2-22-109693/22 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Tiia Bergson

Kohtujurist

Evelin Neltsas

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-109693

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu võlgnevuse

saamiseks

Tsiviilasja hind

2 459,54 eurot

Menetlusosalised ja esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479,

asukoht Toompuiestee 35, 10149 Tallinn);

Hageja lepinguline esindaja: Sigrid Rahkema (e-post xxx);

Kostja: X (isikukood XXX, elukoht xxx, e-post xxx);

Kostja lepinguline esindaja: Aleksei Smelov (e-post xxx).

KOHUS OTSUSTAB:

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi X vastu võlgnevuse saamiseks osaliselt.

2. Välja mõista Xilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks põhivõlgnevus 475,11 eurot,

20.02.2026 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 87,39 eurot ja alates 21.02.2026 viivis

põhinõudelt, s.o 475,11 eurolt määras VÕS § 113 lg1 teises lauses sätestatud määras kuni

põhivõlgnevuse (475,11 eurot) tasumiseni, kuid mitte üle põhinõude suuruse.

3. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud 25% ulatuses kostja kanda ja 75% ulatuses hageja kanda.

5. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks

osaliselt.

6. Välja mõista Xilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 246,25 eurot.

7. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ avaldus menetluskulude väljamõistmiseks 1

632,75 euro ulatuses.

8. Rahuldada Xi avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.

9. Välja mõista Aktiva Finance Group OÜlt Xi kasuks menetluskulud summas 270 eurot.

10. Jätta rahuldamata Xi avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks 3 654 euro ulatuses.

11. Tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused kohtumäärusega väljamõistetavad

menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista Aktiva Finance Group OÜlt Xi

kasuks välja menetluskulud 23,75 eurot.

12. Käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Aktiva Finance Group OÜl Xi

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (23,75 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

13. Jätta Aktiva Finance Group OÜ viivise väljamõistmise taotlus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks

peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6).

Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. Harju Maakohtu menetluses on Aktiva Finance Group OÜ (varasema ärinimega OÜ Aktiva

Finants) hagi X vastu võla nõudes. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt nõuab hageja

kostjalt 09.09.2021 sõlmitud võlatunnistuse alusel põhivõlgnevust summas 1 932,23 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivist summas 184,84 eurot. Kokkuleppe kohaselt kostja kinnitas

võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla summalt arvestatava viivise suurust,

ning nõustus, et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem

võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud

vastuväiteid. Kostja nõustus, et alates võlatunnistuse andmisest saab võlausaldaja esitada tema

vastu võlatunnistuses nimetatud summa tasumise nõude tuginedes üksnes võlatunnistusele ning

võlausaldaja ei pea esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse

või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Kokkuleppe

kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 1

932,23 eurot, millest põhisumma on 1 443,48 eurot, viivis 249,10 eurot, sissenõudekulu 50,00

eurot, intress 179,65 eurot, lepingutasu 50,00 eurot. Kostja kohustus võlga tagastama kokku

lepitud maksegraafiku alusel. Kostja on 09.09.2021 tasunud hagejale 50,00 eurot lepingutasu,

rohkem kostja võla katteks makseid teostanud ei ole. Hageja ja kostja on kokkuleppe punktis

1.3 kokku leppinud kohaldatava viivise määras 0,065% iga kalendripäeva eest. Hageja on

arvestanud viivist põhivõla summalt 1 443,48 eurot alates 11.10.2021 kuni hagiavalduse

esitamise kuupäevani 25.04.2022 kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o. 0,065% päevas.

Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue

summas 184,84 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni

alates 26.04.2022 kokkuleppes kokkulepitud viivisemääras s.o 0,065% päevas.

2. 26.09.2025 menetlusdokumendis hageja selgitas, et enne võlatunnistuse nr 252277 sõlmimist

oli kostja ja Placet Group OÜ vahel 05.04.2019 sõlmitud krediidikonto leping nr. KK3395490,

mille alusel sai kostja krediidilimiiti 500 eurot. 06.04.2019 sõlmisid pooled krediidikonto

2 / 11

lepingu nr. KK3395490 muutmise kokkuleppe, mille alusel sai kostja krediidilimiiti summas 1

500 eurot. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu esialgne

võlausaldaja saatis kostjale 17.03.2021 lepingu ülesütlemise teate, milles anti kostjale vastavalt

VÕS § 416 lg-le 1 vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd

hoiatusest hoolimata kostja oma võlgnevust ei likvideeritud, luges esialgne võlausaldaja

lepingu üles öelduks 01.04.2021. krediidi kulukuse määr on antud juhul 49% aastas.

Laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

3. Hageja esitas 26.09.2025 menetlusdokumendis ka nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus

leiab, et laenuandja on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist rikkunud (millega

hageja ei nõustu). Käesoleval juhul lepingu alusel on kogu perioodi jooksul kostja kasutanud

krediiti summas 1 700 eurot. Kokku on kostja teinud tagasimakseid summas 1 174,89 eurot.

Eeltoodust tulenevalt juhul kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 525,11 eurot

(1700,00-1174,89). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul

lugeda lepingut 1.04.2021 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik

osamaksetega viivituses. Lepingu kohaselt oli laenu tagastamise periood 60 kuud. Kostja täitis

lepingust tulenevaid kohustusi arvete alusel. Esimese tagasimakse tasumise tähtpäev oli

15.07.2019 ja viimase tagasimakse tasumise tähtpäev 15.06.2024. Ehk lepingu lõpptähtpäev on

saabunud. VÕS § 403⁴ lg 7 arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui kõigi osamaksete

tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud (24.11.2023

Riigikohtu lahend 2-21-13098). Juhul kui kohus leiab et vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist on rikutud tuleb kostjalt välja mõista tagastamata põhivõlg 525,11 eurot ja viivis

aastase intressimääraga võrdses viivisemääras s.o 40,01% põhiosalt 525,11 eurolt alates

16.06.2024 kuni põhivõla tasumiseni. 12.02.2026 menetlusdokumendis täpsustas hageja oma

nõuet ja palus põhinõudena kostjalt välja mõista 475,11 eurot.

Kostja seisukoht

4. Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et kuivõrd

võlatunnistus on allkirjastatud üksnes kostja enda poolt võlatunnistus ei

kehti. Lisaks on võlatunnistus sõlmitud tühise laenulepingu alusel.

Laenuandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtete ega

kontrollinud kostja maksevõimet. Kostja oli alates 2017 töövõimetu, lisaks

olid kostjal jube enne suured võlad. 06.02.2026 menetlusdokumendis leidis

kostja, et tal puudub võlgnevus hageja ees, kuivõrd tema tehtud maksed

ületavad saadud krediiti.

Kohtuotsuse põhjendused

5. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt. Kuivõrd tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa

summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid

(lihtmenetlus).

6. Hageja on esitanud võlatunnistuse/kompromissilepingu alusel kostja vastu nõude mõista

kostjalt välja võlgnevus summas 1 932,23 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivis 184,84 eurot, kokku summas 2 117,07 eurot ja viivis tasumata põhivõla jäägilt

(1 443,48 eurot) alates hagiavalduse kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude

täitmiseni kokkuleppes sätestatud määras 0,065% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest,

kuid mitte rohkem, kui põhivõla summa.

3 / 11

7. Hageja viitas hagiavalduses, et vastavalt võlatunnistusele (leppisid pooled kokku, et tegemist

on konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus

iseseisev kohustus, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda tunnistatud kohustuse täitmist

üksnes võlatunnistuse alusel ning võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu,

suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes

vastuväiteid.

8. Võlatunnistuse/kompromissikokkuleppe kohaselt võlgneb kostja võlatunnistuse andmise päeva

seisuga Aktiva Finantsile kokku 1 932,23 eurot, millest: põhisumma 1 443,48 eurot, viivis

249,10 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot, muud kulud 10 eurot, intress 179,65 eurot. Samaaegselt

käesoleva võlatunnistuse andmisega sõlmitud maksekokkuleppe kohaselt on viivise määr

0.065% võlgnetava põhivõla summalt päevas. Lisandub ühekordne lepingutasu 50 eurot

(Lepingutasu). Võlgnik kinnitab võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, s.h põhivõla

summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustub, et käesoleva võlatunnistuse andmisega

kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada

võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid. Võlgnik on nõus, et alates käesoleva

võlatunnistuse andmisest saab võlausaldaja esitada tema vastu võlatunnistuses nimetatud

summa tasumise nõude tuginedes üksnes käesolevale võlatunnistusele ning võlausaldaja ei pea

esitama mistahes tõendeid võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise

aluseks olevate asjaolude kohta peale käesoleva võlatunnistuse. Võlgnik on teadlik asjaolust, et

käesolev võlatunnistus ei kujuta endast kokkulepet võlausaldajaga maksetähtaja edasi

lükkamise kohta ega katkesta viivise arvestust põhivõla jäägilt. Sellise viivise suurus on

kajastatud maksegraafiku tulbas „Viivis“. Käesolev võlatunnistus on konstitutiivne

võlatunnistus võlaõigusseaduse § 30 lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev

kohustus, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda tunnistatud kohustuse täitmist üksnes

käesoleva võlatunnistuse alusel ning võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu,

suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes

vastuväiteid, mida võlgnik võinuks esitada algse võlgnevuse suhtes enne käesoleva

võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest. Võlatunnistusest

tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat (dtl 30).

9. Kohus hagejaga ei nõustu. Riigikohus on märkinud, et ainuüksi võlatunnistuse nimetamine

selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei pruugi olla

iseenesest piisav, et lugeda võlatunnistus konstitutiivseks. Samamoodi ei anna alati alussuhtele

viitamine võlatunnistuse tekstis alust lugeda võlatunnistus deklaratiivseks (RKTKo nr 3-2-1-

103- 16 p 18). Võlatunnistuse liigi määramisel on oluline tuvastada poolte ühine tegelik tahe

võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (RKTKo nr 3-2-1-124-14 p 28). VÕS §-s 30 sätestatud

abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse

kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte

asemele või selle kõrvale (RKTKo nr 2-13- 34922/124 p12.2). Tõendamaks, et võlgnik

tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal

esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset

võlatunnistust.

10. Kohus on seisukohal, et kuigi võlatunnistuse sõnastuse järgi on tegemist konstitutiivse

võlatunnistusega, ei ole hageja tõendanud poolte tahet luua iseseisev kohustus. Asjaolu, et

võlatunnistus on koostatud nii eesti kui vene keeles, kostja on seda lugenud ning allkirjastanud,

ei tähenda kohtu hinnangul seda, et ta tarbijana on avaldanud tahet luua iseseisev kohustus ning

loobuda mistahes vastuväidetest võlale ja selle suurusele. Võlatunnistusest tulenev võlg sisaldas

muuhulgas nii põhinõuet, viivist, kui ka sissenõudmiskulu, mis kohtu hinnangul viitab sellele,

et tegemist ei olnud senistest võlasuhetest sõltumatu kohustusega, vaid kinnitati olemasolevat

võlga ehk deklaratiivne võlatunnistus. Lisaks eeltoodule osundab kohus, et võlatunnistuse

4 / 11

sõlmimisel lepiti muuhulgas kokku lepingutasus 50 eurot ja maksegraafikus võlgnevuse

tasumiseks. Seega vastab sõlmitu koos tasumise kokkuleppega pigem tarbijakrediidilepingu

tunnustele – tegemist on tasulise maksetähtaja edasilükkamisega (VÕS § 401 lg 1 ja 2 ja § 402

lg 1).

11. Kohus arvestab käesoleval juhul võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel

võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh. seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt

ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus on tüüptingimustega leping

VÕS § 35 tähenduses.

12. Riigikohus on selgitanud, et tarbija ei saa mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on

seadusega keelatud. Ka deklaratiivse võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest

loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist, ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele,

mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse, sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal

algatusel (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 13). Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel

tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on

tarbijakrediidileping, võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus

ametiülesande korras hindama. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et kui võlausaldaja

tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust

tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus

võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi

kulukuse määr (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 14-16) ja kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 17-23). Kui

võlatunnistuse andmisega on tarbija loobunud õigusest esitada krediidiandja nõudele

vastuväiteid, siis toob võlatunnistuse tühisuse kaasa VÕS § 421. Tüüptingimustel sõlmitud

võlatunnistus võib olla tühine ka VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel.

13. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse,

kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus

piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu

eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Vaidlusaluse võlatunnistusega on hageja

ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise

võlasuhtele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Seega on hageja tüüptingimuste

kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab

oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on

imperatiivne (VÕS § 421). Imperatiivselt kohalduvatest õigusnormidest ei ole võimalik

vabaneda allkirjastades selleks dokumendi pealkirjaga konstitutiivne võlatunnistus või

deklareerides vastavasisulise dokumendi sõlmimist. Seda ei muuda ka asjaolu, et hageja ei ole

algne laenuandja, vaid on nõude (väidetavalt) omandanud.

14. Kuivõrd tarbijakrediidilepingut reguleerivatest sätetest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe

on tühine VÕS § 421 alusel, ei saa ka kompromissilepinguga loobuda tarbija imperatiivsetest

õigustest ja 09.09.2021 kompromissileping/võlatunnistus on tühine.

15. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale

krediiti või laenu. Kostja ja esialgne laenuandja Placet Group OÜ sõlmisid vahel 05.04.2019

krediidikonto lepingu nr KK3395490, mille alusel sai kostja krediidilimiiti 500 eurot (dtl 121).

06.04.2019 sõlmisid pooled krediidikonto lepingu nr KK3395490 muutmise kokkuleppe, mille

alusel sai kostja krediidilimiiti summas 1500,00 eurot (dtl 122). Hagiavalduse kohaselt on

krediidiandja kostjale kokku väljastanud krediiti 1 700 eurot. 05.04.2019 lepingu ja 06.04.2019

5 / 11

lepingu muutmise kokkuleppe kohaselt on krediidi kulukuse määr 49% aastas, mis ei ületanud

laenu väljastamise ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmäära.

16. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel

astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui

võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et

loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui

loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja

andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Seega on hagejal alus

nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.

17. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2

kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase

hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle

teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus

kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised

varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike

hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta

olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud

kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49

lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS

§ 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral

krediidiandja. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab

krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga

kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika,

võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad:

1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas

regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside

suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste,

täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6)

krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast

täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse

suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta

olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja

intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika,

mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi

muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema

mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

6 / 11

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral

talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.

18. Riigikohus on selgitanud (RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on

kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata,

kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija

krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse

täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja

kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise

seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste

täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju

kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid,

mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-

des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama

teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS §

49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

19. Kohus kohustas hagejat 24.10.2023 ja 22.08.2025 määrustega (dtl 72-76, 101-105) esitama

detailsed andmed ning neid kinnitavad tõendid selle kohta, et vastutustundliku laenamise

põhimõtet ning teabe andmise kohustust on järgitud, eelkõige, kuidas on hageja aktiivselt

andmeid kogunud, milliste andmete alusel on krediidivõimekust hinnatud ning, kas esitatud

teave on olnud piisava selgusega. Kohus märkis määrustes, et kui hageja jätab tähtaegselt

esitamata andmeid selle kohta, et kostjale laenu andmisel on järgitud vastutustundliku

laenamise põhimõtet, võib kohus jätta hagi rahuldamata.

20. Hageja on 26.09.2025 menetlusdokumendis selgitanud, et hageja hinnangul laenuandja täitis

kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning

järgis VÕS § 4034 sätestatud nõudeid.

7 / 11

21. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et laenuandja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et laenuandja

oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime

kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste

väljaminekute kohta. Kostja arvelduskonto väljavõttest (dtl 134-197) nähtub, et alates

jaanuarist 2019 on kostja asunud erinevatelt kiirlaenu ettevõtetelt (Credit24, Ühisraha, Oma

Raha) laenu võtma. Samuti nähtub väljavõttelt, et kostja on tasunud SEB pangale 300 eurot

võlgnevust ning kostjal oli kohustus ka Aires Liisingu OÜ ees. Ka kostja esitatud tõendite (dtl

51-57) kohaselt oli kostjal enne Placet Group OÜ-ga 05.04.- ja 06.04.2019 laenulepingute

sõlmimist arvukalt finantskohustusi Ühisraha OÜ, IPF Digital Estonia AS-i ja Omaraha OÜ

ees. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul laenuandjal tekkida esitatud andmete

alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

22. Kostja pangakonto väljavõttelt ei nähtu ka üüri- või kommunaalmakseid ega märkimisväärseid

kulutusi toidule. Hageja selgituste kohaselt märkis kostja taotlusel majapidamiskuludeks 150

eurot. Kohtu hinnangul on see ilmselgelt ebamõistlikult väike summa. Hageja ei ole esitanud

selgitusi ega tõendeid, millest nähtuvalt oleks krediidiandja küsinud kostjalt täiendavaid

selgitusi majapidamiskulude suuruse osas, sh kas keegi teine kannab kostja asemel tema

majapidamiskulud. Kohus leiab, et kostja kontoväljavõttest nähtub, et kostjal oli laenulepingu

sõlmimise ajaks arvukalt kohustusi ning kostja töötasust ei piisanud kostja väljaminekute

katmiseks. Kohus leiab, et eeltoodut arvesse võttes ei olnud kostja 05.04.2019 krediidilepingut

sõlmides ja 06.04.2019 krediidilimiiti suurendades krediidivõimeline VÕS § 4034 lg 1

tähenduses. Tarbijale ei tohi krediiti väljastada, kui on mõistlik järeldada, et tema

sissetulekutest ei piisa kõikide tema kohustuste kandmiseks ja viimane kasutab krediiti

sissetuleku allikana selleks, et katta igapäevaseid kulutusi ja/või tasuda olemasolevaid

finantskohustusi (vaata ka TlnRKo 16.03.2023, 2-18-15885, p 15.2.3.). Seega on laenuandja

eiranud VÕS § 4034 lg-s 2 ning KAVS § 50 lg-s 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust

tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Laenuandja on eiranud VÕS §-s 4034

lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja

oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud.

23. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks VÕS § 4034 lg 7 kohaselt see, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või

lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari

ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

24. VÕS § 4034 lg 7 III lause kohaselt peab krediidiandja tagasimaksed uuesti määrama, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Samuti tuleb

sel juhul tarbija tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu

on olnud need suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses.

25. 29.09.20265 ja 12.02.20206 menetlusdokumendis esitas hageja VÕS § 4034 lg 7 järgse

ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Hageja selgitas, et kostjal tuleb tagastada lepingu alusel saadud summa 475,11 eurot

(1700,00-1174,89-50,00). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel

juhul lugeda lepingut 01.04.2021 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik

osamaksetega viivituses. Lepingu kohaselt oli laenu tagastamise periood 60 kuud. Kostja täitis

lepingust tulenevaid kohustusi arvete alusel. Esimese tagasimakse tasumise tähtpäev oli

15.07.2019 ja viimase tagasimakse tasumise tähtpäev 15.06.2024. Ehk lepingu lõpptähtpäev on

saabunud. Juhul kui kohus leiab et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist on rikutud

8 / 11

tuleb kostjalt välja mõista tagastamata põhivõlg 475,11 eurot ja viivis aastase intressimääraga

võrdses viivisemääras s.o 40,01% põhiosalt 475,11 eurolt alates 16.06.2024 kuni põhivõla

tasumiseni.

26. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingu sõlmimisel rikkus krediidiandja vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja määras tagasimaksed uuesti 29.09.2025 menetlusdokumendis ja

täpsustas seda 12.02.2026. Ümberarvestuses on varasemad maksed algse maksegraafiku

järgsed põhiosamaksete summad. Kohus tuvastab, et kostja ei olnud 01.04.2025 seisuga

viivituses kolme põhiosa tagasimaksega, mistõttu ei rikkunud kostja lepingust tulenevaid

kohustusi. Järelikult ei ole täidetud lepingu ülesütlemise eeldus ehk tarbijapoolne viivitus

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega. Krediidiandjal ei olnud seega alust lepingut

01.04.2021 üles öelda. Kohus kontrollis hageja nõude ümberarvutust ja nõustub sellega

täielikult. Arvestades, et kostja sai krediiti summas 1 700 eurot, kuid on tagasimakseid teinud

summas 1 224,89 eurot, mõistab kohus kostjalt välja sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse

summas 475,11 eurot. Ei ole õige kostja väide selle kohta, et nagu ta oleks teinud

tagasimakseid summas 1 825 eurot ja sellega on võlgnevus tasutud. Kostja pangakonto

väljavõttest nähtub et osad tagasimaksed on tehtud teise Placet Group OÜ-lt saadud laenu

katteks (laenu ID SR3462569), kuid käesoleva hagi aluseks on laen ID kk3395490. Seega ei ole

kostja väide kohustuse puudumise kohta õige.

27. Hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist võlgnevuselt summas 475,11 eurot alates

16.06.2024 kuni põhivõla tasumiseni aastase intressimääraga võrdses viivisemääras so 40,01%.

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on

ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega

esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks

muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et

kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest.

28. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus

nõuda lepingujärgset viivist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas regulatsiooni mõttega.

Regulatsiooni mõte on olnud vähendada krediidiandja krediidi tulusust ja võlgniku koormust

olukorras, kus krediidiandja ei ole laenanud vastutustundlikult. Kohus märgib, et kui

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud lepingujärgse intressimääraga ning

viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral seadusjärgse

intressimääraga, muutub sellest tulenevalt ka viivisemäär (sel juhul on viivisemäär samuti

seadusjärgne). Seega kuulub hageja nõue rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 kohases seadusjärgses

viivisemääras, s.o VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Viivisekalkulaatori andmete kohaselt on viivis sel juhul 20.02.2026 seisuga 87,39 eurot.

29. Lähtudes eeltoodust tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista

põhivõlgnevus summas 475,11 eurot, kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis summas 87,39 eurot ning alates 21.02.2026 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuid mitte üle põhivõlgnevuse suuruse. Ülejäänud osas jääb hagi

rahuldamata.

30. TsMS § 124 lg 1, § 133 ja § 134 lg 1 alusel on hagihind 2 459,54 eurot.

9 / 11

Menetluskulud

31. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab

hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise

rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult

või osaliselt poolte endi kanda. Kohus märgib, et hagiavalduses palus hageja kostjalt välja

mõista ilma juba sissenõutavaks muutunud ja lisanduva viiviseta 1 923,32 eurot, kuid kohus

rahuldab hageja põhinõude 475,11 euro, s.o ca 25% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus

menetluskulud 25% ulatuses kostja kanda ja 75% ulatuses hageja kanda.

32. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 385 eurot ja õigusabikulu summas 1 494

eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. TsMS § 144 p 1 kohaselt

on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1

sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi

kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist

menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

33. Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 385 eurot.

34. Taotluse järgi on hagejale osutatud õigusabi 4 tundi hinnaga 120 eurot tund ja 6 tundi hinnaga

169 eurot tund. Viimase paari aasta kohtupraktikas on leitud, et põhjendatud on juristist

lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (TlnRnKm 15.01.2024, 2-22-6347, p 11; TlnRnKm

22.12.2023, 2-23-6280, p 16.3). Kuigi nimetatud lahendite järgimine ei ole käesoleval juhul

kohustuslik, on need siiski indikaatoriks õigusabi tunnitasu mõistliku määra osas. Arvestades

asja sisu ja mahtu, esindaja kvalifikatsiooni ning õigusteenuse osutamise hindasid, saab

maakohtu hinnangul pidada käesolevas asjas hageja lepingulise esindaja põhjendatuks ja

vajalikuks tunnitasu suuruseks 120 eurot.

35. Hinnates käesoleva vaidluse keerukust ja mahukust, esindaja teostatud toiminguid ja nende

mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab kohus, et hageja lepingulise

esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud 5 tunni ulatuses. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka

ega mahuka vaidlusega. Kohus leiab, et kuivõrd tegemist on nn masshagejaga, kes esitab

analoogsetel asjaoludel erinevate kostjate vastu hagisid, kasutades selleks ettevalmistatud sama

dokumendipõhja, kostjate vastuväited on sarnased, samuti ei saanud hagejale olla ootamatu

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamine ja vajalike ümberarvestuste

tegemine. Kui hageja oleks kohe kõiki neid põhimõtteid järginud juba hagiavalduse

koostamisel, ei oleks tal tulnud teha täiendavaid toiminguid. Seega on hageja põhjendatud ja

vajalikud menetluskulud esindajale 600 eurot (ilma käibemaksuta).

36. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 985

eurot (riigilõiv 385 eurot + õigusabikulu 600 eurot).

37. Kohus mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud

summas 246,25 eurot (25% x 985).

38. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tal tekkinud õigusabi kulud kokku summas 924

eurot. Kostja on kasutanud juristist esindaja õigusabi kokku 7,7 tunni ulatuses hinnaga 120

eurot. Kohus loeb esindaja tunnitasu määra põhjendatuks, kuid leiab, et ajakulu ei ole

põhjendatud. Kostja esindaja on menetluses esitanud ühe menetlusdokumenti

(menetlusdokumendi maht ca 2,5 lk koos menetluskulude nimekirjaga). Kohtu hinnangul

10 / 11

põhjendatud ajakulu menetluskulude nimekirjas loetletud toimingutele kokku 3 töötundi, mis

korrutatuna töötunni hinnaga 120 eurot on kokku 360 eurot.

39. Kohus mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud

summas 270 eurot (75% x 360).

40. TsMS § 445 lg 1 kohaselt, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad

nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse

resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS § 463 lg 2 kohaselt kohtumäärusele

kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene

teisiti. Lähtudes eeltoodust määrab kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused

kohtumäärusega välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulud summas 23,75 eurot (270-246,25 eurot).

41. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul

on pooled vastavad taotlused esitanud. Kuivõrd kohtulahendi alusel on menetluskulusid

kohustatud tasuma hageja, siis tema viivisetaotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohus rahuldab

kostja viivisetaotluse ning märgib menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et lahendie

jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (23,75 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

42. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Bergson

kohtunik

11 / 11