2-24-137243/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Anastassia Stalmeister

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 12. märts 2026

Tsiviilasja number

2-24-137243

Tsiviilasi

Bigbank AS hagi D.E vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

5709 eurot 30 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Bigbank AS (registrikood 10183757; asukoht

XXX-i, 51004), lepinguline esindaja Aap Kulik (e-post

XXX)

Kostja:

D.E

(isikukood

XXX;

elukoht

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, XXX, xxx; e-post xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Bigbank AS hagi D.E vastu poolte vahel 31. augustil 2022 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr CL-EEC-22017084 tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks

rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud Bigbank AS kanda. D.E-le hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Bigbank AS (hageja) esitas 15. oktoobril 2024 Pärnu Maakohtule hagiavalduse D.E (kostja)

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna

kostja esitas nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus andis 14. jaanuari 2025. a määrusega asja

üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Tartu Maakohus jättis 16. jaanuari 2026. a määrusega hagi käiguta ning andis hagejale

tähtaja järgmiste puuduste kõrvaldamiseks: nõude ja selle põhjenduse esitamiseks

hagiavaldusele ettenähtud vormis; hageja nimel hagiavalduse esitanud isiku esindusõiguse

kohta tõendite esitamiseks ning täiendava riigilõivu tasumiseks vastavalt hagi hinnale.

3. Bigbank AS esitas 29. jaanuaril 2025 hagiavalduse tervikteksti.

Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue hageja ja kostja vahel 31. augustil 2022 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr CL-EEC-22017084. Lepingu põhitingimuste kohaselt andis hageja

kostjale üle 6300 eurot. Lepingu järgi oli kostja kohustatud maksma hagejale intressi 18,90%

tagastamata krediidisummalt ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldati lepingule Bigbank

AS-i krediidilepingute üldtingimusi. Leping vastas sõlmimise hetkel kostja laenutaotluses

väljendatud tahteavaldusele ja tarbimislaenude turutingimustele. Hageja selgitas kostjale

laenulepingu allkirjastamisel ka kostja poolt laenulepingust tulenevate rahaliste

maksekohustuse rikkumise tagajärgi. Kostja kinnitas laenu vastavust oma tahteavaldusele,

huvidele, vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega

kaasnevatest ohtudest oma allkirjaga laenulepingul. Kõigi tarbija poolt krediidi

tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma oli 9892

eurot 58 senti. Krediidisumma 6300 eurot, millest tasaarvestati väljamakse tasu 94 eurot 50

senti, maksti välja kostja arvelduskontole 1. septembril 2022.

Alates lepingu sõlmimisest 31. augustil 2022 kuni lepingu ülesütlemiseni 2. augustil 2024 on

kostja teinud lepingu raames oma kohustuste katteks hagejale ülekandeid kogusummas 3959

eurot 50 senti, millest hageja arvestas 35 eurot haldustasuks, 1672 eurot 45 senti intressiks,

2135 eurot 43 senti krediidisumma tagasimakseteks, 94 eurot 50 senti lepingutasuks, 15 eurot

meeldetuletuskirja tasuks ning 7 eurot 12 senti viiviseks.

Lepingu kehtivuse ajal pakkus hageja kostjale võimalust maksegraafikujärgse võla tasumiseks

ajatatult koos jooksvate maksegraafikujärgsete maksetega. Kostja ettepanekule ei vastanud

ega hakanud kokkulepet täitma. Juuni 2024. a makse katteks tasuti 234 euro 6 sendi asemel

200 eurot. Juuli 2024. a makse katteks ei tasunud kostja midagi. Hageja hoiatas 27. juunil

2024. a saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu 2-nädalase

täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust

alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks. Kostjal oli võlgnevus 9 osamaksega alates

25. novembrist 2023 kuni 25. juulini 2024. Hageja ütles 1. augusti 2024. a

ülesütlemisavaldusega lepingu üles ning nõudis kostjalt 5048 euro 15 sendi tasumist, millest

4679 eurot 57 senti moodustas tagastamata krediidisumma, 335 eurot 88 senti sissenõutavaks

muutunud intress ning 9 eurot 62 senti sissenõutavaks muutunud viivis.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 4922 eurot 20 senti, millest 335 eurot 88

senti intress, 23 eurot 8 senti lepingu haldustasu, 398 eurot 67 senti viivis ning 4164 eurot 57

senti tagastamata krediidisumma. Samuti palub hageja mõista kostjalt alates 30. jaanuarist

2025 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni välja viivis 18,90% tagastamata

krediidisummalt aastas.

4. Pooled esitasid kohtule 28. märtsil 2025 kompromisslepingu.

Kohus jättis 8. mai 2025. a määrusega kompromissi kinnitamata ning andis kostjale tähtaja

hagivastuse esitamiseks.

5. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

7. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata

anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab

olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on

jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki VÕS § 404 lg-s 2 loetletud andmeid, muutub

krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (VÕS

§ 408 lg 2). Tarbija poolt laenu kättesaamist või krediiti kasutamist peab tõendama hageja.

VÕS § 410 lg 1 kohaselt ei välista VÕS § 404 lg-s 1 nimetatud vorminõue

tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu

sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal.

8. Hagiavalduse kohaselt kinnitas kostja laenu vastavust oma tahteavaldusele, huvidele,

vajadustele ning majanduslikule seisule ning teadlikkust laenu võtmisega kaasnevatest

ohtudest oma allkirjaga laenulepingul. Krediidisumma 6300 eurot, millest tasaarvestati

väljamakse tasu 94 eurot 50 senti, maksti välja kostja arvelduskontole 1. septembril 2022 (dtl

48).

9. Hageja selgituste kohaselt on lepingus väljendatud krediidisumma ning krediidi kulukuse

määr Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p-s 2-3 ja põhitingimuste peatüki all.

Krediidi kulukuse määraks oli 22,69% ning see on arvutatud eeldusel, et krediidisumma on

6300 eurot ning krediidileping kehtib 59 kuud, intress on 18,90% aastas, lepingu sõlmimise

tasu suurus on 94 eurot 50 senti, igakuine lepingu haldustasu 2 eurot 50 senti kuus, samuti et

krediit võetakse kasutusele viivitamatult ja täies mahus ning krediidisaaja täidab oma

kohustusi kokkulepitud tingimustel ja tähtaegselt.

Kuivõrd hageja nõude aluseks on hageja ja kostja vahel 31. augustil 2022. a sõlmitud

tarbijakrediidileping, on kohtul kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid

(vt nt RKTKo 17.12.2009. a, nr 3-2-1-137-09, p 12).

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Krediidi saamise ajal augustis 2022. a oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue

keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30%

(kohaldus alates 1. juulist 2022 sõlmitud lepingutele), kolmekordne määr seega 48,90%.

Seega ei ületa iseenesest lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

10. Krediidiandja peab tarbijale laenu võimaldamisel järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks

omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija

krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja

peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma

arvesse kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama

tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja

-vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7

sätestatust.

VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3

p 1);

- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

- tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt nt RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 18).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2). Lisaks peab krediidiandja

tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke

pingutusi (VÕS § 4034 lg 4). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse

sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja

sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust,

mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel

(KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (vt nt RKTKo 31.01.2018. a, nr 2-14-21710, p 29.2). Kui

ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt

esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis

peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud

võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018. a, nr

2-14-21710, p 25.3; RKTKm 24.11.2023. a, nr 2-21-13098, p 19–22).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel.

11. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.

Hageja selgituste kohaselt omandas võlausaldaja VÕS § 4034 lg-le 2 vastava teabe tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele

esitatud andmete, avalikest registritest saadud info alusel.

Laenutaotlusel märkis klient oma igakuiseks sissetulekuks 1070 eurot, millest töötasu summas

950 eurot ettevõttest xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx ja toetused 120 eurot (lastetoetus). Maksu-

ja Tolliameti sissetulekute alusel nähtus kostja keskmiseks sissetulekuks viimase kolme kuu

vältel töötasu 668 eurot 78 senti. Klient märkis laenutaotlusel, et tal on igakuiseid kohustusi

summas 150 eurot. Krediidilepingust nr CL-EEC-22017084 tuleneva tulevikukohustuse

suuruseks moodustus 167 eurot 68 senti. Arvestades kliendi sissetulekute keskmist suurust

summas 668 eurot 78 senti kuus, moodustus kliendi igakuiste kohustuse osakaal

sissetulekutest konservatiivsete arvutuste kohaselt (s.o väikseim tuvastatud sissetulek ja

maksimaalsed kohustused) u 47,50% ((167.68+150)/668,78*100), mis on Eesti ühiskonnas ja

majanduspiirkonnas praktikas tavapärane ja mõistlik kohustuste osakaal sissetulekutest.

Kostjale jäi seega igakuiste elamiskuludena kasutusse 52,5% sissetulekutest ehk siis 351 eurot

10 senti.

Samuti omandas krediidiandja infot tarbija varasemate maksekohustuste täitmise kohta

vastavalt VÕS § 4034 lg 3 kättesaadavatest avalikest andmebaasidest nagu E-krediidiinfo

andmebaasist, Taust andmebaasist, Maksu- ja Tolliametist. Ühtegi kehtivat maksehäiret ega

maksekohustust krediidiandja ei tuvastanud. Lisaks arvestas krediidiandja krediidivõimelisuse

hindamisel, et kostjal on kaks ülalpeetavat, kostja ei ole abielus ning kostja elab isiklikus

majas.

12. Hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja oleks kostjaga tarbijakrediidilepingute

sõlmimisel täitnud nõuetekohaselt vastutustundliku laenamise nõudeid ja tuvastanud võlgniku

tegeliku maksevõime. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja vastutustundliku laenamise

põhimõtet järginud.

Piisavaks ei saa lugeda ainult kostja enda poolt esitatud andmetele tuginemist ning

maksehäirete kontrollimist. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et laenuandja oleks

kontrollinud muid registreid, nt kinnistusraamat, äriregister, või et oleks nõudnud kostjalt

pangakonto esitamist. Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas

laenusaaja esitatud andmed oma kohutuste kohta on usaldusväärsed. Kuivõrd laenuandja ei

ole kostjalt pangakonto väljavõtteid nõudnud või kogunud muid andmeid kostja kohustuste

kohta ega hinnanud kostja sissetulekute ja kohustuste suurust piisavalt pika ajavahemiku

jooksul, siis ei ole ta vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

Hageja on krediidivõimelisuse analüüsimisel leidnud, et kostjale jäi igakuiste elamiskuludena

kasutusse 53,5% sissetulekutest ehk 351 eurot 10 senti. Kokku leidis krediidiandja, et kostja

sissetulek oli töötasu 668 eurot 78 senti.

Kohus selgitab, et laenu väljastamise ajal 2022. aastal oli töötasu alammäär 654 eurot.

Arvestades täitemenetluses mittearestitavat summat ja kostja ülalpeetavaid, oleks nt

täitemenetluses kostjale tagatud mittearestitavaks summaks 1090 eurot (654+654/3*2).

Statistikaameti andmetel oli arvestuslik elatusmiinimum 2022. aastal 303 eurot 38 senti.

Statistikaameti kodulehel on selgitatud, et arvestuslik elatusmiinimum on absoluutse vaesuse

piiriks ning see väljendab miinimumvajaduste rahuldamise rahalist maksumust. Absoluutse

vaesuse piir arvutatakse ekvivalentnetosissetuleku alusel, mis võtab arvesse leibkonna

koosseisu (esimese täiskasvanud liikme kaal 1, iga järgmise vähemalt 14-aastase liikme kaal

0,7 ja kõigi alla 14-aastaste kaal 0,5) ehk leibkonna kogusissetulek on jagatud

leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Arvestades, et kostjal oli krediidi võtmise ajal

ka kaks ülalpeetavat, ei saanud olla vastutustundlik krediidi andmine, kus kolmeliikmelise

leibkonna jaoks jääb pärast kohustuste mahaarvamist 351 eurot 10 senti. Minimaalseks

arvestuslikuksmiinimumiks kostja leibkonna puhul oleks olnud 606 eurot 76 senti juhul, kui

mõlemad kostja lapsed olid alla 14-aastased. Krediidivõtja krediidivõime hindamisel ei saa

lähtuda pelgalt sissetuleku osakaalust, mis jääb krediidivõtjale pärast kohustuste

mahaarvamist. Nagu nähtub, võib ka üle 50% sissetulekust jääv summa olla kõiki asjaolusid

arvestades ilmselgelt ebapiisav, et pidada krediidivõtjat maksevõimeliseks. Sellest tulenevalt

on hageja ilmselgelt rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

13. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne.

Hageja on kohtule juba 29. jaanuaril 2025 esitatud hagiavalduses märkinud, et juhul, kui

kohus leiab, et krediidi väljastamisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis

esitab hageja VÕS § 4034 lg 7 järgse ümberarvestuse. Ümberarvestuse kohaselt on hageja

nõue 2340 eurot 50 senti, s.o väljastatud krediit 6300 eurot, millest maha arvestatud kõik

tagasimaksed krediidisumma katteks summas 3959 eurot 50 senti.

Kohus peab vajalikuks märkida, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei ole

hagejal õigust nõuda muid tasusid, kui põhivõlgnevust ja seaduses sätestatud intressi. Seega ei

ole hagejal õigust nõuda ka lepingutasu. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja väljastanud

kostjale laenu mitte 6300 eurot, vaid 6205 eurot 50 senti (dtl 48), arvestades laenust

lepingutasu maha. Seega oleks kostja võimalik võlgnevus 2246 eurot (6205,50–3959,50),

mitte hageja poolt arvestatud 2340 eurot 50 senti.

14. Pooled esitasid kohtule 28. märtsil 2025 kompromissi. Kohus palus täpsustada summade

kujunemist.

Hageja on 17. aprillil 2025. a kohtule selgitanud nõudesumma kujunemist ning täpsustanud, et

kostja tasus 5. märtsil 2025, s.o juba kohtumenetluse ajal, kohustuse katteks 2800 eurot, mille

hageja arvestas põhinõude katteks. Seega vähenes hagiavalduses esitatud krediidisumma nõue

4164 eurot 57 senti 2800 euro võrra – jääk 1364 eurot 57 senti.

Kohus leiab, et kuivõrd hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

ümberarvestuse kohaselt on hageja nõue kostja vastu 2246 eurot ning kostja on 5. märtsil

2025 tasunud hagejale 2800 eurot, on hageja nõue kostja vastu rahuldatud. See tähendab, et

ümberarvestatud nõuet ja tasutud summasid arvesse võttes ei ole hagejal enam kostja vastu

nõuet.

Kõike eespoolöeldut arvestades tuleb hageja hagi jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

15. TsMS § 173 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja menetluskulude rahalise suuruse

kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus

samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

16. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja

menetluskulusid rahaliselt ega hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude

nimekirja. Lähtudes eeltoodust kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Anastassia Stalmeister

kohtunik