2-25-9670/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 6. märts 2026

Tsiviilasja number

2-25-9670

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi G.W vastu

950 euro suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete

saamiseks

Tsiviilasja hind

2314 eurot 99 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

(e-post XXX)

Kostja G.W (isikukood XXX, elukoht XXX-i, ,

XXX, e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aktiva Finance Group OÜ 18.06.2025 hagi G.W vastu 950 euro suuruse

põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Hüvitatavad

menetluskulud puuduvad.

3. Keelduda G.W 19.02.2026 esitatud tõendite asja juurde võtmisest, sest tõendid

on esitatud hilinenult ja need on korduvad.

4. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 18.06.2025 hagi G.W (kostja) vastu, milles palus

kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 950 eurot ja kõrvalnõuded tulenevalt Placet

Group OÜ (võlausaldaja) ja kostja vahel 24.04.2018 sõlmitud krediidikonto lepingust nr

KK3273077 (leping).

Hagiavalduse kohaselt sai kostja võlausaldajalt lepigu alusel krediiti 500 eurot,

arvestusperiood 36 kuud, aastane intressimäär oli 39,99% ja krediidikulukuse määr 49%,

lepingutasu 0 eurot ning igakuine haldustasu 0 eurot (dtl 12). Pooled sõlmisid 25.10.2018

lepingut muutmise kokkuleppe ning tõstsid krediidisummat. Kostja sai lepingu muutmise järel

krediiti 1000 eurot, arvestusperiood 36 kuud, aastane intressimäär oli 39,98% ja

krediidikulukuse määr 49%, lepingutasu 0 eurot ning igakuine haldustasu 0 eurot (dtl 13).

Hageja selgituste kohaselt järgis võlausaldaja lepingu sõlmimisel ja muutmisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet, kui ta kontrollis lepingu sõlmimisel kostja esitatud

teavet, avalikke andmebaase. Igakuise sissetulekuna arvestati 983 eurot 4 senti ning

väljaminekuid 100 eurot. Võlausaldaja kontrollis lepingu muutmisel kostja esitatud teavet,

avalikke andmebaase. Igakuise sissetulekuna arvestati 629 eurot 36 senti ning väljaminekuid

100 eurot (dtl 5–7).

Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, kui ta jättis 20.02.2023, 20.03.2023 ja

20.04.2023 kolm järjestikust osamakset tasumata. Võlausaldaja andis 22.04.2023 kostjale

lepingu rikkumise tõttu võlgnevuse tasumiseks VÕS § 416 lg 1 mõttes täiendava tähtaja kuni

06.05.2023 ning hoiatas kostjat, et kui kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasu, ütleb võlausaldaja

lepingu alates 07.05.2023 üles (dtl 24). Kuna kostja tähtaegselt lepingust tulenevat võlgnevust

ei tasunud, ütles võlausaldaja 07.05.2023 lepingu üles ning loovutas 09.05.2023 enda

lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale (dtl 25). Lepingu ülesütlemisega muutus

kogu võlgnevus sissenõutavaks.

Hageja palub kostjalt välja mõista:



põhivõlg 950 eurot



intress 132 eurot 90 senti



sissenõudmiskulud 50 eurot



sissenõutavaks muutunud viivis 802 eurot 28 senti 08.05.2023–17.06.2025 eest



edasiulatuv viivis 39,98% aastas põhivõlalt (950) alates 18.06.2025 kuni täitmiseni.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskuludena riigilõiv 350 eurot ja lepingulise esindaja kulud 338 eurot ning

seadusjärgne viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

2. Tartu Maakohus võttis 23.07.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21

päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja

hagi menetlusse võtmise määruse kätte 01.08.2025 kl 07.55 kättetoimetamisportaali KÄPO

kaudu.

3. Kostja esitas 21.08.2025 hagile vastuse, milles märkis, et võlausaldaja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna jättis kostja maksevõime hindamata. Lepingu

üldtingimustes on kirjas, et laenuandjal on õigus laenulimiidi kasutamine peatada, kui selgub

laenusaaja finantsolukord on halvenenud, aga võlausaldaja seda teinud ei ole.

Kostja on võlausaldajat teavitanud, et olukord on kehvemaks läinud ja palunud maksetähtaega

pikendada. Kostja edastas võlateatise info, kust peaks tema hinnangu olema hagejale juba

selge, et raskused on tekkinud, kuid seda ei panda üldse tähele, selleks hetkeks on

krediidikonto peatatud ja kohe kui makse on tehtud, siis kohe aktiveeritakse ja antakse kohe

uus limiit kasutusele, mitte ühtegi täiendavat kontrolli ei tehta peale maksehäire ja taust.ee,

pangaväljavõtet pole kordagi küsitud. Krediidilimiit oli 1000 eurot, olen krediiti kasutanud

kokku 2273 eurot ja tagasi maksnud 4392 eurot 87 senti, lisaks Julianus Inkassole 50 eurot,

kokku olen tagasimakseid teinud seega 4442 eurot 87 senti.

4. Kohus andis hagejale 27.01.2026 tähtaja, mille palus esitada vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärjena VÕS § 4034 lg 7 kohase ümberarvutuse. Kohus saatis

hagejale koos tähtaja andmise määrusega ka selgitusse ja näitliku tabeli, mille palus

ümberarvutuse andmetega täita. Kohus hoiatas hagejat, et kui hageja ümberarvutust kohtule

tabeli kujul ei esita, siis võib kohus jätta hagi rahuldamata.

5. Hageja esitas vastuseks kohtule 05.02.2026 seisukoha (dtl 176), kus tõi välja, et kostja

kasutas lepingu alusel krediiti kokku 3811 eurot. Kostja tegi tagasimakseid esialgsele

võlausaldajale kokku summas 3468 euro 37 senti, mida tõendab krediidikonto väljavõte (dtl

180–194). Kui kohus leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet,

tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summast tagasi maksmata põhiosa 342 eurot 63

senti (3811 – 3468,37). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel

juhul lugeda lepingut 07.05.2023 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud

võlgnik osamaksetega viivituses.

Hageja selgitas, et lepingu kohaselt oli laenu tagastamise periood 36 kuud. Kostja täitis

lepingust tulenevaid kohustusi arvete alusel. Kostja võttis viimati krediidi kasutusele

18.01.2023 (162 eurot) (dtl 180), mis tähendab, et viimase tagasimakse tasumise tähtpäev oli

20.12.2025, lepingu lõpptähtpäev on saabunud ning kõigi osamaksete ümberarvutust esitada

ei tule. Juhul kui kohus leiab et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist on rikutud

tuleb kostjalt välja mõista tagastamata põhivõlg 342 eurot 63 senti, viivis aastase

intressimääraga võrdses viivisemääras 39,98% põhivõlalt (342 eurot 63 senti) alates

21.12.2025 kuni põhivõla tasumiseni.

6. Tartu Maakohus määras 06.02.2026 määrusega, et kohtuasi lahendatakse TsMS § 403 lg 1

kohaselt kirjalikus menetluses poolte kokkuleppel. Kohus määras pooltele eelmenetluse

lõppemise tähtaja ning selgitas tõendamiskoormist. Kohus määras TsMS § 403 lg 2 kohaselt

lõplike seisukohtade ning menetluskulude nimekirjade ja neile vastuste esitamise tähtaja ja

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

Kohus märkis, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama

krediidiandja. Kohsu lisas, et on juba 27.01.2026 juhtinud hageja tähelepanu sellele, et kohtu

esialgsel hinnangul ei ole hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud ning palunud

hagejal esitada VÕS § 4034 lg 7 kohaselt ümberarvutuse tabeli kujul, hoiatades hagejat, et

muul juhul võib kohus jätta hagi rahuldamata. Kohus lisab veelkord, et ümberarvutuseta (sh

toomata välja ümberarvutusele vastavat viivist) on hageja nõue ebaselge, eelmenetluse

lõppemiseni on võimalik esitada nõue VÕS § 4034 lg 7 järgides.

6.1. Hageja esitas 11.02.2026 täiendavad seisukohad (dtl 201), milles tõi välja, et on esitanud

ümberarvutuse lähtuvalt antud Riigikohtu põhimõttest ja selliselt, et arvestanud kogu

väljastatud krediidist maha kõik kostja poolsed tagasimaksed põhiosa katteks ja on välja

toonud, et kostja on seega ümberarvestuse korral põhivõlg 342 eurot 63 senti eurot ja viivis

aastase intressimääraga võrdses viivisemääras 39,98% põhivõlalt (342,63 eurot)

edasiulatuvalt alates lepingu lõppemisest 21.12.2025, seisukoha esitamise ajaks sissenõutav

viivis nähtub tõendist, hageja võib nõuda viivist lepingujärgse intressimäära ulatuses (dtl

203).

6.2. Kostja esitas 12.02.2026 seisukoha, milles leidis, et hageja väited väidetavate

krediidiväljamaksete kohta ei vasta tegelikkusele ega ole tõendatud. Kinnitan, et minu

pangakontodele ei ole laekunud hageja poolt väidetavaid ülekandeid summas 527€, mille

kohta hageja viitab selgituses: „Väljamakse krediidikonto lepingu KK3273077 alusel“.

Nimetatud makseid ei kajastu minu ühegi konto väljavõttes. Lisan manusega kaasa, millised

minul ei kajastu. Hageja esitatud tabelites on toodud üksnes kuupäevad ja summad, kuid

puudub igasugune info selle kohta, millisele konkreetsele arvelduskontole raha väidetavalt

kanti ning kelle nimele. Selline dokument ei ole tõend raha tegeliku väljamakse kohta ning ei

vasta tsiviilkohtumenetluses tõendamise standardile.

Kostja selgitas, et on juba oma esimeses seisukohas esitanud kohtule kõik pangakonto

väljavõtted, mis kajastavad kõik laekumised ja tasumised. Hageja väidab, et kostja kasutas

krediiti kokku 3811 eurot ning tegi tagasimakseid 3468 eurot 37 ssenti. Samas kui hageja

enda esitatud väljavõttest nähtuvalt on ta maksnud kostjale välja vaid 2801 eurot. Hageja ei

ole selgitanud ega tõendanud, kust pärineb summa 3811 eurot ega millisele kontole see

väidetavalt kanti. Tegemist on vastuolulise ja ebakorrektse arvestusega. Lisaks on

laenuandja oluliselt ja raskelt rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna

krediidilimiit oli 1000 eurot, kuid väidetav krediidikasutus ületab seda mitmekordselt. Selline

käitumine on vastuolus VÕS § 403 ja tarbijakrediidi regulatsiooniga ning seab kahtluse alla

kogu nõude põhjendatuse. Minu tegelik finantsarvestus on järgmine:



krediiti olen kasutanud kokku 2273 eurot



tagasi olen maksnud kokku 4392 eurot 87 senti



lisaks olen Julianus Inkasso OÜ-le tasunud 50 eurot

Seega olen teinud tagasimakseid kokku 4442 eurot 87 senti, mis ületab oluliselt minu

kasutatud krediidisummat. Hageja on nõudesse lisanud täiendava summa 527 eurot eurot,

mille päritolu ei ole mitte mingil viisil tõendatud. Kuni hageja ei esita detailset aruannet,

kellele, millal ja millisele arvelduskontole see summa kanti, ei ole see nõue tõendatud ega ole

mul kohustust seda tunnistada. Kordan, et hageja peab tõendama raha tegeliku väljamakse,

mitte üksnes esitama sisemisi tabeliarvestusi. Minu poolt on kõik reaalsed laekumised ja

tasumised kohtule dokumentaalselt tõendatud. Palun hinnata hageja nõuet tõendamatuks ja

jätta see rahuldamata.

6.3. Hageja täpsustas 18.02.2026 seisukohas enda nõudearvestust. Kostja sai krediiti 3811

eurot ning on tagasi maksnud 3506 eurot 7 senti, seega on tema põhivõlg hagejale 292 eurot

63 senti (3811 – 3468,37 – 50). Kui kohus leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud põhivõlg nimetatud

suuruses ja viivis lepingujärgses määras. Hageja selgitas, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral ei saaks lugeda krediidiandjat lepingut 07.05.2023 kehtivalt

ülesöelnuks, sest kostja ei olnud selleks ajaks kolme osamaksega viivituses. Kostja võttis

viimati krediidi kasutusele 18.01.2023 (162 eurot) (dtl 180), mis tähendab, et viimase

tagasimakse tasumise tähtpäev oli 20.12.2025, lepingu lõpptähtpäev on saabunud ning kõigi

osamaksete ümberarvutust esitada ei tule. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning

mõista kostjalt hageja kasuks välja 1152 eurot 75 senti, millest 350 eurot on riigilõiv ja 802

eurot 75 senti lepingulis esindaja kulud.

6.4. Kostja esitas 19.02 2026 seisukoha, millele olid lisatud tõendina korduvad

arvelduskontode väljavõtted. Menetluskulude nimekirja kostja ei esitanud ning lepingulist

esindajat tal menetluses ei olnud.

KOHTU SEISUKOHT

7. Kohus on tutvunud kohtuasja materjalidega ning leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Kohtu hinnangul tuleb hageja nõude aluseks olev krediidiandja

ja kostja vahel sõlmitud leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1

mõttes, sest majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest

isikust kostjale väljaspool kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses

sellele, et krediidiandja on kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on

muutunud kogu võlgnevus sissenõutavaks. Hageja on esitanud ka andmed juhuks, kui kohus

leiab, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on leidnud, et sel

juhul on kogu võlgnevus muutunud sissenõutavaks, sest viimase krediidisumma

väljastamisest on möödunud 36 kuud ning leping oli tähtajaline.

Kohus analüüsib kostja esitatud tõendite vastuvõtmise taotlust, lepingu kehtivust ja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I). Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416

kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid ning teeb menetluslikud otsustused

(II).

I

8. Kohus käsitleb esmalt kostja 19.02.2026 taotlust võtta tõendina asja juurde

maksekorraldused krediidiandjalt laekunud summade ja tasutud võlgnevuse kohta. Kohus

leiab, et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata ja keelduda kostja 19.02.2026 tõendite vastu

võtmisest (dtl 228–246) TsMS § 238 lg 3 p 3 kohaselt, sest tõendid on esitatud hilinenult.

Kohus selgitab, et pooled võivad TsMS § 329 lg 1 teise lause järgi esitada pärast eelmenetluse

lõppemist uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid üksnes juhul, kui neid ei

olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kohus menetleb TsMS § 331 lg 1 alusel

tõendit üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse

lahendamise viibimist.

8.1. Kohus määras 06.02.2026 määrusega, et asi lahendatakse kirjalikus menetluses. Kohus

määras pooltele tähtaja kuni 13.02.2026 (k.a), et esitada soovi korral asjaolusid, seisukohti ja

tõendeid, kohus selgitas, et sel kuupäeval lõpeb eelmenetlus, pärast nimetatud kuupäeva enam

uusi asjaolusid või tõendeid esitada ei saa.

8.2. Kostja ei väitnud, et tal oleks olnud mõjuv põhjus TsMS § 329 lg 1 mõttes, miks ta ei

saanud tõendeid varem esitada. Kohus märgib, et lisaks sellele, et kostja ei põhjendanud

mõjuvat põhjust tõendite hilinenult esitamiseks, oleks tõendite asja juurde võtmine

põhjustanud menetluse lahendamise viibimise. Kohus oleks pidanud võimaldama hagejal

tõendite kohta seisukohti esitada TsMS § 5 lg 2 ja § 328 lg 2 kohaselt, mille järgi peab kohus

tagama pooltele võimaluse vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata. Kohus oleks

pidanud tühistama otsuse kuulutamise aja, määrama uued vastamise tähtajad ning menetlus

oleks selle võrra pikenenud. Eeltoodust tulenevalt keeldub kohus TsMS § 238 lg 3 p 3 järgi

kostja 19.02.2026 tõendite vastu võtmisest.

9. Kohus käsitleb järgnevalt lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas

krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija

on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr

C-679/18, OPR-Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka

Riigikohus, kes on selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal

algatusel kontrollima, sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks

kas lepingus sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS §

4062 lg 1) (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

9.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning

õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise

korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria

Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

9.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

9.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima VÕS § 4033 lg 4 ja

KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

10. Kohus leiab, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja

krediidivõimelisuse hindamisel VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, kui jättis kostja sissetulekud ja

kohustused nõuetekohaselt hindamata. Krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, sest ta ei küsinud lepingu sõlmimisel ega krediidi suurendamisel kostjalt

arvelduskonto väljavõtteid ning jättis selliselt kontrollimata kostja kohustused. Krediidiandja

tugines kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja esitatud andmetele sissetuleku,

finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta. Krediidiandja tegi päringud

pensioniregistrisse, Creditinfo.ee ja taust.ee andmebaasi, kuid nimetatud registrid ei sisalda

andmeid kostja kohustuste kohta (dtl 27–64).

II

11. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS § 4034 lg 7 järgi VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid (nt

lepingu tasu, haldustasu, kaarditasu, raha väljavõttetasu jms) tarbija krediidiandjale ei võlgne.

Kohus andis hagejale tähtaja, et teha nõude ümberarvutus esitada see kohtule ja tagasimaksed

uuesti määrata.

11.1. Hageja esits kohtule seisukohad, kus tõi välja, et ümberarvutuse esitamine ei ole

asjakohane, sest kostja võttis viimati krediidi kasutusele 18.01.2023 (162 eurot) (dtl 180), mis

tähendab, et viimase tagasimakse tasumise tähtpäev oli 20.12.2025, lepingu lõpptähtpäev on

saabunud ning kõigi osamaksete ümberarvutust esitada ei tule.

11.2. Kohus tuvastab, et arvestades, et lepingu puhul oli nii algsete tingimuste kui ka krediidi

suurendamise järel tegemist tähtajalise tarbijakrediidilepinguga, mis oli sõlmitud 36 kuuks ja

kus osamaksete tasumine oli ette nähtud kord kuus 16. kuupäeval kokku järjestikku 36

osamakset (dtl 14 ja 17). Kohus tuvastab, et kuivõrd kostja võttis viimati krediidi kasutusse

18.01.2023 (dtl 180), mille üle pooled ka ei vaidle, lõppes leping tähtaja möödumisega

16.02.2026, kui saabus 36. osamakse tasumise kuupäev. Käesolevaks ajaks on leping seega

lõppenud, kõigi osamaksete tasumise tähteg on möödunud ning põhivõlg on selleg tervikuna

sissenõutavaks muutunud.

11.3. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades ei olnud vajalik, et hageja esitaks põhivõla

ümberarvutuse. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab ka kohtumenetluses

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma

sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja

muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse

laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei

ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud ja

kogu summa sissenõutavaks muutunud (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 24).

Kohus lisab, et eeltoodu ei tähend siiski seda, et kohtule ei oleks vajalik esitada ühtegi

arvutust. Kui soovitakse lisaks põhivõlale ka seadusjärgset intressi, tuleb esitada kohtule

intressiarvutus seadusjärgse intressimääraga. Käesolevas asjas hageja seadusjärgse intressi

arvutust kohtule ei esitanud. Hageja esitas lepingujärgse intressimääraga viivisearvutuse (dtl

203).

12. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgi arvestades tuleb

aga hagi jätta rahuldamata. Kohus leiab, et kostja on VÕS § 4034 lg 7 kohase nõude

ümberarvutuse järgi kohustused juba täies ulatuses täitnud.

12.1. Kohus märgib, et hageja viimaste täpsustatud seisukohtade järgi sai kostja

krediidiandjalt krediiti 3811 eurot ning on tagasi maksnud 3506 eurot 7 senti (3811 – 3468,37

– 50), mistõttu on kostja põhivõlg 292 eurot 63 senti (dtl 220). Kostja on sellele vastu

vaielnud ning leidnud, et ta on saanud krediiti 2273 eurot ja maksnud tagasi kokku 4392 eurot

87 senti (dtl 205), mistõttu tuleks hagi jätta rahuldamata.

12.2. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud krediiti 3811 eurot,

tegemist on paljasõnalise väitega, mis ei nähtu ühestki tõendist ning mille kujunemist ei ole

hageja ka üheski menetlusdokumendis lahti selgitanud. Kui ka lähtuda hageja tabeli kujul

esitatud seisukohtadest (dtl 185–190), nähtub sellest üksnes, et krediidsuumma oleks 2793

eurot, koos lepingutasudega 2801 eurot. Kui vaadata hageja esitatud arveid, on neil põhivõlg

873 eurot 59 senti (dtl 65–123), ka 30.04.2023 seisuga ei olnud kostja kasutatud limiit suurem

kui 1003 eurot 28 senti (dtl 123).

Hageja ei tõendanud seega kohtu hinnangul, et ta andis kostjale krediiti 3811 eurot. Ekslik on

hageja seisukoht, et kostja peaks esitama kohtule enda arvelduskonto väljavõtted varasemate

perioodide kohta. Kostja on ainsana kohtule tõendeid esitanud, hageja ei tõendanud, et ta

andis kostjale 2273 eurost suuremas ulatuses krediiti.

12.3. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et ta sai krediiti 2273 eurot (dtl 205). Eeltoodut

kinnitavad ka kostja tõendid konto väljavõtete kohta, kust nähtub, et talle on laekunud

nimetatud ulatuses raha (dtl 162–164). Nimetatud ulatuses oleks hagejal põhimõtteliselt

võinud oll nõue kostja vastu, hageja ei esitanud kohtule seadusjärgse intressi arvutust, kuid

soovis saada lepingujärgses määras viivist.

12.4. Kohus tuvastab ja pooled ei vaidle selle üle, et kostja on teinud maksed 3506 eurot 7

senti, mis nähtub ka kostja kohtule esitatud tõenditest (dtl 149–161). Kohus leiab, et kuivõrd

kostja on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist arvestades nõuded juba täies

ulatuses rahuldanud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seadusjärgse intressi arvutust hageja

kohtule ei esitanud ning kuivõrd põhinõude rahuldamiseks puudub alus, sest kohustus on juba

täielikult täidetud, jääb rahuldamata ka kõrvalnõudeks olev lepingujärgne viivis.

13. Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt

hageja kanda. Kuivõrd kostjal ei olnud menetluses lepingulist esindajat ning ta ei esitanud

menetluskulude nimekirja, märgib kohus, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin