2-24-134835/32 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. veebruar 2026

Tsiviilasja number

2-24-134835

Tsiviilasi

Elisa Eesti AS-i hagi Tatiana Lepingu vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja

hind

apellatsioonikohtus

1294 eurot 58 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. juuli 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tatiana Lepingu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Tatiana Leping

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Sergei

Desjatnikov

Vastustaja (hageja): Elisa Eesti AS (registrikood

10069659), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 22. juuli 2025. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta Elisa

Eesti AS-i hagi Tatiana Lepingu vastu võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata.

2. Rahuldada Tatiana Lepingu apellatsioonkaebus.

3. Võtta asja materjalide juurde kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistused

kriminaalasjas nr 24278000003.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Elisa Eesti AS-i kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast lõpplahendi

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Elisa Eesti AS (hageja) esitas 27. septembril 2024 Pärnu Maakohtule Tatiana Lepingu

(kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuivõrd kostja esitas nõudele vastuväite,

anti asi üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 28.

novembril 2024 Tartu Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt enda kasuks

välja põhivõla 829 eurot 1 sent, sissenõutavaks muutunud viivise 268 eurot 89 senti ja alates

29. novembrist 2024 kuni põhinõude täitmiseni viivise 0,065% päevas. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda ja mõista menetluskuludelt välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS)

§ 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 26. märtsil 2023 osamaksetega vara

müügilepingu seadme Apple iPhone 13 ostmiseks. Tasumise perioodis lepiti kokku 36 kuud,

igakuise osamaksete suuruseks 23 eurot 3 senti ja intressiks 0%. Kostja kasutas hageja

teenuseid nende eest tasumata. Hageja ütles 24. juunil 2023 kostjaga sõlmitud lepingu üles.

Kostja võlgnevuse põhisumma on 829 eurot 1 sent. Hageja arvestab viivist hageja teenuse

kasutamise üldtingimuse p 6.10 järgi 0,065% võlasummast iga viivitatud päeva eest alates

viimase arve maksetähtajale järgnevast kalendripäevast 19. juulist 2023.

Hageja selgitas menetluses, et osamaksetega vara müügileping sõlmiti e-poes ja kaup tarniti

kliendile Tartu Anne Selveri pakiautomaati.

Ennatlik on kostja järeldus, et kolmas isik omastas kostja ID-kaardi koos PIN-koodidega ning

sõlmis kostja nimel järelmaksulepingud. Kostja pole tõendanud enda väiteid, et kostja ei

andnud tahteavaldusi ega sõlminud lepinguid.

Kuivõrd lepingul on kostja allkiri, siis ei ole põhjendatud arvata, et allkirja poleks kostja

andnud kvalifitseeritud e-allkirja andmise vahendi abil, millega tuvastati kostja isik ning

andmete alusel, mis saavad olla vaid kostja kui allkirjastaja ainukontrolli all. Kostja ei ole

tõendanud, et tema pole lepingut allkirjastanud või et ID-kaart (või selle andmed) ja PIN-

koodid läksid kostja valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt.

Kostja on esitanud Politsei- ja Piirivalveameti teatise kriminaalmenetluse alustamise kohta,

millest nähtub, et kostja avalduse alusel on alustatud kriminaalmenetlus nr 23278050279.

Teatises ei ole välja toodud hageja nõude aluseks olevat lepingut nr 14776348, mis tähendab,

et teatisest ei saa välja lugeda, et kriminaalmenetlus hõlmaks just seda lepingut. Samuti ei ole

teatises kedagi kahtlustatavana välja toodud. Hagejale teadaolevalt ei ole kedagi kuriteo

toimepanemises süüdi mõistetud. Kui kriminaalmenetluses tuvastatakse, et kolmas isik on

kostja teadmata kostja nimel lepingud sõlminud, tekib kostjal tagasinõudeõigus kolmanda

isiku vastu. Tsiviilasja raames ei pea kohus tuvastama kuriteo asjaolusid ja koguma tõendeid.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja ei ole hagejaga lepinguid sõlminud ega saanud ei Apple iPhone 13 ega raha.

Hagiavaldusest ei tulene, millega on tõendatud Apple iPhone 13 kostjale üleandmine. Kostja

ei ole lepingut allkirjastanud ja ta ei olnud teadlik lepingu sõlmimisest. Tegemist on

pettusega, mille kohta kostja esitas avalduse kriminaalmenetluse algatamiseks ning algatati

kriminaalmenetlus nr 23278050279. Lepingus on kliendi e-posti aadressiks märgitud

XXXXXXXXXXXXXXXX, mis ei ole kostja e-posti aadress. Lepingus on kliendi aadressiks

märgitud XXXXX, kostja elab aadressil XXXXXXXXX. Kostja ei tea, miks lepingus on

märgitud kostja andmed ja kes on sõlminud lepingu hagejaga, kuid eeldab, et see oli J.P..

Hageja ei ole lepingu sõlmimisel järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 22. juuli 2025. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 829 eurot 1 sendi, sissenõutavaks muutunud viivise 396 eurot 6 senti ja alates

23. juulist 2025 kuni põhivõla tasumiseni viivise 0,065% päevas. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda, määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 775 eurot ja viivise menetluskuludelt.

Puudub vaidlus, et 26. märtsil 2023 sõlmitud leping kannab kostja digitaalset allkirja.

Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on kõrge hoolsuskohustus (RKTKo 16.12.2019,

2-16-124450, p 23). Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode

kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid

väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus

antud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema

valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22).

Juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja

kasutades tema identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid.

Kostja väitel ei ta olnud teadlik lepingute sõlmimisest ning tegemist on pettusega. Kostja pidi

tõendama, et Smart-ID PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte

vastaselt.

Kostja põhiline väide on see, et tema ei ole lepingule alla kirjutanud. Kostja selgitas kohtule

ärakuulamisel: „Ma käisin 26. märtsil 2023 külas J.P.l ja siis ta tahtis oma mehe telefonile

saada 3 eurot. Kuna mul on selline telefon mis ei võimalda Smart-ID, siis mina kasutan ainult

arvuti kaudu. Ma ütlesin, et mul ei ole seda võimalust ja siis ta pakkus oma telefoni, ma

helistasin emale ja ta oli kõrval ja kuulis, kui mu ema ütles need paroolid ja ma proovisin

tema telefoniga sisse logida. Olin siis veel tunnike ja siis läksin koju ja pärast sain teada, et

tulevad kõik need jamad. Ma ei ole midagi kätte saanud. Ta sai mu PIN-koodid siis kui ma

rääkisin telefoniga emaga, sest ta oli kõrval ja kuulis. Ema teadis kus mul need PIN-koodid

kodus on. Ta ei teadnud kus need PIN-koodid on, ma lihtsalt palusin teda.“

Kohus palus kostjal pärast ärakuulamist täpsustada, millise autentimise vahendiga kostja

sõbranna telefoni sisse logis. Kohus selgitas, et Smart-ID juhiste järgi (https://www.smart-

id.com/et/) saab Smart-ID konto teha vaid arvuti vahendusel, mitte mobiiltelefonis. Kohus

soovis teada, kas kostjal oli endal enne Smart-ID konto olemas, kuigi tal ei ole nutitelefoni

ning ta kasutas enda kontot sõbranna telefoni sisse logimiseks. Kostja selgitas 10. juunil 2025

kohtule: „Kostja ei teinud sõbranna telefonis Smart-ID kontot, vähemalt kostjal puuduvad

andmed temal Smart-ID konto olemasolu kohta. Kostja tasub ja alati tasus arvete eest arvuti

kaudu ja ID kaardi abil. Kostja ei kasuta ja ei kasutanud Smart-ID kontot. Kostjal ei olnud

enne J.P.ga kohtumist Smart-ID kontot ja ei ole ka praegu.“

Kohtu hinnangul on kostja väited vastuolulised. Nimelt väidab kostja 10. juuni 2025. a

seisukohas, et tal ei ole Smart-ID kontot, mistõttu ei saanud ta vaidlusalust lepingut selle

kaudu allkirjastada. Samas rääkis ta kohtule ärakuulamisel, et küsis oma PIN-koode ema käest

ning väidetavalt kuulis kolmas isik neid pealt ja kasutas neid. Kohus viitas kostjale 3. juuni

2025 kirjas, et Smart-ID konto loomine eeldab isikutuvastust, mis toimub tavaliselt ID-kaardi

või Mobiil-ID abil ja on seotud kasutaja personaalse tegevusega ja seda ei saa teha

nutitelefonis ega ka klahvidega telefonis, selleks tuleb kasutada arvutit. Kui aga kostja allkiri

on antud ID-kaardiga, tuleb füüsiliselt ID-kaart sisestada arvutisse ja kinnitada tehing PIN-

koodidega. ID-kaarti ei ole võimalik sisestada telefoni. Seega pidi ID-kaart reaalselt olema

kostja sõbranna käes, kes teadis kostja väitel mingil põhjusel ID-kaardi PIN-koode ja kasutas

ID-kaarti arvutis.

Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et hagi on esitatud õige isiku vastu. Kohus selgitas, et

tsiviilkohtumenetluse ülesanne on kontrollida, kas hagejal on nõue kostja vastu, mitte

võimaliku kuriteo asjaolusid tuvastada. Juhul kui tuvastatakse, et kolmas isik vastutab

kohustuste eest solidaarselt kostjaga või tekib kostjal tema vastu kahju hüvitamise nõue, ei

välista käesoleva hagi rahuldamine, samuti nõude võimalik täitmine kostja poolt, kostjal oma

nõuete maksmapanekut selle isiku vastu.

Lähtudes VÕS § 403 lg-st 1 ei hinda kohus käesoleval juhul vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist, sest krediidiandja (hageja) põhitegevuseks ei ole kohtule teadaolevalt

krediidivahendus ning lepingu järgi on intressimäär 0%. Samuti lähtub kohus asja

lahendamisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb

tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ,

mille artikli 2 punkt f välistab direktiivi kohaldamisalast krediidilepingud, mille puhul krediiti

antakse ilma intressita ega nõuta muude tasude maksmist. Poolte vahel sõlmitud

osamaksetega vara müügilepingust nr 14776348 nähtub, et puudub lepingutasu ja intress.

Kohtu hinnangul kohaldub praegusel juhul artikli 2 punkti f esimene tingimus, et direktiivi ei

kohaldata krediidilepingutele, mille puhul krediiti antakse ilma intressita ega nõuta muude

tasude maksmist. Seega ei ole pooled sõlminud tarbijakrediidilepingut ja kohus ei hinda eraldi

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja on esile toonud, et ta lepingu üles öelnud 16. juunil 2025. Kostja ei ole esitanud

vastuväiteid selle kohta, et ta poleks saanud teatist lepingu lõpetamise kohta.

Maakohus rahuldas VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel hageja nõude lepingujärgses määras

viivise väljamõistmiseks.

Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kostjal tuleb hagejale hüvitada

menetluskuludena 775 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kohtul on jäänud

tähelepanuta, et hageja ei täitnud VÕS § 4034 lg-t 1 ja rikkus KAVS §-i 49. Hageja pidi laenu

väljastamisel alustama kostja sissetuleku kontrollist (KAVS § 49 lg 1 p 1). Jääb

arusaamatuks, milles seisnes kostja sissetuleku põhjalik kontroll. Hageja ei ole tutvunud

kostja pangakonto väljavõttega. Kuivõrd leping on tühine, ei kohaldu viivisemäär 0,065%

päevas.

Maakohus ei ole uurinud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1, mille kohaselt hindab

kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Otsusest ei

tulene, kuidas oli kontrollitud müügilepingu täitmine, milleks oli võetud laen. Kauba Apple

iPhone 13 saamine kostja poolt on tõendamata. Kostja kinnitas 30. aprillil 2025 toimunud

kohtuistungil, et tema ei ole midagi kätte saanud.

Maakohus eeldas, et tahteavalduse on andnud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid

väljastatud. Kostja on alati väitnud, et ta ei olnud teadlik lepingute sõlmimisest ning tegemist

on pettusega. Kostja 30. aprillil 2025 toimunud kohtuistungil antud selgitused tõendavad, et

Smart-ID PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kostjalt

peteti (J.P.) koodid välja ja pettuse tulemusel sõlmiti kostja nimel leping, millise sõlmimiseks

ei andnud kostja oma tahteavaldust. Kostja ei teadnud lepingute sõlmimisest. Kostja selgitas

10. juunil 2025, et autentimine J.P. telefoni kaudu ebaõnnestus. J.P. andis oma telefoni

selleks, et kostja saaks kanda J.P. palvel tema mehele (B.) 3 eurot täiendava kõneaja

ostmiseks. J.P. viibis juures, kui kostja helistas emale PIN-koodide saamiseks. Pärast

ebaõnnestunud toimingu sooritamist viibis kostja J. juures tund aega. Kostja ei teinud

sõbranna telefonis Smart-ID kontot.

Kostja tasub ja on alati tasunud arvete eest arvuti kaudu ja ID-kaardi abil. Ta ei kasuta ja ei

kasutanud Smart-ID kontot ja kostjal ei olnud enne J.P.ga kohtumist Smart-ID kontot ja ei ole

ka praegu (vähemalt kostja sellest ei tea).

Kohus ei arvestanud otsuse tegemisel ka sellega, et lepingus märgitud kostja aadress ja e-posti

aadress on ebaõiged.

Kostja selgitas 24. jaanuaril 2026 esitatud seisukohas, et seoses kostja nimel lepingute

sõlmimisega algatatud kriminaalasi lõpetati 29. augustil 2024. Kaebust, millega kostja

vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise, ei ole läbi vaadatud. Ainus dokument, mis kostjale

pärast kaebuse esitamist edastati, oli kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistused

kriminaalasjas nr 24278000003. Kostja palub võtta kriminaalmenetluse lõpetamise määruse

põhistused asja materjalide juurde.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Nõude aluseks olev osamaksetega vara müügileping ei ole tarbijakrediidileping. Kauba

maksumusele ei lisandunud intressi ega muid tasusid. Seega ei kohaldu tarbijakrediidi sätted

ning hagejal ei olnud kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kostja on paljasõnaliselt väitnud, et ta ei ole kaupa kätte saanud. Hageja on tõendanud, et

kostja on kauba kätte saanud Tartu Anne Selveri pakiautomaadist.

Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et nõude aluseks oleva lepingu on sõlminud kostja nimel

kolmas isik, kuritarvitades kostja andmeid. Kostja ei ole tõendanud, et tema pole lepinguid

allkirjastanud või et PIN-koodid läksid kostja valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt.

Hageja on 16. juuni 2025. a menetlusdokumendis selgitanud, et kostja väited on vastuolulised.

Kostja väidab 10. juuni 2025. a seisukohas, et tal ei ole Smart-ID kontot, mistõttu ei saanud ta

vaidlusalust lepingut selle kaudu allkirjastada. Teiselt poolt räägib ta olukorrast, kus ta olevat

küsinud oma PIN-koode (eeldatavasti ID-kaardi omi) ema käest ning väidetavalt kuulis

kolmas isik neid pealt ja kasutas neid ära. Kui leping oli allkirjastatud Smart-ID abil, siis on

see tehniliselt võimalik ainult juhul, kui isikul on olemas Smart-ID konto. Sellist kontot ei saa

keegi kolmas lihtsalt niisama luua ega kasutada. Kui aga allkirjastamiseks kasutati ID-kaarti,

mitte Smart-ID kontot, pidi kostja lisaks PIN-koodide sisestamisele ka füüsiliselt oma ID-

kaardi arvutisse/ID-kaardi lugejasse sisestama. Kostja esitatud versioon sündmustest ei ole

kooskõlas ning viitab pigem kostja tahtele kõrvale hoiduda oma lepinguga võetud kohustuse

täitmisest.

ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on

vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga

samaväärne tähendus (RKTKo 2-16-124450, p 24).

Kostja on ise märkinud oma aadressiks XXXXX ja e-posti aadressiks

XXXXXXXXXXXXXXXX. Kliendid võivad kasutada erinevaid aadresse ja meiliaadresse.

Isik, kes väidab, et tema paroole on kasutatud ja paroolid on välja läinud tema käest pettuse

teel, peab tõendama oma väiteid (RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584 p 10).

Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et pettuse või kelmuse toimumine ei ole

tõendatud. Kostja väliteid on paljasõnalised ja tõendamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätab ringkonnakohus hageja kanda.

7. Kostja esitas ringkonnakohtule koos 24. jaanuari 2026. a seisukohaga kriminaalmenetluse

lõpetamise määruse põhistused kriminaalasjas nr 24278000003, mille kostja palub võtta asja

materjalide juurde.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus oleks

pidanud tegema TsMS § 230 lg 2 teise lause kohaselt kostjale ettepaneku esitada tõendeid.

Maakohtu poolse rikkumise tõttu on põhjendatud lubada kostjal esitada uusi tõendeid

apellatsioonimenetluses. Hageja ei ole tõendi asja juurde võtmisele vastu vaielnud.

Ringkonnakohus leiab, et tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja võtab

tõendi TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4 alusel asja materjalide juurde.

8. Hageja esitas kostja vastu raha saamise nõude, tuginedes sellele, et hageja ja kostja vahel

on 26. märtsil 2023 sõlmitud osamaksetega vara müügileping. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on ebaõigesti hageja nõude rahuldanud.

9. Kostja leiab vastuväitena hageja nõudele, et tema ei ole lepingut hagejaga sõlminud ning

tegemist on pettusega.

Vaidlust ei ole selles, et 26. märtsil 2023 sõlmitud leping kannab kostja digitaalset allkirja.

Riigikohus selgitas 12. juuni 2024. a lahendi tsiviilasjas nr 2-23-11584 p-s 10, et Riigikohtu

varasemast praktikast tuleneb üksnes see, et kui hageja edastas ise enda Smart-ID koodid

kolmandatele isikutele, peab hageja tõendama, et tema ise ei andnud lepingu sõlmimiseks

tahteavaldust. Riigikohus on ka leidnud, et hageja peab tõendama oma väiteid, et temalt peteti

koodid välja ja lepingud sõlmis keegi teine (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p 22).

Riigikohus kordas 12. juuni 2024. a lahendis oma varasemat seisukohta, et juhul, kui isik teeb

tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid esinedes teise isikuna ja kasutades tema

identiteeti, saab analoogia alusel kohaldada esindusõiguseta esinduse sätteid. See tähendab, et

teise isiku identiteeti kasutades tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud

juhul, kui isik, kelle nimel teine isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab (RKTKo

21.12.2016, 3-2-1-135-16, p 16). Kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist

olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et

nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide

edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584/18, p 11).

10. Kostja vastuse kohaselt on tegemist pettusega, mille kohta on algatatud kriminaalmenetlus

nr 23278050279. Kostja vastusele on lisatud Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) teatis

kriminaalmenetluse alustamise kohta (dtl 80), mille kohaselt 11. aprillil 2023 on alustatud

kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 209 lg 1 tunnustel selles, et Tatiana Lepingu

politseile esitatud avalduse kohaselt on tema nimele, tema isikuandmeid kasutades ja ilma

tema teadmata võetud erinevatest laenufirmadest laene.

Maakohus tegi 28. märtsil 2025 päringu PPA-le kriminaalasja kohta (dtl 104). PPA vastas 2.

aprillil 2025, et kriminaalasi nr 23278050279 ühendati 2023. aastal kriminaalasjaga nr

23278050055. Kahtlustatav oli K.K. (endine B.). Kuna tema süü ei leidnud tõendamist,

lõpetati tema suhtes kriminaalmenetlus. Kuna tolles kriminaalasjas oli veel mitu sündmust,

mille puhul menetlus jätkus, siis eraldati Tatiana Lepingu sündmus eraldi kriminaalasjaks nr

24278000003. 2024. aasta augustis lõpetati kriminaalasjas 24278000003 menetlus, kuna ei

suudetud toimepanijat kindlaks teha (dtl 108).

Hageja märgib 16. jaanuaril 2025 esitatud seisukohas, et kostja esitatud teatisest ei saa välja

lugeda, et kriminaalmenetlus hõlmaks nõude aluseks olevat lepingut (dtl 88).

Ringkonnakohus märgib, et PPA teatisest, maakohtu järelepärimisest ja PPA vastusest ei

nähtu, et kõnealune kriminaalmenetlus oli seotud nõude aluseks oleva lepingu sõlmimisega.

Kostja esitas ringkonnakohtule kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistused

kriminaalasjas nr 24278000003 (dtl 196jj), milles ei ole nimetatud küll ühtegi tehingut, mida

kostja nimel tehti, kuid millest nähtub, et kriminaalmenetlus alustati sündmuse kohta, millele

kostja käesolevas asjas vastuväitena tugineb.

11. Kostja on andnud käesolevas asjas selgitusi ja on kriminaalasja menetluse lõpetamise

määruse põhistustest nähtuvalt andnud kriminaalasjas kannatanuna ütlusi, mille kohaselt ta

käis 25. märtsil 2023 külas J.P.l. J.P. palus kostjal teha oma mehele ülekanne 3 eurot, et mees

saaks kõneaega osta. Kostjal on nuppudega telefon ning tal ei ole Smart-ID-d, kostja kasutab

ainult ID-kaarti. J.P. pakkus kostjale panka sisse logimiseks oma telefoni. Kostjal ei olnud

meeles paroolid, kostja helistas oma emale, kes ütles talle paroolid. J.P. kuulis, kui kostja ema

ütles kostjale paroolid või nägi neid, kui kostja üritas J.P. telefonis enda LHV panka sisse

logida.

Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustest nähtuvalt J.P. kostja külaskäiku ja

kõneaja ostmise ettepanekut ei eitanud, kuid eitas kostja väidet tema telefoni kasutamise

kohta. J.P. ütluste kohaselt ülekande tegemine ebaõnnestus ja see jäeti katki, kuna kostjal ei

olnud Smart-ID-d.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostjale saaks ette heita seda, et tema väited on

vastuolulised. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja ei ole suutnud selgitada,

kuidas kolmas isik sai tema nimel lepingu sõlmimiseks vajaliku tahteavalduse anda. Kostja

väitel J.P. kuulis/nägi tema ID-kaardi PIN-koode. Maakohus märgib põhjendatult, et lepingu

allkirjastamiseks pidi kolmas isik saama enda kätte ka kostja ID-kaardi. Kolmas isik sai

lepingu allkirjastada, kasutades kostja ID-kaarti ja PIN-koode, või pidi tegema kostja ID-

kaarti ja PIN-koode kasutades Smart-ID konto ja allkirjastama lepingu Smart-ID abil.

Asjaolu, et kostja ei ole osanud selgitada seda, kuidas kolmas isik sai kostja ID-kaardi PIN-

koodide abil lepingu allkirjastada, ei muuda aga kostja väiteid vastuoluliseks ega anna alust

väita, et kostja versioon ei klapi reaalsusega.

12. Kostja selgitas, et pärast tema kirjeldatud sündmusi võeti 26.–27. märtsil 2023 kostja

nimel kümme kohustust. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustest nähtub, et

kostja nimel võeti 2023. a märtsis laene kokku umbes 15 000 euro eest. Kostja andis

kriminaalasjas kannatanuna ütlusi, mille kohaselt tema LHV pangakontole laekusid mitmed

laenud, mis võeti kohe välja ning kannatanu nimel on tehtud Leedu panka konto ning võetud

erinevatest krediidiasutustest laene, mida kostja ise ei ole teinud. Kostja märkas, et

väljamaksed on tehtud Luutar OÜ ja K. B. kontodele (J.P. mehe A.B. õde). Lepingutes

märgitud aadress ja kontaktandmed ei ole kostja omad. Ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud

asjaolud kinnitavad kostja väiteid pettuse toimumise kohta.

Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustest nähtub, et kriminaalasjas on kuulatud

tunnistajana üle J.P. ja esitatud kahtlustus K. B.le, kuid tema süüd ei suudetud tõendada.

Kriminaalmenetluses on tehtud päringud kostja poolt märgitud krediidiasutustesse, kuid

nende vastustes ei ole üheselt mõistetav, kes on antud laenud võtnud.

Kuigi kriminaalmenetluses ei suudetud tuvastada süüteo toimepanijat, peab ringkonnakohus

võimalikuks lugeda kriminaalasja lõpetamise määruse põhistustega tõendatuks, et kostjalt

peteti ID-kaardi PIN-koodid välja, mida kasutades osutus kolmandal isikul võimalikuks

sõlmida kostja identiteeti kasutades lepinguid, mille hulka võis kuuluda ka hagejaga sõlmitud

leping. Kriminaalmenetlust ei ole lõpetatud kuriteosündmuse puudumise tõttu, vaid seetõttu,

et kuriteo toime pannud isikut ei õnnestunud kindlaks teha. Olukorras, kus politsei ei suuda

kostjat petnud isikut kindlaks teha ja leida, ei saa seda nõuda eraisikust kostjalt. Kostja ei

andnud ise oma ID-kaarti ja ID-kaardi PIN-koode kolmandale isikule selleks, et nende abil

tehtaks tehinguid. Samuti ei andnud kostja ise oma ID-kaarti ja ID-kaardi PIN-koode

kolmandale isikule selleks, et neid kasutades teha kostja Smart-ID konto. Seega ei saa rääkida

ka sellest, et kostjal olnuks tahe anda tehingute tegemiseks volitus. Eeltoodut arvestades

kostja nimel kolmanda isiku poolt tehtud tehing on TsÜS § 129 lg 1 alusel tühine, kuna kostja

ei ole tehingut heaks kiitnud. Kostja ei pea tühist tehingut täitma.

13. Kostja leiab vastuväitena hageja nõudele ka seda, et hageja ei ole tõendanud, et kostja

oleks seadme Apple iPhone 13 kätte saanud.

VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle

olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema

võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna

rahas ja võtma asja vastu.

Hageja tugineb sellele, et hageja on 16. jaanuari 2025. a menetlusdokumendis tõendanud, et

kostja on kauba kätte saanud Tartu Anne Selveri pakiautomaadist. Ringkonnakohus leiab, et

hageja 16. jaanuari 2025. a seisukoha p-s 2.2 toodud väljavõte (dtl 87) ei ole käsitatav

tõendina, vaid see on käsitatav osana hageja kirjalikust seisukohast. Hageja selgitus kauba

kättesaamise kohta pakiautomaadist ei tõenda, et ta on kauba ostjale üle andnud või teinud

võimalikuks kauba üleandmise ostjale. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et

kuivõrd hagejale ei ole kaupa pakiautomaadist tagastatud, tuleb lugeda, et kauba on kätte

saanud müügilepingu teine pool, st kostja. Kuna kostja väitel ei ole ta kaupa kätte saanud, pidi

hageja tõendama kostjalt tasu nõudes mh seda, et vaidlusaluse lepingu alusel ostetud kaup on

ostjale üle antud. Kehtiva lepingu puhul saaks kostja keelduda kauba eest tasumisest VÕS §

111 lg 1 alusel, sest hageja ei ole tõendanud oma kohustuste täitmist.

14. Kuivõrd kostja ei ole nõude aluseks olevat lepingut hagejaga sõlminud ja hageja ei ole

tuginenud muule õiguslikule alusele, siis ei ole kostjal hageja ees kohustust. Hageja ei ole

tuginenud sellele ja asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks alusetult rikastunud. Ei ole

tõendatud, et ostetud kauba oleks saanud kätte kostja või kostja poolt volitatud isik.

15. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus (vt

RKTKo 10.04.2019, 2-15-1553/166, p 25).

(allkirjastatud digitaalselt)