2-24-13936/54 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-24-13936

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2026, Jõhvi

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Tarmo Tina

Kohtuasi

X hagi Y vastu võlgnevuse nõudes

Hagihind

12 700 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: X (ik XXX, aadress xxx, e-post: xxx)

Hageja lepinguline esindaja RÕA korras:

Vandeadvokaat

Andrei

Matvejev,

e-post:

andrei.matvejev@matvejev.ee)

Kostja: Y (ik XXX, aadress xxx, e-post: xxx)

Kostja lepinguline esindaja: Vandeadvokaat Julia

Gramma (Julia.gramma@corelegal.eu)

RESOLUTSIOON

1. Jätta X hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

2. Jätta menetluskulud X kanda.

3. Välja mõista X`lt Yi kasuks menetluskulud 1667, 20 eurot.

4. Välja mõista X`lt Yi kasuks viivis väljamõistetud menetluskuludelt (1667, 20

eurot) menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

I HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled VÕS § 398 lg 1järgse suulise laenulepingu, mille

alusel kostja laenas hagejalt 12 700 eurot. Raha üleandmine toimus ajal, mil hageja ja kostja

olid kooselus. Pooled elasid koos alates 2015 septembrist kuni 2023 juuni alguseni. Enne

kooselu elas ja töötas hageja Inglismaal ning sellest tööst oli tal kogutud raha. Hageja naasis

Eestisse 2014 ja hakkas tööle juuksurina, asutades selleks osaühingu. Kooselu alguses soovis

kostja vahetada oma sõidukit ja küsis hagejalt 5000 eurot laenuks sõiduki ostmiseks. Hageja

andis kostjale raha, mille eest kostja ostis sõiduki oma nimele. Pooled elasid kostja majas, kus

eelarve oli jaotatud nii, et kostja tasus oma sissetulekutest maja kulud ja hageja ostis endale

ning lapsele vajalikke asju (riideid, hügieenitarbeid jne). Maja vannituba ei olnud lapse jaoks

mugav (puudus vann jne). Kui hageja palus kostjat vannituba lapsele sobivamaks kohandada,

küsis kostja selleks hagejalt raha, mille hageja talle andis. Raha oli antud kostja isiklike

vajaduste rahuldamiseks.

2. Kokkulepet laenu tagastamise tähtaja kohta ei ole. Hageja esindaja esitas 27.06.2024

kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduse. 14.07.2024 teavitas kostja esindaja, et ta ei

kavatse laenu tagastada. Kostja seostas laenu tagastamise DNA-testi tulemusega, mis peaks

kinnitama kostja ja tema tütre omavahelist sugulust, kuid ei eitanud, et raha oli talle antud

laenuks. Vestluse detailidest nähtub, et kostja reageeris hageja 12 700 euro tagastusnõudele

sooviga esmalt kindlaks teha tütre bioloogiline põlvnemine DNA-ekspertiisi kaudu ning sidus

raha tagastamise just selle asjaoluga. Sõnum on selge: hageja küsib tagasi raha, mille ta varem

kostjale üle andis, ning kostja arutab tingimusi, mitte ei eita võlga. Hageja esindaja ei saa

põhjendada hageja nõuet seltsingulepingu alusel. Kui naine kannab üksinda enda ja lapse

toidu- ja muud kulud (v.a. eluasemega seotud kulud), ei teki seltsingulepingut, sest puudub

ühine eesmärk (perekonna huvide tagamine ja olukorra parandamine). Hageja ja kostja

eelarved olid eraldi ning hageja ostis reeglina ise toidu perele, lapsele vajalikud asjad jne.

Hageja palub kostjalt välja mõista 12 700 eurot.

II KOSTJA VASTUS

3. Kostja ei tunnista hageja nõudeid. Kostja ei ole võtnud hagejalt 12700 eurot. Kõik hageja

väited, et ta andis kostjale raha ei vasta tõele. Hageja väited laenu andmise kohta kostja

isiklike vajaduste rahuldamiseks on pajasõnaliselt ega eluliselt usutavad. Hageja ei ole

esitanud ühtegi faktilist asjaolu väidetava laenu andmise kohta ega esitanud tõendeid

raha/laenu andmise kohta. Hageja ei ole kostjale 12700 eurot üle andnud ning pooltel ei ole

tekkinud lepingulist suhet. Hageja ja kostja elasid koos 8 aastat ning hageja peab selgelt välja

tooma, mil ja millistel asjaoludel oli väidetav laen kostjale üle antud ning millistel

tingimustel. Poolte kooselu ajal pidas hagejat ja last üleval kostja, sest hageja sissetulek ei

lubanud lapse ja poolte vajaduste rahuldamiseks. Ei ole võimalik, et hageja saaks oma

sissetulekust kokku hoida 12700 eurot. Hageja poolt esitatud kirjavahetus oli peetud poolte

vahel peale kooselu lõppu. Peale seda, kui hageja kolis kostja kodust välja nõudis hageja

kostjalt raha endale ja tütrele korteri ostmiseks. Hiljem hakkas hageja nõudma raha ka DNA

testi tegemise eest.

4. Peale kooslelu lõppu palus hageja kostjalt raha esimese osamakse tegemiseks endale ja

tütrele korteri ostmiseks. 19.07.2023 (hagi lisa 1-1) palus hageja kostjalt 12500 eurot: „tagasta

mulle 7000 eurot ja ülejäänud pane K arvele“. Hageja ei ole esitanud kogu kirjavahetust, vaid

enda kirja. Kostja ei ole nõustunud hageja ettepanekuga ning palus teha DNA testi tütre

põlvnemise tuvastamiseks. DNA testi tegemise nõusoleku andmise eest nõudis hageja raha

endale ja tütrele korteri ostmiseks. Hagi lisas nr 1-2 kirjavahetuses kirjutab hageja kostjale

„ma ei tee nalja. Oled valmis tagastama 12700 eurot?“ Seejärel kirjutab hageja (hageja lisa 1-

5): „ ..Niisiis, teen ettepaneku: kui oled nõus, siis lähme. Kui see ei ole sinu tütar, siis

advokaat tagastab sulle raha! Kui on sinu, annab mulle“. Siit tuleneb selgelt, et raha, on

seostatud DNA testi tegemisega, mitte väidetava laenu tagastamisega. Hageja eksitab kohut,

kui väidab, et „14.07.2024 teavitas kostja esindajat, et ta ei kavatse laenu tagastada“. Oma

vastuses teatas kostja, et ei ole nõus nõudega ja lahendab asja kohtus. Kostja ei ole kirjutanud,

et ta „ei kavatse laenu tagastada“. Hageja poolt esitatud ülesütlemisavaldus ei tõenda

laenulepingulist suhet ja kuna poolte vahel ei ole kunagi sõlmitud laenulepingut on

ülesütlemisavaldus kehtetu.

III KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja hinnanud tõendeid, leiab et hagi tuleb jätta

rahuldamata. Hageja tugineb eelkõige sellele, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping. Kostja

on kogu menetluse kestel väitnud, et ta ei ole lepingut sõlminud, st. tahteavaldust laenulepingu

sõlmimiseks teinud. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud

lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping

pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud

kokkuleppe. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke

lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil.

Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete

tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud.

6. Riigikohus on leidnud, et laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud

lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused

samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse.

Riigikohus märkis, et poolte tahe laenulepingu sõlmimiseks peab olema äratuntavalt

väljendatud ning üksnes rahasumma ülekandmine kostja arvelduskontole ei anna alust lugeda

laenulepingut sõlmituks (RKTKo 3-2-1-109-11 p 11). Laenusuhte olemasolu peab tõendama

hageja, kes vastavale asjaolule tugineb. Juhul, kui hageja seda tõendada ei suuda, tuleb

laenulepingule tuginev hagi jätta rahuldamata (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 2-10-

27720 p 9).

7. Kohtu hinnangul ei ole toimiku materjalide põhjal tuvastatav kostja tahteavaldus

laenulepingu sõlmimiseks. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks teinud tahteavaldusi

vaidlusaluse rahasumma saamiseks laenuleping sõlmida. Väär on hageja väide, et

ülesütlemisavaldus on kaudne tõend, mis kinnitab poolte vahel laenusuhete olemasolu. Kohus

nõustub kostja seisukohaga, et hageja esitatud ülesütlemisavaldus ei tõenda laenulepingulist

suhet, kuna ülesütlemine on ühepoolne (hageja) tahteavaldus. Laenu ei saa anda kellelegi,

ilma et seda on küsitud ja jäetud selgesõnaliselt kokku leppimata laenu tagastamise kohustuses

(Tallinna Ringkonnakohtu otsus ajas nr 2-21-1798 p 39). Ka käesolevas asjas puuduvad

tõendid, et kostja oleks hagejalt laenu küsinud ja et pooled oleks kokku leppinud hageja

väidetud „laenu“ tagastamise kohustuses.

8. Õige on ka kostja väide, et poolte kirjavahetusest kostja tahteavaldust laenulepingu

sõlmimiseks ei nähtu ja järeldada ei saa. Kirjavahetusest saab järeldada ainult seda, et hageja

nõuab 12 700 eurot, et kostja tasuks raha advokaadile ja kui DNA testi tulemusel selgub, et

kostja on lapse isa, siis jääb raha hagejale. Väär on hageja väide, et kirjavahetusest tuleneb, et

kostja ei vaielnud selle vastu, et ta sai raha laenuks. Sellist järeldust kirjavahetusest teha ei saa

ning vaikimist (mitte vaidlustamist) ei saa lugeda tahteavalduseks laenuleping sõlmida (TsÜS

§ 68 lg 4). Kirjavahetusest saab järeldada ainult seda, et hageja nõuab kostjalt raha.

Laenulepingu sõlmimiseks peab olema tuvastatud mõlema poole tahe sellise lepingu

sõlmimiseks. Laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks üksnes selle põhjal, kuidas hageja poolte

kirjavahetust (tagantjärele) mõistis või kuidas poolte kooselu ajal rahalisi suhteid tõlgendas.

Hageja pole ka selgitanud millal konkreetselt ja kuidas laen anti ning ühtegi tõendit selle

kohta esitatud ei ole.

9. Hagist võib küll järeldada, et väidetavalt anti laen sularahas ja perioodil alates 2015

septembrist kuni 2023 juuni alguseni (poolte kooselu aeg), so. siis 8 aasta vältel. Järeldada

saab ka seda, et laen anti osade kaupa. Hageja on selgitanud, et pooled elasid koos, maja

vannituba ei olnud lapse jaoks mugav (puudus vann jne) ning hageja andis remondiks raha.

Samas väidab hageja, et laen oli antud kostja elamistingimuste parandamiseks, ehkki eelnevalt

on hageja väitnud, et vannituba remonditi põhjusel, et see ei olnud lapsele mugav. Millal see

toimus ja mis summas kostja väidetavalt raha sai, hageja täpsustanud ei ole. Järgnevalt on

hageja väitnud, et andis kostjale laenu 5000 eurot sõiduauto ostmiseks, kuid millal ja mis

viisil, hageja selgitanud ei ole. Mis ajal ja mis summas seda tehti ning kuidas väidetava laenu

summa 12 700 eurot kujunes, pole tuvastada võimalik.

10. Kokkuvõttes, ei ole hageja selgelt välja toonud millal ja mil viisil väidetav laen anti,

kuidas laenusumma 12 700 eurot kujunes ja tõendanud kostja tahteavaldust laenulepingu

sõlmimiseks. Kuna tuvastatud ei ole hageja poolt laenu andmine kostjale, siis ei ole hagejal

õigust ka kostjalt raha saada. Kuigi hageja ei ole tuginenud alusetu rikastumise sätetele (VÕS

§ 1028 lg 1), ei kuuluks hagi rahuldamisele ka VÕS § 1028 lg 1 alusel, sest VÕS § 1028 lg 1

kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1

mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (RKTKo 3-2-1-122-14 p 10).

Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et hageja oleks kostjale raha andnud (VÕS § 1028 lg 1

järgne sooritus) soovides täita mõnda oma kohustust, mida ei olnud olemas, ei tekkinud või

mis langes hiljem ära VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta

rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

11. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lg 1).

Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (TsMS § 162 lg 1 ja 2).

Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda.

12. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud kokku 1964, 80 eurot

käibemaksuga. Kostjale on lepingulise esindaja poolt osutatud õigusabi 10 tundi tunnihinnaga

160 eurot käibemaksuta. TsMS § 175 lg 1 järgi lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja

mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks tuleb hinnata ka esindaja ühe

tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (RKTKm 2-20-114596 p

11). Riigikohus on leidnud, et keskmisest mõnevõrra keerukama ja mahukama asja puhul on

põhjendatud tunnihinnaks 200 eurot ilma käibemaksuta (RKTKo 2-16-3785 p 31.4.).

Tegemist ei ole keskmisest keerukama ja mahukama asjaga ning kostja lepingulise esindaja

tunnitasu 160 eurot käibemaksuta on põhjendatud ja vajalik.

13. Kohtu hinnangul on, arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, sisu ja asja

keerukust, TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kostja lepinguliste esindajate ajakulu vajalik ja

põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et 13.02.2026 täiendava menetluskulude nimekirja

esitamise ajakulu 2,5 tundi ei ole põhjendatud. Menetlusdokumendis on 10 rida sisulist teksti

ning selle koostamise põhjendatud ajakuluks loeb kohus 1 tunni. Seega on põhjendatud

ajakuluks kokku 8,5 tundi ja 1667, 20 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

Kostja taotlusel ja TsMS § 177 lg 4 alusel tuleb hagejal tasuda viivist menetluskuludelt.

Tarmo Tina

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/