2-25-13952/7 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. märts 2026, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-13952

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi V.D vastu põhivõla 698

euro 33 sendi, viivise, intressi ja sissenõudmiskulude

saamiseks

Tsiviilasja hind

1026 eurot 72 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: V.D (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista V.D Kuuselt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja põhinõue 572 eurot 97

senti.

3. Mõista V.D Kuuselt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (572 eurolt

97 sendilt) alates 20. oktoobrist 2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

4. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ põhinõue 125 euro 36 sendi ulatuses.

Jätta täielikult rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ intressinõue (45 eurot 91 senti),

sissenõudmiskulude nõue (40 eurot), sissenõutavaks muutunud viivise nõue (103 eurot 52

senti) ja edasiulatuva viivise nõue seadusjärgset määra ületavas osas.

5. Jätta menetluskuludest 65% V.D Kuuse ja 35% Aktiva Finance Group OÜ kanda

6. Mõista V.D Kuuselt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 338 eurot.

7. Mõista V.D Kuuselt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis menetluskuludelt

(338 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni selle täitmiseni.

8. Väljamõistetud menetluskulud saab tasuda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr

EE147700771000526428 viitenumbriga 717993549.

9. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 26. augustil 2025 Tartu Maakohtule V.D (kostja)

vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevus 783 eurot 54 senti,

intressi 57 eurot 45 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 116 eurot 16 senti ja

sissenõudmiskulud 40 eurot, samuti viivise põhivõlalt alates 27. augustist 2025 kuni põhivõla

tasumiseni määras 19,9% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja palus 29. oktoobril 2025 esitatud menetlusdokumendis mõista kostjalt enda kasuks välja

mõista põhivõlgnevuse 698 eurot 33 senti, intress 45 eurot 91 eurot, võla sissenõudmiskulud

summas 40 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 103 eurot 52 senti, samuti viivise

põhivõlalt alates 27. augustist 2025 kuni põhivõla tasumiseni määras 19,9% aastas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Coop Finants AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 1. novembril

2023 Säästukaart Pluss krediitkaardi kasutamise lepingu nr CNT00000136700. 7. novembril

2023 sõlmitud lepingu muudatusega suurendas kostja krediidilimiiti kuni summas 700 eurot.

Esialgne võlausaldaja ütles lepingu 27. novembril 2024 üles ning loovutas 28. novembril 2024

oma nõude hagejale.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

4. Kohus menetleb hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi

lihtmenetluses. Kohus selgitab, et eelneva tõttu ei määranud kohus otsuse avalikult

teatavakstegemise aega. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja 1. novembril 2023 Säästukaart Pluss kasutamise leping nr CNT00000136700 (dtl 14;

üldtingimused dtl 15 – 17).

Sama lepingu alusel suurendas kostja 7. novembril 2023 krediidilimiiti kuni 700 euroni

(dtl 18-21).

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS

§ 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja, kes võimaldas järelmaksu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei

seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul

tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu

üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele

järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav

tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete

tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1

ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

1. novembril 2023 sõlmitud lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 0% aastas. 7. novembril

2023 sõlmitud lepingute ajal on selleks vastavalt 34,06%; 30,72; 29,89% aastas. Lepingute

sõlmimise ajal (1. ja 7. november 2023) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue

keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,72%

(kolmekordne määr on seega 50,16%). Seega ei ületa lepingute järgne krediidi kulukuse määr

Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

9. Hageja on hagi p-s 1.5 selgitanud, et lepingu sõlmimisel ei ole kostja pangakontot küsitud.

Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja täidetud

taotluses esitatud teavet ning esialgsed võlausaldajad tegid päringud kolmandatelt osapooltelt

(sh Rahvastikuregister, Creditinfo Eesti AS, Coop Pank AS-i grupi ettevõtted). Seega on hageja

tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud (sh analüüsinud teavet enne krediidilepingu sõlmimist)

kostja majanduslikku seisu.

Kohus on 8. oktoobri 2025 kohtunõudes selgitanud, et hagis esitatud andmed ei võimalda

kohtul kontrollida, kas esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

Selliselt ei nähtu hagiavaldusest, millised olid kostja sissetulekud ja kohustused lepingu

sõlmimise ajal. Kohtu hinnangul ei ole jälgitav, kuidas esialgne võlausaldaja jõudis positiivse

otsuseni. Kohus palus hagejal selgitada, kuidas on praegusel juhul järgitud vastutustundliku

laenamise põhimõtet (sh tuua välja konkreetsed asjaolud). Samas selgitas kohus ka seda, et

hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt pangakonto väljavõtte

esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021

otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55).

10. Hageja esitas oma selgitused 29. oktoobri 2025 menetlusdokumendis. Hageja märgib, et

antud juhul ei olnud tarbija pangakonto küsimine krediidivõime hindamiseks vajalik.

Arvestades krediidi olemust, suurust ja tarbijaga seotud asjaolusid, oli krediidiandjal võimalik

veenduda tarbija võimes krediiti teenindada.

Hageja selgitab, et kostja kasutas krediiti kokku 804 eurot 97 senti eurot ning on teinud

tagasimakseid 232 eurot. Juhul, kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtete

järgimist on rikutud, rahuldada hagi alternatiivselt VÕS § 108 lg 1 alusel ning välja mõista

põhivõlg 572 eurot 97 senti ja viivis põhivõla summalt lepingujärgse intressimääraga võrdses

määras 19,9% aastas alates 20. oktoobrist 2025 kuni kohase täitmiseni

Hageja on selgitanud, et esimese tagasimakse tasumise tähtpäev 5. detsember 2023 ja viimase

tagasimakse tasumise tähtpäev 5. detsember 2024, mistõttu on lepingu lõpptähtpäev saabunud

ning kõigi osamaksete tähtajad möödunud. Sama järelduseni jõuab ka juhul, kui arvestada 12-

kuulist krediidi tagastamise perioodi alates krediidisumma viimasest kasutamisest 19.

septembril 2024 (19. oktoober 2024 – 19. oktoober 2025).

11. Kohus saab hageja vastusest kohtunõudele aru selliselt, et esialgne võlausaldaja ei ole

kostjalt nõudnud ka konto väljavõtteid. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja

(tarbija) kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohtul

esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt võib järeldada, et esialgne võlausaldaja on kostja väidete

pinnalt pigem eeldanud tema krediidivõimelisust ning ei ole tegelikkuses kontrollinud esitatud

andmete õigsust.

Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise

põhimõtet rikkunud.

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

13. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

Hagist ega muudest menetlusdokumentidest ei nähtu, millal oli kostja täielikult või osaliselt

viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, ning millal on hageja andnud

kostjalt vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks. Hageja on

hagis märkinud, et kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis

esialgne võlausaldaja 31. oktoobril 2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti

kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. See ei vasta aga kohtu hinnangul VÕS § 416

lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldustele. Seega ei saa lugeda lepingut 27. novembril 2024 kehtivalt

üles öelduks.

14. Kohus märgib, et tulenevalt VÕS § 4061 lg 4 p-st 2 tuli kostjal saadud krediit tagastada 12

võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest esimesest krediidi

kasutusse võtmisest. Kostja võttis krediidi kasutusse 7. novembril 2023, esimese tagasimakse

tasumise tähtaeg oli 5. detsembril 2023 ja viimase 5. detsembril 2024. Seega on praeguseks

ajaks kõikide osamaksete tähtaeg möödunud.

Hageja on 29. oktoobri 2025 menetlusdokumendis toonud välja nõude ümberarvutused.

Selliselt on hageja märkinud, et lepingu alusel sai kostja krediiti kokku summas 804 eurot 97

senti. Kostja on tagasimakseid teinud summas 232 eurot. Seega tuleb kostjal tagastada põhiosa

572 eurot 97 senti (804 eurot 97 senti- 232) ning see summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista.

15. Intressi osas märgib kohus järgmist. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või

selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik tasu laenu kasutamise eest. VÕS § 4034 lg-st 7

tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Hageja ei ole kohtule uut intressi

arvestust esitanud. Eelnevat arvestades ei pea kohus võimalikuks hageja intressinõuet ka

rahuldada.

16. Viivise kohta märgib kohus järgmist.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Lepingu põhitingimuste kohaselt võrdub viivisemäär intressimääraga. VÕS § 4034 lg 7 järgi

kohaldub praegusel juhul VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud

seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul

kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära.

Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei olnud kehtivalt üles öeldud, vaid leping on lõppenud

tähtaja saabumisega. Hageja ei ole 29. oktoobri 2025 menetlusdokumendis uut viivisearvestust

esitanud. Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue ebaselge ning kohus jätab

selle rahuldamata (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-

147795, p 12.2). Vastavalt hageja 29. oktoobri 2025 menetlusdokumendis toodud taotlusele

mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt 572 eurot 97 sendilt alates 20.

oktoobrist 2025 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

17. Lisaks nõuab hageja kostjalt 40 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist.

VÕS 1132 lg 2 p 2 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20

eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500

euro ja kuni 1000 eurot.

Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei ole kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda

sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132 lg 2 p 2 alusel. Küll aga saaks hageja nõuda kulude

hüvitamist VÕS § 1132 lg 1 alusel. Viidatud sätte kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus-

või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist

iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest

summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult

juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud sellele, et ta on enne saatnud kostjale vähemalt ühe

tasuta meeldetuletuse. Hageja ei ole ka vastavaid tõendeid esitanud. Seega ei ole VÕS § 1132

lg-s 1 sätestatud eeldused täidetud ja hagejal ei ole õigust nõuda sissenõudmiskulusid. Kohus

jätab selle nõude rahuldamata.

18. Alternatiivse nõude esitamise kohta märgib kohus järgmist. Haginõude täpsustuses on

hageja palunud mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlg 698 eurot 33 senti, intress 45 eurot

91 senti, sissenõudmiskulud 40 eurot ja viivis 103 eurot 52 senti. Hagis tugineb hageja sellele,

et leping on lõppenud selle ülesütlemisega 27. novembril 2024.

Hageja on 29. oktoobri 2025 menetlusdokumendis märkinud, et esitab alternatiivselt lepingu

täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 alusel ning nõudis põhivõlgnevust 572 eurot 97 senti ja viivist

põhivõlgnevuselt alates 20. oktoobrist 2025 lepingujärgse määraga 19,9% aastas. Seejuures

tugineb hageja sellele, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei lõppenud

leping selle ülesütlemisega 27. novembril 2024, vaid viimase osamakse tähtaja saabumisega 19.

oktoobril 2025.

TsMS § 370 lg 2 võimaldab hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt,

et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata.

Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist alternatiivsete nõuetega. Hageja on sisuliselt

esitanud ühe nõude ning hageja nö alternatiivse nõude rahuldamine tähendaks tegelikult hageja

nõude osaliselt rahuldamist. Hageja ei saa sama nõude näilikult järjestatud nõuete esitamisega

vähendada riske, mis kaasnevad hagi osalise rahuldamata jätmisega (sh riski, et hageja peab

TsMS § 163 järgi kandma osa menetluskuludest) (vt ka Tsiviilkohtumenetluse seadustik II.

Kommenteeritud väljaanne. Koost V. Kõve jt. Tallinn 2017, § 370 komm 3.5.3 c).

Hageja 29. oktoobril 2025 menetlusdokumendist ei nähtu, et hageja oleks hagist osaliselt

loobunud (TsMS § 429) või hagi osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424).

19. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 572

eurolt 97 senti. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhivõlalt (572 eurolt

97 sendilt) alates 20. oktoobrist 2025 kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Kohus jätab rahuldamata hageja põhivõla nõude 125 euro 36 sendi ulatuses ning täielikult

rahuldamata 45 eurot 91 senti intressi nõude, 40 eurot lepingu sissenõudmiskulu nõude, 103

eurot 52 senti sissenõutavaks muutunud viivise ja edasiulatuva viivise nõude seadusjärgset

määra ületavas osas.

20. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 887 eurot 76 senti ja kohus

mõistab kostjalt hageja kasuks välja 572 eurot 97 senti, seega rahuldab kohus hagi ca 65%

ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 65% kostja ja 35% hageja kanda.

21. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 618 eurot (riigilõiv 280

eurot ja lepingulise esindaja kulud 338 eurot). Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud kuluga.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1 esimene lause).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepingulise esindaja kulud 338 eurot (2 h x

169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks

vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja

ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda

mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks

tunnitasuks 120 eurot. Hageja lepingulise esindaja ajakulu (2 h) on kohtu hinnangul

põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja kulu on seega 240 eurot (2 x 120).

22. Hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 520 eurot (280 + 240). Kostjalt tuleb

hageja kasuks välja mõista menetluskulud 338 eurot (520 x 0,65). Vastavalt hageja taotlusele

tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (338 eurolt) VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

23. Tulenevalt hageja taotlusest märgib kohus otsuse resolutsiooni ka makserekvisiidid,

millisele kostja saab menetluskulud tasuda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik