2-22-110510/115 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.02.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-110510

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ (AS Aktiva Portfolio

(kustutatud) õigusjärglane) hagi V.K ja C. C vastu

võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.09.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

V.K apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2693,06 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Aktiva Finance Group OÜ (AS Aktiva Portfolio

(kustutatud) õigusjärglane, registrikood

10746479),

lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja V.K (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Carmen Tars

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22.09.2025 otsus osas, millega maakohus rahuldas

hagi V.K vastu ning jaotas Aktiva Finance Group OÜ ja V.K menetluskulud.

Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi C.

C vastu ja tema menetluskulud tema enda kanda.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi V.K vastu rahuldamata.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus V.K menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ

kanda ja Aktiva Finance Group OÜ menetluskulud tema enda kanda.

5. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Jätta hagi rahuldamata.

5.2. Jätta maakohtus C. C menetluskulud tema enda kanda ning maa- ja

ringkonnakohtus V.K menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda ja

Aktiva Finance Group OÜ menetluskulud tema enda kanda.

2-22-110510

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktiva Finance Group OÜ (AS Aktiva Portfolio (kustutatud) õigusjärglane, hageja) esitas

28.03.2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse V.K-lt (kostja I) 2832,38

euro saamiseks. Seoses kostja I vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle

Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 06.05.2022

hagiavalduse kostja I vastu.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja I ja Inbank AS (laenuandja) 19.11.2020 Inpay

makselahenduse lepingu nr C8500444663 (leping), krediidilimiidiga 2300 eurot. Inpay taotlus

esitati elektrooniliselt mobiiliseadmelt ja allkirjastati digitaalselt. Kostja I sai lepingu

sõlmimisega Inpay standard krediitkaardi. Kostja I ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi

tähtajaks. Laenuandja saatis kostjale I lepingu ülesütlemise hoiatuse ja 29.07.2021 lepingu

ülesütlemise teate. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal I tähtajaks tagastamata

krediidilimiit 2263,51 eurot. Laenuandja loovutas 04.08.2021 nõuded kostja I vastu hagejale

koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

1.2. Kuigi kriminaalasjas nr 1-24-4371 tehtud 14.08.2024 otsuses toodi välja, et C. C (kostja

II) kasutas kostja I teadmata ja nõusolekuta kostja I isikuandmeid, ei käsitletud selles

digitaalallkirja andmise vahendite hoidmise hoolsuskohustust. Kuna ID-kaart ja paroolid olid

kostjale II vabalt kättesaadavad, siis ei läinud need kostja I valdusest välja kostja I tahte

vastaselt. ID-kaardi omanik peab kindlustama, et ID-kaardi paroolid on turvalises kohas ja

nendele pole kolmandatel isikutel võimalik ligi pääseda ning soovituste kohaselt ei tohi

paroole kindlasti hoida koos ID-kaardiga. ID-kaarti ja selle paroole omaval isikul on

kõrgendatud hoolsuskohustus, mida kostja I on ilmselgelt rikkunud.

1.3. Asjaolu, et kostja I ei kaitsnud oma ID-kaarti ja PIN-koode parimal võimalikul viisil, ei

vabasta kostjat I vastutusest tema ID-kaardi ja PIN-koodidega sõlmitud lepingust tulenevate

tagajärgede eest. Seega on hageja hinnangul kostja I ja kostja II käsitletavad

solidaarvõlgnikena, kes peavad täitma kohustuse hageja ees solidaarselt ning seetõttu võib

hageja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või

mõnelt neist.

1.4. Hageja taotles 02.10.2023 menetlusdokumendis kaasata menetlusse kostjana kostja II ja

täpsustas 20.12.2023 hagiavaldust. Maakohus võttis 19.07.2024 määrusega täiendavalt

menetlusse hagi kostja II vastu.

2-22-110510

1.5. Hageja palus 20.12.2023 hagiavalduses solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II hageja kasuks

välja mõista põhivõla 2263,51 eurot, intressi 231,92 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 313,67 eurot ja viivise alates 07.05.2022 kuni põhinõude

2263,51 euro täitmiseni viivisemääras 18% aastas.

1.6. Hageja esitas 12.11.2024 alternatiivse nõude juhuks, kui kohus leiab, et kostja I ei

rikkunud digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust, siis

rahuldada hagi kostja II vastu. Hageja täpsustas 12.11.2024 menetlusdokumendis viivise

nõuet selliselt, et nõuab viivist nõude ümberarvestuse järgi 2282,21 eurolt otsuse jõustumisest

seadusjärgses määras.

Kostjate vastuväited

2. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja I ei ole hagis märgitud lepingut sõlminud. Kostja I on kuriteo ohver, kelle ID-

kaarti on kuritarvitatud. Kostja nimele on võetud kohustusi kostja teadmata.

2.2. Kostja I ei ole laenuandjalt krediiti saanud ega laenuandjale tagasimakseid teinud.

Tõendatud on, et kostja II sai laenuandjalt krediiti ja kasutas seda.

2.3. Kostja I ei ole hagis märgitud nõudekirjasid, meeldetuletusi, laenulepingu ülesütlemise

ega nõude loovutamise teateid kätte saanud.

2.4. Kostja I palub võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 alusel vähendada kõrvalnõudeid 0 euroni,

arvestades kostjalt I ebamõistlikult nõutavaid tasusid ning asjaolu, et kostja ei ole vastavat

laenulepingut sõlminud.

2.5. Kostjaid ei saa siinsel juhul pidada solidaarvõlgnikeks. Samuti ei nõustu kostja I hageja

23.10.2024 seisukohas toodud viidetega, justkui ei oleks kostja I olnud hoolas oma ID-kaardi

ja selle paroolide hoidmisega. Kostja II vande all antud ütlused kinnitavad vastupidist.

2.6. Kostja I ja SK ID Solutions AS-i vahelisest lepingust tulenevad õigused ja kohustused ei

laiene kostja I ja hageja või laenuandja võimalikule õigussuhtele.

2.7. Kostja I sai kostja II tegevusest teada alles detsembris 2020, s.o pärast kostja II poolt

Smart-ID tegemist (04.10.2020) ja Inpay makselahenduse lepingu sõlmimist (19.11.2020).

3. Kostja II ei esitanud seisukohta.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas 22.09.2025 otsusega hagi kostja I vastu osaliselt, mõistes kostjalt I

hageja kasuks välja Inpay makselahenduse lepingust nr C85004446630 tuleneva põhivõla

2282,21 eurot ja viivise põhivõlalt alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus jättis hagi

kostja II vastu rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus menetles asja

lihtmenetluses ega andnud luba otsuse edasikaebamiseks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 442 lg 10).

4.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et kostja II sõlmis

vaidlusaluse lepingu kostja I isikuandmeid kasutades. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja I

2-22-110510

rikkus digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust ning vastutab

seetõttu lepingust tulenevate kohustuste eest.

4.2. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on isikul kõrge hoolsuskohustus. Tuginedes

Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste ja Riigikohtu

seisukohale tsiviilasjas 2-16-124450 16.12.2019 otsuses, asus maakohus seisukohale, et

laenuandjal puudus mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse Inpay makselahenduse

lepingu sõlmimiseks tegi ID-kaardi omanik, s.o kostja I.

4.3. Enne, kui kostja II kaasati menetlusse kostjana, andis ta 19.09.2023 istungil tunnistajana

ütlusi, mis on tõend TsMS § 251 järgi. Kostja II tunnistajana antud ütlustest nähtus, et kostja I

ID-kaart ja paroolid olid kostjale II vabalt kättesaadavad kostja II eluruumides, s.o kostjale I

kuuluva maja teisel korrusel. Kostja I ID-kaart ja paroolid olid köögis laua peal. Tunnistaja

selgitustest nähtuvalt võimaldas kostja I enda ID-kaardi ja paroolide valdusest väljamineku.

Maakohtu hinnangul ei läinud need kostja I valdusest välja kostja tahte vastaselt. Maakohus

järeldas kostja II tunnistajana antud ütlustest, et kostja I ei ole järginud digitaalallkirja

andmise vahendite hoidmisel ettenähtud hoolsuskohustust. Maakohtu hinnangul tuli arvesse

võtta ka asjaolu, et kostja I teadis, et kostja II oli varem võtnud laene kostja I poja nimele.

4.4. Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei saa vaidluse asjaolude tõttu

käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega konkreetsetel asjaoludel ei esine

näivusvolituse olukorda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 2 analoogia

tähenduses.

4.5. Maakohus asus seisukohale, et siinses asjas esineb näivusvolituse olukord, kuna kostja I

oli oma ID-kaarti ja PIN-koode hoiustades olnud vähemalt hooletu VÕS § 104 lg 3 mõttes, st

kostja I jättis käibes vajaliku hoole järgimata. Kostja I võimaldas kostjale II ligipääsu enda

ID-kaardile ja PIN-koodidele, kuigi ta teadis, et kostja II oli varem tema poja ID-kaarti ja

PIN-koode kuritarvitanud.

4.6. Maakohtu hinnangul tuli arvesse võtta ka asjaolu, et kostja II ostis võetud laenu eest

kostjaga I ühisesse majapidamisse külmkapi ja mööblit.

4.7. Seega oli tõendatud, et leping sõlmiti laenuandja ja kostja I vahel. Kuivõrd hageja

omandas nõude loovutamise teel ja asus VÕS § 164 lg 2 järgi senise võlausaldaja asemele

ning kostja I oli teadlik nõude loovutamisest, oli VÕS § 170 järgi nõude loovutamine kostja I

suhtes toimunud ja hagejal oli õigus kostja I vastu nõue esitada.

4.8. Võttes arvesse, et hagi aluseks olev leping oli kehtiv, ei olnud põhjendatud hageja

solidaarne nõue kostja II vastu.

4.9. Maakohtu hinnangul ei järginud laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet ega

veendunud krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6 ja 7). Seega tuli tagastada

üksnes laenu põhiosa 2282,21 eurot. Kuna VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli kuni

31.12.2022 0%, siis ei ole hageja intressinõue põhjendatud. Maakohus nõustus kostjaga I, et

hageja ei tõendanud ülesütlemisavalduse kättetoimetamist kostjale I. Samas tuli maakohtu

hinnangul arvesse võtta, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajatu leping. Kohtule esitatud

asjaolude kohaselt sai kostja I ülesütlemisavalduse kätte koos hagimaterjalidega, mis toimetati

kostjale I kätte 23.05.2022. Võttes arvesse VÕS § 414¹ lg-st 2 tulenevat tähtaega, asus

maakohus seisukohale, et leping lõppes korralise ülesütlemisega 23.07.2022. Viivise

2-22-110510

väljamõistmisel lähtus maakohus hageja 12.11.2024 hagi täpsustusest. Eeltoodust tulenevalt

mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 2282,21 eurot ja viivise kohtuotsuse

jõustumisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega

rahuldati hageja hagi kostja I vastu, ning teha uue otsuse, millega jätta hagi kostja I vastu

rahuldamata.

5.1. Maakohus jõudis valele järeldusele, et kostja I on rikkunud oma ID-kaardi ja paroolide

hoidmisel hoolsuskohustust, millest tulenevalt saab lugeda, et leping on sõlmitud laenuandja

ja kostja I vahel, mitte laenuandja ja kostja II vahel.

5.1.1. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja I ID-kaart ja paroolid ei läinud tema valdusest

välja tema tahte vastaselt. Kostja II tunnistas vande all, et ta võttis need kostja I kodust,

kostjal I puudus igasugune tahe anda oma ID-kaardi ja paroolide valdus kostjale II.

5.1.2. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et kostja I teadis kostja II eelnevast tegevusest kostja I

poja andmete kuritarvitamisel. Kostja I sai kostja II tegevusest teada alles detsembris 2020,

s.o pärast kostja II poolt Smart-ID tegemist (04.10.2020) ja Inpay makselahenduse lepingu

sõlmimist (19.11.2020).

5.1.3. Kostja I ei olnud raskelt hooletu. ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmine vabalt oma kodus,

lukustamata PIN-koode kappi või seifi, ei ole vastuvõetamatult ebamõistlik. Tegemist võib

olla hooletusega, kuid mitte raske hooletusega (raske ettevaatamatusega) (RKTKo

08.04.2015, 3-2-1-23-15, p 15).

5.2. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid seoses krediidi kasutamisega.

5.2.1. Kostjatel puudus ühine majapidamine. Hageja ei tõendanud, et makselahendusega osteti

külmkapp või mööblit. Tegemist on makselahendusega, millega saab osta poodides ja

e-poodides. Hageja esitas tõendina ülevaate lepingu alusel väidetavalt tehtud maksetest,

millest suurim oli 227,50 eurot.

5.2.2. Kostja II ütlused viitasid, et ta ostis mööblit (sh külmiku ja riidekapi) ja viis need XXX

aadressile. Samas tunnistas ta, et see mööbel jäi tema ruumi 2. korrusel ja ta viis osa sellest

mööblist hiljem ära. Seega ei saa seda käsitada kostja I saadud ja kasutatud hüvena. Lisaks

tunnistas kostja II, et raha kasutati isiklikuks otstarbeks ja kostjatel ei olnud ühist rahakotti.

5.3. Maakohus leidis ebaõigesti, et leping on näivusvolituse olukorra tõttu kehtiv.

5.3.1. Teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja

arvatud juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kostja I ei

ole tehingut heaks kiitnud.

5.4. Olukorras, kus laenulepingus laenusaajana nimetatud isik laenulepingu olemasolust ei

teadnud ega selle alusel laenuandjalt midagi ei saanud, ei ole laenuandjal alusetust

rikastumisest ega ka muud õiguslikku alust nõuda laenusumma tagastamist tühistes

laenulepingutes nimetatud isikutelt, kelle kontole laenusumma kanti. Sellises olukorras on

laenuandjal kahju hüvitamise nõue isiku vastu, kelle kasutusse tegelikult rahasummad anti

(RKKKo 22.02.2013, 3-1-1-106-12, p 72; RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 11).

2-22-110510

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja I kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja

maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ning jaotas

kostja I ja hageja menetluskulud. Ringkonnakohus saab teha asjas tühistatud osas ise uue

otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS

§ 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.

8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel

juhul vaidlustas kostja I maakohtu otsuse osas, millega hagi tema suhtes rahuldati (maakohtu

otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2), ja osas, milles kostja I menetluskulud jäeti tema enda kanda.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud ja see on seega TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise

lause järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata kostja II suhtes ja tema

menetluskulud tema enda kanda.

9. Ringkonnakohtus ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle, mille ringkonnakohus võtab

siinse otsuse tegemisel aluseks:



kostjad I ja II ning kostja I poeg elasid ühes elamus. Kostja I poeg oli kostja II

elukaaslane;



kostja I ja Inbank AS vahel sõlmiti Inpay makselahenduse leping nr C8500444663

krediidilimiidiga 2300 eurot;



lepingu sõlmis kostja II, kasutades kostja I identiteeti;



kostja II sai ligipääsu kostja I ID-kaardile ja PIN-koodidele seetõttu, et kostja I oli

need jätnud elamu II korrusel asuvale köögilauale;



kostja II ei hoidnud kaarti ja koode II korruse ruumides püsivalt, seda juhtus ühel

korral;



kostja II on kriminaalasjas 1-24-4271 makselahenduse lepingu nr C8500444663

sõlmimise episoodis süüdi tunnistatud.

10. Riigikohtu tsiviilkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et juhul, kui isik teeb

tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema

identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et

teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud

juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Samuti on

Riigikohus selgitanud, et juhul, kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist

olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et

nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide

edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vt RKTKm 12.06.2024, nr 2-23-11584, p 11

ja seal viidatud praktika).

11. Maakohus leidis, et kostja I ei ole oma ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel olnud hoolas

ning need ei läinud kostja I valdusest välja tema tahte vastaselt. Ringkonnakohus sellise

järeldusega ei nõustu.

2-22-110510

11.1. Asjas on tuvastatud, et kostja I ja kostja II elasid samas majas. Kostja II on oma ütlustes

selgitanud, et „Meie V.K pojaga elasime 2. korrusel, aga me ikka käime mõlemal korrusel ka“

(ajamärk 00:33:28). Sellega on tõendatud, et mõlemad kostjad elasid samas majas, vallates

kõiki eluruume, seejuures oli kostja II kostja I poja elukaaslane – seega olid kostjatel

omavahelised perekondlikud suhted.

11.2. Olukorras, kus kostja II esines kostjana I, saab kohaldada analoogia alusel

esindusõiguseta esinduse sätteid (RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584, p 11). Siinses asjas tuleb

tuvastada, kas kostja I andis koodid kostjale II vabatahtlikult tehingute tegemiseks, kas kostja

I on ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmisel üles näidanud kohast hoolsust ja kas kostja I on

lepingud heaks kiitnud.

11.3. Riigikohus on selgitanud, et seadusest ei tulene kohustust PIN-koode pähe õppida, vaid

ID-kaarti ja PIN-koode tuleb kaitsta parimal võimalikul viisil (RKTKo 08.04.2015, 3-2-1-23-

15, p 15). Siinsel juhul hoidis kostja I kaarti ja paroole kodus, jättes need ühel korral II

korruse köögilauale. Kostja I ei pidanud eeldama, et tema poja elukaaslane need ilma tema

nõusolekuta võtab ning kostja I identiteeti kasutama hakkab. Eelviidatud lahendis on

Riigikohus leidnud, et ID-kaardi ja PIN-koodide hoidmine vabalt oma kodus, lukustamata

neid kappi või seifi, ei ole vastuvõtmatult ebamõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa

siinses asjas kostjale I ette heita ID-kaardi ja selle PIN-koodide parimal võimalikul moel

hoidmata jätmist. Kostja I on hoidnud ID-kaarti ja PIN-koode parimal võimalikul viisil, kui

hoidis neid kodus, kuhu kõrvalistel isikutel juurdepääs puudus. Oma perekonnaliikmete eest

ID-kaardi ja PIN-koodide peitmine viisil, mis garanteeriks nendele juurdepääsu puudumise,

tähendaks nende hoidmise kohustust igal pereliikmel oma koodlukuga seifis, mille kood on

pähe õpitud. Nii kaugeleulatuvate meetmete kohaldamist ei pea ringkonnakohus mõistlikuks.

Eeltoodut ei väära ka hageja viited PPA soovitusele hoida PIN-ümbrikku hoolikalt ja kindlas

kohas kaardist eraldi, salajas ja turvalises kohas. Nende meetmetega on võimalik koode ja

kaarti varjata kõrvaliste isikute eest, kuid mitte samas eluruumis elavate perekonnaliikmete

eest. Samuti ei too Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide

kasutustingimuste p-d 8.1 ja 8.2 kaasa kostja I vastutust esindusõiguseta sõlmitud lepingute

eest, kui ID-kaardi ja PIN-koodi võttis kostja II tema teadmata.

Asjaolu, et kostja I jättis ühel korral oma ID-kaardi ja PIN-koodid maja II korruse lauale, ei

tähenda siinses asjas nende hooletut hoidmist, kuivõrd tegemist oli perekonna ühiste

eluruumidega. Esile toodud asjaolude kohaselt oli nii kostjal I kui kostjal II vaba ligipääs

kõigile eluruumidele majas.

11.4. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul ebaõigesti tuvastanud, et kostja I oli ajal, mil

ta jättis oma ID-kaardi ja paroolid II korruse lauale, teadlik, et kostja II oli kuritarvitanud

kostja I poja kaarti ja koode. Siinses asjas ei ole esile toodud asjaolusid selle kohta, kuidas ja

millal kostja I väidetavalt oma poja ID-kaardi ja PIN-koodide kuritarvitamisest teada sai.

Selle kohta ei andnud maakohtu 19.09.2023 istungil ütlusi ka kostja II. Istungiprotokollist

nähtub, et kostja II on väitnud, et „enne seda oli V.K-le teada, et olin tema poja nimel ka laene

võtnud“ (ajamärk 00:33:28) ja „ta oli sellest teadlik“ (ajamärk 00:34:26). Seejuures ei ole aga

tunnistaja esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja II oli oma poja suhtes

toimunud kuritarvitamisest selleks ajaks teadlik. Veelgi enam, istungi helisalvestusest ei

kuuldu, et kostja II oleks tegelikult väitnud, et kostja I oli sellest teada saanud, vaid kuuldub

üksnes, et kostja II väidab, et see oli „välja tulnud“. Asjas ei vaielda selle üle, et kostja II

võttis samast majast ka oma endise elukaaslase (kostja I poja) ID-kaardi ja paroolid ning

sõlmis tema identiteeti kasutades laenulepinguid. Sellest sai kostja I poeg teada 2020. aasta

2-22-110510

suvel. Asjas ei ole aga esile toodud seda, et kostja I poeg või kostja II oleksid kostjale I seda

avaldanud enne, kui kostja I sai teada enda ID-kaardi ja paroolide kasutamisest. Üksnes kostja

II umbisikulises kõneviisis esitatud väide, et kostja I poja kaardi ja paroolide kasutamine

laenukohustuse võtmiseks oli „välja tulnud“, ei tõenda, et kostja I sellest tegelikult teadis.

Kostja I on väitnud, et kuigi tema poeg sai enda identiteedi kuritarvitamisest teada 2020. a

suvel, ei jagatud seda infot kostjaga I.

11.5. VÕS § 2 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk

võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või

jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse

täitmist. VÕS § 3 p 1 kohaselt võlasuhe võib tekkida lepingust. Hageja tugineb kostja I vastu

nõude esitamisel tarbijakrediidilepingule. Kuivõrd kostja I ei ole sõlminud hagejaga

tarbijakrediidilepingut ega volitanud selleks kostjat II, siis on kostja I nimel sõlmitud

vaidlusalune tarbijakrediidileping tühine. TsÜS § 84 lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole

algusest peale õiguslikke tagajärgi. Asjas ei ole esile toodud asjaolusid, millest saaks

järeldada, et kostja I oleks sõlmitud lepingu heaks kiitnud. Hageja nõue kostja I vastu ei ole

lepingulisel alusel põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele selles osas.

12. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu

rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik

(saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse

täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei

teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

12.1. Hageja on esitanud kostjate vastu nõude, mis tuleneb Inpay makselahenduse lepingust nr

C85004446630 (dtl 29). Lepingu tingimuste (dtl 31) kohaselt on lepingu alusel võimalik

tasuda ostude eest, välja võtta sularaha, teha kaardi kasutajate vahel makseid, koostada

makseplaane ja kasutada lisateenuseid (nt ostukindlustus). Krediidilimiidilepingu alusel ei

kandnud hageja raha ühelegi kostja I arvelduskontole. Siinses asjas on kostja II ütlustega

tõendatud, et kostja II sõlmis vaidlusaluse krediidilepingu (dtl 495, ajamärk 00:11:54). Kostja

II on väitnud, et võttis kostja I identiteeti kasutades laenu 4–5 kohast (dtl 495, ajamärk

00:19:31). Kostja II ütlustest nähtub, et ta ei mäleta, mida konkreetselt vaidlusaluse

krediidilimiidilepinguga võimaldatud krediidi arvelt osteti. Kostja on selgitanud, et ta ei

mäleta, kas ta võttis raha krediidilimiidi alusel välja või ostis selle eest midagi (dtl 496,

ajamärk 00:25:08). Ostude osas väitis kostja II, et „Ma ostsin süüa, riideid, mööblit. Mööbli

ostsin poest. Mööbli viisin XXX, sinna, kus elasin. Mööbel on osaliselt seal, osaliselt ei ole.

Ma ei mäleta, mis mööbli ostsin – mingi külmkapi, mingi riidekapi. Nii ei oska enam peast

öelda. Osa mööblit on ära viidud, mina ise viisin. Ma elasin vahepeal mujal, see mööbel on

seal. See mööbel jäi sinna“ (dtl 496, ajamärk 00:25:08).

12.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hagejal kostja I vastu alusetust rikastumisest tulenevat

tagasinõuet. Krediidilimiidilepingu alusel võimaldas hageja krediiti kuni 2300 eurot (dtl 29).

Krediidilepingu alusel ei ole hageja kummalegi kostjale üle andnud esemeid, mille ostmist

kostja II ütlustes esile tõi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ostetud esemeid pidada VÕS §

1028 lg 1 mõistes kostjale I tehtud soorituseks, kuivõrd need on kostjale II üle antud vastavate

müügilepingute alusel. Kostja II on ütlustes selgitanud, et temal ja kostjal I ei olnud ühist

rahakotti, vaid „igaüks ostis enda eest“ (dtl 467, ajamärk 00:33:28). Seejuures ei oma

kolleegiumi arvates tähtsust, kas kostja II on kostjate ühiselt elamispinnalt soetatud esemeid

kaasa võtnud (seejuures väidab kostja II ütlustes, et osaliselt on need jäänud tema hilisema

elukaaslase koju), sest see, kelle valdusesse esemed lõpuks jõuavad, ei ole mõistetav

2-22-110510

krediidilimiidilepingu alusel tehtud soorituse tegemisena eseme valdajale. Ka ei ole hageja

esile toonud, mille võrra ja millises ulatuses on kostja I väidetavalt rikastunud.

12.3. Kostja II ütlused kinnitavad, et makselahenduse lepingust tulenevat krediiti kasutas

üksnes kostja II ja kostja I ei olnud sellest teadlik ega saanud seda kasutada. Selles olukorras

ei ole hageja esile toonud, kuidas kostja I rikastus. Kuna alusetu rikastumise sätete kohaselt

saab tagasinõude esitada üleantu saaja vastu (kelleks kostja I ei olnud), siis ei kuulu hageja

nõue kostja I vastu rahuldamisele ka alusetu rikastumise sätete alusel.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kuna ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse osaliselt, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust.

14. Arvestades, et maakohtu otsuse vaidlustas, sh menetluskulude jaotuse osas, üksnes kostja

I, on maakohtu määratud menetluskulude jaotus jõustunud osas, millega maakohus jättis

kostja II menetluskulud tema enda kanda. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab

apellatsioonkaebuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi kostja I vastu rahuldamata, siis

tuleb kostja I menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1

alusel hageja kanda ja hageja menetluskulud tema enda kanda.

15. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning

TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse

kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5

kohaselt ei tule kõrgema astme kohtul kindlaks määrata ka alama astme kohtus kantud

menetluskulude rahalise suurust olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel

määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või

täielikult vastupidise otsuse (samas, p 22).

16. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)