2-25-9570/15 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

18. märts 2026, Pärnu

Tsiviilasja number

2-25-9570

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Primero Finance OÜ hagi XX-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

7897,82 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: Primero Finance OÜ, registrikood 12401448

Hageja esindaja NN

Kostja: XX, isikukood XXX

Istung 03.02.2026 kell 14.00, Pärnu kohtumaja

RESOLTUSIOON

1. Rahuldada Primero Finance OÜ hagi XX-i vastu osaliselt.

2. Välja mõista XX-ilt (XX, isikukood XXX) Primero Finance OÜ (registrikood 12401448)

kasuks poolte vahel 03.11.2021 laenu- ja tagatisomandamise lepingust nr. X tulenev

põhivõlgnevus 5211,36 eurot, intress 552,15 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised

perioodi 16.04.2025 kuni 17.06.2025 eest 306,95 eurot, s.o kokku 6095,46 eurot.

3. Mõista XX-ilt Primero Finance OÜ kasuks viivis alates 18.06.2025 põhivõla tasumata

jäägilt (s.o 5211,36 eurot) lepingus sätestatud määras s.o 0,095% päevas kuni põhinõude

(s.o 5211,36 euro) tasumiseni, kuid kokku koos käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 2

nimetatud viivise summaga mitte suuremas ulatuses kui põhinõude suurus (s.o 5211,36

eurot).

4. Jätta hagi rahuldamata sissenõudmiskulud 25 euro nõudes.

2-25-9570

5. Jätta menetluskulud XX-i kanda.

6. Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 665 eurot ning mõista nimetatud

summa XX-ilt Primero Finance OÜ kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

7. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Toimetada vajadusel kostjale otsus kätte avalikult, otsuse

resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Teates märkida, et kohtuotsus

loetakse kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljaandes Ametlikud

Teadaanded väljavõtte ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib

asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS §

633 lg 7).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik

1. Hageja esitas kohtule 17.06.2025 hagiavalduse ja 28.07.2025 hagi täienduse XX-i vastu

hageja ja kostja vahel 03.11.2021 laenu- ja tagatisomandamise lepingust nr. X tuleneva

põhivõlgnevuse 5211,36 euro, intressi 552,15 euro, sissenõudmiskulude 25 euro ja

sissenõutavaks muutunud viivise 306,95 euro nõudes ning edasiulatuva viivise nõudes.

Lepingu alusel sai kostja laenu 7500 eurot ja tasus laenusumma katteks kokku 2288,64 eurot,

seega on tagastamata põhiosa 5211,36 eurot. Leping alusel omandas hageja laenulepingust

tulenevate nõuete tagamiseks eritingimuste punktis 12 toodud mootorsõiduki AUDI Q7,

väljalaskeaasta x, registreerimisnumber: x, kerenumber: x. Sõiduki otsene valdus aga jäi

kostjale. Kostja kohustus tegema hagejale igakuiseid tagasimakseid 248,73 eurot kuus (välja

arvatud esimene makse, mille suurus oli 299,31 eurot) 72 kuud (kuni 10.11.2027)

intressimääraga 34,68% aastas ehk 0,095% päevas. Kostjal oli tasumata intressid alates

29.01.2025 kuni 15.04.2025 kokku 552,15 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määraks on

41,21%. Lepingu ja ka lepingu lisade punktis 5.3. on pooled kokku leppinud viivise määraks

lepingujärgse intressimäära, mis on lepingu ja lepingu lisa eritingimuste punkti 3 järgi 34,68%

aastas ehk 0,095% päevas. Hageja arvestab viivist põhinõudelt s.o 5211,36 eurolt alates

lepingu ülesütlemise avalduse saatmise järgnevast päevast, s.o alates 16.04.2025 kuni hagi

esitamiseni. Seega on sissenõutavaks muutunud viivise nõue kokku 306,95 eurot. Hageja

esitab ka edasiulatuva viivise nõude. Hageja nõuab sissenõudmiskulude 25 euro tasumist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p 3 alusel. Kostja soovis muuta igakuist maksetähtaega

selliselt, et edaspidi oleks maksetähtaeg iga kuu 29. kuupäev. Hageja ja kostja allkirjastasid

2 (9)

2-25-9570

03.04.2024 lepingu lisa nr X-G1, millega muudeti varasem igakuine 10. maksetähtaega nii, et

edaspidi on maksetähtaeg iga kuu 29. kuupäeval. Sellega pikenes laenu periood kuni

29.11.2027, intressimäär jäi samaks 34,68% aastas, krediidi kulukuse määr 41,70% aastas ja

krediidi kogukulu 11 007,18 eurot. Laenu summa tagastamata osa lepingu lisa jõustumisel oli

6149,52 eurot. Kostja jättis tasumata lepingu järgi 29.01.2025, 29.02.2025 ja 29.03.2025

osamaksed. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja lepingu 15.04.2025 üles. Hageja

selgitab, et on lepingu sõlmimisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja

märkis laenutaotluses olemasolevateks kohustusteks 100 eurot ja igakuisteks

majapidamiskuludeks 150 eurot. Kostjal ülalpeetavaid ei olnud. Konto väljavõtte analüüsi

tulemusena on kostja viimase kolme kuu igakuiseks keskmiseks sissetulekuks 808 eurot.

Kostja tööandja oli G OÜ. Hageja kontrollis kostja pangakonto väljavõttest

majapidamiskulusid, mis olid 15 eurot prügivedu ning telefon ja internet 70 eurot kuus ehk

kokku 85 eurot. Kuivõrd laenutaotleja märkis kõrgemad majapidamiskulud 150 eurot, siis

arvestas hageja kõrgemate majapidamiskuludega ehk 150 euroga. Kohustusteks tuvastas

hageja, et kostjal oli üks laenumakse 24 eurot BB Finance OÜ-le. Rohkem laene kostjal ei

olnud. Kuivõrd laenutaotleja märkis enda kohustusteks 100 eurot kuus, siis arvestas hageja

sellega. Täiendavalt palus hageja kostjal selgitada kontode vahelisi väikseid makseid, kostja

selgitas, et antud konto on juba suletud, kasutas alaealisest saadik vana kontot veel, nüüd

kostja sulges selle. Lisaks on analüüsitud kostja maksekäitumist ja tuvastatud, et puudusid

hasartmängu maksed, inkassomaksed jms. Seega peale majapidamiskulude, igakuiste

kohustuste ja laenu kuumakse maha arvestamist jäi kliendile vabu vahendeid 309,27 eurot.

2. 29.07.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat

esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama

määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on

määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas

hagimaterjalid, 28.07.2025 puuduste kõrvaldamise ja 29.07.2025 määruse kostjale kätte

Ametlike Teadaannete kaudu 28.09.2025. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud

tähtaeg 14 päeva 13.10.2025. Kostja hagile vastust ei esitanud.

3. Kohus määras asjas istungi 03.02.3036 kell 14.00. Kostja istungile ei ilmunud. Kohus

toimetas kostjale kutse kätte Ametlike Teadaannete kaudu. Hageja selgitas, et jääb esitatud

hagi juurde. Hageja kinnitab, et kostja sõidukit hagejale tagastanud ei ole. Hageja selgitab, et

kostja on kokku tasunud 9614,99 eurot. Hageja kinnitas, et hagejal ei ole peale riigilõivu

täiendavaid menetluskulusid. Kohus andis hagejale täiendavate tõendite esitamiseks tähtaja

ning määras lahendi ajaks 18.03.2026.

4. Kohus toimetas 03.02.2026 istungi protokolli ja hageja 03.02.2026 esitatud tõendi

maksehäirete kontrolli osas kostjale kätte Ametlike Teadaannete kaudu.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta

3 (9)

2-25-9570

faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

7. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele

selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama

sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14,

p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on

seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele

krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine

muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe

(VÕS § 403⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta

kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad

tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu

praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on

rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa

Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK

24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13).

VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb

tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse

asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 03.11.2021 laenu- ja tagatisomandamise lepingu

nr. X, mille alusel sai kostja laenu 7500 eurot (dtl 2). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest

nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna

lepingust nähtub, et Pimero Finance OÜ (end Mogo OÜ), kes on tegutsenud oma majandus- ja

kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et

tegemist on tarbijakrediidilepinguga.

8. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404

lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või § 405 sätestatud

andmetest. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus

kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb

viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija

tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud

teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg 1 järgi tähendab kirjalik vorm, et

tehingudokument peab olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud. TsÜS §

80 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline

vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Elektroonilise vormi järgimiseks peab tehing olema

tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja

olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud. Sama paragrahvi lg 3

kohaselt on elektrooniliseks allkirjaks ka digitaalallkiri.

Hageja on kohtule esitanud 03.11.2021 sõlmitud laenulepingu koos lisadega, millel on poolte

käsikirjalised allkirjad (dtl 13-21) ning 18.03.2024 sõlmitud lepingu lisa, mis on kostja poolt

digiallkirjastatud 03.04.2024 (dtl 36).

Lähtuvalt sellest, et leping on poolte poolt allkirjastatud ja laen on kostjale välja makstud (dtl

34), tuleb lugeda krediidileping kehtivaks VÕS § 408 lg 2 alusel. Asudes ka laenulepingut

täitma, saab lugeda, et kostja on lepingu sõlmimist tunnistanud.

9. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS §

4 (9)

2-25-9570

4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt

tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks,

milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel

juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses.

Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle

kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus

kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole

algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise.

Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu

tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul

võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.

Hageja on hagi p-s 1.5 ja 1.6 märkinud, et krediidi kulukuse määr on vastavalt lepingu

üldtingimuste punkti II 5 järgi ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punkti 3 järgi

41,21%. Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et krediidisumma on 7500 eurot,

intressimäär on 34,68% aastas ja lepingu kestus on 72 kuud (dtl 3).

Krediidi kulukuse määra ja arvutamise põhimõtted kajastuvad poolte vahel 03.11.2021

sõlmitud lepingus, st lepingu eritingimuste punktides 10, II p 5 (dtl 15). Lepingu lisa

sõlmimisel 03.04.2024 oli krediidi kulukuse määr sama mis põhilepingu sõlmimisel, st

41,70% (dtl 38). Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe punktis 3 on selgitused

krediidi kulukuse määra arvutamise osas (dtl 43).

Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab

Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 03.11.2021 sõlmitud

tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 18,68% aastas (kolmekordne määr 56,04% aastas). Lepingu lisa sõlmimise ajal

03.04.2024 oli kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 17,36%

aastas (kolmekordne määr 52,08% aastas). Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel

tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingutes

märgitud ebaõigesti.

10. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on

otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi,

regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 403⁴ lg 2 teine lause). Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist

piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu

28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43).

Hageja selgitab, et kliendi krediidivõimelisuse hindamiseks sai hageja andmeid kliendilt

endalt, sisemistest ja välistest andmebaasidest nagu rahvastikuregister, Ametlikud

Teadaanded. Kostja märkis laenutaotluses olemasolevateks kohustusteks 100 eurot ja

igakuisteks majapidamiskuludeks 150 eurot. Kostjal ülalpeetavaid ei olnud (dtl 3). Konto

väljavõtte analüüsi tulemusena on kostja viimase kolme kuu igakuiseks keskmiseks

sissetulekuks 808 eurot. Kostja tööandja oli G OÜ. Hageja kontrollis kostja pangakonto

väljavõttest majapidamiskulusid, mis olid 15 eurot prügivedu ning telefon ja internet 70 eurot

kuus ehk kokku 85 eurot. Kuivõrd laenutaotleja märkis kõrgemad majapidamiskulud 150

eurot, siis arvestas hageja kõrgemate majapidamiskuludega 150 eurot. Hageja kontrollis kostja

5 (9)

2-25-9570

pangakonto väljavõttelt kohustusi, milleks oli üks laenumakse 24 eurot BB Finance OÜ-le.

Rohkem laene kostjal ei olnud. Kuivõrd laenutaotleja märkis enda kohustusteks 100 eurot

kuus, siis arvestas hageja sellega. Täiendavalt palus hageja kostjal selgitada kontode vahelisi

väikseid makseid, kostja selgitas, et antud konto on juba suletud, kasutad alaealisest saadik

vana kontot veel, nüüd sulges. Lisaks on analüüsitud kostja maksekäitumist ja tuvastatud, et

puudusid hasartmängu maksed, inkassomaksed jms. Krediidivõimekuse hindamisel on hageja

arvestatud kostja sissetulekuks 808 eurot, majapidamiskuludeks 150 eurot ja kohustusteks 100

eurot. Taotletava laenu igakuine osamakse 248,73 eurot. Seega peale majapidamiskulude,

igakuiste kohustuste ja laenu kuumakse maha arvestamist jäi kliendile vabu vahendeid 309,27

eurot (808 – 150 – 100 – 248,73 = 309,27). Hageja arvestab, et kliendile peab peale kohustuste

ja välja antava laenu kuumakse tasumist jääma vähemalt 15% palgast (dtl 4). Krediidiandja

leidis, et kostja on krediidivõimeline.

Hageja esitas kostja kohta tehtud accountscoringu perioodi 04.05.2021 - 02.11.2021 kohta (dtl

25-33). Hageja selgitab, et accountscoring on OÜ Krediidiregister teenus, mille kaudu

tegeletakse läbi pankadega seotud liidestuste klientide taustainfo kogumise ja analüüsimisega

krediidiotsuste tegemisel. Accountscoringu vahendusel on võetud kostja kohta andmed

kõikidest pankadest ja kategoriseeritud need (dtl 4). Kostja poolt esitatud lepingutaotlust

kohtule esitatud ei ole. Hageja analüüsist nähtub, et kostja sissetulek on keskmiselt 808, 48

eurot (dtl 25) ning finantskohustustena nähtub 23.10.2021 võetud BB Finance OÜ laen (dtl

29) ja TF Bank laen (tagasimakse 11.05.2021 21,79 eurot) (dtl 33). Hageja esitatud

maksehäirete kontrollimise tõendist nähtub, et kostjal maksehäired enne lepingu sõlmimist

puudusid (dtl 93).

Kohus, analüüsinud esitatud tõendeid ning eelneva põhjal, asub seisukohale, et krediidiandja

on kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ja hinnanud

tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2

tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe

kontrollimises.

Kuna 03.04.2024 lepingu lisa sõlmimisel kostjale laenu juurde ei antud, vaid muudeti igakuist

maksetähtaega, siis ei tulnud hagejal enne lepingu lisa hinnata uuesti kostja krediidi

võimelisust.

11. VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

Hageja on hagi p-s 1.13 selgitanud, et kostja oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega,

s.o 29.01.2025, 29.02.2025 ja 29.03.2025. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi

tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 31.03.2025 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse,

milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 14.04.2025 vastavalt

VÕS § 416 lg-le 1 (dtl 5). Hageja esitas lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 52) ning teatise

kostjale edastamise kinnituse (dtl 54).

Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ole ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte saanud.

Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused on olnud täidetud

ning leping on lõppenud selle ülesütlemisega 15.04.2025.

12. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus

VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda

6 (9)

2-25-9570

kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Lepingu nr X alusel on kostja saanud laenu 7500 eurot (dtl 13, 34). Kostja kohustus laenu

tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 10.12.2021 – 10.11.2027 (dtl

13-15), mida muudeti 03.04.2024 sõlmitud lepingu lisaga ja kostjal tuli tasuda laen hiljemalt

29.11.2027 (dtl 37-38). Kostjalt on toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks 2288,64

eurot (dtl 6), seega on tasumata põhiosa 5211,36 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks

välja mõistab.

13. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 397 lg 1

kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu

korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus nr X on pooled

kokku leppinud intressimääras 34,68% aastas ja 2,89% kuus (dtl 13) ning lepingu lisas nr X-

G1 intressimääras 34,68% aastas ja 2,89% päevas (dtl 37). Kostjal on intressivõlgnevus alates

29.01.2025 kuni 15.04.2025 kokku 552,15 eurot (dtl 9). Tulenevalt eeltoodust mõistab kohus

kostjalt hageja kasuks välja intressivõlgnevuse 552,15 eurot.

14. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmisega seotud kulud 25 eurot (dtl 6, 67-

68). Hagejal märgib, et tal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu

ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg 2 p-s 3 sätestatut.

VÕS 113² lg 2 p 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude

hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot,

kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Kohus selgitab, et VÕS § 113² lg 2 ei anna iseenesest hagejal alust nõuda kostjalt lepingu

lõpetamise järgselt sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid seab piirid vastavale leppetrahvi- või

kahju hüvitamise nõudele. Sissenõudmiskulude hüvitamise nõudmine saab toimuda tarbijaga

sõlmitud lepingu alusel. Hagiavalduses puuduvad viited, et menetlusosalised on

sissenõudmiskulude osas kokku leppinud. Samuti ei ole hageja tõendanud kulude kandmist.

Seetõttu jätab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude rahuldamata.

15. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12)

seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis

pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg

1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohus on

seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma kohustust

rikkunud.

Lepingu ja ka lepingu lisade punktis 5.3. (dtl 16, 39) on pooled kokku leppinud viivise

määraks lepingujärgse intressimäära, mis on lepingu ja lepingu lisa järgi 34,68% aastas ehk

0,095% päevas. Hageja nõuab viivist tasumata põhiosalt 5211,36 eurolt lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates, s.o 16.04.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni 17.06.2025

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 0,095% päevas kooskõlas laenulepingu ja

ka lepingu lisade punktis 5.3 ning VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist

7 (9)

2-25-9570

kokku 306,95 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt 5211,36 eurolt kuni selle

kohase tasumiseni alates hagiavaldusel esitamisele järgnevast päevast 18.06.2025

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 0,095% päevas (dtl 9). Lepingu ja selle lisa

kohaselt on viivise määraks on vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele laenulepinguga

ettenähtud intressimäär (dtl 16, 39). Aastane intressimäär on lepingu ja selle lisa järgi 34,68%

aastas (dtl 13, 37). Seega rahuldab kohus hageja viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja

kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 16.04.2025 kuni 17.06.2025 eest

306,95 eurot.

Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja

mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude

täitmiseni.

Kohus mõistab kostjalt välja viivised alates 18.06.2025 põhivõlalt (5211,36 eurot) kuni

põhinõude tasumiseni lepingujärgses viivisemääras 0,095% päevas. Viivise summa ei tohi

ületada põhinõude summat (TsMS § 367).

16. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hageja esitatud hagi osaliselt ja mõistab kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 5211,36 eurot, intressi 552,15 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivised alates 16.04.2025 kuni 17.06.2025 kokku 306,95 eurot ning edasiulatuva viivise

lepingus sätestatud määras 0,095% päevas alates 18.06.2025 kuni põhivõla 5211,36 eurot

tasumiseni.

Kohus jätab rahuldamata hageja sissenõudmiskulu 25 euro nõude.

17. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel

tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.

Menetluskulud

18. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise

suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja

menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude

kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid

(TsMS § 174 lg 1).

Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud

riigilõiv 665 eurot.

Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole.

Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest ning seega on tegemist põhjendatud

kuluga. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.

Kohus on seisukohal, et kuivõrd riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, on tegemist

täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga.

19. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

8 (9)

2-25-9570

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kuigi kohus rahuldas käesoleva hagi osaliselt, leiab kohus, et käesoleval juhul tuleb

menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus jättis hagi rahuldamata hagi hinnast (7897,82 eurot)

0,32% (25 eurot) ulatuses. Kuivõrd hagi jäi rahuldamata niivõrd minimaalses ulatuses s.o

0,32%, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.

20. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

21. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.

22. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

Dokumentide kättetoimetamine

23. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada

menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või

kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule

muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi

kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. Kuna kostja

elukoht või viibimiskoht ei ole jätkuvalt teada, siis tuleb vajadusel kohtuotsus kostjale kätte

toimetada avalikult.

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik

9 (9)