2-23-13884/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest ja Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. märts 2026

Tsiviilasja number

2-23-13884

Tsiviilasi

T. K. Varahalduse OÜ hagi OÜ Elbe Engineering

ja

Hendrik

Elbe

vastu

võlgnevuse

väljamõistmiseks ning OÜ Elbe Engineering

vastuhagi T.K. Varahalduse OÜ vastu

kasutuseelise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

OÜ Elbe Engineering ja Hendrik Elbe

apellatsioonkaebuse hind 22 149 eurot 82 senti

Hendrik Elbe apellatsioonkaebuse hind 2553 eurot

89 senti

OÜ Elbe Engineering apellatsioonkaebuse hind 353

652 eurot 61 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 10. aprilli 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Elbe Engineering ja Hendrik Elbe

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) T. K. Varahalduse OÜ

(registrikood 10987651), lepinguline esindaja Mihkel

Nukka

Kostjad (apellandid) OÜ Elbe Engineering

(registrikood 11475976) ja Hendrik Elbe (isikukood

XXXXXXXXXXXXX),

kostjate

lepinguline

esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 10. aprilli 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-13884

osas, milles maakohus mõistis OÜ-lt Elbe Engineering ja Hendrik Elbelt

solidaarselt T. K. Varahalduse OÜ kasuks välja põhivõlalt sissenõutavaks

muutunud viivise 343 eurot 26 senti (st 10 000 eurot ületavas osas) ja viivise

võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 10 000 eurolt

alates 30. septembrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni. Täiendada tsiviilasjas nr

2-23-13884 Tartu Maakohtu 10. aprilli 2025. a otsuse resolutsiooni punktiga 13

järgmises sõnastuses: „Jätta jõusse kohtulahendi täitmise tagamiseks Tartu

Maakohtu 2. oktoobri 2023. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud“.

Muus osas jätta Tartu Maakohtu 10. aprilli 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-

13884 muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.

2. Rahuldada OÜ Elbe Engineering ja Hendrik Elbe apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt OÜ Elbe Engineering ja Hendrik

Elbe kanda.

4. Määrata kindlaks T. K. Varahalduse OÜ menetluskulud ringkonnakohtus ja

mõista solidaarselt OÜ-lt Elbe Engineering ja Hendrik Elbelt T. K. Varahalduse

OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 1085 eurot (käibemaksuta) ning

viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva

kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

5. Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon on järgmine:

“5.1. Rahuldada T. K. Varahalduse OÜ hagi OÜ Elbe Engineering ja Hendrik

Elbe vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt.

5.2. Mõista OÜ-lt Elbe Engineering ja Hendrik Elbelt solidaarselt T. K.

Varahalduse OÜ kasuks välja põhivõlgnevus 10 000 eurot, intress 606 eurot 56

senti ja põhivõlalt sissenõutavaks muutunud viivis 10 000 eurot. Hendrik Elbe

vastutab nimetatud kohustuste täitmise eest piirmääraga 15 000 eurot.

5.3. Mõista Hendrik Elbelt T. K. Varahalduse OÜ kasuks välja põhivõlgnevus

2000 eurot ja seisuga 30. september 2023 sissenõutavaks muutunud viivis 313

eurot 89 senti ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras

põhivõlgnevuselt 2000 eurolt alates 30. septembrist 2023 kuni põhinõude

täitmiseni.

5.4. Jätta rahuldamata OÜ Elbe Engineering vastuhagi T. K. Varahalduse OÜ

vastu kasutuseelise saamiseks.

5.5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

5.6. Jätta põhihagi lahendamisega seotud menetluskulud solidaarselt OÜ Elbe

Engineering ja Hendrik Elbe kanda.

5.7. Jätta vastuhagi lahendamisega seotud menetluskulud OÜ Elbe Engineering

kanda.

5.8. Rahuldada T. K. Varahalduse OÜ taotlus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks osaliselt.

5.9. Määrata T. K. Varahalduse OÜ menetluskulude suuruseks maakohtus 6397

eurot 30 senti.

5.10. Mõista OÜ-lt Elbe Engineering ja Hendrik Elbelt solidaarselt T. K.

Varahalduse OÜ kasuks välja menetluskulud maakohtus 4518 eurot 50 senti.

5.11. Mõista OÜ-lt Elbe Engineering T. K. Varahalduse OÜ kasuks välja

menetluskulud maakohtus 1878 eurot 80 senti.

5.12. Mõista OÜ-lt Elbe Engineering Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõiv 980

eurot.

5.13. Jätta jõusse kohtulahendi täitmise tagamiseks Tartu Maakohtu 2. oktoobri

2023. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud.

5.14. Jätta apellatsioonimenetluse kulud solidaarselt OÜ Elbe Engineering ja

Hendrik Elbe kanda.

5.15. Määrata kindlaks T. K. Varahalduse OÜ menetluskulud ringkonnakohtus

ja mõista solidaarselt OÜ-lt Elbe Engineering ja Hendrik Elbelt T. K.

Varahalduse OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 1085 eurot

(käibemaksuta) ning viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude

suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.“

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. T.K. Varahaldus OÜ (hageja) esitas 29. septembril 2023 Tartu Maakohtule hagi Elbe

Engineering OÜ (kostja I) ja Hendrik Elbe (kostja II) vastu, paludes mõista kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja 30. märtsil 2020 sõlmitud laenu- ja käenduslepingu alusel 23

189 eurot 82 senti, sh põhivõlg 10 000 eurot, intress 606 eurot 56 senti, leppetrahv 2000 eurot,

29. septembri 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivised 10 343 eurot 26 senti. Lisaks

palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja viivise leppetrahvi eest seaduses sätestatud

määras alates 30. septembrist 2023 kuni leppetrahvi täieliku tasumiseni. Hageja palus kostjalt

II välja mõista 8. juulil 2020 sõlmitud laenulepingust tulenevalt 2553 eurot 89 senti, mis

koosneb põhivõlast 2000 eurost, 29. septembri 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivisest 313 eurost 89 sendist, ning alates 30. septembrist 2023 viivise laenuvõlgnevuselt

seaduses sätestatud määras kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 30. märtsil 2020 laenulepingu, millega anti

kostjale I laenu 10 000 eurot. Lepingu kohaselt kohustus kostja I laenusumma tagastama 30.

septembril 2020 ja tasuma samaks ajaks laenusummalt intressi. Laenulepingus lepiti laenu

tagastamisega viivitamisel kokku viivises 0,35% päevas tähtajaks tasumata summalt. 30.

märtsil 2020 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, mille kohaselt vastutab kostja II

solidaarselt kostjaga I kõikide kostja I kohustuste eest, piirmääraga 15 000 eurot.

Kostja I jättis oma laenulepingust tulenevad kohustused täies ulatuses täitmata. 17. novembril

2021 ütles hageja laenulepingu üles.

8. juulil 2020 andis hageja kostjale II laenu 2000 eurot. Pooled leppisid enne laenu välja

maksmist suuliselt kokku, et kostja II tagastab laenu hiljemalt 30. septembril 2020 ehk samal

ajal, kui kostja I oli kohustatud laenu tagastama. Kostja II ei ole laenu tänaseni tagastanud.

Hageja nõuab kostjalt II viivist alates 24. jaanuarist 2022, s.o 2 kuud pärast kostja II vastu

pankrotiavalduse esitamist (dtl 33–38), kus hageja nõudis kirjalikult laenu tagastamist.

2. Kostja I ja kostja II vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

Kostjad on seisukohal, et üksnes maksekorraldus raha väljamaksmise kohta ei tõenda, et

poolte vahel on sõlmitud laenuleping. Hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist ning

laenu andmist. Kuna hageja ei ole kostjale I laenu andnud ja tal puudub nõue, siis ei saa

hageja nõuda ka intressi ja viivist.

Kostja I on seisukohal, et laenulepingus hageja poolt nõutud viivisemäär 0,35% päevas, mis

teeb 127,75% aastas, on ebamõistlikult suur ja tühine tingimus. Samuti on tühine ka hageja

leppetrahvi nõue.

Hagejal puuduvad käenduslepinguga tagatavad nõuded, seega ei ole tal käenduslepingust

tulenevaid nõudeid kostja II vastu.

Kostja II on seisukohal, et tõendamata on laenulepingu sõlmimine, mille alusel andis hageja

kostjale II laenu 2000 eurot. Samuti ei ole hageja tõendanud, et konto, kuhu hageja 2000 eurot

kandis, kuuluks kostjale II. Isegi, kui konto, kuhu hageja raha kandis, kuulub kostjale II, on

hageja nõue kostja II vastu 2000 euro tagastamiseks aegunud.

Kuna kostja II ehk käendaja on füüsiline isik, siis on tegemist tarbijast käendajaga. Seega ei

saa hageja nõuda kostjalt II kui tarbijast käendajalt viivist määras 0,35% päevas, sest tarbija

puhul on selline viivise määr tühine.

3. Kostja I esitas 29. novembril 2023 vastuhagi, paludes hagejalt kostja I kasuks välja mõista

kasutuseelise 315 058 eurot ja viivise põhinõudelt kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Vastuhagi kohaselt on hageja ebaseaduslikult vallanud, sh takistanud hagejal kasutada ja

vallata alates 22. septembrist 2021 kuni 23. novembrini 2024 erinevaid esemeid.

Tartu Ringkonnakohtu lahendiga tsiviilasjas nr 2-21-20216, mis jõustus 23. novembril 2024,

on tehtud kindlaks, et need asjad olid hageja valduses ebaseaduslikult ning omandiõigus on

kostjal I.

Kostja I ja hageja on alates 2020. aastast teinud koostööd. Muu hulgas on kostja I osutanud

kostjale pikema aja jooksul mootorsõidukite remonditeenust. Kostja I tegi temale kuuluvate

tööriistade jm vahenditega hageja omanduses olevatele sõiduautodele remonttöid ja sai selle

eest igakuiselt kokku lepitud kindlas määras tasu. Kostja I osutas hagejale teenuseid aadressil

Selli tn 9//11, Tartu asuvas töökojas, mida hageja üüris Osaühingult Bonus Invest. Tööde

tegemiseks ostis kostja I oma vahendite eest ülaltoodud töökotta vajalikud töövahendid,

tööriistad, töömasinad jms. mootorsõidukite remondiks.

Hageja ja kostja I seadusliku esindaja Hendrik Elbe (kostja II) koostöö toimus ka samade

isikute poolt ühiselt asutatud äriühingu – Elbe Tuning Parts OÜ – raames. Kevad–suvel 2021

halvenesid osanike T. Kondi ja H. Elbe omavahelised suhted äriühingu juhtimisega seoses.

Vastuhagi kohaselt takistas 22. septembril 2021 hageja kostjal I juurdepääsu kostjale I

kuuluvatele asjadele. Kostja I soovib, et kui kohus peaks vähemalt osaliselt hageja hagi

rahuldama, kuid samal ajal rahuldab vastuhagi, siis kohus tasaarvestaks vastavad poolte

vastastikused nõuded ning loeks need kattuvas ulatuses lõppenuks.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Hageja majandustegevuses ei ole vastuhagis nimetatud asjad vajalikud ega kasulikud. Hageja

ei tegele autoremonditeenuse osutamisega, sõidukite varuosade tootmise ja paigaldamisega,

mistõttu on väide, et hageja sai kasutuseelisena kasu, põhjendamatu.

Kasutuseeliseid ei saa nõuda asja eest, millega seotud mistahes toimingud on keelatud. Tartu

Maakohus on kostja I taotluse alusel 18. jaanuari 2022. a määruses hagi tagamise korras

keelanud hagejal kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni tehingute ja toimingute

tegemise kinnisasjal asukohaga Selli 9/11, Tartu asuvate asjadega, mis hõlmab muu hulgas

vastuhagis nimetatud esemeid. Seega ei teki kasutuseelist asja suhtes, mille kasutamine on

keelatud.

Hageja leiab, et kasutuseeliseid saab nõuda asja otseselt valdajalt. Hageja Selli tn 9/11, Tartu

ruume ei kasutanud ja temal otsene valdus puudus. Ruumid olid Elbe Tuning Parts OÜ

ainukasutuses ja otseses valduses. Kostja I väidab, et hageja õigusvastane käitumine seisneb

selles, et ta keelas kostjal I ligipääsu Selli 9/11, Tartu ruumidele. Hageja selgitab, et kostja I

peab tõendama, et tal oli õigus kõnealuseid ruume kasutada ja asju seal hoida. Teiseks peaks

kostja I tõendama, et hageja on isikuks, kes käitub tema suhtes õigusvastaselt. Kui kostja I

arvates esinevad tema omandi valduse rikkumisest tulenevad nõuded, peaks nõuded suunama

otsese valdaja ehk Elbe Tuning Parts OÜ vastu, mitte kaudse valdaja vastu.

Kostja I toodud kasutuseeliste summa arvutuskäik on veenvalt põhistamata ja tõendamata.

Kostja I ei ole asjade rentimisega tegelev äriühing, mistõttu ei ole tõenäoline, et ta oleks

saanud asjadelt sama tulu, mida teenivad professionaalsed rendiettevõtted. Teiseks ei ole

arvestatud hooldusega ja uuendamisega seotud kuludega. Kostja I ei ole arvestanud ka asjade

vanusega. Samuti on arvestamata jäetud elementaarse majandusloogikaga, et mida pikem on

kasutusperiood, seda väiksem on ühiku (päeva) hind. Kostja I on tuginenud tegevuse

lõpetanud ettevõtete hinnakirjadele, mis ei ole veenev ega tõenda adekvaatselt tururendi

väärtust.

Hageja on seisukohal, et kostja I esitatud nõue tagasiulatuva kasutuseelise hüvitamiseks on

vastuolus hea usu põhimõttega, tuginedes Riigikohtu praktikale. Kostja I on esitanud

kasutuseelise nõude rohkem kui kaks aastat pärast väidetava nõudealuse tekkimist, mis on

väljaspool mõistlikku tähtaega.

Isegi, kui nõude esitamise eeldused oleks täidetud, esinevad alused kahjuhüvitise

vähendamiseks nullini. Kostjal I puudus õiguslik alus Selli tn 9/11, Tartu ruume kasutada ja ta

ei olnud hagejat teavitanud sellest, et seal ruumides on tema asjad. Samuti ei ole kostja I

teavitanud kasutuseeliste nõudest mõistliku aja jooksul, millest tulenevalt ei olnud hagejale

mõistlikult ettenähtav mitmesaja tuhande euro suuruse kahjuhüvitise nõude esitamine.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 10. aprilli 2025. a otsusega hageja hagi osaliselt ja mõistis

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 10 000 eurot, intressi 606 eurot 56 senti,

sissenõutavaks muutunud viivise 10 343 eurot 26 senti ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras põhivõlgnevuselt 10 000 eurot alates 30. septembrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni.

Maakohus märkis, et kostja II vastutab nimetatud kohustuse täitmise eest piirmääraga 15 000

eurot. Maakohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja põhivõla 2000 eurot ja 30. septembri

2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 313 eurot 89 senti ja viivise VÕS § 113 lg-s

1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 2000 eurot alates 30. septembrist 2023 kuni põhinõude

täitmiseni. Maakohus jättis rahuldamata kostja I vastuhagi hageja vastu kasutuseelise

saamiseks. Maakohus jättis põhihagi lahendamisega seotud menetluskulud solidaarselt

kostjate kanda ja vastuhagi lahendamisega seotud menetluskulud kostja I kanda. Maakohus

rahuldas hageja taotluse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt,

määras hageja menetluskulude suuruseks 6397 eurot 30 senti, mõistis kostjatelt solidaarselt

hageja kasuks välja menetluskulud 4518 eurot 50 senti ja kostjalt I hageja kasuks

menetluskulud 1878 eurot 80 senti. Maakohus mõistis kostjalt I Eesti Vabariigi kasuks välja

riigilõivu 980 eurot.

Hageja on esitanud kohtule maksekorralduse, millest nähtub, et hageja on kandnud 30. märtsil

2020 kostja I arveldusarvele 10 000 eurot selgitusega: „laenuleping 30.03.2020“. Maakohus

leidis, et hageja esitatud 30. märtsi 2020. a laenuleping ja 30. märtsi 2020. a maksekorraldus

tõendavad koosmõjus, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud laenuleping 10 000 euro

laenamiseks ning laen on kostjale I välja makstud. Seejuures ei ole kostja I toonud esile

asjaolusid, millest nähtuks, et raha kanti kostjale I mõne muu kohustuse täitmiseks.

Kostja I kohustus laen tagastada muutus sissenõutavaks alates 1. oktoobrist 2020, mitte hageja

poolse laenulepingu ülesütlemise avaldusega. Kuivõrd kostja I ei ole laenulepingu punktist

2.1 tulenevat 10 000 euro tagastamise kohustust täitnud, tuleb hagi kostja I vastu põhinõude

osas rahuldada.

Lepingu p-s 2.3 on pooled kokku leppinud, et laenusummalt tuleb tasuda intressi 12% aastas.

Kohus on seisukohal, et VÕS § 94 lg 1 ja § 397 lg 1 alusel on põhjendatud hageja intressinõue

606 eurot 56 senti.

Arvestades poolte vahelises lepingus kokkulepitud viivisemäära (127,75% aastas), tuleb

viivisemääraga sarnast eesmärki täitev leppetrahvi nõue lugeda ebamõistlikult kahjustavaks

tüüptingimuseks VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi ning seega tühiseks.

Majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud laenulepingute puhul on tavapärane, et lepitakse kokku

kõrgemas viivisemääras kui tarbijakrediidilepingute puhul. Arvestades asjaolu, et poolte

vaheline laenuleping oli sõlmitud lühikese tähtajaga ning puudusid täiendavad tagatised peale

kostja I juhatuse liikme käenduse, ei ole viivisemäär 0,35% päevas kohtu hinnangul

ebamõistlikult kahjustav tingimus. Kuivõrd kostja ei ole esitanud alternatiivset nõuet viivise

vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel, ei ole kohtul alust väljamõistetava viivise

suurust piirata. Eelnevast tulenevalt rahuldas maakohus hageja nõude mõista kostjalt I välja

29. septembri 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 10 343 eurot 26 senti.

Hageja ja kostja II vahel 30. märtsil 2020 sõlmitud käenduslepingu p 5 kohaselt on käendaja

vastutuse piirmääraks 15 000 eurot. Seega võiks kostja II vastutada hageja ja kostja I vahel

30. märtsil 2020 sõlmitud laenulepingu osas 15 000 euro ulatuses. Kuna põhivõlgnik vastutab

laenulepingust tulenevate nõuete eest, on põhjendatud hagi rahuldada kostja II osas selliselt,

et kostja II vastutuse piirmääraks on hageja ja kostja I vahelistest nõuetest tulenevalt 15 000

eurot.

Suulise laenulepingu osas märkis maakohus, et asjas nähtub, et hageja on teinud kostja II

pangakontole 8. juulil 2020 ülekande selgitusega lühiajaline laen (dtl 17). Hageja on teinud

usutavaks, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping. Hageja andis vande all seletusi, et

kostja II käis tema käest isiklikuks otstarbeks lühiajalist laenu küsimas ja kuivõrd hagejal oli

varasemalt sõlmitud laenuleping kostja II äriühinguga (kostjaga I), siis ei pidanud hageja

vajalikuks täiendavat lepingut sõlmida. Lisaks selgitas hageja, et juhtudel, kui raha anti

varuosade ostmiseks, toimus see sularahas, mitte raha kandmisega kostja II isiklikule

pangakontole (dtl 532). Kostja II vande all antud ütlused on vastuolulised. Kostja II selgitas,

et varasemalt on hageja andnud kostjale I raha, et varuosi osta. Kostja II ei osanud selgitada,

miks seekord kandis hageja raha kostja II eraisiku kontole, kui tavaliselt toimus selline rahade

kandmine ettevõtte konto kaudu. Samuti ei osanud kostja II selgitada, kas ta võttis saadud

raha enda kontolt välja või tasus varuosade eest pangamaksega. Kohtu hinnangul oleks kostja

II saanud oma väidete kinnitamiseks esitada kohtule tõendina pangakonto väljavõtte. Kostja II

seda teinud ei ole. Hageja esindaja küsimusele, miks kostja II enda pangakontot asjas esitanud

ei ole, ei andnud kostja II selget vastust (dtl 535).

Olukorras, kus hageja on tõendanud raha üleandmise (selgitusega laen) ning teinud usutavaks,

et tegemist oli poolte vahelise laenuga, tulnuks kostjal II tõendada, et tegelikult kanti raha

muuks otstarbeks kui laen. Kostja II ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit ega tõendi

kogumise taotlust, mille alusel kohus saaks veenduda, et kostja II ostis hagejalt saadud raha

eest hageja tarbeks varuosi. Seega luges maakohus tõendatuks, et poolte vahel oli sõlmitud

suuline laenuleping 2000 euro laenamiseks.

Ei saa asuda seisukohale, et hageja ja kostja I lepingu tingimused, sh kohustuse täitmiseks

määratud tähtpäev oleksid saanud ka hageja ja kostja II suulise lepingu osaks. Selliseid

tõendeid ei ole hageja kohtule esitanud. Seega lähtub kohus kohustuse täitmise aja

kindlakstegemisel VÕS § 82 lg-st 3.

Kostja II sai laenu enda kasutusse 8. juulil 2020. Hageja esitas kostja II suhtes

pankrotiavalduse 23. novembril 2021. Pankrotiavalduses on hageja välja toonud ka 8. juulil

2020 sõlmitud laenulepingu võlgnevuse 2000 eurot. Seda saaks käsitleda kui hageja poolset

taotlust võlgnevuse tasumiseks. Kuni pankrotiavalduse esitamiseni oli kostjal II aega laenu

tagastada rohkem kui aasta ja neli kuud, mis on mõistlik aeg arvestades, et laenu suuruseks oli

2000 eurot. Kohtu hinnangul saab mõistlikuks täiendavaks täitmise tähtajaks pidada 2 kuud

pärast pankrotiavalduse esitamist (VÕS § 114 lg 1). Kuivõrd kostja II ei tasunud võlgnevust

ka täiendava mõistliku tähtaja jooksul, tuleb asuda seisukohale, et laenu maksmise kohustus

muutus sissenõutavaks alates 24. jaanuarist 2022 (TsÜS § 147 lg 3). Eelnevast tulenevalt

mõistis maakohus kostjalt II hageja kasuks VÕS § 108 lg 1 ja § 396 lg 1 alusel välja 8. juulil

2020 sõlmitud laenulepingust tuleneva põhinõude 2000 eurot.

Kohus rahuldas hageja viivisenõude VÕS § 113 lg 1 alusel ning mõistis kostjalt II hageja

kasuks 30. septembri 2023. a seisuga välja sissenõutavaks muutunud viivise 313 eurot 89

senti ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhivõlgnevuselt 2000 eurolt

alates 30. septembrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni.

Kuivõrd maakohus rahuldas hageja laenulepingust tuleneva nõude, ei käsitlenud maakohus

kostja II vastuväidet lepinguvälise nõude aegumise osas.

Vastuhagiga seoses märkis maakohus, et kasutuseelise hüvitise nõue võiks rahuldamisele tulla

alusetust rikastumisest tuleneva nõudena AÕS § 85 ja VÕS §-de 1037–1039 alusel, mille

esemeks võib mh olla alusetult saadud kasutueelised. Vastuhagis nimetatud asjade puhul on

tegemist sõidukite varuosadega ja autoremondi töökoja inventariga. Käesoleval juhul on

võimalik hinnata hageja kasutuseelise saamist üksnes selle aja eest, millal kostja I

esmakordselt hagejalt vaidlusaluseid asju välja nõudis kuni Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2022.

a hagi tagamise määruseni (lisaks arvestades mõistlikku aega selle täitmiseks).

Kostja I on vastuhagis välja toonud, et hageja keeldub talle asju välja andmast alates 22.

septembrist 2021. Kostja I ei ole lisanud vastuhagile kirjalikke tõendeid selle kohta, et ta

oleks hagejalt asjade valdust enne 28. detsembrit 2021 nõudnud, s.o kohtule tsiviilasjas nr 2-

21-20216 vindikatsioonihagi esitamist. Hageja sai tsiviilasjas nr 2-21-20216 (kostjana) 18.

jaanuari 2022. a hagiavalduse menetlusse võtmise ja hagi tagamise määruse kätte 24. jaanuaril

2022. Seega sai talle teatavaks ka vallasasjade suhtes määratud käsutuskeeld.

Kohtu hinnangul ei tähenda käsutuskeeld otseselt seda, et asju ei tohiks kasutada. Samas on

kohus 18. jaanuari 2022. a hagi tagamise määruses vastavalt kostja I taotlusele märkinud

resolutsiooni punktis III, et T.K. Varahalduse OÜ on kohustatud hagi tagamise korras andma

määruse punktis II nimetatud asjad kohtutäiturile hoiule (dtl 437–443). Kostja I põhjendas

tsiviilasjas nr 2-21-20216 hagi tagamise taotluse esitamisel, et hagi tagamata jätmisel võib

praeguse asja hageja asju edasi kasutada, mille tulemusena saavad nad kahjustatud või

hävivad või nende turuväärtus väheneb olulisel määral. Sellisel juhul oleks kohtuotsuse

täitmine igal juhul võimatu.

Eelnevast tulenevalt on maakohus seisukohal, et alates hagi tagamise määruse saamisest oli

kostjal I võimalik pöörduda kohtumääruse alusel kohtutäituri poole ning nõuda asjade

üleandmist täiturile. Kuivõrd 18. jaanuari 2022. a hagi tagamise määrus tsiviilasjas nr 2-21-

20216 oli viivitamata täidetav, puudub kostjal I alus kasutuseeliseid nõuda, kuna ta pole ise

võtnud kasutusele meetmeid kahju vähendamiseks ehk pole palunud kohtutäiturilt

kohtumääruse täitmist. Olukorras, kus kostja I seda ei teinud, tuleb asuda seisukohale, et

võimalik kahju on tekkinud kostjast I endast tulenevatel asjaoludel vastavalt VÕS § 101 lg-le

3 ja § 139 lg-le 1.

Lisaks eelnevale leidis maakohus, et käesoleval juhul ei ole kasutuseelise nõude eeldusena

täidetud ka hagejal kasutuseelise ehk kasu saamise eeldus. Hageja on avaldanud, et tema

majandustegevuses (dtl 433) ei ole vastuhagis nimetatud asjad vajalikud ega mitte ühelgi

viisil kasulikud. Seetõttu on põhjendamatu kostja I väide, et T.K. Varahalduse OÜ oleks

saanud kasutuseeliseid. Kohtumenetluses on selgunud ja pooled ei ole vaidlustanud, et hageja

sõlmis Selli tn 9//11 üürilepingu põhjusel, et üüripinna omanik ei soovinud värske ettevõttega

(Elbe Tuning Parts OÜ) lepingut sõlmida (dtl 361). Pooled ei ole ka menetluses vaidlustanud,

et Selli 9//11 garaažis olevad vaidlusalused asjad olid seal Elbe Tuning Parts OÜ

äritegevuseks, mitte hageja äritegevuseks. Seega luges kohus need asjaolud esitatud tõendite

pinnalt tuvastatuks. Kohtu hinnangul ei saa hageja valdusest asjadele järeldada, et ta on

saanud tingimata kasutuseelist. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus rahuldamata hageja

nõude kasutuseelise saamiseks.

Kuivõrd kostja I ei ole esitanud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel samaväärse asja

kasutamise kulude nõuet, ega toonud kohtu ette sellekohaseid asjaolusid, ei hinda kohus

vastuhagi põhjendatust sellel alusel.

Maakohus jättis TsMS § 163 lg-st 2 tulenevalt hagiga seotud menetluskulud täies ulatuses

solidaarselt kostjate kanda ja vastuhagi menetluskulud TsMS § 162 lg-te 2 ja 3 alusel täies

ulatuses kostja I kanda ning määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada osas, milles

maakohus hagi rahuldas ning jättis vastuhagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas, ning uue otsusega jätta hagi kostjate vastu täies ulatuses

rahuldamata, rahuldada vastuhagi ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, jättes vastamata kostjate väidetele,

seisukohtadele, jättes võtmata seisukoha esitatud asjaolude ja tõendite kohta. Maakohus rajas

otsuse oletustele ja tuvastamata asjaoludele. Maakohtu otsus on üllatuslik, kuna maakohus ei

kontrollinud vastuhagis esitatud nõuet kõigil võimalikel õiguslikel alustel.

Hageja ei ole tõendanud kostjale I 10 000 euro suuruse laenu andmist. Üksnes asjaolu, et

pooled on sõlminud laenulepingu, ei tõenda asjaolu, et laen on ka reaalselt antud. Seega

tulnuks jätta hagi selles osas täielikult rahuldamata. Põhjendamatu on seega ka viivise- ja

intressinõue. Viivisemäär 0,35% päevas, mis teeb 127,75% aastas, on ebamõistlikult suur ja

tühine tingimus, igal juhul on see tühine tarbijakäendusega seonduvalt, kuna ületab

kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kohus pidanuks selgitama õigust taotleda viivise

vähendamist. Kuivõrd maakohus ei selgitanud viivise vähendamise taotluse esitamise

võimalust, paluvad kostjad viivist vähendada TsMS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel mõistliku

suuruseni ehk kuni VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud seadusjärgse määrani.

Hageja ei ole tõendanud ja kohus ei ole tuvastanud, et hageja ja kostja II oleks sõlminud

laenulepingu 2000 euro andmiseks. Laenulepingu sõlmimist ei tule mitte põhistada ehk

kohtule usutavaks teha, vaid tõendada. Kui asuda seisukohale, et konto, kuhu raha kanti,

kuulub kostjale II, on tegemist alusetu rikastumise nõudega ja see on aegunud. Nõue kostja II

vastu 2000 euro saamiseks tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

Vastuhagi osas leidis maakohus ekslikult, et kostja I pole esitanud samaväärse asja kasutamise

kulude nõuet VÕS § 1043 ja § 1045 g 1 p 5 alusel. Sellele on viidanud kostjad juba vastuses

hagiavaldusele. Kostjad on esile toonud kõik vajalikud faktilised asjaolud. Kui midagi jäi

selles osas ebaselgeks, tulnuks maakohtul asjaolusid täpsustada. Alusetu on maakohtu

seisukoht, et kostja I saab kasutuseeliste hüvitamist nõuda alates 28. detsembrist 2021, kuigi

hageja on vallanud asju alates 22. septembrist 2021.

Ekslik on ka maakohtu seisukoht, et kostja I pidi tõendama, et hageja on tema valduses

olevaid asju kasutanud ja saanud sellest kasutuseeliseid. Pahauskne valduse rikkuja peab VÕS

§ 1038 esimese lause järgi hüvitist maksma sõltumata sellest, kas ta asju kasutas (vt.

Riigikohtu otsus nr 2-16-6563, p 41). Olukorras, kus üks isik valdab teise isiku asja, tuleb

eeldada, et ta saab sellest kasutuseeliseid ja peab need omanikule hüvitama sõltumata sellest,

kas ta asju kasutas. Vastupidist peab tõendama kohustatud isik ehk antud juhul hageja, mida

ta teinud ei ole.

Kostja I ei ole palunud kohtutäiturilt kohtumääruse täitmist, kuna sellega kaasnenud

täitemenetluse kulud asjade hoiustamiseks oleksid olnud tunduvalt suuremad kui asjade

väärtus. Kostjale I ei saa ette heita, et ta jättis vastava abinõu kohaldamata, kuna see ei oleks

kahju vähendanud. Maakohtu vastupidine tõlgendus on vastuolus VÕS § 139 lg-ga 2 ja

mõistlikkuse põhimõttega. Kohtutäiturile asjade hoiuleandmisel poleks saanud kostja I asju

kasutada.

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Maakohus leidis põhjendatult, et hageja on andnud kostjale I laenu 10 000 eurot ning see laen

on tegelikult välja makstud. Viivisenõude osas on maakohus järginud kehtivat õigust. Viivise

kokkulepe ei olnud tüüptingimus, kuna kostjal I oli võimalus mõjutada tingimuse lõppvormi

ja pidada selle üle läbirääkimisi. Kohus on põhjalikult kontrollinud, kas viivisemäär toob

kaasa ebamõistliku kahjustamise käendaja suhtes. Otsusest nähtub, et viivisemääraga ei

seatud käendajale ebaproportsionaalset kohustust, kuivõrd käendaja vastutuse piirmäär oli

selgelt sätestatud (15 000 eurot). Juhatuse liige käendas ettevõtte kohustust ärilises kontekstis,

mitte tavalise tarbijana. Kuivõrd kostjad ei esitanud menetluses õigeaegselt viivise

vähendamise taotlust ja põhjendusi, ei olnud kohtul kohustust seda omal algatusel teha ega

alust vähendada lepingujärgset viivist. Arvestada tuleb selgitamiskohustuse sisustamisel, et

kostjaid esindas vandeadvokaat.

Maakohus on põhjendatult leidnud ka seda, et laenuleping kostjaga II sõlmiti ja laen maksti

välja kostjale II (seda tõendab maksekorraldus 2000 euro tasumise kohta kostja II kontole 8.

juulil 2020 selgitusega „lühiajaline laen“). Lisaks on kajastatud laenulepingut majandusaasta

aruannetes. Nõue tuleneb laenulepingust, mitte alusetust rikastumisest, seega ei kohaldu

nõude aegumisele ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise regulatsioon.

Maakohus on jätnud vastuhagi põhjendatult rahuldamata. Kostjad pelgalt viitavad

apellatsioonkaebuses õiguslikele alustele (AÕS § 85 lg 1, VÕS § 1037, § 1043, § 1045 lg 1 p

5), kuid ei too välja täiendavaid fakte, mis tõendaksid kahju ega ole täpsustanud, milline

kahju neil tegelikult tekkis või millest tuleneb kasutuseelistuse olemasolu või suurus. Nõude

rahuldamise eelduseks on see, et hagetav pool tõendab nii kasutuseelise objektiivset

olemasolu kui selle suurust või väärtust. Kui kostjad ei ole kohtule selgelt ja ammendavalt

esitanud tõenditel põhinevaid andmeid kasutuseelise suuruse, arvutuskäigu või faktiliste

aluste kohta, siis puudub kohtul alus nõude rahuldamiseks mis tahes õiguslikul alusel.

Selli tn 9//11 garaažis olnud esemed olid mõeldud ja kasutusel Elbe Tuning Parts OÜ (kelle

juhatuse liige oli kostja II) äritegevuses, mitte hageja äritegevuses. Seega puudus hagejal

igasugune äriline huvi või vajadus nende asjade kasutamise või kasutuseelise hüvitamise

nõude esitamiseks või kandmiseks. Maakohus on oma lahendis korrektselt tuginenud

vastutuse piiramise normidele vastavalt VÕS § 101 lg-le 3 ja § 139 lg-le 1. Ei nähtu, et kostja

I oleks üldse püüdnud täitmist algatada. Hagi tagamise määrus oli kostja I enda initsiatiivil

välja antud. Katsed nihutada oma tegevusetusest tulenevad tagajärjed hagejale on vastuolus

kahju hüvitamise üldpõhimõtetega ning mõistlikkuse ja hea usu nõuetega. Kostja I ei

tõendanud kasutuseelise saamist ega oma väiteid kasutuseelise suuruse kohta. Kostja I jättis

esitamata (usaldusväärsed) tõendid nende asjaolude kohta, kuigi maakohus juhtis konkreetselt

kostjate tähelepanu tõendite puudumisele. Menetlusosalise lepingulise esindaja büroo töötaja

poolt koostatud tabel (dtl 92) ei ole käsitatav tõendina. Kohvimasina kasutuseelisena 25 eurot

päevas nõuda pole põhjendatud. Kohvimasinaga seonduva kahju tekkimine summas 28 975

eurot on tõendamata. Eesmärk ei saa olla alusetu rikastumine. Mootorratta sõiduvarustusega

seonduv kahju on tõendamata.

Vastuhagi punktides 26.2-26.9 nimetatud asjade eest nõuab kostja I kahju hüvitamist 11 400

eurot (koos käibemaksuga), kahju on tõendamata. Kostja I ei ole tõendanud, et nimetatud

asjad on olnud talle äritegevuseks vajalikud ja tal oleks nendega seonduvalt tekkinud kahju.

Samuti on e-kiri rendihinna kohta oletuslik (vt dtl 93). Põhjendamata on ka vastuhageja nõue

käibemaksu kahjuhüvitisena väljamõistmise osa. Vastuhageja ei ole ka põhjendanud, millistel

asjaoludel ja põhjustel nõuab ta külmkapi eest nädalavahetuse ja ürituste hinnakirja alusel

ning joogikülmiku rendihinda. Kontorimööbli eest kasutuseelise nõudmisel ei ole selge, miks

nõuab kostja I 2 korda kõrgema rendihinna hüvitamist. Kinokõlarite, metallkapi, kartoteek-

sahtlipüstakute eest hüvitise nõudmine pole põhjendatud. Kasutuseelise hüvitamise nõue on

vastuolus hea usu põhimõttega – nõue on esitatud rohkem kui 2 aastat pärast väidetava

nõudealuse tekkimist.

Alternatiivselt esinevad alused kahjuhüvitise vähendamiseks nullini. Kostjal I puudus õiguslik

alus Selli tn 9//11, Tartu ruume kasutada ja kostja I ei olnud hagejat teavitanud sellest, et seal

ruumides on tema asjad. Samuti ei ole kostja I teavitanud mõistliku aja jooksul, et ta soovib

nõuda hagejalt kasutuseeliseid, millest tulenevalt ei olnud hagejale mõistlikult ettenähtav

mitmesaja tuhande eurose kahjuhüvitise nõude esitamine. Lisaks tuleb arvestada faktilise

asjaoluga, et kostja I juhatuse liikme Hendrik Elbe (kostja II) õigusvastane tegevus Elbe

Tuning Parts OÜ juhatuse liikmena ja viimati nimetatud äriühingu kahjustamine viis selleni,

et Toomas Kont oli sunnitud kostjal II ruumidesse ligipääsu takistama, et takistada kostja II

süsteemset kahju tekitavat tegevust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlalt sissenõutavaks muutunud viivise 343

eurot 26 senti (st 10 000 eurot ületavas osas) ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

põhivõlgnevuselt 10 000 eurolt alates 30. septembrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni. Samuti

tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada punktiga 13 järgmises sõnastuses: „Jätta jõusse

kohtulahendi täitmise tagamiseks Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2023. a määrusega kohaldatud

hagi tagamise abinõud“. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata, arvestades samas

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta solidaarselt kostjate kanda.

Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ei pea põhjendatuks hageja etteheidet selle kohta, et

kuna kostjad tasusid täiendava riigilõivu hilinenult, ei tohtinud ringkonnakohus

apellatsioonkaebust menetlusse võtta. Kuivõrd riigilõiv on tasutud ja hilisem tasumine ei

põhjustanud ka menetluse venimist, ei olnud alust keelduda apellatsioonkaebuse

menetlemisest.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud osaliselt hagi ning jätnud

vastuhagi rahuldamata. Kostjate väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega

muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega laenulepingute ja

käenduslepingu alusel nõuete põhjendatuse osas ega korda neid TsMS § 654 lg-st 6

tulenevalt. Samas on maakohus ekslikult mõistnud põhivõlalt 10 000 eurolt välja viivise

suuremas summas, kui seda taotles hageja (vt selle kohta käesoleva otsuse p 11.6).

11. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, et maakohus rikkus põhjendamise kohustust, mis

puudutab laenulepingute ja käenduslepingu alusel nõuete osalist rahuldamist. Maakohus on

oma järeldusi laenulepingute ja käenduslepinguga seoses piisavalt põhjendanud.

11.2. Kostjad on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et hageja ei ole tõendanud kostjale I

10 000 euro suuruse laenu andmist ning et üksnes asjaolu, et pooled on sõlminud

laenulepingu, ei tõenda seda, et laen on ka reaalselt antud. Ringkonnakohtu hinnangul on

kostjate eeltoodud väited põhjendamatud ja kohut eksitavad. Maakohus on põhjendatult

viidanud, et hageja on esitanud kohtule maksekorralduse, millest nähtub, et hageja on

kandnud 30. märtsil 2020 kostja I arveldusarvele 10 000 eurot selgitusega: „laenuleping

30.03.2020“ ning et hageja esitatud 30. märtsi 2020. a laenuleping ja 30. märtsi 2020. a

maksekorraldus tõendavad koosmõjus, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud laenuleping 10

000 euro laenamiseks ning laen on kostjale I välja makstud. Seega on ringkonnakohtu

hinnangul veenvalt tõendatud 30. märtsi 2020. a laenulepingu alusel laenu andmine kostjale I.

Õige on ka maakohtu viidatu, et kostja I ei ole toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et raha

kanti kostjale I mõne muu kohustuse täitmiseks.

11.3. 30. märtsi 2020. a laenulepingus p-s 3.1 on märgitud järgnev: „Laenu tagastamisega

ja/või leppetrahvi tasumisega viivitamisel on Laenuandjal õigus nõuda Laenusaajalt viivise

tasumist 0,35% (null koma kolmkümmend viis protsenti) päevas sissenõutavaks muutunud

summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest. Pooled kinnitavad, et käesolevas punktis

kokkulepitud viivisemäär on mõistlik, sest minimaalselt 0,35% viivisemäära korral on

Laenusaaja piisavalt motiveeritud täitma Lepingust tulenevad rahalised kohustused

tähtaegselt.“ Kuigi lepingupunkti sõnastusest võib järeldada, et pooled on eraldi

viivisemäärale tähelepanu pööranud ja selle läbi rääkinud, ei ole hageja siiski tõendanud, et

tegemist oli eraldi läbi räägitud tingimusega. Maakohus leidis seega põhjendatult, et tegemist

oli tüüptingimusega. Samas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjenduste ja järeldustega

selles osas, et kuivõrd poolte vaheline laenuleping oli sõlmitud lühikese tähtajaga ning

puudusid täiendavad tagatised peale kostja I juhatuse liikme käenduse, ei ole viivisemäär

0,35% päevas majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul kohtu hinnangul ebamõistlikult

kahjustav tingimus ega seega ka tühine.

11.4. Ringkonnakohtu hinnangul pole alust lugeda viivisemäära tühiseks ka käenduslepinguga

seoses. Käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuste puhul VÕS § 145 lg 2 kohaselt

käendatava kohustuse eest täies ulatuses, mh viivise maksmise eest. Praegusel juhul ei ole

maakohus pidanud viivisemäära ebamõistlikult kahjustavaks tingimuseks põhivõlgniku

suhtes. Kuigi tegemist on käenduslepingu puhul tarbijakäendusega, sest kostja II on füüsiline

isik, ei tähenda see tarbijakrediidi sätete kohaldamist käendaja suhtes, kuivõrd laenuleping ei

ole tarbijakrediidileping, vaid on sõlmitud majandus-kutsetegevuses tegutsevate juriidiliste

isikute vahel. Vastutuse rahaline maksimumsumma, mis on tarbijakäenduse puhul lepingu

kehtivuse eelduseks (vt VÕS § 143 lg 2), on praegusel juhul hageja ja kostja II vahel

käenduslepingu (dtl 16) punktis 5 kokku lepitud – nimetatud lepingupunkti kohaselt on

käendaja vastutuse piirmääraks 15 000 eurot. Piirmäära märkimine täidab hoiatusfunktsiooni,

et tarbijast käendajal oleks selge, et tema vastu esitatud nõude tegelik suurus (mis hõlmab

intressi, viivist jne) võib ületada põhikohustuse algse suuruse.

Eeltoodust tulenevalt ei ole alust kohaldada tarbijast käendaja puhul teistsugust viivisemäära

kui see, mis põhivõlgniku ja laenuandja vahelises laenulepingus on kokku lepitud ja mis

kehtib.

Maakohus on kostja II osas rahuldanud 30. märtsi 2020. a laenulepingust tulenevate nõuete

osas hagi ka selliselt, et kostja II vastutab selles osas 15 000 euro ulatuses.

11.5. Ringkonnakohus ei nõustu kostjate väitega, et praegusel juhul tuleb hageja nõutud

viivist vähendada. Maakohtus pole kostjad viivise vähendamise taotlust esitanud. Maakohus

ei saa omaalgatuslikult viivist vähendada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakohtule ette

heita seda, et ta vandeadvokaadist esindajale ei selgitanud eraldi seadusest tulenevat

võimalust taotleda viivise vähendamist. Kuivõrd maakohtus kostjad viivise vähendamist ei

taotlenud ja maakohtule ei saa ette heita vastava taotluse esitamise võimaluse selgitamata

jätmist vandeadvokaadist esindajale, pole alust ka ringkonnakohtul viivist alles

apellatsioonimenetluses esitatud taotluse alusel vähendada.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et Riigikohus on selgitanud, et viivise suuruse

ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist.

Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama kahju olemasolu

võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Kuivõrd VÕS §-s

162 viivise kohta kasutatud terminitega „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“ tähistatud mõisted

ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, pole neid võimalik

tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab

seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja

muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse

viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud

asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes

VÕS §-st 7. Viivise ebamõistlikule suurusele võib viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab

kordades põhinõuet (RKTKo 04.03.2026, 2-23-10924, p 15.1; vt ka nt RKTKo 10.12.2025, 2-

18-11694, p 27; RKTKo 12.12.2012, 3-2-1-162-12, p 20). Praegusel juhul ei ületa põhivõlalt

10 000 eurolt nõutud viivisenõue põhinõuet (vt selle kohta käesoleva otsuse p 11.6). Ainuüksi

asjaolu, et viivis ulatub võla pikaajalise tasumise tulemusel põhivõlani, ei anna

ringkonnakohtu hinnangul alust seda vähendada. Kostja II suhtes piirab viivisenõude

ebaproportsionaalset suurust käenduslepingus märgitud vastutuse maksimumsumma.

Kostjad ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile ka asjaolusid, mis annaks alust viivise

vähendamiseks – mh ei ole nt väidetud, et kostjad ei suudaks lepinguga võetud kohustusi täita

või viivist tasuda. Lisaks on hageja piiranud põhinõudelt nõutavat viivisesummat ise

põhinõude suurusega (vt selle kohta käesoleva otsuse p 11.6) (vt ka nt RKTKo 13.05.2020, 2-

18-17536, p 17). Lisaks nähtub, et kostjad paluvad juhul, kui ringkonnakohus loeb

viivisemäära 0,35% kehtivaks, vähendada seda mõistliku suuruseni ehk kuni VÕS § 113 lg 1

teises lauses toodud seadusjärgse määrani. Seega ei ole kostjad ka viidanud, et hageja nõutav

viivisesumma oleks ebamõistlikult suur, vaid on ka vähendamisel lähtunud viivisemäära

suurusest.

11.6. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul pole alust hageja põhivõlalt nõutud viivisesummat

vähendada, on ringkonnakohtu hinnangul maakohus mõistnud kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja viivise 30. märtsi 2020. a laenulepingust tulenevalt ulatuses, mille väljamõistmist

pole hageja kostjatelt taotlenud. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja palunud solidaarselt

kostjatelt I ja II välja mõista „a) laenuvõlgnevus summas 10 000 eurot; b) intress summas

606,56 eurot; c) leppetrahv summas 2000 eurot; d) viivis seisuga 29.09.2023. a summas 10

343,26 eurot; e) viivis alates 30.09.2023. a leppetrahvilt (2000 eurot) VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras kuni leppetrahvi täieliku tasumiseni.“ (dtl-d 3, 557). Hagiavaldusest nähtub,

et „Hageja lõplikuks viivisenõudeks 29.09.2023. a seisuga on: laenu tagastamiselt tekkinud

viivis 10 000 eurot (laenuvõlgnevuse põhinõude summas) ja viivis leppetrahvilt 343,26 eurot,

kokku 10 343,26 eurot.“ (dtl 6). Seejuures on hageja lähtunud viivisenõude arvutamisel

viivisemäärast 0,12% päevas (mitte aga lepingus märgitud määrast 0,35%), olles nõus heas

usus viivisemäära vähendama 3 korda, samuti vähendas hageja lisaks sel viisil arvutatud

viivist (dtl 5 ja 6). Seega on hageja palunud välja mõista põhivõlalt 10 000 eurolt

sissenõutavaks muutunud viivise 10 000 eurot ja viivise leppetrahvilt 343 eurot 26 senti,

kokku 10 343 eurot 26 senti. Rahuldades viivisenõude põhivõlalt, tulnuks välja mõista viivis

põhivõlalt ehk 10 000 eurot, nagu taotles hageja. 343 euro 26 sendi suuruse viivise

väljamõistmist taotles hageja leppetrahvinõudelt – leppetrahvinõue jäi aga täies ulatuses

rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt on maakohus rahuldanud põhivõlalt viivisenõude 343 euro

26 sendi võrra suuremas summas, kui seda taotles hageja. Lisaks nähtub maakohtu otsuse

resolutsioonist, et maakohus on kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõistnud 30. märtsi

2020. a laenulepingust tulenevalt põhivõlalt 10 000 eurolt viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras alates 30. septembrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni. Samas hageja taotlusest

tulenevalt ei ole hageja põhinõudelt 10 000 eurolt edasiulatuva viivise väljamõistmist

taotlenud, vaid on soovinud edasiulatuva viivise väljamõistmist leppetrahvinõudelt, mis jäi

aga rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlalt sissenõutavaks muutunud viivise 343 eurot 26 senti

(st 10 000 eurot ületavas osas) ja viivise võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras

põhivõlgnevuselt 10 000 eurolt alates 30. septembrist 2023 kuni põhinõude täitmiseni. Seega

lõppastmes ei ületa hageja taotletud ja ringkonnakohtu otsusega välja mõistetud viivisesumma

10 000 eurot põhivõlga 10 000 eurot, samuti pole viivise arvutamisel lähtunud hageja 0,35%

suurusest viivisemäärast päevas, vaid 0,12% suurusest viivisemäärast päevas.

11.7. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega selles, et tõendatud pole 2000 euro suuruse laenu

andmine kostjale II 8. juulil 2020. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult

lugenud hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustega ja hageja 8. juuli 2020. a

maksekorraldusega, millega kanti kostja II kontole 2000 eurot selgitusega „lühiajaline laen“

tõendatuks, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping 2000 euro laenamiseks.

Põhjendatud pole kostjate väited, et kuna maakohus viitab usutavusele, pole asjaolud

tõendatud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjatega, nagu rajanuks maakohus otsuse oletustele ja

tuvastamata asjaoludele. Maakohus on viidanud „usutavusele“, mis võib näida ebamäärane,

kuid asjas nähtub, et seejuures tugines maakohus hageja seadusliku esindaja vande all antud

ütlustele ning hindas seda kui ühte tõendit ja tegi seda kogumis muude tõenditega (sh

maksekorraldusega). Maakohus on mh hinnanud kostja II vande all antud ütlusi, pidades neid

vastuolulisteks. Menetluses kõlanud väited, nagu poleks tõendatud, et summa kanti kostja II

kontole, on asjas esitatud tõenditega ümber lükatud. Maksekorraldusel olev konto number,

millele hageja kandis kostjale II 2000 eurot (dtl 17), on sama, mis nähtub kostja II konto

väljavõttelt (dtl 301). Mh viitas kostja II ise vande all ülekuulamisel, et andis oma isikliku

konto numbri ise (dtl 535).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega suulise laenulepingu alusel nõude

rahuldamise osas ega pea vajalikuks neid põhjendusi korrata.

Kuivõrd tõendatud on laenulepingu sõlmimine, pole tegemist alusetust rikastumisest tuleneva

nõudega ja seetõttu pole asjakohased ka alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumist

puudutavad kostjate väited.

11.8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja vastuhagi ei ole

alust rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Selles osas nõustub ringkonnakohus

maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Mh juhib ringkonnakohus

tähelepanu, et Riigikohus on viidanud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati

kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid, (vt RKTKo

22.10.2014, 3-2-1-65-14, p 16; RKTKo 19.05.2009, 3-2-1-46-09, p 15; RKTKo 20.12.2005,

3-2-1-136-05, p 26). Samas on praegusel juhul maakohus õigustatult viidanud sellele, et

võttes arvesse asjas esitatud asjaolusid, mh seda, et hageja jaoks ei olnud vaidlusalused asjad

ei vajalikud ega kasulikud ning ta ka ei kasutanud nimetatud esemeid, mh kasutas

vaidlusaluseid ruume, kus esemed olid, Elbe Tuning Parts OÜ (vt ka nt kostja II H. Elbe 27.

septembri 2021. a e-kiri T. Kingile, dtl 258; üürileandja kiri, et ruume kasutas Elbe Tuning

Parts OÜ, dtl 360), ei saa järeldada, et hageja on saanud esemetest kasutuseeliseid, kuivõrd

hageja pole kostjale I kuulunud asju kasutanud. Asjas ei saa ringkonnakohtu hinnangul ka

järeldada, et hageja olnuks pahauskne.

11.9. Kostjad on ette heitnud maakohtule järeldust, et kostja I ei ole esitanud VÕS § 1043 ja §

1045 lg 1 p 5 alusel samaväärse asja kasutamise kulude nõuet ega toonud kohtu ette

sellekohaseid asjaolusid, mistõttu ei hinnanud maakohus vastuhagi põhjendatust sel alusel.

Iseenesest võib nõustuda kostjatega selles osas, et kostjad on juba vastuses/vastuhagis

viidanud VÕS § 1045 lg 1 p-le 5. Samas võib nõustuda maakohtuga, et samaväärse asja

kasutamise kulude nõuet pole kostja I esitanud. Kostja II on viidanud, et pidi ostma uusi

esemeid (dtl 345, 536), kuid pole sellekohaseid tõendeid menetluses esitanud. Seda, et kostja I

oleks samaväärseid asju kasutanud ja et tal oleks seetõttu kulutused tekkinud, pole kostja I

menetluses tõendanud.

Samas on maakohus ise viidanud Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-65-14, mille punktis 13

on Riigikohus selgitanud, et asja omanikul on õigus nõuda VÕS § 132 lg 4 järgi ka

kahjuhüvitisena VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel samaväärse asja kasutamise kulusid

juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või

kutsetegevuseks või tööks (VÕS § 132 lg 4 esimene lause); kui isik samaväärset asja ei

kasuta, võib ta nõuda saamata jäänud kasutuseeliste hüvitamist (teine lause). Seega on

maakohus viidanud ka võimalusele nõuda VÕS § 132 lg 4 teise lause ja § 1043 ja § 1045 lg 1

p 5 järgi saamata jäänud kasutuseeliste hüvitamist.

Kostja I on vastuhagis mh viidanud kohtupraktikale seoses kaotatud kasutuseelistega (dtl

109). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna eelnev maakohtu minetus siiski alust vastuhagi

rahuldamiseks.

Ringkonnakohus nõustub ka saamata jäänud kasutuseeliste hüvitamise nõude puhul sellega, et

nõue ei saa olla põhjendatud alates 22. septembrist 2021, kuna asjas ei saa lugeda tuvastatuks,

et kostja I oleks hagejalt vastavate asjade tagastamist nõudnud. Nimetatud järeldust ei saa teha

ka kostja II e-kirjast T. Kingile, kus viidatakse Elbe Tuning Parts OÜ-le, mitte aga hagejale

(dtl 258). Maakohus on põhjendatult viidanud sellele, et kostja I ei ole lisanud vastuhagile

kirjalikke tõendeid selle kohta, et ta oleks hagejalt asjade valdust nõudnud enne 28. detsembrit

2021, s.o kohtule tsiviilasjas nr 2-21-20216 vindikatsioonihagi esitamist. Hageja sai

tsiviilasjas nr 2-21-20216 (kostjana) hagiavalduse menetlusse võtmise ja hagi tagamise

määruse kätte 24. jaanuaril 2022. Sellega sai talle teatavaks ka vallasasjade suhtes määratud

käsutuskeeld. Maakohus on põhjendatult viidanud, et hagi tagamise määruses oli mh

märgitud, et T.K. Varahalduse OÜ on kohustatud hagi tagamise korras andma määruse

punktis II nimetatud asjad kohtutäiturile hoiule. Nimetatud tingimus sätestati kostja I

taotlusel.

Olukorras, kus kostja I enda soovil on hagi tagamise korras keelatud esemete käsutamine ning

mh kohustatud andma asjad kohtutäiturile hoiule, ei saa kasutuseeliste hüvitamise nõuet selle

aja eest lugeda põhjendatuks. Asjaolu, et kostja I ei pöördunud kohtutäituri poole enda väitel

seetõttu, et leidis, et hoiukulud on suured, ei anna alust järeldada, et hagi tagamise aja eest

peaks hageja maksma hüvitist kasutuseelise sätete alusel. Asjas nähtub, et kostja I juhatuse

liige kostja II ei ole ka praeguse asja menetluse ajal tundnud suurt huvi asjade vastuvõtmise

vastu, kuigi hageja juhatuse liige on soovinud asjad tagastada (vt dtl 535, 563).

Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja I ei ole tõendanud ka oma vastuhagi nõude suurust.

Kostja I on küll viidanud, et on toonud esile tõendid, mis ta kätte sai, kuid nimetatud tõendite

alusel ei saa ringkonnakohtu hinnangul lugeda kasutuseeliste nõuet tõendatuks.

Menetlusosalise lepingulise esindaja büroo töötaja poolt koostatud tabel (dtl 92) ei ole

käsitatav tõendina. Rendihindade puhul ei ole alust lähtuda Rentbulli esindaja e-kirjas (dtl 93)

märgitud oletuslikest hindadest. Võib nõustuda ka hagejaga, et kostja I ei ole tõendanud, et

nimetatud asjad on olnud talle äritegevuse jaoks vajalikud VÕS § 132 lg 4 mõttes (vt ka

RKTKo 14.01.2026, 2- 21-19417, p 13). Lisaks tuleneb e-kirjast, et Rentbull on kolmandatele

isikutele rentinud nimekirjas märgitud esemetest vaid 2 asja. Samas ei saa ka nende asjade

puhul – kontorimööbel ja joogikülmik teha järeldust, et nimetatud hinnad on praegusi esemeid

arvestades asjakohased. Mh viitab hageja põhjendatult sellele, et külmkapi ja joogikülmiku

rentimine ei ole võrreldavad. Dtl-l 98 asuvas e-kirjas on kontorimööbli rentimise kuluna

viidatud ligikaudu 11,99 eurole kuus, kuid ka esitatud tõendist nähtub, et hind sõltub asja

seisukorrast. Seda, mis seisukorras olid kostja I esemed, asjas ei nähtu. Õige on ka see viide,

et kostja I nõuab kontorimööbli eest kasutuseelisena 24 eurot kuus, mida ei saa lugeda

tõendatuks. Motovarustuse rentimisega seonduvalt on hageja põhjendatult viidanud, et kostja

I viidatud link ei avane ning seega on motovarustuse rendihind tõendamata. Mh ei ole

võimalik pidada ka varustust tööks vajalikuks ja kasulikuks. Kohvimasina puhul ei ole samuti

tõendatud, et olemasoleva kohvimasina saamata jäänud kasutuseelis oleks 25 eurot päevas.

Viide kohvimasinate rentimisega seonduvale interneti leheküljele seda ei tõenda, mistõttu on

ka kohvimasinaga seonduva kahju tekkimine tõendamata.

Hageja on viidanud ka sellele, et kinokõlarite, Estonia kõlarite, töötasapinna, metallkapi,

kartoteek-sahtlipüstakute eest hüvitise nõudmine pole samuti põhjendatud, kuivõrd kohtud

pole teises tsiviilasjas tuvastanud nimetatud esemete omandiõigust ja /või asjas ei nähtu, et

tegemist oleks kostja I majandustegevuseks vajalikud või kasulikud. Lisaks märgib

ringkonnakohus, et rendihinda eeltoodud esemete osas ei saa lugeda ka tõendatuks mh

põhjusel, et oletuslik e-kiri võimalike hindade kohta seda ei tõenda.

Eeltoodust tulenevalt ei oleks alust vastuhagis sisalduvat nõuet rahuldada ka selle

tõendamatuse tõttu.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist ka nõudega, mille suurust ei oleks samas olnud

võimalik tõendada ja mis annaks aluse rahuldada see kohtu määratud ulatuses VÕS § 127 lg 6

ja TsMS § 233 alusel.

Mh on hageja viidanud sellele, et kasutuseelise hüvitamise nõue on vastuolus hea usu

põhimõttega. Ringkonnakohus nõustub sellega, et nõude esitamine tagasiulatuva perioodi eest

võib olla hea usu põhimõtte vastane, kui hageja ei teavita oma nõudest mõistliku aja jooksul

väidatava nõude aluseks oleva asjaolu (õigusrikkumise) teadasaamisest. Praegusel juhul on

kostja I esitanud kasutuseelise hüvitamise nõude rohkem kui 2 aastat pärast rikkumisest

teadasaamist. Kuigi nõue on esitatud aegumistähtaja jooksul, ei saa seda lugeda esitatuks

mõistliku aja jooksul.

Hageja on viidanud ka sellele, et nõue tuleks igal juhul jätta rahuldamata VÕS § 140 alusel.

Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul pole kasutuseelise nõude rahuldamiseks alust, mh selle

tõendamatuse tõttu, ei hinda ringkonnakohus VÕS § 140 võimalikku kohaldamist.

Eeltoodust tulenevalt on maakohus lõppastmes jätnud kasutuseelise nõude õigesti

rahuldamata.

12. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt viivisenõude osas, tuleb

apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

Samas ei pea ringkonnakohus põhjendatuks muuta selles osas maakohtu menetluskulude

jaotust, kuivõrd põhinõude ja viivise osas rahuldab ringkonnakohus hagi hagis taotletud viisil.

Kuigi apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, siis arvestades apellatsioonkaebuse väiteid ja

maakohtu otsuse tühistamise ulatust (viivisenõude rahuldamine on suures osas siiski

põhjendatud) ja seda, et viivisenõude osas tuleb maakohtu lahend tühistada vaid seetõttu, et

maakohus pole lähtunud hageja taotletust, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta

apellatsioonimenetluse kulud ringkonnakohtus siiski solidaarselt kostjate kanda.

13. Ringkonnakohus määrab kindlaks ka hageja menetluskulude rahalise suuruse

ringkonnakohtus. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja ajakulu

7,75 tundi, esindaja tunnihind on 140 eurot, millele lisandub käibemaks, kuid hageja ei taotle

käibemaksu kulude hulka arvamist. Hageja menetluskulud kokku on ringkonnakohtus 1085

eurot. Ringkonnakohtu hinnangul võib pidada lepingulise esindaja tunnihinda 140 eurot

põhjendatuks. Samuti saab arvestades asja olemust, mahtu ja tehtud toiminguid, pidada

põhjendatuks lepingulise esindaja ajakulu 7,75 tundi. Eeltoodust tulenevalt tuleb määrata, et

hageja põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus on 1085 eurot (käibemaksuta) ning

nimetatud summa tuleb solidaarselt (TsMS § 165 lg 3) kostjatelt hageja kasuks välja mõista.

Vastavalt hageja taotlusele märgib ringkonnakohus TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

14. Kuivõrd maakohtu otsuse resolutsioonis pole kajastatud hagi tagamise abinõuga seonduv,

kuigi see peaks TsMS § 442 lg-st 5 tulenevalt otsuse resolutsioonist nähtuma, tuleb maakohtu

otsuse resolutsiooni täiendada punktiga 13 järgmises sõnastuses: „Jätta jõusse kohtulahendi

täitmise tagamiseks Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2023. a määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõud“.

(allkirjastatud digitaalselt)