2-25-9467/19 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

18. märts 2026, Paide

Tsiviilasja number

2-25-9467

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Rediem Capital AB hagi W.R-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

12 012,83 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: Rediem Capital AB, registrikood 559310-4697

Hageja lepinguline esindaja: Kristiine Urb, Brittany Tuul ja

Sigrid Rahkema

Kostja: W.R, isikukood XXX

Istung 03.02.2026 kell 11.00, Pärnu kohtumaja

RESOLTUSIOON

1. Rahuldada Rediem Capital AB hagi W.R-i vastu osaliselt.

2. Välja mõista W.R-ilt (W.R, isikukood XXX) Rediem Capital AB (registrikood 559310-

4697) kasuks TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel 22.06.2023 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr. 716434206 tulenev põhivõlgnevus 6916,38 eurot, intress 69,84

eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja viivised perioodi 24.11.2023 kuni 16.06.2025 eest

2608,42 eurot, s.o kokku 9644,64 eurot.

3. Mõista W.R-ilt Rediem Capital AB kasuks viivis põhivõla tasumata jäägilt (s.o 6916,38

eurot) lepingus sätestatud määras s.o 24,15% aastas alates 17.06.2025 kuni põhinõude (s.o

6916,38 euro) täitmiseni.

4. Kohus jätab rahuldamata hageja hagis esitatud põhivõlgnevuse 53,47 eurot, intressi

591,85 eurot, haldustasu 23,60 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 20,17 euro

nõuded.

5. Jätta menetluskulud 94,19% ulatuses kostja kanda ja 5,81% ulatuses hageja kanda.

2-25-9467

6. Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 1017,25 eurot ning mõista

nimetatud summa W.R-ilt Rediem Capital AB kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

7. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib

asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS §

633 lg 7).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik

1. Hageja esitas kohtule 16.06.2025 hagiavalduse ja 25.07.2025 hagi täpsustuse. Hageja esitab

nõude W.R-i vastu TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel 22.06.2023

tarbijakrediidilepingust nr. 716434206 tuleneva põhivõlgnevuse 6969,85 euro, intressi 661,69

euro, haldustasu 23,60 euro, sissenõudmiskulude 50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise

2819,07 euro ning edasiulatuva viivise nõudes. Lepingu alusel sai kostja laenu 7000 eurot.

Lepingu krediidi kulukuse määraks on 30,88%. Vastavalt maksegraafikule tuli kostjal

võlgnevus tasuda 84 osamaksena. Kostjalt on toimunud laekumisi põhiosa katteks summas

30,15 eurot. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 6969,85 eurot. Vastavalt lepingule on

intressimääraks 25,90 % aastas ja viivisemääraks 24,15% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus

alates 2. osamaksest 10.08.2023 kuni ülesütlemiseni s.o 23.11.2023, kokku summas 661,69

eurot. Vastavalt lepingu eritingimustele ja maksegraafikule on kostja kohustatud tasuma

lepingu haldamise tasu, mis on laenuandmete kohaselt 5,90 eurot kuus. Lepingu ülesütlemise

seisuga s.o 23.11.2023 oli kostjal tasumata 10.08.2023 - 10.11.2023 osamaksete

laenuhaldustasud, s.o. kokku 23,60 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla

summalt 6969,85 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 24.11.2023 kuni

hagiavalduse esitamise kuupäevani 16.06.2025 lepingus kokkulepitud määras 24,15% aastas.

Hageja märgib, et hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud

viivisenõue summas 2819,07 eurot. Kuna kostja oma lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud,

ütles esialgne krediidiandja lepingu üles 23.11.2023 ning loovutas nõuded hagejale

01.09.2024. Krediidiandja on hinnanud kostja krediidivõimelisust vastavalt võlaõigusseaduse

(VÕS) § 403⁴ lg-le 2 ja 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 ja § 50

kohaselt. Krediidiandja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja

krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks

ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et

kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Lepingu puhul on

2 (11)

2-25-9467

krediidiandja analüüsinud kostja konto väljavõtet ning saanud teada, et kostja 6 kuu keskmine

sissetulek oli ca 2757 eurot ja finantskohustused 1297 eurot. Taotletava laenu osamakse oli ca

187,13 eurot. Krediidiandja arvestas kõik kostja kulud tuludest maha ning sai teada, et kostjale

jääb raha reservi vähemalt 1272,87 eurot. Laenuandja ja hageja on kohtuvälises menetluses

korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja

võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid s.o 50 eurot

pärast lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS 1132 lg 1 ja lg 2 sätestatust ja lepingu

üldtingimuste punktist 3.7.

2. 28.07.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat

esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama

määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on

määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas

hagimaterjalid, 25.07.2025 menetlusdokumendi ja 28.07.2025 määruse kostjale kätte

tähitudpostiga 12.08.2025. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14

päeva 26.08.2025. Kostja hagile vastust ei esitanud.

3. Kohus määras asjas istungi 03.02.2026 kell 11.00. Kostjale on kutse kätte toimetatud

KÄPO kaudu 22.12.2025. Kostja istungile ei ilmunud ning selgitusi ega mõjuvat põhjust

istungile mitteilmumiseks ei esitanud. Kohus arutas asja ilma kostja osavõtuta. Hageja märkis,

et jääb esitatud hagi juurde. Hageja selgitab, et kostja on teinud ainult esimese osamakse 30,14

eurot ja on võlgnevuses alates 10.08.2023. Kostja oli enne lepingu ülesütlemist s.o 23.11.2023

võlgnevuses nelja järjestikuse osamaksega. Hageja selgitab, et krediidiandja analüüsis enne

lepingu sõlmimist kostja kontoväljavõtet. Kostja sissetulek oli 2757 eurot ja finantskohustused

1297 eurot. Avalduse järgi oli kostjal kaks ülalpeetavat. Kostjalt ei küsitud enne lepingu

sõlmimist täiendavaid andmeid inkassodele või eraisikutele tehtavate maksete kohta. Hageja

selgitas, et soovib esitada nõuete ümberarvestuse juhuks kui kohus peaks leidma, et

krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus märkis, et annab

hagejale tähtaja ümberarvestuse ja menetluskulude esitamiseks hiljemalt 13.02.2026, kohus

annab kostjale võimaluse esitada hageja esitatule seisukoha ning teeb lahendi 18.03.2026.

4. Hageja esitas 11.02.2026 nõuete ümberarvestuse. Hageja selgitab, et kostja on teinud

lepingule tagasimakseid kogusummas 131,73 eurot. Kuna kostja oli pärast ümberarvestust

lepingu ülesütlemise ajaks võlgnevuses vähemalt kolme osamaksega (10.09.2023-

10.11.2023), siis on lepingu ülesütlemine kehtiv. Juhul kui kohus leiab, et laenuandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada põhivõlg summas

6916,38 eurot, intress summas 71,24 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ning viivis alates

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 24.11.2023 kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani 16.06.2025 lepingujärgses viivisemääras 24,15% aastas, s.o 2608,42 eurot (Lisa

3). Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 6916,38 eurot alates hagiavalduse

esitamisele järgnevast päevast, s.o 17.06.2025 lepingujärgses viivisemääras 24,15% aastas.

5. Kohus edastas 16.02.2026 kohtunõudega kostjale hageja 11.02.2026 esitatud

menetlusdokumendi ja 03.02.2026 protokolli ning palus kostjal esitada seisukoht hiljemalt 7

päeva jooksul arvates kohtunõude kättesaamisest. Kostja kinnitas dokumentide kättesaamist

KÄPO kaudu 25.02.2026. Kostja tähtajaks s.o 04.03.2026 seisukohta kohtule ei esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused

6. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

3 (11)

2-25-9467

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta

faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

8. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele

selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama

sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14,

p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on

seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele

krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine

muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe

(VÕS § 403⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta

kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad

tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu

praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on

rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa

Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK

24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13).

VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb

tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse

asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kaudu 22.06.2023

tarbijakrediidilepingu, mille alusel sai kostja laenu 7000 eurot (dtl 2, 3). Hageja ei ole esitanud

asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja

kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kaudu, kes on

tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule

krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga.

9. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei

või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle

sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamiseks ei ole

vajalik kohustatud isiku, s.o võlgniku nõusolek. VÕS § 412 lg 1 alusel kui krediidiandja

loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused kolmandale isikule, sealhulgas

krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses, võib

tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited,

mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda

oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe, millega välistatakse käesoleva lõike esimeses lauses

sätestatud tarbija õigus või piiratakse seda, on tühine.

Hageja esitas nõude loovutamise osas selgitused hagi p-s 1.6. ning märgib, et 01.09.2024

loovutas algne võlausaldaja lepingust tuleneva nõude hagejale (dtl 4). Hagile lisatud nõude

loovutamise teatisest nähtub, et TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal on 01.09.2024 edastanud

kostjale teatise nõude loovutamisest Rediem Capital AB-le (dtl 23). Teatis nõude loovutamise

kohta tõendab kooskõlas VÕS § 170 sätestatuga, et loovutamine on kostja suhtes toimunud.

Kostja ei ole vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi

4 (11)

2-25-9467

3-2-1-62-07 p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest

teatatakse pärast hagi esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et

kostja sai nõuete loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning TF Bank AB

(publ.) Eesti filiaali nõuded on loovutatud kehtivalt hagejale.

10. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS §

404 lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või § 405

sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija

avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale

tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija

tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud

teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Hageja on

kohtule esitanud 22.06.2023 sõlmitud laenulepingu, millelt nähtub, et kostja on lepingu (sh

lepingueelse teabe, lepingu eri- ja üldtingimused, Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe) 22.06.2023 digiallkirjastanud (dtl 12) ning laen on kostjale väljastatud

maksekorralduse kohaselt 22.06.2023 (dtl 49). Seega tuleb lugeda pooltevaheline leping

kehtivaks ehk sõlmituks. Kostja ei ole lepingu sõlmimist vaidlustanud.

11. Vastavalt VÕS § 4031 lg 1 p-le 9 tuleb tarbijale anda võimalus võrrelda erinevaid

pakkumisi, et ta saaks kõiki asjaolusid arvesse võttes teha otsuse sõlmida tarbijakrediidileping.

Selleks esitab krediidiandja või krediidivahendaja tarbijale mõistliku aja jooksul, enne kui

tarbija on sõlminud lepingu või seotud oma pakkumusega, püsival andmekandjal Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehel krediidiandja poolt pakutavatele lepingutingimustele

ning vajaduse korral tarbija eelistustele ja tema poolt esitatud teabele tuginedes mh krediidi

kulukuse määra aasta kohta. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 esitatakse krediidi kulukuse

määr tüüpilise näite kujul. Krediidiandja märgib seejuures ära kõik krediidi kulukuse määra

arvutamiseks kasutatud andmed ja eeldused. Kui tarbija on teavitanud krediidiandjat tema

eelistatavatest lepingutingimustest, nagu tarbijakrediidilepingu kestus, krediidisumma või

krediidi ülempiir, arvestab krediidiandja tüüpilise näite esitamisel tarbijalt saadud teavet.

Vastavalt VÕS § 404 lg-le 21 tuleb lepingusse märkida kõik krediidi kulukuse määra

arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. Euroopa Kohus on 23.01.2025 otsuses

kohtuasjas nr C-677/23 (eelotsus) asunud seisukohale, et krediidi kulukuse aastamäära

arvutamisel kasutatud eeldused peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ja

selleks ei piisa sellest, et tarbija saab need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada.

Euroopa Kohus on samas kohtuotsuses asunud seisukohale, et nende andmete märkimata

jätmisel krediidilepingus võib seada kahtluse alla tarbija võimaluse hinnata oma kohustuse

ulatust, tuleb riigisisestes õigusnormides ette nähtud tagajärge, mille kohaselt krediidiandja

kaotab õiguse saada intressi ja lisatasusid, pidada direktiivi nr 2008/48 artikli 23 tähenduses

proportsionaalseks. VÕS § 408 lg 4 näeb ette, et kui lepingus puuduvad andmed krediidi

kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi

tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta,

loetakse intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad

andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata

kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist

arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 408

lg-s 4 sätestatud „andmed krediidi kulukuse määra“ kohta hõlmab ka krediidi kulukuse määra

arvutamiseks kasutatavaid andmeid ja eeldusi, mitte ainult krediidi kulukuse määra protsenti.

Vastasel korral puudub võimalus kontrollida, kas krediidi kulukuse määr on lepingus õigesti

märgitud või mitte ning kas leping kehtib. Samuti ei täida ainult krediidi kulukuse määra

protsendi avaldamine seaduses sätestatud eesmärki, s.o tarbija õigus teada oma õigusi ja

kohustusi, tagada tarbijale võimalus kontrollida, kas krediidiandja arvutas krediidi kulukuse

aastamäära õigesti, ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige direktiivi 2008/48 artiklis

5 (11)

2-25-9467

14 ette nähtud taganemisõigust (viidatud Euroopa Kohtu otsuse p 58 – 59).

Hageja on hagi p-s 1.3. märkinud, et krediidi kulukuse määr on lepingu kohaselt 30,88%

aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisumma 7000 eurot,

intressimäär 25,90%, osamaksete arv 84, laenulepingu sõlmimise tasu 0 eurot, igakuine

lepingu haldustasu 5,90 eurot kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 2¹ (dtl 3). Krediidi kulukuse määra

arvutamise andmed kajastuvad laenulepingu eritingimustes (dtl 15).

Seega on hageja krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused nimetanud ja

need kostjale lepingu sõlmimisel teatavaks teinud.

VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse

hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1.

jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel

oli 22.06.2023 sõlmitud lepingu ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 15,31% aastas (kolmekordne määr 45,93%).

Arvestades lepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ja lepingus

toodud krediidi kulukuse määra, ei ole lepingu sõlmimisel rikutud VÕS § 406² lg 1 sätestatud

krediidi kulukuse ülempiiri. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse

määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.

12. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on

otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi,

regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 403⁴ lg 2 teine lause). Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist

piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu

28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43).

Hageja selgitab hagi p-s 1.7, et krediidiandja on järginud lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet ning esitab tõendina kostja laenutaotluse, konto väljavõtte ja

maksehäireregistri väljavõtte (dtl 5-6). Kostja on märkinud laenutaotluses: igakuiseks

netosissetulekuks 2200 eurot, kohustusteks 700 eurot kuus, töökohaks Päästeameti (töösuhe

tähtajatu), 2 ülalpeetavat, perekonnaseis abielus, palgasaajaid perekonnas 2 (dtl 24). Hageja

märgib 25.07.2025 menetlusdokumendis, et lepingu puhul on krediidiandja analüüsinud kostja

konto väljavõtet ning krediidiandja sai teada, et kostja 6 kuu keskmine sissetulek oli ca 2757

eurot ja finantskohustused ca 1297 eurot (dtl 70). Lisaks arvestab esialgne võlausaldaja

elatusmiinimumiga, mille sisse arvestatakse igapäevased püsikulud, ehk et kliendi igakuistest

sissetulekutest peab üle jääma vähemalt statistikapõhine arvestuslik elatusmiinimum, mis oli

2023. aastal 338,23 eurot (dtl 71). Hagile lisatud krediidianalüüsist nähtub, et krediidiandja on

hinnanud kostja kontoväljavõtet perioodi 24.12.2022 – 22.06.2023 osas (dtl 26 – 46).

Analüüsist nähtub, et kostja keskmine sissetulek on 2757,07 eurot ning finantskohustusteks oli

keskmiselt 1187,71 eurot kuus (dtl 27-28). Kostja igakuiste sissetulekute ja kulutuste vahe on

minimaalne. Samas on krediidianalüüs loodud 08.04.2024, mis on hiljem kui leping sõlmiti

(22.06.2023). Hageja ei ole tõendanud, et tema esitatud tabel võlgniku krediidivõimelisuse

6 (11)

2-25-9467

hindamiseks oleks koostatud enne laenulepingu sõlmimist. Isegi kui arvestada, et

krediidiandja on kostja konto väljavõtet analüüsinud enne lepingu sõlmimist, ei ole

krediidiandja teinud seda piisava hoolsusega. Kohus tuvastas hageja esitatud analüüsist, et

kostja tegi jaanuar-märts 2023 igakuiselt makseid Creditreform Eesti OÜ-le (dtl 31, 34, 37),

mis teadaolevalt on võlgade sissenõudmise teenust pakkuv ettevõte (st inkassofirma).

Analüüsist nähtuvad maksed 11 erinevale krediidiandjale, inkassole (Creditreform Eesti OÜ)

ning eraisikutele. Hageja selgitas 03.02.2026 istungil, et kostjal oli kaks ülalpeetavat ning et

kostjalt ei ole täiendavat infot inkassodele ja eraisikutele tehtavate maksete osas küsitud (dtl

117). Seega oli kostja igakuised finantskulud eeldatavalt suuremad, kui krediidiandja arvestas.

Samuti võis olla kostjal maksehäired, mida ta inkassofirmale juba tasus. Samuti ei ole hageja

põhjendanud, et miks krediidiandja ei arvestanud kostja taotluses märgitud sissetulekute ja

kohustustega, kuna need erinesid krediidiandja tuvastatud summadest. Kui ilmnevad asjaolud,

mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija

enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja

küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kohus leiab, et arvukate kiir- ja muude laenude

võtmine viitab sellele, et võlgnik ei suutnud oma kohustusi täita püsiva sissetuleku (töötasu)

arvelt ja pidi selleks võtma uusi laene. Krediidiandja on küll tuvastanud, et kostjal oli kaks

ülalpeetavat, kuid hageja ei ole selgitanud kuidas on laenuandmisel sellega arvestatud. Lisaks

finantskohustuste täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda

ja enda ülalpeetavate igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Hageja on esitanud tõendina

kostja maksehäirete kontrollimise väljavõtte (dtl 47), kuid esitatud väljavõttest ei nähtu, millal

on maksehäireid kostja osas kontrollitud. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja tõendanud

maksehäirete kontrolli tegemist.

Kohustus arvestada tarbija regulaarseid majapidamiskulusid tuleneb KAVS § 49 lg 1 p-st 4.

Kohus leiab, et isegi kui üks KAVS § 49 lg-s 1 märgitud näitaja on jäänud piisavalt

arvestamata, ei saa kohus järeldada vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmist. Riigikohus

on eelviidatud määruses p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise kohustuse

täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma

kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS

§ 403⁴ lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet

kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS §

403⁴ lg 4 teine lause).

Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid

krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi

rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p

29.3). Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma

krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada.

Eelnevat arvestades leiab kohus, et krediidiandja ei ole nõuetekohaselt täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Jättes laenutaotluses esitatud

andmed kontrollimata ning vajalikud selgitused ja täpsustused küsimata, ei ole krediidiandja

omandanud võlgniku krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet. Kohtu hinnangul ei

saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on

tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel

tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 403⁴ lg 6 järgi tohtinud kostjaga

lepingut sõlmida.

13. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid

7 (11)

2-25-9467

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale

teatavaks tegema. Riigikohus on 2-21-13098 lahendi p-s 24 selgitanud, et krediidiandja/hageja

peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise

korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks

arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata,

millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud.

VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

Hageja esitas 11.02.2026 nõuete ümberarvestuse juhuks kui kohus leiab, et krediidiandja ei

ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja sai lepingu alusel laenu summas

7000 eurot. Kostja on teinud lepingule tagasimakseid kogusummas 131,73 eurot (dtl 120).

Hageja märgib, et ümberarvestuse korral tuleb kostjal tagastada põhivõlg 6916,38 eurot,

intress 71,24 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast, s.o. alates 24.11.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 16.06.2025

lepingujärgses viivisemääras 24,15% aastas, s.o 2608,42 eurot. Hageja nõuab edasiulatuvat

viivist põhivõlgnevuselt 6916,38 eurot alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o

17.06.2025 lepingujärgses viivisemääras 24,15% aastas (dtl 121). Hageja märgib, et kuna

kostja oli pärast ümberarvestust lepingu ülesütlemise ajaks võlgnevuses vähemalt kolme

osamaksega (10.09.2023-10.11.2023), siis on lepingu ülesütlemine kehtiv (dtl 120).

Hagi kohaselt oli kostja võlgnevuses alates 2. osamaksest, s.o 10.08.2023 (dtl 3). Kostja on

tasunud krediidiandjale 131,73 eurot (dtl 123). Kostja ei ole tagasimaksete suurusele

vastuväidet esitanud. Lepingu kohaselt tuli kostjal laen tagastada 84 osamaksena, ligikaudne

osamakse suurus 187,13 eurot kuus (dtl 15). Maksegraafikujärgi tuli esimene osamakse teha

10.07.2023 (dtl 20). Hageja esitatud ümberarvestuse kohaselt on kostja viivituses osaliselt

alates 10.09.2023 osamaksest (dtl 125). Hagi kohaselt ütles krediidiandja lepingu 23.11.2023

üles (dtl 3). Ülesütlemise hoiatus on kostjale edastatud 08.11.2023 (dtl 21). Tulenevalt

eeltoodust, oli kostja pärast ümberarvestust lepingu ülesütlemise ajaks s.o 23.11.2023

võlgnevuses vähemalt kolme osamaksega (10.09.2023-10.11.2023). Kohtu hinnangul on

lepingu ülesütlemine hagiavalduses toodud asjaoludel kehtiv, kuivõrd arvestades alternatiivset

nõuet, siis on hageja arvestanud kõik võlgniku tasutud summad laenu põhiosa katteks, millest

tulenevalt oli kostja lepingu ülesütlemise ajal võlgnevuses kolme järjestikuse maksega.

14. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS §

108 lg 1). TsMS § 369 võimaldab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate

korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei

täida. Arvestades, et kostja ei üle kolme aasta täitnud tarbijakrediidilepingutest tulenevaid

kohustusi, võib eeldada, et ta ka tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid ei tähtaegselt

ei tasu. Kostja sai laenu 7000 eurot ning on teinud tagasimakseid kokku 131,73 eurot (dtl

120), millest hageja on arvestanud põhiosa katteks 83,62 eurot (dtl 125). Eeltoodust tulenevalt,

kuna kohus on tuvastanud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 6916,38 eurot.

15. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-s 24 märkinud järgmist: „Kui krediidiandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

8 (11)

2-25-9467

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve

krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid

seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus

oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe

asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud

intressimäär on madalam.“ Hageja nõuab ümberarvestuse korras kostjalt intressi

väljamõistmist 71,24 eurot (dtl 95). Kohus rahuldab hageja ümberarvestuse korras esitatud

intressi nõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhiosa jäägilt intressi VÕS

§ 94 lg 1 alusel perioodi 10.09.2023 kuni 10.11.2023 eest 69,84 eurot (23,13+23,79+22,92).

16. Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18- 134930, p

10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p 11). VÕS §

113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui

pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama

ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas

lauses sätestatud tagajärjed (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Vastutustundliku

laenamise kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda viivist sissenõutavaks muutunud

summalt. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna

kostja on oma kohustust rikkunud. Hagist tulenevalt nõuab hageja viivist 2819,07 eurot.

Kohus leiab, et hageja on hagis märkinud viivisenõude valesti tehes arvutusliku vea, st hageja

on arvutanud viivist vale protsendimääraga. Lepingu järgi on viivisemääraks 24,15% aastass,

hageja on arvestanud viivist 25,9% määraga (dtl 8, 56). Seega saab hageja viivise nõudeks olla

perioodi 24.11.2023 kuni 16.06.2025 eest 2628,59, millega kohus ka menetlusse võtmise

määruses on arvestanud. Hageja nõuab ümberarvestuse korral kostjalt viivist põhivõlalt

6916,38 eurolt lepingujärgses viivisemääras s.o 24,15% aastas alates lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast, s.o. alates 24.11.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani s.o kuni

16.06.2025 kokku 2608,42 eurot (dtl 121). Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et leping on

kehtivalt ülesöeldud 23.11.2023 (vt otsuse p 13), on kohtu hinnangul hagejal õigus nõuda

kostjalt viivist alates 23.11.2023. Lepingu kohaselt on pooled leppinud kokku viivisemääras

24,15% aastas ja 0,067% päevas (dtl 15). Seega rahuldab kohus hageja ümberarvestuse korras

esitatud viivise nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuselt 6916,38

eurolt viivise lepingus sätestatud määras 24,15% aastas alates 24.11.2023 kuni 16.06.2025

kokku 2608,42 eurot kuni põhinõude täitmiseni.

Täiendavalt taotleb hageja välja mõista kostjalt viivis lepingus sätestatud määras 24,15%

aastas põhinõude summalt 6916,38 eurot alates 17.06.2025 kuni kohustuse täieliku tasumiseni

(dtl 121). Kohus leiab, et hageja taotlus on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks

põhinõudelt, s.o 6916,38 eurolt viivise lepingus sätestatud määras 24,15% aastas alates

17.06.2025 kuni nõude täitmiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude summat

(TsMS § 367).

17. Hageja nõuab ümberarvestuse korras kostjalt sissenõudmiskulude 50 euro väljamõistmist

(dtl 121). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista hüvitise nõudmist

sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid

õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja märgib nõude aluseks VÕS

1132 lg 1 ja lg 2 sätestatu ja lepingu üldtingimuste punkti 3.7. VÕS § 113² lg 3 sätestab, et

9 (11)

2-25-9467

pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata

esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu

lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme

päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Hagi kohaselt on hageja saatnud kostjale tasulised

kirjad 23.01.2024 (25 eurot), 11.03.2024 (5 eurot), 04.12.2024 (5 eurot). Lisaks sisaldab

summa muid makseviivitusega tekkinud kulusid 15 eurot (nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud

kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule

tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud) (dtl 7). Kohus on tuvastanud,

et lepingu üldtingimuste p-des 3.6 ja 3.7 sisaldub info selle kohta, et võlgnevusega seoses

kliendile teatise saatmise teenustasu on vastavalt hinnakirjale ning lepingu rikkumisega

kaasnevad võla sissenõudekulud (dtl 17). Hageja esitatud hinnakirja järgi on õigus nõuda

sissenõudmiskulusid pärast lepingu lõppemist kogusummas 50 eurot, kui nõue on üle 1000

euro (dtl 75). Seega oli kostja teadlik, et hagejal on õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude

hüvitamist. Kohus rahuldab hageja sissenõudmiskulude 50 euro nõude ning mõistab kostjalt

hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 50 eurot.

18. Kohus jätab rahuldamata hageja haldustasu nõude 23,60 eurot põhjusel, et hageja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning sel juhul ei ole hagejal õigus saada

mistahes lepingust tulenevaid täiendavaid tasusid.

19. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel 22.06.2023 sõlmitud tarbijakrediidilepingust

nr. 716434206 tuleneva põhivõlgnevuse 6916,38 eurot, intressi 69,84 eurot, sissenõudmiskulu

50 eurot, viivise perioodi 24.11.2023 kuni 16.06.2025 eest 2608,42 eurot ning edasiulatuva

viivise alates 17.06.2025 lepingu järgses määras 24,15% aastas (aastane viivis 1670,31 eurot)

kuni põhinõude täitmiseni.

Kohus jätab rahuldamata hageja hagis esitatud põhivõlgnevuse 53,47 eurot, intressi 591,85

eurot, haldustasu 23,60 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 20,17 euro nõuded.

20. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel

tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.

Menetluskulud

21. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise

suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja

menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude

kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid

(TsMS § 174 lg 1).

22. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi hind on 12 012,83

eurot. Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt (11 314,95 eurot ehk 94,19%). Kohus leiab, et

hageja menetluskulud tuleb jätta 94,19% ulatuses kostja kanda ja 5,81% ulatuses hageja

kanda.

23. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel

tasutud riigilõiv 840 eurot ja esindaja kulu 338 eurot.

Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole.

Riigilõiv on kohtu arvates vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Riigilõiv on kohtute

10 (11)

2-25-9467

infosüsteemist nähtuvalt tasutud.

Hageja esindaja kulud koosnevad alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs;

hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine;

dokumentide esitamine kohtule, kokku 2 tundi. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on

hagejale osutatud õigusteenust hinnaga 169 eurot 1 h eest (dtl 57). Hageja kinnitas, et on

käibemaksukohustuslane, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu tagastust.

Kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 leiab kohus, et hageja õigusabi kulud on põhjendatud ja

vajalikud osaliselt. Kohus leiab, et esindaja tasumäär 169 eurot/tund ei ole asjaolusid

arvestades mõistlik. Kohus selgitab, et selline tasumäär vastab keskmisele vandeadvokaadi

tasumäärale. Hageja esindaja on jurist. Arvestades hageja esindaja kvalifikatsiooni ning asja

keerukust on põhjendatud tasumääraks 120 eurot/tund. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele esindajatasu 2*120=240 eurot.

Eeltoodut arvestades on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 1080 eurot (840+240).

Kohus rahuldab hageja menetluskulude taotluse osaliselt ning kostjal tuleb hagejale hüvitada

1017,25 eurot (94,19% 1080-st).

24. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

25. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.

26. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik

11 (11)