2-24-1750/7 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Merit Helm

Kohtujurist

Kertu Altin

Otsuse tegemise aeg ja koht

02. märts 2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-1750

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi A I vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1869,09 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479);

Hageja lepinguline

esindaja:

S

R

(e-post

xxx);

Kostja: A I (isikukood xxx, elukoht xxx).

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista A Iilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks põhivõlgnevus 1304,39 eurot,

sissenõudmiskulud 20 eurot ja viivis 15,12 eurot.

3. Välja mõista A Iilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks alates 01.02.2024 viivis põhinõudelt

154,07 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.

4. Välja mõista A Iilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks alates 06.08.2025 viivis põhinõudelt

1150,32 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni.

5. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi A Ii vastu põhinõude 82,88 eurot,

intressi 92,29 eurot, sissenõudmiskulude 60 eurot ja viivise 121 eurot osas.

6. Jätta menetluskulud 79% ulatuses kostja kanda ja 21% ulatuses hageja kanda.

7. Välja mõista A Iilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskuluna 438,45 eurot ja viivis

menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates

otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6).

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1387,27 eurot, intressi 92,29

eurot, sissenõudmiskulud 80 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 136,12 eurot ning

mittesissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud

määras alates 01.02.2024 kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

2. Kostja ja AS xxx sõlmisid 06.08.2022 järelmaksulepingu nr XXX, mille alusel soetas kostja

kauba maksumusega 1299 eurot. Lisaks sõlmisid kostja ja AS xxx 11.10.2022

järelmaksulepingu nr XXX, mille alusel soetas kostja kauba maksumusega 171,50 eurot.

Järelmaksulepingu nr XXX aastane intressimäär oli 12% ja krediidikulukuse määr 24,24%.

Järelmaksulepingu nr XXX aastane intressimäär oli 10,9% ja krediidikulukuse määr 44,67%.

Kostja on teostanud järelmaksulepingu nr XXX katteks tagasimakseid kogusummas 148,68

eurot ning järelmaksulepingu nr XXX katteks kogusummas 17,43 eurot.

3. AS xxx ütles lepingud 28.03.2023 üles ja loovutas 29.03.2023 nõuded hagejale.

Kostja seisukoht

4. Kostja kohtu määratud tähtajaks hagile vastust esitanud ei ole.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

6. Krediidiandja AS xxx ja kostja sõlmisid 06.08.2022 järelmaksulepingu nr XXX (dtl 12-16),

mille alusel soetas kostja kauba maksumusega 1299 eurot. 11.10.2022 sõlmisid krediidiandja

AS xxx ja kostja järelmaksulepingu nr XXX (dtl 19-23), mille alusel soetas kostja kauba

maksumusega 171,50 eurot. 06.08.2022 lepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 24,24% ja

11.10.2022 lepingu kohaselt on krediidikulukuse määr 44,67% aastas, mis ei ületanud krediitide

väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

7. Hageja on esitanud kostja vastu nõude mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 1387,27 eurot,

intress 92,29 eurot, sissenõudmiskulud 80 eurot, 31.01.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud

viivised 136,12 eurot ning mittesissenõutavaks muutunud viivised.

8. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. Kostja ja krediidiandja AS xxx sõlmisid 06.08.2022 ja 11.10.2022

tarbijakrediidilepingud (dtl 12-16, 19-23).

9. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel

astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui

2 / 9

võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et

loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui

loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja

andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. AS xxx loovutas oma

nõuded 29.03.2023 hagejale, millest teavitati kostjat 29.03.2023 teatistega (dtl 34-35). Seega on

hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.

10. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2

kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle

teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49

lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS

§ 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral

krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab

krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga

kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika,

võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad:

1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas

regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside

suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste,

täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6)

krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse

suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema

sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse

ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal

analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral.

KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses

sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt

kättesaadavale teabele.

11. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on

kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise

3 / 9

põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata,

kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija

krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse

täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja

kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju

kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid,

mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-

des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama

teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

•

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49

lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

•

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

•

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

•

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui

krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat

või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul

tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

12. Kohus kohustas hagejat 01.12.2025 kirjaga (dtl 77-82) esitama muuhulgas kostja pangakonto

väljavõtted tarbijakrediidilepingute sõlmimisele eelneva perioodi osas või muud tõendid,

millest nähtub, et kostja kohta kogutud teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks,

juhul kui krediidiandja on enne tarbijakrediidilepingute sõlmimist kogunud hagiavalduses

toodud andmetele lisaks täiendavaid andmeid kostja krediidivõimelisuse hindamiseks.

13. Hageja on hagiavalduses ja 12.12.2025 seisukohas selgitanud, et krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks omandanud teabe kostja regulaarse

sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotluselt. 06.08.2022 järelmaksulepingu

taotlusel märkis kostja enda sissetulekuks 1168 eurot ja kohustusteks 195 eurot. 11.10.2022

järelmaksulepingu taotlusel märkis kostja enda sissetulekuks 960 eurot ja kohustusteks 49

eurot. Kostja sissetuleku kontrollimiseks tegi krediidiandja päringu EMTA-sse. Samuti tegi

krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse ja tuvastas, et krediiditaotluse esitamise ajal

kehtivaid ega varasemaid maksehäireid kostjal polnud.

14. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et krediidiandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et

4 / 9

krediidiandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija

krediidivõime kontrollimisel. Hageja ei ole välja toonud, et krediidiandja oleks küsinud

krediitide andmisel kostja pangakonto väljavõtet või kogunud lisaks taotlusele muud teavet

kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Muuhulgas ei nähtu hageja selgitustest ja tõenditest, et

krediidiandja oleks enne tarbijakrediidilepingute sõlmimist teinud kindlaks kostja igakuiste

majapidamiskulude suurust. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid, et krediidiandja oleks enne

kummagi järelmaksulepingu sõlmimist teinud päringuid Maksu- ja Tolliametisse kostja

sissetuleku kontrollimiseks. Laenutaotleja esitatud ankeedist lähtumine ning päringut

maksehäireregistrisse, ei saa lugeda piisavaks krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks. Lisaks märgib kohus, et hageja esitatud tõendilt maksehäirete

kontrollimise kohta (dtl 38) ei nähtu, millal ja kelle kohta päring on tehtud. Hageja esitatud

andmete ja tõenditest nähtuvate andmete alusel on kohus seisukohal, et krediidiandja ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendanud, st hageja esitatud andmed ei ole

piisavad veendumaks, et vastutustundliku laenamise põhimõte on järgitud. Arvestades

eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida esitatud andmete alusel VÕS § 4034

lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Seega on krediidiandja eiranud

VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale

vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Krediidiandja on eiranud VÕS §-s 4034 lg-s 6

sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et krediidiandja oleks

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.

15. VÕS § 4034 lg 7 kohaselt, kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lõigetele 3 ja 4

või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Kohus märgib, et kohtule ei ole esitatud andmeid, et krediidiandja

oleks kostjalt küsinud andmeid ja kostja oleks need tahtlikult esitamata jätnud või et kostja

oleks midagi võltsinud. Seega on tarbijakrediidilepingud tühised intressi ja muude krediidiga

seotud tasude osas ning intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

16. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu laenu

kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi

arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest),

(RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).

17. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või

lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole

(https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on vastav intress olnud alates lepingute

sõlmimisest kuni 31.12.2022 0,00%, perioodil 01.01.2023-30.06.2023 2,5% aastas, perioodil

01.07.2023-31.12.2023 4% aastas, perioodil 01.01.2024 kuni 30.06.2024 4,5% aastas, perioodil

01.07.2024 kuni 31.12.2024 4,25% aastas, perioodil 01.01.2025 kuni 30.06.2025 3,15% aastas

ja alates 01.07.2025 2,15% aastas. Hageja ei ole tagasimaksete ümberarvestuses kummagi

lepingu puhul intressi arvestanud, mistõttu ei pea kohus põhjendatuks kostjalt intressi

väljamõistmist. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude summas

92,29 eurot.

5 / 9

18. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab

olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

19. Hageja selgituste kohaselt, kuna kostja oli viivituses 06.08.2022 lepingust tulenevate

05.12.2022,

05.01.2023, 05.02.2023 ja 05.03.2023 osamaksetega, saatis krediidiandja kostjale e-tähtkirjana

07.03.2023 lepingute ülesütlemise hoiatuse (dtl 32), milles andis kostjale täiendava tähtaja

võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, saatis krediidiandja kostjale

etähtkirjana 28.03.2023 lepingute ülesütlemise avalduse (dtl 33), millega ütles 06.08.2022

lepingu 28.03.2023 üles. Hagiavalduse kohaselt andis krediidiandja kostjale 06.08.2022 lepingu

alusel krediiti 1299 eurot. Hageja selgituste kohaselt on kostja teinud tagasimakseid kokku

148,68 eurot. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et krediidileping on tühine intressi ja muude

krediidiga seotud tasude osas, tuleb eelnimetatud tagasimaksed lugeda tasutuks põhivõlgnevuse

katteks. Hageja 12.12.2025 menetlusdokumendis esitatud selgituste kohaselt arvestades kõik

tagasimaksed põhivõla katteks, ei olnud kostja 28.03.2023 lepingu ülesütlemise teate saatmise

ajal võlgnevuses kolme järjestikuse tagasimaksega, mistõttu ei saa lugeda 06.08.2022 lepingut

VÕS § 416 lg 1 alusel 28.03.2022 seisuga kehtivalt üles öelduks. Kohus loeb 06.08.2022

lepingu lõppemise kuupäevaks viimast maksegraafikujärgset osamakse tasumise tähtaega, s.o

05.08.2025. Lugedes kõik tagasimaksed tasutuks põhivõlgnevuse katteks, tuleb kostjalt hageja

kasuks 06.08.2022 lepingu alusel välja mõista põhivõlgnevus 1150,32 eurot (1299-148,68).

20. Hagiavalduse kohaselt andis krediidiandja kostjale 11.10.2022 lepingu alusel krediiti 171,50

eurot. Hageja selgituste kohaselt on kostja teinud tagasimakseid kokku 17,43 eurot. Kuna kostja

oli viivituses 11.10.2022 lepingust tulenevate 15.12.2022, 15.01.2023 ja 15.02.2023

osamaksetega, saatis krediidiandja kostjale e-tähtkirjana 07.03.2023 lepingute ülesütlemise

hoiatuse (dtl 32), milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja

võlgnevust ei tasunud, saatis krediidiandja kostjale e-tähtkirjana 28.03.2023 lepingu

ülesütlemise avalduse (dtl 33), millega ütles 11.10.2022 lepingu 28.03.2023 üles. Lugedes kõik

tagasimaksed tasutuks põhivõlgnevuse katteks, oli kostja endiselt osaliselt viivituses alates

15.12.2022 osamaksete tasumisega, mistõttu leiab kohus, et krediidiandja on 11.10.2022

lepingu kehtivalt üles öelnud 28.03.2023. Kostjalt tuleb hageja kasuks 11.10.2022 lepingu

alusel välja mõista põhivõlgnevus 154,07 eurot (171,50-17,43). Eeltoodust tulenevalt rahuldab

kohus hageja põhinõude 1304,39 euro (1150,32+154,07) ulatuses. Kohus jätab rahuldamata

hageja põhinõude 82,88 euro ulatuses.

21. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist 06.08.2022 lepingu alusel summas 50

eurot ja 11.10.2022 lepingu alusel summas 30 eurot. VÕS § 1132 lg 2 kohaselt võib pärast

lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga

sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta: 1)

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot; 2) sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5

eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot; 3) sissenõudmiskulude hüvitist

6 / 9

kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5

eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja saatis kostjale 06.08.2022 lepingu alusel

meeldetuletuskirjad 10.04.2023, 25.04.2023 ja 03.05.2023. Kohus leiab, et hageja 06.08.2022

lepingust tulenev sissenõudmiskulude nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna kohus on tuvastanud,

et 06.08.2022 leping ei lõppenud 28.03.2023 ning viimane maksegraafikust tulenev osamakse

kuulus tasumisele 05.08.2025. Seega on meeldetuletuskirjad saadetud enne lepingu lõppemist

ning hageja ei ole tõendanud, et hageja oleks kandnud muid makseviivitusega seotud kulusid

pärast lepingu lõppemist. Hageja on saatnud 11.10.2025 lepingu alusel meeldetuletuskirja

10.04.2023 (dtl 48-50) maksumusega 15 eurot, 25.04.2023 (dtl 51-53) maksumusega 5 eurot ja

02.05.2023 (dtl 54-56) meeldetuletuskirja maksumusega 5 eurot. Kohus peab põhjendatuks

sissenõudmiskulude hüvitamist esimese kahe tasulise meeldetuletuskirja saatmise eest kokku

summas 20 eurot. Kohus ei pea põhjendatuks hageja sissenõudmiskulusid 02.05.2023

meeldetuletuskirja saatmise eest VÕS § 1132 lg 3 alusel, kuna 02.05.2023 meeldetuletuskiri oli

saadetud vähem kui seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Samuti ei pea kohus

põhjendatuks hageja muid makseviivitusega tekkinud kulusid, kuna hageja ei ole tõendanud, et

hageja oleks kandnud muid makseviivitusega seotud kulusid pärast lepingu lõppemist.

Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel välja mõista sissenõudmiskulud

20 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja sissenõudmiskulude nõude 60 euro ulatuses.

22. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates lepingute ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni summas 136,12

eurot. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui

lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise

määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd hageja palub 06.08.2022 lepingu alusel

viivise väljamõistmist tasumata põhivõlgnevuselt alates 29.03.2023 kuni 31.01.2024 ning kohus

on tuvastanud, et 06.08.2022 lepingust tulenev põhinõue muutus tervikuna sissenõutavaks

pärast maksegraafikust tulenevat viimast osamakset 06.08.2025, s.o pärast hagi esitamist

31.01.2024, jätab kohus rahuldamata hageja 06.08.2022 laenulepingust tuleneva hagi esitamise

ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude.

23. Kohus märgib, et hageja on palunud 12.12.2025 menetlusdokumendis mõista kostjalt hageja

kasuks välja 11.10.2022 lepingu alusel viivise määraga 10,9% aastas. Kohus ei pea

põhjendatuks anda hagejale TsMS § 376 lg 2 alusel nõusolekut hagi muutmiseks ning lähtub

hagiavalduse resolutsioonis esitatud viivisemäärast. Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 teisest lausest

on viivisemääraks perioodil 29.03.2023-30.06.2023 10,5% aastas, perioodil 01.07.2023-

31.12.2023 12% aastas, perioodil 01.01.2024-30.06.2024 12,5% aastas, perioodil 01.07.2024-

31.12.2024 12,25% aastas, perioodil 01.01.2025-30.06.2025 11,15% aastas ja alates 01.07.2025

10,15% aastas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on 11.10.2022 lepingu alusel õigus

kostjalt nõuda perioodil 29.03.2023 kuni 31.01.2024 viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras põhinõudelt 154,07 eurot, mis on 15,12 eurot. Seega tuleb kostjalt VÕS § 101

lg 1 p 6, § 113 lg 1 alusel välja mõista 31.01.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

15,12 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 121 euro ulatuses.

24. Hageja nõuab kostjalt hagi esitamise ajaks mitte sissenõutavaks muutunud viiviste

väljamõistmist. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt,

et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

7 / 9

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks

selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus

leiab, et hageja vastav nõue kuulub TsMS § 367 alusel rahuldamisele osaliselt ning kostjalt

tuleb hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt 154,07 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 01.02.2024 kuni põhinõude täitmiseni ning viivis põhinõudelt 1150,32

eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 06.08.2025 kuni põhinõude

täitmiseni.

25. Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista

põhivõlgnevus 1304,39 eurot, sissenõudmiskulud 20 eurot, viivis 15,12 eurot ning

mittesissenõutavaks muutunud viivis. Kohus jätab hagi rahuldamata põhinõude 82,88 eurot,

intressinõude 92,29 eurot, sissenõudmiskulude 60 eurot ja viivisenõude 121 eurot osas.

26. TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 1869,09 eurot.

Menetluskulud

27. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral

kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte

endi kanda. Kohus märgib, et hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõue kostja

vastu oli 1695,68 eurot, kuid kohus rahuldab hageja vastavad nõuded 1339,51 euro ulatuses, s.o

79% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 21% ulatuses hageja kanda ja

79% ulatuses kostja kanda.

28. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu 315 eurot ja õigusabikulu 676 eurot. TsMS § 138 lg

1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg

2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud

menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma

teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja

põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav

advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

29. Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 315 eurot.

30. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 4 tundi, hinnaga 169 eurot tund.

31. Hinnates käesoleva vaidluse keerukust ja mahukust, esindaja teostatud toiminguid ja nende

mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab kohus, et hageja lepingulise

esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud 2 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot. Tegemist

ei ole õiguslikult keeruka ega mahuka vaidlusega. Hageja ei taotle käibemaksu väljamõistmist.

Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud esindajale 240 eurot (ilma

käibemaksuta).

32. Hageja on käesolevas menetluses kokku kandnud menetluskulusid summas 555 eurot

(315+240). Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 79% hageja menetluskuludest

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 438,45 eurot.

33. Hageja on palunud märkida vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 menetluskulude kindlaksmääramise

lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust

8 / 9

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike

1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab taotluse.

34. Kostja pole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal

hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

35. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Merit Helm kohtunik

9 / 9