2-21-9745/58 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. märts 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-9745

Tsiviilasi

N.D hagi Eesti Vabariigi ja E.U vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 17. aprilli 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N.D apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) N.D (ik XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Raiko Paas

Vastustajad (kostjad)

Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu)

E.U (ik XXX)

Kostjate lepinguline esindaja Agu Rillo

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 17. aprilli 2025 otsus muutmata.

2. Jätta N.D apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud N.D kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. N.D (hageja) esitas 17. juunil 2021 Eesti Vabariigi (kostja I) ja E.U (kostja II) vastu

tervisekahju hüvitamise nõude.

Hageja nõuab kostjalt I ja kostjalt II tervishoiuteenuse osutamise lepingu ja hoolsuskohustuse

rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju või alternatiivselt õigusvastaselt tekitatud

mittevaralise kahju hüvitist, kummaltki kostjalt 1000 eurot, ning kostjate kohustamist tagada

hagejale viivitamatult neurokirurgi konsultatsioon.

Hagejal tekkisid vangistuses alaseljavalud, mille vaigistamiseks anti talle valuvaigisteid.

Eriarsti juurde saamiseks kulus 1,5 aastat. 23. augustil 2020 selgitas kostja II hagejale, et tal

on vaja neurokirurgi konsultatsiooni. Juunis 2021 küsis hageja oma meditsiinikaardi koopiat,

millelt selgus, et kostja II on teinud kaardile sissekande, et hageja väidetavalt vabaneb aasta

alguseks ja läheb seejärel ise eriarsti juurde. Sellist juttu ei ole aga olnud, hagejal on veel

jäänud mitu aastat karistust kanda. Seega ei ole kostjad meelevaldselt pikema aja jooksul

taganud hagejale tervishoiuteenust, mis on tekitanud hagejale kannatusi ja moraalset kahju.

Lisaks tekkisid hagejal köha ja hingamisraskused, mille tõttu hageja ei saanud normaalselt

magada. Kostjad midagi ette ei võtnud, vaid katsetasid hageja peal erinevaid ravimeid. Alles

21. juunil 2020 andis kostja II hagejale saatekirja pulmonoloogile, vastuvõtt toimus 25.

augustil 2020 ja hagejal diagnoositi bronhiaalne astma. Pulmonoloogi määratud ravimi

(inhalaatori) andis kostja I hagejale alles 3. septembril 2020. Eelnevalt andsid kostjad hagejale

aasta ja seitsme kuu vältel valesid ravimeid, kahjustades hageja tervist, tekitasid kannatusi ja

seeläbi moraalset kahju.

Juba 10. mail 2019 oli hagejal köha ilma palavikuta, sama 27. oktoobril jne. Eksperdi sõnul

pidi kuivast köhast ja palaviku puudumisest järeldama, et hagejal ei ole viirusinfektsiooni

ning otsima muud diagnoosi ja ravi. Eksperdi hinnangul põhjustas köha kaebajale vaevusi ja

elukvaliteedi langust.

Karistuse kandmine ei tohi kinnipeetavale põhjustada rohkem kannatusi või ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega (vangistusseaduse (VangS) §

41 lg 1). Sellest kohustusest kinnipidamine on kostjate kohustus, kuid nad on seda rikkunud.

Hageja ja kostjate vahel on sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping võlaõigusseaduse

(VÕS) § 9 lg 1, § 11 lg 1 ja § 759 mõttes. Kostjad rikkusid kohustust tagada hagejale

õigeaegselt pädeva arsti teenus ja ravi. Hageja piinles valude ja õhupuuduse käes ning kartis

oma elu pärast. Kui hageja oleks kohe suunatud pulmonoloogi juurde, oleks ta saanud varem

õige ravi ja kahju poleks tekkinud. Neurokirurgi konsultatsiooni ei ole hagejale seni tagatud.

Asjaolu, et kostja II tegi ravikaardile vale sissekande, saab pidada raviveaks ja

dokumenteerimiskohustuse rikkumiseks.

Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

2. Kostjad vaidlevad hagile vastu ja paluvad jätta see rahuldamata. Hagejale on vanglas

osutatud asjakohast ja õiget tervishoiuteenust.

Hagi kostja II vastu tuleb jätta rahuldamata. Kuni 1. juulini 2024 oli tervishoiuteenuse

osutajaks vangla ning kinnipeetav sai nõude esitada ainult tervishoiuteenuse osutaja, mitte

paralleelselt arsti vastu.

Hagi on ka sisuliselt põhjendamatu. Kostjad ei ole tekitanud hagejale mittevaralist kahju, teda

on ravitud vähemalt vastavalt arstiteaduse keskmisele tasemele. VÕS § 770 lg 1 kohaselt

vastutab tervishoiuteenuse osutaja eelkõige diagnoosi- ja ravivigade eest ning seda juhul, kui

ta on veas süüdi.

Minimaalselt peab hageja tõendama, et tervishoiuteenus ei vastanud keskmisele arstiteaduse

tasemele (raviviga), hagejal tekkis kahju ning raviviga ja kahju on omavahel põhjuslikus

seoses. VÕS § 773 lg 3 järgi on ravivea tõendamiskoormis hagejal. Sama paragrahvi neljanda

lõike kohaselt peab hageja tõendama ka kahju tekkimist või selle vähemalt usutavaks tegema.

Alles pärast seda saab tervishoiuteenuse osutaja tõendada süü puudumist.

VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab hageja mh tõendama, et vangla ja vangla arst oleks pidanud

tegema hageja soovitud otsustuse kiiremini. Tõendiks ei saa olla hageja subjektiivne arvamus,

millal tema arvates oleks tulnud tervishoiuteenust osutada.

Kinnipeetava saatmise vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde ja muud

tervishoiuteenuse üldist korraldust puudutavad küsimused otsustab vangla, mitte konkreetne

arst. Neurokirurgi vastuvõtule registreeriti hageja juba enne hagiavaldusest teada saamist 22.

juulil 2021.

Seljavalu on olnud hageja püsiv kaebus juba alates 2012. aastast, talle on korduvalt tehtud

uuringuid. 2013. aastast kuni jaanuarini 2016 viibis hageja vabaduses ja kostjatele ei ole

teada, kas ta selle aja jooksul arsti poole pöördus või avaldub probleem ainult vanglas. Kuna

2021. aasta alguses toimus hageja ennetähtaegse vabanemise menetlus, on usutav, et ta võis

25. augusti 2020 vastuvõtul öelda, et läheb vabanedes ise arsti juurde.

Hageja ei ole ka kuidagi tõendanud, et kostjad oleks hageja köha valesti ravinud või olnud

viivituses hageja suunamisega pulmonoloogi vastuvõtule. Pulmonoloogi juurde suunamisest

21. juunil 2020 kuni arsti juurde viimiseni 25. augustil 2020 ei olnud vangla viivituses, köha

puhul ei saadeta inimest esimese asjana kliinikusse. Vanglale teadaolevalt ei ole pulmonoloog

teinud vanglas osutatud ravile etteheiteid.

Ei ole tõendatud, et vanglas hagejale osutatud ravi oleks kuidagi tema tervist kahjustanud või

olnud muul moel ebaõige. Hageja taotletud ekspertiis raviviga ei tuvastanud ning kostjad

nõustuvad ekspertiisi järeldusotsusega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 17. aprilli 2025 otsusega hagi rahuldamata ning ekspertiisikulu

Eesti Vabariigi kanda ja muud menetluskulud hageja kanda.

Hageja heidab kostjatele ette, et talle jäeti tagamata vajalik tervishoiuteenus (mitteefektiivsed

ravivõtted, raviviga), rikuti sellega tervishoiuteenuse osutamise lepingut ja hoolsuskohustust

ning kahjustati hageja füüsilist ja vaimset tervist. Kaebused puudutavad seljavalu ja köha ning

hagejale osutatud tervishoiuteenust jaanuarist 2019 kuni detsembrini 2020. Sel ajal kehtinud

VangS § 49 lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 2¹ kohaselt

korraldati tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades

vangistusseadusest tulenevaid erisusi.

Kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele saab kohaldada võlaõigusseaduse

tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, kuid lepinguga iseenesest tegu ei ole.

Kinnipeetaval puudub lepingu sõlmimisele omane vabadus valida teist lepingupoolt, ka on

teenuse rahastamine korraldatud lepingule mitteomaselt. Seega on õigem rääkida seaduse

alusel tekkivast kinnipeetava ja riigi vahelisest lepingulaadsest võlasuhtest, mille raames on

kinnipeetaval õigus saada tervishoiuteenust ja riigil kohustus tagada kinnipeetava ravi. Muus

osas saab aga sellele võlasuhtele kohaldada tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid (vt

RKÜKm 28. juuni 2021 nr 3-21-30/19, p 25).

Kuigi Riigikohtu üldkogu leidis, et kõiki kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse

osutamisega seotud vaidlusi on pädevad lahendama halduskohtud, tuli menetlusökonoomia

põhimõtet ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise

seaduse § 2 lg-t 4 arvesse võttes lahendi tegemise ajal (s.o 28. juunil 2021) maakohtu

menetluses olevad kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud kohtuasjad

maakohtus lõpuni lahendada. Kuna hageja esitas hagi 17. juunil 2021, tuli vaidlus lahendada

maakohtul.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt saab hageja nõuda nõuetele mittevastava

tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist eelkõige tervishoiuteenuse osutamise lepingu

rikkumise tõttu, kuid tervisekahjustuse tekitamise korral võib tervishoiuteenuse osutaja VÕS

§ 1044 lg-st 3 tulenevalt vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel (VÕS § 1043

jj). Tervishoiuteenus pidi VÕS § 762 järgi vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja

seda tuli osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju

hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused:



tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1);



lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1);



patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134);



rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);



mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga

(VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1);



mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale

ettenähtav (VÕS § 134 lg 1) (vt RKTKo 27. veebruar 2019 nr 2-17-12477/109, p

13.1).

VÕS § 770 lg 4 kohaselt peab hageja tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või

ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab, et õige

diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud (vt RKTKo 31. jaanuar 2018 nr 2-15-8533).

Diagnoosi- või ravivea tuvastamisega VÕS § 770 lg 1 alusel kaasneb eelduslikult VÕS § 762

järgne tavaliselt oodatava hoolsuse puudumise tuvastamine (süü tuvastamine), sest

tervishoiuteenuse osutajalt oodatav hoolsus on osa lepingulisest kohustusest.

Maakohtu hinnangul ei ole hageja väidetud asjaolud tõendamist leidnud.

Tsiviilasjas läbi viidud ekspertiisi järelduse kohaselt on Viru Vangla (meditsiiniosakond) kui

tervishoiuteenuse osutaja reageerinud hageja seljavalu ja köha kaebustele ning ravinud teda

vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele, raviviga jaanuarist 2019 kuni detsembrini 2020 tehtud

ei ole, seljavalu ja köha ravimisega ning köha põhjuste/astma diagnoosimisega

põhjendamatult viivitatud ei ole (dtl 370–371, 396).

Ekspertiisi kohaselt diagnoositi hagejal seljaaju närvijuurte haigestumus (radikulopaatia)

2016. aastal, lülisambalülide haigestumus (spondülopaatia) 2017. aastal ning raviks määrati

Arcoxia ja Meloxicam. 25. oktoobril (õige on jaanuaril) 2020 fikseeris kostja II hagejal

nimmevalu ja andis saatekirja neuroloogi vastuvõtule. 25. juunil 2020 viibis hageja

neuroloogi vastuvõtul, neuroloogi diagnoositud radikulopaatia ja raviks määratud Arcoxia

näitab varasema ravi jätkamist ning varem osutatud raviteenuse vastamist arstiteaduse üldisele

tasemele. Ekspertide sõnul on radikulopaatia ja täpsustamata astma kroonilised haigused,

millest täielikku tervenemist ei esine. 2019–2022 on hageja ravi korrigeeritud vastavalt

haiguste kulule ja patsiendi seisundile, kuid ravi ei ole täielikult muudetud. Maakohtul

puudub alus kahelda ekspertide pädevuses või hinnangute objektiivsuses. 17. märtsi 2025

kohtuistungil kinnitas hageja, et praegu probleeme seljaga ei ole (dtl 421), seega

tervisekahjustust ei ole.

23. augustil 2020 hageja ravikaardile kostja II tehtud kanne, nagu oleks hageja loobunud

operatsioonist ning avaldanud soovi pöörduda ise vabaduses arsti poole, on usutav, sest

kostjate sõnul toimus 2021. aasta algul hageja ennetähtaegse vabanemise menetlus. Hageja ise

märkis kohtuistungil, et kojuminekust oli juttu, kuigi ta ei olnud kindel, et ta vabastatakse (dtl

329).

Hageja väitis kohtuistungil, et tema peamine probleem on köha ja nohu (dtl 329), kuigi

hagiavalduses hageja nohule ei viita, vaid heidab kostjatele ette ebaadekvaatset köha ja astma

ravi ning diagnoosimise ja raviga viivitamist. 7. detsembri 2021 kohtuistungil kinnitas hageja,

et praegu hingamisraskusi ei esine (dtl 331), 17. märtsi 2025 kohtuistungil, et tervislik seisund

on väga hea, probleeme köha, astma või seljaga ei ole (dtl 420–421). Ekspertiisi kohaselt on

Viru Vangla kui tervishoiuteenuse osutaja reageerinud hageja kaebustele köha kohta ja

ravinud teda vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele (dtl 370 jj). Kuivõrd kopsuarsti

diagnoositud haigus ja ravi ei erinenud Viru Vangla arsti E.U diagnoosist ja ravist, ei ole

köha ravimisel jaanuarist 2019 kuni detsembrini 2020 tehtud ravi- ega diagnoosiviga.

Ekspert möönis, et mai-juuni 2020 haigusjuhtumi puhul võis astma peale mõelda, kuid ei

kinnitanud, et ravi oli vale. Samas märkis ekspert ka, et astma varasem ravi oleks parandanud

hageja enesetunnet (dtl 423). Ekspert selgitas, et kuna domineeris köha ja teisi sümptomeid ei

olnud, ei osatud arvata, et probleemiks on astma (dtl 423). Maakohus järeldas, et hageja

sümptomitele tuginedes ei olnud astma diagnoos tol hetkel ilmselge. Lisaks ei olnud hageja

ravita, tema vaevusi leevendati, seega ei saa maakohtu hinnangul heita kostjatele ette

hoolsuskohustuse rikkumist. Samuti selgub eksperdi ütlustest, et astma peale oleks tulnud

mõelda alates 29. maist 2020, kui hageja sai bronhi laiendavat Retaphylliini, ning astma ravi

algas juba 17. juunil 2020 kui hageja sai inhalaatori ja Ventolini ehk kaks kuud enne

pulmonoloogi vastuvõttu, mistõttu astma diagnoosimise ega raviga põhjendamatut viivitust ei

olnud. Eksperdi hinnangul põhjustas see, et kohe astmaravimeid ei saadud, vaevusi, kuid

kopsufunktsiooni halvenemist ega astma süvenemist see ei põhjustanud (dtl 424).

Maakohus leidis ekspertide hinnangule tuginedes, et tervishoiuteenuse lepingu rikkumine ja

hageja tervise kahjustamine ei ole tõendamist leidnud. Ükski teine tõend ekspertide

seisukohta ümber ei lükanud. Puudub alus väita, et kostjad olid hageja ravimisel ja oma

kohustuste täitmisel hooletud või osutatud tervishoiuteenus ei vastanud arstiteaduse üldisele

tasemele. Eelnevast tulenevalt ei saa kostjatele kohustuste rikkumist ja hagejale süülist kahju

tekitamist ei lepingu ega õigusvastase kahju tekitamise sätete alusel ette heita, seega ei ole

hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 17. aprilli 2025 otsuse

tühistamist ning hagi täielikku rahuldamist, kummaltki kostjalt hageja kasuks 1000 euro

suuruse kahjuhüvitise väljamõistmist ja menetluskulude jätmist kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tulnuks asjaolude ja tõendite kohaselt teha

teistsugune otsus. Maakohus ei hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt,

mis on viinud asjas ebaõige lahendi tegemiseni.

Eksperdi suuliselt antud selgitused ei ole kirjalikust ekspertarvamusest vähem kaalukad ega

madalama usaldusväärsusega. Eksperdi sõnul oleks tulnud palaviku puudumisest järeldada, et

hageja köha näol ei ole tegemist viirusinfektsiooniga. Maakohus sellele otsuses tähelepanu ei

pööranud. Hagejal oli köha ilma palavikuta 10. mail 2019, järgmisel korral 27. oktoobril jne.

Ekspert selgitas istungil, et oleks tulnud otsida muud diagnoosi ja ravi.

Ka ütles ekspert, et köha põhjustas hagejale vaevusi ja elukvaliteedi langust. Seetõttu on

apellandi mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud.

Eelnevast tulenevalt ei saa kuidagi asuda seisukohale, et kaebaja haigus (astma) diagnoositi ja

raviti arvestades arstiteaduse üldist taset.

Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et ei taotle, et talle tagataks viivitamatult neurokirurgi

konsultatsioon.

5. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata ja

menetluskulude hageja kanda jätmist.

Kostjad juhivad tähelepanu sellele, et hageja on apellatsioonkaebuses nõuet suurendanud.

Kostjate arusaamise järgi on apellatsioon esitatud ainult maakohtu otsuse selle osa peale, mis

puudutas köha, mis diagnoositi lõpuks astmana. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, mis

puudutas seljavaevuste väidetavat ebaõiget ravi ja selle eest hüvitise välja mõistmata jätmist.

Maakohtus nõudis hageja kummaltki kostjalt hüvitiseks 1000 eurot, kuid nõue hõlmas nii

seljavaevuste kui ka köha ravi. Kui pidada nõudeid võrdväärseteks, siis on hageja nõuet köha

ravi osas kahekordistanud, nõudes poole hagiavalduse mahu eest sama suurt hüvitist.

Hageja ei erista kummagi kostja vastutuse osa. Vangla kui tervishoiuteenuse osutaja vastutust

ei saa automaatselt üle kanda arstile, nõue kostja II vastu tuleb juba seetõttu jätta rahuldamata.

Maakohtu otsusel ei ole apellatsioonis ette heidetud puudusi, ka räägib hageja apellatsioonis

endale vastu. Kostjad nõustuvad, et eksperdi istungil suuliselt antud ütlused on võrreldavad

kirjaliku ekspertarvamusega, kuid hageja nõuab, et eelistataks suuliselt antud ütlusi.

Maakohus ei hinnanud eksperdi esile toodut valesti ega ühekülgselt. Istungil hüpoteetilistele

küsimustele vastates ei lükanud ekspert ümber kirjalikus ekspertiisiaktis tõdetut, et raviviga ei

esinenud. Ekspert tõi välja, et ükski köhaepisood ei olnud pikem kui järjestikku kaheksat

nädalat, hageja ei esitanud tõendeid vastupidise kohta. Hagejat ei jäetud ühegi haigusjuhtumi

korral ravita ning prooviti erinevaid lähenemisi, et vaevusi leevendada. See ei tähenda

automaatselt raviviga, kui ka hüpoteetiliselt mõne teise võttega oleks võinud varem jõuda

tervisemure põhjuseni. Oluline on, ja mida ka eksperdid jaatasid, et tervishoiuteenuse osutaja

tegevus oli keskmisele kvaliteedile vastav.

Kostjad nõustuvad maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist, mistõttu tuli hagi

rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus

tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad hageja kanda.

7. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust kohaldada materiaalõigust maakohtust erinevalt,

anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu

järeldustega võrreldes teistsugusele seisukohale. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu

otsuse põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks

neid korrata.

8. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus ei pööranud tähelepanu eksperdi

kohtuistungil köha ravimise kohta antud ütlustele. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu.

Maakohus analüüsis eksperdi kohtuistungil köha diagnoosimise ja ravi kohta antud selgitusi

vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s 20. Muu hulgas viitas maakohus eksperdi selgitustele, et

kuna hagejal peale köha teisi sümptomeid ei olnud (õhupuudus, vilinad rinnas, märgitud on

vesikulaarne hingamine), ei osatud arvata, et probleemiks on astma; hagejale esialgu määratud

Ventolin on ka hea ravim; pärast bronhi laiendava Retaphylliini manustamist ja hageja

enesetunde paranemist oleks pidanud astma peale mõtlema, kuid eksperdi kinnitusel oli ravi

tol hetkel adekvaatne (dtl 448); samuti et kaks kuud ei olnud asjaolusid arvestades

pulmonoloogi vastuvõtule pääsemiseks pikk aeg (dtl 449).

Järeldades, et astma diagnoosimise ega raviga põhjendamatut viivitust ei olnud, tugines

maakohus just eksperdi suulistele ütlustele, et astma peale oleks tulnud mõelda alates 29.

maist 2020 kui hageja sai Retaphylliini ning astma ravi tegelikult algas juba 17. juunil 2020,

kui ta sai inhalaatori ja Ventolini ehk kaks kuud enne pulmonoloogi vastuvõttu (dtl 449).

Hageja väide, et eksperdi sõnul oleks pidanud palaviku puudumisest hageja köha puhul

järeldama, et see pole viirusinfektsioon, ja otsima muud diagnoosi ja ravi, ei ole päris õige.

Ekspert ütles kohtuistungil mh järgmist:



„Viimased episoodid olid alaäge köha. Siis võis tegelikult astma peale ehk mõelda,

aga kuna see oli viiruste periood sügisel, siis mõeldi viirusinfektsioonide peale. Ja

kuna episood ei kestnud rohkem kui 8 nädalat, siis see ei olnud krooniline köha ja ei

mõeldud astma peale.“ (dtl 422)



Varem käsitleti seda köha kui ägedat ja alaägedat köha, mille puhul ei ole näidustatud

astma teste.“ (dtl 422)



„Ja teine asi, et tal ei olnud ka kõrget palavikku. Võis mõelda, et on midagi muud,

mitte viirusinfektsioon.“ (dtl 426)

Ekspert ütles sisuliselt, et kui köha ei kadunud, oleks mingist hetkest alates võinud hakata

muu diagnoosi peale mõtlema, mitte ei väitnud kindlalt, et viirusinfektsiooni puudumise

järeldus tuli teha. Ekspert ei väljendunud kategooriliselt, vaid püüdis oletada hagejaga

tegelenud meditsiinipersonali mõttekäike, kellel ei olnud enne kõigi analüüside tegemist seda

täiendavat infot, mis eksperdil tagantjärgi on.

Seega leidis maakohus õigesti, et eksperdi suulised ütlused ei lükanud ümber kirjalikus

ekspertarvamuses väljendatud hinnangut, et raviviga ei tehtud ja hageja ravi oli keskmisele

kvaliteedile vastav.

9. Veel leiab hageja apellatsioonkaebuses, et kuna eksperdi sõnul põhjustas köha hagejale

vaevusi ja elukvaliteedi langust, on mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud.

Maakohus on põhjendatult viidanud, et mittevaralise kahju hüvitamise üheks eeldus on

tervishoiuteenuse osutaja süü, eelkõige diagnoosi- ja raviviga ning patsiendi teavitamise ja

tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumine (VÕS § 770 lg 1). Praeguses asjas tuvastas

maakohus, et diagnoosi- ja raviviga ei ole tehtud ning muid rikkumisi ei ole hageja väitnud,

mistõttu mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.

10. Kostjad viitavad vastuses apellatsioonkaebusele, et hageja nõuab kaebuses ikka

kummaltki kostjalt hüvitist 1000 eurot, kuigi ei vaidlusta maakohtu otsuse seda osa, mis

puudutab seljavaevuste ravi, millest saab järeldada et hageja on nõuet suurendanud. Kuna

ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsuse muutmiseks ja hagi rahuldamiseks alust ei ole, ei

pea ringkonnakohus vajalikuks hageja nõude võimalikku suurendamist analüüsida.

11. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjatel ei ole toimiku andmete

kohaselt kulusid tekkinud. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)