3-26-711/10 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUM Ä ÄR US

Kohtuasja number

3-26-711

Määruse kuupäev

16. märts 2026 (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga

19. märtsil 2026)

Kohtunik

Ene Andresen

Kohtuasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X’i kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Gerli Konsap

ja Mark Pilin

Isik, kelle suhtes taotletakse loa andmist (puudutatud isik) –

X, sünniaeg XXXX, isikusamasuse tuvastas Politsei- ja

Piirivalveamet

Asja läbivaatamise vorm

Lihtmenetlus, kohtuistung 16. märtsil 2026 Tartus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus osaliselt.

2. Anda Politsei- ja Piirivalveametile luba X’i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

üheks kuuks, s.o 16. aprillini 2026 (kaasa arvatud).

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

käesoleva määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

265 lg 5 ja § 204 lg 1).

Määrus toimetatakse kätte Politsei- ja Piirivalveametile. Pärast määruse hispaania keelde

tõlkimist toimetatakse määrus koos tõlkega kätte puudutatud isikule.

ASJAOLUD, TAOTLUSE PÕHJENDUSED JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) võttis 13. märtsil 2026 Kolumbia kodaniku X’i arvele

Eestis ebaseaduslikult viibiva isikuna. PPA tuvastas samal päeval EURODAC päringu alusel,

et X on esitanud Hispaanias rahvusvahelise kaitse taotluse.

3-26-711

2. PPA Lõuna prefektuur esitas 15. märtsil 2026 Tartu Halduskohtule taotluse saada VRKS §

361 lg 2 p 7 alusel luba X’i kinnipidamiseks ja tema PPA kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kaheks kuuks. Taotluses on esitatud järgmised asjaolud ja põhjendused.

2.1. PPA Lõuna prefektuuri piiri- ja migratsioonijärelevalvetalituse ametnikud tuvastasid 14.

märtsil 2026 Valgas, et X viibis Tallinn-Riia rongis. PPA oli võtnud 13. märtsil 2026 X ’i

isikut tõendava dokumendi lahkumiskohustuse täitmise tagamiseks hoiule, kuid tagastas

dokumendi pärast seda, kui X ostis endale samal päeval lennupileti Istanbuli. X oli varem

nõustunud lahkuma kolmandasse riiki. Ta oleks pidanud lahkuma 14. märtsil 2026 kl 18:55

Tallinnast väljuva lennuga Istanbuli, kuid ei teinud seda.

2.2. PPA tuvastas EURODAC päringu alusel, et X on esitanud Hispaanias rahvusvahelise

kaitse taotluse, kuid ei ole Hispaania ametivõimudelt selle kohta veel kinnitust saanud. X

selgitas, et ta taotles 16. veebruaril 2026 Hispaanias rahvusvahelist kaitset ning esitas PPA-le

vastava tõendi. Seega vastutab X’i rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest Hispaania.

2.3. X’i kinnipidamine on vajalik Dublini määruse alusel tagasivõtumenetluse ajaks. Tema

suhtes esineb põgenemise oht VSS § 68 p 9 tähenduses, sest ta lahkus Hispaaniast ilma sealsete

ametivõimude loata. X ei pruugi vabaduses viibides olla politseile Hispaaniale üleandmiseks

kättesaadav, vaid võib omavoliliselt lahkuda mõnda teise Schengeni ala riiki. Seda kinnitab

asjaolu, et X ei lahkunud 14. märtsi 2026. a lennuga Tallinnast Istanbuli, vaid otsustas sõita

rongiga Riiga.

2.4. X’i suhtes ei piisa VSS §-s 10 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisest,

sest need ei maanda põgenemisohtu. Tal puudub Eestis kindel elukoht, mistõttu pole võimalik

kohustada teda elama kindlaksmääratud elukohas.

2.5. PPA-le teadaolevalt ei ole X’i kinnipidamiskeskusesse paigutamine vastuolus tema

turvalisuse ja tervisekaalutlustega.

3. Kohus kuulutas 16. märtsi 2026. a määrusega kohtuistungi X’i õiguste kaitseks kinniseks.

4. Kohus rahuldas 16. märtsi 2026. a istungil PPA loataotluse osaliselt, vormistas määruse

ilma kirjeldava ja põhjendava osata ning kuulutas määruse resolutsiooni suuliselt.

KOHTU SEISUKOHT

5. Kohus täiendab käesoleva määrusega 16. märtsi 2026. a määrust kirjeldava ja põhjendava

osaga (HKMS § 169 lg 2 ja § 178 lg-d 2 ja 3 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 464 lg 3).

6. VRKS § 362 lg 2 sätestab, et kui rahvusvahelise kaitse taotlejat on vaja kinni pidada kauem

kui 48 tundi, taotleb PPA halduskohtult loa rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks.

VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni

pidada tema üleandmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses nr 604/2013 (Dublini III

määruses) sätestatud korras, kui esineb isiku põgenemise oht.

VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel on võimalik kinni pidada isikut, kes on rahvusvahelise kaitse

taotleja (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-20-1697/31, p 22.1). Asja materjalidest

3-26-711

nähtuvalt on X esitanud PPA-le Hispaanias 16. veebruaril 2026 talle väljastatud rahvusvahelise

kaitse taotleja tõendi (digitoimiku leht (dtl) 17). Samuti nähtub EURODAC-i päringust, et X-ilt

on võetud Hispaanias 16. veebruaril 2026 sõrmejäljed (dtl 25). Nimetatud andmete põhjal saab

pidada tõenäoliseks, et X on praegu rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses.

7. PPA loataotlusest nähtub piisava selgusega, et X’i kinnipidamise eesmärk on tagada tema

üleandmine Hispaania Kuningriigile Dublini III määruse alusel. Sama kinnitas PPA esindaja

kohtuistungil (istungi protokoll, 00:32:33). PPA eesmärki pidada X kinni Hispaaniale

üleandmise eesmärgil kinnitab ka PPA 14. märtsil 2026 vormistatud X’i kinnipidamise

protokoll, milles on kinnipidamise alusena märgitud VKRS § 361 lg 2 p 7 (dtl 36–37). Seega on

PPA alustanud Dublini III määruse alusel menetlust, mille eesmärk on anda X üle Hispaania

Kuningriigile kui vastutavale liikmesriigile. Asjaolu, et Hispaaniast ei ole veel

tagasivõtmispalvele vastust laekunud, ei takista isiku kinnipidamist, sest käesoleva määruse

eelmises punktis nimetatud dokumentide põhjal saab pidada tõenäoliseks, et Hispaania on

Dublini III määruse art 18 lg 1 p b alusel vastutav liikmesriik: X’i rahvusvahelise kaitse taotlus

on Hispaanias läbivaatamisel. Samuti puudub tal Eestis viibimiseks õiguslik alus (vt ka

Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-20-1697/31, p 17).

8. VRKS § 361 lg 2 p 7 tuleb kohaldada kooskõlas Dublini III määruse art 28 lg-ga 2 ja art 2

p-ga n.

Dublini III määruse art 28 lg 2 kohaselt võivad liikmesriigid isikuid kinni pidada, et tagada

üleandmismenetluse läbiviimine vastavalt samale määrusele, kui on olemas asjaomaste isikute

märkimisväärne põgenemise oht, hinnates igat juhtumit eraldi ning juhul, kui kinnipidamine on

proportsionaalne ja kui muid, leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt

kohaldada.

Dublini III määruse art 2 p-s n on esitatud põgenemisohu definitsioon: põgenemisoht on

õigusaktis määratletud objektiivsete kriteeriumide alusel üksikjuhtumi kohta antud hinnang, et

esineb oht, et isik, kelle suhtes kohaldatakse üleandmismenetlust, võib põgeneda.

Põgenemisohu kindlaksmääramiseks vajalikud objektiivsed kriteeriumid tuleb sätestada

riigisiseses õiguses.

Eesti õiguses on põgenemisohu kriteeriumid sätestatud VSS §-s 68.

9. PPA on tuginenud X’i põgenemisohu osas VSS § 68 p-le 9. Nimetatud sätte kohaselt esineb

välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on loata lahkunud määratud elukohast või

teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist.

PPA hinnangul lahkus X Hispaaniast ilma sealsete ametivõimude loata.

Praeguses asjas ei ole esitanud tõendit, mis kinnitaks, et Hispaania ametivõimud oleksid

määranud X-ile konkreetse elukoha (direktiivi 2013/33 art 7 lg-d 2 ja 3). Siiski on ilmne, et X

lahkus Hispaaniast õigusvastaselt, sest ta pole väitnud, et tal oleks õigus viibida mõnes teises

Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigis. Euroopa Liidu alusdokumendid ega

Schengeni reeglid ei anna rahvusvahelise kaitse taotlejale liikmesriikides vaba liikumise õigust.

Kuigi X kinnitas istungil, et ta soovib minna Hispaaniasse (istungi protokoll, 00:28:09), peab

kohus tõenäoliseks, et ta ei pruugi sinna Eestist lahkudes otsejoones ja ilma põhjendamatu

viivituseta suunduda. Sellele osutab tema varasem käitumine. X nõustus 13. märtsil 2026

3-26-711

lahkuma järgmisel päeval väljuva lennuga Tallinnast Istanbuli, kuid otsustas selle asemel sõita

Riiga. Kohus ei pea veenvaks tema põhjendusi selle kohta, miks ta ei läinud 14. märtsil 2026

Istanbuli lennule. X’i väitel ei olnud tal võimalik lennule registreerumise käigus oma pagasi

eest sularahas tasuda (istungi protokoll, 00:19:42). Võttes arvesse, et X viibis probleemi

ilmnemisel Tallinnas, olnuks mõistlik suunduda lennujaama uurima, kas pagasi eest on

võimalik tasuda sularahas. Tallinnas raudteejaamast lennujaama suundumine olnuks Riiga

sõbra juurde sõitmisest tunduvalt odavam – seda enam, et hiljem tulnuks tõenäoliselt osta uus

lennupilet. Riiga sõitmise kavatsus ei osuta ka soovile lahkuda Kolumbiasse, mis oli Tallinn-

Istanbul lennupileti ostmise väidetav eesmärk. Samuti võtab kohus põgenemisohu hindamisel

arvesse, et X viibis Eestis vähemalt osaliselt eesmärgiga teenida „teatud eskortteenuste“

osutamisega sissetulekut (X’i 13. märtsi 2026. a küsitluse protokoll, lk 3; dtl 33). Kohus peab

tõenäoliseks, et X üritaks viljeleda sama tegevust ka mõnes teises EL liikmesriigis, selle

asemel, et naasta otsejoones Hispaaniasse või Kolumbiasse.

10. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et X’i osas esineb märkimisväärne põgenemisoht

(Dublini III määruse art 28 lg 2, art 2 p n ja VSS § 68 p 9).

11. Isiku kinnipidamine on põhjendatud üksnes juhul, kui välismaalasele ei ole võimalik

seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid tõhusalt kohaldada (VRKS § 361 lg 1 ja § 29 lg 1 ning

Dublini III määruse art 28 lg 2).

Kohtu hinnangul oleksid muud järelevalvemeetmed X’i märkimisväärse põgenemisohu tõttu

praegu ebatõhusad.

PPA on loataotluses põhjendatult esile toonud, et X’il puudub Eestis kindel elukoht, mistõttu

pole võimalik kohustada teda elama kindlaksmääratud elukohas. Võttes arvesse, et X on

liikunud Hispaaniast Eestisse õigusliku aluseta, ei pea kohus piisavalt tõhusaks meetmeks ka

tema reisidokumendi hoiule võtmist. Märkimisväärse põgenemisohu tõttu oleks ka

majutusasutusse paigutamine ebatõhus meede.

12. Isiku kinnipidamine peab olema ka muus osas kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega

(VRKS § 361 lg 1).

Kohtule teadaolevalt ei esine X’i suhtes asjaolusid, mille tõttu ei tohiks teda

kinnipidamiskeskusesse paigutada.

13. PPA taotleb, et kohus lubaks X’i kinni pidada kuni kaks kuud. Kohtu hinnangul

võimaldavad Dublini III määruse art 28 lg 3 teine ja neljas lõik anda loa kuni üheks kuuks.

Nimelt sätestab Dublini III määruse art 28 lg 3 teise lõigu esimene lause, et kui isik peetakse

sama määruse alusel kinni, ei tohi ajavahemik tagasivõtmispalve esitamiseks ületada ühte kuud

alates taotluse esitamisest. Sama lõike neljas lõik näeb ette, et kui palve esitanud liikmesriik ei

suuda tagasivõtmispalve esitamise tähtaegadest kinni pidada, tuleb kinnipeetu vabastada.

Eeltoodud sätetest järeldub, et PPA-l tuleb esitada Hispaaniale X’i tagasivõtmispalve hiljemalt

ühe kuu jooksul tema Hispaaniale üleandmise eesmärgil kinnipidamisest arvates. Vastasel juhul

tuleb X vabastada (välja arvatud juhul, kui tema kinnipidamiseks tekib vahepealsel ajal muu

õiguslik alus). Kohus ei saa anda isiku kinnipidamiseks luba Euroopa Liidu määruses

ettenähtust pikemaks ajaks.

3-26-711

PPA loataotlusest ei nähtu, et PPA oleks loataotluse esitamise ajaks esitanud Hispaaniale

tagasivõtmispalve. Loataotluses on märgitud, et „vormikohane tagasivõtupalve edastatakse

Hispaania ametivõimudele“ (dtl 3). PPA esindaja märkis küll istungil, et PPA on edastanud

Hispaaniale X’i tagasivõtupalve (istungi protokoll, 00:32:33), kuid kuna kohtule pole seda

väidet kinnitavat dokumenti esitatud, lähtub kohus loataotluses esitatud teabest.

14. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus PPA taotluse osaliselt. Kohus annab VRKS § 361 lg 2

p 7, Dublini III määruse art 28 lg 2 ja art 2 p n ning VSS § 68 p 9 alusel loa X’i kinnipidamiseks

ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui üheks kuuks, s.o 16. aprillini 2026.

Juhul, kui kinnipidamise alus langeb ära, kinnipidamise tähtaeg möödub või isikule antakse

riigis viibimiseks viibimisalus, tuleb puudutatud isik kinnipidamiskeskusest viivitamatult

vabastada (VRKS § 364 lg 1 ning Dublini III määruse art 28 lg 3 esimene ja neljas lõik).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen