2-23-145440/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Helina Mark

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. märts 2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-145440

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi T Ti vastu

põhivõlgnevuse, intressi, lepingutasu, viivise ja

sissenõudmiskulude nõudes

Tsiviilasja hind

1405,59 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline

esindaja

S

R,

e-post xxx

Kostja T T (isikukood xxx), elukoht xxx

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista T Tilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja AS xxx ja T Ti vahel

sõlmitud 15.03.2023 järelmaksulepingutest nr XXX ja nr XXX tulenev põhivõlg

1049,98 eurot, intress 8,72 eurot, sissenõudmiskulud 55 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivis perioodi 26.07.2023 kuni 14.12.2023 eest 48,61 eurot.

3. Mõista T Tilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja edasiulatuv viivis lepingust

nr XXX tulenevalt põhinõudelt 219,99 eurolt ja lepingust nr XXX tulenevalt

põhinõudelt 829,99 eurolt alates 15.12.2023 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte kõrgemas määras kui 11,90%

aastas.

4. Jätta menetluskuludest 91% kostja kanda ja 9% hageja kanda.

5. Mõista T Tilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja menetluskulud 600,60 eurot

(käibemaksuta).

6. Kostjal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt (600,60 eurot) tasuda hagejale

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

7. Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse

edasikaebamiseks.

Kui on täidetud TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada

apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui

kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib

menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 09.11.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse T Ti (kostja) vastu 1295,81 euro saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas

24.11.2023 maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnikule ei õnnestunud makseettepanekut

mõistliku aja jooksul kätte toimetada, ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 14.12.2023 Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõla 1049,98 eurot, intressi 74,05 eurot, lepingutasu 38 eurot, sissenõudmiskulud 70

eurot, sissenõutavaks muutunud viivised (perioodi 26.07.2023–14.12.2023 eest) 48,61 eurot

ning viivise alates 15.12.2023 kuni põhinõuete (219,99 ja 829,99 eurot) täitmiseni määraga

11,90% aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja

hageja menetluskulud, sh riigilõiv 280 eurot ja õigusabikulud 527 eurot.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS xxx ja kostja 15.03.2023 järelmaksulepingud nr XXX ja

nr XXX, mille alusel sai kostja kaubad järelmaksuga. Kostja kohustus laenud tasuma

lepingutes kokku lepitud maksegraafikute alusel perioodi 10.04.2023– 10.09.2025 jooksul.

Mõlemas lepingus lepiti kokku intressimääras 11,90% aastas. Lepingu nr XXX krediidi

kulukuse määr oli 31,02% ja lepingu nr XXX krediidi kulukuse määr oli 25,78%.

Kostja ei täitnud maksegraafikutest tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja oli tagasimaksetega

viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega (alates 1. osamaksest). AS xxx saatis kostjale

05.07.2023 lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks. 25.07.2023 esitas AS xxx kostjale lepingu ülesütlemise avalduse, kuna kostja ei

tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. 31.07.2023 loovutas AS xxx nõuded

hagejale. Nõuete loovutamisest on kostjat teavitatud 31.07.2023 kirjaga.

Hageja nõuab viivist põhivõlalt (219,99 ja 829,99 eurot) lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o alates 26.07.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses

määras (11,90% aastas). Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud

viivis kokku 48,61 eurot (10,18 + 38,43).

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi. Hageja nõuab

kostjalt sissenõudekulude hüvitamist 70 euro ulatuses, mis on kujunenud järgmiselt: lepingust

nr XXX tulenevalt 24.08.2023 esimese tasulise kirja saatmine 15 eurot, 07.09.2023 teise

tasulise kirja saatmine 5 eurot, 03.10.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud

makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot (sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud,

kontaktandmete otsingu ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete

selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel, võlgnikule tehtavate kõnede

kulud ja võlanõude avaldamisega tehtud kulud), ja lepingust nr XXX tulenevalt 09.08.2023

esimese tasulise kirja saatmine 20 eurot, 29.08.2023 teise tasulise kirja saatmine 5 eurot,

16.10.2023 kolmanda tasulise kirja saatmine 5 eurot ja muud makseviivitusega tekkinud

kulud 10 eurot (sh nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud, kontaktandmete otsingu

ja päringu kulud, võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine ja

vastuväidetele vastamine telefoni teel, e-maili teel, võlgnikule tehtavate kõnede kulud ja

võlanõude avaldamisega tehtud kulud).

3. Kohus võttis hagi menetlusse 18.12.2023 määrusega ning toimetas kostjale määruse ja

hagimaterjalid kätte väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 03.01.2024.

Kostja ei ole hagile vastanud.

4. Kohus palus 25.04.2025 kohtunõudes hagejal täiendavalt põhjendada vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist, kuivõrd hagiavaldusest nähtub kohtule, et krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise analüüsimiseks võtnud aluseks kostja

laenutaotlused ja Maksehäireregistri päringud. Kohtule ei nähtunud, et krediidiandja oleks

analüüsinud kostja pangakonto väljavõtet. Samuti ei nähtunud, et krediidiandja oleks teinud

päringuid nt Pensioniregistrisse või MTA-sse, et välja selgitada kostja sissetulek. Samuti palus

kohus hagejal esitada tõendid muude makseviivitusega tekkinud sissenõudmiskulude

kujunemise kohta.

5. Hageja märkis 20.05.2025 vastuses kohtunõudele, et ka vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumisel oleks kostja võlgnevuses alates 1. osamaksetest. Seega oli mõlema

lepingu ülesütlemine kehtiv. Täiendavaid tõendeid hageja ei esitanud. Hageja märkis, et juhul

kui kohus peaks leidma, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, tuleb kostjal

lepingu nr XXX alusel tagastada lepingu alusel saadud summa 219,99 eurot, intress 3,34

eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o. alates 26.07.2023. a kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 14.12.2023

lepingujärgses viivisemääras 11,90% aastas. Lepingu nr XXX alusel tuleb sel juhul kostjal

tagastada lepingu alusel saadud summa 829,99 eurot, intress 12,35 eurot, sissenõudmiskulud

40 eurot ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o. alates 26.07.2023. a

kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 14.12.2023 lepingujärgses viivisemääras 11,90%

aastas. Edasiulatuvat viivist taotleb hageja samuti määraga 11,90% aastas.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

6. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 1049,98 eurot, intressi 74,05 eurot, lepingutasu 38

eurot, sissenõudmiskulusid 70 eurot, sissenõutavaks muutunud viiviseid (perioodi

26.07.2023– 14.12.2023 eest) 48,61 eurot ning viivist alates 15.12.2023 kuni põhinõuete

(219,99 ja 829,99 eurot) täitmiseni määraga 11,90% aastas.

7. Kohus tuvastas, et AS xxx ja kostja sõlmisid 15.03.2023 järelmaksulepingu nr XXX

(dtl 40–43) ja 15.03.2023 järelmaksulepingu nr XXX (dtl 45–48). Lepingu nr XXX alusel sai

kostja kauba maksumusega 219,99 eurot ja lepingu nr XXX alusel sai kostja kauba

maksumusega 829,99 eurot. Lepingud on mõlema poole poolt digitaalselt allkirjastatud.

Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja tagasimakseid teinud.

8. Nõude üleminek krediidiandjalt hagejale on tõendatud nõude loovutamise teatistega,

mis edastati kostjale lepingus märgitud postiaadressile (dtl 58–59).

9. AS xxx ja kostja vahel sõlmitud lepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga

VÕS § 402 lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool

majandustegevust. Riigikohus on 24.11.2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 määruses selgitanud

tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamist. Kohtul on esmalt otstarbekas

kontrollida seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale

(VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. VÕS § 406² lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

10. Kohus tuvastas, et 15.03.2023 seisuga oli eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 15,31%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr 45,93%. Praegusel

juhul ei ületa laenude krediidi kulukuse määr (31,02 ja 25,78%) VÕS § 4062 lg 1 esimeses

lauses kehtestatud piirmäära.

11. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks

siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub

asja lahendamisel lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa

Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa

Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20–23).

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg

1, VÕS § 4034 lg 13).

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-22-147995 tehtud 28.07.2023 määruse p-s 12.1

leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks,

ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.

Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus 08.11.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-106661 selgitanud,

et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest

saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta

nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (otsuse p 55).

Tarbijal on küll VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid,

kuid krediidiandjal on VÕS § 403⁴ lg 4 ning krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS)

§ 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud

andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada

(RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

•

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

•

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

•

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

•

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49

lg 1 p 5).

Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija

krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister,

kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise

kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega

laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva

sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja

pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid

sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.2). Kui ilmnevad

asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

12. Kohus selgitas 25.04.2025 hagejale, et kohtu esialgsel hinnangul on krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud ning andis hagejale võimaluse täiendavate

selgituste ja tõendite esitamiseks, millest nähtuks, et krediidiandja täitis vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi (dtl 88–91). Samuti palus kohus esitada

tõendid muude sissenõudmiskulude osas.

13. Hagiavaldusest ja hageja 20.05.2025 vastusest ning lisatud tõenditest järeldub, et laenu

andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

Krediidiandja ei teinud kindlaks, kas krediit vastab kostja finantsolukorrale ning kas sellest

võib kostjale tekkida olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

13.1.

Hagiavalduse kohaselt võttis krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise analüüsimiseks aluseks kostja laenutaotlused ja

Maksehäireregistri päringud (dtl 30– 32). Hagimaterjalidest ei nähtu, et krediidiandja

oleks küsinud kostja arvelduskonto väljavõtet, mille põhjal oleks võimalik tuvastada

kostja varaline seisund ning regulaarse sissetuleku suurus (KAVS § 49 lg 1 p 1).

Seejuures nähtuvad Maksehäireregistri (taust.ee) päringust (dtl 62) hagiavalduse

aluseks olevatest lepingutest tulenevad nõuded, mis viitab asjaolule, et kohtule

esitatud päringu väljavõte on tehtud pärast lepingute sõlmimist. Krediidiandja ei ole

välja selgitanud kostja sissetulekut ega tuvastanud, kas kostja sissetulek on regulaarne.

Samuti ei ole krediidiandja kontrollinud kostja igakuiste kohustuste ja

majapidamiskulude suurust ja sisu. Laenutaotluses märgitud ning registritest nähtuvad

andmed ei ole piisavad, et selgitada välja tarbija tegelikud sissetulekud, kohustused ja

majapidamiskulud ning sissetulekute regulaarsus.

13.2.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et krediidiandja ei järginud VÕS §

4034 lg 2 esimeses lauses nõutavat hoolsust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi

kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida

ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3).

14. Hageja väitel ei teinud kostja ühtegi tagasimakset ning oli võlgnevuses kolme

järjestikuse osamakse tasumisega. Seega oli lepingute punktist 9 tulenev ülesütlemise esmane

eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut).

Krediidiandja saatis kostjale 05.07.2023 lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale

täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 56). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, esitas

krediidiandja 25.07.2023 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse (dtl 57). Neil asjaoludel saab

lepingu ülesütlemise lugeda kehtivaks.

15. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu

laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise

eest, vt RKTKo 26.11.2012, nr 3-2-1-141-12, p 10).

15.1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 4034 lg

7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Võlasuhtele kohalduv

intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded (VÕS § 94 lg

2). Seadusjärgne intressimäär alates krediidi andmisest 15.03.2023 kuni 30.06.2023 oli

2,50%, 01.07.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 25.07.2023 oli 4%. Lepingus

kokkulepitud intressimäär on seadusjärgsest suurem, 11,90% aastas. Hageja saab

seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi

alates laenu väljastamisest. Hageja on esitanud ümberarvestuse kuni

10.07.2023, mille kohaselt oli lepingu nr XXX puhul kujunenud seadusjärgne intress kokku

3,34 eurot ja lepingu nr XXX puhul 12,35 eurot. Kohus arvestab intressinõuet hageja

märgitud perioodi ulatuses.

15.2. Kohtu arvutuste kohaselt kujunes seadusjärgne intress lepingu nr XXX osas kokku 1,87

eurot. Intressi aluseks olevad tehted on järgmised (arvestades hageja märgitud laenujäägi

summat):

1) 15.03.2023–10.04.2023: 219,99 × 2,5% ÷ 360 × 27 päeva = 0,41 eurot;

2) 11.04.2023–10.05.2023: 219,99 × 2,5% ÷ 360 × 30 päeva = 0,45 eurot;

3) 11.05.2023–10.06.2023: 219,99 × 2,5% ÷ 360 × 31 päeva = 0,47 eurot;

4) 11.06.2023–10.07.2023: 219,06 × 2,5% ÷ 360 × 20 päeva ja 219,06 × 4% ÷ 360 × 10

päeva = 0,54 eurot.

15.3. Kohtu arvutuste kohaselt kujunes seadusjärgne intress lepingu nr XXX osas kokku 6,85

eurot. Intressi aluseks olevad tehted on järgmised (arvestades hageja märgitud laenujäägi

summat):

1) 15.03.2023–10.04.2023: 829,99 × 2,5% ÷ 360 × 27 päeva = 1,53 eurot;

2) 11.04.2023–10.05.2023: 824,90 × 2,5% ÷ 360 × 30 päeva = 1,70 eurot;

3) 11.05.2023–10.06.2023: 802,65 × 2,5% ÷ 360 × 31 päeva = 1,70 eurot;

4) 11.06.2023–10.07.2023: 780,48 × 2,5% ÷ 360 × 20 päeva ja 780,48 × 4% ÷ 360 × 10

päeva = 1,92 eurot.

15.4. Seega tuleb kostjalt VÕS § 4034 lg 7 ja § 94 lg 1 alusel välja mõista intress kokku 8,72

eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja intressinõude 65,33 euro ulatuses (74,05 – 8,72).

16. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 4034 lg 7 teise lausega hõlmatud intress ja muud

krediidiga seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane).

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud

krediidiandjal säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr

218-134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

17. VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb

hageja nõue lepingutasu osas rahuldamata (38 eurot).

18. Hageja nõuab kostjalt 70 euro suuruse sissenõudmiskulu hüvitamist. VÕS § 1132 lg 2

p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5

eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Punkti 2 kohaselt võib pärast lepingu

lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga

sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures

võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning

kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 ja kuni 1000

eurot.

18.1.

Lepingu nr XXX osas saatis hageja kostjale meeldetuletuskirjad 24.08.2023,

07.09.2023 ja 03.10.2023 (dtl 63–66). Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulude

hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest.

18.2.

Lepingu nr XXX puhul saatis hageja kostjale meeldetuletuskirjad 09.08.2023,

29.09.2023 ja 16.10.2023 (dtl 67–73). Kohus peab põhjendatuks sissenõudmiskulude

hüvitamist kolme tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest.

18.3.

Hagiavalduse kohaselt tegi hageja mõlema lepingust tuleneva nõue puhul

andmete töötlemist, kontaktandmete otsinguid ja päringuid, võlanõuete selgitamist,

võlgnikuga suhtlemist jms, kuid nende osas hageja kohtule tõendeid ei esitanud, sh

pärast kohtunõuet. Hageja nõuab eeltoodud toimingute eest kokku 15 eurot (5 + 10).

Kuivõrd hageja tõendeid ei esitanud, on kohtu hinnangul nimetatud kulutused

põhjendamata ja tõendamata.

18.4.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel välja

mõista sissenõudmiskulud 55 eurot (25 + 30). Kohus jätab rahuldamata hageja

sissenõudmiskulud 15 euro ulatuses (70 – 55).

19. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 26.07.2023 kuni hagi esitamiseni (14.12.2023).

Pooled on lepingus kokku leppinud intressiga võrdses viivisemääras 11,90% aastas.

19.1.

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415

lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS

§ 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär

kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär.

19.2.

Hageja on seisukohal, et lepingujärgsed viivised kohalduvad ka

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral. Hageja tugineb Riikohtu

lahendile tsiviilasjas nr 2-2113098, millest tulenevalt märgib, et vastutustundliku

laenamise põhimõte ei too kaasa kogu lepingu tühisust, vaid osalist tühisust

kokkuleppelise intressi osas. Sellest lähtuvalt on hageja seisukohal, et lepingus

kokkulepitud viivis on kehtiv (dtl 94–95).

19.3.

Käesoleval juhul oli lepingutes kokku lepitud viivis lepingujärgses

intressimääras, kuid mitte vähem kui seadusjärgse tarbijakrediidi viivise määras (dtl

42, 47). Lepingujärgne intressimäär oli 11,90% aastas, s.o lepingutes lepiti kokku

viivisemääras 11,90% aastas.

19.4.

Kohus ei nõustu hagejaga selles, et vastutustundliku laenamise kohustuse

rikkumise korral säilib alati õigus nõuda lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole

kooskõlas regulatsiooni mõttega. Regulatsiooni mõte on olnud vähendada

krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust olukorras, kus krediidiandja ei ole

laenanud vastutustundlikult. Kui vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise

korral säiliks õigus nõuda ja kohustus tasuda lepingujärgset (kõrget) viivisemäära,

oleks seaduse nõudeid rikkuv laenamine krediidiandjale jätkuvalt sama tulus (intressi

asemel teeniks krediidiandja intressimääraga võrdset viivist). Regulatsiooniga on

asendatud lepingujärgne intress seadusjärgse intressiga. Sellest tulenevalt võiks ka

öelda, et kui lepingus oli kokku lepitud, et viivisemäär on võrdne intressimääraga,

peaks ka lepingus kokku lepitud viivisemäär muutuma vastutustundliku laenamise

kohustuse rikkumise korral seadusjärgseks intressimääraks (mis antud juhul lepingu

sõlmimise ajal oli 2,5% ja 4%). Kohus leiab, et VÕS § 113 lõikest 1 tulenevalt on

võlausaldajal siiski õigus saada seadusjärgset viivist, tingimusel, et see ei ole kõrgem

lepingus kokku lepitud viivisemäärast.

19.5.

Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1

alusel välja viivise põhivõlgnevuselt, kuid mitte kõrgemas määras kui 11,90% aastas

alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 26.07.2023 kuni põhivõla

täieliku tasumiseni. Sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 26.07.2023–14.12.2023

eest on 48,61 eurot (219,99 + 829,99) × 11,9% ÷ 365 × 142 päeva = 48,61). Seega

rahuldab kohus hageja viivisenõude täies ulatuses.

20. Eelneva põhjal mõistab kohus kostjalt välja järelmaksulepingutest tuleneva põhivõla

1049,98 eurot, intressi 8,72 eurot, sissenõudmiskulud 55 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 48,61 eurot ja edasiulatuva viivise põhinõuetelt 219,99 ja 829,99 eurolt VÕS § 113 lg-

s 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkemas määras kui 11,90% aastas, alates

15.12.2023 kuni põhinõude täitmiseni. Ülejäänud osas – lepingutasu 38 eurot, intress 65,33

eurot ja sissenõudmiskulud 15 eurot, kokku 118,33 eurot – jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

21. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

21.1.

Kohus jaotab menetluskulud praegusel juhul võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega. Hagi esemeks on rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus

täpselt välja arvutatav.

21.2.

Hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõuetest

rahuldas kohus ligikaudu 91% (1162,31 ÷ 1280,64 eurot × 100% = 90,76%). Seega

jäävad menetluskulud 91% ulatuses kostja kanda ning 9% ulatuses hageja kanda

(100% - 91% = 9%).

22. TsMS § 174 lg-st 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude

kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

23. Hageja 13.02.2026 menetluskulude nimekirja (dtl 98–99) kohaselt on hageja

menetluskuludeks riigilõiv 280 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulu

865 eurot, kokku 1145 eurot. Kostja menetluses ei osalenud, seega ei ole tal hüvitamisele

kuuluvaid menetluskulusid tekkinud.

23.1.

Käesoleva tsiviilasja hagihind on 1405,59 eurot. Riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja

lisa 1 järgi kuulus kuni 1500 euro suuruse hagihinna korral tasumisele 280 eurot.

Tasutud riigilõiv 280 eurot on põhjendatud ja vajalik menetluskulu.

23.2.

TsMS § 4842 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus

või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul

lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning

määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud

menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Nimetatud sättest tulenevalt ei

saa hageja ka hagi rahuldamise korral nõuda kostjalt oma maksekäsu kiirmenetluse

kulude hüvitamist TsMS § 4842 esimeses lauses sätestatust suuremas ulatuses, st saab

nõuda riigilõivu hüvitamist ja 20 euro suuruse menetluskulude hüvitise maksmist (§

4842 teine lause). Seega on maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot

põhjendatud ja vajalik.

23.3.

Hageja lepingulise esindaja kulu hagimenetluses on 865 eurot (5 tundi

tunnitasuga 169 eurot). Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele

vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik. Mitteadvokaadist

esindaja põhjendatud tunnitasuks on kohtupraktikas peetud 60–100 eurot, millele

vajadusel lisandub käibemaks (TlnRnKo 28.09.2023, nr 2-22-15592, p 60). Üldjuhul

ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja

tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu

(RKTKm 13.11.2013, 3-2-1-115-13, p 25).

Kohus leiab, et hageja esindaja märgitud teenustasu 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb

käesolevas asjas lugeda ebamõistlikult kõrgeks. Arvestades praeguse tsiviilasja olemust,

vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, on esindaja taotletud

tunnitasu suurus kohtu hinnangul ülepaisutatud. Kohus on seisukohal, et hageja esindaja

tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri

liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja tunnitasuga. Tegemist on hageja põhitegevuse

standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on

põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul 120 eurot.

Praegusel juhul on tegemist keskmise keerukusega varalise õigusvaidlusega. Hageja

lepingulise esindaja töö sisaldas hagi esitamiseks alusdokumentide kogumist ja analüüsimist,

hagiavalduse koostamist, kohtunõuetele vastamist ja menetluskulude nimekirja koostamist ja.

Kostja menetluses ei osalenud. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu hagimenetluses

osalemisel kokku 3 tundi, mis vastab ka menetluses esitatud dokumentide ja nende lisade

mahu hulgale. Arvestades lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinda, on hageja põhjendatud

õigusabikulu kokku 380 eurot (3 tundi × 120 eurot + 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulu).

23.4.

Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude suuruseks 280 +

380 = 660 eurot. Kuivõrd hageja menetluskuludest jääb kostja kanda 91%, mõistab

kohus kostjalt hageja kasuks välja 600,60 eurot (660 × 91%).

24. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

kohtule vastava taotluse esitanud, mistõttu kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda tema poolt hagejale

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

25. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

26. Maksekäsu kiirmenetluses ei õnnestunud kohtul kostjale avalduse materjale mõistliku

aja jooksul ja registrites näidatud kontaktidel kätte toimetada. Kohus üritas kostjale

dokumente kätte toimetada e-posti aadressidele xxx ja xxx Rahvastikuregistri andmetel on

võlgniku elukoha aadressiks märgitud xxx, kuid varasemas menetluses tagastas xxx kohus

dokumendid ja teatas, et adressaadi elu- või asukoht on teadmata. xxx korteriomanik kinnitas

13.11.2023, et kostja ei ela sellel aadressil. Aadressid xxx ja xxx ei ole kinnistusraamatus

leitavad. Kostja isa kinnitas 13.11.2023, et kostja elab xxx, kuid aadressi ega telefoninumbrit

ei tea. Seisuga 31.07.2023 kostja xxx rahvastikuregistri andmetel registreeritud aadressi xxx

ei oma. Kostja tegelik elukoht ei ole teada ja kõiki võimalikke vahendeid kasutades ei olnud

võimalik seda välja selgitada. Töötamise registri järgi kostja Eestis töökohta ei oma.

27. Kohtuotsuse tegemise ajaks ei ole ülalkirjeldatud asjaolud muutunud, kostja

menetluses ei osale ning läbi proovimata kontaktandmed puuduvad. Maakohus on seisukohal,

et TsMS § 317 lg 1 p 1 eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemusteta ning toimetab

kohtuotsuse kostjale kätte otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Kohtuotsus loetakse TsMS § 317 lg 5 kohaselt avalikult kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljavõtte avaldamisest väljaandes Ametlikud Teadaanded.

(allkirjastatud digitaalselt)

Helina Mark kohtunik