4-25-4263/20 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Väärteoasi nr. 4-25-4263

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.01.2026.a. Tallinn

Väärteoasja number

4-25-4263

Kohtukoosseis

Kohtunik Merle Parts

Kohtuistungi sekretär

Kadri Vlassov

Kohtuasi

Andres Aasrand (isikukood: 36106030276) väärteokaebus

nr 4-25-4263

Vaidlustatud lahend

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi

24.10.2025.a otsus väärteoasjas nr. 2317,25,007539.

Asja läbivaatamise kuupäev

19.01.2026.a.

Istungil osalenud isikud

kaebuse esitaja Andres Aasrand

kaitsja Arina Liskmann-Getsu

kohtuvälise menetleja, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse

kohtuesindusgrupi esindaja Jaak Paju

RESOLUTSIOON

Jätta Andres Aasrand’i kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti

Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi 24.10.2025.a otsus

väärteoasjas nr. 2317,25,007539 muutmata.

Määratud rahatrahv 1240 eurot tuleb tasuda 45-ne päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on

avalikult teatavaks tehtud, st. hiljemalt 12.04.2026.a. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi

arvelduskontole EE891010220034796011 SEB Pank AS, EE932200221023778606 Swedbank AS,

EE701700017001577198 Luminor Bank AS või EE777700771003813400 LHV Pank AS.

Maksekorraldusse märkida viitenumber 10220255078330.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel,

kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamise

soovist Harju Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest ning esitades

kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks

tehtud. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks hiljemalt 26.02.2026.a.

Asjaolud ja menetluskäik

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

avariimenetlusgrupi uurija K. S. koostas 30.09.2025 väärteoprotokolli 20250930438501 Andres

Aasrannale (Aasrand) selle eest, et tema, 17.09.2025 ajavahemikul 11.02-11.05 juhtis autorongi, mis

koosnes sõidukist Scania R450 reg nr. XXX ja haagisest SITE P19V3A2 reg nr. XXX, ei olnud

piisavalt hoolas ja ei jälginud tähelepanelikult liiklust ning ei hoidunud kõigest, mis võib kahjustada

teiste vara. Enne manöövri alustamist ei veendunud selle ohutuses, mille tagajärjel toimus kokkupõrge

kõrval reas oleva sõidukiga Audi TT reg nr. XXX. Oma tegevusega põhjustas varalise kahju M. S.ile,

mis on fikseeritud sõiduki vaatlusprotokollis ning on fotografeeritud. Juht lahkus sündmuskohalt

politseid liiklusõnnetusest teavitamata kuigi kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata

kahju tekitamise eest vastutav isik. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus nimetatud tegevusega Andres

Aasrand LS § 16 lg 1, § 33 lg 2 p 8, § 169 lg 4 p-de 4, 5, § 169 lg 5 nõudeid, pannes sellega toime

väärteod, mis on kvalifitseeritavad LS § 223 lg 1, § 236 lg 1 järgi.

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse

kohtuesindusgrupi uurija abi Margus Pihl koostas 24.10.2025 väärteoasjas nr. 2317,25,007539 Andres

Aasranna suhtes väärteootsuse ning KarS § 56 lg 1, § 63 lg 3 alusel karistas Andres Aasranda LS §

223 lg 1 alusel rahatrahviga 70 trahviühiku ulatuses, s.o summas 560 eurot ning LS § 236 lg 1 alusel

rahatrahviga 85 trahviühiku ulatuses, s.o summas 680 eurot.

Harju Maakohtule esitatud kaebuses palub kaebuse esitaja kaitsja kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, alternatiivselt VTMS § 30 lg 1

p 1 alusel. Kaebuse kohaselt ei tundnud ega tajunud Andres Aasrand manöövrit sooritades mingit

kokkupõrget ning kaebuse esitaja kinnitusel puuduvad veoautol vigastused, mis kokkupõrget

kinnitaksid. Kui kohus peaks tuvastama, et kokkupõrge siiski toimus, siis palub kaitsja menetluse

lõpetada oportuniteediga, kuna eeldatav kahju on väike ning juht ei tegutsenud tahtlikult.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta selgitas, et sõites Laagna teel tekkis tal üks

hetk vajadus reastuda paremale. Ta vaatas peeglisse ning ta ei näinud midagi, ta pani suuna sisse ning

hakkas reastuma. Järsku sõitis paremalt hall auto tema ette, mis pidurdas, näitas suunatuld. Ta ei

saanud aru, et ta peaks peatuma. Avariist kuulis ta ülemuse käest mõned päevad hiljem. Ta vaatas

sõiduki üle, kuid ei tuvastanud mingeid kriime. Vastusena kaitsjale märkis kaebuse esitaja, et enne

manöövrit peeglisse vaadates võis seal olla pimenurk.

Kaitsja selgitas, et isegi kui eeldada, et kaebuse esitaja pani toime LS § 236 lg 1 objektiivsele

koossisule vastava teo, jääb lahendamata, kas ta täitis subjektiivsed tunnused, mistõttu tuleb menetlus

selles osas lõpetada. Asjas puuduvad tõsikindlad tõendid, mis kinnitaksid, et veokil tuvastatud

kriimustused tekkisid just väidetava väärteo toimepanemise ajal. Ka LS § 223 lg 1 osas tuleks

menetlus lõpetada. Alternatiivselt palus kaitsja menetluse lõpetamist oportuniteediga.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et liiklusõnnetuse põhjustamine on tõendamist leidnud. On

tavapärane, et veoautole jäävad palju väiksemad jäljed, kui sõiduautole. Ei ole eluliselt usutav, et

kaebuse esitaja kokkupõrget ei tundnud. Tõendamist on leidnud mõlemad väärteokoosseisud ning

kohtuvälise menetleja esindaja palus kaebuse jätta rahuldamata.

Kohtu järeldused:

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte

esitatud seisukohtadega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus

rahuldamisele ei kuulu.

Kohus märgib esmalt, et väärteokaebuse lahendamisel peab kohus lähtuma VTMS §-st 133 ning

vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 peab maakohus arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud

kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja juhtis väärteoprotokollis nimetatud

ajal ja kohas autorongi, mis koosnes sõidukist Scania R450 reg nr. XXX ja haagisest SITE P19V3A2

reg nr. XXX, seda kaebuse esitaja ka ei eita. Kaebuse esitaja eitab liiklusõnnetuse põhjustamist ja

sündmuskohalt lahkumist.

Esmalt käsitleb kohus LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist.

Kohus on seisukohal, et antud juhul on kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid

kohus uuris, kinnitust leidnud LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine Andres

Aasranna poolt. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et ta sõitis väärteoprotokollis nimetatud

autorongiga Laagna teel, ta soovis paremale reastuda. Järsku sõitis üks hall auto talle ette, mis pidurdas

ja näitas parempoolset suunatuld, kuid ta ei osanud sellest midagi arvata. Ta sõitis edasi kuni keeras

Smuuli sillale, avariist kuulis ta mõned päevad hiljem ülemuse käest (tl 29). Vastusena kohtuvälise

menetleja esindajale selgitas kaebuse esitaja, et enne manöövrit vaatas ta peeglisse, kuid ainuke asi

võis olla, et seal on mingi pimenurk (tl 30). Kohtule vastusena selgitas kaebuse esitaja, et ta ei saa

välistada, et toimus kokkupuude sõidukite vahel (tl 31).

Kohtuistungil kuulati tunnistajana üle sõidukit Audi TT juhtinud M. S., kes selgitas, et ta sõitis Laagna

teel paremas reas ning temast vasakul oli veoauto. Ta asetses veoauto suhtes umbes veoauto kabiini

taga. Veoauto hakkas ümber reastuma ning kuna veoauto oli pikk, siis ei olnud tunnistajal võimalik

pidurdada, mistõttu ta lisas gaasi, kuid ta ei jõudnud piisavalt kaugele ning veoauto puutus vastu tema

autot. Tal ei olnud kokkupõrget võimalik vältida. Löök oli pigem tugev, sest paneel vajus sisse ja

seejärel „hüppas“ tagasi ning seda oli kuulda (tl 32). Kohe pärast kokkupõrget andis ta helisignaali

ning kuna veoauto ei pidurdanud, siis ta sõitis veoauto ette, pani suunatule sisse, aeglustas (tl 32-33).

Tunnistaja auto on käesolevaks ajaks korda tehtud ning kahju oli umbes 720 eurot (tl 34). Kohus peab

eelnimetatud tunnistaja ütlusi usaldusväärseks ja arvestab neid tõendina, kuna tunnistaja ei tundnud

eelnevalt kaebuse esitajat, tal puudub põhjus ebaobjektiivsuseks, ka riimuvad tema ütlused asjas

kogutud teiste tõenditega.

Kaebuse esitaja selgitas, et tema ei tuvastanud veoautol mingeid kriime ega pragusid (tl 30). Kohus

selle seisukohaga ei nõustu ning leiab, et kaebuse esitaja süü LS § 223 lg 1 järgi on tõendamist leidnud

lisaks tunnistaja M. S.i ütlustele ka sõidukite vaatlusprotokollide ja neile lisatud fototabelitega, samuti

süüteoteate ja sellele lisatud fotodega. Nii nähtub sõiduki vaatlusprotokollist ja sellele lisatud fotodest

Audi TT osas, et sõiduki vasakpoolsel taganurgal on kraapejäljed ja värvikahjustused. Vasakpoolses

tagatulel on klaasist tükk eemaldunud (lk 3, fotod CD-plaadil). Veoauto vaatlustprotokollist ja sellele

lisatud fotodest nähtub, et veoauto parempoolsel esinurgal on kraapejäljed, samuti on kraapejäljed

veoauto keskel paagikatte kohal (lk 11, fotod CD-plaadil). Seejuures nähtub vaatlusprotokollidele

lisatud fotodest, et nii sõiduautol, kui veoautol olevad vigastused asuvad samal kõrgusel. Kaebuse

esitaja poolt koostatud süüteoteatest ja sellele fotodest nähtuvalt oli autorongi puhul tegemist

väärteoprotokollis nimetatud sõidukiga (lk 2, fotod CD-plaadil). Kuna autorongil ja sõidukil esinevad

kahjustused on omavahel riimuvad ja riimuvad ka tunnistaja ütlustega, puudub alus antud tõendites

kahelda. Eelnimetatu kinnitab, et kaebuse esitaja juhitud autorong riivas parempoolses sõidurajas

liikuvat sõidukit ning kohus ei arvesta kaebuse esitaja ütlustega osas, mis puudutab tema juhitud

autorongil vigastuste puudumist. Ka kinnitas ta ise, et pimenurk esines ja ta ei välista kokkupuudet

sõidukite vahel.

Kohus seisukohal, et tõendamist on leidnud, et kaebuse esitaja juhtis väärteoprotokollis nimetatud ajal

ja kohas autorongi, ei olnud piisavalt hoolas ja ei jälginud tähelepanelikult liiklust ning ei hoidunud

kõigest, mis võib kahjustada teist vara, rikkudes sellega LS § 16 lg-t 1 ning tekitades varalise kahju M.

S.ile. Ühtlasi ei veendunud kaebuse esitaja enne manöövri alustamist selle ohutuses, mille tagajärjel

toimus kokkupõrge kõrval reas oleva sõidukiga Audi TT, sest vastasel korral poleks kokkupõrget teise

sõidukiga toimunud, rikkudes sellega LS § 33 lg-s 2 p-s 8 sätestatut. Kohtuväline menetleja on Andres

Aasranna poolt toimepandu õigesti kvalifitseerinud LS § 223 lg 1 järgi ehk mootorsõiduki juhi poolt

liiklusnõuete rikkumisena, millega tekitati teisele isikule varaline kahju.

Kaebuse esitaja poolt manöövri ohutuses veendumata jätmine on põhjuslikus seoses LS § 223 lg-s 1

nimetatud tagajärjega ehk just kaebuse esitaja teoga tekkis teisele isikule varaline kahju. Kui kaebuse

esitaja oleks enne ümberreastumise alustamist veendunud manöövri ohutuses ja oleks kontrollinud nn

pimedat nurka, siis oleks ta märganud tema kõrval liikuvat sõidukit ning ta oleks saanud manöövri

katkestada.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et Andres Aasranna süü LS § 223 lg 1 järgi

kvalifitseeritava väärteo toimepanemises on tuvastamist leidnud. LS § 16 lg 1 ja LS § 33 lg 2 p 8

nõuete rikkumised on väärteootsuses õigesti välja toodud ja nende tulemina varalise kahju tekitamine

õigesti kvalifitseeritud LS § 223 lg 1 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei

tuvastanud.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohus leiab,

kaebuse esitaja on LS § 223 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime pannud ettevaatamatusest hooletuse

vormis, kuna ta ei täitnud hoolsuskohustust ega järginud elementaarseid ohutusnõudeid.

Järgnevalt käsitleb kohus LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist.

Lisaks eelmärgitule heidetakse kaebuse esitajale ette LS § 169 lg 4 p-de 4, 5, § 169 lg 5 nõuete

rikkumist, s.o LS § 236 lg 1 järgi ettenähtud väärteo toimepanemist, s.o liiklusõnnetuses osalenud

sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumist, kui teatamine oli kohustuslik.

Kohus eelnevalt tuvastas, et tegemist oli liiklusõnnetusega, mille käigus põhjustati ka varaline kahju.

Tunnistaja M. S. selgitas kohtuistungil, et kohe pärast kokkupõrget andis ta helisignaali ning kuna

veoauto ei pidurdanud, siis ta sõitis veoauto ette, pani suunatule sisse, aeglustas, veoautojuht aeglustas

samuti, kuid sõitis tunnistaja järel edasi (tl 32-33). Kaebuse esitaja sõnul sõitis talle ette üks hall auto,

mis pidurdas ja näitas parempoolset suunatuld, kuid ta ei lugenud sellest välja, et ta peaks peatuma (tl

29). Vastusena kohtuvälise menetleja esindajale selgitas kaebuse esitaja, et ta muidu autos helisignaali

kuuleb, kuid antud juhul ta signaali ei kuulnud (tl 30). Arvestades sündmuskohal tunnistaja käitumist

(helisignaali ja suunatulega märku andmine, pidurdamine) ja kaebuse esitaja enda väidet, et ta oli

teadlik pimenurgast, pidi ta möönma, et on toimunud liiklusõnnetus ja reageerima.

Kohus on seisukohal, et tõendamist on leidnud, et kaebuse esitaja ei täitnud LS § 169 lg 5 kohustust,

s.o kui varalise kahju saaja ei ole teada, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda

vastavalt politsei korraldusele. Sellega seonduvalt ei olnud täidetud ka LS § 169 lg 4 p 4, 5 nõuded,

mis on liiklusõnnetusest mitteteatamise lubatavuse eelduseks. Kohus juba eelnevalt tuvastas, et

kaebuse esitaja ei hoidnud kõigest, mis võib kahjustada teist vara, ei veendunud enne manöövri

alustamist selle ohutuses, mille tagajärjel toimus kokkupõrge kõrval reas oleva sõidukiga Audi TT,

mille tagajärjel põhjustas varalise kahju selle sõiduki omanikule. Kohus leiab, et antud juhul esineb

põhjuslik seos kaebuse esitaja poolt liiklusõnnetuse põhjustamise ja sellest teatamata jätmise kohustuse

rikkumise vahel.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et Andres Aasranna süü LS 236 lg 1 järgi

kvalifitseeritava väärteo toimepanemises on tuvastamist leidnud. LS § 169 lg 4 p-de 4, 5, § 169 lg 5

nõuete rikkumised on väärteootsuses õigesti välja toodud ja nende tulemina liiklusõnnetusest

mitteteatamine õigesti kvalifitseeritud LS § 236 lg 1 järgi. Kohtus ei leidnud tõendamist rikkumised

väärteoasja menetlemisel ning kohtul puudub ka igasugune alus kahelda selles, et esineks

menetluslikke rikkumisi. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Kohus leiab, kaebuse esitaja on LS § 236 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime pannud tahtlikult ja seda

vähemalt kaudse tahtluse vormis, kuna kaebuse esitaja pidi võimalikuks pidama avariid arvestades

tunnistaja käitumist (helisignaali kasutamine, pidurdamine, suunatule näitamine), ta möönis avarii

võimalikkust, kuid lahkus sündmuskohalt politseid teavitamata.

Seoses kaebuses esitatud taotlusega lõpetada väärteoasjas väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel,

alternatiivselt VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel märgib kohus esmalt järgmist: kohus asub seisukohale, et

väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisude olemasolu menetlusaluse isiku

käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti kvalifitseeritud LS § 223 lg-s 1,

LS § 236 lg-s 1 ettenähtud väärtegudena. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud

väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et kaebuse

esitajale süüks arvatavad teod on aset leidnud (§ 133 p 2) ning need on toime pannud kaebuse esitaja

(§ 133 p 3). Kuna kaebuse esitaja rikkus LS § 16 lg 1, § 33 lg 2 p 8; § 169 lg 4 p 4, 5, § 169 lg 5

sätestatud nõudeid, siis on tegemist väärtegudega vastavalt LS § 223 lg 1, LS § 236 lg 1 mõttes ja need

süüteod on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Riigikohtu praktika kohaselt väärteomenetluses võib

menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume tuletada KrMS §-st 202, mis on VTMS § 2 kohaselt

kohaldatav ka väärteomenetluses. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike

ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (RKKKo 3-1-1-9-07, p 9.1). Kohus on seisukohal,

et käesoleval juhul ei saa pidada isiku süüd väikeseks ning seda põhjusel, et kaebuse esitaja pani toime

kaks liiklusrikkumist, ta jättis kahju kandja olukorda, kus kahju tekitaja oleks jäänud tuvastamata.

Eelpool nimetatud põhjustel puudub kohtul igasugune põhjendus väärteomenetluse lõpetamiseks ka

otstarbekuse kaalutlusel.

Karistamisel on lähtutud KarS § 56 sätetest. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei ole

tuvastatud. Karistusmäärasid puudutavalt märgib kohus, et õigusteooria ja senise kohtupraktika

kohaselt on kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei

ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või

raskendavate asjaoludega.

Kohus on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsusega Andres Aasrannale määratud karistus, LS §

223 lg 1 alusel rahatrahv 70 trahviühiku ulatuses, s.o 560 eurot ja LS § 236 lg 1 alusel rahatrahv 85

trahviühiku ulatuses, s.o 680 eurot, on põhjendatud ning vastab KarS §-s 56 sätestatule.

LS § 223 lg 1 näeb sanktsioonina ette põhikaristusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või

sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Seega tuleb järeldada, et põhikaristusena

kohaldatud rahatrahv on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige vähem riivav karistuse liik ja seda

on kohaldatud sanktsiooni keskmisest madalamas määras. LS § 236 lg 1 näeb sanktsioonina ette

karistamise rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni

kaheteistkümne kuuni. Ka antud karistus, rahatrahv, on menetlusaluse isiku tegevusvabadust kõige

vähem riivav karistuse liik ja seda on kohaldatud sanktsiooni keskmisest madalamas määras.

Praegusel juhul, kuigi karistust kergendavaid asjaolusid ei esine, on kaebuse esitajale määratud

karistused keskmisest madalamas määras. Kohus leiab, et Andres Aasrannale mõistetud rahatrahvide

suurus on põhjendatud, kohtus ei ilmnenud ühtegi täiendavat asjaolu, mis tingiksid karistuse

kergendamise.

Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et puuduvad alused kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ka

karistuse osas. Kohus jätab Andres Aasranna kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja Politsei-

ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalituse kohtuesindusgrupi

24.10.2025.a otsuse väärteoasjas nr. 2317,25,007539 muutmata. Määratud rahatrahv 1240 eurot tuleb

tasuda 45-ne päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on avalikult teatavaks tehtud, st. hiljemalt

12.04.2026.a.

Kohus juhindub VTMS § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156.

Merle Parts

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/