2-25-103494/26 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. märts 2026

Tsiviilasja number

2-25-103494

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Uno Valgu vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

519 eurot 31 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Aktiva Finance Group OÜ

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid

Rahkema

Vastustaja (kostja): Uno Valk

(isikukood

XXXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 20. oktoobri 2025. a otsus muutmata ja Aktiva Finance Group

OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Uno Valgu 25. veebruari 2026. a seisukohale lisatud dokumendid asja

materjalide juurde võtmata.

4. Jätta apellatsiooniastme mentluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda.

Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 5. veebruaril 2025 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Uno Valgu (kostja) vastu. Kuivõrd makseettepanekut ei õnnestunud

kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, anti asi üle menetlemiseks Tartu Maakohtule.

Hageja esitas 16. mail 2025 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 6956 eurot 58 senti, intressi 200 eurot 4 senti, haldustasu 11

eurot 70 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 483 eurot 56 senti, võla sissenõudmiskulud

100 eurot ning viivise alates 17. maist 2025 kuni põhinõuete täitmiseni, põhivõlalt 5000 eurolt

12,90% aastas ja põhivõlalt 1956 eurolt 58 sendilt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja AS-iga Inbank Finance 5. juulil 2024 auto24

laenulepingu nr XXXXXXXXXXXXX ja Inbank Rent AS-iga 9. juulil 2024 rendilepingu nr

XXXXXXXXXXXXX. Kostja sai laenulepingu alusel laenu 5000 eurot, mis tuli tagastada 72

kuu jooksul igakuiste 106 euro 67 sendi suuruste osamaksetena hiljemalt 10. juuliks 2030.

Esimese osamakse tähtpäev oli 10. august 2024. Järgmised osamaksed tuli tasuda iga kuu 10.

kuupäevaks. Lepingus lepiti kokku intressimääras 12,90% aastas ja 1 euro 79 senti päevas

ning haldustasus 3 eurot 60 senti kuus. Kostja ei teinud lepingu alusel ühtegi makset. Kuna

kostja ei tasunud lepingust tulenevat võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne

võlausaldaja 25. oktoobril 2024 lepingu üles. Kostja sai rendilepingu alusel 12 kuuks rendile

seadme, mille eest tuli tasuda ajavahemikul 10. juuli 2024 – 10. juuli 2025 igakuiselt 92 eurot

24 senti. Kostja tasus 9. juulil 2024 kuutasu 92 eurot 24 senti, kuid jättis järgmistel kuudel

rendimaksed tasumata. Esialgne võlausaldaja ütles 25. oktoobril 2024 lepingu üles. Lepingu

ülesütlemise seisuga olid kostjal tasumata kolme kuu maksed kokku 276 eurot 72 senti.

Kostja ei ole rendiseadet tagastanud. Kostja peab maksma lepingu lõpetamise tasu 737 eurot

92 senti ja hüvitama seadme maksumuse 941 eurot 94 senti. Esialgsed võlausaldajad

loovutasid lepingutest tulenevad nõuded kostja vastu hagejale koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid.

2. Kosja ei vastanud hagile.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 20. oktoobri 2025. a tagaseljaotsusega hagi osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 6755 eurot 2 senti, viivise põhivõlalt 5000 eurolt

12,90% aastas ja põhivõlalt 1218 eurolt 66 sendilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 17. maist 2025 kuni põhivõlgade täieliku tasumiseni. Maakohus jättis hagi

põhivõla 737 euro 92 sendi ja kõrvalnõuete 258 euro 94 sendi osas rahuldamata. Maakohus

jättis menetluskulud 87% ulatuses kostja kanda ja 13% ulatuses hageja kanda ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 913 eurot 50 senti ja menetluskuludelt viivise

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse

täitmiseni.

Maakohus leidis, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud,

jättis maakohus hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

Poote sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 tähenduses ning kohtul on

tarbijakrediidilepingute puhul kohustus omal algatusel kontrollida lepingu kehtivust. Seega

tuleb kohtul kontrollida, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu

tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas ning kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098). Krediidi kulukuse

määr 16,36% aastas ei ületanud lepingus märgitud Eesti Panga viimati avaldatud viimase

kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega on

laenuleping kehtiv.

Kohus andis hagejale tähtaja esitada selgitused ja andmed, millest nähtuks, et kostjaga

laenulepingu sõlmimisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas 8.

juulil 2025 hagi täpsustuse, kuid ümberarvestust ei pidanud vajalikuks esitada. Maakohtu

hinnangul ei olnud hagis esitatud selgitused kostja krediidivõimelisuse hindamiseks piisavad

selleks, et veenduda esitatud andmete pinnalt vastustundliku laenamise põhimõtte järgimises.

Kohus leidis, et krediidiandja on rikkunud vastustundliku laenamise põhimõtet, kuna on

jätnud krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamata. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi

osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Samuti ei

võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid. Sama lõike

kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja

uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama

ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas

lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära

järgi (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Põhjendatud on arvestada laenulepingu

järgset viivist 12,90% aastas põhivõlalt 5000 eurolt alates 26. oktoobrist 2024 kuni 16. maini

2025 summas 358 eurot 40 senti ja edaspidi lepingujärgses määras.

Poolte vahel sõlmitud rendileping on üürileping VÕS § 271 tähenduses. Vastuseks kohtule

selgitas hageja 8. juuli 2025. a hagi täienduses, et lepingu lõpetamise tasu on kolm korda 92

eurot 24 senti, kuid nõude kujunemist ega alust ei täpsustanud. Kuivõrd hageja ei ole hagis

toonud välja asjaolusid ega põhjendanud, mis alusel on lepingu lõpetamise tasu nõue esitatud,

ei pidanud kohus seda põhjendatuks.

Eeltoodut arvestades leidis kohus, et hageja nõue laenulepingu alusel on põhjendatud

põhinõude 5000 euro ulatuses ja kõrvalnõuete viivise hagi esitamise seisuga 358 eurot 40

senti ja sissenõudekulude 50 euro ulatuses. Hageja nõue üürilepingu alusel on põhjendatud

tasumata kuumaksete 276 euro 72 sendi ja seadme maksumuse 941 euro 94 sendi osas ning

seadusjärgse viivise osas, mis hagi esitamise seisuga on 77 eurot 96 senti.

Hageja põhinõue on seega põhjendatud 6218 euro 66 sendi ulatuses, viivis hagi esitamise

seisuga 436 euro 36 sendi ulatuses ja võla sissenõudmiskulud 100 euro ulatuses.

Maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata põhivõla 737 euro 92 sendi (lepingu sõlmimise

tasu) ja kõrvalnõuete 258 osas 94 euro osas (intress 200 eurot 4 senti, viivis 47 eurot 20 senti

ja haldustasu 11 eurot 70 senti).

Arvestades hagi osalist rahuldamist jättis maakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel

87% ulatuses kostja kanda ja 13% ulatuses hageja kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud on kokku 1050 eurot (sh riigilõiv 700 eurot, maksekäsu kiirmenetluse avalduse

koostamise kulu 20 eurot ja lepingulise esindaja kulud hagimenetluses 330 eurot (ilma

käibemaksuta)). Maakohus mõistis kostjalt välja menetluskulud 913 eurot 50 senti. Vastavalt

hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja põhinõude 276 eurot 72 senti,

intressi nõude 200 eurot 4 senti, haldustasu nõude 11 eurot 70 senti, sissenõutavaks muutunud

viivise nõude 35 eurot 40 senti ja viivise nõude VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud

määras alates 17. maist 2025 põhinõudelt 1495 eurolt 38 sendilt kuni selle tasumiseni. Hageja

palub mõista kostjalt välja põhivõla 6495 eurot 38 senti, intressi 200 eurot 4 senti,

sissenõudmiskulud 100 eurot, haldustasu 11 eurot 70 senti, sissenõutavaks muutunud viivise

417 eurot 76 senti, viivise põhivõlalt 5000 eurolt 12,90% aastas ja põhivõlalt 1495 eurolt 38

sendilt VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõuete täieliku tasumiseni.

Maakohus on menetluse jooksul selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse

normi. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 436 lg-id 1–4, §-i 438 ja § 442 lg-t 8.

Maakohtu 27. mai 2025. a määruse kohaselt tuli hagejal täpsustada laenulepingu osas

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise aluseks olevaid asjaolusid. Hageja märkis 8.

juuli 2025. a dokumendis mh esialgse võlausaldaja selgituse konto väljavõtte osas, mille

kohaselt kostjalt on pangakonto väljavõtet küsitud ja ta esitas ligipääsu oma pangakonto

andmetel ning krediidiandja saab edastada analüüsi kas krüpteeritult või otse kohtule. Hageja

andis teada, et palus konto väljavõtte edastada esialgsel võlausaldajal otse kohtule. Hageja

esitas kohtule 9. juulil 2025 täiendavad tõendid (k.a konto väljavõtte analüüsi).

Ümberarvestuse pidanuks esitama juhul, kui hageja ei esita andmeid vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kohta.

Maakohus märgib esmakordselt kohtuotsuse p-s 10, et hagis esitatud selgitused kostja

krediidivõimelisuse hindamiseks ei ole piisavad selleks, et veenduda esitatud andmete pinnalt

vastustundliku laenamise põhimõtte järgimises.

Kui kohus jõudus pärast 9. juulil 2025 esitatud tõendeid järeldusele vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise osas, oleks kohtul tulnud anda hagejale täiendav tähtaeg VÕS

§ 4034 lg 7 kohase ümberarvestuse esitamiseks. Maakohus on pärast hagiavalduse menetlusse

võtmist oodanud ära kostja vastamistähtaja ning teinud tagaseljaotsuse ilma täiendavalt

hagejale selgitusi andmata ja hagejalt selgitusi küsimata, millega kohus on rikkunud

selgitamiskohustust.

Leping oli kehtivalt üles öeldud ning VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatud arvestuse esitamise

kohustust ei ole juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg

saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023, 2-

21-13098, p 24).

Maakohus on hageja esitatud tõenditega tutvumata jõudnud ekslikult järelduseni, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Ühtegi muud alust ja selgitust hagiavalduse

osaliselt rahuldamata jätmise osas ei ole maakohus välja toonud.

Maakohtu otsus ei põhine esitatud tõenditel, maakohus ei ole hinnanud esitatud tõendeid

(TsMS § 231 lg 1), mistõttu on jõudnud ekslikule järeldusele.

Maakohtu 27. mai 2025. a määruse kohaselt tuli hagejal täpsustada rendilepingust tuleneva

nõude aluseks olevaid asjaolusid ja nõude summade kujunemist. Hageja täitis 27. mail 2025

kohtunõude, täpsustades lisaks hagiavalduses esitatule 8. juulil 2025 rendilepingust tulenevate

nõuete aluseks olevaid asjaolusid ja nõude summade kujunemist.

Kui kohtule jäi midagi ebaselgeks, oleks kohtul tulnud anda hagejale täiendav tähtaeg

selgituste esitamiseks (k.a osalisest nõudest loobumiseks). Maakohus on teinud

tagaseljaotsuse ilma täiendavalt hagejale selgitusi andmata ja hagejalt selgitusi küsimata,

millega kohus on rikkunud selgitamiskohustust.

Maakohus on hinnanud hageja esitatud tõendeid vääralt või jätnud tõendid tähelepanuta,

mistõttu on ekslikult jõudnud järelduseni, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud

või kohtunõue on jäänud täitmata. Kohtuotsus on vastuoluline ja üllatuslik.

5. Kostja ei vastanud apellatsioonkaebusele tähtaegselt. Kostja esitas 25. veebruaril 2026

seisukoha, millest võib aru saada, et tema ei ole sõlminud mh käesolevas tsiviilasjas nõude

aluseks olevaid lepinguid ning ta on teinud 2024. a novembris politseile avalduse tema nimel

võetud laenude kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

7. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on

vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt osas, millega maakohu jättis hagi rahuldamata. Otsust

ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus hagi (osaliselt) rahuldas, kostja ei saaks

apellatsioonkaebust ka esitada (TsMS § 420 lg 1 esimene lause). Ringkonnakohus kontrollib

seega maakohtu otsust hageja apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

Kostja 25. veebruari 2026. a seisukohast võib järeldada, et kostja ei ole maakohtu otsusega

nõus. Kostjal oli õigus esitada tagaseljaotsuse peale kaja tagaseljaotsuse kättetoimetamisest

alates 30 päeva jooksul (TsMS § 415 lg 2). Kohtute Infosüsteemist nähtub, et tagaseljaotsus

toimetati kostjale isiklikult allkirja vastu üleandmisega kätte 8. novembril 2025. Kaja

esitamise tähtaja viimane päev oli 8. detsember 2025. Kostja ei ole esitanud maakohtu otsuse

peale kaja.

Arvestades et kostja ei esitanud maakohtu otsuse peale kaja ning ringkonnakohus jätab hageja

apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis ei hinda kohus kostja väiteid selle kohta, et kolmas isik

on tema nimel sõlminud lepinguid. Ringkonnakohus jätab kostja 25. veebruari 2026. a

seisukohale lisatud dokumendid asja juurde võtmata, kuna neil pole asja lahendamisel tähtsust

(TsMS § 238 lg 1).

8. Maakohus leidis TsMS § 407 lg 1 alusel tagaseljaotsust tehes, et hageja nõue ei ole kogu

ulatuses hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud, ja tegi TsMS § 407 lg 6

alusel otsuse, millega jättis hagi rahuldamata osas, milles see ei ole õiguslikult põhjendatud.

TsMS § 407 lg 6 järgi tehtava otsusega jäetakse hagi ilma tõendeid hindamata rahuldamata.

Seega ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt maakohus jättis

hindamata hageja esitatud tõendid.

9. Maakohus jättis hageja laenulepingust tuleneva nõude osaliselt rahuldamata

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu.

Maakohus määras 27. mai 2025. a määrusega hagejale tähtaja mh nõude lauseks oleva

laenulepingu osas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise aluseks olevate asjaolude

täpsustamiseks. Maakohus selgitas hagejale mh seda, et üldjuhul tuleb krediidiandjal küsida

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave

on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt ka RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p

18).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja esitatud selgitused kostja

krediidivõimelisuse hindamiseks ei ole piisavad selleks, et veenduda esitatud andmete pinnalt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimises ning krediidiandja on jätnud

krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamata.

Hagiavaldusest ja 8. juulil 2025 esitatud hagiavalduse täpsustusest nähtub, et krediidiandja

kasutas laenu andmise otsustamisel kostja poolt laenutaotluses kinnitatud sissetulekuid (805

eurot) ja kohustusi (803 eurot) ning arvestas, et kostja igakuisest sissetulekust peab üle jääma

vähemalt statistikapõhine arvestuslik elatusmiinimum (345 eurot 80 senti). Hageja märkis, et

lähtudes maksehäireregistri informatsioonist ei olnud kostjal kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid. Hageja märkis samuti, et kostjalt küsiti tema sissetuleku kontrollimiseks

pangakonto väljavõtet. Kostja andis krediidiandjale ligipääsu oma pangakonto andmetele ja

krediidiandja saab edastada analüüsi. Hageja andis teada, et palus konto väljavõtte edastada

krediidiandjal otse maakohtule. Krediidiandja edastas 9. juulil 2025 kohtule kostja

pangakonto väljavõtte analüüsi (dtl 130–132).

Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda hageja esitatud andmed asuda seisukohale, et

krediidiandja omandas kostja krediidivõimelisuse hindamiseks piisavalt teavet ja on kostja

krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega hinnanud (VÕS § 4034 lg-d 1 ja 2). Hageja

esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt teavet tema tegelike igakuiste

majapidamiskulude suuruse kohta. Hageja märgib, et krediidiandja on arvestanud kostja

krediidivõimelisuse hindamisel statistikapõhise arvestusliku elatusmiinimumiga. Kuigi hageja

esitatust nähtuvalt kostja andis krediidiandjale juurdepääsu oma pangakonto andmetele, ei

nähtu, et krediidiandja oleks kostja krediidivõimelisuse hindamisel üldse arvestatud kostja

pangakonto andmetest nähtuvaid asjaolusid kostja kohustuste ja igakuiste kulutuste suuruse

kohta. Kohtul ei oleks kohtule esitatud pangakonto väljavõtte analüüsi põhjal võimalik

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kontrollida.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt tulnuks maakohtul,

leides, et hageja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piisavalt selgitanud,

anda hagejale veelkord tähtaeg selgituste ja tõendite esitamiseks. Hageja ei ole kostja

krediidivõimelisuse hindamisega seotud asjaolusid ka apellatsioonkaebuses täiendavalt

selgitanud.

Hageja märgib, et hagejale tulnuks anda täiendav tähtaeg VÕS § 4034 lg 7 kohase

ümberarvestuse esitamiseks. Hageja ei tugine aga asjaoludele, mille kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise korral tuleks nõue rahuldada suuremas ulatuses kui maakohus

hageja nõude rahuldas.

10. Maakohus jättis rahuldamata hageja rendilepingust tuleneva nõude põhivõla 737 euro 92

sendi osas, mis oli lepingu lõpetamise tasu. Hageja täpsustas menetluse käigus, et õige

lepingu lõpetamise tasu on 276 eurot 72 senti. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles

maakohus jättis rahuldamata hageja lepingu lõpetamise tasu nõude 276 eurot 72 senti.

Ringkonnakohtu hinnangul märgib maakohus põhjendatult, et hageja ei ole toonud välja

asjaolusid ega põhjendanud, mis alusel on lepingu lõpetamise tasu nõue esitatud. Maakohus

määras 27. mai 2025. a määrusega hagejale tähtaja mh rendilepingust tuleneva nõude aluseks

olevate asjaolude ja nõude summade kujunemise täpsustamiseks. Maakohus juhtis tähelepanu,

et hagist ei selgu nende summade kujunemine ega alus. Hageja täpsustas 8. juulil 2025

esitatud hagiavalduse täienduses lepingu lõpetamise tasu suurust, kuid ei selgitanud, mis

alusel tal on õigus nõuda kostjalt lepingu lõpetamise tasu (nt viidates vastavale lepingu

üldtingimuste punktile). Hageja märgib üksnes, et antud lepingus on lõpetamise tasu ekslikult

arvestatud vastavalt vanadele tingimustele, mis kehtisid lepingu sõlmimise hetkel. Vahepeal

need aga muutusid ning õige lõpetamise tasu on tõesti 3*92.24 eurot. (dtl 122).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus selgitamiskohustust rikkunud. Seega jättis

maakohus põhjendatult hageja lepingu lõpetamise tasu nõude rahuldamata. Kohus ei pea

hagimenetluses asuma ise asjaolusid välja selgitama.

Hageja ei märgi ka apellatsioonkaebuses selgelt, mis alusel on lepingu lõpetamise tasu nõue

esitatud ega too välja asjaolusid, mille alusel oleks võimalik hinnata lepingu lõpetamise tasu

nõude põhjendatust. Hageja on kopeerinud apellatsioonkaebusesse hagiavalduse lisade 6–8

teksti. Ringkonnakohus märgib, et nõude aluseks olevad asjaolud tuleb märkida hagiavalduses

ning isegi kui hagile lisatud tõenditest nähtub faktilisi asjaolusid, millele hageja oleks võinud

hagiavalduses tugineda ja muuta sellega hagiavalduse õiguslikult põhjendatuks, ei saa kohus

neid asjaolusid tagaseljaotsuse tegemisel arvesse võtta.

Ringkonnakohus märgib ka, et hagiavalduse lisadest 6–8 nähtuvad asjaolud ei võimaldaks

hageja lepingu lõpetamise tasu nõuet rahuldada. Hageja viidatud lepingu ülesütlemise

hoiatuses ja teatises (hagiavalduse lisad 7 ja 8) on üldine viide, mille kohaselt nendes toodud

nõudele võib lisanduda lisanõudeid vastavalt täisteenusrendi üldtingimuste p-dele 16 ja 17.

Hageja viidatud Inbanki selgitustes (hagiavalduse lisa 6) on toodud link üldtingimustele

(täisteenusrendi üldtingimused), täisteenusrendi üldtingimusi kohtule tõendina esitatud ei ole.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsiooniastme menetluskulud

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal puuduvad hüvitamisele kuuluvad

menetluskulud.

(allkirjastatud digitaalselt)