed vabastada üksnes käitumiskontrollile allutamisega.

Ometigi saab eeldada, et „pelga“ ettevaatamatu kuriteo puhul on käitumiskontroll ja sellega

kaasnev kriminaalhooldaja järelevalve vähemalt üldjuhul vähem vajalik kui tahtliku kuriteo

puhul. Sellest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et n-ö vähemkoormavat KarS § 73 saab

kohaldada ka ettevaatamatusdeliktide juures ehk viidatud sätet tuleb lugeda mitte kui

„süüdlane ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu“, vaid „süüdlane ei

pane kohtu määratud katseajal toime tahtlikku kuritegu“. Katseajaks määrab

kriminaalkolleegium KarS § 73 lg 3 alusel kaks aastat, mille algust tuleb KarS § 78 p 1

kohaselt hakata arvestama alates maakohtu otsuse kuulutamisest, st 21. novembrist 2025.

59. Apellant esitas taotluse jätta osa maakohtu poolt paika pandud menetluskuludest –

4822,13 eurot – riigi kanda või vähemasti ajatada nende kulude tasumine. Kulude riigi kanda

jätmist ringkonnakohus põhjendatuks ei pea, sest K. Kaldvee on täiselujõus võrdlemisi noor

mees, teeb mitmel töökohal tööd ja saab eeldatavasti nõnda jätkata, sest juhtimisõigust talt ära

ei võeta. Küll aga on KrMS § 180 lg 3 alusel põhjendatud ajatamistaotlus. Esiteks selgitas K.

Kaldvee, et menetluskulud on tema jaoks suured. Teiseks on tulenevalt äsja öeldust põhjust

eeldada, et pikema aja jooksul on K. Kaldvee siiski suuteline need kulud tasuma ja et tal on ka

vastav soov. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et maakohus rikkus kulude tasumist ajatamata

jättes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mistõttu on vaja esimese astme kohtu otsus KrMS §

337 lg 1 p 4, § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel selleski osas tühistada. Kriminaalkolleegium

määrab, et K. Kaldvee peab kõnealused 4822,13 eurot tasuma ära aasta jooksul igakuiste

maksetena: esimesel 11 korral on vaja kuu lõpuks tasuda 400 eurot ja 12. kuu lõpuks tuleb

maksta 422,13 eurot. Esimene makse on vaja teha hiljemalt käesoleva otsuse jõustumise kuu

viimasel päeval.

60. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu lahendi teo kvalifikatsiooni osas

ja mõistab K. Kaldveele sellest tulenevalt karistuse. Ka kuulub vaidlustatud otsus

tühistamisele menetluskulude maksmise aja osas. Apellatsioon rahuldatakse osaliselt.

61. Kaitsja esitas kaks tasutaotlust. Esiteks soovib advokaat 412 euro suurust kaitsjatasu,

millele lisandub käibemaks 98,88 eurot – tulenevalt maakohtu otsusega tutvumisest (48

minutit) ja apellatsiooni koostamisest (295 minutit). Teiseks palub kaitsja määrata riigi

õigusabi tasuks 167 eurot ning lisaks 40,08 eurone käibemaks selle eest, et advokaat

valmistus ringkonnakohtu istungiks (49 minutit) ja osales sellel istungil (90 minutit). Kaitsja

töö on ringkonnakohtu meelest kvaliteetne ja tehtud toimingud KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes

põhjendatud. Sellest lähtuvalt tuleb esimene tasutaotlus rahuldada täielikult. Teine taotlus aga

kuulub rahuldamisele üksnes osaliselt. Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude

hüvitamise korra (advokaaditasu kord) § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi

õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud

kohtuistungil osalemine, kokku mitte üle 432 euro ühes kohtuastmes. Praegu soovib kaitsja

maakohtu otsusega tutvumise, apellatsiooni koostamise ja ringkonnakohtu istungiks

ettevalmistumise eest netotasuna kokku 471 eurot (58+354+59). Seetõttu ei saa

ringkonnakohtu istungiks valmistumise eest määrata kaitsjatasuks mitte 59 eurot, vaid üksnes

20 eurot, sest vastasel juhul ületaks kaitsjatasu 432 eurot. Istungil osalemisega seoses (90

minutit ehk 108 eurot) rahuldab kriminaalkolleegium taotluse advokaaditasu korra § 6 lg 5

alusel täielikult. Niisiis on kaitsja netotasuks 540 eurot (432+108) ja sellele lisandub 129,60

eurone käibemaks ehk brutotasu on 669,60 eurot. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jätab

ringkonnakohus need kulud riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)