2-24-18159/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Hele Kaldma, Kersti Kerstna-Vaks, Anneli Alekand

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. märts 2026, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-18159

Tsiviilasi

W.Z hagi Q.C vastu elatise vähendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1684,35 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 3. aprilli 2025 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

W.Z apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) W.Z (ik XXX), lepinguline esindaja

Maksim Fedotov

Vastustaja (kostja) Q.C (ik XXX), lepinguline

esindaja Jana Tanissaar

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde Q.C 2. veebruaril 2026 esitatud tõendid: töövõime hindamise

otsus ja kontoväljavõte.

2. Jätta asja juurde võtmata W.Z 16. veebruaril 2026 esitatud tšekid.

3. Jätta Viru Maakohtu 3. aprilli 2025 otsus muutmata, kuid täiendada otsuse

põhjendusi.

4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta ringkonnakohtu menetluse kulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. W.Z (hageja) esitas 25. novembril 2024 hagi Q.C (kostja) vastu elatise vähendamise

nõudes. Hageja palub mõista temalt kostja kasuks välja igakuine elatis alates hagiavalduse

esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni 98,07 eurot kuus, mis muutub iga aasta 1. aprillil,

lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse

(PKS) § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause)

suuruse muutumisest alates lapsetoetuse suuruse muutumisele järgnevast kuust.

Hageja peab Viru Maakohtu otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-22-15765 maksma oma tütrele Q.C-

le elatist PKS §-s 101 ettenähtud miinimummääras. Elatise väljamõistmisel lähtuti sellest, et

kostja ei veeda koos hagejaga ühtegi päeva.

Praegu on hageja ja kostja suhtlemise kord määratud Viru Maakohtu 10. oktoobri 2023

määrusega tsiviilasjas nr 2-22-15765. Vanemad on määruses ettenähtut kokkuleppel muutnud

ja taganenud mõnedest punktidest. Ajavahemikul 1. novembrist 2023 kuni 31. oktoobrini

2024 veetis kostja hagejaga 117 päeva, mis on keskmiselt 9,75 päeva kuus. Lisaks oli kostja

hageja juures nimetatud ajavahemikul kuus tervet päeva, kuid läks õhtuks ema juurde. Kui

need päevad juurde liita, oli kostja hagejaga 123 päeva ehk 10,25 päeva kuus.

PKS § 101 lg 1 ja 6 ning elatiskalkulaatori järgi peaks hageja makstav elatis olema 98,07

eurot kuus. Hageja palub elatist vastavalt vähendada. Lõppseisukohas on hageja nõus maksma

elatist 160 eurot kuus ja palub elatist vähendada kuni selle summani.

Hageja kulutab kostjale keskmiselt 267,29 eurot kuus ning maksab lisaks elatist 287,72 eurot

ja elatise võlga 150 eurot kuus.

Kostja ema ei ole tõendanud, milliseid kulusid ta seoses kostja ülalpidamisega kannab.

Tantsustuudiole ja kunstiringile on kulunud väidetust vähem. Ei ole tõendatud, et kostja ema

käis sanatooriumides koos kostjaga. Kostja kontolt tehtud maksed ei ole seotud lapse

vajadustega. Kostja ema nimetatud arvuti ja printeri ostis kostja ema endale.

2. Kostja ei nõustu hagis esitatud asjaolude, põhjenduste ja elatise summaga.

Vanemad ei ole suhtluskorrast taganenud. Hageja rikub suhtluskorda. Ei vasta tõele, et kostja

viibib hageja juures kuus keskmiselt 10,25 päeva. Kostja ema arvutuste järgi on kostja hageja

juures keskmiselt 7,41 päeva kuus, st 89 ööpäeva aastas. Kostja ema arvutuste ja

elatiskalkulaatori järgi oleks õige elatis 153,44 eurot kuus. Kostja möönab, et viibib hageja

juures seitse ööpäeva kuus ja on nõus vähendama elatist 200 euroni, mis muutub vastavalt

PKS § 101 lg-tele 3 ja 4.

Hageja ei ole tõendanud, milliseid kulutusi ta tegelikult kostjale iga kuu teeb. Kostja ema

kulutab kostjale 774 eurot kuus. Lapsega koos elava vanema vahetu panus on oluliselt suurem

kui lapsest lahus elava vanema panus. Ka tuleb arvestada, et erineva varalise seisundi korral

võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev.

Kostja ema on töövõimetu, tema ja kostja sissetulek koosneb töövõimetoetusest 597,34 eurot,

sotsiaaltoetusest 41,17 eurot, peretoetusest 80 eurot ja kostja elatisest 225,64 eurot, kokku

925,34 eurot. Kui kogu sissetulekust lahutada kostja kulud, jääb kostja emale elamiseks

151,34 eurot kuus (925,34-774). Abielu kestel soetasid kostja vanemad kolm korteriomandit,

mis kuuluvad nende ühisvara hulka. Muud vara kostja emal ei ole.

Hageja ei ole elatist makstes arvestanud summa indekseerimisega iga aasta 1. aprillil ja tal on

kostja ees tekkinud võlg, mida kostja nõuab sisse täitemenetluses. Suhtluskorra graafik

muutub igal aastal.

Ei esine PKS § 102 lg-s 2 nimetatud alust elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Hageja

ei ole töövõimetu ja tal ei ole teisi lapsi.

Kostja arveldusarvele makstavad summad ei ole elatis, elatis tuleb kohtuotsuse järgi maksta

kostja ema arveldusarvele. Ei ole tõendatud, et hageja väidetud kulud on tehtud just kostjale.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 3. aprilli 2025 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte

endi kanda.

Maakohus leidis TsMS §-s 459 viidates, et kuna tulevikus makstava elatise suuruse muutmist

võib nõuda, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, peab

asjaolude muutumist tõendama hageja.

Tuginedes PKS §-le 101 ja § 102 lg-le 3 vähendas maakohus elatist aja võrra, mille kostja

veedab kuus keskmiselt hagejaga, ja suurendas vanemate varalise seisu erinevuse tõttu varem

välja mõistetud määrani.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja viibib vähemalt seitse

päeva kuus hageja juures. Hageja väidetavat 10,26 päeva ei ole võimalik hageja töögraafiku

põhjal tuvastada. Kui kostja on hageja juures seitse päeva kuus, on miinimumelatis 160,92

eurot kuus.

Vanem, kelle juures laps elab, panustab lapse ülalpidamisse oluliselt suuremal määral kui

lahuselav vanem. Kostja elukoht on ema juures, faktiliselt elab ta emaga keskmiselt 2/3 kuust.

Hageja maksab elatist miinimummääras ja elatise võlga kohtutäituri vahendusel.

Ülalpidamiskohustuse rikkumine ei välista inimese õigust taotleda TsMS § 459 alusel

tulevikus makstava elatise suuruse muutmist (RKTKo 20. juuni 2017 nr 3-2-1-67-17, p 12).

Hageja esitatud tõendid kulutuste kohta ei tõenda, et kõik kulud tehti just kostjale, ka ei olnud

kostja kõigil kulude tegemise päevadel hagejaga. Maakohus ei kahtle, et hageja tagab kostja

ülalpidamise ajal, mil kostja on hagejaga, kuid kulude suurus ei ole tõendatud, samuti ei ole

hageja näidanud kulude tegemist hageja huviringidele või tervisele. Kuigi ka kõigi kostja ema

tehtud kulude seos kostjaga ei ole tõendatud, kannab ema ilmselt lapse kulu toidule,

kommunaalmaksetele, riietele, jalatsitele, koolitarvetele jne.

PKS § 102 lg 3 järgi võib kohus elatise välja mõista ka miinimumist suuremas summas lisaks

§-s 99 toodud alustele muu hulgas lähtuvalt kummagi vanema varalisest seisust või lapsega

seotud kulutuste jaotusest vanemate vahel. PKS § 101 sätestatut järgides oleks

miinimumelatis 160,92 eurot kuus. Maakohus leidis, et praegusel juhul on põhjendatud mõista

elatis välja suuremas summas kui PKS § 101 järgne miinimum ehk jätta väljamõistetud elatis

vähendamata.

Kostja elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud emaga, kes korraldab suurel määral

kostja igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse kostja eest

hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Vanemate töövõime ja majanduslik

seisund ei ole võrdsed. Kostja ema on raske haiguse tõttu töövõimetu, hageja töövõime ei ole

piiratud. Hagejal olemas püsiv sissetulek palgatöö ja oma ettevõtluse näol, kostja ema

igakuine sissetulek on töövõimetoetus ja puudega täisealise toetus. Vanem ei pea andma

lapsele ülalpidamist ainult rangelt miinimummääras, kui tema majanduslik seisund võimaldab

panustada rohkem ning see on vajalik lapse vajaduste või teise vanema raskema tervisliku või

majandusliku seisundi tõttu. Hageja on ka rikkunud ülalpidamiskohustust ja tasunud elatist

pikka aega vähem kui kohtuotsusega välja mõistetud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 3. aprilli 2025 otsuse

tühistamist ning hagi rahuldamist ja elatise vähendamist proportsionaalselt ajaga, mis kostja

veedab hagejaga. Arvestades baassumma indekseerimist 1. aprillil 2025, tuleb igakuine elatis

vähendada 100,57 euroni, mis muutub igal aastal vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ning

lapsetoetuse muutumisele.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on otsus rutakas ja läbimõtlemata, maakohus

väljus hagi piirest.

Maakohus eiras seda, et hageja maksab iga kuu elatise võlga. Maakohus ei selgitanud välja

kostja ema tervislikku seisundit, töövõimetuse kohta esitatud tõend on üle nelja aasta vana.

Kohus ei kontrollinud, kas kostja ema ei tööta tervislikel põhjustel või omal valikul.

Maakohtu järeldus kostja ema halvema majandusliku olukorra kohta on vastuolus tõenditega.

Elatise väljamõistmisel ei nõudnud kostja elatist miinimumist suuremas summas.

Kompromissina pakkus kostja elatise suuruseks 200 eurot kuus. Kostja ema käib regulaarselt

spaades, reisib tütrega välismaal, teeb ostusid.

Maakohus ei arvestanud ühisvarale tehtavaid kulutusi. Lahutuse järel jäid pere säästud kostja

ema arveldusarvetele, kuid hageja peab maksma ühisvara soetamiseks võetud laene. Seda

tuleb vanemate materiaalset olukorda hinnates arvesse võtta.

Kostja esitatud tõendid ei kinnita, et ema teeks kostjale kulutusi enda avaldatud suuruses. Osa

kuludest kantakse hageja makstavast elatisest. Kulud, mille kohta on esitatud tõendid, võivad

olla tehtud ka kostja emale. Maakohus kostja kulusid ei analüüsinud. Puuduvad tõendid, et

kostja ema tasuks kostja eluaseme, toidu, ravimite ja riiete eest.

Vanemate vahel ei ole erimeelsusi selles, kui palju veedab kostja aega hagejaga. Väite

suhtluskorra rikkumise kohta esitas kostja alles kohtus. Suhtluskorda rikuvad mõlemad

vanemad, mis tuleneb kostja soovist isaga rohkem aega veeta. Seadus räägib keskmisest teise

vanemaga veedetavast päevade arvust kuus, nendel päevadel ei kanna ema kulusid seoses

lapsega. Hageja esitas andmed kulude kohta, mis ta on kostjale teinud. Lisaks maksab hageja

elatist, elatise võlga, kannab ühisvaraga seotud kulud ja maksab laenusid.

22. augustil 2025 teatas hageja ringkonnakohtule, et tal sündis 20. juulil 2025 poeg, mida

hageja palub võtta arvesse täiendava asjaoluna elatise vähendamise toetuseks kuni

apellatsioonkaebuses taotletud suuruseni.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt on maakohtu otsus põhjalik ja seaduslik.

Elatise võlgnevuse tekitas hageja oma tähelepanematuse tõttu. Küüniline on viide kostja ema

tervislikule seisundile. Töövõime hindamine kehtis kuni 13. jaanuarini 2026 ning seda on

praeguseks pikendatud kuni 13. jaanuarini 2031. Kostja emal on diagnoositud raske haigus,

olukord on läinud halvemaks. Vanemate ühisvara jagamise vaidlus on pooleli, kostja emal ei

ole võimalik ühisvara kasutada. Ühisvara kohta käivad väited ei ole praeguses menetluses

asjakohased.

Vaidluse keskmes on küsimus, kuidas mõjutab elatise suurust suhtluskord. Kuna hageja

suhtluskorda rikub, on keeruline arvutada, kui palju aega veedab hageja kostjaga. Kohtu

määratud suhtluskorra järgi on see alla seitsme päeva kuus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

muutmata, kuid tuleb täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jäetakse

rahuldamata ja apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.

7. Ringkonnakohus võtab asja juurde kostja 2. veebruaril 2026 esitatud tõendid: töövõime

hindamise otsuse ja kontoväljavõtte (dtl 1318–1323), mis kinnitavad kostja juba maakohtus

esitatud väiteid ja millele hageja on vastanud.

Hageja 16. veebruaril 2026 esitatud tšekid (dtl 1329) jätab ringkonnakohus TsMS § 237 lg-le

1 ja §-le 331 tuginedes asja juurde võtmata, sest need on esitatud hilinemisega.

Ringkonnakohus andis 7. jaanuaril 2026 hagejale tähtaja kulude kohta tõendite esitamiseks,

tähtaeg sai täis 22. jaanuaril 2026. Hageja ei ole toonud välja hilinemiseks mõjuva põhjuse

olemasolu, tõendite vastuvõtmine venitaks menetlust.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg

6 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 442 lg 8 nõuetele vastavalt oma

otsust põhjendanud ega ole rikkunud menetlusõiguse norme. Vastusena apellatsioonkaebuses

esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Hagis palus apellant vähendada elatise suurust ning mõista endalt välja elatis alates hagi

esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni 98,07 eurot (pärast indekseerimist 100,57 eurot)

kuus, mis muutub iga aasta 1. aprillil vastavalt baassumma ja lapsetoetuse muutmisele.

Maakohtu menetluse jooksul oli hageja nõus maksma elatist 160 eurot kuus, millist nõuet

maakohus lahendas (maakohtu põhjenduste p 15, dtl 522). Apellatsioonkaebuse täpsustuses

(dtl 1183) palub hageja vähendada elatist alates hagi esitamisest 100,57 euroni kuus. Seega ei

ole ka hagejal endal selget nägemust, kui palju tuleks elatist lapsega veedetud aja tõttu

vähendada.

10. Erinevalt hageja väidetust võttis maakohus arvesse seda, et hageja maksis elatist vahepeal

vähem kui temalt välja mõisteti ning tasub menetluse ajal võlga kohtutäituri vahendusel ja

igakuist elatist vastavalt kohtuotsusele. Maakohus märkis, et ülalpidamiskohustuse rikkumine

ei välista õigust taotleda summa muutmist.

11. Maakohus tuvastas kostja ema töövõimetuse kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud

töövõime hindamise otsuse alusel. Tõendi kohaselt puudub kostja emal töövõime, tõend anti

välja viieks aastaks ja see kehtis kuni 13. jaanuarini 2026 (dtl 50). Maakohus ei pidanud

kahtlema Eesti Töötukassa väljastatud tõendi õigsuses. On üldteada, et töövõimetust ei

hinnata igal aastal. Hageja ei toonud maakohtu ette asjaolusid ega esitanud tõendeid, millest

võiks teha järelduse, et kostja ema on töövõimeline. Kuna kostja ema esitas tõendi

töövõimetuse kohta, ei piisanud hagejal töövõimetuse väite ümber lükkamiseks

paljasõnalisest vastuväitest.

Kostja ema esitas ringkonnakohtule ka uue töövõime hindamise otsuse, milles on töövõime

vähenemise kestuseks märgitud 14. jaanuar 2026 kuni 13. jaanuar 2031. Uus tõend ei muuda

asja lahendust sisuliselt, kuid kinnitab kostja ema väidet, et töövõime vähenemine ei ole

ajutine.

12. Vanemate varalist seisu hindas maakohus arvestades kummagi vanema sissetulekut ning

kummalegi kuuluvaid kinnisasju, sõidukeid ja äriühingute osalusi. Maakohus tuvastas, et

kostja ema igakuine sissetulek on üle poole väiksem hageja sissetulekust. Seejuures võttis

maakohus arvesse ka kostjale makstavat lapsetoetust ja elatist. Ühisomandis olevatest

korteriomanditest kuulub vanematele eelduslikult võrdne osa, ühisvara ega selle jagamine ei

tekita vanemate majanduslikku ebavõrdsust. Lisaks tuvastas maakohus, et hagejal on veel üks

tema lahusvarasse kuuluv korteriomand, osaühingu osa ja 33 sõidukit. Maakohus tegi sellest

korrektse järelduse, et hagejale kuulub rohkem vara kui kostja emale.

Hageja apellatsioonimenetluses esitatud liiklusregistri väljavõtte kohaselt oli 29. novembril

2022 hageja nimel 30 sõidukit, 44 sõidukit on ta võõrandanud ajavahemikul 24. jaanuarist

1997 kuni 29. novembrini 2022. Kostja ema on samal ajavahemikul võõrandanud viis

sõidukit, ühtegi sõidukit tal hageja esitatud tõendi kohaselt ei ole (dtl 1236–1238). Need

andmed ei näita, et maakohus oleks vanemate varalise seisu kindlakstegemisel oluliselt

eksinud. Hageja esitatud tõend on ka vanem kui maakohtu arvesse võetud andmed.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja emal oleks veel vara, mida maakohus ei arvestanud.

Asjaolu, et kostja ema suudab endale lubada spaakülastusi, reise ja oste, ei viita tingimata

varjatud sissetulekule. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja viidatud kulud sellises

suuruses, et kostja ema sissetulekust ei peaks nendeks jätkuma.

Ühisvarale tehtud kulutusi arvestatakse ühisvara jagamisel, selle võrra saab vähendada teisele

ühisomanikule makstavat hüvitist või suurendada teise ühisomaniku makstavat hüvitist, kui

vastavad eeldused on täidetud. Kulutusi ei oleks õige võtta arvesse kaks korda – nii elatise kui

ka vara jagamise asjas.

Lisaks leidis maakohus õigesti, et XXXXXXXXXXX korteri kulusid ei ole saa elatise

maksmisel arvesse võtta, sest pole tõendatud, et hageja koos lapsega seal viibib (dtl 526).

Hageja on läbivalt nimetanud oma elukohana XXX korterit.

13. Hageja viide, et kostja kulude suurus on tõendamata, ei ole asjakohane. Kuivõrd kostja ei

väida, et tema kulud ületaks minimaalset elatist, ei tule tema vajaduste rahuldamise kulusid

tõendada (vt RKTKo 29. aprill 2015 nr 3-2-1-21-15, p 14; RKTKo 26. november 2014 nr 3-2-

1-120-14, p 14; RKTKo 26. juuni 2013 nr 3-2-1-78-13, p 15).

Hageja ei ole väitnud ega ole menetluses ilmnenud, et kostja eluaseme, toidu, ravimite ja

riiete kulud oleks katmata st et kostja oleks näljas, riieteta, ravita ja elukohata. Maakohus

arvestas, et Värska Kuurortravikeskuses viibimine koos kostjaga ei ole tõendatud, samuti ei

ole tõendatud arvuti ja printeri ostmine kostjale (otsuse põhjenduste p 18, dtl 524).

14. Maakohus tuvastas, et kostja viibib hageja juures keskmiselt seitse päeva kuus. See, et

laps veedaks isaga regulaarselt rohkem aega, ei tulene ei suhtluskorrast ega vanemate

kokkuleppest, ka ei tõenda lapsega veedetavate päevade hulka isa töögraafik.

Kohus vähendab PKS § 101 lg 6 alusel proportsionaalselt elatise suurust, kui lahuselava

vanema juures viibimise aeg jääb vahemikku keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus

ning see nähtub suhtluskorda reguleerivast kohtulahendist või kui vanemad selle asjaolu üle ei

vaidle (22.06.2022, 2-19-19160/42, p 14.7).

Hageja esitatud sõnumivahetus ei tõenda, kui palju viibib kostja hagejaga. Sellest nähtub vaid,

et vanematel on suhtlust korraldades esiplaanil omavahelised suhted, mitte lapse heaolu.

Maakohtus kattusid vanemate seisukohad vaid selles, et kostja veedab hagejaga keskmiselt

seitse päeva kuus. Ringkonnakohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et vanemad oleksid

saavutanud kokkuleppe, et kostja viibib hageja juures rohkem aega. Kostja ema on kinnitanud

vaid kokkulepet, et kostja on pool aega hagejaga ajutiselt jaanuaris 2026 (dtl 1315–1316).

15. Hagejal on menetluse ajal sündinud teine laps (dtl 1296). Ringkonnakohtu hinnangul ei

anna hagejal teise lapse sünd alust kostja kasuks väljamõistetud elatist vähendada.

Teise lapse olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära

üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra

(13.02.2018, 2-16-2343/41, p 10; 13.04.2016, 3-2-1-17-16, p 11). Praegu ei soovi hageja

elatise vähendamist alla miinimummäära, kuid sellegipoolest on kohane võrrelda, kui palju

jääb kostja sissetulekust enda ja kummagi lapse ülalpidamiseks.

Maakohus arvestas hageja sissetulekuga 1907,27 eurot kuus. Hageja palk märtsis 2025 oli

2399,40 eurot (neto) kuus. Ringkonnakohtule esitatud palgatõendi järgi on hageja kahe aasta

keskmine palk olnud 2285,62 eurot (dtl 1177). Hageja sissetuleku jagamisel kolme inimese

vahel, olenevalt milline kolmest eelnimetatud summast arvesse võtta, jääks igaühele üle 600

euro (vahemikus 635,85–799,80 eurot). Seega ei tekita maakohtu väljamõistetud elatis

olukorda, kus hageja noorem laps jääks kostjaga võrreldes halvemasse seisu.

16. Maakohus võttis miinimumelatise arvutamisel arvesse aega, mille kostja veedab

hagejaga, kuid suurendas seejärel elatist PKS § 102 lg 3 alusel kuni summani, mis vastab

elatise miinimumile ilma PKS § 101 lg-t 6 kohaldamata.

Riigikohus on leidnud, et kohus võib PKS § 102 lg 3 kohaselt välja mõista elatise suuremas

ulatuses, kui oleks konkreetse alaealise lapse kohta PKS § 101 alusel arvutatud summa

sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad, kuid kohus peab otsustuse aluseks olevad

asjaolud menetluses välja selgitama ning otsustust nõuetekohaselt põhjendama. Suurema

elatise väljamõistmine PKS § 102 lg 3 alusel on kohtu diskretsiooniotsus (RKTKo 22. juuni

2022 nr 2-19-19160/42, p 14.8).

Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse

ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (RKTKo

29. aprill 2015 nr 3-2-1-21-15, p 14; RKTKo 8. jaanuar 2014 nr 3-2-1-165-13, p 16).

Maakohus on küll otsuses põhjendanud, miks peaks hageja osalema kostja ülalpidamises

suuremas ulatuses kui kostja ema, kuid ei ole analüüsinud vanemate sissetulekute ja varalise

seisundi proportsiooni ega lapsega seotud kulutuste jaotust vanemate vahel. Ringkonnakohus

saab selle puuduse kõrvaldada.

Hageja sissetulek on umbes 2200 eurot kuus, kostja ema sissetulek maakohtu menetluse ajal

oli ilma elatist arvestamata umbes 700 eurot kuus (jaanuaris 2026. a 771,55 eurot, dtl 1321–

1323). Hagejal on lisaks rohkem muud vara. Vanemate sissetulekute proportsiooni järgi võiks

hageja kanda kostja ülalpidamise kulusid 3x suuremas ulatuses kui kostja ema.

Kui ühe vanema kanda olev seadusjärgne minimaalne elatis on reeglina 301,74 eurot, siis

peaks hageja PKS § 101 alusel maksma kostjaga veedetavat seitset päeva arvestades elatist

160,92 eurot ja 140,82 euro ulatuses andma ülalpidamist vahetult. Kostja ema annaks sel

juhul vahetult ülalpidamist 160,92 euro ulatuses (301,74-140,82). Kui aga hageja maksab

elatist 301,74 eurot ja annab lisaks kostjale vahetult ülalpidamist 140,82 euro ulatuses, jääb

kokku tema kanda 442,56 eurot. See on veidi alla kolme korra rohkem kui jääb ema kanda,

mis vastab umbkaudu vanemate sissetulekute proportsioonile. Seega on maakohus

kokkuvõttes vanemate sissetulekute erinevusi õigesti arvesse võtnud.

Kumbki pool ei ole esitanud andmeid, et kostja kulude jaotus vanemate vahel õigustaks

elatise väljamõistmist teistsuguses määras. Kuna kostja veedab oluliselt suurema osa ajast

emaga, on eluliselt usutav, et ema katab kostja eluaseme, toidu ja riiete kulud. Kostja ema

kontoväljavõttel on näha makseid toidu ja eluaseme eest (dtl 1321–1323). Hageja ei ole

tõendanud, et ta teeb kostjale kulutusi ebaproportsionaalselt rohkem võrreldes kostjaga koos

veedetava ajaga (tõendid ühel päeval tehtud kulude kohta esitati hilinemisega).

17. Ringkonnakohus märgib, et kostja viide PKS § 102 lg-le 2 ei ole antud juhul asjakohane,

sest see käib elatise vähendamise kohta alla § 101 alusel arvutatud miinimumi. Miinimumi

arvutamisel võetakse PKS § 101 lg 6 alusel arvesse ka teise vanemaga veedetavat aega. See

tähendab, et lg-s 6 ette nähtud päevade arvu võrra vähendatud elatis ongi konkreetse lapse

puhul miinimum. Elatise vähendamisega alla miinimumi PKS § 102 lg 2 mõttes oleks

tegemist siis, kui kohus mõistaks vanemalt välja sellest veel väiksema summa.

18. TsMS § 164 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)