2-24-13411/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise koht ja aeg

16. märts 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-13411

Tsiviilasi

HEKLER Industrial HR OÜ pankrotiavaldus Voltsy

OÜ (likvideerimisel) pankroti välja kuulutamiseks

Ajutise halduri nimetamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. septembri 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

HEKLER Industrial HR OÜ määruskaebus

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (võlausaldaja): HEKLER

Industrial HR OÜ (registrikood 14009447), esindaja

Ants Kuningas

Puudutatud isik (võlgnik):

Voltsy OÜ (likvideerimisel), (registrikood 14767923),

esindaja advokaat Kristiina Pralla

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. septembri 2025 määrus HEKLER Industrial HR OÜ

pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulude jaotuse osas (resolutsiooni p

9) ja jätta HEKLER Industrial HR OÜ pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu määrus

muutmata.

2. HEKLER Industrial OÜ HR määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Maakohtu määruse tervikresolutsioon sõnastada järgmiselt:

3.1. Jätta Hekler Industrial HR OÜ pankrotiavalduse alusel Voltsy OÜ-le

(likvideerimisel) ajutine haldur nimetamata ning lõpetada selle pankrotiavalduse alusel

menetlus.

3.2.

Võtta Voltsy OÜ (likvideerimisel) avaldus pankroti väljakuulutamiseks

menetlusse.

3.3.

Nimetada Voltsy OÜ (likvideerimisel) pankrotiavalduse alusel ajutiseks

halduriks Tiia Kalaus (CiviLex OÜ; Soola 3, Tartu 51004; 504 6694, 7407 662;

tiia.kalaus@civilex.ee) ning kohustada teda täitma pankrotiseaduse (PankrS) § 22 lg-

tes 2 ja 5 sätestatud ülesandeid.

3.4.

Peatada Voltsy OÜ (likvideerimisel) suhtes praegu toimuv ja tulevikus võimalik

sundtäitmine.

3.5.

Pankrotiavalduse tagamiseks keelata Voltsy OÜ-l (likvideerimisel) käsutada

vara ilma ajutise halduri nõusolekuta.

3.6.

Ajutisel pankrotihalduril esitada kohtule kirjalik aruanne PankrS § 22 lg-s 2

nimetatud ülesannete täitmise kohta ja arvamus võlgniku maksejõuetuse tekkimise

põhjuste kohta hiljemalt 10. oktoobriks 2025.

3.7.

Vaadata võlgniku pankrotiavaldus läbi kirjalikus menetluses.

3.8.

Avaldada väljaandes Ametlikud Teadaanded teade käsutuskeelu ja ajutise

halduri nimetamise kohta.

3.9.

Jätta Hekler Industrial HR OÜ pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3.10.

Määruse jõustumisel tagastada Hekler Industrial HR OÜ-le tema poolt 27.

septembril 2024 Rahandusministeeriumi kontole nr EE062200221059223099 ajutise

halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina makstud 1500 eurot Hekler Industrial

HR OÜ kontole nr EE932200221078778091 selgitusega „Deposiidi tagastamine,

tsiviilasi 2-24-13411“.

3.11.

Määrus edastada võlgnikule, registriosakonnale ja täitmiseks ajutisele haldurile

ning toimetada kätte pankrotiavalduse esitanud võlausaldajale.

4. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib võlgnik või pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitada

määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest üksnes

menetluskulude jaotust puudutavas osas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. HEKLER Industrial HR OÜ (võlausaldaja) esitas 5. septembril 2024 Tartu Maakohtule

pankrotiavalduse Voltsy OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Avalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik suulise tööjõurendilepingu, mille alusel

töötasid võlausaldaja töötajad võlgniku juhtimise ja kontrolli all. Võlgnik kohustus tasuma

tööjõurenditeenuse eest teenuse saamise järgselt seitsme päeva jooksul töötajate töötundide

arvestuse saamisest arvates. Võlgnik on jätnud tasumata 2024. a aprilli tööjõurenditeenuse

arve nr 4796, mille maksetähtaeg saabus 15. mail 2024 (7378 eurot 56 senti).

Võlgnik väitis avaldajale nii aprillis kui ka mais 2024, et tasub võlad. Samuti kinnitas, et

tegemist on ajutiste makseraskustega, mistõttu võlausaldaja töötajaid ei olevat põhjust teenuse

osutamiselt tagasi kutsuda ning kohustused täidetakse lähiajal. Võlausaldaja jäi võlgniku

juhatuse liikme selgitusi uskuma.

Selgunud on, et võlgnik oli juba mais 2024 tõenäoliselt alaliselt maksejõuetu, kuid jättis

teadlikult ning tahtlikult võlgniku pankrotiavalduse kohtule esitamata, algatades

likvideerimismenetluse. Avalike andmete järgi on võlgnik võõrandanud kinnisasja

kaasomandiosa seotud isikule, kusjuures võlgniku maksukohustus jäi pärast vara

võõrandamist täitmata ja on avalduse esitamise seisuga 31 944 eurot 23 senti. Seega on

tõenäoline, et võlgnik on likvideerimismenetluse käigus asunud võlgniku vara seotud isikutele

jagama, võõrandades vara alla turuhinna. Võlgnik pidi hiljemalt 20. detsembril 2023

majandusaasta aruande allkirjastamisel aru saama alalisest maksevõimetusest (2022. a

majandusaasta aruandes omakapital negatiivne 97 519 eurot, 2023. a majandusaasta aruanne

on esitamata). Seega pidi võlgniku juhatuse liige 20 päeva jooksul esitama kohtule

pankrotiavalduse. Kahtlus on, et võlgnik on esitanud kohtule teadvalt valeandmeid ja

intellektuaalselt võltsitud bilansi.

2. Maakohus võttis 16. septembri 2024 määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse

ning kohustas teda tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina 1500 eurot.

Võlausaldaja maksis 27. septembril 2024 deposiidina 1500 eurot.

3. Võlgnik vaidles võlausaldaja pankrotiavaldusele vastu, palus jätta ajutise halduri

nimetamata ning menetluskulud võlausaldaja kanda.

Võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Võlausaldaja pankrotiavalduse esitamine on alusetu ja

pahatahtlik. Menetlusosaliste vahel on lepingust tulenev vaidlus, mis tuleb lahendada

pankrotimenetluse väliselt hagimenetluses. Võlgnikul on võlausaldaja vastu nõue rohkem kui

61 000 eurot, kuna võlausaldaja põhjustas lepingu olulise rikkumisega võlgnikule

märkimisväärses ulatuses varalist kahju.

4. Võlgnik esitas 26. märtsil 2025 maakohtule pankrotiavalduse ja taotles enda pankroti välja

kuulutamist. Kohus liitis 31. märtsi 2025 määrusega pankrotiavaldused ja liidetud tsiviilasja

numbriks jäi 2-24-13411.

Võlgniku pankrotiavalduse kohaselt olid võlgniku ärilised väljavaated 2023 lõpus ja 2024

alguses väga head, sest võlgnik võitis Enefit AS-i ja Elektrilevi OÜ korraldatud hanked.

Võlgnik otsustas tegevuse lõpetada võlgniku juhatuse liikme tervise halvenemise tõttu 2024

kevadel (27. mail 2024) ja alustada võlgniku likvideerimismenetlust. Võlgnik muutus püsivalt

maksejõuetuks 6. märtsil 2025, sest Elektrilevi OÜ tasaarvestas 11. märtsil 2025 võlgniku

nõude tema vastu summas 179 516,92 eurot. Lisaks oli Maksu- ja Tolliamet oma korraldusega

arestinud võlgniku nõude võlgniku vastu 73 905 eurot, mille tasus Elektrilevi OÜ võlgnikule

võlgnetava summa arvelt. Elektrilevi OÜ tegevus tõi kaasa olukorra, milles võlgnikul ei ole

piisavalt likviidset vara enda kohustuste täitmiseks. Võlgnikul on vara 53 998,30 euro

väärtuses ja kohustusi 162 739,71 euro ulatuses.

5. Tartu Maakohus tegi 12. septembri 2025 määrusega järgmised otsustused: jättis

võlausaldaja pankrotiavalduse alusel võlgnikule ajutise halduri nimetamata ning lõpetas selle

pankrotiavalduse alusel menetluse; võttis võlgniku avalduse pankroti väljakuulutamiseks

menetlusse; nimetas võlgniku pankrotiavalduse alusel ajutiseks halduriks T. Kalause; peatas

võlgniku suhtes toimuva ja tulevikus võimaliku sundtäitmise; pankrotiavalduse tagamiseks

keelas võlgnikul käsutada vara ilma ajutise halduri nõusolekuta; avaldas väljaandes

Ametlikud Teadaanded teate käsutuskeelu ja ajutise halduri nimetamise kohta; jättis

võlausaldaja pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud võlausaldaja enda

kanda; otsustas määruse jõustumisel tagastada võlausaldajale tema poolt ajutise halduri tasu ja

kulutuste katteks deposiidina makstud 1500 eurot ja andis muud vajalikud korraldused.

PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri

nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude

üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kõnealuse sätte järgi ei tohi ajutise halduri

nimetamisel toimuda sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja (võlausaldaja) ja

võlgniku vahel. Nõude selgus tähendab eelkõige seda, et võlgnikule on üheselt arusaadav

tema kohustuse alus, suurus ja kohustuse täitmise viis. Olukorras, kus nõude olemasolu ja

suuruse hindamiseks on vaja välja selgitada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mis on omased

hagimenetlusele, ei saa pidada nõuet selgeks.

Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad ennekõike selle üle, kas võlgnikul on õigus lepingujärgsest

tasu maksmisest keelduda põhjusel, et võlausaldaja on rikkunud kohustust tagada võlgnikule

kvalifitseeritud tööjõud ning tekitanud seeläbi võlgnikule kahju.

Maakohus leidis, et praeguses asjas võlgniku esitatud vastuväited ja põhjendused kohustustest

täitmisest keeldumise kohta on piisavad selleks, et kahelda võlausaldaja nõude selguses ning

jätta ajutine haldur võlausaldaja pankrotiavalduse alusel PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi

nimetamata. Kohus peaks võlausaldajal võlgniku vastu lepingujärgse tasu nõudeõiguse

tuvastamiseks selgitama ning tegema kindlaks, kas võlausaldaja tasunõue on muutunud

(võlaõigusseaduse § 82 lg 7 mõttes) sissenõutavaks, ja seejärel hindama, kas võlgnik on

esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või

vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda ning nõuda võlausaldajalt kahju

hüvitamist. Seega tuleb selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle

tasu eest tegelikult tehti ning kas võlausaldaja vastutab võlgnikule tekkinud kahju eest. Lisaks

sisustavad menetlusosalised omavahelisi suhteid mitte ainuüksi pankrotiavaldusest nähtuvate,

vaid ka teiste nõuete ja suhetega, mis omavad võlausaldaja nõude ja võlgnikul tasu

maksmisest keeldumise hindamise osas tähendust. Seega peaks kohus analüüsima

pankrotiavaldusest väljapoole jäävaid õigussuhteid (muuhulgas hindama võlausaldaja poolt

võlgnikule saadetud elektrike teostatud töödes väidetud puudusi), kuid kohtu arvates tähendab

see seda, et võlausaldaja nõude põhjendatuse hindamine ja sellega seotud asjaolud väljuvad

pankrotimenetluse raamidest.

Kuna võlgnik on võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud, ei pea kohus vajalikuks

kontrollida võlgniku maksejõuetust. Samuti märgib kohus, et kuigi võlausaldaja nõude suurus

võib ületada PankrS § 15 lg 3 p-s 3 märgitud nõude suurust, ei ole ainuüksi sellel põhjusel

võlgnikule ajutise halduri nimetamine põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Võlausaldaja taotleb maakohtu määruse tühistamist osas, millega maakohus otsustas jätta

võlausaldaja avalduse alusel ajutise halduri nimetamata ja lõpetada võlausaldaja

pankrotiavalduse menetluse, samuti menetluskulude jaotuse osas. Võlausaldaja taotleb

ringkonnakohtult teha uus määrus, millega jätkata menetlust avaldaja esitatud võlausaldaja

pankrotiavalduse alusel ja jätta kõik võlausaldaja menetluskulud solidaarselt võlgniku ja selle

juhatuse liikme Sven Kihlevelti kanda.

Määruskaebuse põhjendustes leidis võlausaldaja, et maakohus on määruse tegemisel

rikkunud ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtteid.

Kohtu hinnang võlgniku vastuväidetele ja põhjendustele muudab pankrotiseaduses sätestatu

sisutühjaks ja loob pretsedendi, mille kohaselt võib võlgniku mistahes tõendamata vastuväite

lugeda õigustatuks ja põhjendatuks.

Kohtunik ei ole pankroti välja kuulutamisele suunatud kohtuasja vaadanud läbi mõistliku aja

jooksul TsMS § 2 tähenduses, see seab kahtluse alla kohtuniku erapooletuse ja

usaldusväärsuse.

Maakohus on jätnud alusetult käsitlemata võlgniku advokaadi poolt kohtule esitatud

võltsimistunnustega dokumendi (nimetusega 26. novembri 2024 bilanss, allkirjastamata).

Maakohus on jätnud määruses võlausaldaja esitatud tõendid ja võlgniku pankrotiseisundi

hindamata, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise. Võlausaldaja on esitanud

kohtule tõendid, millest nähtub, et võlgniku esindaja on korduvalt tunnistanud avaldaja poolt

pankrotimenetluses esitatud nõuet ja on lubanud teenuse arve tasuda hiljemalt 3. mail 2024

märkusega „ilma kelleltki tunde maha võtmata“. Võlgniku juhatuse liige ei ole võlausaldaja

nõudele vastuväiteid esitanud, neid on asunud esitama pankrotiavalduse menetluses võlgniku

lepinguline esindaja.

Vaidlust ei ole selles, et võlausaldaja on võlgnikule pankrotihoiatuse esitanud. Võlgnik

avaldas majandusaasta aruannetes avalikkusele, et ta on sisuliselt maksejõuetu. Võlgniku

pikaajaline püsiv maksejõuetus pidi olema kohtule äratuntav võlausaldaja poolt kohtule

esitatud tõendite alusel. Võlgnik oli alaliselt maksejõuetu juba 24. septembril 2024.

Maakohus jättis menetluskulud alusetult võlausaldaja kanda, võimaldamata seejuures alusetult

määruskaebuse esitamist selles osas. Kuivõrd võlgniku juhatuse liige jättis õigeaegselt

esitamata pankrotiavalduse, tuleb pankrotiasja menetluskulud määrata solidaarselt võlgniku ja

tema juhatuse liikme kanda.

Digitoimikus puudub võlgniku 25. septembri 2024 menetlusdokumendi p-s 11 kajastatud

oluline avaldus ja suur osa menetlusdokumentide tekste.

7. Võlgnik vaidleb määruskaebusele vastu ja peab maakohtu määrust seaduslikuks ja

põhjendatuks.

Menetluskulud mõlemas kohtuastmes tuleb jätta võlausaldaja kanda, sest võlausaldaja

pankrotiavalduse esitamise ajal ei olnud võlgnik püsivalt maksejõuetu. Seda on nüüdseks

kinnitanud ka ajutine haldur. Võlgnik ei ole ühtegi tõendit võltsinud ega kohtule võltsitud

tõendeid esitanud. Võlgniku 27. mai 2024 bilansis ei kajastunud võlgniku nõudeid, mis

tulenesid osaliselt täidetud lepingutest. Võlgniku likvideerimismenetluse raames nimetatud

eksimus parandati. Ajutine haldur võltsinguid ei tuvastanud.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et võlgniku määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud osas, milles maakohus jättis võlausaldaja

pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata ja lõpetas võlausaldaja pankrotiavalduse

menetluse. Maakohtu määrus jääb selles osas muutmata. Osas, milles maakohus otsustas jätta

võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusega seotud menetluskulud võlausaldaja kanda, tuleb

maakohtu määrus tühistada. Ringkonnakohus teeb selles osas ise uue lahendi ja jätab

võlausaldaja pankrotiavaldusega seotud menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 657 lg 1 p

2 ja § 659 koosmõjus).

10. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse põhjendatust vaidlustatud ulatuses (TsMS

§ 651 lg 1 ja § 659 koosmõjus). Võlausaldaja vaidlustab maakohtu määrust selles, et kohus

jättis tema pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, samuti menetluskulude jaotuse

osas (määruse resolutsiooni punktid 1 ja 9). Ülejäänud osas on maakohtu määrus jõustunud.

11. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise

halduri nimetamata jätmise ja tema avalduse alusel menetluse lõpetamise osas.

Ringkonnakohus märgib, et kui võlgnik ei ole täitnud oma rahalisi kohustusi, ei pruugi see

veel tingida võlausaldaja poolt pankrotiavalduse esitamist. Võlausaldajal on oluline kaaluda,

kas kohustuse täitmise nõudmiseks ei ole õigem pöörduda kohtusse hagiga.

Pankrotiavalduses peab võlausaldaja põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama

nõude olemasolu (PankrS § 10 lg 1). Kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise

halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus

nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (PankrS § 15 lg 3 p 1). Nimetatu

kohaldamiseks peab kohus hindama võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele

esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust. Lõike 3 p 1 tõlgendamisel tuleb leida tasakaal

võlgniku ja võlausaldaja huvide vahel, hoidmaks ära võlausaldajate poolt kergekäeliselt

pankrotiavalduse esitamist ja teisalt, et võlgnik ei kuritarvitaks nõude ebaselguse vastuväite

esitamise võimalust. Seejuures tuleb arvestada, et kohus ei rahulda pankrotimenetluse selles

etapis (pankrotimenetluse eelmenetluses) võlausaldaja nõuet sisuliselt.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega selles, et praegusel juhul ei olnud

võlausaldaja nõue, arvestades võlgniku vastuväiteid, selge ja maakohtul oli alus võlausaldaja

pankrotiavalduse alusel jätta ajutine haldur PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel nimetamata. Nõustudes

selles osas maakohtu määruse põhjendustega ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki

oma määruses korrata (TsMS § 654 lg 6). Ringkonnakohus märgib, et nõude põhjendatuse

kontrollimise muudab kindlasti keerulisemaks see, et võlausaldaja nõue põhineb suulisel

lepingul, samuti nähtub koos pankrotiavaldusega esitatud tõenditest, et võlgnik on etteheiteid

tööjõu kvaliteedile teinud nii lepingu täitmise ajal (e-kirjavahetus) kui ka esitades vastuväiteid

pankrotihoiatusele. Seega ei ole põhjendatud määruskaebuse väited, et vastuväiteid

võlausaldaja nõudele hakkas esitama alles võlgniku lepinguline esindaja pärast

pankrotiavalduse esitamist.

Kuigi maakohus ei nimetanud võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit,

tasakaalustas võlausaldaja huve praegusel juhul see, et vaidlustatud määruse tegemise ajaks

oli võlgnik ka ise esitanud pankrotiavalduse, mille alusel kohus ajutise halduri nimetas.

Seeläbi saavutas ka pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja oma eesmärgi, sest kohus nimetas

ajutise halduri ja võlgniku pankrotimenetluse eelmenetlus jätkus. Pankrotiavalduse esitamine

ei anna võlausaldajale eelist ei pankrotimenetluse eelmenetluses ega ka pankrotimenetluses.

Vastupidi, võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata jätmine võtab

võlausaldajalt kohustuse ajutise halduri tegevust finantseerida ja seetõttu ongi maakohus

põhjendatult tagastanud võlausaldajale deposiidina makstud 1500 eurot. Selles osas ei ole

võlausaldaja maakohtu määrust ka vaidlustanud.

12. Olukorras, kus võlausaldaja pankrotiavaldus ei põhinenud selgel nõudel, ei pidanud

maakohus võtma seisukohta ka selles, kas võlausaldaja on pankrotiavalduses võlgniku

maksejõuetust põhistanud (praegusel juhul tugines võlausaldaja pankrotiavalduses võlgniku

maksejõuetuse põhistamisel PankrS § 10 lg 2 p-le 1 ja oli esitanud võlgnikule

pankrotihoiatuse) ega ka selles, millal võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks. Seepärast ei

pidanud maakohus hindama võlausaldaja neid tõendeid, millega võlausaldaja soovis seda

asjaolu tõendada. Maakohus ei pidanud eeltoodud põhjusel võtma ka seisukohta, kas võlgnik

esitas kohtule võltsimistunnustega dokumente (bilansi). Ringkonnakohus selgitab, et võlgniku

maksejõuetuse tuvastab kohus alles pärast ajutise halduri nimetamist võlgniku pankroti välja

kuulutamist otsustades (PankrS § 31 lg 1). Peamiseks tõendiks on kohtule seejuures ajutise

halduri aruanne ning seal esitatud tõendid.

13. Teiseks võtab ringkonnakohus seisukoha võlausaldaja pankrotiavalduse läbivaatamisega

seotud menetluskulude jaotuse osas. Maakohtus lähtus PankrS § 15 lg-st 6 ja jättis need kulud

pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja kanda.

Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse väitega, et võlausaldajal on menetluskulude jaotuse

peale kaebeõigus PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 178 lg 1 alusel. Ringkonnakohus leiab, et PankrS

§ 15 lg 6 ega ka üldpõhimõtet käsitlev PankrS § 150 lg 3 ei reguleeri menetluskulude jaotust

ammendavalt ning see norm ei sisalda menetluskulude jaotuse kohta eriregulatsiooni kõigiks

juhtudeks, kui ajutine haldur on jäetud nimetamata. Seega saab menetluskulude jaotamisel

PankrS § 3 lg 2 kohaselt lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud põhimõtetest (vt

ka TrtRnKm 13.12.2022, nr 2-22-13504; TrtRnKm 27.06.2022, nr 2-21-20100/25 p 8).

Ajutise halduri nimetamine ja pankroti välja kuulutamine on hagita asi (TsMS § 475 lg 1 p

122) ja menetluskulude jaotuse hagita menetluses sätestab üldnormina TsMS § 172. Viidatud

paragrahvi lõige 1 järgi kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et

menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid

arvestades õiglane, mh siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või

tõendi.

Praeguses asjas on pärast võlausaldaja pankrotiavalduse esitamist ja sellele vastu vaidlemist

võlgnik ise esitanud enda pankrotiavalduse. Kuigi võlgnik väidab, et ta esitas

pankrotiavalduse õigeaegselt, on ajutine haldur tuvastanud, et võlgnikul puudub vara, mille

arvelt katta pankrotimenetluse kulusid, seega on menetluses tekkinud pankrotimenetluse

raugemise oht (PankrS § 29 lg 1). Kui võlgniku pankrotimenetlus raugeb, võlgnik

likvideeritakse ja kustutatakse registrist, siis ei ole võlausaldajal võimalik ka oma nõuet

maksma panna ei hagi- ega pankrotimenetluses. Ajutise halduri aruandest nähtub ka asjaolu,

et pärast võlgniku likvideerimise otsuse tegemist juhatuse liige likvideerija ülesannetes ei

oodanud ära kõigi võlausaldajate nõuete esitamiseks ÄS § 212 lg-s 3 sätestatud tähtaja

möödumist, vaid hakkas juba enne selle tähtaja saabumist võlgniku vara võõrandama ja

võlausaldajatele väljamakseid tegema. Arvestades võlgniku sellist tegevust ei pea

ringkonnakohus õiglaseks jätta võlgniku kulusid pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja

kanda. Kuivõrd võlausaldaja avalduse alusel jäi ikkagi ajutine haldur nimetamata, ei ole

põhjendatud ka võlausaldaja taotlus jätta kõik menetluskulud (sh võlausaldaja omad) võlgniku

kanda. Võlausaldaja pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud tuleb jätta

PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

14. Määruskaebuse esitaja etteheited maakohtule, et tema pankrotiavaldust ei ole maakohtus

läbi vaadatud mõistliku aja jooksul, on põhjendatud. Kui kohus võtab pankrotiavalduse

menetlusse, peab kohus otsustama ajutise halduri nimetamise 10 päeva jooksul. Erandiks on

need juhud, mil kohus peab ajutise halduri nimetamiseks eelistungi, sellisel juhul peab kohus

otsustama ajutise halduri nimetamise 20 päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest. Maakohus

on seaduses sätestatud tähtaega ajutise halduri nimetamiseks oluliselt rikkunud, mis on

kahetsusväärne. Samas ei saa sellest järeldada, et kohtunik ei ole olnud võlausaldaja

pankrotiavaldust läbi vaadetes erapooletu. Kohtu erapooletuse nõude rikkumine ei ole

praegusel juhul millegagi tõendamist leidnud.

15. Määruskaebuse läbivaatamisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus PankrS § 3

lg 2 ja TsMS § 171 lg 1 alusel seoses kaebuse osalise rahuldamisega menetlusosaliste endi

kanda.

16. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib edasi kaevata üksnes siis, kui

see on pankrotiseaduses ette nähtud (PankrS § 5 lg 2). Pankrotiseadus ei näe ette kaebeõigust

ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu määruse

osas, milles maakohus jättis võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata

(PankrS § 15 lg 5). Ringkonnakohtu määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule

üksnes menetluskulude jaotuse osas (PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 178 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/