3-26-573/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-26-573

Määruse kuupäev

2. märts 2026

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X esialgse õiguskaitse taotlus seoses padja vahetamiseks

kohustamisega

RESOLUTSIOON

1. Vabastada X esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest.

2. Jätta X esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

3. Asendada kohtulahendi avaldamisel taotleja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

252 lg 7 ja § 204 lg 1). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (taotleja) esitas 1. märtsil 2026 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles

palub kohustada Tartu Vanglat vahetama taotleja padja, mis on tema jaoks liiga väike ja

tekitab tervisehädasid. Taotluse järgi pöördus taotleja 1. märtsil 2026 suuliselt vastavasisulise

tahteavaldusega vanglaametnike poole, kuid ei saavutanud soovitud tulemust. Taotleja viitab

Tartu Vangla kodukorrale, mille järgi on kinnipeetaval õigus taotleda padja vahetust ja ta on

seda ka teinud.

2. Tartu Vangla esitas 2. märtsil 2026 vastuseks kohtunõudele taotleja 1. märtsil 2026

vanglale esitatud kirjaliku vaide seoses padja vahetamata jätmisega, mis on vangla

menetluses.

KOHTU SEISUKOHT

3. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse

esitamisel riigilõivu 20 eurot. Taotleja ei ole selgesõnaliselt riigilõivu tasumisest vabastamise

taotlust esitanud, kuid sellekohane tahe on mõistetav taotluse sisu ja selle lahendamise

kiireloomulisust aluseks võttes. Kuigi esialgse õiguskaitse taotluse eduväljavaated on kasinad,

siis arvestades esialgse õiguskaitse taotluse kiireloomulisust, menetlusökonoomia põhimõtet

3-26-573

ning asjaolu, et esialgse õiguskaitse taotlus on kaudselt seotud ka taotleja terviseseisundi

tagamisega, siis vabastab kohus taotleja HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel täielikult riigilõivu

tasumise kohustusest ilma tema majanduslikku seisu detailselt hindamata.

4. Taotleja nõuab esialgse õiguskaitse korras HKMS § 251 lg 1 p 3 alusel Tartu Vangla

kohustamist vahetada välja tema padi. HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus

kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse

kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse

kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimese lause

kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud

isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid

tagajärgi. HKMS § 249 lg 2 annab õiguse esitada esialgse õiguskaitse taotluse kohtule ka

vaidemenetluse ajal. Tartu Vangla 2. märtsil 2026 esitatud vastusest kohtunõudele nähtub, et

taotleja on vanglale vastavasisulise vaide esitanud. Seega on kohtul võimalik otsustada

esialgse õiguskaitse andmise üle.

5. Kuigi taotleja esialgse õiguskaitse taotlus on lubatav, siis puudub alus selle rahuldamiseks.

Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab isikut ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine

põhiasjas tehtava hilisema lahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (Riigikohtu

halduskolleegiumi 27. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15). Seega esineb esialgse

õiguskaitse vajadus eelkõige juhul, kui taotleja õiguste kaitse võib hilisema lõpplahendiga

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega

taotleja jaoks mingeid nn pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse

vajaduse puudumisega.

6. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasneks praegusel juhul põhivaidluse ette ära

otsustamine, sest esialgse õiguskaitse korras soovitud eseme (padi) väljastamiseks

kohustamisega saavutaks taotleja oma eesmärgi ning põhivaidlus muutuks ainetuks. Sellist

olukorda tuleb üldjuhul vältida, kui selleks ei esine ülekaalukat vajadust (vt Riigikohtu 22.

septembri 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-59-14, p 19). Taolist ülekaalukat vajadust praegusel

juhul ei esine.

7. Kohus leiab, et põhivaidluse äraotsustamine esialgse õiguskaitse menetluses ei ole

praeguses asjas põhjendatud, sest taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Taotlejal ei

ole subjektiivset õigust kindla kõrgusega või täitematerjaliga padjale. Taotlejal on võimalik

mõnevõrra ka padja asendi muutmisega selle kõrgust mõjutada ning seeläbi vähendada

väidetavate negatiivsete tagajärgede esinemist. Taotleja on seostanud praegu kasutada oleva

padja suuruse ebakohasust ilmnenud terviserikkega, kuid taotluses esile toodud põhjuslikus

seoses on põhjust kahelda. Pole eluliselt usutav, et väidetavalt ebasobiva kõrgusega padja

kasutamise iseseisvaks tagajärjeks saaks olla oksendamine. Asjaolu, et taotleja sellist

tagajärge tõenäoliseks peab, ei tähenda, et teda ähvardaks tagajärg, mille kõrvaldamine oleks

põhiasjas tehtava hilisema lahendaga võimatu või ebamõistlikult raske. Taotleja ei ole

taotluses ära näidanud, et tal esineks ülekaalukas vajadus koheselt vaidemenetluse ajal

esialgse õiguskaitse korras teise padja saamiseks. Lisaks ei ole taotlusest võimalik ka aru

saada, millist patja peab taotleja üldse endale sobivaks. Tõele vastab taotleja viide sellele, et

Tartu Vangla kodukorra järgi on kinnipeetaval õigus taotleda padja või muu voodivarustuse

vahetamist, kuid padja vahetamine eeldab ka põhjendatud vajaduse esinemist, mida taotluses

esitatud asjaolud otseselt ei kinnita. Seega ei ähvarda kohtu hinnangul taotlejat selliseid

tagajärjed, mida ei oleks võimalik lahendada hilisema vaidluse käigus.

3-26-573

8. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

9. Kohtulahendi avaldamisel asendab kohus taotleja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja §

178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider