3-23-2791/29 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. märts 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2791

Haldusasi

T.N-i kaebus Tallinna Vangla 29.09.2023 otsuse nr

5-11/23/8133-2 ja 09.11.2023 vaideotsuse nr 5-15/23/188-2

tühistamiseks ning Tallinna Vangla

kohustamiseks

võimaldada pikaajalist kokkusaamist

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – T.N

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12.07.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

T.N-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tagastada T.N-ile apellatsioonimenetluses esitatud tõendid digitaalse kohtutoimiku lk-

del 124–126, 128 ja 130.

2. Rahuldada T.N-i apellatsioonkaebus. Tühistada haldusasjas nr 3-23-2791 tehtud

Tallinna Halduskohtu 12.07.2024. a kohtuotsus. Teha uus otsus, millega

2.1. tühistada Tallinna Vangla 29.09.2023 otsus nr 5-11/23/8133-2 ja Tallinna Vangla

09.11.2023 vaideotsus nr 5-15/23/188-2 ning

2.2. kohustada Tallinna Vanglat T.N-i 29.08.2023. a pikaajalise kokkusaamise taotluse

uueks läbivaatamiseks.

3. Mõista Tallinna Vanglalt T.N-i kasuks välja menetluskulu 40 eurot. Muus osas jätta

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

4. Otsuse avaldamisel asendada tähemärgiga kaebaja ja X nimed ning aadress XXX.

3-23-2791

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

06.04.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja, kandes karistust Tallinna Vanglas, esitas 29.08.2023 vastustajale taotluse (dtl 46)

pikaajaliseks kokkusaamiseks enda elukaaslase Xga1, kes oli sel ajal samuti kinnipeetav.

Vastustaja jättis taotluse rahuldamata 29.09.2023 otsusega nr 5-11/23/8133-2 (vaidlustatud

otsus, dtl 49), leides esiteks, et kaebaja ja X kooselu ei olnud tõendatud. Teiseks märkis

vastustaja, et kuna X kannab samuti karistust, ei täidaks pikaajaline kokkusaamine kaebaja jaoks

vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki ning nais- ja meessoost kinnipeetavatele

kokkusaamise võimaldamine läheks vastuollu eraldihoidmise põhimõttega ega oleks kooskõlas

vangistuse täideviimise eesmärkidega. Kaebaja esitas vaidlustatud otsuse peale vaide, mille

vastustaja jättis rahuldamata 09.11.2023 vaideotsusega nr 5- 15/23/188-2 (vaieotsus).

2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse

tühistamist ning Tallinna Vangla kohustamist kaebajale pikaajalise kokkusaamise

võimaldamiseks. Kaebaja leidis, et VangS § 25 ei keela pikaajalist kokkusaamist vangistust

kandvatele elukaaslastele, kui on tõendatud nende vähemalt kaheaastane kooselu enne

vangistust. Kaebaja on oma elukaaslasega koos elanud 2017. aastast, mida tõendab Tartu Vangla

25.05.2023 dokument nr. 6-24/1763-2 ja riiklikkusse kinnipeetavate registrisse tehtud vastav

märge. Ühise majapidamise olemasolu tõendamise kohustust ei ole. Lisaks on Tallinna Vangla

võimaldanud Xle pikaajalist kokkusaamist kaebajaga 2021. aastal, kui kaebaja viibis vabaduses.

Hilisemaid keeldumisi pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest on vastustaja põhjendanud X

halva käitumisega, mitte sellega, et tema ja kaebaja kooselu ei ole tõendatud. Kaebaja ja X

moodustavad perekonna ja soovivad pärast vanglast vabanemist kooseluga jätkata. Mõlemad on

vangistuse ajal käitunud seaduskuulekalt ega ole toime pannud distsiplinaarsüütegusid, mistõttu

puudus Tallinna Vanglal põhjus pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumiseks.

3. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, leides, et kaebaja ei ole esitanud ühtki tõendit, mis

kinnitaks ühist majapidamist ja faktilist kooselu 2 aastat enne karistuse kandmise algust.

04.07.2022 on Tartu Vanglas tehtud kaebaja päevikukannetesse märge, et X eelmise karistuse

ajal esitatud kooselu tõendamise andmete põhjal ei ole võimalik kinnitada 2-aastast kooselu.

Vastustaja ei ole veendunud, et kaebaja taotletud pikaajaline kokkusaamine täidaks

vangistusseaduse (VangS) § 6 lg-s 1 ja § 23-s nimetatud eesmärki, kuna kokkusaamist soovivad

1 Kohtumenetluse ajal on kaebaja ja X abiellunud ning viimane kannab sestpeale kaebaja perekonnanime. Selguse

huvides on siin ja edaspidi kasutatud tema varasemat nime.

2(6)

3-23-2791

kaks kriminaalkorras karistatud ja vangistust kandvat kinnipeetavat, kelle puhul on varasem

kaheaastane kooselu tõendamata. Vangla ei pea lähtuma loa andmisel pikaajaliseks

kokkusaamiseks ainuüksi kinnipeetu registriandmetest ja tal on õigus andmeid kontrollida. Kui

vangla on varasemalt lubanud pikaajalist kokkusaamist, siis ei ole vangla lähtunud seaduses

sätestatust ning tegemist on vangla ebaõige halduspraktikaga, mille jätkamist ei ole kaebajal

õigust nõuda.

4. Tallinna Halduskohus tegi 12.07.2024 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohus tõdes esiteks, et pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumine oli

ainuõige, kuna vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei olnud tõendatud kaebaja ja X vastavus

VangS § 25 lõikes 1 sätestatud vähemalt 2-aastase kooselu nõudele. Nii kaebaja kui X peeti

kinni 2021. aasta oktoobris. Kaebaja väidet, et ta on Xga koos elanud alates 2017. aastast, ei

kinnita ükski vanglale esitatud tõend, sh fotod, väljavõtted telefoniarvetest ja kiirabi

väljasõidust. Arvestades, et X viibis vangistuses ka ajavahemikul 05.04.2021 – 30.07.2021, ei

ole kaheaastane kooselu tõendatud. Lisaks nähtub esitatud kiirabi väljakutse väljavõttest, et

kuigi sündmuskohaks on küll sama aadress, kuhu on tulnud ka telefoniarve, siis elukohaks on

väljavõttes märgitud siiski aadress Maardus, mis ei lähe kokku kaebaja vangiregistris näidatud

aadressiga. Teiseks leidis halduskohus siiski, et vastustaja tegi vaidlustatud otsuse tegemisel

kaalutlusvigu ning leidis ekslikult, nagu võiks pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest

keelduda põhjusel, et kuna mõlemad on kinnipeetavad, ei oleks pikaajaline kokkusaamine

kooskõlas vangistuse eesmärkidega. Halduskohus leidis varasemale kohtupraktikale osutades, et

VangS § 25 lõikes 1 ei ole kehtestatud erisusi ega täiendavaid piiranguid kokkusaamiseks

abikaasaga (ja järelikult ka elukaaslasega), kes on samuti kinnipeetav. Samuti heitis halduskohus

vastustajale ette, et viimane ei põhjendanud vaidlustatud otsuses, miks ta keeldus pikaajalise

kokkusaamise lubamisest, kui kaebajale ja Xle kui elukaaslastele oli pikaajalist kokkusaamist

võimaldatud 2021. aastal Eeltoodud kaalutlusvead ei anna halduskohtu hinnangul siiski alust

vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks, sest kuna vähemalt 2-aastane kooselu ei olnud

tõendatud, ei olnud vastustajal võimalik teha teistsugust otsust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, taotledes halduskohtu otsuse tühistamist ning uue

otsusega kaebuse rahuldamist. Kaebaja hinnangul leidis halduskohus vääralt, et kaebaja kooselu

Xga ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajal tõendatud. Seejuures on halduskohus jätnud

tähelepanuta X ema Y kirjalikult antud seletuse ning põhjendamatult mööda vaadanud sellest, et

varem on vangla lugenud kaebaja ja X elukaaslasteks, kusjuures varem lubas kokkusaamist

sama ametnik, kes tegi vaidlustatud otsuse. Kaebaja hinnangul ei olnud pikaajalise

kokkusaamise võimaldamisest keeldumise tegelikuks põhjuseks mitte 2-aastase kooselu

tõendamatus, vaid see, et nii kaebaja kui tema elukaaslane olid mõlemad kinnipeetavad.

6. Vastustaja esitas seisukoha, milles palub jätta halduskohtu otsuse muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Kaebaja esitas 27.09.2024 ringkonnakohtule tõendina Tallinna Vangla 24.09.2024 otsuse nr

5-11/24/3158-2, millega vangla jättis rahuldamata kaebaja 26.08.2024 taotluse pikaajaliseks

kokkusaamiseks (dtl 124–126). Samuti esitas kaebaja 15.10.204 avalduse lisana

ringkonnakohtule 02.10.2024 iseloomustuse töölt (dtl 130). Kõnealused tõendid tuleb tagastada,

kuna need puudutavad vaidlustatud otsuse tegemisega võrreldes hilisemaid asjaolusid ega ole

seega vaidluse lahendamise seisukohast asjassepuutuvad. Kohus kontrollib vastustaja

29.09.2023 otsuse õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 1 teine lause). Siinse

apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ei saa ringkonnakohus asuda hindama seda, kas kaebaja

hilisemad samasisulised taotlused on lahendatud õigesti. . Lisaks saabus 11.10.2024

ringkonnakohtule e-kiri, mille saatjaks on menetlusväline isik, kes kinnitab, et kaebaja ja X

3(6)

3-23-2791

elasid koos aadressil XXX. Kuigi formaalselt ei ole tõendit esitanud kaebaja, peab

ringkonnakohus usutavaks, et see on saadetud kohtule kaebaja initsiatiivil ja seega saab selle

lugeda kaebaja esitatud tõendiks. Ringkonnakohus keeldub siiski selle tõendi vastuvõtmisest,

kuna kaebaja ei ole põhjendanud, miks ei olnud võimalik sellist tõendit esitada juba

halduskohtule (HKMS § 182 lg 2).

8. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et

kuivõrd vanglateenistus oli varem asunud seisukohale, et kaebaja ja X on faktilised abikaasad

VangS § 25 lg 1 tähenduses ning andnud neile arusaadavalt vähemalt ühel korral loa

pikaajaliseks kokkusaamiseks ajal, kui kaebaja oli vabaduses, ent X kandis karistust, siis ei

võinud vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel asuda nende kooselu tõendatusse osas

vastupidisele seisukohale, püüdmata faktilise kooselu kohta koguda täiendavaid tõendeid.

Vastustajal on õigus, et faktilise kooselu tõendamise kohustus on pikaajalist kokkusaamist

soovivatel isikutel. Siinsel juhul ei olnud aga küsimus mitte faktilise kooselu esmakordses

tõendamises, vaid varem vanglateenistuse poolt positiivselt tuvastatud asjaolu ümberhindamises.

Vastustajal on iseenesest õigus, et n-ö vangiregistrisse tehtud kanne kinnipeetava faktilise

kooselu tõendatuse kohta ei ole ümberlükkamatu, ent sellise kandega tuvastatud asjaolu

ümberlükkamiseks peab vanglateenistus uurimispõhimõtet ja abistamiskohustust nõuetekohaselt

täites veenvalt põhjendamata, et varem tuvastati vastav asjaolu vääralt. Kuna abielusuhtega

sarnane faktiline kooselu võib olla korraldatud väga mitmesugusel viisil, ei saa olemas olla

mingisugust kindlat liiki või kindlas vormis tõendeid selle tõendamiseks. Seetõttu ei piisanud

siinsel juhul vangiregistrisse varem tehtud kandega tuvastatud asjaolu ümberhindamiseks pelgalt

toonase kande aluseks olnud tõendite ebapiisavaks lugemisest. Võttes arvesse ka seda, et

vaidlustatud otsuse tegemise ajal viibisid mõlemad väidetavad elukaaslased vanglas, pidi

vastustaja mõistma, et vähemalt kaheaastase kooselu tõendamiseks vajalike tõendite esitamine

võib nende jaoks olla keeruline, kuna asjassepuutuvad dokumendid ei pruugi neile vangistuses

viibimise tõttu olla kättesaadavad. Vähim, mida vastustaja selles olukorras tegema pidi, oli

küsitleda kaebajat ning Xt nende väidetava kooselu asjaolude kohta ning püüda nende ütlustes

esinevate kokkulangevuste või ebakõlade pinnalt veenduda, kas või millal oli nende vahel

faktiline kooselu VangS § 25 lg 1 tähenduses. Jättes selle tegemata, ei saanud vastustaja asuda

seisukohale, et kooselu ei ole tõendatud, kuigi enam kui 2 aastat enne vaidlustatud otsuse

tegemist – st 2021. aasta maikuus – oli vanglateenistus toona esitatud tõendid lugenud piisavaks

ning kaebaja ja X faktilise abielu tõendatuks.

9. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kohtumenetluses esitatud tõendid on

piisavad järeldamaks, et kaebaja ja X kooselu ei olnud enne vangistust kestnud vähemalt 2

aastat. Kõigepealt tuleb täpsustada halduskohtu põhjendava osa punkti 11 kolmandas lõigus

võetud seisukohta, et VangS § 25 lg 1 kohaldamisel ei või arvata kooselu aja hulka karistuse

kandmise aega. Eelviidatud sätet ei saa tõlgendada nii, et õigus pikaajaliseks kokkusaamiseks on

üksnes tingimusel, et inimesed on faktiliselt vabaduses koos elanud katkematult vähemalt kahe

aasta jooksul enne pikaajalist kokkusaamist taotleva kinnipeetava viimase vangistuse algust.

VangS § 25 lõikes 1 nimetatud faktiline kooselu ei saa alata ajal, mil üks pooltest on vanglas,

samuti ei ole 2-aastane kooselu nõue täidetud siis, kui kooselu on enne ühelt poolelt vabaduse

võtmist kestnud vähem kui kaks aastat ning sestpeale on üks pool katkematult viibinud

vangistuses. Küll aga ei tule eelviidatud 2-aastasest perioodist välja arvata suhte ühe poole

lühiajalist vangistust, kui kooselusuhe algas enne seda ning jätkus vabaduses pärast sellist

lühiajalist vangistust. Siinsel juhul on halduskohus sedastanud, et X viibis vangistuses

ajavahemikul 05.04.2021 - 30.07.2021ehk umbes 4 kuu jooksul. Halduskohus leidis, et

puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et pärast eelviidatud vangistusest vabanemist ning enne

uuesti vanglasse sulgemist (14.10.2021) oleks X kaebajaga koos elanud. Küll aga ei nähtu, et

vangla või halduskohus oleks püüdnud selliseid tõendeid koguda või kasvõi kaebajalt selle

kohta selgitusi küsida. Olukorras, kus kaebaja viibis vanglas, võis eeldada, et võimalikud

4(6)

3-23-2791

dokumendid, mis kinnitaksid faktilise kooselu jätkumist pärast X vabanemist 2021. aasta suvel,

ei ole talle kättesaadavad. Pealegi on kaebaja apellatsioonkaebuses õigesti osutanud sellele, et

toimikus on X ema avaldus, mille kohaselt elas kaebaja koos Xga Tallinnas XXX korteris (dtl

72). Halduskohus ei ole seda dokumenti tagastanud, ent ei ole sellele ka mistahes hinnangut

andnud. Ringkonnakohus ei pea siinkohal vajalikus selle tõendi üksikasjalikku hindamist, küll

aga tõdeb, et kooselu ei saanud lugeda üheselt mittetõendatuks olukorras, kus vanglateenistus oli

2021. aastal lugenud kaebaja ja X faktilisteks abikaasadeks, kus oli vähemalt kaudseid andmeid

sellise faktilise kooselusuhte kohta alates 2018. aastast ning kus vangla ega halduskohus ei

olnud tuvastanud mingisuguseid veenvaid asjaolusid, mis kaebaja väite sellise kooselu kohta

ümber lükkaks ega ka nõudnud kaebajalt täiendavate tõendite esitamist või püüdnud ise koguda

tõendeid, mis olid kaebajale kättesaamatud. Lisaks saab vastustaja 04.06.2024 esitatud

juurdepääsupiiranguga tõendist (dtl 95, vt dokumendi p 1 kolmas lõik) samuti järeldada, et

pärast eelmise vangistuse kandmist ja enne uuesti kinnipidamist jätkas X kooselu kaebajaga.

10. Ringkonnakohus märgib, et haldusakti või selle andmisest keeldumise aluseks olevate

asjaolude tuvastamine on eelkõige haldusorgani ülesanne. Halduskohtu pädevus vaidluse

aluseks olevaid asjaolusid tuvastada ei tähenda vääramatut kohustust asuda tuvastama

asjaolusid, mille haldusorgan on nõuetekohaselt tuvastamata jätnud. Halduskohus võib need

asjaolud tuvastada, kui see on esitatud ja halduskohtu enese kogutud tõendite pinnalt võimalik ja

otstarbekas, ent samavõrd võib ta piirduda tõdemusega, et haldusorgan ei ole haldusakti andmise

aluseks olevaid asjaolusid õigesti välja selgitanud ning vaidlustatud haldusakti tühistada,

kohustades haldusorganit asja uueks otsustamiseks.

11. Ringkonnakohus tõdeb samuti, et vaidlustatud otsuse põhjendused on tegelikult

ebaselged ja mõneti vastuolulised. Kaebaja ja X kooselu tõendamatust puudutab vaidlustatud

otsuses üksnes lause „Samuti ei ole tõendatud Teie kooselu“, samas kui ülejäänud osa

vaidlustatud otsuse põhjendustest on pühendatud küsimusele, kas kahe kinnipeetava vaheline

pikaajaline kokkusaamine on kooskõlas pikaajalise kokkusaamise eesmärkide ning vanglas

naiste ja meeste eraldihoidmise põhimõttega. Viimasega seoses on halduskohus õigesti

märkinud, et VangS ei välista pikaajalist kokkusaamist VangS § 25 lõikes 1 nimetatud isikutele,

kellest mõlemad kannavad kokkusaamise taotlemise ajal karistust. Haldusakti, samuti

soodustava haldusakti andmisest keeldumise põhjused peavad olema selged. Siinsel juhul see nii

ei ole. Pigem jääb mulje, et vastustaja on soovinud vältida kooselu tõendamisega seonduva

käsitlemist, viidates ka teisele keeldumise alusele ehk asjaolule, et nii kaebaja kui X on

kinnipeetavad. Viimane asjaolu, nagu halduskohus õigesti märkis, ei anna iseenesest alust

pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumiseks. Esimese aluse (kooselu tõendamatus)

esinemist ei ole vangla aga eelpool esitatud põhjustel veenvalt põhjendanud.

12. Eeltoodu tõttu tuleb halduskohtu otsus ja vaidlustatud otsus tühistada. Õigusselguse

huvides tuleb tühistada ka vaideotsus. Kuna kaebaja on endiselt kinnipeetav ning talle

pikaajalise kokkusaamise lubamine õiguslikult võimalik, siis tuleb vastustajat kohustada kaebaja

taotluse uueks läbi vaatamiseks. Taotluse uuel läbivaatamisel tuleb vastustajal mõistagi lähtuda

vahepeal muutunud asjaoludest, st eelkõige sellest, et kaebaja ja X on abiellunud. Kuna

pikaajalise kokkusaamise lubamine on vangla kaalutlusotsus ning ei saa asuda seisukohale, et

ainsaks võimaluseks oleks sellise loa andmine, siis ei saa ringkonnakohus kohustada vastustajat

kindla sisuga uue otsuse tegemiseks, st pikaajalise kokkusaamise loa andmiseks. Seetõttu tuleb

vastustajal kaebaja taotlus uuesti ja uue otsuse tegemise ajal esinevate asjaolude valguses läbi

vaadata ja teha uus otsus, andes loa või keeldudes sellest, kui keeldumiseks esineb seadusest

tuleneb alus ja põhjused. Iseenesest õige on seejuures vastustaja ja halduskohtu seisukoht, et

abikaasadel, sh faktilistel abikaasadel ei ole vääramatut õigust pikaajalisele kokkusaamisele.

Kokkusaamise võimaldamisest keeldumise alused on sätestatud VangS §-s 25 lõikes 11.

Mõjuvaks põhjuseks sellise kokkusaamise keelamiseks võib olla muu hulgas see, et konkreetse

5(6)

3-23-2791

isiku puhul ei ole kokkusaamine kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Abikaasade

puhul tuleb sellisele järeldusele jõudmiseks kaaluda ühelt poolt kahju, mida võiks kokkusaamine

põhjustada vangistuse täideviimise eesmärkide ning eelkõige ühe või mõlema abikaasa edasisele

õiguskuulekale teele suunamise seisukohast ning teiselt poolt inimeste õigust mõistlikele

võimalustele perekonnaelu säilitamiseks.

13. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada

avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed

initsiaalide või tähemärgiga. Kohtuotsuse mõistmiseks ei ole vajalik teada kaebaja ja tema

praeguse abikaasa nimesid ega kohtuotsuses kajastatud varasema elukoha aadressi. Võib

eeldada, et kaebaja nende andmete avaldamist ei soovi ning seetõttu tuleb need kohtuotsuse

avaldamisel asendada tähemärgiga.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud vastustaja. Kaebaja menetluskuluks on

kaebuse ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 20+20=40 eurot, mis tuleb

vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Muud võimalikud menetluskulud jäävad

menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)