4-25-4055/22 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. jaanuaril 2026, Tallinn

Väärteoasja number

4-25-4055

Kohtunik

Kohtuistungi sekretär

Karin Olentšenko

Maris Karna, tõlk Nadezda Paukson

Väärteoasi

M V kaebus PPA Põhja prefektuuri operatiivbüroo

liiklusjärelevalvetalituse avariimenetlusgrupi 27.10.2025

kiirmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2302,25,013814

Kohtumenetluse pooled

Kaebuse esitaja: M V (ik xxx, elukoht: xxx);

Kaebuse esitaja kaitsja: G H (Valhalla Legal OÜ,

Idapõllu 7, Haabneeme, Viimsi vald, Harjumaa)

Kohtuväline menetleja:

PPA Põhja prefektuuri

operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse esindaja Jaak Paju

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 07.01.2026

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 132 p 1 kohus otsustas:

Jätta kaebus rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri operatiivbüroo

liiklusjärelevalvetalituse avariimenetlusgrupi 27.10.2025 kiirmenetluse otsus väärteoasjas

nr 2302,25,013814 – muutmata.

Täpsustada otsuse täitmise korda:

KarS § 66 lg 2 alusel määrata, et M Vle mõistetud rahatrahvid kogusummas 880 eurot on

võimalik tasuda ositi võrdsetes osades 10 kuu jooksul, tasudes igakuiselt alates kohtuotsuse

jõustumisest 88 eurot kohtuvälise menetleja otsuses märgitud Rahandusministeeriumi

arveldusarvele, märkides viitenumbrit 10220192396793.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist

kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonkaebus

Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on tervikuna kohtus tutvumiseks

kättesaadav, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa

kuulutamisest.

Kohtuotsuse lõpposa on kuulutatud 20.01.2026.a. Kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus

tervikuna kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav 27.02.2026.a.

Asjaolud

PPA

Põhja

prefektuuri

operatiivbürooliiklusjärelevalvetalituse

avariimenetlusgrupi

27.10.2025 kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 2302,25,013814 karistati M Vt liiklusseaduse

(LS) § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 35 trahviühikut, s.o 280 eurot ja LS § 236 lg 1 järgi rahatrahviga

75 trahviühikut, s.o 600 eurot.

Vastavalt kiirmenetluse otsusele juhtis M V 21.10.2025 ajavahemikul 18:30 - 19:05 Harju

maakonnas, Sakus, Xxx tn 8 juures, mootorsõidukit X X reg. märgiga XXX, enne tagurdamist ei

veendunud selle ohutuses ja tagurdas vastu parkivat sõidukit XXX XXX, reg. märk XXX. Oma

tegevusega põhjustas varalise kahju XXX AS-ile XXX AS-ile, mis on fikseeritud sõiduki

vaatlusprotokollis ning on fotografeeritud. Juht lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest

teavitamata kuigi kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest

vastutav isik. Sellega rikkus menetlusalune isik LS § 49 lg 1, LS § 169 lg 4 p 4,5 ja § 169 lg 5

nõudeid ning pani toime LS § 223 lg 1 ja LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Kaebuse sisu

1. 05.11.2025 esitas M V enda kaitsja kaudu kohtule kaebuse, milles palub tühistada Politsei- ja

Piirivalveameti otsus väärteoasjas nr 10220192396793 ning teha asjas uus otsus, millega

lõpetada LS § 236 lg 1 järgse väärteo menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel; lõpetada LS § 223 lg 1

järgse väärteo menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel või alternatiivselt määrata kaebajale LS § 223

lg-s 1 sätestatud väärteo toimepanemise eest rahatrahv mitte rohkem kui 15 trahviühikut. Jätta asja

menetlemisega seonduvad menetluskulud täies ulatuses riigi kanda ja mõista kaebaja menetluskulud

riigilt välja.

Kaebuses on välja toodud, et M V liikus 21.10.2025 Saku alevikus tööobjektilt koos töömeestega

koju. Kaebaja keeras enda poolt juhitud sõidukiga X X Xxx tn 8 juures tee äärest parkimiskohalt

välja, keeras vasakule ja tagurdas pikki tänavat tagasi, et ümber pöörata. Hiljem selgus, et

tagurdades riivas kaebaja taga tee ääres parkivat autot XXX XXX, aga ei kaebaja ega ka töömehed

autos ei kuulnud ega tundnud midagi, s.t ei saanud aru, et nad olid parkivat autot riivanud ja sõitsid

minema. Kaks päeva hiljem helistati kannatanule kindlustusest ja öeldi, et kaebaja oli kannatanu

autot riivanud ning et kaebaja saadaks omapoolse kirjelduse. Kuna kaebaja ega autos kaasviibijad

kohapeal midagi ei tundud, siis jäi esialgu olukord kaebajale arusaamatuks. Kaebaja käis autot ka

pärast kõnet visuaalselt inspekteerimas, aga ühtegi vigastust ei leidnud. Kaebaja pesi

nädalavahetusel veel auto üle ka ja endiselt ei tuvastanud autol kahjustusi. Esmaspäeval kohtuvälise

menetlejaga koos vaadates, kui nad ka veelkord auto üle pesid ja tagumisest nurgast kuivatasid, siis

tulid vigastused välja, mis kannatanu omadega ühtisid. Kaebaja leiab, et ta ei ole toime pannud LS

§ 236 lg 1 järgset väärtegu. LS § 223 lg 1 järgne trahvimäär on sellistel asjaoludel toimunud väärteo

kohta ülemäärane.

Vaidlus puudub selles, et väärteo objektiivne koosseis, s.t liiklusõnnetuse sündmuspaigalt

lahkumine, on täidetud. Kaebaja leiab aga, et subjektiivne väärteokoosseis, s.t liiklusõnnetuse

sündmuspaigalt lahkumine olukorras, kus õnnetuse põhjustaja on teadlik õnnetuse toimumisest ning

ei teavita sellest politseid, on täitmata ning seetõttu ei ole tegu ka toime pandud. Kaebaja poolt

juhitud sõiduk liikus riive toimumise hetkel kiirusega ligikaudu 5 km/h. See on piisavalt väike

kiirus, et sellist väikest kontakti mitte tunda. Kahjustused, mis on tekkinud tema poolt juhitud

sõidukile on niivõrd väikesed, et on täiesti reaalne, et sellise kahjustuse tekitamist autos sees olles ei

tunnegi. Kahjustused on tekkinud väiksele kohale tagumise stange peale, mida ei olnud ilma autot

väga põhjalikult pesemata isegi võimalik tuvastada. Samuti ei viibinud kaebaja autos üksi, teised

töömehed, kes samas autos viibisid, ei tundnud samuti toimunud riivet. Kuna kaebaja ei olnud

teadlik, et ta oli teist autot riivanud, siis ei ole täidetud LS § 236 lg 1 järgse väärteo subjektiivne

koosseis ning väärteo toimepanemist ei saa kaebajale ette heita.

Kaebaja leiab, et väärteomenetlus LS § 223 lg 1 järgse väärteo suhtes tuleb lõpetada VTMS § 30 lg

1 p 1 alusel. Kaebaja süü on väike ja avalik menetlushuvi puudub. Tehiolusid ning tagajärje raskust

arvesse võttes, samuti kaebaja enda sõidukile tekkinud kahjustusi, tuleb menetlus VTMS § 30 lg 1 p

1 alusel lõpetada. Kaebaja leiab, et kui kohus ei nõustu menetluse lõpetamisega otstarbekuse

kaalutlusel, siis on kohtuvälise menetleja poolt talle LS § 223 lg 1 sätestatud süüteo toimepanemise

eest mõistetud rahatrahv suuruses 35 trahviühikutselliste asjaolude kontekstis ebaproportsionaalselt

kõrge. Kaebaja tunnistab, et ta pani toime LS § 223 lg 1 sätestatud väärteo. Tegemist oli kogemata

toimunud juhtumiga ning ta kahetseb selle toimumist. Kaebaja ei ole riive toimumisele ka

kohtuvälisele menetlejale sõidukite ühisel ülevaatusel vastuväiteid esitanud. Samal ajal tuleb

arvestada, et toimunud riive oli äärmisel väike, s.t nii väike, et seda ei olnud isegi sõidukis sees

olles tunda. Kaebaja ei põhjustanud kellelegi ulatuslikke kahjustusi, tegemist ei olnud kihutades

tekitatud õnnetusega, samuti ei olnud ta oma manöövris äärmiselt hooletu. Praegu ei ole eriti olulist

preventiivset eesmärki, mis sellises määras trahvi õigustab.

Kohtumenetlus

2. 07.01.2026 toimunud kohtuistungil kuulas kohus ära kaebuse esitaja, tema kaitsja ja kohtuvälise

menetleja esindaja, samuti kuulas üle tunnistajad V H ja J J ning uuris väärteotoimikus asuvaid

tõendeid.

3. Kaebuse esitaja M V avaldas, et riivas taga seisvat autot tagurdades endale teadmata, ei tundnud

riivamist. Ta ei olnud autos üksinda, kaks inimest oli veel autos, need on tunnistajad. Seda, et on

midagi juhtunud, märkas siis, kui talle helistati kindlustusest kaks päeva hiljem ja öeldi, et on

toimunud kokkupõrge. Samal päeval helistati ka politseist, et on toimunud kokkupõrge. Esialgsel

vaatlusel ta ei avastanud kahjustusi, paar päeva hiljem pesi auto puhtaks ja ka siis ei avastanud

kahjustusi. Esmaspäeval kui politseis koos auto üle vaatasid, siis peale auto üle pesemist ja

kuivatamist koos politseiga avastasid kahjustused. Tema autol on parkimisandur peal, tema teada

parkimisandurid tegid häält küll. Parkimisandurid töötavad nii, et mida lähemale sa takistusele

liigud, seda nii-öelda intensiivsemaks see helisignaal läheb. Ta ei tundnud, et seal oleks mingit

kokkupuudet või midagi olnud. Parkimisandur annab signaali, et sa oled lähedal või liigud objektile

lähedale, annab märku, et ei sõidaks otsa. Sellega on nõus, et kokkupõrge autode vahel oli,

vigastused ühtivad. Parkimisandur annab märku takistuse lähenemisele, aga ei anna märku, et oled

millelegi otsa sõitnud. Ei kontrollinud, kuna kontakti ei tundnud, olenemata parkimisanduri hääle

intensiivsusest ei pidanud vajalikuks kontrollida.

4. Kaebuse esitaja kaitsja jäi esitatud kaebuse juurde. Vaidlust ei ole selles, et liiklusõnnetus aset

leidis, aga täidetud ei ole selle süüteo subjektiivne koosseis. Kohtuväline menetleja peab tõendama,

et isik oli liiklusõnnetusest teadlik. Käesoleval juhul kaebaja ei olnud teadlik sellest, et ta oli

liiklusõnnetuse põhjustanud. See kokkupuude oli väga väikene, kahjustused tema enda sõidukil ei

tulnud välja isegi esimese pesu ajal. Auto tuli uuesti jaoskonnas üle pesta ja alles peale seda kui

kohtuväline menetleja oli sõidukit ka kuivatanud, tulid need kahjustused välja. Kuna kaebaja ei

olnud liiklusõnnetuse põhjustamisest teadlik ja selle toimumisest teadlik, siis ta ei saanud mitte

kuidagi politseid teavitada selle toimumisest ja seetõttu ei ole subjektiivne koosseis täidetud ja

süütegu ei ole toime pandud. LS § 223 sätestatud süüteomenetlus tuleks lõpetada VTMS § 30 lg 1 p

1 alusel, sest kaebaja süü on ilmselgelt väike ja menetluse jätkamiseks või ka tegelikult sanktsiooni

kohaldamiseks avaliku menetlushuvi siinkohal ei ole. Kui kohus sellega mingil põhjusel ei nõustu,

siis 35 ühikut selliste asjaolude kontekstis on liiga palju.

5. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu, palus jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata

ning kaebus rahuldamata. Kui autojuht tagurdab ja autode vahel toimub kontakt, siis autojuht peab

seda alati tajuma. Autol töötasid parkimisandurid, mõlemale sõidukile on jäänud ikkagi

märkimisväärsed vigastused, mis tähendab seda, et see ei ole olnud nõrgajõuline kontakt. Ei saa

rääkida sellest, et M V ei saanud aru, et ta sõitis teisele autole otsa. Tunnistaja isegi ei mäletanud

seda, et sõiduki parkimisandurid läksid tööle. Kahtlustab, et tunnistaja, kes on seal korduvalt

sõitnud koos kaebajaga, lihtsalt seda päeva nii täpselt enam ei mäleta. Ei ütle, et tunnistaja siin

valeütlusi andis, aga kui tunnistaja ei mäleta seda päeva nii täpselt ja tema käest tullakse küsima, et

kuule, sel päeval midagi ei juhtunud eks, siis tunnistaja ütleb, et midagi ei juhtunudki. Kui ta oleks

mäletanud neid parkimisandureid, siis see asi jääb meelde, kui muudel päevadel seda ei ole. Nii et

tunnistaja ütlused tema hinnangul siin asjas küllmingit olulist tähtsust ei oma. LS § 236 hõlmab

endas tahtlust ja tema hinnangul see tahtlus on olemas. Kui inimene sõidab ikkagi otsa teisele

autole, siis ta peab seda tajuma, peale seda ka sellest nõuetekohaselt teada andma. See on karistatav

tegu sellepärast, et kui kaitsja siin ütles, et kõik on korras, et kannatanu sai oma auto korda ja

kindlustus maksis kõik välja, siis see raha maksti välja ainult seetõttu, et politsei sekkus. Kui

politsei ei oleks asjasse sekkunud, siis kindlustus ei oleks seda kahju hüvitanud. Näevad oma

praktikas seda väga palju, et inimene läheb kindlustusse, kindlustus ütleb, et nad ei tea, kes teine

osapool on, et tegelege oma kahjudega üksi. Sellepärast seadusandja ongi ette näinud selle, et kui

keegi põhjustab õnnetuse, siis selle õnnetuse põhjustamise eest tuleb määrata ka karistus. Karistatav

on ta sellepärast, et anda signaal isikule ja ka tervele ühiskonnale, et nii ei tohi teha. Antud juhul ei

saa lõpetada otstarbekusega. Kui vaadata seda karistuse määra, siis isikule on määratud karistuseks

rahatrahv õnnetuse põhjustamise eest sanktsiooni täiesti alumises otsas. Siin on ikka väga tugevalt

juba arvestatud kõiki neid asjaolusid ja sellest tulenevalt määranudki karistuse nii minimaalses

määras kui võimalik.

Kohtuliku arutamise järeldused

6. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. Samuti kohus peab lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

7. M V on karistatud LS § 223 lg 1 ja LS § 236 lg 1 järgi ehk mootorsõidukijuhina liiklusnõuete

rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju ning liiklusõnnetuses osalenud

sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli

kohustuslik.

8. Kiirmenetluse otsuse kohaselt rikkus M V LS § 49 lg 1, LS § 169 lg 4 p 4,5 ja § 169 lg 5

nõudeid.

9. M V ei vaidlusta, et juhtis 21.10.2025 ajavahemikul 18:30 - 19:05 Harju maakonnas, Sakus, Xxx

tn 8 juures, mootorsõidukit X X reg. märgiga XXX ning et kogutud tõendite põhjal tagurdas ta

vastu parkivat sõidukit XXX XXX, reg. märgiga XXX, st rikkus LS § 49 lg 1 nõudeid, täites LS §

223 lg 1 väärteokoosseisu.

10. Liiklusõnnetuse põhjustamist M V poolt kinnitavad ka väärteotoimikus olevad tõendid.

Vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokollile olid liiklusõnnetuses osalejateks X XXX, reg. märgiga

XXX (omanik xxx AS) ning X X reg. märgiga XXX (omanik xxx AS), Xil XXX sai kahjustada

vasakpoolne taganurk ning X Xl samuti vasakpoolne taganurk. Sõidukeid on ka vaadeldud.

Vastavalt X XXX, reg. märgiga XXX kohta 23.10.2025 koostatud vaatlusprotokollile tuvastati

sõiduki vasakpoolsel taganurgal kraapejäljed ja värvikahjustused. X X reg. märgiga XXX kohta

27.10.2025 koostatud vaatlusprotokolli kohaselt tuvastati samuti sõiduki vasakpoolsel taganurgal

kraapejäljed ja värvikahjustused. Sellised vigastused kajastuvad ka asja materjalide juures olevatelt

fotodelt ning nende asukoht sõidukitel kinnitab veenvalt nende omavahelist kokkupuudet. Samuti

toetab kokkupuudet kahjustuste ulatus, st mõlema sõiduki vigastused olid kergemad ning omavahel

kattuvad.

11. Samuti toetavad sündmust tunnistaja J J (X XXX, reg. märgiga XXX kasutaja), mille kohaselt

sõideti tema autole sisse. Helistas ühistu esimees, et kellegi autole on sisse sõidetud. Mingi moment

läks välja, siis tuli tema juurde üks naisterahvas, andis paberilipiku ja ütles, et selle numbriga auto

sõitis sisse. Nägi, et sõiduki stange oligi tagant kriibitud. Võttis auto, parkis ära, tegi pildid. Helistas

mingi ametnik, tegi avalduse ja tema heaks edasi juba tegeles sellega politsei. Autol oli taga stange

vasak nurk kriibitud. Ei oska öelda, kes oli see naisterahvas, kes andis talle selle auto numbri,

pealtnägija. Naisterahvas tuli tema juurde siis, kui tuli välja autot vaatama ja ümber parkima, andis

paberilipiku, kus oli tema auto number ja see auto, mis sisse sõitis. See paberilipik ei jäänud tema

kätte, tegi sellest pildi. Auto on korda tehtud, kindlustus hüvitas. Edastas selle paberilipiku kohe

politseile meili peale koos auto pildiga.

12. On loogiline, et juhul, kui otsasõitu ei oleks toimunud või see oleks olnud vaevu

tajutav/märgatav, ei oleks sündmust pealt näinud isik sellele reageerinud ning X XXX omanikku

informeerinud. Järelikult oli otsasõit piisavalt tugev, et ei jäänud märkamata sündmuskoha

läheduses viibinud isikule. Kuna vaidlus puudub selles, et X XXX oli pargitud sõiduk ning

puuduvad mistahes andmed selle kohta, et X XXX oleks pargitud keelatud viisil või kohas, on

kohtuväline menetleja õigesti leidnud, et liiklusnõudeid on rikkunud vaid M V.

13. LS § 49 lg 1 kohaselt ei tohi juht tagurdades ohustada ega takistada teist liiklejat, vajaduse

korral tuleb kasutada teise isiku abi. Tagurdades enda juhitud sõidukiga otsa vastu parkivat sõidukit,

ei arvestanud M V teiste liiklejatega ning ei hoidunud kõigest, mis võib kahjustada teiste vara,

rikkudes seega LS § 49 lg 1 sätestatut. Kuna M V sellekohane käitumine on põhjuslikus seoses ka

tekitatud varalise kahjuga, on tõendamist leidnud, et M V, juhtides 21.10.2025 ajavahemikul 18:30

- 19:05 Harju maakonnas, Sakus, Xxx tn 8 juures, mootorsõidukit X X reg. märgiga XXX, ei

veendunud enne tagurdamist selle ohutuses ja tagurdas vastu parkivat sõidukit XXX XXX, reg.

märk XXX, põhjustades varalise kahju xxx-ile ja xxx-ile. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et

M V realiseeris LS § 223 lg 1 objektiivse koosseisu.

14. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Kohtul

puuduvad andmed, et M V oleks teo toime pannud tahtlikult. Küll aga saab M V käitumist pidada

hooletuks KarS § 18 lg 3 mõttes. Liiklusõnnetuse toimumise koht on elumaja juures olev nö parkla,

kus sõidukijuhtidele teadaolevalt võib manööverdamisruum seal seisvate sõidukite tõttu olla tihti

piiratum. Seda, et liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sõidukitel vähe liikumisruumi, toetavad ka

tunnistaja J J ütlused, mille kohaselt elab Xxx 6, aga tema auto oli pargitud Xxx 8 juurde, kuna

ehitajad olid parkinud selle nii täis, et seal ei olnud võimalik liikuda, see oli ainukene vaba koht, kus

ta sai parkida. Kuivõrd M V tagurdas tema poolt juhitud sõidukiga kohas, kus sõidukil oli vähe

manööverdamisruumi, oleks ta tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette

nägema, et võib seal parkivale sõidukile otsa sõita. Vaatamata sellele ei hoidunud M V kõigest, mis

võib kahjustada teise inimese vara ning tema tähelepanematus ja kohusetundetus tõid kaasa varalise

kahju.

15. Seega on M V oma tegevusega täitnud LS § 223 lõikes 1 sätestatud väärteokoosseisu.

16. Kaebuses on alternatiivselt taotletud LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo

toimepanemisel väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.

17. Riigikohus on lahendis 3-1-1-11-14 punktis 13 märkinud, et väärteoasja otstarbekuse

kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas

kriminaalmenetluse seadustiku § 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on vajalik hinnata, kas

menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist.

18. Kohtu hinnangul ei ole antud väärteoasja võimalik otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, kuna M V

poolt toime pandud väärtegu ei ole vähetähtis süütegu, milles puuduks avalik huvi. Isik, asudes

mootorsõidukit juhtima, peab suhtuma tähelepanelikult liikluskorda ning aduma mootorsõiduki

juhina ka vastutust. Antud juhul eiras M V aga elementaarseid liiklusnorme, ohustades sellega

kõikide ühiskonnaliikmete tervist, vara ja turvatunnet. M V vastutustundetu ja üldohtliku tegevuse

tõttu sai kahjustada teise isiku vara, kuid M V isegi ei hoolinud sellest, sõites sündmuskohalt

minema politseid teavitamata. M Vl oli võimalus piirduda kindlustusse pöördumisega, tema

käitumine oli lubamatu ning tema karistamata jätmine ei oleks kohtu hinnangul kooskõlas ei

ühiskonna arusaamaga õiguskaitseorganite tegevuses isikute turvatunde tagamisel ega karistuse

mõistmise eesmärkidega. Siinjuures arvestab kohus ka kohtuvälise menetleja mittenõustumist

otstarbekusel lõpetamisega ning selgitusi, mille kohaselt maksti teisele liiklusõnnetuse osapoolele

kindlustus välja ainult seetõttu, et politsei sekkus, kui politsei ei oleks asjasse sekkunud, siis

kindlustus ei oleks seda kahju hüvitanud, näevad oma praktikas seda väga palju, et inimene läheb

kindlustusse, kindlustus ütleb, et nad ei tea, kes teine osapool on, et tegelege oma kahjudega üksi.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et MV süü ei olnud väike ning tema käitumisele tuleb

reageerida piisava rangusega, antud juhul isiku karistamisega.

19. Põhjustades liiklusõnnetuse, pidi M V kui juhtimisõigusega isik teadma ka LS § 169 sätestatud

kohustusi, st juhi tegutsemist liiklusõnnetuse korral.

LS § 169 lg 4 p 4,5 kohaselt ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada, kui on nimetatud

varalise kahju tekitamise eest vastutav isik ning liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise

kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud.

LS § 169 lg 5 kohaselt lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju

tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise

tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele.

20. Kohtul puuduvad mistahes andmed selle kohta, et M V kui liiklusõnnetuses osalenud sõiduki

juht, oleks pärast liiklusõnnetust jäänud sündmuskohale ning teatanud toimunust politseile.

Vastupidi, väärteoasjas kogutud tõendid kinnitavad selgelt, et pärast seisvale sõidukile otsa

tagurdamist lahkus M V sündmuskohalt, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli

fikseerimata kahju tekitamise eest vastutav isik. Järelikult M V kui liiklusõnnetuses osaleja ja selle

põhjustaja ei järginud LS §§ 169 lg 4 p 4,5 ja § 169 lg 5 sätestatud nõudeid, täites oma tegevusega

ka LS § 236 lg 1 objektiivse koosseisu.

21. Sündmuskohalt lahkumist ja liiklusõnnetusest politseile mitteteatamist ei ole eitanud ka kaebuse

esitaja. Küll aga osundasid kaebuse esitaja ja tema kaitsja, et täitmata on väärteokoosseisu

subjektiivne koosseis, sest M V ei olnud otsasõidust teadlik, riive oli äärmiselt väike, s.t nii väike, et

seda ei olnud isegi sõidukis sees olles tunda. Kohtuistungil andis M V ütlusi, mille kohaselt riivas ta

taga seisvat autot tagurdades endale teadmata, ei tundnud riivamist, ta ei olnud autos üksinda, kaks

inimest oli veel autos, need on tunnistajad.

22. Õnnetuse toimumise ajal viibis sõidukis V H, kes andis kohtuistungil ka tunnistajana ütlusi.

Tunnistaja ütluste kohaselt ta ei tundnud ega kuulnud, et mõnel ajahetkel seal Xxx tänaval või

sealkandis oleks toimunud mõni kokkupuude või õnnetus. Kui sõitsid parklast välja, oli väga madal

kiirus, istus sõidukis juhi kõrval. Käis seal tööl korduvalt, ei ole kordagi tundnud, et midagi juhtus

seal. Seda päeva mäletab, kuna käisid tööl, aga see oli see päev, kui M tõi ta töökohale ja võttis ka

pärast tööpäeva lõppu auto peale. Just lõpetasid tööd objektil ja see oli tema viimane tööpäev antud

objektil. Sellepärast jäi meelde, täpset kuupäeva ei oska öelda. Lihtsalt M tuli, teatas, et nad tegid

avarii, et kas ta on midagi kuulnud, et oleks midagi juhtunud. Vastas, et ta ei ole midagi kuulnud.

Parkisid elumajade juures, kuhu olid pargitud ka teised autod. Ringikeeramine toimus majade vahel,

tagurdas ja keeras ringi. Kui tagurdasid, siis mingeid auto hääli ta ei kuulnud, kui ta oleks seda

kuulnud, siis ta oleks seda Melt küsinud. Auto ei teinud hääli, neil on uus ja üsna vaikne auto. Nad

just istusid autosse ja neil ei mänginud isegi raadio.

23. Seega toetavad tunnistaja ütlused kaebuse esitaja ütlusi osas, et sõidukis olles ei olnud

väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohas teisele sõidukile otsasõitu tunda. Arvestades aga tunnistaja

ütlusi, mille kohaselt ta mingeid helisid sõidukis ei kuulnud, kuid kaebuse esitaja ütluste kohaselt

töötasid sõidukis sel ajal parkimisandurid, ei ole kohus veendunud, et tunnistaja räägib just

vaidlusalasest kohast ja ajast. Seda enam, et tunnistaja ütluste kohaselt käis ta nimetatud kohas

korduvalt. Järelikult võis tunnistaja sündmuses ka eksida ning kohus ei pea tunnistaja ütlusi

usaldusväärsemaks teistes asjas kogutud tõenditest. Kohtu hinnangul puudub kogutud tõendite

pinnalt alus kahelda, et M V ei oleks aru saanud aset leidnud liiklusõnnetusest ning enda osalusest

selles. Kuigi sõidukitel fikseeritud vigastusi ei saa pidada ulatuslikeks, olid need kohtu hinnangul

piisavad, et isik tunnetaks otsasõitu vastu teist sõidukit. Kohtu jaoks ei ole lihtsalt eluliselt usutav,

et M V ei oleks aru saanud teisele sõidukile otsasõidust, mida toetas ka parkimisanduri signaal.

Sõidukitel tuvastatud kahjustusi saab pidada piisavalt märkimisväärseks, et sõidukis olev isik seda

tunneks ja tajuks. Kohus arvestab, et tegemist eiolnud üksiku kerge kriimuga, vaid siiski

nähtavate hõõrdumisjälgedega sõiduki välispinnal. Sellised andmed osundavad otsasõidu

intensiivsusele ning kaebuse esitaja ütlused, justkui ei oleks ta otsasõitu tundnud, ei ole usutavad.

Põhjustades liiklusõnnetuse, pidi M V kui juhtimisõigusega isik teadma ka LS § 169 sätestatud

kohustusi, st juhi tegutsemist liiklusõnnetuse korral. M V käitumine sündmuskohal kinnitab nii

tema hoolimatut suhtumist enda ja kaaskodanike varasse kui ka huvi puudumist võimalikku kahju

tekitamisesse. Oma tegevusega rikkus M V LS § 169 lg 4 p 4,5 ja § 169 lg 5 nõudeid, pannes toime

ka LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kuigi kohtu hinnangul ei pannud M V

liiklusõnnetust toime tahtlikult, siis sündmuskohalt lahkumine oli M V teadlik tegutsemine.

Olukorras, kus M V tagurdas piiratud liikumisruumis, on ilmne, et liiklusolud olid M V jaoks

keerulised ning vajasid äärmist tähelepanelikkust. Selle asemel aga, et tunda huvi enda käitumise

tagajärgedesse, antud juhul pargitud sõidukile otsasõitu ning seeläbi kahju põhjustamisesse, lahkus

M V pärast liiklusõnnetuses osalemist sündmuskohalt, veendumata kahju saajas ning jättes

liiklusõnnetusest politseid teavitamata. M V mootorsõiduki juhina teadis, et teostab

süüteokoosseisule vastavat asjaolu, ja tahtis või vähemalt möönas seda.

24. Seega on M V oma tegevusega täitnud LS § 236 lõikes 1 sätestatud väärteokoosseisu.

25. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et M V käitumine sisaldab LS § 223 lg 1 ja § 236 lg 1

ettenähtud süüteokoosseise ja tema tegu on õigusvastane. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud

puuduvad. Samuti ei tuvastanud kohus VTMS § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi

rikkumisi, mis tooksid sellel alusel kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise.

Karistus

26. KarS § 56 lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid.

27. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü

suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü

suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja

üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKL 3-1-1-6-17 p 9).

28. LS § 223 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või

sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. LS § 223 lg 2 järgi võib kohus või kohtuväline

menetleja kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

29. Võimalikest sanktsioonialternatiividest on kohtuväline menetleja valinud rahatrahvi ning

karistanud M V 35 trahviühiku ulatuses, s.o 280 eurot, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist

määra, lisakaristust kohaldatud ei ole.

30. Hinnates M V süü suurust talle inkrimineeritava väärteo toimepanemisel arvestab kohus esmalt

süüteo toimepanemise asjaolusid. Liiklusõnnetus toimus õhtusel ajal (18:30-19:05) ehk pärast

tavapärast tööpäeva lõppu, mil kortermaja juures on tavaliselt ka rohkelt pargitud sõidukeid ning

mis sunnib kõiki liiklejaid olema eriti valvas ning hoolas. M V käitus aga sündmuskohal

ettevaatamatult ning just tema ükskõikne suhtumine liiklusnõuetesse tõi kaasa varalise kahju

tekkimise xxx AS-le ja xxx AS-le. Kuna tekitatud kahjustused ei olnud väga suured ning

tervisekahjustusi liiklusõnnetusega ei kaasnenud, ei saa ka menetlusaluse isiku süüd hinnata

keskmisest suuremaks. Samuti puuduvad karistust raskendavad asjaolud ning esineb kergendav

asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus. Seega on kohtuväline menetleja määranud M Vle asjakohaselt

karistuse alla sanktsiooni keskmist määra, kuidkaristuse mõistmine veelgi väiksemas määras ei

ole kuidagi põhjendatud. Tegemist on liiklusohtliku süüteoga, mille tähtsust liiklusruumis on M V

asunud pisendama, näidates sellega enda ükskõikset suhtumist teiste liiklejate elu, tervisesse ja

varasse. Sellistel juhtudel on piisavalt ranged karistused vajalikud mõjutamaks isiku edasist

käitumist õiguskuulekusele. Olukorras, kus mootorsõidukijuht suhtub liiklusnormide täitmisesse

hooletult, ongi õiguskaitseorganid kohustatud reageerima ning valima karistuse, mis mõjutab isiku

käitumist õiguskuulekusele.

31. LS § 236 lg 1 järgi toimepandud väärteos võib isikut karistada rahatrahviga kuni 300

trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS §

236 lg 2 järgi võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesoleva paragrahvi lõikes 1

sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa

kuuni.

32. Ka siin on kohtuväline menetleja võimalikest sanktsioonialternatiividest valinud rahatrahvi ning

karistanud M V 75 trahviühiku ulatuses, s.o 600 eurot, mis jääb samuti alla sanktsiooni keskmist

määra, lisakaristust kohaldatud ei ole.

33. Ka selle rikkumise puhul leiab kohus, et karistuse väiksemas määras kohaldamine ei oleks kohtu

hinnangul proportsionaalne toimepandud süüteoga ega süüdlase isikuga. Kohus arvestab, et

tegemist ei olnud ettevaatamatusest toime pandud teoga, vaid menetlusaluse teadliku ja tahtliku

tegevusega ning M V ei ole enda rikkumise tõsidust mõistnud ega tehtut kahetsenud, vaid on

püüdnud ennastõigustavate väidetega vastutusest pääseda. Sellise käitumise puhul on selge oht, et

isik võib enda õigusvastast käitumist jätkata ka edaspidi ning selleks, et M V ka tegelikult mõistaks

enda vastutuse ulatust ning hoiduks edasistest õigusrikkumistest, peab tema karistus olema mõjus

ning piisav õiguskuulekate hoiakute kinnistamiseks. Ainult siis saab loota, et lisaks tema enda

heaolule on kaitstud ka teiste ühiskonnaliikmete elu ja tervis ning M V käitumisest lähtuv oht on

viidud miinimumini. Karistus peab olema piisavalt range, mõjutamaks isiku hoiakuid, aga ka

väärtushinnanguid ja põhimõtteid, mis soosivad nii õiguskuulekat käitumist kui ka julgust võtta

vastutust toimepandu ees. Kuna aga karistust raskendavad asjaolud puuduvad ning vastavalt

karistusregistri teatisele ei ole M V varasemalt karistatud, on kohtuväline menetleja põhjendatult

karistanud M V rahatrahviga alla sanktsiooni keskmist määra.

34. Seega kokkuvõtvalt leiab kohus, et kohtuvälises menetluses mõistetud karistused on

proportsionaalsed toimepandud süütegudega ning süüdlase isikuga. Samuti arvestab karistus

üldpreventiivseid eesmärke, andes signaali kõikidele mootorsõiduki juhtidele, et õiguskaitseorganid

reageerivad piisava rangusega kõikidele väärtegudele, mõjutades sellega liiklejaid olema liikluses

hoolsad ja lugupidavad ning järgima liiklusseaduses sätestatut.

35. Arvestades mõistetud rahatrahvide kogusummat, s.o 880 eurot, leiab kohus, et on põhjendatud

KarS § 66 lg 2 alusel võimaldada M Vl tasuda rahatrahvid 10 kuu jooksul võrdsetes osades.

Rahatrahvide ositi tasumine ei vähenda karistuslikku mõju, küll aga väldib isiku keerulisse

majanduslikku olukorda sattumise.

36. Kuna kohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse muutmata, jäävad kaebuse esitajal tekkinud

menetluskulud tema enda kanda.

Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)