2-25-14856/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kristi Rickberg

Konsultant

Mariana Kulemina

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.03.2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-14856

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi T L vastu võlgnevuse, intressi, viiviste

ja sissenõudmiskulude hüvitise nõudes

Tsiviilasja hind

3221,21 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046 ), lepinguline

esindaja M T

Kostja T L (isikukood xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses (lihtmenetluses)

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi T L vastu võlgnevuse, intressi, viiviste ja

sissenõudmiskulude hüvitise välja mõistmiseks.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda ning määrata kindlaks, et hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohus menetles hagi lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg-

le 1. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on

selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest

Asjaolud ja menetluse käik

1. Hageja esitas 09.09.2025 Harju Maakohtule hagi T L vastu põhivõlgnevuse 2499,99 euro,

intresside 177,94 euro, sissenõudmiskulude 35 euro, viivise 254,53 euro ja edasiulatuva viivise

nõudes alates 10.09.2025 kuni kohustuse täieliku tasumiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid xxx (krediidiandja, endise nimega xxx)) ja kostja 14.10.2023

laenulimiidi lepingu, mille alusel väljastati kostjale limiit kuni summas 2500 eurot, intressimääraga

41,35% aastas, leping sõlmiti tähtajatult. Laenulimiidi lepingu kohaselt sai kostja oma limiidi piires

igal ajal lisaraha taotleda. Kostjale teostati kolm osamakset, 14.10.2023 summas 2500 eurot,

15.02.2024 summas 128 eurot ja 12.05.2024 summas 135 eurot. Kostja teostas tagasimakseid kokku

summas 1053, 43 eurot, millest põhinõude katteks arvestati 263,01 eurot, kulude katteks 27,89 eurot

ja intressi katteks 762,53 eurot.

3. Hagiavalduse kohaselt rikkus kostja kohustusi olles viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva maksega, kostja jättis tasumata juunikuu osamakse summas 135,04 eurot (maksetähtaeg

14.07.2024), juulikuu osamakse summas 139,42 eurot (maksetähtaeg 14.08.2024), augustikuu

osamakse summas 137,09 eurot (maksetähtaeg 14.09.2024) ja septembrikuu osamakse summas

134,73 eurot (maksetähtaeg 14.10.2024). 27.09.2024 saatis krediidiandja kostjale lepingu

ülesütlemise teatise, milles andis kostjale 14 päevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks ning hoiatas, et

juhul kui võlgnevust ei tasuta tähtaegselt, siis lõpeb leping 15. päeval. Kostja võlgnevust ei tasunud.

Poolte vahel sõlmitud leping lõppes 12.10.2024, lepingu lõppemisega muutus kogu võlgnevus

sissenõutavaks.

4. B2 Impact OÜ saatis 05.11.2024 kostjale teate, et xxx loovutas lepingust tulenevad nõuded

kostja vastu hagejale.

5. Hageja leiab, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavalduse

kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte (VÕS § 4034) järgimiseks kogus krediidiandja xxx

teavet kliendi kohta. Krediidiandja kontrollis isikusamasust Rahvastikuregistrist tuvastatud andmete

põhjal ja maksehäire registrist saadud andmeid ning tuvastas, et lepingu sõlmimise ajal kostjal ei

olnud ühtegi maksehäiret. Lisaks lähtus krediidiandja sissetulekute ja kohustuste kontrollimisel

kostja esitatud pangakonto väljavõttest. Kostja esitatud ja krediidiandja poolt kogutud andmeid

kogumis analüüsides (kostja taotlus + maksehäire registri tõend + pangakonto väljavõte) leidis

krediidiandja, et kostja on krediidivõimeline.

6. Hageja esitas 06.02.2026 ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et

lepingu sõlmimisel rikuti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellisel juhul palub hageja kostjalt

välja mõista põhivõlgnevus summas 1709,57 eurot, intress VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses

intressimääras 12,51 eurot ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses viivisemääras alates

13.10.2024 ning sissenõudmiskulud 35 eurot.

7. Kostjale toimetati hagimaterjalid kätte TsMS § 314 alusel, kostja hagile tähtajaks vastust ei

esitanud.

Kohtuotsuse põhjendused

2 / 6

8. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi

tuleb jätta rahuldamata.

9. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega

oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu.

10. Riigikohus on oma lahendis nr 2-21-13098 p-s 13 selgitanud, et tehingu tühisuse alus on

asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele

sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p

14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest

kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste

vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad

tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga,

milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja

lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus

kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

11. Tulenevalt VÕS § 4062 lg-st 1 on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga avaldatud andmete

kohaselt oli lepingu sõlmimise ajal avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,72 %. Kolmekordne krediidi

kulukuse määr on sellisel juhul 50,16 % (16,72*3) aastas. Laenulepingu alusel väljastatud krediidi

kulukuse määr oli 50,16 %. Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületanud Eesti Panga

avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping VÕS 4062 lg 1 alusel

tühine.

12. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1-2 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi

krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust.

13. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

14. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 17).

Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet. Sama lahendi p 18 järgi peab

krediidiandja teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste

kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate

3 / 6

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab

krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

•

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3

p 1);

•

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

•

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

•

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav

teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

15. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -

vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades

käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes

võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -

vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes

võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).

16. Tulenevalt KAVS § 49 lg 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

muuhulgas arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute

laekumise regulaarsus, võttes aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka

tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2). Kui

ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).

17. Hageja selgituste kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

kontrollinud kostja isikusamasust Rahvastikuregistrist tuvastatud andmete põhjal. Samuti kontrollis

krediidiandja, et lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal ühtegi maksehäiret. Kostja täitis

krediidiandja iseteeninduses laenusaaja ankeedi, milles märkis sissetulekuks 2000 eurot, igakuisteks

kulutusteks 0 eurot ja ülalpeetavate arvuks 0. Krediidiandja analüüsis kostja pangakonto väljavõtet.

Kostja sissetulekuid ja väljaminekuid arvesse võttes leidis krediidiandja, et kostja on

maksevõimeline ja et kostja on võimeline täitma lepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud

tingimustel. Hageja esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks enne lepingu sõlmimist sisuliselt välja

4 / 6

selgitanud kostja igakuiste sissetulekute suurust, muude finantskohustuse olemasolu ning nende

teenindamise võimekust. Hageja ei ole sisuliselt hinnanud ka kostja majapidamiskulude suurust ning

kasutanud maksevõime analüüsimiseks meetodit, mis võimaldanuks analüüsida kostja üldist

maksekäitumist. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumist ning päringut maksehäireregistrisse ei

saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohtu

hinnangul ei tõenda vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist ka hageja esitatud kostja

arvelduskonto väljavõtted. Hageja on esitanud kaks pangakonto väljavõtet (dtl 46-58), esimesest

esitatud pangakonto väljavõtetest ei nähtu, millise panga väljavõttega on tegemist, millise numbriga

ja kelle kontoga on tegemist, samuti ei nähtu, kes selle on esitanud ja koostanud. Isegi, kui tegemist

on kostja pangakonto väljavõttega, ei ole kohtul võimalik tuvastada kostja igakuise sissetuleku,

finantskohustuste ega majapidamiskulude suurust. Lisaks esitas hageja ka kostja xxx AS-i

arvelduskonto väljavõtte, millest nähtuvalt on kostja teinud makseid ka teis(t)e enda nimel oleva(te)

konto(de) vahel, kuid nende arvelduskonto(de) väljavõtteid ei ole hageja kohtule esitanud. Kostja

xxx AS-i arvelduskonto väljavõttelt ei nähtu samuti regulaarset sissetulekut ega makseid üüri ja/või

kommunaalkulude katteks. Seega ei ole hageja tõendanud, et krediidiandja oleks kogunud piisavalt

teavet kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Arvestades eeltoodut ei saanud kohtu hinnangul

krediidiandjal tekkida esitatud andmete alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on

krediidivõimeline.

18. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja põhikohustuseks on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei

suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta,

vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud

võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et

teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks ei olnud piisav.

Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus kostjaga laenulimiidilepingu sõlmimisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

19. VÕS § 4034 lg 7 järgi, kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3

ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti.

20. Krediidiandja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles

oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega (RKTKm 2-21-13098, p 24). Kohus

tegi hagejale 03.02.2026 ettepaneku esitada oma nõuete ümberarvestus juhuks, kui kohus tuvastab

menetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise. VÕS § 4034 lg 7 toimel muutuvad

lepingus tühiseks üksnes intressimäära ja muude tasude kokkulepped, muus osas jääb leping

kehtima. See tähendab, et tagasimaksete uuesti määramisel peavad uuesti määratud tagasimaksed

järgima kõiki muid lepingutingimusi, sh lepingu tähtaega, tagasimaksete arvu, kuupäevi jm. Kohus

juhtis hageja tähelepanu sellele, et ümberarvestus peaks sisaldama teavet kõigi kostja poolt teostatud

tagasimaksete kohta (summa, kuupäev). Kohus selgitas 03.02.2026 kohtunõudes, et ilma vastava

5 / 6

ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja

tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste

järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks ja hoiatas, et kohus saab piisava teabe puudumisel jätta

hagi täies ulatuses rahuldamata. Hageja esitas ümberarvestuse 06.02.2026, aga ei toonud

ümberarvestuses välja kõigi tagasimaksete kuupäevi ja summasid, seega ei selgu ümberarvestusest,

millised maksed on milliste nõuete katteks arvestatud. Kuna hageja ei ole vaatamata kohtu

nõudmisele esitanud ümberarvestus nõutud teavet, jätab kohus hageja põhinõude tagastamata

laenusumma välja mõistmiseks rahuldamata. Seonduvalt jäävad rahuldamata ka kõrvalnõuded.

Menetluskulud

21. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seoses hagi rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulude

nimekirja ei esitanud ning menetluses sisuliselt ei osalenud, mistõttu ei saanud tal ka kulusid tekkida.

Seoses sellega leiab kohus, et hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristi Rickberg

kohtunik

6 / 6