3-26-587/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Määruse tegemise aeg ja koht

9. märts 2026, Tartu

Kohtuasja number

3-26-587

Kohtuasi

X-i kaebus ravimi saamiseks ja ravimi väljastamata

jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Menetlustoimingud

Kaebaja – X

Vastustaja I – Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla

Vastustaja II – Viru Vangla

Kaebuse tagastamine

Menetluse kinniseks kuulutamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Kuulutada haldusasja menetlus kinniseks.

3. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

121 lg 4, § 204 lg 1).

ASJAOLUD

1. Viru Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 2. märtsil 2026 Tartu Halduskohtule

kaebuse, milles heidab ette, et talle ei anta vanglas aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH)

ravimeid. Kaebaja märgib kaebuses kokkuvõtvalt järgmist.

Kaebaja soovib ravimeid, et tema käitumine muutuks. Ravi puudumine tekitab tal probleemset

käitumist ja ta satub pahandustesse. Tal algas 26. veebruaril 2026 plaatija kursus ja ta osaleb

matemaatika tundides, mistõttu vajab keskendumiseks ravimeid. Kaebaja on sellest teavitanud

perearsti ja psühhiaatrit ning on pöördunud ka vangla poole, kuid keegi ei tegele temaga. Ta

soovib ravimite väljastamata jätmise tõttu kahju hüvitamist, sest ta võtab ravimeid juba ajast, mil

oli 8-aastane.

3-26-587

2. Vastuseks kohtunõudele teatas Sihtasutus Ida-Viru Keskhaigla 5. märtsil 2026 kohtule, et

kaebaja esitas haiglale 24. veebruaril 2026 pöördumise tervishoiuteenuse saamiseks, millele

eraldi kirjalikku vastust ei koostata. Raviotsust selgitatakse patsiendile ning dokumenteeritakse

terviseinfosüsteemis. Haigla selgitas, et kaebuses viidatud diagnoos on kaebajal esmakordselt

diagnoositud 1. oktoobril 2013 SA-s Tallinna Lastehaigla. Patsient on vangistuse ajal viibinud

psühhiaatri vastuvõtul 18. novembril 2025 ja 10. veebruaril 2026 ning vastuvõttude käigus on

hinnatud metüülfenidaadi ravivajadust. Kuna patsient esitas 24. veebruaril 2026 uuesti soovi

ravivajaduse hindamiseks, pöördus pereõde täiendava konsultatsiooni saamiseks psühhiaatri

poole. Metüülfenidaat kuulub narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja ning on

eriarvestuslik ravim, mistõttu ei saa ravi ilma psühhiaatri otsuseta taasalustada. Käesoleval ajal

ootab haigla psühhiaatri otsust. Kahjunõuet ei ole kaebaja haiglale esitanud. Vastuse juurde on

lisatud psühhiaatri epikriis ja dokument meditsiiniõe konsultatsiooni kohta psühhiaatriga.

3. Vastuseks kohtunõudele teatas Viru Vangla 9. märtsil 2026 kohtule, et vangiregistri kohaselt

viibis kaebaja psühhiaatri vastuvõtul 18. novembril 2025 ja 10. veebruaril 2026. Vanglale ei ole

teada, kas kaebajal on diagnoositud ATH või mitte.

KOHTU SEISUKOHT

Kaebuse tagastamine

4. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja

tegelikust tahtest (HKMS § 2 lg 4).

Kohus mõistab, et kaebaja eesmärgiks käesolevas asjas on ATH ravimi saamine ning lisaks

soovib kaebaja ka mittevaralise kahju hüvitist selle eest, et ta ei ole ravimit senini saanud.

Tegemist on seega kohustamis- ja hüvitamiskaebusega (HKMS § 37 lg 2 p-d 2 ja 4).

5. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb

tagastada ning seda alljärgnevatel põhjustel.

6. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus leiab, et kaebaja kohustamiskaebus ATH

ravimi saamiseks tuleb eelviidatud sätte alusel tagastada ning põhjendab seda järgmiselt.

6.1. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma

õiguse kaitseks. Kaebaja soovib, et talle määrataks ATH ravim ning märgib, et ta on pöördunud

perearsti, psühhiaatri ja vangla poole, kuid keegi ei tegele sellega.

Kohus märgib, et asja materjalidest nähtub siiski, et haigla ei ole olnud kaebaja

terviseprobleemide ja pöördumiste suhtes tegevusetu. Kaebaja on viibinud psühhiaatri

vastuvõttudel 18. novembril 2025 ja 10. veebruaril 2026. Arvestades kaebaja 24. veebruari 2026.

a pöördumist, milles ta soovis ATH ravimit, on meditsiiniõde pöördunud 2. märtsil 2026

Kohtule nähtub seega psühhiaatri poole, et konsulteerida raviplaani osas (dtl 9). Haldusasja

materjalidest nähtuvalt ei ole seega käesolevaks ajaks tehtud sellist keelduvat otsust, mille

kohaselt kaebajale ATH ravimit ei määrata. Psühhiaater on 18. novembril 2025 leidnud, et kui

kaebaja asub õppima, siis saab tema seisundit uuesti hinnata. Kohus teeb sellest järelduse, et

sellisel juhul hinnatakse ATH ravimi vajadust uuesti (dtl 8). Kuna psühhiaater ei ole veel

meditsiiniõe 2. märtsi 2026. a pöördumisele vastanud ning sellele vastamiseks eelduslikult kuluv

mõistlik aeg ei ole veel möödunud, on kaebaja pöördunud kohtusse ennatlikult. Välistatud pole,

3-26-587

et psühhiaater, olles tutvunud kaebaja ravivajadusega õpingute olukorraga, määrab talle ATH

ravimi õppima asumisega seoses.

6.2. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et kaebajal puudub kohustamiskaebuse esitamiseks

ilmselgelt kaebeõigus ning kohus tagastab kaebuse kohustamisnõude osas HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel.

7. HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline. Kohus leiab, et kaebaja hüvitamiskaebus seoses ATH ravimi

väidetava mittesaamisega tuleb eelviidatud sätte alusel tagastada ning põhjendab seda järgmiselt.

7.1. HKMS § 133 lg 1 kohaselt peetakse kaebusega kaitstava õiguse riivet väheintensiivseks, kui

tegemist on varaliselt hinnatava hüvega ja hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kuna kaebaja nõuab

ravimi saamata jätmisega väidetavalt tekitatud kahju hüvitiseks 400 eurot, ei saa kaebaja õigusi

ravimi mittesaamisel pidada HKMS § 133 lg 1 kontekstis intensiivseks. Ka juhul, kui jätta

kõrvale hüve rahas arvestatav väärtus, ei saaks kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kaebaja

õigusi oleks asjas intensiivselt riivatud. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja peeti kuriteos

kahtlustatavana kinni 2. septembril 2025 (vt Viru Maakohtu 4. septembri 2025. a määrus asjas nr

1-25-4615) ning seega viibib ta kinnipidamisasutuses alates sellest kuupäevast, s.t praeguseks

ligikaudu kuus kuu. Kaebaja on kinnipidamisasutuses viibimise ajal käinud psühhiaatri

vastuvõtul 18. novembril 2025 ja 10. veebruaril 2026, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et tema

ravivajadus oleks vanglas jäänud tähelepanuta. Kaebaja on saanud vastuvõttudel oma tervist

puudutavad kaebused välja tuua ning psühhiaatri epikriisist (dtl 8) nähtuvalt on kaebajale

määratud ka ravi (nt depressiooni tõttu). Epikriisist nähtub ka see, et kaebaja on ise vanglasse

saabudes ATH ravimist Concerta loobunud ning ravimi ärajätmisel ei olnud tema enesetunne

vähemasti 18. novembri 2025 seisuga muutunud. Lisaks saab epikriisi kantud info alusel

järeldada, et kaebaja sõnul jäi tal stimulantravi ära juba 2025. a juulikuus, kui ta viibis veel

vabaduses. Kuigi isiku õigust tervishoiuteenuse saamisele tuleb üldjuhul pidada oluliseks, ei

saanud eeltoodut arvestades ATH ravimi vanglas mittesaamine kohtu hinnangul kaebaja õigusi

intensiivselt riivata.

7.2. Kohtu arvates ei ole ka tõenäoline, et kohus esitatud kaebuse hüvitamisnõude osas

rahuldaks. Kaebaja ei ole kaebuses täpsustanud, milles talle tekkinud kahju seisneb. Asja

materjalidest nähtuvalt on kaebaja vanglasse saabudes ise ATH ravimist loobunud ning on alles

18. novembril 2025 avaldanud soovi raviga uuesti alustada. Psühhiaater on seejärel ravivajadust

hinnanud ning leidnud, et ATH ravim ei ole hetkel vajalik, sest kaebaja ei käi tööl ega koolis.

Psühhiaatri märkusest epikriisis ilmneb, et ta tunnustas vajadust hinnata kaebaja seisundit

uuesti, kui ta asub õppima (dtl 8). Kohus mõistab, et kaebaja oli novembrikuisel vastuvõtul

psühhiaatri hinnanguga nõus ning on alles 2026. a veebruarikuus avaldanud taas soovi ravimi

saamiseks seoses õppima asumisega. Eeltoodut arvestades ei näe kohus kaebaja

hüvitamiskaebusel eduväljavaadet.

7.3. Tuginedes eeltoodule asub kohus seisukohale, et mõlemad HKMS § 121 lg 2 p 21

kohaldamise eeldused on täidetud ning kohus tagastab kaebuse hüvitamisnõude osas HKMS §

121 lg 2 p 21 alusel.

8. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega

sätestatud korras uuesti halduskohtusse pöörduda. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei

ole kohtu menetluses olnud.

Muud menetluslikud otsustused

3-26-587

9. Kohus peab vajalikuks kuulutada haldusasja menetlus kinniseks, sest haldusasja toimik

sisaldab läbivalt kaebaja terviseandmeid. Tulenevalt HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest

omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise

eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Praegusel

juhul on asja kinniseks kuulutamine vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning puudub ülekaalukas

huvi asja avaliku arutelu vastu.

10. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik