3-26-528/2 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Määruse tegemise aeg ja koht

25. veebruar 2026, Tartu

Kohtuasja number

3-26-528

Kohtuasi

X.X. kaebus ravimite andmata jätmisega tekitatud kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Menetlustoimingud

Kaebaja – X.X.

Vastustaja (eelduslik) – SA Ida-Viru Keskhaigla

Kaebuse tagastamine

Riigi õigusabi taotluse lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Võtta käesoleva asja juurde haldusasjast nr 3-25-2851 X.X. 1. septembri 2025. a kaebus.

2. Tagastada X.X. kaebus.

3. Jätta riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

4. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni p-de 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

119 lg 1, § 121 lg 4, § 204 lg 1).

ASJAOLUD

1. Viru Vanglas kinni peetav isik X.X. esitas 25. veebruaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse,

milles nõuab mittevaralise kahju hüvitamist 10 000 euro ulatuses seoses tervise kahjustamisega.

1.1. Kaebuse kohaselt olid kaebajale vanglas viibides 22. augustist 2023 kuni 22. augustini 2024

psühhiaatri poolt määratud ravimid. Ravimite andmine lõpetati 5. augustil 2024 kaebajale

teadaolevalt põhjusel, et temalt leiti ja võeti ära ravimeid. Kaebaja väidab, et enne ravimite

äravõtmist ei antud talle võimalust olla ära kuulatud. Enne ravimite äravõtmist soovis ta korduvalt

psühhiaatri vastuvõtule. Kuna kaebajale ei võimaldatud psühhiaatri vastuvõttu, vähendas ta ise

ravimite annust ja jättis ravimeid alles vabanemise tarbeks. Ka ei võimaldatud talle peale ravimite

leidmist psühhiaatri vastuvõttu.

Seega rikuti kaebaja arvates korduvalt subjektiivset õigust arstiabile vangistusseaduse § 53 lg 1

järgi. Ravimite andmise lõpetamisega seati ohtu kaebaja tervis ja senini on tal ravimite andmise

lõpetamisega seoses haiguslikud nähud. Tema vaimne tervis on katki – ta ei saa korralikult

3-26-528

magada, kuigi saab suures koguses unerohtu, ega saa korralikult elada oma elu. Tal on pidevalt

enesetapumõtted ning ta teeb asju mida ise ei taha. Nii sooritas ta ka uued kuriteod, mille eest ta

on korduvalt vanglas olnud. Ravimid võeti ära hetkeolukorda arvestades, mitte lähtudes kaebaja

terviseseisundist.

1.2. Kaebaja taotleb ka riigi õigusabi ja et seejuures arvestataks Riigikohtu 8. jaanuari 2026. a

määruse seisukohtadega asjas nr 3-22-2269 ning et riigilõivu määramisel lähtutaks riigilõivu

seaduse (RLS) § 22 lg 1 p-st 12

KOHTU SEISUKOHT

Kaebuse tagastamine

2. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust

tahtest (HKMS § 2 lg 4).

Kohus mõistab, et kaebaja soovib käesolevas asjas esitada hüvitamisnõuet seoses tema

psühhiaatrilise ravi lõpetamisega augustis 2024. Kaebaja on selgitanud, et ravi lõpetamise tingis

temalt ravimite leidmine ja äravõtmine. Ravimeid kogus ta väidetavalt põhjusel, et kuna talle ei

võimaldatud psühhiaatri vastuvõttu, hakkas ta omaalgatuslikul ravimeid alles hoidma ajaks, mil ta

vanglast vabaneb.

3. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust

kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb tagastada ning

seda alljärgneval põhjusel.

4. HKMS § 121 lg 1 p 3 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja

on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus

on kohtu menetluses. Kohtupraktika kohaselt loetakse HKMS § 121 lg 1 p 3 mõistes kaebus kohtu

menetluses olevaks ka juhul, kui kohus ei ole kaebust veel määrusega menetlusse võtnud (vt nt

Tartu Halduskohtu 28. märtsi 2025. a määrus asjas nr 3-25-787, 19. juuni 2025. a määrus asjas nr

3-25-2034, 31. juuli 2025. a määrus asjas nr 3-25-2215).

4.1. Kohtute infosüsteemist nähtub, et haldusasjas nr 3-25-2581 esitatud kaebuses on kaebaja

psühhiaatrilise abi ja ravimite saamatajätmisega tekitatud kahju hüvitamist taotledes märkinud

järgmist: „kahjunõue puudutab muuhulgas 2024 aastat, kus mulle lõpetati ravimite andmine ja

seati ohtu minu tervis, ei arvestatud minu tervise hetke seisundiga, pikka aega tundsin suurt

hingelist valu ja kannatusi, ei saanud öösiti magada, see kõik toimus enne minu vabastamist“.

4.2. Kohus leiab, et praeguses kaebuses (haldusasi nr 3-26-528) ja haldusasjas nr 3-25-2851 on

kaebaja 2024. a ravimite äravõtmisega seoses esitanud samasisulise hüvitamisnõude samal alusel.

4.3. HKMS § 43 lg 1 p 3 sätestab, et halduskohtule kaebuse esitamine ei ole lubatud, kui sama isik

on halduskohtule juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning varasem kaebus on kohtu

menetluses. Kuna haldusasjas nr 3-25-2581 esitatud kaebus sisaldab 2024. a ravimite mittesaamise

väite osas samal alusel esitatud hüvitamisnõuet nagu praeguses asjas, on tegemist korduva

kaebusega, mis ei ole kohtus lubatav. Haldusasjas nr 3-25-2851 on kaebuse menetlemine hetkel

menetlusse võtmise otsustamise staadiumis ja kaebajal on võimalik oma õigusi 2024. a toimunu

osas kaitsta haldusasjas nr 3-25-2851.

3-26-528

5. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel. HKMS § 43 lg 2

kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda

uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

Taotluste lahendamine ja muud menetluslikud otsustused

6. Kaebaja palub tasumisele kuuluva riigilõivu määramisel lähtuda RLS § 22 lg 1 p-st 12. Kuna

kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus lahendada riigilõivu tasumise küsimust.

7. Kaebaja on esitanud riigi õigusabi taotluse talle esindaja määramiseks käesolevas haldusasjas.

7.1. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes

oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse

eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei

võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole isiku majanduslik

seisund ainuke kriteerium, millest riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda. RÕS § 7 lg-s 1 on

sätestatud alused, mil riigi õigusabi ei anta vaatamata taotleja majanduslikule olukorrale.

7.2. RÕS § 7 lg 1 p 5 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja

võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Arvestades seda, et kohus tagastab käesoleva

määrusega kaebuse põhjusel, et tegemist on korduvalt esitatud kaebusega, on asjaoludest

tulenevalt kaebaja võimalus käesolevas asjas enda õigusi kaitsta ilmselt vähene. Lisaks ei ole

kaebaja puhul tegemist halduskohtumenetluses kogenematu isikuga, mistõttu ei ole alust

järelduseks, et ta ei saaks enda õiguste kaitsmisega ka iseseisvalt hakkama (RÕS § 7 lg 1 p 1).

Kaebaja ei vaja selleks õigusalaseid teadmisi, sest halduskohtul on endal selgitamiskohustus ning

kohustus juhinduda uurimispõhimõttest (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Käesolevas asjas ei ole

asjakohane tugineda kaebaja viidatud Riigikohtu seisukohtadele haldusasjas nr 3-22-2269.

Riigikohus lahendas viidatud kohtusjas riigi õigusabi küsimust keerukas vaidluses

vaktsiinikahjude hüvitamise üle, kus põimus erinevate haldusorganite kompetents ja normistik

ning puudus kujunenud kohtupraktika. Praegune vaidlus sellega ei sarnane, mh on praeguse asja

kaebaja ise samalaadsete hüvitamisnõuetega korduvalt kohtusse pöördunud.

7.3. . Eelnevat arvestades jätab kohus K. Parve riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 5

alusel rahuldamata.

8. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik