2-25-18066/10 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

26. veebruar 2026, Rapla

Tsiviilasja number

2-25-18066

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Aktiva Finance Group OÜ hagi A.R. vastu võlgnevuse

nõudes

15 761,22 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ, registrikood 10746479

Kostja: A.R., isikukood XXX

Kirjalik menetlus

RESOLTUSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi A.R. vastu.

2. Välja mõista A.R.-ilt (R., isikukood XXX) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479) kasuks Placet Group OÜ ja kostja vahel 27.02.2022 laenulepingust nr XXX

tulenev põhivõlgnevus 7797,86 eurot, intress 487,15 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivised perioodi 31.12.2022 kuni 27.10.2025 eest 5484,54 eurot,

s.o kokku 13 819,55 eurot.

3. Mõista A.R.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis alates 28.10.2025 põhivõla

tasumata jäägilt (s.o 7797,86 eurot) lepingus sätestatud määras s.o 24,90% aastas kuni

põhinõude (s.o 7797,86 euro) tasumiseni, kuid kokku koos käesoleva otsuse resolutsiooni

p-s 2 nimetatud viivise summaga mitte suuremas ulatuses kui põhinõude suurus (s.o

7797,86 eurot).

4. Jätta menetluskulud A.R. kanda.

5. Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 1280 eurot ning mõista nimetatud

summa A.R.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

2-25-18066

6. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib

asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS §

633 lg 7).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik

1. Hageja esitas kohtule 27.10.2025 hagi A.R. vastu Placet Group OÜ ja kostja vahel

27.02.2022 laenulepingust nr XXX tuleneva põhivõlgnevuse 7797,86 euro, intressi 487,15

euro, sissenõudmiskulude 50 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 5484,54 euro ning

edasiulatuva viivise nõudes. Hageja esitas 10.11.2025 hagi täpsustuse. Poolte vahel sõlmitud

lepinguga kostja refinantseeris oma kohustused Bondora AS-i ees 5827,59 eurot ning kostja

sai laenu enda kontole 2000 eurot. Seega sai lepingu alusel kostja laenu kokku 8239,57 eurot.

Lepingu tingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määraks 31,35% aastas, intressimäär

24,90% aastas. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt lepingus

kokku lepitud maksegraafikule perioodil 15.03.2022 – 15.02.2028. Kostja oli võlgnevuses

kolme järjestikuse osamaksega, s.o 15.10.2022, 15.11.2022 ja 15.12.2022. Viimane

tagasimakse kostja poolt on tehtud kuupäeval 12.09.2022. Kostjalt on toimunud laekumisi

hagejale põhiosa katteks 441,71 eurot ning kostjal tuleb hagejale tasuda maksmata põhiosa

7797,86 eurot. Lepingu ülesütlemise seisuga, s.o 30.12.2022 oli kostjal tagastamata intress

487,15 eurot. Kuna kostja lepingulisi kohustusi ei täitnud, ütles esialgne võlausaldaja lepingu

30.12.2022 üles ja loovutas nõuded 03.01.2023 hagejale. Kostja krediidivõimelisuse

hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning

laenuandja on kontrollinud kostja sissetulekuid ja finantskohustusi pangakonto väljavõtte

alusel. Laenuandja on teada saanud, et kostja igakuine keskmine sissetulek oli 1771,56 eurot

ning kohustused 225 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotleva laenu

osamakse (221,24 eurot) tuludest maha ning teada saanud, et kostjale jääb raha reservi

vähemalt 665,16 eurot. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja

krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks

ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et

kostja igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud. Krediiditaotluse

esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Hageja on kohtuvälises

menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele

ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid

pärast lepingu lõppemist lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) 1132 lg-s 2 sätestatust ja lepingu

üldtingimuste punktist 7.4. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude tasumist 50 eurot.

Lepingu alusel nõuab hageja viivist tasumata põhiosalt 7797,86 eurot lepingu ülesütlemise

2 (9)

2-25-18066

päevale järgnevast päevast alates s.o 31.12.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani

27.10.2025 lepingus kokku lepitud viivisemääras s.o 24,90% aastas kooskõlas laenulepingu

üldtingimuste punktiga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist kokku

5484,54 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt s.o 7797,86 eurot kuni sellekohase

tasumiseni alates 28.10.2025 viivisemääras s.o 24,90% aastas.

2. 10.11.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat

esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama

määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on

määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte

välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse hageja

esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus toimetas

hagimaterjalid ja 10.11.2025 määruse kostjale kätte e-postiga 24.11.2025. Seega möödus

kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva 08.12.2025. Kostja hagile vastust ei

esitanud.

3. Kostja esitas 11.12.2025 nõusoleku menetleda asja kirjalikus menetluses.

4. Kohus määras 19.12.2025 kirjaga kirjalikus menetluses tähtajad ning lahendi aja

26.02.2026.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Kohus, tutvunud hageja poolt toodud asjaoludega ja asjas esitatud tõenditega, leiab, et hagi

tuleb rahuldada.

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta

faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

7. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. Riigikohus on 24.11.2023 määruses nr 2-21-13098 viidanud omapoolsetele korduvatele

selgitustele, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama

sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14,

p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on

seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele

krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine

muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406² lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe

(VÕS § 403⁴ lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta

kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad

tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu

praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on

rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa

Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46) (RK

24.11.2023 määrus nr 2-21-13098 p 13).

VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb

3 (9)

2-25-18066

tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse

asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ 27.02.2022 laenulepingu nr. XXX,

mille alusel kostja refinantseeris oma kohustused Bondora AS-i ees 5827,59 eurot ning kostja

sai laenu enda kontole 2000 eurot (dtl 2). Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et

kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub,

et Placet Group OÜ, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale

kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on

tarbijakrediidilepinguga.

8. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei

või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle

sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamiseks ei ole

vajalik kohustatud isiku, s.o võlgniku nõusolek. VÕS § 412 lg 1 alusel kui krediidiandja

loovutab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded või õigused kolmandale isikule, sealhulgas

krediidiinkassole või krediidiostjale krediidiinkassode ja -ostjate seaduse tähenduses, võib

tarbija esitada selle kolmanda isiku vastu tarbijakrediidilepingust tulenevalt kõik vastuväited,

mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal, muu hulgas on tal õigus nõuda

oma nõuete tasaarvestamist. Kokkulepe, millega välistatakse käesoleva lõike esimeses lauses

sätestatud tarbija õigus või piiratakse seda, on tühine.

Hageja esitas nõude loovutamise osas selgitused hagi p-s 1.4 ning märgib, et Placet Group OÜ

loovutas 03.01.2023 kostja vastase nõude Aktiva Finance Group OÜ-le koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid (dtl 4). Hagile lisatud nõude loovutamise teatisest nähtub, et Placet Group OÜ

on 03.01.2023 edastanud kostjale teatise laenulepingust nr. XXX tuleneva nõude

loovutamisest Aktiva Finance Group OÜ-le (dtl 41). Teatis nõude loovutamise kohta tõendab

kooskõlas VÕS § 170 sätestatuga, et loovutamine on kostja suhtes toimunud. Kostja ei ole

vastuväidet nõuete loovutamise osas esitanud. Riigikohus on 06.06.2007 lahendi 3-2-1-62-07

p 12 leidnud, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi

esitamist või kui kostja saab loovutusest teada hagist. Kohus leiab, et kostja sai nõuete

loovutamisest teada vähemalt käesolevas kohtumenetluses ning Placet Group OÜ nõuded on

loovutatud kehtivalt hagejale.

9. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404

lg-s1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või § 405 sätestatud

andmetest. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus

kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb

viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija

tahteavalduses peab olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud

teave. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Hageja on kohtule esitanud 27.02.2022 sõlmitud laenulepingu, millel puudub poolte allkiri.

Leping sisaldab kostja nime ja kuupäeva (dtl 14). Hageja on 10.11.2025 menetlusdokumendis

selgitanud, et sõlmitud lepingu puhul on tegemist sidevahendi abil sõlmitud

tarbijakrediidilepinguga VÕS § 52 lg 3 tähenduses (dtl 150). Kohus leiab, et lepingut saab

VÕS § 52 lg 1 p 1, 3 ja 4 alusel lugeda sidevahendi abil sõlmitud lepinguks. VÕS § 410 lg 1

kohaselt võib sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu puhul olla VÕS § 404 lg 2 ja §

405 lg 1 sätestatud andmed edastatud tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

TsÜS § 79 tähenduses, mis ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud.

Hageja selgituste kohaselt lepingudokumendid edastati kostjale meili teel 27.02.2022 kell

18:16. Samuti olid need kliendile kättesaadavad iseteeninduses, st kasutajakontol (dtl 150).

Koos hagiga on edastatud tõendina e-kiri, millest nähtub, et kostjale edastati 27.02.2022 peale

laenu väljastamist laenulepingu tingimused, hinnakiri, euroteabeleht ja hinnakiri (dtl 21).

Hageja on kohtule edastanud ka väljavõtte, mille kohaselt on laenuandja kostja arveldusarvele

4 (9)

2-25-18066

kandnud laenusumma 2000 eurot (dtl 19). Maksekorraldustelt nähtuv arveldusarve number

ühtib laenulepingus märgitud kostja arveldusarve numbriga. Lähtuvalt sellest, et laen on

kostjale välja makstud, tuleb lugeda krediidileping kehtivaks VÕS § 408 lg 2 alusel. Asudes

ka laenulepingut täitma, saab lugeda, et kostja on lepingute sõlmimist tunnistanud.

10. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS §

4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt

tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks,

milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel

juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses.

Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle

kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus

kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole

algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise.

Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu

tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul

võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.

Hageja on hagi p-s 1.2 märkinud, et krediidi kulukuse määr on lepingu nr. XXX kohaselt

31,35% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat,

intressimäära, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva, maksete tähtpäevad, lepingutasu

kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21 (dtl 3). Krediidi kulukuse määra arvutamise põhimõtted

kajastuvad lepingu üldtingimustes (dtl 33).

Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab

Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli 27.02.2022 sõlmitud

tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi

kulukuse määr 16,95% aastas (kolmekordne määr 50,85% aastas). Seega ei ole

tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et

krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.

11. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Riigikohus on

otsuses 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi,

regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 403⁴ lg 2 teine lause). Praktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist

piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 13.10.2020 otsus asjas nr 2-18-9977, punkt 12; Tallinna Ringkonnakohtu

28.01.2021 otsus asjas nr 2-18-977, punkt 43).

Hageja märgib hagi p-s 1.5, et on omandanud teabe lähtudes VÕS § 403⁴ lg-dest 2, 3 ja 4, mis

võimaldaks täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt (dtl 4).

Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 5). Kostja

krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses

esitatud teavet ning laenuandja on kontrollinud kostja sissetulekuid ja finantskohustusi

pangakonto väljavõtte alusel (dtl 7). Laenuandja on teada saanud, et kostja igakuine keskmine

sissetulek oli 1771,56 eurot ning kohustused 225 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja

kulud ning taotleva laenu osamakse (221,24 eurot) tuludest maha ning teada saanud, et

5 (9)

2-25-18066

kostjale jääb raha reservi vähemalt 665,16 eurot (dtl 7-8). Krediidiandja leidis, et kostja on

krediidivõimeline. Hageja esitas kostja konto väljavõtte perioodi 12.10.2020 kuni 10.04.2021

(dtl 81 – 118), perioodi 26.08.2021 kuni 22.02.2022 osas (dtl 46 – 80) ning laenutaotluse koos

krediiditoimikuga (dtl 119 – 122). Kostja on laenutaotluses märkinud enda igakuiseks

sissetulekuteks 1650 eurot ja igakuisteks kohustusteks 210,15 eurot, majapidamiskulud 200

eurot, ülalpeetavaid kostja märkinud ei ole (dtl 119, 121). Krediidiandja on kostja konto

väljavõtte alusel tuvastanud, et kostja töötasu oli 1726,17 eurot ja kohustused 660,16.

Majapidamiskuludeks arvestas krediidiandja 225 eurot (dtl 121). Kohtule esitatud konto

väljavõtetelt nähtuvad krediidiandja poolt tuvastatud laekumised (töötasu) ning kohustused.

Kohus, analüüsinud esitatud tõendeid ning eelneva põhjal, asub seisukohale, et krediidiandja

on kogunud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ja hinnanud

tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2

tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe

kontrollimises.

12. VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus

peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse

ülesütlemine tühiseks.

Hageja on 10.11.2025 menetlusdokumendi p-s 2.2 selgitanud, et kostja oli võlgnevuses kolme

järjestikuse osamaksega, s.o 15.10.2022, 15.11.2022 ja 15.12.2022 (dtl 151). Kostja ei täitnud

lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 15.12.2022

kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks hiljemalt 29.12.2022 vastavalt VÕS § 416 lg-le 1 (dtl 150). Hageja esitas lepingu

ülesütlemise teatise kostjale edastamise kinnituse (dtl 39).

Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et ta ei ole ülesütlemise hoiatusi või teateid kätte saanud.

Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused on olnud täidetud

ning leping on lõppenud selle ülesütlemisega 30.12.2022.

13. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus

VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda

kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Lepingu nr XXX alusel on laenu 8239,57 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama lepingus

kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 15.03.2022 – 15.02.2028 (dtl 15-16). Kostjalt on

toimunud laekumisi laenuandjale põhiosa katteks 441,71 eurot (dtl 123), seega on tasumata

põhiosa 7797,86 eurot, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab.

14. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda

intressi,

on

intressimääraks

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 397 lg 1

kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu

korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus nr XXX on

pooled kokku leppinud intressimääras 24,90% aastas (dtl 16). Kostjal on intressivõlgnevus

alates 9. osamaksest, s.o 15.10.2022 kuni 15.12.2022 kokku 487,15 eurot (dtl 154). Tulenevalt

eeltoodust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja intressivõlgnevuse 487,15 eurot.

6 (9)

2-25-18066

15. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmisega seotud kulud 50 eurot (dtl 9-10).

Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel

lähtudes VÕS 1132 lõikes 2 sätestatut ja lepingu üldtingimuste punktist 7.4 (dtl 9-10). Koos

lepinguga on krediidiandja esitanud kostjale ka hageja hinnakirja (dtl 21).

VÕS 113² lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel:

1) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja

eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot.

2) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja

eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000,00 eurot.

3) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja

eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000,00 euro.

Kohus tuvastab, et hageja on edastanud kostjale meeldetuletused 27.02.2023, 30.03.2023 ja

08.05.2023 (dtl 124-132). Meeldetuletuskirjad on hageja esindaja poolt saadetud kostja

lepingujärgsele e-posti aadressile XXX. Muude kulude osas esitab hageja täiendavalt tõendina

väljavõtte süsteemist, millest nähtuvad kõik tehtud toimingud – päringud, sms’id , e-kirjad,

kõned jne (dtl 163-325). Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 50

eurot.

16. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Riigikohus asus oma lahendis 3-2-1-120-08 (p 12)

seisukohale, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis

pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Kolleegium leiab, et VÕS § 415 lg

1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohus on

seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma kohustust

rikkunud. Hageja nõuab viivist tasumata põhiosalt 7797,86 eurolt lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates, s.o 31.12.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni 27.10.2025

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 24,9% kooskõlas laenulepingu

üldtingimuste punktiga 7.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab viivist kokku

5484,54 eurot (dtl 10). Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt 7797,86 eurolt kuni selle

kohase tasumiseni alates hagiavaldusel esitamisele järgnevast päevast 28.10.2025

lepingujärgse intressimääraga võrdses määras, s.o 24,9% aastas (dtl 11). Lepingu kohaselt on

viivise määraks on vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele laenulepinguga ettenähtud

intressimäär (dtl 17). Aastane intressimäär on lepingu järgi 24,90% aastas (dtl 16). Seega

rahuldab kohus hageja viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks

muutunud viivised perioodi 31.12.2022 kuni 27.10.2025 eest 5484,54 eurot.

Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja

mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude

7 (9)

2-25-18066

täitmiseni.

Kohus mõistab kostjalt välja viivised alates 28.10.2025 põhivõlalt (7797,86 eurot) kuni

põhinõude tasumiseni lepingujärgses viivisemääras 24,90% aastas. Viivise summa ei tohi

ületada põhinõude summat (TsMS § 367).

17. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hageja esitatud hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 7797,86 eurot, intressi 487,15 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivised alates 31.12.2022 kuni 27.10.2025 kokku 5484,54 eurot ning edasiulatuva

viivise lepingus sätestatud määras 24,90% aastas alates 28.10.2025 kuni põhivõla 7797,86

eurot täitmiseni.

18. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel

tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.

Menetluskulud

19. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise

suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja

menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude

kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid

(TsMS § 174 lg 1).

Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud

riigilõiv 980 eurot ja esindaja kulud 422,50 eurot, s.o kokku 1402,50 eurot. Hageja on

käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (dtl 137).

Kostja hageja menetluskulude suurusele vastuväidet esitanud ei ole.

Riigilõivu suurus ja tasumise kohustus tuleneb seadusest ning seega on tegemist põhjendatud

kuluga. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja kulud 422,50 eurot (2,5 h x

169 eurot/h). Kohtu hinnangul saab tasumäära 169 eurot tunnis pidada põhjendatuks

vandeadvokaadist esindaja puhul. Praegusel juhul esindas hagejat mitteadvokaadist esindaja

ning sellist tasumäära ei saa kohtu hinnangul Eesti õigusteenuse turu keskmist hinda

mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mitteadvokaadist esindaja puhul mõistlikuks

tunnitasuks 120 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud hageja märgitud ajakulu 2,5 h. Seega

on hageja lepingulise esindaja kulu kokku 300 eurot (2,5 x 120).

Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud kulud kokku 1280 eurot (980+300).

20. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus jätab menetluskulud kostja kanda.

21. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivist hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

22. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.

23. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

8 (9)

2-25-18066

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik

9 (9)