3-25-358/8 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Ene Andresen

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. märts 2026, Tartu

Haldusasja number

3-25-358

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 4. veebruari 2025. a

ettekirjutuse osaliseks tühistamiseks sissesõidukeelu

kohaldamise osas

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Annaliisa

Vincjunaite

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13. aprillil 2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuur tegi 4. veebruaril 2025 Venemaa

Föderatsiooni kodanikule X-ile lahkumisettekirjutuse nr 1052285781, millega kohustas teda

Eestist hiljemalt 11. veebruaril 2025 lahkuma, ning kohaldas tema suhtes väljasõidukohustuse

3-25-358

ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 1 alusel Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks

aastaks.

Otsuse kohaselt oli X-il lühiajaline Hispaania viisa kehtivusega 24. detsember 2024 kuni 6.

veebruar 2025, viibimisajaga 30 kalendripäeva. Asjaolude kontrollimisel selgus, et X viibis

Schengeni riikide territooriumil kokku 37 päeva. Ta saabus Prantsusmaale 30. detsembril

2024. Ajavahemikus 29. jaanuar 2025 kuni 4. veebruar 2025 viibis ta Eestis, s.o Schengeni

territooriumil, seadusliku aluseta. X selgituse kohaselt lähtus ta ekslikult viisa kehtivusajast.

Talle ei ole Eestis varem lahkumisettekirjutust tehtud. Kuna lahkumiskohustuse

sundtäitmisele pööramise aluseks olevaid asjaolusid ei esine, pidas PPA põhjendatuks anda

lahkumisettekirjutuses tähtaeg Eestist vabatahtlikult lahkumiseks. Vabatahtliku täitmise

tähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemise tõttu kohaldati talle sissesõidukeeldu kolmeks

aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates.

2. X esitas 13. veebruaril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub PPA 4. veebruari

2025. a lahkumisettekirjutuse nr 1052285781 tühistada ja jätta sissesõidukeeld kohaldamata

või alternatiivselt vähendada sissesõidukeelu kestust ühe aastani võib kohtu õiglasel

äranägemisel muu mõistliku ulatuseni.

3. Kohus võttis 14. veebruari 2025. a määrusega kaebuse menetlusse nõudena tühistada PPA

4. veebruari 2025. a ettekirjutus nr 1052285781 osas, milles kaebaja suhtes kohaldati

sissesõidukeeldu.

4. PPA esitas 14. märtsil 2025 vastuse kaebusele. Vastustaja palub jätta kaebuse

rahuldamata.

5. Kohus otsustas 16. veebruari 2026. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses

ning andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja taotluste

esitamiseks.

6. Menetlusosalised ei esitanud täiendavad menetlusdokumente.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja on põhjendanud kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

Sissesõidukeeld on ebaproportsionaalne. Sissesõidukeeld kolmeks aastaks ei vasta rikkumise

ulatusele, sest tegemist on esimese rikkumisega ja puuduvad raskendavad asjaolud. Otsuses ei

ole arvestatud isikuga seotud konkreetseid asjaolusid ega kaalutud võimalust määrata kergem

meede. Otsus mõjutab otseselt kaebaja era- ja perekonnaelu. Viibimisaja ületamine oli

tingitud erakordsetest asjaoludest: kaebaja viibis Eestis osaliselt seetõttu, et ta hoolitses

elukaaslase haige ema eest. Tegemist on vääramatu olukorraga. Kaebaja plaanib abielluda,

kuid sissesõidukeeld seab sellele olulisi takistusi. Rikkumine ei olnud pahatahtlik ega teadlik.

Piirikontrolli ametnikud ei selgitanud kaebajale piisavalt selgelt viibimispiirangut. Kaebaja

käis Tallinnas PPA kontoris, et saada selgitusi viibimisreeglite kohta ja leida seaduslik viis

viibimise korraldamiseks.

8. Vastustaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

PPA lähtus kaebajale sissesõidukeelu kehtestamisel seadusest. Kaebajal puudus Eestis

viibimiseks seaduslik alus. PPA kaalus, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline

2(5)

3-25-358

sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Kaebaja ei esitanud

menetluse läbiviimise ajal selgitusi ega tõendeid, et sissesõidukeeldu kohaldataks lühemaks

ajaks. Kaebaja selgitas 4. veebruari 2025. a küsitluse protokollis, et tal puuduvad nii Eestis

kui ka kogu Schengeni territooriumil sugulased. Tema väide abiellumise plaani kohta on

tõendamata ja paljasõnaline. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal pole võimalik elada

perekonnaelu oma kodakondsusjärgses riigis. Ta pole väitnud ka ohtu oma elule või tervisele

või muu samalaadse tagajärje saabumist. Seega puudus PPA-l põhjus kohaldada kaebaja

suhtes sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 32 lg 1 ja § 32 lg 12 võimaldavad taotleda

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist ja sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kaebaja vaidlustab lahkumisettekirjutust üksnes sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas

osas.

10. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta (VSS § 2 lg 1).

Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tuleb teha lahkumisettekirjutus (VSS § 7 lg 1).

Sama kohustuse näeb EL õiguses ette kolmandate riikide kodanike tagasisaatmise direktiivi

2008/115 art 6 lg 1. Sissesõidukeeld on lahkumisettekirjutusega kaasnev ennetav tõkend,

millega ei lubata isikutel, kes on eiranud EL liikmeriikide rändealaseid norme, siseneda teatud

aja vältel ühessegi EL liikmesriiki (Euroopa komisjoni 16. novembri 2017. a soovitus

2017/2338, s.o EK tagasisaatmise käsiraamat, p 11).

11. PPA kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu VSS § 74 lg 1 alusel. Nimetatud säte näeb

ette, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks

aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates.

EK tagasisaatmise käsiraamatu kohaselt võivad liikmesriigid näha ette, et üldjuhul

kohaldatakse sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Küll aga tuleb igal üksikul juhul hinnata

kõiki olulisi asjaolusid ning järgida proportsionaalsuse põhimõtet (käsiraamatu p 11.5).

12. Kaebaja väitel kohaldas PPA tema suhtes sissesõidukeeldu ebaproportsionaalselt.

12.1. VSS § 7 lg 1 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu vajaduse

korral. VSS § 74 lg 3 võimaldab kohaldada sissesõidukeeldu kolmest aastast lühemaks ajaks,

kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne. VSS § 74 lg 4 alusel võib jätta sissesõidukeelu humaansetel asjaoludel

ka kohaldamata.

12.2. Kuna PPA andis kaebajale lahkumisettekirjutuses tähtaja Eestist vabatahtlikult

lahkumiseks, oli PPA-l kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka

küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada (vt direktiivi 2008/115 art 11 lg 1 teine lõik;

Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-23-1317/41, p-d 28 ja 29).

12.3. PPA 4. veebruari 2025. a otsuse põhjendused seoses sissesõidukeelu kohaldamisega on

napisõnalised. Siiski on nendest näha, et PPA teostas kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel

ja selle kestuse määramisel kaalutlusõigust. Otsuse tegemisel võeti arvesse, et kaebaja ületas

viibimisõigust seitse päeva. Samuti võeti otsuse tegemisel arvesse kaebaja selgitusi

viibimisõiguse ületamise kohta ning sedagi, et kaebaja ei esitanud sissesõidukeelu

kohaldamise kohta vastuväiteid ja ta nõustus sissesõidukeelu kohaldamisega kolmeks aastaks

(dtl 6).

3(5)

3-25-358

Sama nähtub ka kaebaja küsitluse protokollist, millele on sissesõidukeelu kohaldamise

otsuses tuginetud. PPA 4. veebruari 2025. a küsitluse protokolli kohaselt selgitas PPA

ametnik kaebajale, et tema suhtes võidakse kohaldada sissesõidukeeldu kolmeks aastaks ning

tal paluti esitada küsitluse käigus selle kohta oma arvamus ja vastuväited. Protokolli kohaselt

vastas kaebaja, et kui seadus näeb nii ette, siis tal ei ole vastuväiteid ning ta on nõus, et tema

suhtes kohaldatakse sissesõidukeeldu Schengeni alale kolmeks aastaks. Kaebaja on protokolli

allkirjastanud (dtl 38–40). Kaebaja ei ole kohtumenetluses väitnud, et PPA oleks küsitluse

protokollis tema vastuseid ekslikult kajastatud.

Kaebaja ei ole kohtumenetluses väitnud ka seda, et ta oleks haldusmenetluses esile toonud

mõne kaitset vääriva subjektiivse õiguse või huvi. PPA 4. veebruari 2025. a küsitluse

protokollist nähtuvalt ei esitanud kaebaja vastuseks PPA küsimustele ühtegi väidet oma

isiklike huvide kohta (dtl 38–40). Konkreetsele küsimusele, kas kaebajal elab Schengeni

territooriumil sugulasi, sealhulgas neid, kelle eest oleks vaja hoolt kanda, vastas kaebaja

eitavalt (dtl 39). Võttes arvesse nii eeltoodut kui ka seda, et asja materjalidest nähtuvalt ei

olnud kaebaja Eestis püsivalt elav välismaalane, vaid viibis Eestis ajutiselt, ei olnud PPA-l

ilma kaebaja esitatava teabeta võimalik tema huvisid ja õigusi sissesõidukeelu kohaldamisel

arvesse võtta.

12.4. Samuti ei ole kohtule asja materjalide põhjal äratuntav, et PPA oleks rikkunud mõnda

menetluslikku kohustust. PPA 4. veebruari 2025. a küsitluse protokollist on näha, et kaebajale

selgitati talle arusaadavas keeles ärakuulamisõiguse sisu (dtl 38).

12.5. Kuigi asja materjalides ei viita miski sellele, et PPA oleks jätnud mõne kaebaja isikliku

huviga arvestamata, märgib kohus, et asja lahendamist ei mõjuta ka väited, mida kaebaja tõi

oma eraelu riive kohta esile kohtumenetluses. Väited elukaaslase haige ema hooldamine ja

abiellumise kavatsuse kohta on jäänud paljasõnalisteks, kuigi nii vastustaja kui ka kohus

juhtisid kaebaja tähelepanu tõendamise vajadusele (vt vastus kaebusele, dtl 34; kohtu 16.

veebruari 2026. a määruse p 7). Samuti ei ole kaebaja esile toonud, et tal oleks olnud tõendite

hankimine raskendatud või võimatu. Seepärast ei loe kohus kaebaja väiteid tema eraelu riive

kohta tõendatuks (HKMS § 59 lg 4).

12.6. Paljasõnaliseks on jäänud ka kaebuses esitatud väide, et viibimisaja ületamine oli

tingitud vääramatust olukorrast. Asja materjalidest ei nähtu kohtule ühtegi kaebaja erilisele

olukorrale osutavat asjaolu, mida PPA oleks pidanud kaalumisel arvesse võtma.

12.7. Viisarežiimi rikkumine osutab kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise vajadusele

(VSS § 7 lg 1). Kaebaja esitas PPA-le lahkumiskohustuse rikkumise põhjendusena üksnes

väite, et ta pidas Schengeni alalt lahkumise tähtajaks ekslikult viisa kehtivusaja lõppemise

kuupäeva (s.o 6. veebruar 2025). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt võttis PPA seda asjaolu

sissesõidukeelu kohaldamisel arvesse, kuid sissesõidukeelu kestust selle asjaolu tõttu ei

lühendatud. Kohtule arusaadavalt ei pidanud PPA seda asjaolu selliseks, mida arvesse

võtmata muutuks sissesõidukeeld ebaproportsionaalseks. Võttes arvesse, et kaebaja pole

tõendanud ühtegi sisulist asjaolu, mis osutaks tema õigustatud huvile siseneda mõnda EL

liikmesriiki, puudub kohtul alus järeldada vastupidist (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

otsus nr 3-23-1317/41, p 34). Ainuüksi asjaolud, et kaebaja rikkus viisarežiimi hooletusest ja

tegemist on esmakordse rikkumisega, ei muuda kolmeks aastaks kohaldatud sissesõidukeeldu

ebaproportsionaalseks.

4(5)

3-25-358

12.8. Kohtule pole täpselt arusaadav, kuidas seostub sissesõidukeelu kestuse õiguspärasusega

kaebuses esitatud väide, et piirikontrolli ametnikud ei selgitanud kaebajale piisavalt selgelt

viibimispiirangut. Kaebuses on väidetud ka seda, et kaebaja käis Tallinnas PPA kontoris, et

saada selgitusi viibimisreeglite kohta ja leida seaduslik viis viibimise korraldamiseks. Kohus

märgib vastuseks kaebaja nendele väidetele, et viisarežiimi tingimuste väljaselgitamise

kohustus ning viibimisõiguse lõppemisel Eestist lahkumise kohustus olid kaebajal ilma

riigipoolse selgituseta.

12.9. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et praeguse juhtumi asjaolude põhjal ei ole kaebajale

vaidlustatud otsusega kohaldatud sissesõidukeeld ebaproportsionaalne.

13. PPA kohaldas vaidlustatud otsusega kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kogu Schengeni

alale.

VSS § 74 lg 41 sätestab, et välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa

Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema

perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu. VSS § 74 lg 42 kohaselt piiratakse

sissesõidukeelu kehtivust Eesti territooriumiga juhul, kui vastuvõtvaks riigiks on Schengeni

konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriik. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik (dtl

11). Kuna kaebaja pole väitnud, et ta oleks mõne eeltoodud riigi kodaniku perekonnaliige või

et vastuvõtvaks riigiks on mõni Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriik, on

sissesõidukeelu kohaldamine kogu Schengeni alale VSS § 74 lg-tega 41 ja 42 kooskõlas.

14. Eeltoodust tulenevalt on PPA 4. veebruari 2025. a lahkumisettekirjutus nr 1052285781

sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas õiguspärane ning lahkumisettekirjutuse

osaliseks tühistamiseks kaebusega hõlmatud osas puudub alus. Kohus jätab kaebuse

rahuldamata.

Kohus märgib täiendavalt, et vastustaja on vastuses kaebusele osutanud asjakohaselt VSS §

32 lg-le 1 ja § 32 lg-le 12. VSS § 32 lg 1 võimaldab välismaalasel taotleda sissesõidukeelu

kehtivusaja lühendamist või sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist, kui sissesõidukeelu

kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel

kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. VSS § 32 lg 12 näeb

välismaalasele ette võimaluse taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist, kui ta on

lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul

täitnud. Nimetatud sätted ei mõjuta sissesõidukeelu kohaldamise õiguspärasust, kuid tagavad

välismaalasele võimaluse kaitsta Schengeni riikidesse sisenemisega seotud põhjendatud huve

ja õigusi.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus tegi otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud (kaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv 20 eurot ja esindajakulu 600 eurot) tema enda kanda. Vastustaja ei ole

menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud. Seepärast jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen

5(5)