3-25-2317/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Orion, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

16. märts 2026, Tartu

Haldusasja number

3-25-2317

Haldusasi

X.X.-i kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses

duši kasutamise sagedusega ja kohustamiseks suunata

kaebaja väljaspool vanglat perearsti vastuvõtule

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus Tartu Halduskohtu 5. septembri

2025. a määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

RESOLUTSIOON

1. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 5. septembri 2025. a

määrus muutmata.

2. Jätta X.X.-i taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinni peetav isik X.X. esitas 14. juulil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega kohtu

tõlgenduse järgi nõutakse vastustaja kohustamist suunata kaebaja väljaspool vanglat perearsti

vastuvõtule ja hüvitada mittevaraline kahju seoses duši kasutamise sagedusega. Kaebajal

takistatakse tervisest tulenevate probleemide tõttu käia pesemas rohkem kui üks kord nädalas.

Perearst andis kaebajale 2025. aasta maikuu lõpus tõendi lisapesuks, kuid juunikuu alguses

see tõend tühistati. Kaebaja hinnangul peaks ta saama pesemas käia vähemalt kord päevas,

kuid alates 24. septembrist 2024 on kaebaja pesemisvõimalused minimaalsed. Kaebaja tuleb

suunata eriala arsti juurde mujale, et ta saaks kvaliteetset tervishoiuteenust ja ei peaks käima

kümneid kordi kurtmas ühtesid ja samu muresid. Kaebaja soovib erapooletut perearsti teenust

kasutada väljaspool vanglat ja selleks on võimalus ka videokõne vahendusel. Kaebajale on

ebakvaliteetse tervishoiuteenusega põhjustatud mittevaraline kahju 5000 eurot. Alandatud on

kaebaja inimväärikust, sest hügieen on inimväärikuse tagamisel üks tähtsamaid asjaolusid.

Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise

kohustusest ning riigi õigusabi saamiseks. Viimase taotluse lahendas halduskohus 1. augusti

2025. a määrusega, mida kaebaja ei vaidlustanud.

2. Tartu Halduskohus võttis 5. septembri 2025. a määrusega haldusasja nr 3-25-188

materjalide juurest käesoleva haldusasja materjalide juurde Tartu Vangla 8. jaanuari 2025. a

vastuse nr 6-7/2-25/119-1 (resolutsiooni p 1), tagastas kaebuse (resolutsiooni p 2) ja jättis

kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata

(resolutsiooni p 3).

Kaebaja nõuab perearsti teenuse osutamist väljaspool vanglat ja on kaebuses märkinud

vastustajaks SA Viljandi Haigla Tartu meditsiinikeskuse. Arvestades SA Viljandi Haigla

Tartu meditsiinikeskuse kohtule 14. augustil 2025 esitatud selgitusi, mille kohaselt teeb

väljaspoole vanglat tervishoiuteenuse saamise osas otsuse vangla, mitte tervishoiuteenuse

osutaja, siis on kohustamiskaebuse esitamisel vastustajaks Tartu Vangla. Et Tartu Vangla 2.

septembri 2025. a vastusest nähtuvalt ei ole kaebaja pöördunud vangla poole taotlusega saada

perearstiteenust väljaspool vanglat, mida vangla oleks saanud lahendada, siis ei saa

kohtueelset korda läbituks lugeda ja kaebuse kohustamisnõue kuulub tagastamisele

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 4 alusel. Kohustamisnõue kuulub

antud juhul tagastamisele ka HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt

kaebeõigus. Kaebaja ei ole pöördunud vangla poole perearstiteenuse saamiseks väljaspool

vanglat ja kaebaja taotluse suhtes ei ole tehtud keelduvat otsust. Seega ei ole Tartu Vangla

oma tegevuse või tegevusetusega kaebaja õigusi riivanud.

Kaebuses esitatud hüvitamisnõue tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline. SA Viljandi Haigla Tartu meditsiinikeskus ei käitunud

õigusvastaselt, kui ei väljastanud kaebajale tõendit selle kohta, et kaebaja peab saama

pesemas käia vähemalt üks kord päevas. Meditsiinikeskuse 14. augusti 2025. a selgituste

kohaselt on sellisel tõendil informatiivne toime, et anda vastav info edasi üksusele ning seda

on käesoleval juhul ka tehtud. Meditsiinikeskus selgitas kohtule, et pesemine vanglas ei ole

tervishoiuteenus ja selliste probleemidega peaks tegelema vangla. Kaebaja ei pea taluma

sedavõrd ebamõistlikke piiranguid, mida võiks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks.

Asjaolu, et kaebajale ei võimaldata igapäevaselt duši kasutada, ei saa talle ülemääraseid

kannatusi põhjustada. Tartu Vangla selgitas 8. jaanuari 2025. a vastuses nr 6-7/2-25/119-1, et

kõikides vangla kambrites on soe vesi ja kaebaja saab iga päev hügieenitoiminguid teha.

Igapäevaselt duši kasutusvõimaluse puudumine võib põhjustada kaebajale teatavat

ebamugavust, kuid tegemist ei saa olla intensiivse riivega. Kohus ei suuna kaebajat esitama

hüvitamiskaebust Tartu Vangla vastu, kuna Tartu Vangla 2. septembri 2025. a vastusest võib

mõista, et kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata.

Kuna kaebus kuulub tervikuna tagastamisele, jätab kohus menetlusabi taotluse riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks menetlemata.

3. X.X. esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb halduskohtu määrus

tühistada ja võtta kaebus menetlusse.

Kaebaja leiab, et kohus tagastas kaebuse õigusvastaselt ja jääb oma nõude juurde. Kaebajale

on põhjustatud ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamisega kannatusi. Kaebajal takistatakse

tervisest tulenevate probleemide tõttu käia end pesemas rohkem kui üks kord nädalas.

Kaebajal on muuhulgas nahaprobleemid, mistõttu määratakse talle kreeme aga kaebaja ei saa

neid kasutada, sest ei ole võimalust neid maha pesta. Samuti saab kaebaja ravimeid, mille

kõrvaltoimeks on liigne higistamine. Kaebaja on varasemalt esitanud vanglale ja arstile

mitmeid pöördumisi, et talle antaks võimalus tagada normaalne hügieen, haigusloos seda

kirjas ei ole. Kaebaja on alates 24. septembrist 2024 viibinud lukustatud kambris ja tema

pesemisvõimalused on minimaalsed. Kaebaja on pidanud kannatama ebahügieenilisi

tingimusi, mis on põhjustanud talle kannatusi. Täiendava pesemisvõimaluse kohta antud

tõendi tühistamine juunikuu alguses 2025 oli õigusvastane, sest sellekohast tervisekontrolli

kaebaja suhtes ei teostatud. Asjaolud ei ole muutunud. Kaebaja terviseprobleemidesse

suhtutakse skeptiliselt ja äärmiselt ükskõikselt. Kaebaja tuleb suunata erialaarsti juurde

mujale, et ta saaks kvaliteetset tervishoiuteenust. Kaebajale on põhjustatud ebakvaliteetse

tervishoiuteenusega olulist heaolu ja elukvaliteedi langust. Sellega on alandatud tema

inimväärikust ja põhjustatud mittevaraline kahju 5000 eurot.

Kaebaja palub vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, kuna tema

kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek ei võimalda riigilõivu tasumist. Kaebaja vajab riigi

õigusabi. Kaebaja ei suuda ennast ise esindada, kuna tal puuduvad vastavad teadmised

meditsiini vallas. Kaebajal puudub sissetulek ja ta ei suuda advokaati palgata. Riigi õigusabi

andmata jätmisel võivad jääda kaebaja huvid kaitseta. Põhjendatud on määrata kaebajale riigi

õigusabi riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 8 alusel õigusdokumendi koostamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

5. Pärast kaebaja poolt kaebuse täpsustamist mõistis halduskohus, et kaebaja nõuab kohtult

vastustaja kohustamist kaebajale perearsti teenuse osutamiseks väljaspool vanglat ja

mittevaralise kahju hüvitamist selle eest, et kaebajale on jäetud osutamata kvaliteetne

tervishoiuteenus seoses pesemisvõimaluste piiramisega.

6. Halduskohus leidis, et kaebaja kohustamisnõue on suunatud Tartu Vangla vastu ja kaebajal

on selles küsimuses läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus, kuna ta ei ole pöördunud

vangla poole taotlusega saada perearstiteenust väljaspool vanglat. Hüvitamisnõude puhul on

halduskohtu määruse põhjendustest tulenevalt vastustajaks SA Viljandi Haigla (Tartu

meditsiinikeskus) ning kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ja kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline, kuna pesemine vanglas ei ole tervishoiuteenus ja kaebajale seatud

piirangud ei ole sedavõrd ebamõistlikud, et võiksid kaebaja õigusi intensiivselt riivata ja

kannatusi põhjustada.

7. Halduskohus on kummagi nõude osas vastustaja õigesti kindlaks teinud. Kaebaja on

menetluse kestel jätkuvalt rõhutanud, et talle ei võimaldata vanglas kvaliteetset

tervishoiuteenust. Kaebaja peab silmas perearstiteenust ja toob halduskohtule esitatud

avalduses välja, et ebakvaliteetne tervishoiuteenus seisneb tema terviseprobleemidesse

ükskõikses suhtumises, korduvalt samade analüüside ja protseduuride tegemises ja isegi arsti

valetamises (dtl 18). Kuigi kaebaja ei ole rahul talle vanglas pakutava meditsiinikeskuse

perearstiteenusega ja leiab, et ta vajab väljaspool vanglat töötava teise perearsti arvamust oma

terviseprobleemide kohta, ei ole tegemist tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusega.

8. Kohustamisnõudega soovib kaebaja saavutada seda, et talle osutaks tervishoiuteenust

teine teenusepakkuja, mitte Tartu Vangla ruumides tegutsev SA Viljandi Haigla Tartu

meditsiinikeskus. Tervishoiuteenuse osutaja ei määra seda, kes kaebajale teenust osutab ega

korralda kaebaja saatmist teenuse osutaja juurde. Kuigi kaebaja on kaebuse päises

vastustajana nimetanud SA Viljandi Haigla, siis kaebuse väidetest ilmneb, et kaebaja

etteheited SA-le Viljandi Haigla ei seondu kaebuse kohustamisnõudega. Kaebaja ei ole rahul

sellega, et 30. mail 2025 SA Viljandi Haigla töötaja väljastas kaebajale tõendi sagedasema

pesemise võimaldamiseks, kuid tühistas selle 3. juunil 2025. Kaebaja hinnangul põhjustas SA

Viljandi Haigla sellega kaebajale kannatusi ning vastutav seega kaebajale mittevaralise kahju

tekitamise eest. Kohustamisnõuet kaebaja aga ei seosta SA-le Viljandi Haigla ettekirjutuse

tegemisega suunata kaebaja teise teenuspakkuja poole. Kaebaja kaebuses ega 1. augusti 2025.

a menetlusdokumendis ei määratle konkreetselt vastustajat kohustamisnõude osas. Seetõttu on

halduskohus põhjendatult teinud vastustaja kindlaks lähtudes kaebaja teise teenusepakkuja

juurde suunamise korrast. Et väljaspoole vanglat tervishoiuteenuse saamise otsuse teeb

vangla, mitte tervishoiuteenuse osutaja, siis on kohustamiskaebuse esitamisel vastustajaks

Tartu Vangla.

9. Käesolevas asjas ei ole kaebaja otsesõnu vaidlustanud vangla tegevust. Kuid selle

põhjuseks on sama asjaolu, mis viis kohustamisnõude tagastamiseni. Kaebaja ei saagi

vanglale midagi ette heita olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud vanglale taotlust

tervishoiuteenuse osutaja juurde suunamiseks väljaspoole vanglat. Seega ei ole vangla saanud

kaebaja taotlust rahuldada ega sellest keelduda. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 3 järgi tuleb

toimingu sooritamiseks esitada taotlus haldusorganile ja alles taotluse rahuldamata jätmise

korral on isikul õigus esitada kaebus halduskohtule. Seega saab nõustuda halduskohtuga

selleski, et kaebaja ei ole läbinud haldusmenetlust ega vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 5

sätestatud kohustuslikku vaidemenetlust.

10. Hüvitamisnõude kohta toob kaebaja välja, et temal esinevate nahaprobleemide ja talle

määratud ravimite tõttu on vajalik igapäevane duši kasutamise võimalus. Selle kohta

väljastatud tõendi kehtetuks tunnistamisega rikkus SA Viljandi Haigla tervishoiuteenuse

osutajana kaebaja õigusi ja põhjustas mittevaralise kahju.

Ringkonnakohus nõustub, et vaidluse asjaolusid arvestades tuleb kaebaja soovi end

igapäevaselt pesta seostada hügieeni, mitte tervishoiuteenuse küsimusega. Kaebuses väidab

kaebaja, et talle on määratud ravi ja väljastatud ravimeid, s.h kreeme, mille kasutamisega

kaasneb üle keha pesemisvajadus. Samas kirjeldab kaebaja pesemisvõimaluste piiratusega

seotud kannatustena eelkõige higistamise tagajärgi, määrdunud ihupesu kandmisega seotud

ebameeldivusi ja kambris riiete kuivatamise võimaluste puudumist. Kaebuses esitatud

väidetes ja järeldustes ei too kaebaja esile pesemisvõimaluse piiratuse negatiivset mõju enda

tervisele ega talle määratud ravile. Seetõttu on raske näha, et kaebaja etteheidet SA-le Viljandi

Haigla tervishoiuteenuse osutamisega kaebaja õiguste rikkumises saaks pidada põhjendatuks.

Samuti saab nõustuda halduskohtuga, et olukorras, kus elukambris on kaebajale tagatud soe

vesi, ei saa igapäevaselt duši kasutamise võimaluse puudumist pidada kaebaja õigusi

intensiivselt piiravaks. Duši kasutamise võimaluse piiratus võib põhjustada kaebajale

ebamugavust, kuid ei takistas kaebajal hügieeni järgimast.

Seetõttu ei ole alust pidada õigusvastaseks halduskohtu otsustust tagastada kaebuse HKMS §

121 lg 2 p 21 sätestatud alusel.

11. Kaebaja esitas määruskaebuses taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 4 lg 3 p 8 alusel.

Taotlusest ei selgu, millise õigusdokumendi koostamiseks kaebaja riigi õigusabi vajab.

Kaebaja esitas iseseisvalt kaebuse ja selle täiendused halduskohtule ning määruskaebuse

ringkonnakohtule. Kaebaja oskab ise kõige paremini selgitada, millised (tervise)probleemid

tal esinevad ja kaebajal esindaja olemasolu ei taga kaebuse edukust. Halduskohtumenetluses

ei ole esmatähtis, et kaebaja peab omama juriidilist- või meditsiinilist haridust või kasutama

oma õiguste kaitseks õigusalaste teadmistega isiku abi. Ringkonnakohtule ei nähtu samuti, et

käesolevas asjas esineks tungiv avalik huvi. Kõike eeltoodut arvestades ei pea

ringkonnakohus vajalikuks määrata kaebajale riigi õigusabi korras esindajat. Kaebaja taotlus

jääb RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata, kuna kaebaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi.

(allkirjastatud digitaalselt)