3-25-4281/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. märts 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4281

Haldusasi

K.W kaebus Rae vallalt varalise kahju hüvitise summas

174 eurot koos viivisega väljamõistmiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja – K.W

Vastustaja – Rae vald

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus.

2. Mõista Rae vallalt K.W kasuks välja hüvitis summas 174 eurot ning seadusjärgne

viivis alates 19.10.2025.

3. Mõista Rae vallalt K.W kasuks välja menetluskulu kokku 20 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 13.04.2026 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioon-kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kätte-toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K.W (edaspidi ka kaebaja) on Rae valla elanik olnud alates aastast 2019. Kaebaja laps, G.F

(sündinud yy.yy.yyyy, isikukood XXX) (edaspidi: laps), on olnud Rae valla elanik alates

sünnist ja Rae valla lasteaiakoha järjekorras alates 10.10.2023. Vastustajale esitatud

lasteaiakoha saamise avaldusele märkis kaebaja, et ta soovib saada lapsele kohta

elukohajärgses (Peetri teeninduspiirkonnas) lasteaias alates 27.03.2025.

2. Kuna lasteaeda mineku aeg tuli aina lähemale ja laps sai gg.gg.ggg 1,5-aastaseks, ent

vallast lasteaiakohta ei pakutud, pöördus kaebaja Põnnila OÜ (edaspidi ka erahoid) poole

uurimaks, kas neil on pakkuda vaba hoiukohta. Vaba kohta oli pakkuda alates 26.03.2025.

3. Erahoiu, Rae valla ja kaebaja vahel sõlmiti leping, millega Rae vald hakkas lasteaia

kohatasu hüvitama osaliselt otse lastehoiule.

4. Kuna erahoiu teenus erineb munitsipaallasteaia teenusest, tekkisid sellest tulenevalt

kaebajal lisakulud, millede hüvitamist ta soovib.

5. 19.10.2025 pöördus kaebaja Rae valla poole avaldusega hüvitada tekitatud kahju perioodi

26.04.2025 kuni 31.08.2025 eest summas 209 eurot.

6. Rae vald vastas 31.10.2025 kaebaja avaldusele eitavalt.

7. Tallinna Halduskohtus registreeriti 16.11.2025 K.W kaebus Rae vallalt (edaspidi ka

vastustaja) varalise kahju hüvitise summas 174 eurot väljamõistmiseks koos viivisega.

Varaline kahju koosneb enammakstud söögirahast.

8. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 27.11.2025 antud määrusega menetlusse ja määras

vastustajaks Rae valla. Rae vald vastas kaebusele ja vaidles kaebusele vastu.

9. Tallinna Halduskohus otsustas 20.01.2026 antud määrusega vaadata kaebus läbi kirjalikus

menetluses ja määras otsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

10. K.W põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

Rae vald ei andnud kaebaja lapsele õigeaegselt kohta elukohajärgses munitsipaallasteaias,

mistõttu oli kaebaja sunnitud leidma lapsele lastehoiu koha. Kaebaja pöördus erahoiu poole

uurimaks, kas neil on pakkuda vaba hoiukohta. Vaba kohta oli pakkuda alates 26.03.2025.

Olukorras, kus vastustaja on jätnud mõistliku menetlusaja jooksul lasteaiakoha võimaldamata,

on tekkinud kaebajale rahaline kahju: rohkem on tulnud maksta igakuist toiduraha.

11. Rae valla põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised

Kaebaja esitas vastustajale nõude 19.10.2025 lastehoiu teenuse kasutamise eest enammakstud

raha hüvitamiseks summas kokku 209 eurot, kuna kaebaja laps G.F ei saanud 1,5 aastaselt

seadusega ette nähtud lasteaia kohta. Vastustaja tuvastas nõude menetlemisel, et kaebaja,

lastehoid Põnnila OÜ ja Rae vald sõlmisid 07.04.2025 kaebaja lapse G.F lapsehoiuteenuse

rahastamise lepingu nr 2025-0082. Vastustaja vastas kaebajale 31.10.2025, et nimetatud

lepingu kohaselt hüvitas vald kohatasu selliselt, et lapsevanema tasuda jäi kohatasu samas

määras nagu munitsipaallasteaias. Toidukulu maksumuse hüvitas eelpool nimetatud lepingu

alusel lapsevanem. Koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 24 lg 3 punktis 5 on sätestatud,

et hoolekogu otsustab lasteaia lapse toidukulu päevamaksumuse. Seega ei sõltu toidukulu

maksumus kohalikust omavalitsusest ja ei ole kohaliku omavalitsuse seadusest tulenev

kohustus, vaid lapsevanemad, kes on hoolekogus, on otsustanud ja olnud nõus toidukulu

tasumisega. Kuna hoius käivad kuni 4 aastased lapsed, on tegevusi võimalus lõimida ja

integreerida õpetaja poolt päeva tegevustesse. Tasu huvitegevuse eest on lapsevanema soovil

eraldi tasutav lisatasu ja ei kuulu kohatasu hulka. Ka munitsipaallasteaedades on tasulised

huviringid, mille eest lapsevanemad samuti maksavad, mistõttu jättis vastustaja kaebaja nõude

rahuldamata.

Lapsevanem K.W esitas Rae vallale lapse G.F munitsipaallasteaia kohataotluse 10.10.2023,

mida muutis 23.10.2024 sooviga saada lasteaiakoht 27.03.2025 Uuesalu Lasteaeda, teise

eelistusena Assaku Lasteaeda. Vastustaja pakkus kaebaja lapsele 06.06.2025 lasteaia koha

Uuesalu Lasteaias, kohakasutuse algusega 01.09.2025, mille kaebaja vastu võttis. Koolieelse

KELS § 10 lg 1 teise lause kohaselt võib valla- või linnavalitsus pooleteise- kuni

kolmeaastase lapse lasteaiakoha vanema nõusolekul asendada lapsehoiuteenusega, mille

rahastamisele kohaldatakse KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut ja mille realiseerimiseks

sõlmisid pooled 07.04.2025 Rae Vallavolikogu 17.02.2015 määruse nr 26 „Rae valla

eelarvest lapsehoiuteenuse rahastamise tingimused ja kord“ alusel kolmepoolse lepingu nr

2025-0082 lapse G.F lapsehoiuteenuse rahastamiseks. Vastavalt lepingu punktidele 2.2 ja

3.1.5 kohustus lapsevanem tasuma eralastehoiu teenuse eest sama summa, mis oleks tal tulnud

tasuda juhul, kui laps oleks käinud samal perioodil munitsipaallasteaias. Seda summat ületava

lastehoiu teenuse kulu, kohustus vastavalt lepingu punktile 3.1.7 tasuma Rae vald. Vastavalt

lepingu punktile 4.4 esitab lastehoid lapsevanemale arve vanema kaetava osa määra ja lapse

toidukulu kohta ning lepingu punkt 4.1 kohaselt tasub Rae vald omavalitsuse poolt kaetava

osa otse teenuse osutajale ehk Põnnila OÜ lastehoiule. Rae vald on oma kohused kohaselt

täitnud. Sõlmitud leping ei näinud ette lapsele Põnnila OÜ lastehoiu toidukulude hüvitamist

Rae valla poolt, vastupidi, vastavalt lepingu punktidele 3.1.6 ja 3 5.3.1 kohustus lapsevanem

K.W ise tasuma lapse toidukulu lastehoius täies ulatuses. Kaebaja nõuab vastustajalt lapse

G.F lastehoiu söögiraha hüvitamist perioodil 26.04.2025 kuni 31.08.2025, mida kaebaja

maksis rohkem, kui oleks maksnud munitsipaallasteaias. Lapsevanem K.W kohustus sõlmitud

lepingu nr 2025-0082 punktide 3.1.6 ja 5.3.1. kohaselt katma lapse toidukulu ja maksma

teenuse osutajale Põnnila OÜ lastehoiule toidukulu tähtaegselt. Seega võttis lapsevanem

lepinguga kohustuse tasuda ise lapse eralastehoiu toidukulu täies mahus. Arvestades asjaolu,

et kaebaja nõustus lepinguga tasuma lapse toidukulu ja lepinguvabaduse ehk

privaatautonoomia põhimõtet, mille eraõiguslik väljund on sätestatud põhiseaduse § 19, ning

poolte vahel sõlmitud lepingu punktidest 3.1.6 ja 5.3.1, pole vastustaja kaebajale kahju

tekitanud ja tal pole kohustust tasuda kaebaja lapse eralasteasutuse Põnnila OÜ lastehoiule

enammakstud toiduraha.

Kaebaja nõuab Rae vallalt ka seadusjärgse viivise tasumist alates 31.10.2025, kuid ei ole

kaebuses märkinud, millises summas ja millisel konkreetsel seaduslikul alusel ta vastustajalt

viiviseid nõuab, mistõttu on esitatud nõue põhjendamata ning vastustajal pole võimalik

võimaliku viiviste nõude arvutuskäigu ega aluse kohta seisukohta kujundada. Kuna vastustaja

ei tunnista kaebaja nõudeid, pole alust ka viiviste nõude rahuldamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kõigepealt toob kohus välja võimaliku vea esitatud nõudes ja tõlgendab nõuet kaebaja

kasuks. Kaebuses on kaebaja välja toonud, et kaebaja soovib tekkinud kahju hüvitamist

perioodil 26.04.2025 kuni 31.08.2025 tekkinud kahju eest. Samas kaebuse juures oleva

kahjunõude arvutustes soovib kaebaja kogu aprillikuu eest tekkinud enammakstud toiduraha

hüvitamist. Kaebuse tekstis on kaebaja samuti välja toonud, et kohta munitsipaallasteaias

soovis kaebaja lapsele alates 27.03.2025, sest 26.03.2025 sai kaebaja laps 1,5 aastaseks.

Eeltoodust tulenevalt loeb kohus, et kaebaja poolt kaebuses välja toodud periood 26.04.2025

kuni 31.08.2025 on valesti märgitud ning tegelikkuses soovib kaebaja tekkinud kahju

hüvitamist perioodi 26.03.2025 kuni 31.08.2025 eest. Kohus tõlgendab kaebust kaebaja

kasuks ja arvestab, et kaebaja soovib enammakstud toiduraha hüvitamist perioodi 26.03.2025

kuni 31.08.2025 eest.

2. Kahju hüvitamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste

rikkumise tagajärjel temale kahju tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus

või tegevusetus avalik-õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4)

kahju hüvitamise hõlmatus rikutud normi kaitse-eesmärgiga (võlaõigusseaduse (VÕS) § 127

lg 2) ning esineda ei tohi aluseid vastutuse piiramiseks (riigivastutuse seaduse ‒RVastS‒ § 13

lg 1, 3 ja 5). Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu (VÕS §

128 lg 2). Otsene varaline kahju hõlmab muu hulgas kahju tekitamisega seoses kantud või

tulevikus kantavat mõistlikku kulu (VÕS § 128 lg 3). Kulud peavad olema eelkõige vajalikud

ja mõistliku suurusega (RKTKo nr 3-2-1-19-13, p 11).

Perioodil, mille eest kaebaja tekkinud kahju hüvitamist soovib, kehtis KELS. 01.09.2025

kehtima hakanud alusharidusseadusega tunnistati KELS kehtetuks. Kuigi HKMS § 158 lg 2

kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja

seisuga, hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu

tegemise aja seisuga. Vastustaja poolt tehtud toimingud, millega kaebajale kahju tekitati,

jäävad kõik aega, kui kehtis KELS. Vastustaja tegevuse õigusvastasuse hindamisel on keskel

kohal, kas vastustaja oma tegevusega rikkus KELS § 10 lg 1 toodud nõudeid, tekitades seeläbi

kaebajale kahju. Arvestada tuleb, et kannatanule tuleb üldjuhul hüvitada kogu tekkinud kahju

ehk asetada ta hüvitisega varalisse olukorda, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei

oleks rikutud.

KELS § 10 lg 1 sätestas vallavalitsusele kohustuse luua vanemate soovil kõigile pooleteise-

kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla territooriumil ning ühtib vähemalt

ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 10 lg-ga 1

oli antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Seejuures ei

tulenenud seadusest vallale õigust vastava kohustuse täitmisest keelduda ega kehtestada

piiranguid (RKHKo 19.03.2014, 3-4-1-63-13, p 31). Riigikohus on oma 06.02.2023 otsuse

haldusasjas 5-22-10 punktis 35 samuti selgitanud, et omavalitsusüksus peab loobumise

vabatahtlikkust ja sellega seotud õiguslikke tagajärgi lapsevanemale selgitama ega tohi jätta

muljet, et omavalitsusüksusel on õigus keelduda KELS § 10 lõike 1 esimeses lauses sätestatud

kohustuse täitmisest. Vastustajal tekkis kohustus kaebaja lapsele munitsipaallasteaias koht

tagada ajast, millal kaebaja taotluse kohaselt kohta soovis, eeldusel, et kaebaja laps oli

taotluses märgitud koha kasutamise alguse ajaks vähemalt 1,5 aastane. Kaebaja soovis G.F-le

kohta alates 27.03.2025. Vastustaja kui kohalik omavalitsusüksus oleks vabanenud KELS §

10 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohustusest üksnes juhul, kui vanem vabatahtlikult loobub

oma õigusest saada lasteaiakoht. Kaebaja ei loobunud vabatahtlikult lasteaiakohast, vaid oli

sunnitud kohtade puudumise tõttu lapse erahoidu panema.

Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal

hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju

(Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-17-1908). Isik peab kahju hüvitama

üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses,

et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 4). Põhjusliku

seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt

eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks

ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille

abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik

tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit

mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis

jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19). Rae vallal oli

kohustus G.F-le tagada koht alates 27.03.2025, kuid laps sai koha alles 01.09.2025. Kuna G.F

kohta munitsipaallasteaias ei saanud, oli kaebaja sunnitud panema lapse erahoidu. Eelpool

toodud põhjusliku seose hindamise mudeli järgi selgub, et kui lapsele oleks vastustaja

õigeaegselt koha võimaldanud, poleks tekkinud vajadust eralastehoiu järele ja seetõttu poleks

kaebajal tekkinud ka suuremaid kulutusi.

Niisiis põhjustas Rae vald KELS § 10 lgs 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmisega selle, et

kaebaja pidi jätkuvalt hoidma last eralastehoius. Seejuures ei oma tähtsust, et kaebaja,

vastustaja ja erahoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse rahastamise lepinguga võttis kaebaja

kohustuse tasuda laste toidukulu. Vastustaja ei täitnud KELS § 10 lgst 1 tuleneva kohustust

hoolimata sellest, et lapsevanema nõusolekul oli asendatud laste lasteaiakoht KELS § 10 lg 1

mõttes lapsehoiuteenusega, arvestades KELS § 27 lõigetes 3 ja 4 sätestatut. Vastustaja

järeldusele saaks jõuda siis, kui kaebaja oleks munitsipaallasteaia koha asemel valinud

eralastehoiu, mida kaebaja ei teinud. Vastustaja poolse kohustuse täitmata jätmise tõttu ei

olnud kaebajal muud võimalust, kui laps erahoidu paigutada ning lapse teisel vanemal selline

leping sõlmida. Kui vastustaja oleks KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust täitnud ja lapsele

munitsipaallasteaias koha taganud, oleks kaebaja kulutused söögirahale olnud väiksemad.

Seega on kaebajale tekkinud kahju ning vastustajal tuleb erahoiu ja munitsipaallasteaia

toidukulude vahe hüvitada.

3. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise

suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3- 3-1-66-14, p 19). VÕS § 113 lg 2 alusel saab

viivist hakata arvestama alates hetkest, mil võlgnik on nõudest teadlik.

Kaebaja osas tuleb hakata viivist arvestama hetkest, millal kaebaja vastava avaldusega

vastustaja poole pöördus ehk 19.10.2025 kuni vastustajapoolse kohustuse täitmiseni. Kohus

kasutab viivise arvestamisel viivisekalkulaatorit (https://www.viivisekalkulaator.ee/).

Viivisekalkulaatorit on tsiviilkohtute praktikas tunnustatud viiviste arvutamise usaldusväärse

abivahendina. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on viivis 7,06 eurot.

4. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus kaebuse. Kohus mõistab Rae vallalt kaebaja kasuks välja

hüvitise summas 174 eurot, mis tekkis enammakstud toiduraha tõttu. Hüvitisele lisandub

viivis.

5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

tasus riigilõivu 20 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Muid

menetluskulusid kaebajal ei olnud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee

kohtunik