2-25-16866/9 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Brigitta Mõttus

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23. veebruar 2026, Kärdla

Tsiviilasja number

2-25-16866

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

B2 Impact OÜ hagi E.O vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

5000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Asja lahendamise viis

Hageja: B2 Impact OÜ, registrikood 11542046

Hageja esindaja: Marie Tsine

Kostja: E.O, isikukood XXX

Kirjalikus menetluses

RESOLTUSIOON

1. Rahuldada B2 Impact OÜ hagi E.O vastu osaliselt.

2. Välja mõista E.O-lt (E.O, isikukood XXX) B2 Impact OÜ (registrikood 11542046) kasuks

kostja ja Multitude Bank p.l.c vahel 28.12.2022 sõlmitud krediidilepingust ja 15.01.2024

sõlmitud limiidi suurendamise lepingust tulenev põhivõlgnevus 2099,50 eurot, intress 9,51

eurot, sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 29.06.2025 kuni 08.10.2025 eest 59,67

eurot, s.o kokku 2168,68 eurot.

3. Mõista E.O-lt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras arvestatuna tasumata põhinõudelt (s.o 2099,50 eurot) alates 09.10.2025 kuni

põhinõude täieliku tasumiseni, kuid kokku koos käesoleva otsuse resolutsiooni p-s 2

nimetatud viivise summaga mitte suuremas ulatuses kui põhinõude suurus (s.o 2099,50

eurot).

4. Jätta hageja menetluskulud 43,37% ulatuses kostja E.O kanda ja 56,63% ulatuses hageja

B2 Impact OÜ kanda.

5. Määrata kostja hüvitavate menetluskulude suuruseks 242,87 eurot ning mõista nimetatud

summa E.O-lt B2 Impact OÜ kasuks välja. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud

puuduvad.

2-25-16866

6. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on menetlusosalistel õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse

kättetoimetamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib

asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul

loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 ja TsMS §

633 lg 7).

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

Hagiavalduse asjaolud, kohtumenetluse käik

1. Hageja esitas kohtule 08.10.2025 hagiavalduse E.O vastu Multitude Bank p.l.c (endine

Ferratum Bank plc) ja kostja vahel 28.12.2022 sõlmitud krediidilepingust ja 15.01.2024

limiidi suurendamise lepingust (28.12.2022 lepingu lisa) tuleneva põhivõlgnevuse 4475,04

euro, intressi 207,02 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 317,94 euro nõudes. Hageja

esitas 24.10.2025 hagi täpsustuse. Hagi kohaselt võimaldati 28.12.2022 sõlmitud

lepinguga kostjale limiiti kuni 4000 eurot. 15.01.2024 sõlmisid pooled lepingu lisa

laenulimiidi suurendamiseks, mille kohaselt kehtestati uueks limiidiks 4800 eurot. Kostja

on kasutanud laenuandja poolt võimaldatud laenulimiiti kokku 6795 eurot. Kostja on

krediidilepingu raames teostanud tagasimakseid kokku 4370,86 eurot, millest põhinõude

katteks arvestati 1995,32 eurot, kulude katteks 93,85 eurot ja intressi katteks 2281,69

eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhivõlgnevus hageja ees hagi esitamise seisuga

4475,04 eurot. Lepingu (sh lepingu lisa) krediidi kulukuse määraks on 48,90% aastas,

intressimäär 40,4785% aastas ehk 0,1109% päevas. Hageja palub kostjalt välja mõista

tasumata intress perioodi 18.09.2024 kuni 26.10.2024 eest 207,02 eurot Lepingu

eritingimuste punkti J. kohaselt on viivisemäär võrdne intressimääraga, s.o 40,4785%

aastas ehk 0,1109% päevas. Hea usu põhimõttest lähtuvalt hageja arvestab viivist VÕS §

113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgses viivisemääras tagastamata krediidisumma jäägilt alates

kostja viimase makse järgnevast päevast 04.02.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni

08.10.2025. Kostja võlgneb hagejale viivist 325,40 eurot, mida hageja vähendab summani

317,94 eurot. Kuna kostja lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, olles maksetega

viivituses alates 2024 juulikuust, ütles krediidiandja lepingu 26.10.2024 üles. Kostjat

teavitati 04.11.2024 edastatud kirjaga nõude loovutamisest uuele võlausaldajale, s.t

hagejale.

2. Hageja esitas 24.10.2025 nõuete ümberarvestuse juhuks kui kohus peaks leidma, et

krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellisel juhul kostja on

hagejale võlgu 2099,50 eurot (6795 eurot – 4370,86 eurot - 324,64 eurot), mille hageja

palub kohtul kostjalt välja mõista. Nimetatud summale lisandub sissenõudmiskulu 35

eurot, intress 9,51 eurot ja viivis viimase makse järgnevast päevast 04.02.2025 kuni

2 (10)

2-25-16866

hagiavalduse esitamiseni 08.10.2025 kokku 152,66 eurot.

3. 24.10.2025 määrusega võttis kohus hageja hagi kostja vastu menetlusse ja kohustas kostjat

esitama kirjalik vastus 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest alates. Sama

määrusega hoiatas kohus, et kohus võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses

märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on

määranud vastamise tähtaja ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale

kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult või elektroonselt. Sel juhul loetakse

hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1). Kohus

toimetas hagimaterjalid, hagi täienduse ja 24.10.2025 määruse kostjale kätte e-postiga

07.11.2025. Seega möödus kostjal hagivastuse esitamiseks antud tähtaeg 14 päeva

21.11.2025. Kostja hagile vastust esitanud ei ole.

4. Kohus määras 19.12.2025 kirjaga eelmenetlust lõpetava (s.o 19.01.2026), täiendavate

seisukohtade ning menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaja ja tegi teatavaks lahendi

tegemise aja, s.o 23.02.2026. Pooled kohtule midagi täiendavalt esitanud ei ole.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Kohus, tutvunud hagiavaldusega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb

rahuldada osaliselt.

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on

pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber

lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude

põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud

väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu

eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt

ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

7. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida

pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust

avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub

rahuldamisele. Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt

RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20).

Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-

2-1-21-17, p 16). Kohus ei tee tagaseljaotsust, kuivõrd hageja nõue ei ole täies ulatuses

õiguslikult põhjendatud.

8. Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg-st 1, mille

kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise

isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi

kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

Krediidilepingu alusel nõude rahuldamine eeldab, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv

krediidileping, krediit oli tarbija kasutusse antud, tarbija ei ole krediiti tagasi maksnud

ning kohustus on sissenõutavaks muutunud. Krediidi andmisel pidi krediidiandja järgima

VÕS § 403⁴ sätestatud vastutustundliku laenamise kohustust ning krediidi kulukuse määr

ei tohtinud ületada maksimaalset lubatud määra. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping

3 (10)

2-25-16866

pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel.

9. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või

laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes

teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagist

tulenevalt sõlmisid Multitude Bank p.l.c ja kostja 28.12.2022 krediidilepingu, mille alusel

sai kostja krediiti 4000 eurot (dtl 14) ja 15.01.2024 limiidi suurendamise lepingu

(28.12.2022 lepingu lisa), mille kohaselt kehtestati uueks limiidiks 4800 eurot (dtl 27).

Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma

majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Multitude Bank p.l.c, kes on

tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule

krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga.

10. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui tarbija tahteavaldus ei

sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks,

kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (mida sel juhul peab samuti

hageja tõendama). Hageja on kohtule esitanud nõude aluseks olevad lepingud (dtl 14-23,

27) ja kostja laenutaotluse (dtl 13). Lepingutel ei ole kostja allkirja. Laenutaotlus ja

lepingud sisaldavad kostja nime ja kuupäeva. Hagi kohaselt sõlmis kostja lepingu panga

iseteeninduskeskkonnas 28.12.2022 (dtl 3). Kohus leiab, et antud lepinguid saab VÕS § 52

lg 1 p 1, 3 ja 4 alusel lugeda sidevahendi abil sõlmitud lepinguteks. VÕS § 410 lg 1

kohaselt võib sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu puhul olla VÕS § 404 lg 2

ja § 405 lg 1 sätestatud andmed edastatud tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis TsÜS § 79 tähenduses, mis ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud.

Hagi kohaselt edastas krediidiandja kostjale läbi iseteeninduskeskkonna kostja poolt

taotluses märgitud e-posti aadressile teavituskirja, millega edastas kostjale lepingu

üldtingimused ja eritingimused (dtl 3). Kohtule ei ole edastatud tõendina e-kirja, millest

nähtuks, millised konkreetsed dokumendid kostjale e-kirjaga saadeti. Samas on hageja

edastanud kohtule väljavõtted, mille kohaselt on laenuandja kostja arveldusarvele kandnud

laenusummad kokku 6795 eurot (dtl 28-32). Maksekorraldustelt nähtuv arveldusarve

number ühtib laenulepingus märgitud kostja arveldusarve numbriga (dtl 14, 27). Lähtuvalt

sellest, et laen on kostjale välja makstud, tuleb lugeda krediidileping kehtivaks VÕS § 408

lg 2 alusel. Asudes ka laenulepingut täitma, saab lugeda, et kostja on lepingute sõlmimist

tunnistanud.

11. VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet

ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa

selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hagiavalduse p 1.21

kohaselt (dtl 6) ning kostjale 04.11.2024 edastatud nõude loovutamise teatisest nähtuvalt

(dtl 41) on kostjat teavitatud nõude loovutamisest uuele võlausaldajale, s.t hagejale. VÕS

§ 170 alusel, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele

võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet

tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja

on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab

dokumendi võlgnikule. Kohus leiab, et nõuded on kehtivalt loovutatud hagejale. Kostja ei

ole vastuväiteid loovutamise osas esitanud.

12. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS §

4 (10)

2-25-16866

4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu

kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks

tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu

järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1

sätestatud suuruses. Kuivõrd liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna

tühine, siis on selle kontrollimine esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib

kuni tühises lepingus kokkulepitud laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille

maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku järgi saabunud) osas hagi rahuldamata

jätmise.

Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi

kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole

kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.

Kostjaga sõlmitud tarbijakrediidileping vastab VÕS § 406 lg 5⁴ tunnustele: tarbijale on

määratud krediidilimiit, mida ta võis kasutada korduvalt kuni krediidilimiidi täitumiseni,

intressi pidi kostja tasuma tegelikult kasutusse võetud summalt, sõltuvalt tagasimaksete

summast kasutamata krediidi suurus vähenes ja suurenes ning krediidiandjal oli õigus

keelduda krediidi kasutusse andmisest.

Kostjaga 28.12.2022 sõlmitud lepingust tulenvalt oli krediidi kulukuse määr 48,90%

aastas (dtl 14) ning 15.01.2024 sõlmitud lepingust tulenvalt oli krediidi kulukuse määr

sama 28.12.2022 sõlmitud lepinguga, s.t 48,90% aastas (dtl 27, 94). Krediidikulukuse

määr on arvutatud eeldustel, et laenusumma on 4000 eurot ja päevaintressimäär 0,1109%

ehk 40,4785% aastas ja et: a) laenulimiidi summa võetakse kasutusele viivitamata ja täies

mahus; b) laenulimiidi summa on antud üheks aastaks alates Laenulimiidi summa

esimesest kasutusse võtmisest ning viimase maksega tasub Klient kogu järelejäänud

põhisumma, intressi ja muud tasud, kui neid on; c) laenulimiit makstakse tagasi 12 võrdse

tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi kasutusse

võtmisest (dtl 14). Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja

1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli

28.12.2022 sõlmitud tarbijakrediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30% aastas (kolmekordne määr 48,90% aastas)

ning 15.01.2024 sõlmitud lepingu muudatuse ajal 17,36% aastas (kolmekordne määr

52,08% aastas). Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole

teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti.

13. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu

sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete

kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja on

esitanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas selgitused hagi p-s 2.5-2.17

(dtl 7 - 10) ning 24.10.2025 esitatud menetlusdokumendi p-des 2.1 – 2.12 (dtl 90-92).

Hageja esitab hagi lisadena kostja laenu taotlused (dtl 13, 44), kostja konto väljavõtte

perioodi 01.08.2022 - 28.12.2022 osas (dtl 46-76) ja Creditinfo päringu väljavõtte (dtl 77-

78).

14. Hageja selgitab hagis 28.12.2022 sõlmitud lepingu eelse kontrolli osas, et kostja märkis

laenutaotlusesse regulaarsed sissetulekud 1000 eurot, igakuised kulutused 0 eurot,

ülalpeetavad puuduvad (dtl 8). Hageja märgib, et krediidiandja on enne krediidilepingu

sõlmimist teostanud laenusaaja finantsolukorra analüüsi ja krediidivõimelisuse hindamist

kliendi Coop Pank AS konto väljavõtte alusel (dtl 8). Maksehäired lepingu sõlmimise ajal

kostjal puudusid (dtl 9). Kostja esitatud ja krediidiandja poolt kogutud andmeid kogumis

analüüsides leidis krediidiandja, et kostja on krediidivõimeline ja mille tulemusena sai

põhjendatult eeldada, et klient on võimeline oma kohustusi täitma. Antud olukorras

5 (10)

2-25-16866

krediidivõimelisuse hindamiseks oli piisav kostja esitatud andmed, pangakonto väljavõte,

aktiivsete maksehäirete puudus ja võlgniku sissetulekut arvestades jõukohane kuumakse

(dtl 9).

Hagis ja 24.10.2025 esitatud menetlusdokumendis puuduvad selgitused, kuidas hindas

krediidiandja 15.01.2024 sõlmitud lepingu eelselt kostja krediidi võimelisust.

Riigikohus on 24. novembri 2023 määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 p-des 17-18

märkinud, et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS §

403⁴ lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline

(teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse

hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama

teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt

järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud

hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate

määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg

1 p 3);

4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg

1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat

või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul

tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud,

siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

Riigikohus on eelviidatud määruses p-des 20-22 märkinud, et krediidivõimelisuse

hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega,

sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise

kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 403⁴ lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema

selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 403⁴ lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg

3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi

asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus

tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

6 (10)

2-25-16866

Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud,

et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest

pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised

asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p

12.1).

Krediidiandja on küll enne 28.12.2022 lepingu sõlmimist küsinud kostja konto väljavõtet,

kuid kohtule esitatud selgitustest ei nähtu, milliseid andmeid krediidiandja sealt kogus

ning milliste andmete alusel jõudis krediidiandja järeldusele, et kostja oli

krediidivõimeline. Samuti ei ole võimalik hinnata hageja esitatud andmetest, et

krediidiandja oleks enne 15.01.2024 sõlmitud lepingut hinnanud kostja

krediidivõimelisust.

Eelneva põhjal asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei kogunud enne lepingu

sõlmimist vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud

tarbija krediidivõimet nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2

tähenduses väljendub nii tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe

kontrollimises. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel

tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4

kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid

mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo

31.01.2018, nr 2-14-21710, p 29.3). Hageja ei tuginenud sellele, et krediidiandja oleks

kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või vähemalt teinud

ettepaneku neid esitada. Kohus leiab, et krediidi andmisel ei ole järgitud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

15. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist,

ning need tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus on 2-21-13098 lahendi p-s 24 selgitanud,

et krediidiandja/hageja peab kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude

tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega

ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed

sissenõutavaks muutunud.

VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on

täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja

krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja

puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul

tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis,

mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

Hageja esitas 24.10.2025 hagiga nõuete ümberarvestuse juhuks kui kohus leiab, et

krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (dtl 92-93). Hageja

märgib, et ümberarvestuse korral on kostja hagejale võlgu 2099,50 eurot (6795 eurot –

4370,86 eurot - 324,64 eurot), mille hageja palub kohtul kostjalt välja mõista. Nimetatud

summale lisandub sissenõudmiskulu 35 eurot, intress 9,51 eurot ja viivis viimase makse

järgnevast päevast 04.02.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni 08.10.2025 kokku 152,66

eurot. Täiendavalt taotleb hageja välja mõista kostjalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

7 (10)

2-25-16866

sätestatud määras põhinõude summalt 2099,50 eurot kuni kohustuse täieliku tasumiseni

(dtl 93).

Hagi kohaselt oli kostjal tasumata juulikuu osamakse 258,99 eurot, maksetähtaeg

28.07.2024; augustikuu osamakse 257,38 eurot, maksetähtaeg 28.08.2024; septembrikuu

osamakse 265,63 eurot, maksetähtaeg 28.09.2024; oktoobrikuu osamakse 272,12 eurot,

maksetähtaeg 28.10.2024 (dtl 5). Hagist tulenevalt tegi krediidiandja kostjale viimase

väljamakse 28.06.2024 308 eurot (dtl 3). Lepingu järgi laenulimiit makstakse tagasi 12

võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi

kasutusse võtmisest (dtl 14). Seega algas tagasimakse periood juuli 2024 ning viimane

tähtaeg krediidi tagastamiseks oleks olnud juuni 2025. Hagi kohaselt tegi kostja viimase

tagasimakse 18.09.2024 ning inkassomenetluses tasus kostja perioodil 16.11.2024 –

03.02.2025 324,64 eurot (dtl 6). Tulenevalt eeltoodust, enne lepingu ülesütlemist, s.o

26.10.2024 (dtl 5), ei olnud kostja viivituses kolme järjestikuse osamaksega. Seega on

ülesütlemine vastuolus VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud piiranguga ja ülesütlemisel ei ole

õiguslikku tagajärge, st laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud. Kuna viimane osamakse

tuli kostjal teha juuni 2025, on leping lõppenud tähtpäeva saabumisega, s.t 28.06.2025

ning hageja nõue on muutunud sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes.

16. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS §

108 lg 1). Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist

kohustuse täitmise tähtpäeva möödumisel (VÕS § 82 lg 7 ls 2). Kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1). Lepingu kohaselt tuli kostjal saadud krediit tagastada 12

võrdse tagasimaksena võrdsete ajavahemike järel alates kuu aja möödumisest krediidi

kasutusse võtmisest (dtl 14). Hageja esitatud maksekorraldusest nähtub, et viimane

väljamakse tehti kostjale 28.06.2024 308 eurot (dtl 32). Seega saabus viimase osamakse

tähtaeg 28.06.2025.

Kostja sai krediiti kokku 6795 eurot ning on teinud tagasimakseid kokku 4695,50 eurot

(dtl 6, 93, 33). Eeltoodust tulenevalt, kuna kohus on tuvastanud, et krediidiandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

põhivõlgnevus 2099,50 eurot.

17. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-s 24 märkinud järgmist: „Kui krediidiandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole

terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi

osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94

sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva

keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte

kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul,

kui kokkulepitud intressimäär on madalam.“ Hageja nõuab ümberarvestuse korras kostjalt

intressi väljamõistmist põhinõudelt 2099,50 eurot perioodi 18.09.2024 kuni 26.10.2024

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras 9,51 eurot (dtl 95). Kohus rahuldab hageja

ümberarvestuse korras esitatud intressi nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhinõudelt 2099,50 eurolt intressi VÕS § 94 lg 1 alusel perioodi 18.09.2024 kuni

26.10.2024 eest 9,51 eurot.

18. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kehtivas kohtupraktikas

8 (10)

2-25-16866

on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud

arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud

tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija

satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Vastutustundliku laenamise kohustuse

rikkumise korral on hagejal õigus nõuda viivist sissenõutavaks muutunud summalt. Kohus

on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist, kuna kostja on oma

kohustust rikkunud. Hageja nõuab ümberarvestuse korral kostjalt viivist põhivõlalt

2099,50 eurolt VÕS § 113 lg 1 kohases seadusjärgses viivisemääras alates kostja poolt

tehtud viimase makse järgnevast päevast alates s.o 04.02.2025 kuni hagiavalduse

esitamiseni s.o 08.10.2025 kokku 152,66 eurot (dtl 93, 96). Kuna kohus on eelnevalt

tuvastanud, et lepingut ei ole kehtivalt ülesöeldud (vt otsuse p 15), on kohtu hinnangul

hagejal õigus nõuda kostjalt viivist alates 29.06.2025 (viimase osamakse tähtaja saabumise

järgmine päev) kuni 08.10.2025 (hagi esitamiseni). Seega rahuldab kohus hageja viivise

nõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuselt 2099,50 eurolt

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates 29.06.2025 kuni 08.10.2025

kokku 59,67 eurot.

Täiendavalt taotleb hageja välja mõista kostjalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras põhinõude summalt 2099,50 eurot kuni kohustuse täieliku tasumiseni

(dtl 93). Kohus leiab, et hageja taotlus on põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks

põhinõudelt, s.o 2099,50 eurolt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates 09.10.2025 kuni nõude täitmiseni, kuid viivise summa ei tohi ületada põhinõude

summat (TsMS § 367).

19. Hageja nõuab ümberarvestuse korras kostjalt sissenõudmiskulude 35 euro väljamõistmist

(dtl 93). Hagis nimetatud nõue puudub. VÕS § 403⁴ lg 6 ja 7 alusel ei võlgne kostja

lepingu alusel muid tasusid, sh lepingus kokkulepitud sissenõudmiskulu tasu. VÕS § 113²

lg 2 ei ole iseseisev nõude alus, nimetatud sättega on kehtestatud piirmäärad

sissenõudmiskulu suurusele. Hagejal on võimalik VÕS § 115 alusel nõuda kahjuhüvitist,

kuid hageja ei ole tõendanud kulude tekkimist. Kohtu hinnangul ei ole sissenõudmiskulu

nõue põhjendatud ega tõendatud.

20. Eeltoodule tuginedes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja

Multitude Bank p.l.c ja kostja vahel 28.12.2022 sõlmitud laenulimiidi lepingust ja

15.01.2024 limiidi suurendamise lepingust tuleneva põhivõlgnevuse 2099,50 eurot,

intressi 9,51 eurot, viivise perioodi 29.06.2025 kuni 08.10.2025 eest 59,67 eurot.

Kohus jätab rahuldamata hageja hagis esitatud põhivõlgnevuse nõude 2375,54 euro

ulatuses, intressi nõude 197,52 euro ulatuses ja sissenõutavaks muutunud viivise 258,27

euro nõudes.

21. Käesolevas kohtuotsuses nimetamata tõendid jätab kohus TsMS § 238 lg 5 alusel

tähelepanuta, kuna need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.

Menetluskulud

22. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude

rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses

kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita

menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või

tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).

23. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagi hind

9 (10)

2-25-16866

on 5000 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt (2168,68 eurot ehk 43,37%). Kohus

leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 43,37% ulatuses kostja kanda ja 56,63% ulatuses

hageja kanda.

24. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel

tasutud riigilõiv 560 eurot. Riigilõiv on kohtu arvates vajalik ja põhjendatud menetluskulu.

Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.

Kohus rahuldab hageja menetluskulude taotluse ning kostjal tuleb hagejale hüvitada

242,87 eurot (43,37% 560-st).

25. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

26. Kohtule teadaolevate andmete põhjal kostjal menetluskulud puuduvad.

27. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS

§ 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

Brigitta Mõttus

kohtunik

10 (10)