3-25-2809/9 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

3-25-2809

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-25-2809 Määruse kuupäev ja koht 26.2.2026, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi X kaebus Viljandi Vallavalitsuse Sotsiaalkomisjoni 28.07.2025 otsuse nr

352 tühistamiseks

Menetlusosalised Kaebaja: X

Vastustaja: Viljandi vald

RESOLUTSIOON 1.Jätta kaebus läbi vaatamata.

2. Jätta poolte menetluskulu poolte endi kanda. 3.Asendada käesoleva kohtulahendi avaldamisel selles nimetatud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.

Edasikaebamise kord ja muud Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu selgitused Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. X on A poeg. Lisaks on A veel kaks last - tütred K ja L. Kõik A lapsed on täisealised. A on Viljandi valla elanik, kes viibib pidevalt alates 9.07.2025 Kärstna Hooldekodus.

2. A esitas 23.07.2025 Viljandi Vallavalitsusele taotluse nr 8-2/25/1465-1, milles palus abi väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse rahastamisel, kuna hoolekanneasutuse teenuskoha maksumus on hetkel 1350 eurot kuus, millest on 670 eurot hoolduskulu. Hoolekandeasutuse teenuskoha maksumusele lisanduvad perearsti või eriarsti välja kirjutatud ravimite kulud ja transport väljaspoole Viljandimaad. A sissetulekuks on 1

3-25-2809 vanaduspension summas 813,20 eurot (millest on maha arvatud tulumaks 8,19 eurot) ning puudega vanaduspensioniealise isiku toetus summas 27 eurot. Lisaks on A kohustatud tasuma igakuiselt tütar L 100 eurot elatist. Viljandi Vallavalitsus tasub vastavalt kinnitatud hoolduskulude piirmäärale A hoolduskulud vaid 500 eurot.

3. Viljandi Vallavalitsuse Sotsiaalkomisjon otsustas 28.07.2025 otsusega nr 352 määrata A väljaspool kodu osutava üldhooldusteenuse tagasiulatuvalt alates 9.07.2025 kuni 31.01.2026. Ühtlasi otsustas Viljandi Vallavalitsuse Sotsiaalkomisjon 28.07.2025 otsusega nr 352, et: 1) A maksab tagasiulatuvalt alates 9.07.2025 hooldekandeasutuse teenuskoha maksumuse kulu katteks oma vanaduspensioni, millest on maha arvatud tulumaks summas 8,19 eurot ja kohtu kaudu väljanõutud elatist summas 100 eurot; 2) K ja S maksavad tagasiulatuvalt alates 9.07.2025 hoolekandeteenuse maksumusest puudujääva osa, millele lisandivad perearsti või välja kirjutatud ravimite kulud ja transport väljaspoole Viljandimaad võrdses osas; 3) puudega vanaduspensioniealise isiku toetus jääb A isiklikuks käiberahaks; 4) Viljandi Vallavalitsus maksab tagasiulatuvalt alates 9.07.2025 hoolduskulude piirmäära vastavalt kinnitatud hoolduskulude piirmäärale.

4. Tartu Halduskohtusse laekus 26.08.2025 X kaebus, milles ta palub tühistada Viljandi Vallavalitsuse Sotsiaalkomisjoni 28.07.2025 otsus nr 352 teda puudustavas osas ehk vaidlusaluse otsuse resolutsiooni punkti 2 osas, millega Viljandi Vallavalitsuse Sotsiaalkomisjon pani talle kohustuseks maksta koos X võrdses osas tagasiulatuvalt alates 9.07.2025 A hoolekandeteenuse maksumusest puudujääva osa, millele lisandivad perearsti või välja kirjutatud ravimite kulud ja transport väljaspoole Viljandimaad. Ühtlasi taotles kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamist ja Viljandi Vallavalitsuse Sotsiaalkomisjoni 28.07.2025 otsuse nr 352 teda puudutavas osas täitmise peatamist halduskohtumenetluse ajaks.

5. Tartu Halduskohus võttis 1.9.2025 määrusega kaebuse menetlusse. Tartu Halduskohtu 3.9.2025 määrusega jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Määrus jõustus 20.9.2025.

6. Vastustaja vastas kaebusele 29.9.2025.

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 1 võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.

8. HKMS § 44 lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

9. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata alljärgnevatel põhjustel. Kohtupraktikas on analoogsetes olukordades halduskohtule esitatud kaebuste puhul asutud seisukohale, et kaebajatel puudub kaebuse esitamiseks kaebeõigus. Vt. Riigikohtu 31. märtsi 2020. a määrus asjas nr 3-18-1168, Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-896 ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2022. a otsus asjas nr 3-21-1409; Tartu Halduskohtu 29. septembri 2021. a määrus asjas nr 3-21-2205; Tartu Halduskohtu 13. augusti 2

3-25-2809 2021. a määrused asjades nr 3-21-1793 ja nr 3-21-1784, Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2021. a määrus asjas nr 3-21-896; Tartu Halduskohtu 14. aprilli 2020. a määrus asjas nr 3-20-661, Tartu Halduskohtu määrus 3-23-1984). Riigikohus on eelviidatud otsuse nr 3-18-1168 punktides 911 märkinud, et kohalikul omavalitsusel on õigus võtta sotsiaalteenuse osutamise eest abivajajalt tasu ning sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 16 lg 2 kohaselt tuleb abivajajalt võetava tasu suuruse kindlaksmääramisel arvestada abivajaja ja tema perekonna majanduslikku olukorda. See kohustus eeldab, et muu hulgas võib kohalik omavalitsus abivajaja omaosaluse kindlaksmääramisel arvestada ka pereliikmete eeldatavat rahalist ülalpidamiskohustust. Seejuures pole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv, kuna seadus ei anna omavalitsusüksusele õigust määrata tasu suuruse kindlaksmääramise menetluses kindlaks seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust ja selle ulatust. Omavalitsusüksus ei saa haldusaktiga panna ülalpidamiskohustuslasele kohustust teenuse eest tasuda. Tasu saab nõuda üksnes sotsiaalteenuse saajalt, kuid tema omaosaluse kindlaksmääramisel võib kohalik omavalitsus arvestada tema võimaliku elatisenõudega ülalpidamiskohustuslaste vastu. Kohalik omavalitsus peab uurima, kas ülalpeetavad võtavad osa hooldusteenuse arvete tasumisest, ning võib teha neile teatavaks, kui suure osa kuludest nad kohaliku omavalitsuse hinnangul peaksid kandma. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks võivad kaebajad kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks tehtud osa või nende arvates põhjendatud osa hoolduskuludest tasuda. Kui kaebaja peab hooldusteenuse tasumisest osavõttu põhjendamatuks, võib ta lähtuda asjaolust, et vaidlusalune korraldus ei ole täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 järgi täitedokument, mistõttu ei saa seda sundtäita.

10. Kaebajal on võimalik esitada maakohtusse negatiivne tuvastushagi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 368 lg 1), et tuvastada, et tal ei ole isa ülalpidamiskohustust. Samas selgitas Riigikohus otsuse punktis 12, et kui abivajava isiku ülalpidajad ei võta osa hooldusteenuse arvete tasumisest, saab kohalik omavalitsus täita ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustuse ja esitada käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Selleks, et kaebajatele järgneks mingi õiguslik tagajärg, peab kohalik omavalitsus pöörduma oma nõudega maakohtusse. Seega on kohtupraktikas võetud selge suund, et kuigi kohaliku omavalitsuse korraldused, mis puudutavad sotsiaalteenuse eest tasumist, on antud avalikõiguslikus suhtes, siis siduvat õiguslikku tagajärge ülalpidamiskohustust omavatele isikutele sellised korraldused kaasa ei too.

11.Kohus möönab, et kohtupraktikas kujundatud seisukoht korralduse mõju kohta raskendab mõningal määral kaebajate võimalusi kiiresti oma õigusi kaitsta, kuid kohtul ei ole senise kohtupraktika valguses alust kaebeõigust jaatada. Ka praeguses asjas on tegemist olukorraga, kus vastustaja on korraldusega kindlaks määranud, kui suure osa oma hoolduskuludest tuleb kohaliku omavalitsuse hinnangul kanda tema seadusjärgsetel ülalpidajal. Samas ei ole eeldatava ülalpidamiskohustuse ja selle ulatuse kindlakstegemine abivajaja omaosaluse määramisel õiguslikult siduv ning vaidlusalune korraldus ei ole TMS § 2 lg 1 järgi ka täitedokument, mida saaks sundtäita. Korraldusega ei ole kaebajale pandud kohustusi ning selles esitatud viidet kaebajale arvete esitamise kohta tuleb mõista kui ettepanekut hüvitada vallale käsundita asjaajamisest tulenenud kulutused.

12. Seega ei riiva Viljandi Vallavalitsuse Sotsiaalkomisjoni 28.07.2025 otsus nr 352 kaebaja õigusi ning puudub selle halduskohtus vaidlustamiseks ilmselgelt kaebeõigus. 3

3-25-2809 Eelnevat aluseks võttes jätab kohus kaebuse läbi vaatamata Halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 2 p 1 ja HKMS § 121 lg 2 p-ga 1 kooskõlas, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

13.HKMS § 104 lg 5 p 3 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 151 lg 1 p 2 või 3 või lg 2 alusel. Praegusel juhul tagastab kohus kaebuse § 151 lg 2 p 1 alusel, mistõttu HKMS § 104 lg 5 p 3 kohaselt riigilõivu ei tagastata. Seega, jätab kohus vastavalt HKMS § 108 lg-le 4 poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

14. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis selles nimetatud füüsiliste isikute nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

4