2-22-17808/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Kaija

Piirmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.02.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-17808

Kohtuasi

T.D hagi V.G vastu pärandvara jagamiseks ja

ühisomandi lõpetamiseks

V.G vastuhagi T.D vastu pärandvara jagamiseks ja

ühisomandi lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 12.06.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

V.G apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) T.D (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Carel Kivimaa

Kostja (apellant) V.G (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Kaire Aus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebusele ja kostja 16.02.1026 menetlusdokumendile lisatud

tõendid vastu võtmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Pärnu Maakohtu 12.06.2024 otsus muutmata, kuid muuta kohtuotsuse

resolutsiooni sõnastust ja täiendada otsuse täitmise korda.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud V.G kanda.

5. Sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt:

5.1. Rahuldada hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata.

5.2. Lõpetada T.D ja V.G ühisomand Pärnu linnas Audru alevikus XXX asuvale

kinnisasjale (registriosa nr XXXXXX).

2-22-17808

5.3. Mõista T.D-lt V.G kasuks omandikaotuse eest välja hüvitis 10 000 eurot ja

kohustada T.D-d tasuma V.G-le see 14 päeva jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest.

5.4. Kohustada V.G-d tegema järgmise sisuga tahteavaldused tingimusel, et T.D

on tasunud V.G-le p-s 5.3 nimetatud hüvitise 10 000 eurot:

5.4.1. V.G annab kinnisasja (registriosa nr XXXXXX) omandiõiguse üle T.D-

le (asjaõigusleping);

5.4.2. V.G annab nõusoleku kustutada kinnistusraamatu registriosa nr

XXXXXX teise jakku tema kohta tehtud ühisomaniku kanne ja teha uus

kanne, mille kohaselt on kinnisasja ainuomanik T.D (nõusolek

kinnistusraamatu kande muutmiseks).

5.5. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud V.G kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. T.D (hageja) esitas 25.11.2022 Pärnu Maakohtule V.G (kostja) vastu hagi, milles palus

jagada F pärandvara hulka kuuluva ½ mõttelist osa Pärnu linnas Audru alevikus XXX asuvast

kinnisasjast (kinnisasi), lõpetada kinnisasja ühisomandi ja jätta kinnisasja hageja

ainuomandisse, mõistes hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 7300 eurot ning kohustades

kostjat andma kinnistusraamatu kande muutmiseks vajalik nõusolek. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt viivist.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on pooled õde ja vend. Poolte ema F suri 19.01.2015 ning tema

seadusjärgseteks pärijateks olid ⅓ mõttelistes osades pooled ja poolte isa C. Poolte ema

pärandvarasse kuulus poolte vanemate ühisomandis olev vaidlusalune kinnisasi. Pärast poolte

ema surma jäi kinnisasi nende isa valdusesse ning ta elas seal kuni surmani. Poolte isa suri

11.12.2020 ning tema testamendijärgseks pärijaks oli hageja. Seega on hagejal õigus

kinnisasja

suurusele omandile ja kostjal

suurusele omandile.

⅚

⅙

Kinnisasi on hageja elukoht, ta on aastaid seda hooldanud ja kandnud kõik sellega seotud

kulud. Poolte vanemad soetasid kinnisasja 1980 pere elamuks ja kolisid koos oma lastega

(pooltega) sinna elama. Kostja läks vahetult pärast elamu soetamist armeesse aega teenima

ning sealt naasmise järel elas vaid lühikest aega elamus, kolides lõplikult ära 1984. Hageja

2-22-17808

elas elamus kogu selle aja ja kolis 1980ndate teises pooles elamu teisele korrusele oma perega

elama, elades seal kuni 1990ndate lõpuni, mil hageja pere kolis paari kilomeetri kaugusel

asuvasse elamusse. Osa hagejale kuuluvatest esemetest jäi elamusse ning elamu teine korrus

jäi jätkuvalt hageja ja tema pere kasutusse. Hageja ja tema lapsed veetsid palju aega poolte

vanemate juures ja olid neile toeks kuni surmani. Hageja ja tema lapsed hooldasid poolte

vanemaid, aitasid neil teha sisseoste, hankida küttepuid, hooldada hoovi, koristada jne. Kostja

külastas vanemaid üksnes tähtpäevadel. Pärast ema surma käis hageja iga päev isa hooldamas.

Pärast isa surma on elamu hageja teine elukoht, ta hooldab kinnisasja ja kannab kõik selle

kulud.

Pärast isa surma tungis kostja 14.12.2020, 13.04.2021 ja 11.11.2021 elamusse ning vahetas

selle lukud, mistõttu ei olnud hagejal võimalik oma koju pääseda. Hageja murdis lukud lahti

ja taastas enda valduse. Kostja vastu on alustatud kriminaalmenetlust.

Hageja on teinud kostjale ettepanekuid ühisomandi lõpetamiseks, kuid kostja on keeldunud.

Kostja esitas taotluse kasutuskorra määramiseks. Kuna poolte suhted on halvad ning kostja on

pannud hageja suhtes toime kehalise väärkohtlemise, ei ole pooltel võimalik samaaegselt

kinnisasja kasutada.

1.2. Poolte ema pärandvara (½ mõttelist osa kinnisasjast) tuleb pärimisseaduse (PärS) § 152 ja

§ 159 kohaselt koosmõjus asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-ga 2 jagada ning ühine omand

lõpetada. Pärandvara jagamisel tuleb arvestada, et koos isalt päritud osaga on hagejal õigus

suuremale osale kinnisasjast ning hageja soovib jätta selle enda ainuomandisse. Selline

jagamisviis on õiglane ja pooli kõige vähem koormav. Kinnisasi on hageja lapsepõlvekodu

ning hageja perele emotsionaalselt oluline koht ning hageja teine elukoht alates 2020. Lisaks

on hageja hooldanud kinnisasja ja teinud sellele kulutusi nii vanemate elu ajal kui ka pärast

seda. Kostja on pannud hageja vastu toime süütegusid ja tunginud ebaseaduslikult kinnisasjal

asuvasse hoonesse. Kuna kinnisvara ekspertide hinnangul oli 13.09.2022 seisuga kinnisasja

väärtus 47 000 eurot, vastab kostja

osa suurusele 7833,33 eurot. Arvestades seda, et selle

⅙

aja seisuga on kinnisasjade väärtus langenud, on mõistlik hüvitis kostjale 7300 eurot.

Kostja vastuväited, vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2. Kostja nõustus pärandvara jagamisega proportsioonis

:

, kuid ei nõustunud hageja

⅚

⅙

taotletud kinnisasja jagamise viisiga. Kostja esitas 14.03.2023 vastuhagi, milles palus jätta

kinnisasja

mõttelise osa kostja ainuomandisse, lõpetada kinnisasja ühise omandi ja jätta

⅙

kinnisasja kostja ainuomandisse, mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 39 166,66 eurot

ning kohustades hagejat andma kinnistusraamatu kande muutmiseks vajalik nõusolek.

Alternatiivselt palus kostja müüa kinnisasja kaasomanike vahelisel enampakkumisel, kuid

loobus sellest 21.03.2024 menetlusdokumendis. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitiselt viivist.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt on õiglane jätta kinnisasi kostja ainuomandisse.

Kostja on valmis hüvitama hagejale tema

osa rahas.

⅚

Kinnisasi on kostja lapsepõlvekodu, millega seonduvad tugevad emotsionaalsed sidemed ja

mälestused. Kostja elas kinnisasjal alates 1980, sh ka pärast ajateenistusest naasmist 1982–

1987. 1984 kolis tema juurde elama ka tema abikaasa ning seal sündisid ka kostja kaks last.

Kostja renoveeris elamut ja kujundas aeda. Ka pärast ära kolimist külastas hageja pere

2-22-17808

vanemaid ning aitas neid põllu- ja aiatöödel ning elamu parandustöödel (akende vahetus,

katuse parandus). Samuti aitas kostja vanemaid transpordiga ja arvete maksmisega.

Kostja soovib veeta kinnisasjal vanaduspõlve ja taastada vanematekodu. Kostjal puudub muu

püsiv eluase. Seejuures ei ole kinnisasi hageja tegelik peamine elukoht. Hageja elab

vaidlusalusest kinnisasjast 2,4 km kaugusel YYY kinnisasjal Papsaare külas.

Hageja on alustanud kostja suhtes erinevaid menetlusi, kuid kostja ei ole hageja vastu

väidetavaid süütegusid toime pannud. Hageja takistab alusetult kostjal kinnisasjale

juurdepääsu.

Hageja vastuväited vastuhagile

3. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja elas kinnisasjal

umbes kolm aastat ja tal puudub tõsiseltvõetav seos kinnisasjaga (see ei olnud kostja

lapsepõlvekodu). Kostja tundis vanemate ja nende käekäigu vastu vähe huvi. Kostjal on

olemas elukoht.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus rahuldas 12.06.2024 otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata.

4.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

F (poolte ema) suri 19.01.2015; tema pärijateks olid C (poolte isa), hageja ja kostja,

igaüks ⅓ mõttelises osas; F pärandvara ei ole jagatud;

-

C suri 11.12.2020; tema ainupärijaks oli hageja;

-

F-le ja C-le kuulus ühisvarana Audru alevikus XXX asuv kinnisasi;

-

kinnistusraamatu kande kohaselt on hageja ja kostja kantud kinnisasja ühisomanikena

kinnistusraamatusse;

-

hagejal on pärijana õigus

osale kinnisasjast ja kostjal

osale;

⅚

⅙

-

kinnisasja väärtus on 60 000 eurot;

-

mõlemad pooled on võimelised tasuma teisele poolele omandi kaotuse eest hüvitist;

-

mõlemad pooled on mingil ajal oma elus elanud kinnisasjal, hageja ajaliselt kauem kui

kostja;

-

kumbki pool ei kasuta kinnisasja oma püsiva elukohana;

-

mõlemad pooled oma peredega aitasid vanemaid nende elu ajal kinnisasja

hooldamisel, hageja käis kinnisasja sagemini;

-

hageja tasus 09.01.2013–21.01.2023 vähemalt osaliselt kinnisasja kasutamisega seotud

elektri-, vee- ja prügiarveid, ning tellis küttepuud ja tasus nende eest;

-

pärast isa surma jäi kinnisasi hageja valdusesse ja kostjal ei ole elamule juurdepääsu;

pooled ei ole jõudnud kostjale valduse võimaldamises kokkuleppele;

-

poolte suhted on halvad ja olid seda ka enne isa surma.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kummalgi poolel võrreldes teise poolega

kinnisasja ainuomandi saamiseks erilisemat või rohkem kaitsmisväärset huvi, mistõttu on

õiglane lähtuda omandi proportsioonist (

:

) ning jätta kinnisasi hageja ainuomandisse ja

⅚

⅙

kohustada hagejat tasuma kostjale omandi kaotuse eest hüvitist 10 000 eurot, mis vastab

kinnisasja

osa suuruse väärtusele.

⅙

2-22-17808

4.2.1. Hagejal on õigus nõuda oma ema pärandvara jagamist ning kostjal oma ema pärandvara

ning vanemate ühisvara jagamist vastavalt PärS §-s 152 ja AÕS § 77 lg-s 2 sätestatule.

Pärimisel lähevad pärijatele üldõigusjärgluse põhimõttest tulenevalt üle pärandaja päritavad

õigused vastavalt PärS §-dele 4 ja 130. Pärijad ei saa küll pärandaja positsiooni abikaasana,

kuid nad saavad teostada pärandaja varasuhtest tulenevaid varalisi õigusi samasugusel kujul,

nagu need olid oma eluajal pärandajal. See tähendab, et kuna pärandaja ja tema üleelanud

abikaasa olid eluajal ühisomanikud, kuuluvad pärast pärandaja surma abikaasade ühisvara

hulgas olnud esemed kaaspärijate ja üleelanud abikaasa ühisomandisse. Põhimõte, mille järgi

läheb pärandaja osa ühisvaras PKS § 39 kohaselt tema pärandvara hulka, tähendab, et

ühisvara hulgas olnud esemed hakkavad kuuluma pärijatele ja üleelanud abikaasale ühiselt.

Seega on kaaspärijatel õigus nõuda pärandvara jagamise käigus ka abikaasade ühisvara

jagamist (RKTKo 07.06.2023, 2-20-18256, p 11.3).

Arvestades kinnisasja kuulumist poolte vanemate ühisvara hulka ning kummagi poole

pärandiosi, on hagejal õigus

osale ja kostjal

osale.

⅚

⅙

4.2.2. Kohus saab lõpetada ühise omandi hagis või vastuhagis taotletud viisil, kaaludes

kaasomanike huve ning arvestades, et kaasomanikud on omavahelistes suhetes kohustusatud

järgima hea usu põhimõtet. Kumbki pool taotleb kinnisasja jätmist enda ainuomandisse.

Kohus selgitas pooltele, et mõistlik on panna asi kaasomanike vahelisele enampakkumisele.

Kostja taotles seda vastuhagis, kuid loobus taotlusest.

4.2.3. Pooled on suutelised tasuma teisele poolele omandi kaotuse eest hüvitist. Kostja

pangakonto väljavõttest nähtub, et kostjal on kontol 74 000 eurot. Hageja täisealised lapsed

kinnitasid, et nad on valmis andma hagejale (maakohtu otsuses ekslikult kostjale) laenu kuni

14 000 eurot ning on usutav, et hageja kaks täisealist last on suutelised sellise summa kahe

peale hagejale laenama (tegemist ei ole ebatavaliselt suure summaga).

4.2.4. Poolte esile toodud ja tõendatud asjaolusid arvestades on kummagi poole huvi

kinnisasja ainuomandi saamiseks võrreldav (sarnane), kummalgi ei ole erilisemat või rohkem

kaitsmist väärivat huvi.

Kostja ei ole tõendanud, et tal ei ole muud elukohta. Kostja ja tema abikaasa 11.05.2021

sõlmitud abieluvaraleping, millega nad valisid varasuhteks varalahususe ja määrasid

kinnisasjad ning osaühingu osa kostja abikaasa lahusvaraks, ei tõenda, et kostjal ei ole

elukohta. Elukoht ei tähenda kinnisomandit. Pelgalt elukoha puudumine ei annaks ka alust

jätta kinnisasja kostja ainuomandisse.

Asjas esitatud tõendite alusel ei saa tuvastada pärandajate soovi kasutada kinnisasja mingil

kindlal otstarbel või seda mitte võõrandada. Kui pärandajad oleksid soovinud, et kinnistut

kasutatakse mingil kindlal otstarbel või et seda kindlasti ei võõrandataks, siis oleks nad

pidanud tegema testamendi(d) vastavate korraldustega, mis on PärS-s lubatud (nt PärS §-s 76

sätestatud sihtmäärang). Q tunnistajana antud ütluse alusel ei saa pärandajate lõplikku soovi

tuvastada, sest vestluses millalgi avaldatu ei pruukinud olla nende lõplik soov.

Kostja enda subjektiivne soov vanemate elukohaks olnud kinnistut hooldada ja säilitada, ei

pruugi kaaluda üles hageja samalaadset eesmärki. Hageja väitel on ka temal soov kinnisasi

renoveerida, mitte müüa. Kuigi 2021 pidas hageja kinnisasja müüki võimalikuks, on hageja

menetluses väitnud, et tal on soov kinnisasi säilitada ja renoveerida. See, et hageja pidas

2-22-17808

varem võimalikuks kinnisasja müüki, ei tähenda seda, et tema menetluses avaldatu oleks

vale. Hageja kavatsused võisid muutuda.

Kostja väide selle kohta, et hagejal ei ole vahendeid kinnisasja hooldamiseks, tuleb jätta

tähelepanuta, sest kostja esitas selle hilinenult alles kohtuvaidluse kirjalikes teesides ning ei

põhjendanud, miks ta seda varem ei teinud. Kostja väitega arvestamine venitaks menetlust ja

eeldaks menetluse uuendamist, et hageja saaks kostja väidetele vastata ja esitada vajadusel

tõendid. Isegi, kui arvestada kostja väitega, ei saa kohtu hinnangul tuvastada pelgalt hoonete

seisukorra alusel, et kostja ei ole võimeline kinnistut hooldama ja hooneid renoveerima.

Kohtule on usutav hageja remargi korras esitatud selgitus, et ta ei ole teinud kinnisasjal

suuremaid töid seetõttu, et ühisomand on jagamata ja kohus võib otsuse teha tema kahjuks.

Mõlemad pooled on mingi aja 1980ndatel elanud kinnisasjal (hageja ajaliselt kauem kuni

1990ndate lõpuni). Asjas ei ole tõendatud, et emb-kumb pooltest kasutaks kinnisasja praegu

oma püsiva elukohana. Kuigi hageja käib tihti kinnisasjal, kasutab sealseid pesemisvõimalusi

ja osa hageja asju on kinnisasjal, ei tähenda see kinnisasjal püsivalt elamist.

Vanemate elu ajal aitasid mõlemad pooled oma peredega vanemaid kinnisasja hooldamisel,

hageja käis kinnisasjal sagemini. Hageja tasus kinnisasjaga seotud arveid ning tellis küttepuid

ja tasus ka nende eest. Kostja ei ole tõendanud, et ka tema tasus arveid. Samuti ei ole kostja

esitanud tõendeid selle kohta, et hageja tasus arveid vanemate raha eest, sh pärast poolte isa

surma. Kohtule ei ole teada, et hageja oleks palunud kostjalt abi kinnisasja hooldamiseks,

mistõttu langes kogu kinnisasja hooldamise koormus hagejale temast endast tingitult ja see ei

mõjuta pärandvara jagamist.

Poolte suhted on halvad, nad ei ole jõudnud kokkuleppele kinnisasja kasutamise korra osas

ning hageja avalduste alusel on alustatud kostja vastu mitmeid kriminaalasju seoses kinnisasja

valduse väidetava rikkumisega. Poolte halvad suhted, sh hageja sõnumitega saadetud

süüdistused ja nõudmised kostjale ja tema abikaasale ei mõjuta pärandvara ja ühisvara

jagamist.

Asjaoludest, et kinnisasi on olnud mõlema poole vanematekodu, mõlemad pooled on kinnistul

elanud (hageja pikemat aega, kostja lühemat aega), mõlemad on oma vanemaid nende eluajal

aidanud (hageja pere rohkem tuvastatud asjaoludel kui kostja), hageja on tasunud kinnistu

kasutamisega seotud kulusid (küttepuud, vesi, elekter) nii vanemate eluajal kui pärast nende

surma, kostja ei ole tasunud kulusid, pärast poolte isa surma on kinnisasi olnud hageja

valduses ja hageja ei ole võimaldanud kostjale kinnisasja kaasvaldust ning poolte suhted on

väga halvad, ei saa järeldada, et kummalgi poolel oleks suurem huvi kinnisasja enda

ainuomandisse saamise vastu. Võttes arvesse omandisuhete proportsiooni on õiglane jätta

kinnisasi hageja ainuomandisse ja kohustada hagejat tasuma kostjale omandi kaotuse eest

hüvitist 10 000 eurot, mis vastab kinnisasja

osa väärtusele. Selliselt on kostjale tagatud

⅙

õiglane hüvitis ning sel viisil pärandvara jagamine ei ole ebaõiglane. Kui kostjal oleks olnud

eriline huvi kinnistu omandamise vastu, siis ei oleks kostja oma vastuhagi nõuet kitsendanud.

Sellega võttis kostja võimaluse ise otsustada, kas ja kui palju ta on valmis kinnistu

omandamisse enam panustama.

4.3. Kuna kinnisasi jääb hageja ainuomandisse tuleb kostjat kohustada andma nõusolek

kinnistusraamatu kande muutmiseks ja asendada see kohtuotsusega.

4.4. Hageja taotlusel tuleb määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ning kohustada hagejat

tasuma kostjale hüvitist kahe nädala jooksul alates otsuse jõustumisest. Hoolimata kohtu

2-22-17808

selgitusest ei taotlenud kumbki pool täitmise korra määramist selliselt, et omandi üleminek ja

hüvitise maksmine on omavahel seotud.

4.5. Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus määrab hüvitatavate

menetluskulude suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi, või saata asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole maakohus kinnisasja hageja ainuomandisse

jättes analüüsinud kõiki kostja väiteid, hinnanud tõendeid vääralt ning ei ole põhjendanud,

miks ei saa kinnisasja jätta hüvitise vastu kostja ainuomandisse. Maakohus ei selgitanud

pooltele, milliseid asjaolusid ta peab oluliseks ning milliseid tuleb pooltel tõendada ega

arutanud asja ammendavalt. Maakohus ei kaalunud objektiivselt poolte huve.

Maakohus leidis vääralt, et kostja ei ole tõendanud, et ta elas kinnisasjal alates 1980 ning

tuvastas ekslikult, et kostja lahkus lõplikult 1984. Kostja elas kinnisasjal kuni 1989.

Maakohus jättis arvestamata kostja vastuväitega, et hageja tasus arveid vanemate sissetulekute

arvel ning hageja ei võimaldanud kostjal arveid tasuda. Seejuures käis hageja end kinnisasjal

pesemas, mistõttu pidigi hageja need kulud kandma.

Väär on maakohtu järeldus, et hagejal on võimekus tasuda kostjale omandi kaotuse eest

hüvitist. Hageja laste kinnitus laenu andmise kohta ei tõenda hageja võimekust. Kinnitus

tõendab, et hagejal endal ei ole vajalikku raha hüvitise maksmiseks ja kinnisasja

renoveerimiseks, mistõttu on õiglane jätta kinnisasi kostja ainuomandisse. Hageja soovib

tegelikult kinnisasja võimalikult kõrge hinna eest müüa, mitte säilitada vanemate pärandit.

Kostja soovib ja suudab kinnisasjal oleva elamu renoveerida. Kostja soovib õiglase hüvitise

vastu omandada poolte vanematele kuulunud kinnisasja ja veeta seal oma ülejäänud

elupäevad. Kostja valis kinnisasja juba 2020 isa tervise halvenemise ajal oma püsivaks

elukohaks, et hoolitseda isa eest ja hooldada kinnisasja, sest kostja ja tema abikaasa otsustasid

lahus elada. Kostja sai sinna sissekirjutuse 19.09.2020, kuid siis algas ukselukkude

vahetamine. Kostja soovis määrata kinnisasja kasutuskorra, kuid see kohtumenetlus on

peatatud.

Maakohus jättis põhjendamatult kõrvale kostja väite, et hagejal puuduvad vahendid kinnisasja

hooldamiseks tulevikus. Kostja oli esitanud menetluses juba varem väite hageja kehva

majandusliku võimekuse kohta. Hageja on jätnud kinnisasja ja sellel asuva elamu hooldamata.

Elamu vajab põhjalikku remonti.

Maakohus ajas otsuse põhjendustes segi kostja ja hageja, mis võis viia ebaõigete järelduste

tegemiseni.

5.2. Kostja lisas apellatsioonkaebusele Tallinna Ringkonnakohtu 09.04.2024 määruse, millega

soovis tõendada, et hageja on kiuslik ja pahatahtlik, ning foto, millega soovis tõendada, et

kostja elas kinnisasjal kauem, kui maakohus tuvastas.

5.3. Kostja taotles 16.02.2026 seisukohas otsuse täitmise korra määramist selliselt, et omandit

kaotavat ühisomanikku kohustatakse andma ühisomandi lõpetamiseks vajalikud

2-22-17808

tahteavaldused üksnes juhul, kui ühisomandi lõpetamist nõudev ühisomanik on oma hüvitise

maksmise kohustuse täitnud. Kostja lisas menetlusdokumendile uued tõendid (fotod), millega

soovis tõendada kinnisasja seisukorda 2025. a juulis ja augustis ning 2026 veebruaris

(kinnisasi on hooldamata ja selle väärtus tõenäoliselt langenud) ning asjaolu, et hageja murdis

lahti kostja kasutuses oleva ruumi ukse ja viis kostjale kuuluvad esemed prügiautole

äraviimiseks, mis kinnitab hageja pahatahtlikkust. Nimetatud asjaolud on tekkinud pärast

maakohtu otsuse tegemist.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda. Uued tõendid palus hageja jätta vastu võtmata. Otsuse täitmise korra määramise

taotluse palus hageja jätta rahuldamata, sest kostja ei esitanud seda maakohtus, kuigi

maakohus selgitas pooltele seda võimalust. Hageja ei taotlenud täitmise korra määramist

juhuks, kui ringkonnakohus peaks vastuhagi rahuldama.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata

ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu

otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Küll aga muudab ringkonnakohus omal algatusel

kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust ning täiendab kostja taotlusel TsMS § 445 lg 1 alusel

kohtuotsuse täitmise korda. TsMS § 654 lg 22 kohaselt esitab ringkonnakohus määruse

resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

8. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse üksnes kinnisasja jagamise viisi ja menetluskulude jaotuse osas.

Muus osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, millega maakohus jättis

kinnisasja hageja, mitte kostja ainuomandisse, ning sellest tulenevalt ka menetluskulude

jaotuse osas.

9. Ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebusele ja 16.02.1026 menetlusdokumendile

lisatud tõendid TsMS § 238 lg 1 alusel vastu võtmata, sest neil asjaoludel ei ole ühisomandi

jagamise viisi otsustamisel tähtsust, lisaks on apellatsioonkaebusele lisatud foto esitatud

hilinenult.

10. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus kõiki asjas esile toodud ja tõendatud asjaolusid

arvestades põhjendatult seisukohale, et kinnisasi tuleb jätta hageja ainuomandisse.

10.1. PärS § 152 lg 3 järgi kohaldatakse pärandvara jagamisele kaasomandis oleva asja

jagamise sätteid, kui pärimisseadusest ei tulene teisiti. Kui asja jagamise viisi osas ei

saavutata kokkulepet, otsustab AÕS § 77 lg 2 järgi kohus, kas jagada asi omanike vahel

reaalosades, anda asi ühele või mitmele omanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele

omanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või omanike vahelisel

enampakkumisel ning saadud raha jagada omanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

Riigikohus on leidnud, et viidatud sätte alusel ühise omandi lõpetamise viiside vahel valiku

tegemisel peab kohus kaaluma kaasomanike huve ja tegema otsuse, arvestades kõigi nende

huve võimalikult suures ulatuses, seejuures tuleb kaasomand lõpetada viisil, mis koormab

2-22-17808

kaasomanikke kõige vähem (RKTKo 10.05.2017, 3-2-1-39-17, p 10; RKTKo 29.05.2012, 3-

2-1-61-12, p 12). Seega on tegemist kaalutlusotsusega, millesse kõrgema astme kohus sekkub

üksnes juhul, kui alama astme kohus on valikut tehes ületanud kaalumispiire või jätnud

valikut tehes olulised asjaolud kaalumata.

Eeltoodu kehtib põhimõtteliselt ka pärandvara jagamisel. Lisaks näeb PärS § 159 ette

pärandavara hulka kuuluvate esemete jaotamise puhuks eripõhimõtted. Pärandvara jagamisel

on üldiseks põhimõtteks PärS § 159 lg 1 järgi see, et pärandvara hulka kuuluvaid esemeid

jaotades arvestatakse iga kaaspärija erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove,

samuti testamendist või pärimislepingust tulenevat testaatori viimset tahet. Seejuures ei või

kogumisse kuuluvaid asju pärandvara jagamisel üldjuhul üksteisest PärS § 159 lg 5 järgi

eraldada, kui kas või üks pärija on eraldamisele vastu. Pärimisseaduses on täpsustatud ka

seda, millal tuleks jätta pärandvara hulka kuuluv ese ühe kaaspärija ainuomandisse. PärS §

159 lg 2 näeb ette, et pärandvara hulka kuuluv ese, mida ei saa jagada reaalosadeks või mille

pärijate kaasomandisse jätmine ei võimaldaks eset otstarbekalt kasutada, antakse ühele

pärijale. Juhul, kui pärandvara jagamisel osutub ühele pärijale jääva vara väärtus suuremaks

tema pärandiosast, on pärija PärS § 159 lg 4 järgi kohustatud maksma teistele pärijatele

rahalist hüvitist.

10.2. Siinses asjas ei ole maakohus rikkunud kaalumispiire, kui leidis, et kummagi poole

pärandiosa proportsiooni arvestades on õiglane ja pooli kõige vähem kahjustav lahendus

kinnisasja hageja ainuomandisse jätmine. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

10.2.1. Otsust tehes ei ole maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Hagimenetluses valitseb

võistlevuse põhimõte, mis tähendab TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 järgi seda, et hagi menetletakse

poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning pooltel on võrdne õigus ja

võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda,

seejuures määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. Sellest tulenevalt pidi kostja, kes osales menetluses

vandeadvokaadist lepingulise esindaja vahendusel, mõistma oma menetluslikke kohustusi

ning tooma esile ja tõendama asjaolud, mis kinnitavad tema erilist huvi kogu kinnisasja

ainuomandi saamise vastu. Arvestades vastuhagis sisalduvaid õiguslikke põhjendusi oli

kostjale selge, millisel õiguslikul alusel kohus vaidluse lahendab, mistõttu ei olnud maakohtul

vaja ka nõude õiguslikku alust ja sellest tulenevate asjaolude esitamise kohustust kostjale

selgitada.

10.2.2. Maakohus ei ole eksinud ka asjas tähtsate asjaolude tuvastamisel. Seejuures ei mõjuta

maakohtu kaalutlusotsuse tulemust see, mitu aastat täpselt kostja 1980ndatel aastatel

kinnisasjal elas, ega maakohtu järeldus selle kohta, et hageja elas seal kauem, sest maakohus

ei andnud hageja varasemale mõnevõrra pikemale seotusele kinnisasjaga suuremat kaalu.

Samas ei saa kostja esile toodud väidetest järeldada kuidagi seda, et tema emotsionaalne

seotus kinnisasjaga oleks hageja omast suurem. Samuti ei andnud maakohus hageja kasuks

kaalu asjaolule, et hageja tasus vanemate eest erinevaid makseid. Maakohus luges nende

asjaolude alusel poolte huvid võrdväärseks. Seega ei oleks ringkonnakohtul alust järeldada

kostja suuremat huvi kinnisasja ainuomandi vastu ka juhul, kui kostja oleks elanud kinnisasjal

enda väidetud ajal (1980-1987, viibides vahepeal ajateenistuses) ning hageja ei oleks tasunud

kinnisasjaga seotud makseid või oleks teinud seda vanemate vahendite arvel. Ka sellele, kes

kandis pärast poolte vanemate surma kinnisasja kulutusi, ei ole maakohus hageja kasuks kaalu

andnud.

2-22-17808

10.2.3. Maakohtule ei saa ette heita tõendite väära hindamist ka hageja maksevõime

tuvastamisel. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide

on tõendatud või mitte. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda maakohtu järelduses selle kohta,

et hageja lapsed suudavad talle ilmselt hüvitise maksmiseks vajaliku raha laenata. Lisaks

taotles kostja ringkonnakohtult otsuse täitmise korra määramist selliselt, et omandi kaotus on

seotud hüvitise maksmisega. Seega maandab hageja väidetava puuduliku maksevõimega

kaasnevat hüvitise maksmata jätmise riski ringkonnakohtu määratud kohtuotsuse täitmise

kord (vt all p 11).

10.2.4. Maakohus lähtus õigesti sellest, et ka kinnisasja edaspidise saatuse osas ei saa

kummagi poole huve pidada teise poole omadest tähtsamaks, sest mõlemad soovivad

kinnisasja edasi kasutada. Maakohtule ei saa ette heita ka seda, et ta oleks pidanud arvestama

kostja hilinenult esitatud vastuväiteid selle kohta, et hagejal ei ole piisavalt raha, et elamut

edaspidi hooldada. Kostjal tuli TsMS § 329 lg 1 järgi esitada oma vastuväited nii vara, kui

menetluse seisund seda võimaldas, seejuures võis kostja pärast eelmenetluse lõppemist uusi

vastuväiteid üksnes mõjuval põhjusel. Siinsel juhul ei ole kostja toonud esile, miks ta ei

esitanud seda vastuväidet õigel ajal. Seejuures ei ole kostja vastuväide kinnisasja

hooldamiseks vajalike vahendite puudumise kohta samastatav kostja väitega selle kohta, et

hageja ei suuda talle hüvitist maksta. Seega järeldas maakohus õigesti, et poolte huvi on

võrdväärne ka kinnisasja tulevikuperspektiive kaaludes.

10.2.5. Ringkonnakohus ei tähelda, et maakohtu kaalutlusotsust võiks olla mõjutatud sellest,

et maakohus märkis kohtuotsuse põhjendustes ekslikult „hageja“ asemel „kostja“.

10.2.6. Kõiki asjaolusid koosmõjus arvestades ei ole kolleegiumi hinnangul kostja toonud

esile ja tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tal on eriline või kaalukam huvi

kinnisasja ainuomandi saamise vastu.

11. Ringkonnakohus muudab omal algatusel kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust ja täiendab

vastavalt kostja taotlusele otsuse täitmise korda.

11.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus jättis hageja nõude kohaselt

kvalifitseerimata ning rahuldas seetõttu hageja nõude sõnastuses, mis ei ole kooskõlas kehtiva

õigusega. Ringkonnakohus parandab selle vea ja muudab kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust.

11.1.1. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa kohus jätta ühise omandi (nii ühis- kui ka

kaasomandi) lõpetamisel kinnisasja ühe poole ainuomandisse (tegemist ei ole

kujundushagiga). Ühise omandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 tähenduses tahteavalduste asendamine (sooritushagi) ning

TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid hageja

tahteavaldusi kohtuotsus asendab. AÕS § 64¹ kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks nõutav

õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja

sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, milleks on kinnistusraamatuseaduse (KRS)

§ 34¹ järgi nõutav selle isiku nõusolek, kelle õigust kanne kahjustaks. Seega, tahteavaldusteks,

mille kostja peaks andma selleks, et hageja saaks kinnisasja ainuomandi, on tahteavaldus

asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus sellekohaste kannete tegemiseks.

Asjaõiguslepinguga lepivad pooled kokku, et kostja kinnisasja omand läheb hageja

omandisse. Kinnistusraamatu kannete tegemine eeldab tahteavaldust, millega antakse

nõusolek, et kustutatakse senine kanne, mille kohaselt on kinnisasi poolte ühises omandis, ja

tehakse hageja kohta ainuomaniku kanne. Hageja peab ühise omandi lõpetamiseks sõnastama

2-22-17808

hagis tahteavaldused, mida soovib kohtulahendiga asendada, seejuures ei pea hageja paluma

vastaspoole tahteavalduse asendamist kohtulahendiga, sest kohtulahend asendab seda seaduse

alusel. Samas on ka kohtul võimalik tuvastada hageja soovitud õigusmuudatuse tegemiseks

vajalikud tahteavaldused ja kõrgema astme kohtul muuta vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni,

sest TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohaldab kohus õigust omal algatusel

(RKTKo 29.05.2025, 2-20-17399, p 13; RKTKm 29.09.2010, 3-2-1-65-10, p 20; RKTKo

29.05.2013, 3-2-1-42-13, p 12).

11.1.2. Siinses asjas palus hageja hagiavalduses lõpetada poolte ühisomandi selliselt, et

kinnisasi jääb hageja ainuomandisse, mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitise ja kohustada

kostjat andma nõusolek kinnistusraamatus kostja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja

hageja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks ning asendada kostja tahteavaldused

kohtuotsusega. Hagi rahuldamise korral palus hageja määrata ka täitmise korra ja tähtaja,

mille kohaselt tuleb hageja tasuda hüvitis kahe nädala jooksul alates otsuse jõustumisest.

Hagiavalduse taotlusest nähtub selgelt hageja soov saada kinnisasja ainuomanikuks, kuid

selles ei sisaldu nõuet kohustada kostjat andma tahteavaldus omandi üleandmiseks vajaliku

asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning hageja taotluse alusel otsustas maakohus jätta kinnisasja

hageja aimuomandisse, mitte ei kohustanud kostjat tegema tahteavaldust kinnisasja omandi

üleandmiseks vajaliku asjaõiguskokkuleppe sõlmimiseks. Ringkonnakohus parandab selle vea

ja muudab vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust.

Lisaks palus hageja mõista endalt kostja kasuks välja omandi kaotuse eest hüvitise.

Ringkonnakohus märgib, kui hageja soovib kinnisasja enda ainuomandisse, peab kohus

määrama kindlaks hüvitise mida hageja peab omandiosade saamise eest tasuma, kuid ei saa

hagejalt üldjuhul hüvitist välja mõista. Raha saamiseks peab kostja esitama hagi (vastuhagi).

Riigikohus on leidnud, et kohus peab eset ühele kaas- või ühisomanikule jättes ja talle

hüvitamise kohustust pannes otsustama, kas hüvitis mõistetakse talt välja või nähakse see ette

eseme omandamise eeldusena. Eset ühele kaas- või ühisomanikule jättes tuleks temalt samal

ajal hüvitis teise kasuks (täitedokumendina) välja mõista eelkõige siis, kui eseme omandamist

soovinud kaas- või ühisomanik on ise nõudnud asja endale hüvitise väljamõistmise vastu või

nõustunud temalt raha väljamõistmisega (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 26). Siinses

asjas ei ole esitanud kostja vastuhagis nõuet hagejalt enda kasuks hüvitise väljamõistmiseks

(kostja palus sarnaselt hagejale mõista endalt hageja kasuks välja omandi kaotuse eest

hüvitise). Samas oli hageja nõus sellega, et kohus mõistab temalt hüvitise kostja kasuks välja.

Seega sai maakohus siinsel juhul hagejalt kostja kasuks hüvitise välja mõista ega pidanud

piirduma üksnes hüvitise suuruse kindlaksmääramisega.

11.2. Edasi märgib kolleegium, et maakohus jättis tähelepanuta ka kostja soovi siduda

kinnisasja üleandmiseks vajalike tahteavalduste andmine hüvitise maksmisega. Kuigi kostja ei

toonud apellatsioonkaebuses seda esile, tugines kostja apellatsioonkaebuses hageja varalise

võimekuse puudumisele ning esitas 16.02.2026 ringkonnakohtule vastava taotluse siduda

tahteavalduse andmise kohustus hüvitise maksmisega, mistõttu täiendab ringkonnakohus

kohtuotsuse resolutsiooni vastava otsuse täitmise korraga.

11.2.1. Riigikohtu praktika kohaselt tuleks hüvitise sissenõudmine siduda otsuse

resolutsioonis vastastikku omandamiseks vajalike tahteavalduste andmisega, vältimaks nii

eseme omandamist hüvitist maksmata kui ka hüvitise sissenõudmist omandi üleminekut

tagamata. Selleks saab kohus teha tingimusliku otsuse, millega kostjat kohustatakse andma

asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning omanikuvahetust väljendava kinnistusraamatu kande

tegemiseks vajalikud tahteavaldused üksnes tingimusel, et hageja on tasunud kostjale

2-22-17808

kinnisasja ostuhinna või kui kostja satub ostuhinna vastuvõtmisega viivitusse. Tegemist on

kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramisega TsMS § 445 lg 1 esimese lause tähenduses

(RKTKo 20.06.2025, 2-22-17410, p 21; RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-14-17, p 26; RKTKo

20.06.2011, 3-2-1-57-11, p 38).

11.2.2. Siinses asjas seadis kostja kahtluse alla hageja varalise võimekuse maksta kostjale

hüvitist ning esitas maakohtu istungil taotluse ülalnimetatud kohtuotsuse täitmise korra

määramiseks, kuid maakohus jättis selle ekslikult tähelepanuta.

Maakohtu 12.02.2024 istungiprotokollist (dtl 279, ajamärk 00:32:07) nähtub, et maakohus

selgitas pooltele Riigikohtu praktikast tulenevat võimalust määrata kindlaks kohtuotsuse

täitmise kord ja juhtis tähelepanu sellele, et kui kohus peaks jätma kinnisasja poole

ainuomandisse ja teisele poolele tuleb raha välja maksta, on mõistlik raha maksmine siduda ja

omandi üleminek siduda omavahel selliselt, et omand ei lähe enne üle enne, kui raha on

makstud, ning määrata raha maksmise tähtaeg. Protokollist nähtub, et kostja esindaja nõustus

kohtu ettepanekuga („Me oleme nõus sellega, aga kostja soovib tasumise tähtaega täitmise

mõttes peale otsuse jõustumist 1 kuu jooksul). Sama tuleneb ka helisalvestisest, seejuures oli

ka hageja esindaja omandi üleandmise ja hüvitise maksmise sidumise osas positiivselt

meelestatud („Jah, kasvõi. Tegelikult siin on erinevaid variante. Me võime natukene mõelda

selle peale, kuidas seda teha). 21.03.2024 menetlusdokumendis ei ole kostja esitanud

kirjalikult kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramise taotlust, kuigi kostja täpsustas muus

osas oma nõuet (dtl 294). Samuti ei esitanud hageja 21.03.2024 menetlusdokumendis vastavat

taotlust (dtl 492–494). Eeltoodu valguses on aga selge, et kostja taotles vastava täitmise korra

määramist 12.02.2024 kohtuistungil. Seega jättis maakohus kostja taotluse põhjendamatult

tähelepanuta ning kohtuotsuses hüvitise maksmise kohustuse ja omandi üleandmiseks vajalike

tahteavalduste andmise kohtuse vastastikku sidumata. Kuigi Riigikohus on leidnud, et juhul,

kui maakohus on õiges menetlusetapis selgituste andmise kohustuse täitnud ja kui kostja

sellest hoolimata selleks ettenähtud aja jooksul vastuväidet või vastuhagi ei esita, ei saa seda

hiljem teha (RKTKo 22.03.2023, 2-19-18320, p 15.4), on siinsel juhul jätnud maakohtu

põhjendamatult kostja taotluse tähelepanuta ning ringkonnakohtu hinnangul on kostjal

seetõttu lubatav esitada vastav taotlus uuesti apellatsioonimenetluses.

Ülaltoodut arvestades täiendab ringkonnakohus kohtuotsuse täitmise korda selliselt, et kostjal

on kohustus anda ühisomandi lõpetamiseks vajalikud tahteavaldused tingimusel, et hageja on

tasunud kostjale hüvitise.

12. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse selle alusel muutmata, kuid muudab omal algatusel kohtuotsuse resolutsiooni sõnastust

ning täiendab kostja taotluse alusel kohtuotsuse täitmise korda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei

tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse

määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast

kohtuotsuse jõustumist.

2-22-17808

(allkirjastatud digitaalselt)