3-25-4751/8 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Määruse tegemise aeg ja koht

11. märts 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4751

Haldusasi

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Menetlustoiming

EKÕK Tallinna Jumalaema Sündimise (Kaasani) Kogudus kaebus

Maksu- ja Tolliameti 16.12.2025 maksuteate nr 2025490326

tühistamiseks

Kaebaja – EKÕK Tallinna Jumalaema Sündimise (Kaasani)

Kogudus, esindaja Ljudmila Bariševski

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Ülle Ilves

Menetluse lõpetamine

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada haldusasjas nr 3-25-4751 menetlus.

2. Tagastada

EKÕK Tallinna Jumalaema Sündimise

(Kaasani) Kogudusele tasutud riigilõiv 70,89 eurot.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest.

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas EKÕK Tallinna Jumalaema Sündimise (Kaasani) Kogudust

tasuma 16.12.2025 maksuteatega nr 2025490326 maamaksu 2 363,01 eurot.

2. EKÕK Tallinna Jumalaema Sündimise (Kaasani) Kogudus esitas 30.12.2025 Tallinna Halduskohtule

kaebuse MTA 16.12.2025 maksuteate nr 2025490326 tühistamiseks.

3. MTA tunnistas 02.02.2026 MTA maksuteate nr 2025490326 kehtetuks. MTA taotles menetluse

lõpetamist halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel.

4. Kaebaja nõustus 16.12.2025 maksuteate nr 2025490326 tühistamisega. Kaebaja palus jätkata

menetlust tuvastamisnõudega. Kuigi rahaline nõue praegusel ajal puudub, ei ole saavutatud õigusselgust

põhimõttelises küsimuses, mis puudutab pühakodade maamaksu vabastuse ulatust (maamaksuseaduse

(MaaMS) § 4 lg 1 p 5). Kaebaja soovib tuvastada MaaMS § 4 lg 1 p 5 kohaldatavuse kogu kinnistule.

Kaebajal on põhjendatud huvi jätkata vaidlust tuvastamiskaebusega, kuna vastustaja on selgelt

väljendanud kavatsust jätkata pühakodade maamaksuvabastuse kitsendavat tõlgendamist. Kuna

vastustaja tühistas 2025. a maksuteate üksnes MaaMS § 4 lg 1 p 9 alusel, on kaebaja õigused jätkuvalt

ohustatud uue ebaseadusliku maksuteate esitamisega 2026. aastal. Alates 01.01.2026.a jõustunud

MaaMS § 4 lg 1 p 9 sätestab, et riigi omandis olev ühiskondlike ehitiste maa on maksuvaba vaid juhul,

kui seda kasutatakse pühakoja otstarbel. Kuna vastustaja leiab endiselt, et „pühakoja otstarve“ piirdub

1

vaid hoonealuse maaga (294 m2), on tõenäoline, et vastustaja esitab 2026. aastal uue maksuteate kinnistu

ülejäänud osa (2601 m2) maksustamiseks. Pühakoda koos selle juurde kuuluva maaga on terviklik üksus,

mis on olnud maksuvaba üle 30 aasta. Vastustaja loodud uus tõlgendus, mis eristab hoonealust maad ja

seda teenindavat maad, on meelevaldne ja vastuolus senise praktikaga. Samas palus kaebaja mõista

vastustajalt välja menetluskulud.

Kaebaja on valmis loobuma menetluskulude nõudest juhul, kui vastustaja nõustub kaebaja esitatud

tuvastusnõudega.

5. Vastustaja esitas 09.02.2026 seisukohad kaebaja täiendavatele seisukohtadele. On kaheldav, kas

16.12.2025 maamaksuteate õigusvastasuse tuvastamiseks menetluse jätkamine on vajalik kaebaja õiguste

kaitseks. MaaMS § 4 lg 1 p 9 sõnastuses, mis andis maksuvabastuse riigi omandis olevalt ühiskondlike

ehitiste maa sihtotstarbega maalt, kehtis ajavahemikul 01.01.2013– 31.12.2025, mistõttu ei saa seda sätet

pidada ajutiseks. Alates 01.01.2026 muutus sätte sõnastus. Maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu

(437 SE) seletuskirja kohaselt oli muudatuse eesmärgiks kaotada eraõiguslikest isikutest maakasutajate

ebaaus konkurentsieelis ja siduda maksuvabastus maa kasutamisega. See tähendab, et kaebaja jaoks ei

saa edaspidi tekkida samasugust olukorda nagu 2025. maksuteate puhul ning kohtuvaidlus toimuks sätte

üle, mida senisel kujul enam ei eksisteeri.

6. Kaebaja esitas 12.02.2026 taotluse täienduse. MaaMS § 4 lg 1 p 9 ei ole asjassepuutuv säte. Kaebaja ei

ole palunud ega soovi tuvastada, mis on MaaMS § 4 lg 1 p 9 sisu või selle mõte. Kaebaja soovib

tuvastada, et kaebajal on õigus maamaksu vabastusele kogu kinnistu (Liivalaia tn 38, Tallinn) ulatuses

MaaMS § 4 lg 1 p 5 alusel ja mitte MaaMS § 4 lg 1 p 9 alusel.

7. MaaMS § 4 lg 1 p 5 on kehtinud juba enne 2013.a., kirikud on saanud arvestada kehtiva maamaksu

vabastusega. Vastustaja püüab suunata kaebajat nõustuma tõlgendusega, mille kohaselt on kaebajale

kehtinud maksuvabastus mitte MaaMS § 4 lg 1 p 5, vaid MaaMS § 4 lg 1 p 9 alusel, eesmärgiga välistada

hilisemates vaidlustes kaebaja tuginemise MaaMS § 4 lg 1 p-le 5. Seega toimus maksuteate tühistamine,

et vältida sisulist vaidlust ja kohtuotsust pühakodade maavabastuse (MaaMS § 4 lg 1 p 5) ulatuse üle.

Ainus kaebajale kättesaadav viide faktilisele tõlgenduse muutusele pärineb avalikust meediast

(08.11.2025 ERR uudis), mis kirjeldab, kuidas vastustaja on asunud vabastama üksnes kirikuhoone alust

maad. Olukorras, milles vastustaja seisukohad on selgelt vastuolulised, jääkski asjas menetlust jätkamata

ja tuvastusotsust tegemata, maksuhaldurile võimalus jätkata meelevaldset ja loomingulist praktikat

maksuteadete väljastamisel.

8. Eelnõu 437 SE seletuskirjast nähtuvalt on sellega kavandatud muudatuste fookus kohalike

omavalitsuste finantsautonoomia suurendamisel, andes neile õiguse kehtestada kõrgemaid

maksumäärasid ja otsustada maamaksu aastase kasvu piirmäärade üle. See puudutab maksustatavat

maad, mitte seadusega sätestatud vabastusi, kuivõrd nimetatud eelnõuga ei ole kavandatud ega ka

muudetud MaaMS § 4 lg 1 p 5. Nimetatud eelnõu asjassepuutumatust möönab ka vastustaja ise. Jääb

arusaamatuks, kelle suhtes või millist konkurentsieelist kaebaja võiks omada. Kaebaja tegutseb kinnistul

alates 1721. a, millal on kirik ehitatud. Kirikuhoone ja selle abihooned on muinsuskaitse all ning on

üksteisest nö lahutamatu ansambel. Kui kaebaja otsustaks alustada äritegevusega, ei saa ta seda teha tema

valduses oleval kinnistul.

9. MaaMS § 4 lg 1 p 9 ei ole asjassepuutuv ja oleks tegemist ka ebavõrdne kohtlemisega. Kinnistu

kuulub riigile. Teadaolevalt ei tegutse kõik kirikud riigile kuuluval maal. Kui pühakoda kuuluks näiteks

kirikule, ei oleks MaaMS § 4 lg 1 p 9 üleüldse kohaldatav. See tähendaks, et pühakodade maksuvabastus

sõltuks maa omandivormist, mitte selle pühast otstarbest. Pühakoja maamaksuvabastus peab laienema

kõigile kogudustele võrdselt ja omandivormist sõltumata.

KOHTU PÕHJENDUSED

2

10. HKMS § 152 lg 1 p 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud

haldusakt on kehtetuks tunnistatud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust käesoleva

paragrahvi lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või

toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja

kaebaja seda taotleb. MTA tunnistas 02.02.2026 MTA maksuteate nr 2025490326 kehtetuks. Seega on

kaebuse esitamise eesmärk saavutatud.

11. HKMS § 152 lg 2 järgi kohus ei lõpeta menetlust käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel, vaid

jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise

õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

Kaebaja ei nõustunud haldusasja menetluse lõpetamisega ning soovis jätkata haldusasja menetlust

tuvastamisnõudega.

12. Riigikohus on selgitanud 28.10.2020 määruses nr 3-20-580, p 12, et kohus, kes otsustab kaebuse

muutmise lubatavuse üle, HKMS § 152 lg 2 alusel ei ole seotud tuvastamiskaebuse esitamise

piirangutega, mis on sätestatud HKMS § 45 lg-s 2; küll aga peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema

kaebaja õiguste kaitseks vajalik.

13. Kaebaja soovib tuvastusnõude menetlemist preventiivsetel eesmärkidel, kuna vastustaja väljendas

kavatsust jätkata pühakodade maamaksuvabastuse kitsendavat tõlgendamist, st üksnes hoone aluse maa

osas, millest tulenevalt tuleb kaebajal ka 2026. a tasuda maamaksu kogu kinnistu eest, va hoone aluse

maa eest.

14. Vaadeldav kinnistu on 100 % ühiskondlike ehitiste maa sihtotstarbega (dtl 46, 52). Kuni 31.12.2025

kehtinud MaaMS § 4 lg 1 p 9 järgi ei maksta maamaksu riigi omandis olevalt ühiskondlike ehitiste maa

sihtotstarbega maalt. Alates 01.01.2026 kehtiv MaaMS § 4 lg 1 p 9 sätestab, et maamaksu ei maksta riigi

omandis olevalt ühiskondlike ehitiste maa sihtotstarbega maalt, kui seda maad kasutab riigiasutus,

kohaliku omavalitsuse asutus või juriidiline isik käesoleva lõike punktis 2, 3, 5 või 8 nimetatud otstarbel.

MaaMS § 4 lg 1 p 5 järgi ei maksta maamaksu kirikute ja koguduste pühakodade aluselt maalt. MaaMS §

4 lg 1 p 9 seletuskiri täpsustab, et maamaksu ei pea maksma riigiomandis ühiskondlikku maad lepingu

alusel kasutavad välisriikide saatkonnad, rahvusvahelised organisatsioonid ja kirikud, kogudused, kui

maakasutus vastab MaaMS § 4 lõike 1 punktidele 2, 3, 5 ja 8. Nimetatust tuleneb üheselt, et kirikutel

puudub kohustus maksta maamaksu. Sättest ega seletuskirjast ei nähtu, et maksuvabastus oleks piiratud

vaid hoonealusega maaga ja ei laiene kogu kinnistule. Pühakoja aluse maana tuleb käsitleda kogu

kinnistut, millel pühakoda paikneb.

15. Arvestades eelnevat, puudub vajadus jätkata menetlust MTA 16.12.2025 maksuteate nr 2025490326

õigusvastasuse tuvastamiseks preventiivsetel eesmärkidel. Juhul, kui vastav nõue siiski kaebajale

esitatakse, on kaebajal võimalik seda vaidlustada.

16. Kohus keeldub kaebuse muutmise vastuvõtmisest ning lõpetab haldusasja menetluse HKMS § 152 lg

1 p 4 alusel.

17. HKMS § 104 lg 5 p 4 alusel tasutud riigilõiv tagastatakse kui kohus lõpetab menetluse käesoleva

seadustiku § 152 lõike 1 punkti 2 või 4 alusel. Kaebaja on 30.12.2025 tasunud riigilõivu 70,89 eurot, mis

tuleb tagastada.

18. HKMS § 108 lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

käesoleva seadustiku § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud

haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei

olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kaebaja esitas 05.02.2026 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks

(dtl 61). Sama taotluse juurde ei ole kaebaja lisanud menetluskulusid tõendavaid dokumente, so

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente (vt HKMS § 109 lg 1). Seetõttu ei ole menetluskulud

väljamõistetavad. Kohus jätab menetlusosaliste menetluskulud (sh kaebaja võimalikud õigusabikulud)

menetlusosaliste endi kanda.

3

19. Toimetada kohtumäärus menetlusosalistele kätte.

(allkirjastatud digitaalselt)

4