3-24-1610/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.03.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1610

Haldusasi

Q.O kaebus Vabariigi Valitsuselt kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Q.O

Vastustaja – Vabariigi Valitsus (Kliimaministeeriumi

kaudu), esindaja Džein Aunre

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.03.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Q.O apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Q.O 28.02.2026 menetlusdokumendi lisa digitaalse

toimiku lehekülgedel 774˗775.

2. Jätta Q.O 06.05.2025 ja 28.02.2026 vastuväited kohtu tegevusele rahuldamata.

3. Jätta Q.O apellatsioonkaebuses esitatud taotlused ekspertiisi korraldamiseks ja

kaebuse muutmiseks ning 18.06.2025 taotlused õiguskantsleri menetlusse kaasamiseks ja

vastustaja trahvimiseks rahuldamata.

4. Jätta Q.O apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.03.2025

otsus haldusasjas nr 3-24-1610 muutmata.

5. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

6. Kohtuotsuse jõustumisel avaldada kohtuotsus tervikuna, asendades kaebaja nime

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20.04.2026 (HKMS §

212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-24-1610

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 08.12.1993 määrusega nr 387 „Soomaa, Vilsandi ja Karula

rahvuspargi moodustamine” reorganiseeriti Vilsandi Riiklik Looduskaitseala ja selle

kaitsetsoon ning Harilaiu botaaniliszooloogiline kaitseala nende senistes piirides Vilsandi

rahvuspargiks (p 2). Vabariigi Valitsuse 22.05.1996 määrusega nr 144 „Vilsandi rahvuspargi

kaitse-eeskirja ning välispiiri kirjelduse kinnitamine“ (määrus nr 144) kinnitati Vilsandi

rahvuspargi kaitse-eeskiri.

2. Q.O (kaebaja) sai 04.11.2010 Saare maakonnas Saaremaa vallas Vilsandi külas asuvate

Laasivälja (kinnistu nr 2917334, katastritunnus 30101:003:0107), Saaremetsa (kinnistu nr

60734, katastritunnus 30101:003:0563), Kabri (kinnistu nr 60834, katastritunnus

30101:003:0540) ja Saarepõllu (kinnistu nr 3516934, katastritunnus 30101:003:0562)

kinnistute kaasomanikuks ½ mõttelises osas. Kõigi kinnistute sihtotstarve on 100%

maatulundusmaa.

3. Vabariigi Valitsus kinnitas 17.03.2023 määrusega nr 29 (määrus nr 29) uue Vilsandi

rahvuspargi kaitse-eeskirja. Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusega nr 615 kinnitatud

„Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri” lisa 1 p 1 alap-st 57

tulenevalt hõlmab kaitseala Tagamõisa linnuala, alap-st 63 Vilsandi linnuala ja alap-st 8

Karala-Pilguse linnuala ning p 2 alap-st 416 Tagamõisa loodusala, alap-st 500 Vilsandi

loodusala ja alap-st 80 Karala-Pilguse loodusala, kus tegevuse kavandamisel tuleb hinnata

selle mõju kaitse-eesmärkidele, arvestades Natura 2000 võrgustiku alade kohta kehtivaid

erisusi. Kaebajale kuuluvad kinnistud asuvad Vilsandi loodusalal.

4. Kaebaja esitas 29.05.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Vabariigi

Valitsuselt välja vähemalt 19 200 euro suurune või kohtu äranägemisel määratav õiglane

hüvitis kahju eest, mis tekkis: 1) määruse nr 144 alusel Vilsandi rahvuspargi sihtkaitsevööndis

asunud Kabri, Laasivälja ja Saaremetsa kinnistutele ning Vilsandi piiranguvööndis asunud

Saaremetsa ja Saarepõllu kinnistutele kohalduvate kitsenduste tõttu; 2) määruse nr 29 alusel

Vilsandi rahvuspargi sihtkaitsevööndis asuvate Kabri ja Laasivälja kinnistutele ning Vilsandi

piiranguvööndis asuvatele Saaremetsa ja Saarepõllu kinnistutele kohalduvate piirangute tõttu

perioodil 05.11.2010˗29.05.2024.

Tulenevalt määrustest nr 144 ja 29 kohalduvad kaebaja kinnistutele kitsendused ja piirangud,

mis riivavad kaebaja põhiseaduse (PS) §-dest 14, 19, 31 ja 32 tulenevaid subjektiivseid õigusi.

Seeläbi on õiguspäraste haldusaktidega põhjustatud kaebajale vähemalt 19 200 euro suurune

kahju.

2(13)

3-24-1610

Piirangud on põhjendamatud ja ebaotstarbekad ega tugine LKS § 8 lg 3 kohasele ekspertiisile.

Piirangud on seatud keskkonnaalaseid uuringuid läbi viimata Vilsandi rahvuspargi

piiranguvööndis ja sihtkaitsevööndis asuvatele kinnistutele. Välja ei ole selgitatud mõju

ulatust ega proportsionaalsust, samuti ei ole läbi viidud Natura hindamist.

Saarepõllu kinnistule kitsenduste seadmisega on kaebajat koheldud ebavõrdselt võrreldes

teiste Vilsandi piirangu- ja sihtkaitsevööndis asuvate kinnistute omanikega (nt kinnistu nr

3283834). Laasivälja ja Saaremetsa kinnistutele rakenduvad kitsendused ja piirangud on

ostuhuvi puudumise tõttu välistanud kaebajale kuuluvate mõtteliste osade müügi

enampakkumisel.

Seetõttu

müüdi

nõuete

katteks

10.05.2024

toimunud

kordusenampakkumisel 19 200-eurose alghinnaga kaebaja lapsepõlvekoduks olnud

hoonestatud Kusti kinnistu (kinnistu nr 3516834).

Natura 2000 piirangud on seatud lisaks metsamaa kinnistutele ka haritavale põllumaale

(Saarepõllu kinnistu), mille osas ei ole viimase 30 aasta jooksul toimunud mingit

kompenseerimist. Lisaks on kaebajale kuuluvatel kinnistutel looduskaitselised piirangud, mis

välistavad nt Saarepõllu kinnistu loodusliku rohumaa kõlvikule merevee magestamisesüsteemi

rajamise kuivaperioodil põllumaa kastmiseks. Kehtiva üldplaneeringu kohaselt on tegemist

väärtusliku põllumaaga.

Juhul kui LKS § 20 lg 12 ei võimalda vastustajal kaebajale kuuluva kinnistu mõttelise osa

omandamist, on säte vastuolus PS-ga ning Laasivälja kinnistut koormav Eesti Vabariigi

ostueesõigus sisutu. Lisaks on kaebaja esitanud LKS § 20 kohase taotluse. Keskkonnaamet on

andnud nõusoleku Laasivälja kinnistu jagamiseks. Kaebaja on tsiviilasja nr 2-24-8640 raames

esitanud Laasivälja kinnistu kaasomanike vastu hagiavalduse, nõudes kinnistu kaasomandi

lõpetamist.

Tulenevalt Riigikohtu 29.01.2014 otsusest asjas nr 3-4-1-52-13 ei ole maamaks samastatav

hüvitise ega kompensatsiooniga. Kaebajal ei ole võimalik osta uut kodu ega finantseerida

erinevaid kohustusi. Soome maksab Natura 2000 toetust u 3 korda suuremas ulatuses kui

Eesti, mistõttu on riigi poolt pakutav toetus häbiväärselt madal. Tegemist ei ole õiglase ja

kohese hüvitisega ning see ei ole kooskõlas PS §-ga 32. Õiguskantsler on korduvalt juhtinud

vastustaja tähelepanu asjaolule, et LKS ei näe ette de facto õiglast ja kohest hüvitist, kuivõrd

LKS § 20 menetlus on liiga pika ooteajaga ega näe ette muid asjakohaseid tagatisi

maaomanikele mõistliku aja jooksul hüvitise võimaldamiseks. Kaebajale jääb selgusetuks,

kuidas tagab hüpoteetiline võimalus kinnisasjade võõrandamiseks riigile, arvestades et

tegemist on aastatepikkuse menetlusega, kaebajale hüvitise maksmise, mis korvab

omandiõiguse, ettevõtlusvabaduse ja vaba eneseteostuse piirangud. Ka ei toimu Natura 2000

metsaaladele seatud piirangute kompenseerimine Eesti Maaülikooli poolt väljatöötatud

metoodika alusel.

5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebaja nõue ja põhjendused on omavahel vastuolus. Ühelt poolt väidab kaebaja, et Vilsandi

rahvuspargi kaitse-eeskiri on õigusvastane, teisalt aga nõuab õiguspärase haldusaktiga

tekitatud kahju hüvitamist riigivastutuse seaduse (RVastS) § 16 alusel.

Kahju hüvitamine on RVastS § 16 lg 2 p 4 kohaselt välistatud, kuna riik on võimaldanud

kaebajale õigusaktidega looduskaitseliste piirangute talumiskohustuse eest hüvitist.

Kaitse-eeskirjast tulenevad piirangud on kehtestatud avalikes huvides ning sellega kaasnev

omandiõiguse, ettevõtlusvabaduse ning vaba eneseteostuse õiguse piiramine on

demokraatialikus ühiskonnas vajalik ega moonuta nende õiguste ja vabaduste olemust.

3(13)

3-24-1610

Isegi kui jaatada kaebaja kinnisasjadele seatud looduskaitseliste piirangute intensiivsust, ei

tähenda see automaatselt kaebajale kahju tekkimist. Isiku kohustus taluda tema omandile

seatud kitsendusi hüvitiseta on seda suurem, mida tugevam üldine huvi omandikitsendust

õigustab. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku

kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p-d 40 ja 41).

Kaebaja ei pidanud piiranguid taluma hüvitiseta, mis oleks muutnud kaebaja

omandipõhiõiguse riive RVastS § 16 lg 1 kontekstis erakordseks ja talumiskohustuse

ebaõiglaseks (vt maamaksuseaduse (MaaMS) § 4 lg 11, MaaMS § 4 lg 2, LKS § 20 lg 1).

Vastustajale teadaolevalt on Kabri, Laasivälja, Saaremetsa ja Saarepõllu kinnisasjadel

taotletud Natura 2000 erametsamaa toetust ja seda ka saadud. Kaasomandi korral eeldab

toetuse taotlemine kaasomanike nõusolekut. Kaebaja on omandanud kinnisasja pärimise teel,

seega kohaldub talle LKS § 20 lg 11 p 2 erand. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja riigile

LKS § 20 alusel taotlust esitanud. Kaebaja väited omandipõhiõiguste rikkumisega seoses

saaksid olla asjakohased nt juhul, kui ta esitaks LKS § 20 alusel riigile taotluse kinnisasja

omandamiseks ja see jäetakse rahuldamata.

Tegemist ei ole olukorraga, kus hüvitis puuduks, vaid kaebaja soovib saada täiendavat hüvitist

lisaks sellele, mis on juba looduskaitseliste piirangute eest õigusaktidega ette nähtud.

Praegusel juhul ei ole põhjust pidada looduskaitselisi piiranguid erakordseks. Nt

piiranguvööndi korral, kuhu jäävad tervikuna Saaremetsa ja Saarepõllu kinnisasjad ning

osaliselt Laasivälja ja Kabri kinnisasjad, ei keelata üldjuhul tegevusi täielikult.

Piiranguvööndis ja sihtkaitsevööndis saab taotleda erametsaala ja poolloodusliku koosluse

hooldamise või taastamise toetust. Kuigi sihtkaitsevööndi piirangud on rangemad, ei ole

kasutamine välistatud täielikult.

Toetuste suurendamisel on lähtutud Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Eesti Erametsaliidu

juhitud erametsameetmete uuendamise töörühma tellitud Maaülikooli tööst “Natura 2000

metsaaladele seatud piirangute tõttu maaomanikul saamatajääva sissetuleku arvutamise

metoodika“, mis võimaldab edaspidi kaitstavate alade hüvitismäärasid senisest täpsemalt

arvestada. Maaülikooli uue metoodika ja selle järgi tehtud arvutuste põhjal on järeldatud, et

piiranguvööndites kujunes praeguseid piiranguid arvestades viimase viie aasta keskmiste

hindadega hüvitise keskmiseks määraks 30 eurot hektari kohta. 2023. a hindade järgi kujunes

keskmiseks ühikuhinnaks 40 eurot hektari kohta. Kui võtta arvesse ka plaanitavad muudatused

LKS-s, millega keelatakse kaitstavatel aladel lageraie, kujuneb hüvitiseks 61 eurot hektari

kohta. Eeltoodud metoodika põhjal tehtud järelduste tulemusel on suurendatud just

sihtkaitsevööndi erametsaala toetust, mis on 2025. a-l 160 eurot hektari kohta.

Pärast 2016. a õiguskantsleri arvamuse esitamist on täiendatud LKS § 20 lg-t 2 omandamise

finantseerimiseks riigitulundusasutuse eelarvega, mistõttu on ootejärjekord oluliselt

lühenenud. Omandamise eelarvet on aastate jooksul suurendatud. Samuti on kehtestatud uusi

toetusi erametsaala piirangute toetuseks ja toetuse määra suurendatud ning muudetud

omandamise hinnapakkumise arvutamise metoodikat ja kinnisasja, sh metsaga kinnisasja

väärtuse määramisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse 09.03.2023 määrusest nr 22 „Kinnisasja

erakorralise hindamise kord“. Riik omandab kinnisasja juhul, kui kinnisasja sihtotstarbeline

kasutamine on oluliselt piiratud. Kuna kinnisasja tavapärane kasutamine on endiselt võimalik

ja riik on ette näinud ka toetused ja maamaksuvabastuse, ei soovi kõik omanikud, kelle

kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on piiratud looduskaitse eesmärgil, maad riigile

võõrandada. Riik ise üldjuhul kinnisasja müümiseks ettepanekut omanikele ei tee.

4(13)

3-24-1610

6. Tallinna Halduskohus jättis 19.03.2025 määrusega kaebaja taotluse ekspertiisi

määramiseks rahuldamata, kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende

endi kanda.

Ekspertiisi taotlus kaebaja kinnistute turuväärtuse väljaselgitamiseks kaebajale kuuluvas osas

jääb rahuldamata (HKMS § 162 lg 1), kuna nende turuväärtus on võimalik leida avalikest

allikatest ning samuti on kaebaja juba ise määranud vaadeldava kinnistu väärtuse (dtl 242).

Asjaoludest nähtuvalt ei ole riik kaebajale kahju tekitanud. Ka sel põhjusel ei ole vaja määrata

kinnistu turuväärtust.

RVastS § 16 lg 1 alusel kahju hüvitamise eeldus on haldusorgani õiguspärane tegevus, mis

piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi, varalise kahju tekkimine ning põhjuslik seos

haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel (Riigikohtu 05.03.2021 otsus nr 3-16-245, p

19).

Kohtupraktikas on leitud, et PS ei nõua igasuguse üldistes huvides isikule seatud

omandikitsenduse hüvitamist. Õiglase hüvitise maksmise vajadus omandipõhiõiguse riive

proportsionaalsuse tagamiseks tekib olukordades, kus ühe üksikisiku varaline kaotus on

võrreldes teiste isikutega ebaproportsionaalselt suur. Seejuures on isiku kohustus tema

omandile seatud kitsendusi hüvitiseta taluda seda suurem, mida tugevam üldine huvi

omandikitsendust õigustab. Sedalaadi hüvitamiskohustus saab siiski tekkida vaid siis, kui isik

leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma

intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega (Riigikohtu 15.06.2021

otsus nr 5-21-3, p 40). Sellega seoses on Riigikohus selgitanud, et looduse kaitsmine on riigi

PS-st tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja

loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks

kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale

tekitanud. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku

kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas

muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende

rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik

täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa

asetada riigile. PS § 32 lg 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates

kasutada omandit üldiste huvide vastaselt (Riigikohtu 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p 41).

Seega on piirangud kehtestatud avaliku huvi kaitseks loodusressursside säilimise tagamiseks.

Asjakohased ei ole kaebaja väited, et Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtestamisel on

lähtutud vanadest ja valedest andmetest ning looduskaitselised piirangud on seatud vastavaid

ekspertiise läbi viimata. Kaebaja kinnitas kaebuses, et taotleb õiguspäraste haldusaktidega

tekitatud kahju hüvitamist. Samas on kaebaja vaidlustanud Vilsandi rahvuspargi kaitse-

eeskirja eraldi kohtumenetluses (haldusasi nr 3-23-683). Seega ei hinda kohus praeguse

vaidluse raames Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtestamise õiguspärasust.

Looduskaitseliste piirangute talumist hüvitatakse kinnisasja riigile võõrandamise või toetuste

kaudu (vrd RVastS § 16 lg 2 p 4). Riigikohus on 12.11.2018 otsuse nr 3-16-812 p-s 13

selgitanud, et riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja

õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh juhul, kui kinnisasjale kehtestatud

looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse

teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud

juba enne kinnisasja omandamist. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi

poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks, vaid

omandikitsenduste leevendamiseks. Kaebaja omandas Kabri, Laasivälja, Saaremetsa ja

5(13)

3-24-1610

Saarepõllu kinnisasjad pärast looduskaitseliste piirangute kehtestamist. Vaidlust ei ole, et

Kabri, Laasivälja, Saaremetsa ja Saarepõllu kinnisasjadel on taotletud Natura 2000

erametsamaa toetust ja seda ka saadud. Lisaks kohaldub vaadeldavate kinnistute suhtes

MaaMS § 4 lg 11, mille kohaselt puudub kaebajal kohustus maksta maamaksu.

Asjakohased ei ole kaebaja etteheited seoses kaebajale juba makstavate hüvitiste suurusega.

Asjaolu, et Soome riik maksab Natura 2000 toetust umbes 3 korda suuremas ulatuses kui Eesti

Vabariik, ei oma tähtsust. Iga riik lähtub eelarvest, millises ulatuses neil on võimalik vastavaid

kompensatsioone maksta.

Seda, et looduskaitseliste piirangute tõttu ei soovi keegi kinnistuid osta, ei saa ette heita

riigile, kuna kaebajal on võimalus LKS § 20 lg 1 alusel taotleda, et riik tema kinnistud

omandaks. Kuivõrd praeguse vaidluse ese ei ole LKS § 20 alusel esitatud taotluse

menetlusega seotud asjaolud, ei hinda kohus, kas LKS § 20 lg 12 on vastuolus PS-ga.

Asjakohane ei ole kaebaja tuginemine õiguskantsleri 07.09.2016 Riigikogule tehtud

ettepanekule. Selles dokumendis ei teinud õiguskantsler Riigikogule ettepanekut näha ette

kahjude hüvitamise süsteem kõigi looduskaitseliste piirangute talumise eest, vaid paluti leida

lahendus probleemile, kus looduskaitseliste piirangutega maa võõrandamise menetlus riigile

LKS § 20 alusel kestab pikki aastaid. Vastustaja kinnitusel on vastavaid ettepanekuid

arvestatud (vt nt LKS § 20 lg 2).

Kaebaja tuginemine võrdsuspõhiõigusele ei ole asjakohane, kuivõrd kaebaja

hüvitamiskaebuse aluseks on olnud seisukoht, et kahju on põhjustatud õiguspärase

haldusaktiga. Lisaks ei saa samastada kaebaja olukorda kinnistu registriosa nr 3283834

olukorraga pelgalt põhjusel, et tegemist on Vilsandil piiranguvööndis asuvate

maatulundusmaa sihtotstarbega maadega. Ehitusõiguse andmisel tuleb loa andjal igakord

kaaluda vastava loa andmise võimalikkust. Ei ole võimalik teha järeldust, et kui ühele

piiranguvööndis asuvale kinnistule on antud ehitusõigus, siis tuleks ehitamise õigus anda

kõigile.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Kaebaja palub 25.03.2025 apellatsioonkaebuses (hiljem korduvalt täiendatud) tühistada

Tallinna Halduskohtu 19.03.2025 otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ning

jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kuna kaebaja on saanud Laasivälja, Saaremetsa ja Kabri kinnistute omanikuks pärimise teel

ning maa tagastati Kihelkonna Vallavalitsuse 06.11.1995 korraldusega nr 402 kaebaja emale,

on kaebajal kohustus taluda looduskaitselisi piiranguid üksnes juhul, kui selle eest makstakse

õiglast ja proportsionaalset hüvitist. Riik ei ole kaebaja õiguseellasele maksnud

looduskaitseliste piirangute talumise eest hüvitist, kuna maa tagastamise hetkel puudus riigil

selline kohustus. Vastustaja ja halduskohus leiavad, et Natura 2000 erametsa elurikkuse

soodustamise toetus on piisav hüvitis looduskaitseliste piirangute talumise eest. Selle toetuse

saamise võimalus on hüpoteetiline. Kaebaja 22.04.2024 esitatud taotlus on jäetud

rahuldamata. Halduskohus on jätnud analüüsimata kaebaja väited, et maamaksuvabastus ei ole

RVastS § 16 lg 2 p 4 kohane hüvitis looduskaitseliste piirangute eest. Juhul kui

ringkonnakohus leiab vastupidist, siis ei ole hüvitis proportsionaalne, kuna Maksu- ja

Tolliameti (MTA) 04.02.2025 maamaksuteate kohaselt on vastav summa 26,39 eurot. Sellise

summa eest ei ole võimalik uut eluaset soetada ega üürida.

6(13)

3-24-1610

Halduskohus keeldus kergekäeliselt kaebuse läbivaatamisest suulises menetluses ning ei ole

täitnud kohustust iseseisvalt tuvastada faktilised asjaolud nagu nt metsaportaali kaudu

tuvastada, millised piirangud kehtivad Laasivälja, Saaremetsa ja Kabri kinnistutel. Samuti ei

ole kohus tuvastanud Saarepõllu maakasutusele rakenduvaid piiranguid. Kohus ei ole

nõudnud menetlusosalistelt andmeid selle kohta, milliste kinnistute osas milliste piirangute

talumise eest ja millises ulatuses on kaebajale makstud Natura 2000 erametsa toetust. Ka ei

ole kohus küsinud MTA-lt või Saaremaa Vallavalitsuselt andmeid kaebaja

maamaksuvabastuse kohta ega teinud vastavat ettepanekut kaebajale. Seega on asja

lahendamiseks vajalikud faktilised asjaolud välja selgitamata.

Kaebajale kuuluvate kinnistute suhtes hakkasid piiranguvööndist tulenevad looduskaitselised

piirangud kehtima maa tagastamisel Kihelkonna Vallavalitsuse 06.11.1995 korraldusega,

mitte määrusega nr 387, nagu leidis ekslikult halduskohus. Sihtkaitsevööndist tulenevad

looduskaitselised piirangud hakkasid kehtima määrusega nr 144 kinnitatud Vilsandi

rahvuspargi kaitse-eeskirjaga.

Kaebaja kinnistute osas ei ole makstud Natura 2000 erametsa toetust. Kaebaja ei vaidle vastu

toetuse taotlemisele, kuid toetuse maksmine ei ole kohane hüvitis looduskaitseliste piirangute

talumise eest. See on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika abinõu, mis peab

soodustama põllumajandustegevust. Juhul kui ringkonnakohus leib, et tegemist on kohase

hüvitisega, siis ei ole see õiglane ega piisav, kuna on ebamõistlikult madal.

Juhul kui MaaMS § 4 lg 1 p 11 ja lg 2 kohane maamaksuvabastus ning Natura 2000 erametsa

toetuse taotlemise võimalus on RVastS § 16 lg 2 p 4 kohaseks hüvitiseks looduskaitseliste

piirangute talumise eest, palub kaebaja jätta RVastS § 16 lg 2 p 4 kohaldamata ja tunnistada

PS-ga vastuolus olevaks. Säte piirab kaebajale õiglase, kohese ja proportsionaalse hüvitise

väljamaksmist.

Halduskohtu seisukoht, et Soomes looduskaitseliste piirangute talumise eest makstavate

hüvitiste suurus ei mõjuta hüvitise maksmise kohustust ja selle suurust Eestis, on

meelevaldne. Kohus on jätnud tähelepanuta, et nimetatud hüvitis ei tule mitte maksumaksjalt,

vaid Euroopa Liidu fondidest.

Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja väite, et kaebajale ei ole Natura 2000 metsaaladele

seatud piirangute kompenseerimist toimunud Eesti Maaülikooli poolt väljatöötatud metoodika

alusel, mis võimaldab ajalehe Postimees 12.10.2024 artikli „Maaülikool arvutas meelt

avaldavatele metsaomanikele hiiglaslikud hüvitised“ kohaselt hüvitist 950 eurot hektari kohta.

Samuti ei ole kohus hinnanud kaebaja väidet, et looduskaitselised piirangud on välistanud

kaebaja kinnistute müügi seoses ostuhuvi puudumisega. Kohus on kergekäeliselt loobunud

ekspertiisi tellimisest, mis annaks informatsiooni õiglase hüvitise suuruse kohta. Kaebaja

taotleb vastustaja kohustamist otsustada Laasivälja, Saaremetsa ja Kabri kinnistutele riigile

omandamise küsimus, tehes maaomanikele ettepaneku kinnistute müügiks riigile.

Halduskohus on taotluse tähelepanuta jätnud. Juhul kui LKS ja selle volitusnormi kohaselt on

riigil sellise ettepaneku tegemine välistatud, on LKS koos volitusnormiga vastavas osas

õigusvastane ja vastuolus PS-ga.

Kaebaja palub asja juurde võtta Riigi Metsamajandamise Keskuse (RMK) 23.12.2025 vastuse

nr 3-1.1/2025/8403, milles on esitatud andmed LKS § 20 lg 1 alusel 2018˗2025. a-tel riigi

poolt omandatud hoonestamata maatulundusmaa kinnistute omandamise kohta. See tõendab,

et maamaksuvabastus ei ole piisav hüvitis looduskaitseliste piirangute talumise eest.

8. Vabariigi Valitsus

palub 28.04.2025

vastuses

(täiendatud 15.12.2025) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasema seisukoha juurde.

7(13)

3-24-1610

Looduskaitselised piirangud kehtisid juba enne Kihelkonna Vallavalitsuse 06.11.1995

korralduse nr 402 andmist ning 11.01.2006 Laasivälja kinnisasja ostmist 11.01.2006.

Kaebajale kohaldusid kinnisasjade kasutamise piirangud alates 04.11.2010, kui ta kanti

kaasomanikuna kinnistusraamatusse.

Riik ei ole kaebajale kahju tekitanud. Puudub põhjuslik seos kaebaja nimetatud kahju ja

looduskaitseliste piirangute kehtestamise vahel. Enampakkumisel kinnisasjade müüki ei ole

põhjustanud looduskaitseliste piirangute kehtestamine, vaid kaebaja enda tegevus. Ostuhuvi

puudumine võis olla tingitud ka kinnisasja kaasomandist. Seejuures omandas pärandaja

(kaebaja vanem) kinnisasjad juba looduskaitseliste piirangutega. Teave sisaldus Kihelkonna

Vallavalitsuse 06.11.1995 korralduses nr 402 ja Laasivälja kinnisasja maa müügilepingus.

Kinnisasjadel kehtis piiranguvööndi kaitsekord 1996. a-st, mis ei ole üldjuhul kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist oluliselt kitsendav. Pärijale lähevad õigused ja kohustused üle

selliselt, nagu need olid pärandajal, seega pärija õigused ei ole laiemad võrreldes pärandaja

omadega.

Praegu ei ole tegemist olukorraga, kus toetus või hüvitis puuduks. Seega on asjakohane

arvesse võtta, mis leevendusmeetmeid ja hüvitisi on riik ette näinud. Seda olenemata sellest,

kas kaebaja peab neid piisavaks või mitte. Riik maksab toetust metsamaal raiepiirangute

järgimise ja poollooduslikul kooslusel elupaiga taastamise ning hooldamise eest. Kui

kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, on kinnisasja omanikul õigus

taotleda maa võõrandamist riigile. Nii Natura 2000 erametsa toetuse kaasfinantseering, mille

Eesti osakaal on 20% kui ka täiendav riiklik rahastus tulevad Eesti riigi eelarvest. Seega on

ebaõige kaebaja seisukoht, et toetust rahastatakse ainul Euroopa Liidu fondidest.

Looduskaitseliste piirangute järgimist erametsamaal on toetatud Euroopa Liidu vahenditest

Eesti maaelu arengukavast a-st 2008. Kaebaja kahtlus oma Natura 2000 erametsa toetuse

taotluse rahuldamata jätmise õiguspärasuse suhtes väljub praeguses asjas esitatud kaebuse

piiridest. Kaebaja on taotluse rahuldamata jätmise vaidlustanud haldusasjas nr 3-25-717.

RMK 23.12.2025 kiri ei ole asjakohane. Praeguses asjas ei ole vaidlus kaebajale kuuluvate

kinnisasjade riigile võõrandamiseks tehtud avaldusega seonduv. Kaebaja on nõudnud kahju

hüvitamist. Riigi poolt omandatud kinnisasjade hind ei tõenda kaebajale kahju põhjustamist.

Looduskaitseliselt väärtuslikud alad pakuvad olulisi loodushüvesid (ökosüsteemi teenuseid),

riik on avalikes huvides seatud piirangute ja kasutuse eest ette näinud leevendavad meetmed

(maamaksuvabastus, toetused) ja hüvitamise LKS § 20 alusel. Võrdlus Rootsis

looduskaitseliste piirangute talumise eest makstava kompensatsiooniga ei ole asjakohane.

Tegemist on ühekordse kompensatsiooniga, Eestis makstav toetus on aga iga-aastane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja esitas 28.02.2026 menetlusdokumendi lisana (dtl 774˗775) asja materjalide juurde

võtmiseks Riigi Metsamajandamise Keskuse 23.12.2025 vastuse nr 3-1.1/2025/8403, milles

on esitatud andmed LKS § 20 lg 1 alusel 2018˗2025. a-tel riigi poolt omandatud hoonestamata

maatulundusmaa kinnistute omandamise kohta. Kaebaja eesmärk on selle dokumendiga

tõendada, millises suurusjärgus peaks olema hüvitis looduskaitseliste piirangute talumise eest.

Ringkonnakohus võtab tõendi asja õigemaks lahendamiseks toimikusse (HKMS § 198 lg 3).

10. 06.05.2025 esitas kaebaja ringkonnakohtule vastuväite kohtu tegevusele (dtl 674), kuna

kohus ei kontrollinud vastavalt kaebaja taotlusele vastustaja esindaja volitusi.

Ringkonnakohus jätab vastuväite rahuldamata. HKMS ei näe ette, et kohus peab

menetlusosalise esindaja volituste kontrollimise fikseerima mingi menetlustoiminguga.

Ringkonnakohus on vastustaja esindaja volitusi kontrollinud ja neid aktsepteerinud.

8(13)

3-24-1610

Ringkonnakohus on kaebajale 17.12.2025 määruse p-s 3 selgitanud, et D. Aunre esindusõigus

käesolevas asjas on tõendatud Kliimaministeeriumi 04.07.2023 käskkirjaga nr 1-2/23/287

„Üldvolituse andmine riigi esindamiseks kohtus“ (dtl 679) ning Kliimaministeeriumi

01.10.2024 käskkirjaga nr 1-2/24/370 (dtl 133).

11. 28.02.2026 esitas kaebaja ringkonnakohtule vastuväite kohtu tegevusele (dtl 771), kuna

kohus ei olnud selleks ajaks lahendanud tema apellatsioonkaebuses esitatud taotlust ekspertiisi

korraldamiseks. Ringkonnakohus jätab vastuväite rahuldamata. Asja menetlust juhib kohus,

otsustades mh ka seda, millises menetlusetapis lahendada asjas menetlusosaliste poolt esitatud

taotlusi. Taotlusi võib lahendada nii enne otsuse tegemist (HKMS § 188 lg 1 p 4) kui ka

kohtuotsuses (HKMS § 185 lg 1 ja § 162 lg 1). Taotlusi, mille lahendamine sõltub asja

sisulisest läbivaatamisest (praegusel juhul tõusetub kahju suuruse küsimus alles siis, kui muud

kahju hüvitamise eelduseks olevad asjaolud on tuvastatud), on mõistlik lahendada

kohtuotsuses. Seda ringkonnakohus teebki.

12. 18.06.2025 on kaebaja esitanud taotlused (dtl 681) kaasata menetlusse õiguskantsler ja

trahvida vastustajat kohtule teadvalt valeväidete esitamise eest või kõrvaldada asjatundmatu

esindaja menetlusest. Ka need taotlused jäävad rahuldamata. Looduskaitseliste piirangutega

maa riigile võõrandamise temaatika ei ole praeguse vaidluse ese (vt ka allpool p 13), mistõttu

pole õiguskantsleri 07.09.2016 kirjas (dtl 682 jj) esitatud seisukohad praeguse vaidluse

lahendusel olulised. Vastustaja esindaja on menetluses tähtaegselt täitnud kõik kohtu

nõudmised ega ole end näidanud asjatundmatuna, mistõttu puudub alus vastustajat trahvida.

13. Kaebuse ese on Vabariigi Valitsuselt üldkorraldustega (määrus nr 144 ja määrus nr 29)

tekitatud kahju hüvitamise nõue. See nõue on halduskohtu 03.09.2024 määrusega (dtl 127)

menetlusse võtud ja selle nõude osas on ka halduskohus otsuse teinud. 27.01.2025

menetlusdokumendis (dtl 239) on kaebaja esitanud halduskohtule taotluse kohustada

vastustajat Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 alusel otsustama Laasivälja,

Saaremetsa ja Kabri kinnistute riigile omandamise küsimus ja teha kinnistute omanikele

ettepanek kinnistute müügiks Eesti Vabariigile (vastav nõue on alternatiivsena esitatud ka

apellatsioonkaebuses). Halduskohtu 19.03.2025 otsuse p-st 41 nähtub, et halduskohus on

jätnud LKS § 20 alusel esitatava maa omandamisega seonduvad asjaolud tähelepanuta, kuna

see ei ole kaebuse ese. Järelikult ei ole halduskohus aktsepteerinud kaebaja 27.01.2025

esitatud taotlust kaebuse muutmiseks. Ehkki kaebuse muutmise taotluse rahuldamata jätmise

oleks halduskohus pidanud väljendama ka kohtuotsuse resolutsioonis, on halduskohtu

vastavasisuline otsustus ringkonnakohtu hinnangul siiski õige. Asja materjalidest nähtuvalt

esitas kaebaja Laasivälja, Saaremetsa ja Kabri kinnistute riigile omandamise küsimust

puudutava taotluse alles 02.05.2025 (dtl 672), s.o pärast halduskohtu otsuse tegemist. Seega ei

olnud kaebaja 27.01.2025 esitatud kohustamise nõue HKMS 49 lg 1 alusel lubatav, sest

kohustamise nõue eeldab haldusorgani varasemat vastavasisulist keeldumist, kuid kaebaja

polnud kohustamisnõude ajaks haldusorganile taotlust veel esitanudki. Ka

apellatsioonimenetluses pole ringkonnakohtule esitatud teavet, et kaebaja 02.05.2025 taotlus

oleks lahenduse saanud. Kuna halduskohus jättis õigesti rahuldamata kaebaja kaebuse

muutmise taotluse ja kaebuse muutmine pole eelnevalt toodud põhjendustel lubatav ka

apellatsioonimenetluses (lisaks ei pea ringkonnakohus seda ka otstarbekaks), jätab

ringkonnakohus kõik kaebaja väited, mis seonduvad esitatud kohustamisnõudega,

tähelepanuta.

14. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

15. Kaebaja ei ole oma seisukohtades järjepidev küsimuses, kas määrused nr 144 ja 29 on

kaebaja kinnistute osas looduskaitseliste piirangute seadmisel õiguspärased või õigusvastased.

9(13)

3-24-1610

Olenevalt aga sellest, kas kahju on tekitatud õigusvastase või õiguspärase haldusaktiga,

kohalduvad kahjunõudele RVastS erinevad regulatsioonid. Määrused nr 144 ja 29 on

haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2 mõistes üldkorraldused. Kui kaebaja arvas, et tegemist on

tema õigusi rikkuvate õigusvastaste haldusaktidega, oleks tulnud selliste aktide toimet tõrjuda

primaarnõudega ehk esitada halduskohtule haldusaktide tühistamise kaebus. RVastS § 7 lg 1

kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-

õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4, ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise

või taastamisega. Kuna kaebajal oli võimalik kahju vältida tühistamiskaebuse esitamisega,

kuid seda (vähemalt osaliselt) ei tehtud, tuleks hüvitamiskaebus selles osas juhul, kui tegemist

oli kaebaja arvates õigusvastase haldusaktiga, jätta juba ainuüksi sel põhjusel rahuldamata.

Riigikohus on asunud seisukohale, et esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole

kahjunõude esitajale etteheidetav juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära

hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud (nt Riigikohtu 15.06.2016 otsus nr

3-3-1-16-16, p 14; 04.06.2018 otsus nr 3-15-2943, p 14). Praegusel juhul ei ole alust arvata, et

tühistamiskaebuse rahuldamisel ei oleks kahju olnud välditav. Osas, milles kaebaja

tühistamiskaebuse esitas (vt haldusasi 3-23-683), on tema nõue jäetud jõustunud

kohtuotsusega rahuldamata. Seega puudub selles osas õigusvastase haldusaktiga tekitatud

kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus ehk akti õigusvastasus. Järelikult tuleks RVastS §

7 lg 1 alusel esitatud kahjunõue jätta rahuldamata.

16. Õiguspärase aktiga tekitatud kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 16. Riigikohus on

RVastS § 16 kohaldamist selgitanud 05.03.2021 otsuses nr 3-16-245 järgmiselt: RVastS § 16

sätestab, et isik võib nõuda õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt

piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases

ulatuses. Sellele sättele tuginemise eeldused on seega järgmised: haldusorgani õiguspärane

tegevus, mis piirab erakordselt kannatanu põhiõigusi, varalise kahju tekkimine ning põhjuslik

seos haldusorgani tegevuse ja kahju tekkimise vahel (p 19). Seejuures ei välista RVastS § 16

lg 2 p 4 muus seaduses sätestatud hüvitist ületavas osas kahju hüvitamist (Riigikohtu

31.03.2011 otsus nr 3-3-1-69-09, p 78).

17. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb tema põhiõiguste või -vabaduste piiramise

erakordsus. Ringkonnakohus järeldab kaebaja seisukohtadest, et talle tekkinud kahju puhul

võib tegemist võib olla nii otsese varalise kahjuga (vara väärtuse vähenemine) kui ka saamata

jäänud tuluga ˗ kaebaja ei saa tema omandis olevaid kinnistuid soovitud viisil arendada (dtl

107 jj detailplaneeringu algatamise soov ettevõtlusega tegelemiseks) ega metsa majandada

ning seeläbi endale tulu teenida. Kuna asjaomased kaitse-eeskirjad piiravad teatud määral nii

ettevõtlust kui metsa majandamist, ei saa kaebajal kahju tekkimist välistada.

18. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja omandiõiguse,

ettevõtlusvabaduse ja vaba eneseteostuse õiguse riive oleks erakordne, mis tooks kaasa kahju

hüvitamise vajaduse.

19. Riigikohus on eelviidatud lahendis nr 3-16-245 selgitanud, et riski, et ettevõtja äriplaan ei

õnnestu ning kinnistutelt loodetud ettevõtlustulu jääb osaliselt või tervikuna saamata

looduskaitseliste piirangute tõttu, ei ole põhjust pidada alati erakordseks. See risk ei pea

ettevõtluses jääma tingimata riigi kanda. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ka

ettevõtlusvabadust võib üldistes huvides piirata, ilma et sellega kaasneks kõigil juhtudel

äralangevate tulude hüvitamine (p 24). Looduskaitselistest piirangutest tuleneva põhiõiguste

riive kompensatsiooniks on ette nähtud LKS §-s 20 sätestatud võimalus võõrandada kinnistud

tasu eest riigile (p 26). Eeltoodud seisukohti kinnitab ka Riigikohtu 15.06.2021 otsuses nr 5-

21-3 seoses kinnisasja kasutamise loodukaitseliste piirangutega: PS ei nõua igasuguse üldistes

10(13)

3-24-1610

huvides isikule seatud omandikitsenduse hüvitamist. Samuti ei tulene põhiseadusest nõuet, et

hüvitise maksmise kohustuse korral oleks hüvitis täielik ja kohene (p 40). Looduse kaitsmine

on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. PS § 5 sätestab, et Eesti

loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. PS § 53

järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on

keskkonnale tekitanud. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja

isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on

pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed

või nende rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole

võimalik täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest

ei saa asetada riigile. PS § 32 lg 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse,

keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt (p 41).

20. Looduskaitseliste piirangute talumist hüvitatakse kinnisasja riigile võõrandamise või ka

toetuste kaudu. Riigikohus on 12.11.2018 otsuse nr 3-16-812 p-s 13 selgitanud LKS ja

kinnisasja sundvõõrandamist reguleeriva seaduse (praeguse vaidluse kontekstis KAHOS)

kohaldamise vahekorda: riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule

kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale

kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma

omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud

on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. Kinnistusraamatust (dtl 3 jj) nähtuvalt

omandas kaebaja vaidlusalused kinnistud pärimise teel 04.11.2010, s.o pärast looduskaitseliste

piirangute kehtestamist. Kuigi halduskohus on otsuse p-s 38 ekslikult märkinud, et kaebaja

omandas kinnistud enne looduskaitseliste piirangute kehtestamist, ei too see kaasa

halduskohtu otsuse tühistamist, sest see ei muuda halduskohtu õiguspärast lõppjäreldust.

21. Looduskaitseliste piirangutega tekitatud õiguste riive intensiivsuse hindamisel tuleb

arvestada, kui suurel määral välistavad kaitsekorrast tulenevad piirangud kaebajal kinnisasja

valdamise, kasutamise ja käsutamise. Kuigi metsakinnistu puhul on metsa raiumise ja

metsamaterjali kasutamise võimalus kinnisasja kõige olulisem majanduslik kasutusviis, ei

seisne sellise kinnisasja majandamine siiski üksnes raiumises (vt MS § 16). Samuti ei saa

kinnisasja kasutusvõimaluste hindamisel lähtuda ainult selle omaniku äriplaanist. Selgitada

tuleb, kas kinnistut on põhimõtteliselt võimalik erahuvides kasutada. Kinnisasja kasutamise

viisina tuleb kõne alla nt toetuste taotlemine. Samuti ei välista piirangud kinnisasja

käsutamist, sh selle müümist vabal turul, ehkki võivad kahtlemata mõjutada selle hinda (vt

Riigikohtu 15.06.2021 otsus nr 5-21-3, p-d 36 ja 37).

22. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja kinnistute kasutamine piiratud määral, mis

annaks aluse pidada kaebaja omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse või vaba eneseteostuse

õiguse riivet erakordselt piiravaks RVastS § 16 lg 1 tähenduses. Vastustaja on 28.04.2025

vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, et määruse nr 144 järgi jäid kaebaja kinnistud

Vilsandi piiranguvööndisse, välja arvatud 2001. a-l moodustatud Laasivälja kinnistu, mille 5,6

ha suurusest pinnast kuulus 0,09 ha Metsa püsivaatlusala loodusreservaati. 01.04.2023

jõustunud Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja (määrus nr 29) tsoneeringu järgi jäid tervenisti

jätkuvalt Vilsandi piiranguvööndisse Saarepõllu ja Saaremetsa kinnistud. Rangemaks läks

kaitsekord Kabri kinnistul, kus 6,1 ha suurusest kinnistust arvati 5,5 ha Vilsandi

sihtkaitsevööndisse. Rangemaks läks kaitsekord ka Laasivälja kinnistul, kus 5,6 ha suurusest

kinnistust arvati 3,8 ha Vilsandi sihtkaitsevööndisse. Eelnevalt Laasivälja kinnistu kohta välja

toodud 0,09 ha osas läks kaitsekord leebemaks (loodusreservaadist sihtkaitsevööndiks), kuid

metsa majandamise ja ehitamise osas sisuliselt midagi ei muutunud. Saaremetsa, Kabri,

Saarepõllu ja Laasivälja kinnisasjad on 100% maatulundusmaa sihtotstarbega. Määrustest nr

144 ja 29 nähtuvalt ei ole Vilsandi piiranguvööndis üldjuhul oluliselt piiratud kinnisasja

11(13)

3-24-1610

sihtotstarbeline (s.o maatulundusmaa) kasutamine Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr

242 tähenduses. Määruse nr 144 alusel oli piiranguvööndis üldiselt lubatud majandustegevus

(p 37) ja rahvuspargi valitseja nõusolekul lubatud nt teede, õhuliinide ja muude

kommunikatsioonide rajamine; uute ehitiste püstitamine; jahipidamine; kalapüük (p-d 38 ja

39). Määruse nr 29 kohaselt on piiranguvööndis lubatud nt jahipidamine (§ 5 lg 6) ja

majandustegevus; kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks

kaitseala valitseja nõusolekul ettevalmistatud ega tähistatud; kalapüük. Kaitseala valitseja

nõusolekul on piiranguvööndis lubatud ehitise püstitamine; rohkem kui 50 osalejaga

rahvaürituse korraldamine kohas, mis ei ole selleks kaitseala valitseja nõusolekul

ettevalmistatud ega tähistatud; aegjärkne- ja häilraie kuni 2 ha suuruse langina.

23. Maatulundusmaa sihtotstarbe puhul on asjassepuutuv määruse nr 242 § 31 lg 3 p 1, mille

kohaselt on piirang oluline, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega

metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias „valmiv” või

„küps” ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirjas on

Vilsandi piiranguvööndis metsaraiele seatud piirangud, sh uuendusraiele, kuid uuendusraie ei

ole täielikult keelatud (määruse nr 29 § 18 lg 3 p 4 ja lg-d 4 ning 5). Eelnevast saab järeldada,

et Vilsandi piiranguvööndisse jäävatel kinnisasjadel Saaremetsa ja Saarepõllu ei ole piirangud

sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravad, samuti Laasivälja ja Kabri kinnisasjade

piiranguvööndisse jääval osal. Vastustaja on märkinud, et Kabri kinnisasjal on 01.04.2023

jõustunud kaitse-eeskirjaga muutunud kaitsekord 90,2% ulatuses rangemaks ja Laasivälja

kinnisasjal 66,4% ulatuses. Nimetatud osas on piirangud olulised ja annavad aluse esitada

taotluse kinnisasjade riigile omandamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ongi kaebaja sellise

taotluse 02.05.2025 esitanud. Kaebajal on säilinud ka nimetatud kinnistute faktiline

käsutamisõigus.

24. Pikaajaline kohtupraktika toetab seisukohta, et looduskaitselisi piiranguid aitavad hüvitada

toetused ja MaaMS § 4 lg 11 kohane maamaksuvabastus (nt Tallinna Ringkonnakohtu

22.12.2017 otsus nr 3-15-2538, 03.04.2023 otsus nr 3-21-2338). Vastustaja ja halduskohus on

õigesti viidanud kaebaja võimalusele taotleda Natura 2000 erametsamaa toetust, mida kaebaja

on ka taotlenud (dtl 141). Toetust saab taotleda iga-aastaselt ja nii on selle mõju kumuleeruv.

Vastustaja on viidanud võimalusele taotleda ka poolloodusliku koosluse taastamise või

hoolduse toetust (viited õiguslikele alustele vastustaja 07.10.2024 ja 28.04.2025

menetlusdokumentides). Asjakohatu on kaebaja võrdlus teiste riikidega, kus looduskaitseliste

piirangute eest makstav toetus on suurem kui Eestis. Toetuse suuruse ja selle maksmise

tingimused määravad eelkõige riigi eelarvelised võimalused (vrd nt Riigikohtu 12.11.2018

otsus nr 3-16-812, p 19). Vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele selgitanud, et nii

Natura 2000 erametsa toetuse kaasfinantseering, mille Eesti osakaal on 20%, kui ka täiendav

riiklik rahastus tulenevad Eesti riigi eelarvest ja on alates 2025. a-st suurusjärgus 7 200 000

eurot aastas. Selliselt ei saa riigi panust looduskaitseliste piirangute leevendamisel pidada

sümboolseks ega näilikuks.

25. Asjaolu, et kaebaja ei suuda teiste kaasomanikega kaasomandi valdamises, kasutamises ja

käsutamises üksmeelele jõuda, ei ole kahju hüvitamise alus ega muuda kaebaja õiguste riivet

erakordseks. Kinnistute müügi ebaõnnestumise põhjuseks võib looduskaitseliste piirangutega

samaväärsena (kui mitte enamgi, eriti kinnistuste osas, mis tervikuna asuvad Vilsandi

piiranguvööndis) hinnata kinnistute olemist kaasomandis.

26. Alusetu on etteheide halduskohtule asja lahendamiseks vajalike asjaolude välja selgitamata

jätmisest. Kaebaja kinnistutele kohalduvad piirangud nähtuvad määrustest nr 144 ja 29 ning

maakatastri kitsenduste kaardilt, s.o avalikest allikatest. Maamaksuvabastus on reguleeritud

MaaMS § 4 lg-ga 11 ning teabe toetuste taotlemise kohta on vastustaja esitanud (dtl 141).

12(13)

3-24-1610

Asjakohatu on kaebaja väide, et talle ei ole toetust makstud Eesti Maaülikooli poolt välja

töötatud „Natura 2000 metsaaladele seatud piirangute tõttu maaomanikul saamatajääva

sissetuleku arvutamise metoodika“ (dtl 156 jj) kohaselt. Õigusaktidest ei tulene kohustust

maksta toetusi selle metoodika järgi ja järelikult puudub kaebajal ka subjektiivne õigus seda

nõuda.

27. Kuna kohus ei tuvasta kaebaja õiguste erakordset riivet RVastS § 16 lg 1 tähenduses, on

õiguspärase aktiga tekitatud kahju hüvitamise eeldus täitmata. Seepärast ei ole põhjust

korraldada ka asjas ekspertiisi kaebaja kinnistute turuväärtuse kindlaksmääramiseks. Samuti

pole põhjust kahelda RVastS § 16 lg 2 p 4 põhiseaduspärasuses.

28. Eelnevast tulenevalt jääb Q.O apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata (HKMS § 200 p 1).

29. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme

menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)