3-23-1270/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. märts 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1270

Haldusasi

MTÜ Mullamäe Aiad ja X kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse

11.05.2023 korralduse nr 384 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja I – MTÜ Mullamäe Aiad

Kaebaja II ‒ X

Kaebajate volitatud esindaja v. adv. Janek Valdma

Vastustaja – Jõelähtme vald, esindaja Tanel Tobro

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 22.03.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Jõelähtme valla apellatsioonkaebus ning MTÜ Mullamäe

Aiad ja X vastuapellatsioonkaebus.

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Jõelähtme valla apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada haldusasjas nr

3-23-1270 tehtud Tallinna Halduskohtu 22.03.2024. a kohtuotsuse resolutsiooni punkt

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Jõelähtme vallalt MTÜ Mullamäe

Aiad ja X kasuks välja menetluskulud 40 eurot ja jätta muus osas menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

2. Muus osas jätta Jõelähtme valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsuse resolutsiooni punkt 1 muutmata, ent muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi

vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.

3. Jätta MTÜ Mullamäe Aiad ka X vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

5. Otsuse jõustumisel avaldada see tervikuna.

SELGITUSED

Jõustumisel avaldatakse kohtuotsus tervikuna selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 175 lg 1).

3-23-1270

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

06.04.2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja II on Jõelähtme vallas Ülgase külas asuva Mullamäe kinnistu (katastritunnus

24504:004:0171) omanik. Kaebaja II on Mullamäe kinnistu andnud umbes 1000 m2 suuruste

tükkide kaupa erinevate isikute kasutusse aiandusega tegelemiseks ning koormanud Mullamäe

kinnistu nende isikute kasuks isiklike kasutusõigustega. Mullamäe kinnistul toimuva

aiandustegevuse arendamiseks ja korraldamiseks on moodustatud kaebaja I.

2. Kaebaja I ja kaebaja II esitasid 08.03.2023 Jõelähtme Vallavalitsusele avalduse joogi- ja

kastmisvee otstarbelise puurkaevu (kavandatava veevõtuga 40 m3/ööpäevas) asukoha

kooskõlastamiseks. Jõelähtme Vallavalitsus keeldus 11.05.2023 korraldusega nr 384

(vaidlustatud korraldus) puurkaevu asukoha kooskõlastamisest. Vastustaja sedastas, et

Mullamäe kinnistu ei asu valla ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arendamise kava kohaselt

ühisveevärgiga kaetaval alal, jääb üldplaneeringu kohaselt alale, millele ei ole maakasutuse

juhtotstarvet määratud ning asub veeseaduse (VeeS) tähenduses kaitsmata ja nõrgalt kaitstud

põhjaveega alal. Viidates Jõelähtme Vallavalitsuse 09.03.2023 korraldusele nr 194, millega

keelduti Mullamäe kinnistu kruntideks jagamist ja ehitusõiguse andmist ette nägeva

detailplaneeringu algatamisest, selgitas vastustaja vaidlustatud korralduses, et asjaomast

kinnistut ei ole võimalik hoonestada ega asuda seda kasutama mõnel sellisel otstarbel, et

kohapealne inimeste pidev joogiveega varustamine ja seega puurkaevu olemasolu oleks

möödapääsmatult vajalik. Vaidlustatud korralduses märgiti ka, et põhjavesi on loodusvara, mida

tuleb kasutada säästlikult, mitte aga kastmisveena, millena tuleks eelistada sademevett.

3. Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtusse kaebuse vaidlustatud korralduse tühistamiseks,

põhjendades kaebust kokkuvõttes järgmiselt.

3.1.

Asjakohatu on vastustaja põhjendus, et Mullamäe kinnistut ei ole võimalik hoonestada,

kuna kaebaja I tegeleb aiandusliku tootmisega, mis eeldab veevarustust ka siis, kui kinnistule

ei püstitata ühtki ehitist.

3.2.

Põhjendamatu on vastustaja argument, et puurkaevu rajamine ei ole kooskõlas põhjavee

kui loodusvara jätkusuutliku ning säästliku kasutamise nõudega. Vaidlustatud korralduses ei

ole ka selgitatud, miks ja kuidas peaksid kaebaja I liikmed korraldama veevarustuse

sademevee baasil. Aiapidamine on väiksemahuline põllumajandussaaduste tootmine, mistõttu

ei ole kaebaja I liikmete aianduslik tegevus vastuolus üldplaneeringu ega Mullamäe kinnistu

sihtotstarbega.

2(10)

3-23-1270

3.3.

Jõelähtme vald asub alal, kus põhjaveega probleeme ei ole. Aianduslik väikesemahuline

põllumajandussaaduste tootmine võib toidupuuduse korral tagada piisava isevarustatuse ja

vastupidavuse, suurendada kogukondade vastupanuvõimet, tuua inimesi kokku, edenda

sotsiaalset ühtekuuluvust ning luua platvormi teadmiste ja ressursside jagamiseks.

4. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.

4.1.

Samasisulise vaidluse on Tallinna Halduskohus lahendanud juba 19.02.2020

kohtuotsusega haldusasjas 3-19-2011.

4.2.

Sellest, et Mullamäe kinnistu on koormatud 43 isikliku kasutusõigusega umbes 1000 m2

suurustele kinnistu osadele, nagu ka sellest, et kaebaja II tegi 02.08.2021 detailplaneeringu

algatamise ettepaneku, nähtub tegelik eesmärk rajada Mullamäe kinnistule 240 hoonet/rajatist

ja sama eesmärki kannab ka taotlus puurkaevu asukoha kooskõlatamiseks. Kehtiva

üldplaneeringu kohaselt asub Mullamäe kinnistu määratlemata juhtotstarbega alal.

Koostamisel oleva Jõelähtme valla üldplaneeringu kohaselt jääb see hajaasustusse,

looduslikule alale, mis on määratletud kui väärtuslik põllumaa. Mullamäe kinnistu on osa

suurest põllumassiivist, mille säilimist peab vald oluliseks. Selle ala kruntideks jagamine tooks

endaga kaasa põllumassiivi olulise vähenemise.

4.3.

Mullamäe kinnistul on juba õigusliku aluseta püstitatud hooned, mille lammutamises ei

ole aastate jooksul kokkuleppele jõutud. Arvestades stiihilist ebaseaduslikku ehitustegevust nn

Pilpakülas ja selle tulemusena ehitus-, ohutus-, tuletõrje ja paljudele muudele normidele

mittevastava ehituskeskkonna kujunemist, ei ole põhjendatud võimaldada sarnase arenduse

tekkimist.

4.4.

Mullamäe kinnistu ei asu ühisveevärgiga kaetaval alal, samuti ei ole kinnistu hõlmatud

ühegi kehtiva detailplaneeringuga. Taotluses kajastatud eesmärk rajada puurkaev põhjavee

kastmisveena kasutamiseks ei ole kooskõlas loodusvara jätkusuutliku, säästliku ja

heaperemeheliku kasutamisega ega lähtu avalikest huvidest. Kastmisveena tuleb eelistada

sademevee kasutamist. Mullamäe kinnistul viibivate ja seda elukohana mitte kasutatavate

inimeste joogivee vajadus on võimalik tagada inimeste endi poolt kaasavõetava vee baasil.

5. Tallinna Halduskohus tegi 22.03.2024 otsuse, millega rahuldas kaebuse ning tühistas

vaidlustatud korralduse, mõistes samas vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulu 2140

eurot. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõtte järgmised.

5.1.

Ehitusseadustiku (EhS) § 38 lg 2 ja lisa 1 kohaselt on puurkaevu rajamiseks nõutav

ehitusluba. EhS § 124 lg 1 esimese lause kohaselt peab puurkaevu rajamist kavandav isik

rajatava puurkaevu asukoha kooskõlastama kohaliku omavalitsusega. EhS § 124 lõikes 2 on

sätestatud, et kohalik omavalitsus arvestab puurkaevu asukoha kooskõlastamisel üld- ja

detailplaneeringut, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukava ning vee-ettevõtja

olemasolevaid teeninduspiirkondi.

5.2.

Haldusasjas nr 3-19-2011 tehtud kohtuotsuses leidis kohus, et eelmisel korral Mullamäe

kinnistule kavandatava puurkaevu asukoha kooskõlastamisest keeldumine oli põhjendatud,

kuna kavandatud puurkaevu asukohta ei olnud võimalik moodustada nõuetekohast

sanitaarkaitseala. Siinsel juhul on aga asjaolud teistsugused, kuna kaebajad on üles näidanud

paindlikkust oma soovides, olles valmis aktsepteerima ka puurkaevu, mille vett saab kasutada

üksnes kastmiseks, ning samuti on nad olnud valmis kompromissideks seoses puurkaevu täpse

asukohaga.

5.3.

Vastustaja argument, et puurkaevu rajamine ei ole kooskõlas loodusvara jätkusuutliku,

säästliku ja heaperemeheliku kasutamisega, ei ole asjakohane kastmisvee puhul.

Keskkonnaamet (KeA) on 12.10.2023 vastuses nr 14-4/23/20271-2 (dtl 156) väljendanud, et ei

pea mõistlikuks kasutada põhjavett Kambrium-Vendi veekihist (ca 110 m sügavusel)

3(10)

3-23-1270

kastmiseks, küll aga peab võimalikuks uurida esimese aluspõhjalise veekihi (Silur-

Ordoviitsium, ca 30 m sügavusel) veeandvust, koostist, kasutamisvõimalusi ja puurkaevu

rajamise otstarbekust. Ka vastustaja ametniku 18.01.2024 e-kirjast (dtl 193) nähtuvalt on

vastustaja ametnikud suhelnud KeA-ga 2023. aasta lõpus ning KeA on pidanud võimalikuks

kastmisvee saamiseks puurkaevu rajamist Ordoviitsiumi põhjaveekihti. Seega tuleb pidada

tõenäoliseks, et kaebaja kastmisvee vajaduse tarbeks on võimalik Silur-Ordoviitsiumi

veekihini ulatuv puurkaev rajada ja selliselt oleks olnud võimalik kaebajate esitatud taotlus

tõenäoliselt (kui eksperdid sellega nõustuvad) rahuldada. Vastustaja aga ei selgitanud välja

kõiki asjas tähtust omavaid asjaolusid (vt HMS § 6), mistõttu ei olnud puurkaevu

kooskõlastamisest keeldumine põhjendatud kastmisvee osas. Kohtu arvates pidanuks

vastustaja uurimispõhimõttest tulenevalt välja selgitama tegeliku olukorra ja kaebajate

vajadused, mispuhul olnuks võimalik taotlus osaliselt rahuldada. Tõenduskoormus, et

kastmisvett oleks võimalik koguda alternatiivseid teid pidi (sadevesi, ümbruskonna veekogud),

lasub vastustajal. Kaebajad on väitnud, et alternatiivid puurkaevule puuduvad.

5.4.

Kaebajad avaldasid juba 26.04.2023 vastuses (dtl 80) vastustajale, et on valmis

kompromissideks puurkaevu asukoha osas. Seega oleks põhjendamatu asuda seisukohale, et

Mullamäe kinnistule ei oleks võimalik leida kaevule sobivat asukohta, mis tagaks kaevule ka

vajaliku sanitaarkaitseala.

5.5.

See, et vastustaja ei toeta Mullamäe kinnistu mistahes kujul hoonestamist, ei muuda

tõsiasja, et Mullamäe kinnistule on seatud kümneid isiklikke kasutusõigusi ca 1000 m2

suurustele kinnistu osadele ning et neil kinnistu osadel toimub faktiliselt aiapidamine.

Vastustaja ei ole väitnud, et selline tegevus oleks õigusvastane. Õigusvastane ehitustegevus ei

ole lahutamatus seoses aiapidamisega, samuti ei õigusta aiamaapidamine ebaseaduslikku

ehitustegevust. Olukorras, kus faktiline aiapidamine Mullamäe kinnistul jätkub ning vastustaja

selles osas midagi ette ei võta, ei ole kohtu arvates õiguspärane keelduda tegevuste

kooskõlastamisest, mis on aiapidamise eelduseks. Kehtiva Jõelähtme üldplaneeringu kohaselt

ei asu Mullamäe kinnistu väärtuslikul põllumaal.

5.6.

Vastustaja tõendamiskohustuseks on see, et rajatavale puurkaevule oleksid samaväärsed

alternatiivid. Pika maa tagant kastmisvett kohale tuua ei pruugi kõigile aiamaapidajatele olla

jõukohane. Sellisel juhul tuleb arvestada täiendava koormusega ümbritsevatele avalikele

veekogudele, sh neile juurdepääsetavuse jms küsimustega. Ka Maa-amet ega teised

riigiasutused ei ole välistanud Mullamäe kinnistul viljeletavat aiapidamist, eeldusel, et sellega

ei kaasne maa püsivat hoonestamist.

5.7.

Kaebajad paluvad vastustajalt välja mõista menetluskulu 3425 eurot. Taotlusele on

lisatud MotoSurfing OÜ-le väljastatud arved. HKMS § 109 lg 5 kohaselt menetluskulude

hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik. 07.10.2020

arvelt nr 2010100 ei nähtu aga seost siinse kohtuasjaga – sellel on teenuse nimetusena

„Õigusabi oktoober“ ja arve on dateeritud 07.10.2020 ehk mitu aastat enne praegust

kohtumenetlust, mistõttu selle arve alusel tasutud summa 1040 eurot käibemaksuta ei kuulu

kompenseerimisele. Ülejäänud arvetel kajastatud õigusabikulude käibemaksuta summad,

samuti 40 euro suurune riigilõiv tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Riigikohtu

halduskolleegiumi praktika kohaselt ei arvestata menetluskuludelt viivist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Vastustaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud

kaebajate kanda. Vastustaja leiab, et sisuliselt tühistas halduskohus vaidlustatud korralduse

esmakordselt kohtumenetluses kaebajate esile toodud asjaolu tõttu. Nimelt ei avaldanud

4(10)

3-23-1270

kaebajad haldusmenetluses, sh ärakuulamisel kordagi, et oleksid alternatiivina huvitatud üksnes

kastmisvee ammutamiseks sobiva puurkaevu rajamisest. Vastustaja lahendas vaidlustatud

korraldusega taotluse, mis puudutas puurkaevu rajamist ööpäevas 40 m3 joogi- ja kastmisvee

ammutamiseks. Üllatuslik on halduskohtu järeldus, et vastustaja oleks ise pidanud välja

pakkuma joogivee- ja kastmisvee taotlejale ainult kastmisvee puurkaevu rajamise võimaluse.

Samuti ei nõustu vastustaja halduskohtu järeldusega, et kaebajad olid valmis kompromissiks,

mis puudutab kastmisvee puurkaevu asukohta.

7. Kaebajad esitasid seisukoha, paludes jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebajad märgivad, et tõid juba halduskohtus välja, et kui taotlus oli esitatud joogi- ja

kastmisvee otstarbelise puurkaevu asukoha kooskõlastamiseks, siis oleks vald pidanud kaaluma

võimalust ka kastmisvee otstarbelise puurkaevu asukoha kooskõlastamiseks, mida aga vald

üldse ei teinud. Seejuures juhendas vastustaja kaebajaid kohtuistungil, et viimased peaksid

esitama vabas vormis täiendava taotluse, et vallavalitsus saaks asukoha kooskõlastamise taotlust

täiendavalt käsitleda just kastmisvee aspektist. Sellise taotluse kaebaja ka vallale esitas. Teiseks

leiavad kaebajad, et halduskohtul on uurimisprintsiibist tulenev pädevus ja kohustus arvestada

kõiki asjaolusid, sealhulgas menetluse ajal poolte läbirääkimiste käigus tehtud avaldusi ja

seisukohti. Kaebajad viitavad ka õiguskantsleri seisukohale, mille kohaselt annab puurkaevu

kooskõlastamisel kohalik omavalitsus taotlejale teada põhimõtteliselt vaid seda, kas talle

teadaoleva info põhjal üldse saab puurkaevu vastavale katastriüksusele rajada, ent kui sellist

teavet kohalikul omavalitsusel ei ole, siis tuleb puurkaevu rajamise võimalikkus välja selgitada

tavapärasel viisil ehk ehitusloa menetluses.

8. Kaebajad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada halduskohtu otsuse

osas, milles halduskohus jättis osa kaebajate menetluskuludest kaebajate endi kanda. Kaebajad

ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et 07.10.2020 arvelt nr 2010100 ei nähtu seos siinse

kohtuasjaga. Kaeabajad selgitavad, et ajavahe arve ja kohtuasja algatamise vahel oli tingitud

sellest, et pärast esmast otsust oma õigusi kohtus kaitsta järgnes pikk periood, kui üritati

vallavalitsusega kohtuväliselt kokku leppida. Asjaolu, et esmane halduskaebusega seotud kulu

õigusabile tehti oluliselt enne kaebuse esitamist, ei ole iseenesest aluseks õigusabikulu

arvestamata jätmisele. Samuti selgitavad kaebajad, et õigusabi osutaja esitas esmalt pro forma

arve, millel kajastub selgelt seoses siinse kohtuasjaga. Samuti tuleneb see seos eelnimetaud arve

summa laekumist kajastavalt pangakonto väljavõttelt.

9. Vastustaja esitas seisukoha, milles vaidleb kaebajate vastuapellatsioonkaebusele vastu,

leides et halduskohus on nõuetekohaselt põhjendanud, miks tuleb vaidlusalune 1040 euro

suurune summa jätta välja mõistmata. Vaidluse esemeks on 11.05.2023 korralduse nr 384

õiguspärasus. Usutav ei ole kaebajate väide, et rohkem kui 2 aastat enne vastustajale taotluse

esitamist toimus juba arveldamine kaebajate ja neid esindava õigusnõustaja vahel tulevases

halduskohtumenetluses esindamise küsimuses. Tõenäolisem on, et vaadeldava arvega toimus

õigusabi osutamine taotluse ettevalmistamiseks ja kaebajate esindamiseks haldusmenetluses,

samas kui selliste õigusabikulude väljamõistmine ei ole lubatav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtu otsus tuleb

tühistada menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas ning teha selles osas uus otsus,

millega jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Muus osas jääb apellatsioonkaebus

rahuldamata, küll aga tuleb muuta halduskohtu otsuse põhjendusi. Vastuapellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

5(10)

3-23-1270

11. Halduskohus leidis kokkuvõttes õigesti, et vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses veenvalt

põhjendanud puurkaevu asukoha kooskõlastamata jätmist. Puurkaevu asukoha kooskõlastamine

on puurkaevu rajamise esimene etapp, mis eelneb puurkaevu ehitusprojekti koostamisele1 ning

puurkaevu rajamiseks nõutava ehitusloa menetlusele. Koosmõjus EhS § 124 lõike 1 punktiga 2,

kust nähtuvalt märgitakse puurkaevu kooskõlastamise taotluses kavandatava puurkaevu asukoht

katastriüksuse täpsusega, ning võttes arvesse, et lisaks asukoha kooskõlastusele nõuab

puurkaevu rajamine teatud juhtudel ka KeA kooskõlastust ja igal juhul ehitusluba, siis tuleb

EhS § 124 lõiget 2 mõista selliselt, et kooskõlastuse andmisel peab kohalik omavalitsus

kontrollima, kas kehtivatest planeeringutest või ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise

kavast või vee-ettevõtja teeninduspiirkondade piiridest tulenevalt esineb taotluses nimetatud

katastriüksusele puurkaevu rajamist välistavaid põhimõttelisi takistusi. Ringkonnakohus nõustub

kaebajate seisukohaga, et kooskõlastuse menetluse eesmärk on vältida puurkaevu

projekteerimiseks ja/või ehitusloa taotlemiseks vajalikke toiminguid ning uuringute ja nendega

kaasnevate kulude tegemist olukorras, kus kohalikule omavalitsusele on juba teada, et

puurkaevu asjaomasele katastriüksusele rajada ei saa näiteks põhjusel, et kehtivast planeeringust

või ühisveevärgi korraldust käsitlevast kavast tulenevalt tuleb kinnistu veevarustus korraldada

mingil muul viisil (ühisveevärgist, salvkaevudest vms). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

vastustaja vaidlustatud otsuses viidanud mitte ühelegi EhS § 124 lõikes 2 nimetatud aktidest

tulenevale piirangule, mis välistaks kaebajate taotluses näidatud parameetritega puurkaevu

rajamise Mullamäe kinnistule. Asjaolu, et tegemist on maatulundusmaa sihtotstarbega

maatükiga, kuhu ükski kehtiv planeering ei näe ette ehitiste püstitamist või n-ö pidevat

inimasustust, ei ole käsitatav sellise piiranguna.

12. Puurkaevu rajamine maatulundusmaa sihtotstarbega maale ei ole õigusaktidega keelatud

(vt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus 3-20-945, p 19). Vastustaja ei ole väitnud, et puurkaevu

rajamine maatulundusmaale oleks välistatud kehtivas üldplaneeringus. Kaebajad ja halduskohus

on õigesti osutanud sellele, et aiasaaduste kasvatamine ei ole vastuolus maatulundusmaa

sihtotstarbe ega kehtiva üldplaneeringuga. Vastustaja ei ole ka põhjendanud, kuidas saaks selline

tegevus olla üldplaneeringuga vastuolus olla põhjusel, et maatükk on jagatud n-ö

potipõllunduslikeks tükkideks, mis on aiasaaduste kasvatamiseks välja jagatud erinevatele

isikutele. Selles, et aiasaaduste kasvatamine eeldab kastmist, ei saa olla mõistlikku vaidlust nagu

ka selles, et kastmiseks on vaja vett. Olukorras, kus ükski kehtiv planeering ega ühisveevärgi

arengut käsitlev dokument ei näe ette kinnistu veevarustuse korraldamist mingisugusel muul

moel ning puudub mistahes muu objektiivne ja vääramatu põhjus, mis välistab sellele kinnistule

puurkaevu rajamise, ei ole EhS § 124 lg-s 2 sätestatud kooskõlastuse andmisest keeldumine

põhjendatud.

13. Kohalik omavalitsus ei või puurkaevu asukoha kooskõlastamisest keeldumist põhjendada

üksnes põhjavee kui loodusrikkuse säästliku kasutamise argumendiga. See, kas ja millise, sh kui

sügava ja millisest põhjaveekihist vett ammutava puurkaevu rajamine tegelikult võimalikuks ja

põhjendatuks osutub, saab selguda puurkaevu projekteerimise käigus ja ehitusloa menetluses.

14. Enam kui 10m3 suuruse ööpäevase tarbimisega puurkaevu ehitusloa taotlus tuleb

kooskõlastada Keskkonnaametiga (EhS § 126 lg 1 p 1). Viimane võib kooskõlastuse andmisest

keelduda muu hulgas, kui puurkaevu asukoha valikul ei ole arvestatud piirkonna geoloogiliste ja

hüdrogeoloogiliste tingimustega või kui puurkaevu ehitusprojektikohane sügavus,

konstruktsioon või puurimismeetod ei taga põhjavee kaitse nõuete täitmist või kui puurkaevuga

1 Vt keskkonnaministri 09.07.2015 määruse nr 43 „Nõuded salvkaevu konstruktsiooni, puurkaevu või -augu

ehitusprojekti ja konstruktsiooni ning lammutamise ja ümberehitamise ehitusprojekti kohta, puurkaevu või -augu

projekteerimise, rajamise, kasutusele võtmise, ümberehitamise, lammutamise ja konserveerimise korra ning

puurkaevu või -augu asukoha kooskõlastamise, ehitusloa ja kasutusloa taotluste, ehitus- või kasutusteatise,

puurimispäeviku, salvkaevu ehitus- või kasutusteatise, puurkaevu või -augu ja salvkaevu andmete Eesti looduse

infosüsteemi esitamise korra ning puurkaevu või -augu ja salvkaevu lammutamise teatise vormid“ § 3.

6(10)

3-23-1270

või -auguga ehitusprojektikohaselt avatava põhjaveekihi valik ei ole lähtuvalt vee kasutamise

otstarbest põhjendatud, samuti kui puurkaevu ehitusprojektikohane tootlikkus ületab piirkonnas

kinnitatud vaba põhjaveevaru koguse (EhS § 126 lg 3 punktid 2, 4, 5, 6). Pealegi tuleneb EhS §

126 lg 41 punktidest 1–3, et lisaks EhS §-s 44 sätestatud ehitusloa andmisest keeldumise

üldalustele võib puurkaevu ehitusloa andmisest keelduda, kui ületatakse piirkonnas vaba

põhjaveevaru kogust või kui põhjaveekihi valik ei ole lähtuvalt vee kasutamise otstarbest

põhjendatud, samuti kui puurkaevu ehitusprojektikohane sügavus, konstruktsioon või

puurimismeetod ei taga põhjavee kaitse nõuete täitmist. Seevastu ei tulene EhS sätetest, et

põhjavee kui loodusväärtuse säästliku kasutamise küsimuse ning sellega seotud erinevate huvide

(sh puurkaevu rajada sooviva(te) isiku(te) ja avalike huvide) kaalumise saaks läbi viia juba

puurkaevu asukoha kooskõlastamise etapis. Siinsel juhul ei sisalda vaidlustatud otsus ühtki

veenvat põhjendust selle kohta, et piirkonnas valitseks selline põhjaveevarude kitsikus, et ühelgi

juhul ei tuleks mistahes puurkaevu rajamine kõne alla. Märkida tuleb sedagi, et kaebajad on küll

märkinud taotluses puurkaevu kasutamise otstarbena ööpäevas 40 m3 joogi- ja kastmisvee

ammutamise, ent ei määratlenud, kui sügavat puurkaevu nad rajada või millisest põhjaveekihist

nad vett saada soovivad. Seejuures ei pidanudki kaebajad seda taotluses märkima, kuna see, kas

ja millise puurkaevu rajamine saab kõne alla tulla, tehakse kindlaks projekteerimise ja sellele

järgnevates etappides ning võib eeldada muu hulgas geoloogiliste ja hüdrogeoloogiliste

uuringute läbi viimist.

15. Vaidlustatud otsuses on vastustaja osutanud sellele, et taotluse kohaselt kavandatud

puurkaevul peab olema 50-meetrise raadiusega sanitaarkaitseala. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu seisukohaga, et vastustaja ei saanud vaidlustatud otsuse tegemise ajal asuda

seisukohale, et sellise sanitaarkaitsealaga puurkaevu rajamine Mullamäe kinnistule ei ole

võimalik. Nagu eespool öeldud, määratakse puurkaevu täpne asukoht ehitusloaga ning

projekteerimisel kavandatakse kaevu asukoht nii, et sanitaarkaitseala oleks tagatud. Võttes

arvesse, et puurkaevu asukoha kooskõlastamise taotluses tuleb kavandatava puurkaevu asukoht

näidata katastriüksuse täpsusega, saaks sanitaarkaitseala moodustamise võimatus olla

kooskõlastuse andmisest keeldumise aluseks vaid siis, kui nõutava sanitaarkaitsealaga

puurkaevule ei ole võimalik leida ühtki asukohta asjaomasel kinnistul. Isegi juhul kui taotleja

märgib taotlusesse konkreetse koha, kuhu ta puurkaevu rajada soovib, tähendab kohaliku

omavalitsuse kooskõlastus siiski kooskõlastust katastriüksuse täpsusega. Kooskõlastuse

andmisega ei otsustata etteulatuvalt ära ehitusloa esemeks olevaid küsimusi, mh puurkaevu

täpset asukohta katastriüksusel. See omakorda tähendab, et kooskõlastuse saamine ei taga

ehitusloa saamist puurkaevu rajamiseks just sellesse kohta, kuhu taotleja seda algselt rajada

soovis. Puurkaevu asukohta puudutavate erinevate huvide kaalumine toimub aga ehitusloa

menetluses, mitte EhS § 124 lõikes 2 nimetatud kooskõlastuse andmisel. Liiati on halduskohus

siinsel juhul õigesti osutanud sellele, et hoolimata taotlusele lisatud plaanist olid kaebajad juba

enne vaidlustatud otsuse tegemist avaldanud üheselt mõistetavalt, et ei pea ainuvõimalikuks

puurkaevu rajamist taotlusele lisatud plaanil näidatud asukohta. Sellele viitab otseselt kaebajate

25.04.2023 kirjas (dtl 80) märgitu, et „[k]ui vallavalitsus leiab, et meie ettepandud puurkaevu

asukoht mingil põhjusel ei sobi, siis palun teha ettepanek kuhu vallavalitsuse arvates võiks

kinnistul puurkaevu rajada“.

16. Nii vaidlustatud otsuses kui kohtumenetluses esitatud argumentidest nähtuvalt ei

soostunud vastustaja puurkaevu asukoha kooskõlastamisega tegelikult seetõttu, et soovis

nõndaviisi pärissada Mullamäe kinnistule võimalike ebaseaduslike ehitiste püstitamist.

Halduskohus leidis sellega seoses õigesti, et Mullamäe kinnistul aiasaaduste kasvatamist ei saa

seostada otseselt ebaseaduslike ehitistega ja aiapidamine ei õigusta ebaseaduslikku ehitamist.

Ebaseadusliku ehitamise korral tuleb vastustajal kasutada seaduses sätestatud järelevalve- ja

vajadusel sunnimeetmeid. Olukorras aga, kus maa sihtotstarbeline lubatud kasutus – aiasaaduste

kasvatamine – eeldab põhimõtteliselt kastmisvee kättesaadavust ning kehtiv planeering ega

7(10)

3-23-1270

ühisveevärgi korraldust reguleeriv dokument puurkaevu rajamist ei keela, ei või kohalik

omavalitsus keelduda puurkaevu asukoha kooskõlastamisest põhjusel, et puurkaevu olemasolu

võib praktikas soodustada ebaseaduslikku ehitustegevust. Siinkohal tuleb rõhutada, et puurkaevu

asukoha kooskõlastamine ei tähenda iseenesest seda, et kaebajad saavad soovitud puurkaevu

rajamiseks vajaliku ehitusloa või selle eelduseks oleva KeA kooskõlastuse. Isegi kui puurkaev

rajatakse, ei saa kaebajad selle olemasolule tuginedes tulevikus mitte kuidagi nõuda Mullamäe

kinnistule või mõnele selle osale ehitusõigust mõne hoone püstitamiseks või sellist ehitusõigust

ette nägeva detailplaneeringu kehtestamist.

17. Ringkonnakohus ei nõustu siiski halduskohtu põhjendusega, et vastustaja oleks pidanud

kooskõlastuse andmise otsustamisel eraldi hindama joogivee- ja kastmisvee ammutamiseks

mõeldud puurkaevu rajamise võimalikkust ning põhjendama ja tõendama, et kaebajatel on

aiasaaduste kastmiseks võimalik vett saada muul viisil. Konkreetset laadi puurkaevu rajamise

lubatavuse küsimus saab tulla kõne alla ehitusloa andmise üle otsustamisel ning selles

menetluses tuleks vastustajal selgitada välja kõik asjassepuutuvad huvid ning neid kaaluda, muu

hulgas kaaluda kaebajate huvi tegeleda Mullamäe kinnistul aiasaaduste kasvatamisega ning

nende võimalusi seda teha ilma puurkaevuveeta. Puurkaevu asukoha kooskõlastamise etapis ei

pidanud vastustaja neid küsimusi käsitlema hakkama.

18. Samuti tõdeb ringkonnakohus, et vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel on

halduskohus põhjendamatult osutanud pärast vaidlustatud otsuse tegemist ilmnenud ning otsuse

tegemise ajal vastustajale mitte teada olnud asjaolule, et kaebajad peavad võimalikuks ka üksnes

kastmisvee saamiseks kõlbuliku puurkaevu rajamist. HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt

hindab halduskohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Erinevalt

puurkaevu asukohast, mille osas näitasid kaebaja selgelt paindlikku suhtumist üles 25.04.2023

avalduses, ilmnes see, et nad võiksid rahulduda ka tarbeveega maapinnale lähedasemast

põhjaveekihist, alles kohtumenetluse käigus. Nõustuda ei saa ka halduskohtu etteheitega, et

vastustaja oleks pidanud põhjalikumalt välja selgitama kaebajate soovid ja huvid. Puurkaevu

asukoha kooskõlastamiseks ei olnud see vajalik – selline vajadus saanuks tekkida edasistes

etappides, eelkõige ehitusloa menetluses. Eelnev ei tinginud siiski halduskohtus asja vale

lahendamist.

19. Vastustaja on apellatsioonkaebusega vaidlustanud halduskohtu otsuse tervikuna, sh osas,

mis puudutab menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus ei sisalda siiski ühtki argumenti, miks

vastustaja halduskohtu otsuse selle osaga ei nõustu. Apellatsioonkaebuse piirid määrab kindlaks

apellatsioonkaebuse nõue, mitte apellandi õiguslikud argumendid, kuna selle kontrollimine, kas

halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse tegemisel õigust õigesti kohaldanud, on

ringkonnakohtu ülesanne sõltumata apellatsioonimenetluse poolte õiguslikest argumentidest.

Ringkonnakohus leiab, et hoolimata kaebuse rahuldamisest ei olnud halduskohtul alust kaebaja

kasuks õigusabikulusid välja mõista.

20. Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 20 üldsõnaliselt märkinud, et

õigusabikulude väljamõistmist ei mõjuta see, et kaebaja eest võib need olla nõus kandma

kolmas isik, kuid ei ole sisuliselt hinnanud, kas selleks on täidetud HKMS § 109 lõikes 5

sätestatud tingimused, nagu neid on aja- ja asjakohases kohtupraktikas sisustatud. Riigikohtu

pikaajalise praktika kohaselt saab teise isiku poolt kantud kulud menetlusosalisele välja mõista

üksnes juhul, kui menetlusosalisel on kohustus need kulud kandnud isikule hüvitada (nt

08.01.2026 otsus nr 3-23-125, p 24; 27.11.2025 otsus nr 3-23-885, p 111; 09.06.2023 otsus nr

3-20-2247, p 27; 15.12.2022 otsus nr 3-20-1310, p 37.1; 15.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p

30). See tõlgendus lähtub arusaamast, et vastaspoolelt saab välja mõista üksnes menetlusosalise

enda kulusid, mitte menetlusvälise isiku kulusid, olenemata sellest, et menetlusvälise isiku

kulud võivad samuti seonduda menetletava kohtuasjaga. HKMS § 109 lg 11 järgi on kulud

väljamõistetavad vaid siis, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus, ning

8(10)

3-23-1270

HKMS § 109 lg 1 neljanda lause kohaselt tuleb seda asjaolu kohtule tõendada. Kaebaja esitas

halduskohtule õigusabikulude tõendamiseks arved, mille õigusteenuse osutaja on esitanud

MotoSurfing OÜ-le. Ühestki kaebaja menetlusdokumendist ei nähtu, et ükskõik kummal

kaebajal oleks kohustus advokaadikulud hiljem eelnimetatud äriühingule hüvitada. Ühestki

asjaolust ei saa teha tõsikindlat järeldust selle kohta, kas kaebajatel on tegelikult kohustus

MotoSurfing OÜ-le midagi hüvitada ning kui jah, siis millistel tingimustel, või mitte.

Kohtupraktikas on välistatud menetlusvälise isiku poolt kantud kulude väljamõistmine näiteks

juhul, kui menetlusosaline on viidanud pelgalt menetlusvälise isikuga kulude kandmiseks

sõlmitud kokkuleppele, kuid ei ole avanud sellise kokkuleppe sisu (nt Tallinna Ringkonnakohtu

17.04.2025 otsus nr 3-23-577, p 26; 06.03.2025 otsus nr 3-23-558, p 14). Riigikohus selgitas

27.11.2025 otsuses nr 3-23-885 (p 113), et HKMS § 109 lg 11 ei välista kulude vastaspoolelt

väljamõistmist olukorras, kus menetlusosalise kulude kandmise kohustus on tingimuslik.

Viidatud asjas sõltus kaebajatel menetluskulude kandmise kohustuse tekkimine sellest, kas

kohus rahuldab kaebuse või mitte. Samas oli kohtule esitatud kokkulepe, mille pinnalt oli

võimalik kohustuse tekkimine tuvastada (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2026 määrus

haldusasjas 3-25-277).

21. Siinses asjas ei ole kaebajad sellist kokkulepet esitanud, mistõttu ei saa lähtuda ka

tingimuslikust kohustusest (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2024 otsus nr 3-21-1010, p 40).

Kuna kaebaja kohustus hüvitada asjaga seotud advokaadikulud need tegelikult kandnud

menetlusvälisele isikule ei olnud HKMS § 109 lg-te 1, 11 ja 5 nõuete kohaselt tõendatud, siis ei

saanud halduskohus kaebust rahuldades õigusabikulusid vastustajalt välja mõista. Seetõttu tuleb

halduskohtu otsus menetluskulude jagamist puudutavas osas tühistada ning teha uus otsus,

millega mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 40 eurot

ning jätta ülejäänud osas menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

22. Apellatsioonkaebuse rahuldamine menetluskulusid puudutavas osas välistab

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamise, mistõttu tuleb vastuapellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

Ringkonnakohus märgib siiski, et nõustub halduskohtu seisukohaga, et 07.10.2020 arvel nr

2010100 kajastatud õigusabikulu ei ole võimalik loogiliselt seostada siinse kohtumenetlusega.

Kaebajate argument, et tegemist on ettemaksuarvega, ei ole veenev ning on ka vastuolus siinses

asjas esitatud teiste kuludokumentidega. Nimelt nähtub, et õigusabi osutaja esitab esmalt

tööaruande, millele järgnevalt esitab maksekohustust tekitava arve (vrd nt 175 ja 176).

Vaidlusalusel 07.10.2020 arvel ei ole märgitud, et tegemist oleks ettemaksuarve või pro forma

arvega, vaid sellel kajastub konkreetne teenus „õigusabi oktoober“. Kuidagi ei ole seostatav ka

eelviidatud arve ja 08.10.2020 pangaülekanne kirjeldusega „Mullamäe kinnistuga seonduv

(ettemaks) (dtl 169). Pelgalt see, et arve ja ülekande summad ühtivad, ei luba sellist järeldust

teha. Lisaks sellele on ilmne, 2020. aasta oktoobris ei saanud kaebajatel tekkida mistahes

kohustust kanda mingisuguseid kulusid seoses siinse kohtumenetlusega, mis algas 2023. aasta

juunis ning mille esemeks on 2023. aasta mais tehtud vaidlustatud otsus. Seega leidis

halduskohus õigesti, et kõnealusel arvel kajastatud kulu ei ole seostatav siinse

kohtumenetlusega.

23. HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas

arvutivõrgus.

24. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta poolte endi kanda.

Vastustaja apellatsioonkaebus kuulub küll osaliselt rahuldamisele, ent kuivõrd sellel ei ole

mingisugust seost vastustaja apellatsioonimenetluses esitatud argumentidega, oleks vastustaja

menetluskulude osaliselt kaebajate kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane (HKMS § 108 lg 11).

(allkirjastatud digitaalselt)

9(10)

3-23-1270

10(10)