1-25-949/57 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-25-949

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. märts 2026. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-25-949

Kohtukoosseis

Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Orvi Koik ja Markus

Kärner

Kohtuistungisekretär

Elina Huobolainen

Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 6. novembri 2025. a otsus

Kriminaalasi

R.K süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi üldmenetluse

korras

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Marko Tammann

Prokurör

Indrek Kalda

Süüdistatav

R.K, ik: XXX, elukoht: XXX, Eesti kodanik, XXX, emakeel:

eesti, töötab XXX, varasemalt kriminaalkorras karistamata,

tõkendit ei ole kohaldatud

Istungil osalenud isikud

Kaitsja vandeadvokaat Marko Tammann, RÕA korras

määratud alaealise kannatanu esindaja advokaat Toomas

Metsma, prokurör Indrek Kalda

Istungi toimumise aeg ja koht

03. märts 2026. a Tallinn

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 6. novembri 2025 otsus.

2. Mõista R.K kuriteo toimepanemises KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi õigeks.

3. Kaitsja apellatsioon rahuldada.

4. Välja mõista Eesti Vabariigilt R.K kasuks temal kriminaalmenetluses tekkinud

menetluskulud summas 7 996, 5 € (seitse tuhat üheksasada üheksakümmend kuus eurot

ja viiskümmend senti).

5. Määrata AB-le Tarmo Pilv ja Partnerid (reg. number 12348292) seoses advokaat

Toomas Metsma poolt kannatanule apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega

makstavaks tasuks 598,9 € (viissada üheksakümmend kaheksa eurot ja

üheksakümmend senti) ning jätta see menetluskulu riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda

ringkonnakohtu otsusega.

Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Menetlusosaline, kellel on kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse alusel tekkinud

kohustus kriminaalmenetluse kulud hüvitada, võib otsustuse vaidlustada lisaks kassatsioonile ka

eraldi määruskaebusega 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast

kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab määruskaebuse esitada advokaadi

vahendusel. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebuse põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud

kohtumääruse oma määrusega. Kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks,

edastab ta määruskaebuse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 6. novembri 2025. a otsusega tunnistati R.K süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi

ning mõisteti talle karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel jäeti vangistus

tingimuslikult kogu ulatuses täitmisele pööramata, kui R.K ei pane 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu

pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1 p-des 1-6 sätestatud järgmisi

kontrollnõudeid, olles kohustatud: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas XXX; 2) ilmuma

kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3)

alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste

täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast

lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; 5) saama

kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) saama

kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti

territooriumi viibimiseks.

KarS § 75 lg 2 p 8 alusel kohustati R.K-d katseajal läbima kriminaalhooldaja poolt määratud

sotsiaalprogramm.

KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti R.K-lt välja menetluskuludena riigituludesse KrMS § 175 lg 1 p 9

ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 1329 eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel alaealisele kannatanule

määratud esindaja tasu ja kulu summas 2076,90 eurot, kokku 3405,90 eurot.

KrMS § 180 lg 3 põhimõtteid arvesse võttes võimaldati R.K-lt väljamõistetud menetluskulu

tasumine ositi 12 kuu jooksul, kohustades R.K-d tasuma alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast

kuust igakuiselt hiljemalt kuu viimaseks kuupäevaks menetluskulude katteks esimesel 11-l kuul 285

eurot ning viimasel kuul 270,90 eurot kuni nõude tasumiseni.

2. R.K tunnistati süüdi oma alaealise tütre E.J-i korduvas kehalises väärkohtlemises ajaperioodil

2023. a detsembrikuust kuni 02.01.2024, mis seisnes selles, et tema lõi 02.01.2024. a õhtusel ajal,

eeluurimisega täpselt tuvastamata kellaajal, XXX asuvas eramus enda alaealist tütart E.J-i

(sündinud XX.XX.XXX) kahel korral kärbsepiitsaga reite piirkonda.

Oma tahtliku tegevusega tekitas R.K tütrele E.J-ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse - parema reie

välisküljele jäsemega risti 3x10 cm alale helelillakat tooni ekhümoosi.

Peale selle tema lõi 01.01.2024. a täpselt tuvastamata kellaajal, XXX enda alaealist tütart E.J-i ühel

korral käega näo piirkonda, põhjustades E.J-ile füüsilist valu.

Peale selle tema lõi 2023. a detsembrikuus kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kuupäevadel

ja kellaaegadel XXX sagedusega vähemalt kaks korda kuu jooksul enda alaealist tütart E.J-i

labakäega näo piirkonda, põhjustades E.J-ile füüsilist valu.

2(9)

ESITATUD APELLATSIOON

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R.K kaitsja vandeadvokaat Marko Tammann, kes

põhitaotlusena palus tühistada Pärnu Maakohtu 06.11.2025 otsuse nr 1-25-949 R.K süüdimõistmises

ja karistamises KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Tühistatud osas palus kaitsja teha uus otsus, millega

mõista R.K süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi õigeks ning mõista Eesti Vabariigilt R.K

kasuks välja kaitsjatasu 6532 eurot ja 20 senti kohtueelses menetluses ja maakohtus valitud

kaitsjatele makstud tasu katteks.

3.1. Süüdistatava kaitsja märgib, et kriminaalasjas esinevad kõrvaldamata kahtlused, et kannatanu

moonutas tõde, kui andis eeluurimisel ema suhtes isa mõjutuse all süüstavaid ütlusi. Alaealise

kannatanu poolt kohtueelses menetluses antud ütlused videosalvestati. Kõnealust videosalvestust

vaadati maakohtus 19.06.2025 istungil. Ehkki kannatanu ütlused olid mitmetes momentides ja

aspektides ebajärjekindad ja vastuolulised, on käesolevas kriminaalasjas laiemas mõttes ja prokuröri

esitatud süüdistuse kontekstis kitsamas mõttes esmaoluline see, et kannatanu väitis põhimõtteliselt, et

ema ehk süüdistatav on teda kärbsepiitsaga – millel pealegi kannatanu selgituste kohaselt „puudus ots

ja auk“, ja mis ei vasta tõele – löönud. Nendest kannatanu ütlustest kasvas välja muu hulgas

käsitletava süüdistuse episood, õigupoolest kõik kolm süüdistatavale ette heidetud väidetava kuriteo

episoodi. Kaitsja näitas ja argumenteeris, et kärbsepiitsaga löömisel ei ole süüdistuse sisu kirjeldatud

koosseisupärane tagajärg – parema reie välisküljele jäsemega risti 3x10 cm alale helelillakat tooni

ekhümoos ehk verevalum – süüdistatavale objektiivselt omistatav. Kaitsja näitas ja argumenteeris

sedagi, et sellise tagajärje ehk kirjeldatu kehavigastuse tekitamine ei ole faktiliste asjaolude –

täpsemalt iseäranis kõnealuse kärbsepiitsa materiaalseid ja funktsionaalseid omadusi ning

parameetreid silmas pidades – üldtuntust arvestades võimalik. Ainuüksi kaitsja poolt eelkirjeldatud

asjaoludel ei saa kannatanu ütlusi pidada usaldusväärseks.

3.2. KrMS § 70 lg 4 esimese lause järgi on kahtlustataval õigus kohtueelse menetluse ajal tutvuda

käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud videosalvestistega. Viie päeva jooksul pärast tutvumist on

kahtlustataval või kaitsjal õigus esitada tunnistajale küsimusi (KrMS § 70 lg 4, teine lause). Kaitsja

kasutas seda õigust ning esitas 11.03.2024 prokurörile taotluse kannatanule küsimuste esitamiseks.

Prokurör jättis kaitsja selle taotluse rahuldamata. Kaitsja esitas samasisulise taotluse ka

kohtumenetluses (sh sõnastades kohtu jaoks kannatanule esitatavad küsimused), kuid maakohus jättis

kaitsja taotluse rahuldamata. Maakohus märkis vaidlustatud otsuses, et ei esine kohtul ühtegi põhjust,

miks peaks kannatanu ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadma. Ilmselgelt on maakohtu selline

seisukoht ebaõige ning ei riimu teiste tõenditega.

3.3. Maakohtus kuulati tunnistajana üle ka E.J-i terapeut C. C selgitas, et E.J tunneb end süüdi, et

tema pärast on vanemad kohtus. Ta täpsustas, et lapsel on väga suur süükoorem sellega seoses.

Kaitsja küsis tunnistajalt, et milles see konkreetne E.J poolne valetamine on seisnenud. C vastas: „Et

ma pidin ütlema, et emme lõi mind, aga tegelikult ei löönud. Nii ütles E.J.“ (09.07.2025 kohtuistungi

protokoll, lk 2). Maakohus on sellest otsuse tegemisel paraku mööda vaadanud. Kaitsja arusaamisel

ja tunnetusel ei tohiks olla raske mõista või aduda, et E.J kallutamine oma ema kohta valetama (sh

valetama uurijale, et ema on teda löönud) tõukus ja lähtus justnimelt E.J isast ehk Q-ist (kelle ütlusi

pidas maakohus samuti ekslikult usaldusväärseks). Kuivõrd praegusel juhul ei kuulnud tunnistaja Q

kannatanult ka vahetult süüdistatava poolt kannatanut kärbsepiitsaga löömise kohta, vaid alles päev

hiljem – täpsemalt siis, kui ta läks järgmisel päeval ehk 03.01.2024 laste ema R.K juurde, XXX, E.J-

ile järgi –, siis ei saa pidada õigeks maakohtu järeldust, et tunnistaja ütlused on KrMS § 66 lg 21 p 2

väärtusega.

3(9)

3.4. Esitatud apellatsioonkaebuses palus kaitsja lisaks põhitaotlusele: 1) määrata kriminaalasjas

ekspertiis, tuvastamaks, kas kannatanut kärbsepiitsaga kahel korral reite piirkonda löömisel on

objektiivselt võimalik kannatanu parema reie välisküljele jäsemega risti 3x10 cm suurust ekhümoosi

tekitada; 2) kuulata ringkonnakohtus üle kannatanu E.J. Nimetatud taotluste lahendamiseks ning

apellatsioonimenetluse planeerimiseks määras ringkonnakohus kriminaalasjas eelistungi.

3.5. Kaitsja märgib, et talle ei ole teada kohtupraktikas väljakujunenud selget seisukohta selle

kohta, kas kõnealuse kärbsepiitsaga löömisel on süüdistuse sisus kirjeldatud koosseisupärast

tagajärge – parema reie välisküljele jäsemega risti 3x10 cm alale helelillakat tooni ekhümoosi ehk

verevalumit – võimalik kannatanule omistada ilma eriteadmisi rakendamata või mitte.

Õigusteadmiste ja eriteadmiste vahel ei jookse alati selget piiri. Sellises ebaselges või umbmäärases

olukorras, ning tagamaks kaitsealuse õiguste võimalikult tõhus kaitse, taotleb kaitsja ringkonnakohtul

vastava ekspertiisi määramist. Kaitsja märgib, et esitas samasisulise taotluse kohtumenetluses

(kaitseakti punktid 5.2-5.2.6), kuid maakohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata. Kaitsja esitab

samasisulise taotluse ringkonnakohtule. Kui ekspert sedastab, et kannatanut kärbsepiitsaga kahel

korral reite piirkonda löömisel ei ole objektiivselt võimalik kannatanu parema reie välisküljele

jäsemega risti 3x10 cm suurust ekhümoosi tekitada, siis puudub süüdistuse käsitletavas episoodis

kirjeldatud kuriteokoosseis ning süüdistatav tuleb selles süüdistuse episoodis õigeks mõista.

3.6. Kaitsja hinnangul laieneb süüdistatava õigus küsitleda tunnistajaid vahetult kohtu ees mitte

üksnes tunnistajate küsitlemisele, vaid ka kannatanu küsitlemisele. Et apellant taotleb süüdimõistva

kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist, tuginedes väitele, et maakohus käsitles

isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsust valesti, taotleb kaitsja alaealise kannatanu E.J-i uuesti

ülekuulamist (vt RKKKo nr 1-20-2143/156, p-d 17-18 ja nr 1-23-5754/22, p-d 21-22) asjaoludes, kas

ema on teda kärbsepiitsaga ja käega löönud ning kas ja kui jah, siis kes ja millal on teda ebakohaselt

mõjutanud. Kaitsja leiab, et E.J-i täiemahuline ülekuulamine ei pruugi olla vajalik, pidades silmas

KrMS § 70 ja § 2901 eesmärki vältida alaealise traumeerimist korduva ülekuulamisega. Kaitsja lisab

kõnesoleva taotluse kontekstis ringkonnakohtule E.J-i ema kinnituse, milles ta avaldab, et tema tütar

E.J soovib, et teda ringkonnakohtus üle kuulatakse. Lapse ema lisas, et E.J on talle avaldanud, et ta

soovib rääkida asjast (ema poolt tema väidetavalt kärbsepiitsa ja käega löömisest) nii, nagu see

tegelikult oli. Seejuures paneb lapse ema ringkonnakohtu kohtunike südamele, et E.J-i ei traumeeri

mitte tema kohtus üle kuulamine, vaid süümepiinad, mis teda oma ema peale valetamise tõttu

vaevavad.

EELISTUNG JA MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

4. Ringkonnakohtus 28.01.2026 toimunud eelistungil jäi süüdistatava kaitsja oma taotluse juurde

täiendavate tõendite kogumiseks apellatsioonis toodud põhjendustel. Prokurör ja kannatanu esindaja

vaidlesid kaitsja taotlusele täiendavate tõendete kogumiseks vastu. Prokuröri hinnangul on kaitsja

taotlus ekspertiisi määramiseks põhjendamatu ning ei esine mingeid objektiivseid asjaolusid, mis

annaks alust kahelda, et kärbsepiitsaga vastu reit löömisel on võimalik kannatanul süüdistuses

märgitud tervisekahjustusi saada. Kriminaalasjas on kogutud ja uuritud usaldusväärne tõendikogum,

mis kinnitab löömist süüdistuses nimetatud viisil. Puudub objektiivne vajadus täiendavate tõendite

kogumiseks.

Prokurör ei nõustunud alaealise kannatanu ülekuulamisega ringkonnakohtus. Lisaks sellele, et selline

menetlustoiming on vastuolus KrMS § 70 ja § 2901 eesmärkidega, märkis prokurör, et olukorras, kus

antud juhul on lapse emal olnud võimalik pika aja jooksul last mõjutada, ei ole põhjendatud lapse

korduv ülekuulamine kohtus, mis paratamatult mõjub last traumeerivana, kui ta peab uuesti hakkama

rääkima tema ja ema suhetest ja tema suhtes toime pandud kuritegudest.

4(9)

Eelistungil taotles prokurör ringkonnakohtul võtta põhiistungil vastu prokuratuuri määrus kaitsja

poolt eeluurimisel kannatanule täiendavate küsimuste esitamise taotluse rahuldamata jätmisest.

Kaitsja taotles lisaks võtta põhiistungil vastu tema poolt maakohtu menetluses kannatanule

formuleeritud küsimuste nimekiri, millest ei esitatud ühtegi küsimust.

5. 30.01.2026 määras ringkonnakohus motiveeritud määrusega: 1) arutada kriminaalasja apellatsiooni

korras süüdistatava kaitsja taotlusel avalikul kohtuistungil; 2) rahuldada kaitsja taotlus kannatanu

küsitlemiseks; 3) jätta rahuldamata kaitsja taotlus kriminaalasjas kohtuarstliku ekspertiisi määramiseks;

4) rahuldada prokuratuuri taotlus prokuratuuri määruse kaitsja poolt eeluurimisel kannatanule

täiendavate küsimuste esitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta vastuvõtmiseks; 5) rahuldada

kaitsja taotlus tema poolt maakohtu menetluses formuleeritud kannatanule esitatavate küsimuste

nimekirja vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei

võimaldatud kaitsjal esitada kannatanule ühtegi omapoolset küsimust ei eel- ega kohtulikul uurimisel

ning seda vaatamata asjaolule, et kohtulikul uurimisel olid nõus osa kaitsja küsimuste esitamisega nii

prokurör kui ka kannatanu esindaja (vt tlk 82, 83). Kaitsja küsimusi kannatanule ei proovitud ümber

formuleerida. Kriminaaltoimik ei sisalda nimekirja küsimustest, milliseid kaitsja soovis esitada

kannatanule eel- ja kohtulikul uurimisel. Ringkonnakohus asus eeltoodust tulenevalt seisukohale, et

kaitsja taotlus alaealisele kannatanule täiendavate küsimuste esitamiseks kuulub rahuldamisele. Et

kannatanu on praegusel ajal alla 10-aastane, pidas kohtukolleegium vajalikuks KrMS § 290 kohaselt

kaasata kannatanu küsitlemisse lastekaitsetöötaja või psühholoog.

Et hinnata eel- ja kohtulikul uurimisel kaitsja poolt kannatanule esitatud küsimuste asjakohasust ja

lubatavust, rahuldas ringkonnakohus prokuratuuri taotluse võtta vastu prokuratuuri määrus kaitsja poolt

eeluurimisel kannatanule täiendavate küsimuste esitamise taotluse rahuldamata jätmisest. Samuti

rahuldas ringkonnakohus kaitsja taotluse tema poolt maakohtu menetluses kannatanule formuleeritud

küsimuste nimekirja vastuvõtmiseks.

KOHTUISTUNG

6. 03.03.2026 toimunud kohtuistungil kooskõlastas kohtukolleegium pooltega kannatanutele esitatavad

küsimused. Kaitsjal ega prokuröril ei olnud kohtu poolt formuleeritud küsimustele täiendusi ega

parandusettepanekuid. Lapse esindaja palus küsida kannatanult, kas ema on last kunagi üldse füüsiliselt

karistanud.

Kohtukolleegium küsitles alaealist kannatanut teises kohturuumis (mida võisid videoühenduse teel

jälgida teised menetlusosalised) lapse sotsiaalpedagoog A.Q osavõtul. Küsitlemise käigus kannatanu

E.J avaldas, et tema mäletab politseis käimise asjaolusid, aga ei mäleta, mida ta on politseis rääkinud.

Mäletab seda, et oli kodus trepi peal komistanud ja kukkunud ning sellest tuli sinikas. Politseis on ta

aga valetanud, sest issi kuulab pealt kõike, mis emaga räägitakse telefoni teel. Issi käsib emaga kõned

panna kõlari peale. Kui nad (03.01.2024) issi juurde koju jõudsid, siis issi nägi seda paar päeva vana

sinikat ja arvas, et seal all võib olla mäda ja viis ta haigla EMO-sse. Haiglas issi podises ette, et emme

on teda vastu põske löönud mitu korda ja hiljem löönud kärbsepiitsaga. Issi podises seda juttu sellele

(arstile), kes sinikat vaatas. Tema arvas, et issi räägib õiget juttu ja korda seda juttu politseis. Tegelikult

ei ole aga teda emme kunagi löönud. Emme tõstab tema ja venna peale ainult häält.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalasjas leidis aset kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine,

mille ringkonnakohus küll kõrvaldas apellatsioonimenetluses, kuid selle varasem asetleidmine päädis

tõendikogumi ebaõige hindamise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.

8. Maakohus tugines süüdimõistvat otsust tehes valdavalt alaealise kannatanu kohtueelses menetluses

5(9)

antud ütlustele. Sellised ütlused saavad olla tõendiks aga üksnes KrMS § 2901 lg-s 1 sätestatud

tingimustel, sh peab kaitsjal olema olnud kohtueelses menetluses võimalus tunnistajale küsimusi

esitada. Praeguses kriminaalasjas sai küll kaitsja kohtueelses menetluses formaalselt omapoolsed

küsimused esitada, ent menetleja keeldus neid kannatanult küsimast. Nende küsimuste küsimisest

keeldus ka maakohus. Ringkonnakohtu hinnangul saab sellises olukorras kannatanu kohtueelses

menetluses antud ütlusi tõendina vastu võtta vaid siis, kui menetlejatepoolne keeldumine on olnud

põhjendatud. Alaealise kannatanu eeluurimisel ülekuulamise järgselt esitas kaitsja KrMS § 70 lg 4

kohaselt kannatanule omapoolseid küsimusi. 13.03.2024 määrusega jättis prokuratuur kaitsja taotluse

oma põhistatud määrusega rahuldamata, leides, et 15 täiendava küsimuse esitamine kannatanule ei ole

põhjendatud ega vajalik. Maakohtus 19.06.2025 toimunud istungil kordas kaitsja oma taotlust

kannatanule täiendavate küsimuste esitamiseks. Osade kaitsja küsimuste esitamisega nõustusid nii

prokurör kui ka kannatanu esindaja. Prokurör märkis, et osa küsimusi võib esitada

ümberformuleerituna. Maakohus jättis aga kaitsja taotluse rahuldamata leides, et kohtule ei ole esitatud

selliseid olulisi põhjendusi, et alaealist kannatanut tuleks täiendavalt küsitleda kaitsja küsimuste alusel

(tlk 84). Ringkonnakohus jagab kohtumenetluse poolte seisukohta, et kõik kaitsja küsimused ei olnud

asjakohatud. Järelikult keeldusid menetleja ja kohus alusetult nende küsimuste küsimisest. Seega ei

olnud kaitsjal võimalik kohtueelses ega kohtumenetluses kannatanule küsimusi esitada, mistõttu ei

vastanud kannatanu ütlused KrMS § 2901 lg 1 nõuetele. Rajades süüdimõistva otsuse lubamatule

tõendile, rikkus maakohus ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, mis on käsitatav olulise

menetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.

9. Ringkonnakohus

küsitles

alaealist

kannatanut

sotsiaalpedagoogi

juuresolekul

apellatsioonimenetluses, millega kõrvaldas seni asetleidnud kriminaalmenetluse olulise rikkumise

KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses. Alaealise kannatanu küsitlemise tulemusena (vt tema refereeritud

ütlusi eespool, kohtuotsuse p 6) selgus, et kannatanu on oma ütlusi diametraalselt muutnud. Kannatanu

selgitas kohtule, et isa podises haiglas olles arstile ette, et ema on teda löönud. Tema arvas, et see on

õige jutt ja kordas sama juttu politseis. Tegelikult ema ei ole teda kunagi löönud ning karistuseks on

tema ja venna peale ainult karjunud. Ta valetas politseis, et ema lõi teda (vt ringkonnakohtu

istungiprotokolli). Järelikult on kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused risti vastupidised

sellele, mida ta selgitas kohtus.

10. Sellises olukorras tuleb ülejäänud tõendikogumi põhjal hinnata, kas hoolimata kohtumenetluses

antud ütlustest, võib siiski järeldada, et kannatanu rääkis tõtt kohtueelses menetluses ja/või on

süüdistusversioon tõendatav teiste tõendite abil. Ülejäänud tõenditeks on tunnistaja Q-i , süüdistatav

R.K, tunnistaja C ütlused, Pärnu haigla teatis PPA-le, patsiendikaart ja kannatanu esindaja poolt

saadetud foto kannatanu jalast sellel oleva hematoomiga.

10.1. Maakohtu poolt uuritud Pärnu Haigla teatis PPA-le sisuga „eile õhtul ema löönud last

kärbsepiitsaga vastu parema jala reie ülaosa külge, lapse jalal hematoom“ (tlk 26) omab tõenduslikku

teavet vaid osas, et haiglasse pöörduti näidatud asjaoludel, lapsel oli tuvastatud hematoom ning sellest

on teavitatud politseid. Kohtukolleegium märgib, et saatekirja sõnastus lubab järeldada, et see on kirja

pandud isa sõnade kohaselt. Samasuguse tõenduslikku teabega on ka patsiendikaart, kus objektiivse

leiuna on E.J-il tuvastatud „parema reie välisküljel jäsemega risti 3x10 cm alal helelillakat värvi

ekhümoos. Paremal pool selga m. erector spinae proj pikisuunaline marrastus koorikuga 3x1 cm. Tütre

olek suhteliselt mänguline, komfortne isa juuresolekul.“ (tlk 34) Samuti kriminaalasja materjalides

olev foto kannatanu jalast, millel nähtub verevalum (tlk 48) objektiivselt tõendab vaid verevalumi

olemasolu kannatanul. Kohtukolleegium märgib, et kannatanul fikseeritud vigastuse iseloom ei ole

selline, mis lubaks teha tõsikindlaid järeldusi selle tekkepõhjuste ehk praegusel juhul kärbsepiitsa

varrega löömise kohta. Ei ole välistatud, et see võis olla tekkinud ka kannatanu poolt ringkonnakohtule

teatatud asjaoludel ehk siis komistamise tagajärjel trepi peal kukkumisest. Kannatanu on

6(9)

ringkonnakohtule selgitanud, et isa podises ise arstile ette anamneesist nähtuva, et „tütar ütleb, et ei

kuulanud sõna, misjärel ema löönud kärbsepiitsa varrega paremale reiele“ (tlk 34). Selline

patsiendikaardil olev sõnastus viitab sellele, et anamneesis kajastatud teabe võib olla fikseeritud isa ja

mitte kannatanu sõnadest. Kohtukolleegium märgib, et ka patsiendikaardil olev anamnees on kirja

pandud selliselt, et tekstist pole võimalik aru saada, kes on olnud selle info allikaks. Selliselt ei ole

patsiendikaart ja haigla saatekiri tõenditeks, mis lubaks järeldada, et haiglasse pöördumisel arstiga

suhtles vahetult kannatanu, kes oleks arstile ise rääkinud ema poolt kärbsepiitsa varrega löömisest. See

asjaolu iseenesest toetab kannatanu poolt kohtus avaldatud versiooni toimunust.

10.2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et tunnistaja Q-i ütlused on KrMS § 66 lg 21 p 2

kohane tõend. Maakohus põhjendas, et kannatanu oli Q-iga rääkimise ajal sündmuse vahetu mõju all,

sest rääkis temaga kohe, kui sai ema mõju alt välja. Kohtukolleegiumi veendumusel ei saa tunnistaja Q-

i ütlustele hinnangu andmisel mööda vaadata mitmest tähtust omavast asjaolust. Süüdistuse kohaselt

toimus lapse väidetava väärkohtlemise viimane episood 02.01.2024. Isa võttis lapsed E.J ja W

03.01.2024 hommikul ning tema enda ütluste kohaselt sõideti koju. Isa selgituste kohaselt, kui lapsed

tulevad tema juurde, siis nad vahetavad riided ära. Nad vahetasid riided ja siis E.J ütles, et ta tahab

midagi rääkida. Siis rääkiski, et nad olid Wga lollitanud, ema oli nende peale pahaks saanud ning oli

teda kärbsepiitsa varrega vastu reit löönud. Ta ütles, et tal oli väga valus ja ta oli nutnud. W oli

samamoodi teises toas saanud, aga tal ei olnud midagi selle kohapealt /…/ E.J-il oli reiel pikk

helesinine triip. Siis nad läksid EMO-sse, et see E.J-il ära fikseerida. (tlk 74). Viidatud ütlusest nähtub,

et tunnistaja last Wt oli samamoodi eelmisel päeval ema poolt füüsiliselt väärkoheldud. Sellele

vaatamata puudub kriminaalasjas mistahes teave, et W E.J-i käest oleks üldse küsitud, kas ema on teda

eelmisel päeval süüdistuses toodud asjaoludel karistanud. EMO-sse pöördumise põhjuseks oli aga just

E.J-il objektiivselt esinenud hematoom reiel. Tunnistaja ise selgitab, et Wl „ei olnud midagi selle

kohapealt“, mis tähendab, et tunnistaja pidi selles isiklikult veenduma ja lapsi sel teemal küsitlema.

Väärib tähelepanu seegi, et tunnistaja ütluste kohaselt rääkis talle E.J eelmise päeva juhtumist alles siis,

kui lapsed vahetasid riideid. See asjaolu viitab sellele, et tunnistaja Q on riiete vahetamisel ise tähele

pannud, et lapsel on reiel sinikas ning hakkas ise küsima, mis asjaoludel see tekkis. Sellist järeldust

toetab üheselt ka patsiendikaardis kajastatu, et „isa märganud täna hommikul vigastusi, kui tütar riideid

vahetas“ (tlk 34). Et Wl vägivallale viitavat sinikat polnud, kuigi ema lõi väidetavalt ka teda, pöördus

isa Q vigastuse fikseerimiseks EMO-sse ainult E.J-iga. Selliselt ei ole nõustumisväärne maakohtu

argument, et laps ootas esimest võimalust, et ema mõju alt väljudes isale koheselt emapoolsest

vägivallast rääkida, seega ei ole ka tunnistaja Q-i ütlused KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt tõendi

väärtusega.

10.3. Hoolimata sellest, et Q-i ütlused ei ole iseseisvaks tõendiks, on neid põhimõtteliselt võimalik

kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamiseks. Esmalt märgib kolleegium, et kannatanu

kohtus antud ütluste järgi olid tema kohtueelses menetluses antud ütlused mõjutatud just tunnistaja Q-i

poolt. Kohtukolleegium märgib, et kohtuliku uurimise käigus nii tunnistaja Q kui ka süüdistatav R.K

ning tunnistaja C selgitasid, et Q-i ja R.K vahel on mitmeid pooleliolevaid tsiviilvaidlusi nii lastega

suhtluskorra kui ka lastele elatise maksmise teemal, mis viitab ka nende konfliktsetele suhetele.

Kohtukolleegium möönab, et just sellel põhjusel otsustas maakohus süüdistatava

konfrontatsiooniõiguse jätta tagamata, kuna kannatanu elas vaheldumisi ema ja isa juures ning laps

sattus vastavalt ema või isa mõju alla. On loogiline, et sellise elukorralduse juures kannatanu võib oma

varasemalt antud ütlusi ühe või teise vanema mõju all muuta. Tunnistajana ülekuulatud kannatanu

mänguterapeut C selgitaski kohtule, et tegeleb lapsega 2023. a oktoobrist. E.J käib teraapias, kuna

temal on pinged ja emotsionaalsed probleemid, mis on tingitud tema vanemate vahelisest suhtlemisest

ja kohtus käimisest. E.J armastab oma mõlemat vanemat ja ta tahaks olla lojaalne mõlemale vanamale,

aga ta tunneb end väga süüdi ja praegusel hetkel on tema kõige suurem mure see, et emme ei usalda

teda, sest ta valetas. E.J väitis, et issi käskis nii öelda ja ta ütleski, aga ta tunneb end selle pärast väga-

7(9)

väga halvasti. Ta tunneb end süüdi, et tema pärast on vanemad kohtus. Lapsel on väga suur süükoorem

seoses sellega, mis seisneb selles, et ta pidi ütlema, et emme lõi teda, aga tegelikult ei löönud. (tlk 97-

98). Kohtukolleegium märgib, et tunnistaja C ütlused ei ole samuti iseseisvaks tõendiks KrMS § 66

tähenduses, kuid kehtiva kohtupraktika kohaselt on oluliseks teabeks kannatanu ütluste usaldusväärsuse

hindamisel. Sellises olukorras on ebaõige maakohtu poolt tunnistaja viidatud ütluste ignoreerimine

põhjusel, et maakohtul on tekkinud siseveendumus, et kannatanu rääkis 03.01.2024 politseis tõtt,

kuivõrd toimus kannatanuga EMO-sse minek, seal juhtunu asjaolude avaldamine ja ka kannatanuna

ülekuulamine kõik nii vahetult ja lühikese ajaperioodi vältel, et selle aja jooksul ei ole eluliselt usutav,

et isa oleks saanud 6-aastast last mõjutada nii vastuoludeta valetama. Tunnistaja C ütlustest üheselt

nähtub hoopis see, et laps on vanemate vahel toimuva konfliktse olukorra tõttu viibinud sellises

emotsionaalses seisundis, et võib ja on valmis ühe või teise vanema huvides ja mõju all tõtt

moonutama. Neil põhjustel ei saa ka Q-i ütluste abil järeldada, et usaldusväärseks tuleks pidada just

kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi.

11. Kokkuvõtvalt ei saa väljaspool mõistlikku kahtlust olla kindel selles, kummal ülekuulamisel

kannatanu tõtt rääkis. Järelikult loeb ringkonnakohus tema ütlused ebausaldusväärseteks. Olukorras,

kus alaealise kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, kannatanul objektiivselt tuvastatud

tervisekahjustus ei võimalda tõsikindlalt süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemist tuvastada,

tunnistaja Q-i ütlused ei ole tõendiks KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt, tunnistaja C ütlustest nähtub, et

kannatanu võibki ühe või teise vanema mõju all oma ütlusi muuta ning süüdistatav ei tunnista

kannatanu füüsilist väärkohtlemist, asub ringkonnakohus seisukohale, et kohtuliku arutamise

tulemusena ei ole tõendatud R.K poolt temale süüks arvatud kuriteo toimepanemine ning süüdistatav

R.K tuleb KrMS § 309 lg 2 kohaselt õigeks mõista. Selliselt tühistab ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1

p 4, § 338 p 1, 2, 3 alusel maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse täies ulatuses ning KrMS § 340 lg 2 p 1

kohaselt mõistab R.K talle esitatud süüdistuses õigeks.

12. KrMS § 181 lg 1 kohaselt süüdistatava õigeksmõistmisega kaasneb süüdistatavale temal

kriminaalmenetluse käigus tekkinud menetluskulude hüvitamine. KrMS § 185 lg 1 kohaselt kui

apellatsioonimenetluses tühistatakse maakohtu otsus (KrMS § 337 lg 1 p 4), kannab menetluskulud

riik. Kohtupraktikas kinnistunud arusaamade kohaselt on valitud kaitsjale makstav tasu menetluskuluna

käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku

suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja

otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.12.2014 otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-79-14, p 44). Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada

küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades

selle asja keerukuse astet. Samuti tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta

arvesse, millises ulatuses on kaitsja argumendid põhjendatud ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik.

Veel tuleb hinnata kaitsja tasumäära mõistlikkust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö

mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või

sarnanevad (vt 18.05.2010 RKTKo asjas nr 3-2-1-43-10, p 14).

12.1. R.K kaitsja vandeadvokaat Marko Tammann taotleb süüdistataval eeluurimisel ja maakohtus

tekkinud õigusabikulude hüvitamist 6532,2 euro suuruses summas (käibemaksuga) 29,5 töötunni eest.

Tunnitasuna on kaitsja näidanud 180 eurot tund, millele lisandub käibemaks. Sellist tunnitasumäära

peab kolleegium mõistlikuks. Küll ei saa kohtukolleegium nõustuda arvel nr 3010 kulureal „06.05.2024

taotluste koostamise“ näidatud ajakuluga 6,75 tunni ulatuses. Kohtukolleegium möönab, et kaitsja

koostas taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks, kuigi see taotlus kriminaalasja materjalides puudub.

Siiski, arvestades praeguse kriminaalasja keerukust ja mahtu, ei saa pidada sellise taotluse

koostamiseks vajaminevat ja mõistlikku aega pikemaks kui 3 tundi. Ringkonnakohus ei sea kahtluse

8(9)

alla tööde spetsifikatsioonides ja arvetes näidatud ülejäänud menetlustoimingute vajalikkust. Selliselt

kuulub R.K-le hüvitamisele temal eeluurimisel ja maakohtu istungitel tekkinud menetluskulu summas

5708,7 eurot (768,6 + 933,3 + 658,8 + 3348).

12.2. Apellatsioonimenetluses taotles R.K valitud kaitsja süüdistataval tekkinud menetluskulude

hüvitamist 10,25 tunni eest summas 2287,8 eurot (sh käibemaks). Kohtukolleegium leiab, et arvel nr

3140 näidatud tööde maht (ringkonnakohtu istungi reaalse aja ehk1 tunni arvustusega) on vajalik ning

hind on mõistlik, mistõttu see summa kuulub väljamõistmisele Eesti Vabariigilt R.K kasuks.

12.3. Alaealise kannatanu riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Toomas Metsma on

taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 598,9 eurot. Esindaja tasutaotluses on

ajakuluks näidatud kokku 190 minutit ning sõidukuluks 137,64 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja

tasu ja kulude hüvitamise taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Praegusel juhul teeb

ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, seega jäävad apellatsioonimenetluses

tekkinud menetluskulud riigi kanda.

Allkirjastatud digitaalselt

9(9)