2-25-105912/9 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Nele Teelahk

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2026, Jõhvi

Tsiviilasja number

2-25-105912

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi X-i vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1787,56 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja: X (isikukood XXX)

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi X-i vastu osaliselt.

2. Mõista X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja Telia Eesti AS-i ja X-i

vahel 11. aprillil 2019 sõlmitud kliendilepingust 27789289 ja

telekommunikatsiooniteenuse osutamise kokkuleppest, 23. augustil 2020

sõlmitud iPhone 11 seadmekindlustuslepingust ning 13. veebruaril 2022

sõlmitud seadmekindlustuslepingust tulenev põhivõlg 149,30 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 90,71 eurot ning viivis põhivõlalt (149,30

eurot) alates 3. maist 2025 kuni põhivõla täitmiseni viivisemääraga 24%

aastas.

3. Mõista X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja Telia Eesti AS-i ja X-i

vahel 21. augustil 2020 sõlmitud järelmaksulepingust nr 1561313 tulenev

põhivõlg 25,95 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 7,86 eurot ja viivis

põhivõlalt (25,95 eurot) alates 3. maist 2025 kuni põhivõla täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

4. Mõista X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja Telia Eesti AS-i ja X-i

vahel 13. veebruaril 2022 sõlmitud järelmaksulepingust nr 2083466 tulenev

põhivõlg 619,90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 13,45 eurot ning

viivis põhivõlalt (619,90 eurot) alates 3. maist 2025 kuni põhivõla täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Jätta menetluskulud 57% ulatuses X-i kanda ja 43% ulatuses Aktiva

Finance Group OÜ kanda.

6. Mõista X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulude katteks

välja 383,61 eurot.

7. Mõista X-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis menetluskuludelt

(383,61 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras

alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava lahendi

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

8. Toimetada otsus kätte pooltele.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui menetlusosaline taotleb kaebuse või taotluse koostamiseks menetlusabi, peab ta

selle menetlustoimingu tegema (eelkõige esitama kaebuse) seaduses sätestatud tähtaja

jooksul. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS §

187 lg 6).

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 27. veebruaril 2025 Pärnu Maakohtu

maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse X-ilt (kostja) 1848,51 euro

saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna kostjale ei

õnnestunud makseettepanekut kätte toimetada ja andis asja üle Viru Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas hagiavalduse 2. mail 2025 ja täpsustas seda 11. juunil 2025.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista kostja ja Telia Eesti AS-i (esialgne

võlausaldaja) vahel sõlmitud lepingutest tulenev põhivõla 914,17 eurot, intressi 48,58

eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 555,41 eurot,

lisaks viivised alates 3. maist 2025 kuni põhivõla (914,17 eurot) täitmiseni lepingus

kokkulepitud viivisemääras, s.o 24% aastas.

Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid kostja ja esialgne võlausaldaja

järgmised lepingud:

-

11. aprillil 2019 kliendileping nr 27789289, mille alusel oli kostjal õigus

sõlmida lepinguid Telia Eesti AS-i poolt pakutavate teenuste kasutamiseks;

-

11. aprillil 2019 telekommunikatsiooniteenuse osutamise kokkulepe;

-

21. augustil 2020 järelmaksuleping nr 1561313 seadme Apple iPhone 11

ostmiseks, mille netohind on 729 eurot. Kostja kohustus järelmaksu tagastama

lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel, intressimäär oli 9,90% aastas,

lepingutasu 1 eurot, mille eest kohutus tasuma järgmise arvega. Lepingu

kohaselt on krediidi kulukuse määr 10,36% aastas;

-

23. augustil 2020 iPhone 11 seadmekindlustuse leping kuutasuga 10,90 eurot;

-

13. veebruaril 2022 järelmaksuleping nr 2083466 seadme Apple iPhone 12 mini

ja ekraanikaitseklaasi ostmiseks, mille netohind on 688,90 eurot. Kostja

kohustus järelmaksu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel.

Intressimäär oli 21,90% aastas, lepingutasu 19,90 eurot, mille eest oli kohutus

tasuda järgmise arvega. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 25,73%

aastas;

-

13. veebruaril 2022 iPhone 12 mini seadmekindlustuse leping kuutasuga 10,90

eurot.

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud

Maksehäireregistritesse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid

maksehäireid polnud. Seega on hageja tõendanud, et on kogutud ja kontrollitud kostja

majanduslikku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta. Vastutustundliku

laenamise põhimõte järgimise raames ei ole laenuandja kostja pangakonto väljavõtet

kontrollinud.

Kostja kasutas Telia Eesti AS teenuseid nende eest tasumata. Kostja oli tagasimaksetega

viivituses alates 20. juuni 2022 osamaksest. Esialgne võlausaldaja saatis kostjale 11.

augustil 2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles andis täiendava tähtaja võla

tasumiseks hiljemalt 25. augustil 2022. Kuna kostja ei likvideerinud võlgnevust

täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja kostjaga sõlmitud lepingud üles

28. septembril 2022.

Kostjal on hagiavalduse esitamise seisuga tasumata põhivõlg osutatud teenuste eest

149,30 eurot ning järelmaksulepingust tulenev põhivõlg 764,87 eurot. Kokku 914,17

eurot (149,30+764,87). Lisaks on kostjal järelmaksulepingust tulenev intressivõlg 48,58

eurot.

Esialgne võlausaldaja loovutas 13. novembril 2024 kostja vastase nõude hagejale koos

õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

Hageja esindaja on korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi. Hageja nõuab võla

sissenõudmiskulusid 50 eurot VÕS 1132 lg 2 ja lepingu üldtingimuste p 8.1.11 alusel.

Kostja ei täitnud kohustusi tähtaegselt, mistõttu nõuab hageja kostjalt viivist

üldtingimuste p-le 10.8.1 alusel. Hageja arvestab sissenõutavaks muutunud viiviseid

viimase arve maksetähtajale järgnevast päevast 21. oktoobrist 2022 põhisummalt 914,17

eurot kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 2. maini 2025. Kolmekordne seaduses

sätestatud viivisemäär, mis kehtis arvete tasumise tähtajal, oli 24% aastas. Hagiavalduse

esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue 555,41 eurot.

Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja

mõista kostjalt ka alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni

kolmekordses seaduses sätestatud viivisemääras, mis arvete tasumise tähtajal oli 24%

aastas.

Vastavalt kohtunõudele esitas hageja nõude VÕS § 4034 lg 7 alusel ümberarvestuse.

Kostja sai lepingu nr 1561313 alusel kauba summas 729 eurot ning on teinud

tagasimakseid lepingule kogusummas 703,05 eurot (kuni 21. osamakseni k.a). Juhul kui

kohus leiab, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet,

siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 25,95 eurot (729-

703,05) ning viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o alates 21.

augustist 2022 intressimääraga võrdses määras 9,90% aastas.

Kostja sai lepingu nr 2083466 alusel kauba summas 688,90 eurot ning on teinud

tagasimakseid lepingule kogusummas 69 eurot (kuni 3. osamakseni k.a). Eeltoodust

tulenevalt, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud krediidisumma 619,90 eurot

(688,90-69) ning viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o alates 21.

veebruarist 2025 intressimääraga võrdses määras 21,90% aastas.

KOSTJA SEISUKOHT

3. Kostja hagile ei vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt.

5. Kohus hindab esmalt tarbijakrediidilepingutest tuleneva nõude põhjendatust

(p-id 6-15) ning seejärel teenuste eest tekkinud võlgnevuse põhjendatust (p-id 16-17).

6. Kohus leiab hagiavalduse ja selle lisade põhjal, et hageja nõue tuleneb osaliselt

tarbijakrediidilepingutest (VÕS § 402 lg 1). Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1

järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja

annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on

eelduslikult tegemist, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele

isikule laenu või krediiti. Vastupidist tuleb tõendada krediidiandjal (RKTKo

11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11). Krediidileping on VÕS § 401 lg 1 kohaselt leping,

millega krediidiandja kohustub andma krediidisaaja käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel

krediidi tagasi maksma.

7. 21. augustil 2020 sõlmitud järelmaksuleping nr 1561313 ja 13. veebruaril 2022

sõlmitud järelmaksuleping nr 2083466 sisaldavad intressi tasumise kokkuleppeid, seega

on tegemist tarbijakrediidilepingutega. Esialgne võlausaldaja loovutas lepingust

tulenevad nõuded hagejale (dtl 91).

8. Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5

tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid

piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu

tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg

7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas

leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad

tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu

praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas

on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust

(Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs.

GK, p 46).

9. Kohus hindab esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi

kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas lepingu sõlmimisel ja

lepingu tingimuste muutmisel. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab

krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

9.1.

Krediidiandja ja kostja sõlmisid 21. augustil 2020 järelmaksulepingu nr 1561313

(dtl 41-44). Lepingu alusel sai kostja kauba maksumusega 729 eurot. Lepingu kohaselt

oli krediidi kulukuse määraks 10,36% aastas.

Lepingu sõlmimise ajaks oli avaldatud krediidi kulukuse määr seisuga 31. mai 2020

20,52% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Selle kolmekordne määr

on 61,56%. Seega ei ületanud lepingus toodud krediidi kulukuse määr Eesti Panga

viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui

kolm korda.

Hageja on selgitanud, et krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud

krediidisummat, intressimäära, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva, osamaksete

arvu, laenulepingu sõlmimise tasu ja igakuist lepingu haldustasu (dtl 27). Seega on

krediidi kulukuse määr kooskõlas seadusega.

9.2.

Krediidiandja ja kostja sõlmisid 13. veebruaril 2022 järelmaksulepingu nr

2083466 (dtl 50-53). Lepingu alusel sai kostja kauba maksumusega kokku 688,90 eurot.

Lepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määraks 25,73% aastas.

Lepingu sõlmimise ajaks oli avaldatud krediidi kulukuse määr seisuga 30. november

2021 16,95%. Selle kolmekordne määr on 50,85%. Seega ei ületanud lepingus toodud

krediidi kulukuse määr Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Hageja on selgitanud, et krediidi kulukuse määra arvutamisel on arvesse võetud

krediidisummat, intressimäära, krediidisumma tagastamise lõpptähtpäeva, osamaksete

arvu, laenulepingu sõlmimise tasu ja igakuist lepingu haldustasu (dtl 27). Seega on

krediidi kulukuse määr kooskõlas seadusega.

10. Järgmiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS §

4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline

(teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse

hindamise kohustus).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas

tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju.

Riigikohus on 24. novembri 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-13098 selgitanud, et

krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste

varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust

tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2

teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Lisaks selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub

mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei

saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui

muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui

krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija

kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

11. Hageja märkis, et krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne

võlausaldaja päringud maksehäireregistritesse, krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid

ega varasemaid maksehäireid polnud. Esialgne võlausaldaja omandas teabe kostja

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta taotlusest

(dtl 30). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise raames ei ole laenuandja

kostja pangakonto väljavõtet kontrollinud (dtl 120).

Kohus leiab, et esialgne võlausaldaja ei ole kostja krediidivõimelisust lepingu

sõlmimisel piisavalt kontrollinud. Esialgne võlausaldaja ei ole kindlaks teinud kostjal

sissetulekute olemasolu ega kohustuste mahtu või struktuuri. Tarbijakrediidilepingute

sõlmimisel ei ole kogutud kostja pangakonto väljavõtteid. Hageja ei ole tõendanud, et

kostja kohta kogutud muu teave oli piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks.

Eelnevat arvestades ei saanud esialgne võlausaldaja jõuda kohtu arvates järeldusele, et

kostja on krediidivõimeline.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike

kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal.

Kohus on eelnevat arvestades tuvastanud, et esialgne võlausaldaja rikkus

vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjaga 21. augustil 2020 ja 13. veebruaril 2022

järelmaksulepinguid sõlmides. Esialgne võlausaldaja on jätnud tegemata mõistlikud

pingutused kontrollimaks tarbija esitatud teavet jättes küsimata pangakonto väljavõtte

(KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel ja VÕS § 4034 lg 4 teine lause).

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul

intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja

muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

13. Kohus leiab, et kuivõrd mõlema järelmaksulepingu maksegraafikute järgsed

kõikide osamaksete tasumise tähtajad on praeguseks saabunud, on

järelmaksulepingutest tulenevad põhiosamaksed muutunud sissenõutavaks.

Kostja sai 21. augustil 2020 sõlmitud järelmaksulepingu 1561313 alusel kauba

väärtuses 729 eurot ning on teinud makseid 703,05 eurot (dtl 121). Kohus nõustub

hageja arvestustega ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata põhivõla

25,95 eurot. Hageja põhivõla nõue jääb seda ületavas osas rahuldamata.

13. veebruaril 2022 sõlmitud järelmaksuleping nr 2083466 alusel sai kostja kauba

väärtusega 688,90 eurot ning on teinud makseid 69 eurot (dtl 121). Kohus nõustub

hageja arvestusega ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata põhivõla

619,90 eurot. Hageja põhivõla nõue jääb seda ületavas osas rahuldamata.

14. Järelmaksulepinguga nr 1561313 lepiti kokku intressimääras 9,9% aastas (dtl

41) ning järelmaksulepinguga nr 2083466 intressimääras 21,9% aastas (dtl 50). Hageja

ei ole esitanud intressinõude ümberarvestust. Seetõttu on hageja intressinõue VÕS §

4034 lg 7 kohase arvestuse puudumise tõttu ebaselge ning kohus jätab selle tervikuna

rahuldamata.

15. Hageja palub hagiavalduses kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud

viivise, mille on välja arvutanud hagiavalduse esitamise seisuga, s.o 2. mai 2025, ning

edaspidi sissenõutavaks muutuva viivise alates 3. maist 2025 kuni põhinõude täitmiseni

viivisemääraga 24%.

Kohus on tuvastanud, et kostjaga lepingute sõlmimisel on rikutud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks on mh see, et väljamõistetava viivise määr ei tohi ületada seadusjärgset

määra. Viivis on sisult kahju hüvitis kohustuse täitmisega viivitamise korral ning

seadusjärgset määra ületavana saab seda käsitleda muu tasuna VÕS § 4034 lg 7 mõttes.

21. augustil 2020 sõlmitud järelmaksulepingu 1561313 algne maksegraafik oli kokku

lepitud ajavahemikuks 20. september 2020 kuni 20. august 2022, s.o 24 osamakset (dtl

42). Seega viimase osamakse tasumise tähtaeg oli 20. august 2022 ja kostjalt tuleb välja

mõista viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, st 21. augustist 2022. Kohus

mõistab kostjalt välja järelmaksulepingu 1561313 alusel viivise alates 21. augustist

2022 põhinõudelt 25,95 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääraga.

Nimetatud arvestuse järgi oli hagiavalduse esitamise seisuga, s.o 2. mai 2025

sissenõutavaks muutunud viivis 7,86 eurot. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista viivis põhivõlalt (25,95 eurot) alates 3. maist 2025 kuni põhivõla tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

13. veebruaril 2022 sõlmitud järelmaksulepingu nr 2083466 maksegraafik oli kokku

lepitud ajavahemikuks 20. märts 2022 kuni 20. veebruar 2025, s.o 36 osamakset (dtl 51-

52). Seega viimase osamakse tasumise tähtaeg oli 20. veebruar 2025 ja kostjalt tuleb

välja mõista viivis alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, st 21. veebruarist

2025. Järelmaksulepingu nr 2083466 lepingujärgne intressimäär oli 21,9% aastas, mis

ületab seadusjärgset viivisemäära. Kuna hagejal on õigus nõuda põhivõlalt viivist VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras, rahuldab kohus hageja viivise

nõude vaid seadusjärgses määras ja jätab rahuldamata osas, milles see seadusjärgset

määra ületab. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt 619,90

eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lepingu lõppemisele

järgnevast päevast, st 21. veebruarist 2025 kuni 2. maini 2025 summas 13,45 eurot ning

edaspidi põhivõlalt (619,90 eurot) alates 3. maist 2025 kuni põhivõla täitmiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Eelnevat arvestades kuulub hageja viivisenõue tarbijakrediidilepingute alusel välja

mõistetavatelt summadelt rahuldamisele osaliselt. Kohus on arvutuste tegemisel

kasutanud viivisekalkulaatorit.

16. Järgnevalt hindab kohus, kas hageja nõue tasumata teenuste, s.o mobiilsete

teenuste ja seadmekindlustuse eest ning võlgnevuselt arvestatud viivise nõudes on

põhjendatud.

Hagiavalduse kohaselt on kostjal hagiavalduse esitamise seisuga tasumata põhivõlg

osutatud teenuste eest 149,30 eurot. Tõendina esitatud arvete kohaselt oli kostjal

kohustus tasuda mobiilsete teenuste ja lisateenuste, s.o seadmekindlustuse eest kokku

150,56 eurot, mh arve nr 20220514307664 alusel 18 eurot (dtl 72-89). Arve nr

20220514307664 alusel on võlgnevus 16,74 eurot, kokku arvete alusel tasumata seega

149,30 eurot. Kostja ei ole vastu vaielnud, et jättis teenuste eest tasumata.

Kohtu hinnangul on hageja nõue selles osas õiguslikult põhjendatud ja hageja on oma

nõuet tõendanud. Seega mõistab kohus kostjalt lepingute alusel hageja kasuks välja

võlgnevuse tasumata teenuste eest 149,30 eurot.

17. Hageja palus hagiavalduses kostjalt välja mõista viivise. Hagiavalduse p 2.7.

kohaselt arvestab hageja sissenõutavaks muutunud viiviseid põhisummalt viimase arve

maksetähtajale järgnevast päevast 21. oktoobrist 2022 kuni hagiavalduse esitamiseni 2.

mail 2025 kolmekordses seaduses sätestatud viivisemääras, mis kehtis arvete tasumise

tähtajal, s.o 24% aastas.

Kohus leiab, et hageja viivisenõue tasumata teenuste, s.o mobiilsete teenuste ja

seadmekindlustuse eest on põhjendatud VÕS § 113 lg 1 ja Telia Eesti AS-i

üldtingimuste p 10.8.1 alusel.

2. mai 2025 seisuga oli sissenõutavaks muutnud viivis 90,71 eurot, mis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis

149,30 eurolt alates 3. maist 2025 kuni põhivõla (149,30 eurot) täitmiseni

viivisemääraga 24% aastas.

18. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud 50 eurot lähtudes VÕS

1132 lg-s 2 sätestatust ja lepingu üldtingimuste p-st 8.1.11. Üldtingimuste p 8.1.11.

kohaselt on klient Telia nõudmisel kohustatud hüvitama Teliale seoses Telia ja/või teise

isiku poolt võlanõude sissenõudmisega tekkinud kulud.

VÕS 1132 lg 2 puhul ei ole tegemist seadustatud hinnakirjaga, vaid hüvitiste

ülempiiridega. VÕS § 1132 lg 2 ei anna iseenesest alust kulutusi nõuda, selleks peab

olema lepingus kokku lepitud (vt ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud vlj, § 1132, p

7.3.4).

Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleks kokku leppinud võla sissenõudmiskulu

määrades. Kokkulepet ei nähtu Telia Eesti AS-i üldtingimustest ega

järelmaksulepingutest. Kokkulepe puudutab üksnes sissenõudmiskulu nõudeõigust. Ka

VÕS § 1132 lg 2 ei anna iseenesest alust nõuda tarbijalt lepingu lõpetamise järgselt

sissenõudmiskulude hüvitamist, vaid selles peab olema lepingus kokku lepitud.

Sellisel juhul saab hageja sissenõudmiskulude nõude aluseks olla võlaõigusseaduse

kahju hüvitamise (VÕS § 115, 127 jj) sätted. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid,

mille kohaselt on hagejal tekkinud 50 euro ulatuses kahju, peavad kulud olema reaalselt

kantud ja neid tuleb tõendada. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et tal

oleks 19. novembri 2024, 27. detsembri 2024 ja 6. jaanuari 2025 meeldetuletuskirjade

saatmisega tekkinud kahju 50 eurot. Kirjade saatmine (dtl 92-98) kahju suurust ei

tõenda.

Eelnevat arvestades jätab kohus sissenõudmiskulude nõude tervikuna rahuldamata.

19. Eeltoodu tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks

välja 11. aprilli 2019 kliendilepingust 27789289 ja telekommunikatsiooniteenuse

osutamise kokkuleppest, 23. augusti 2020 seadmekindlustuslepingust ning 13. veebruari

2022 seadmekindlustuslepingust tuleneva põhivõla 149,30 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 90,71 eurot ning viivise põhivõlalt (149,30 eurot) alates 3. maist 2025

kuni põhivõla täitmiseni viivisemääraga 24% aastas.

Kohus mõistab kostjalt välja 21. augusti 2020 järelmaksulepingust nr 1561313 tuleneva

põhivõla 25,95 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 7,86 eurot ja viivise põhivõlalt

(25,95 eurot) alates 3. maist 2025 kuni põhivõla täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud viivisemääraga.

Kohus mõistab kostjalt välja 13. veebruari 2022 järelmaksulepingust nr 2083466

tuleneva põhivõla 619,90 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 13,45 eurot ning

viivise põhivõlalt (619,90 eurot) alates 3. maist 2025 kuni põhivõla täitmiseni VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus jätab hagi rahuldamata intressi ja sissenõudmiskulude nõudes, samuti

järelmaksulepingutest tuleneva põhivõla nõudes osas, milles see ületab ümberarvestatud

nõuet, ja viiviste nõudes osas, milles see ületab seadusjärgset viivisemäära.

20. Arvestades hagihinda 1787,56 eurot, mis arvutati hagi seisuga, ja seda, et kohus

rahuldab hagi 1015,01 euro ulatuses, sh tulevikus sissenõutavaks muutuvad viivised,

mis on välja arvutatud ühe aasta eest, rahuldab kohus hagi ca 57% ulatuses. Kohus jätab

seetõttu menetluskuludest 57% kostja kanda ja 43% hageja kanda (TsMS § 163 lg 1).

21. Hageja esitas menetluskulude nimekirja (dtl 110), mille kohaselt on hageja

menetluskuludeks riigilõiv 315 eurot, maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot

ning õigusabikulu 338 eurot (ilma käibemaksuta).

Kohus leiab, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv on põhjendatud ja vajalik menetluskulu

(TsMS § 139 lg 2, riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1). TsMS § 144 p 7 kohaselt on

kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu kohus rahuldab hageja

nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu väljamõistmiseks 20 eurot (TsMS § 172 lg 9, §

484²).

Menetluskulude nimekirja järgi kulus hageja lepingulisel esindajal täiendavate

alusdokumentidega tutvumisele ja nende analüüsile, hagiavalduse ettevalmistamisele ja

koostamisele, lisade kogumisele ja komplekteerimisele 2 tundi, tunnihinnaga 169 eurot.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava lahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tulenevalt

TsMS § 174 lg-st 8 määrab kohus esindajakulud menetluskuludena kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt, st uurimisprintsiibist lähtudes. Kohtule on antud lai

kaalutlusruum lepingulise esindaja kulude hüvitamise piiramisel. Riigikohus on

rõhutanud, et kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse

hindamise osas. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (RKTKm

10.02.2016, 3-2-1-177-15, p 13).

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 169 eurot (koos käibemaksuga) ei

ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt ka RKTKm

11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Kohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja

ajakulu vajalik ja põhjendatud. Kohus loeb põhjendatuks hageja menetluskulud 673

euro ulatuses (315 + 20 + 338).

22. Kohus mõistab kostjalt menetluskulude jaotust arvestades hageja kasuks välja

menetluskulud 383,61 eurot (673 × 57%).

23. Rahuldamisele kuulub hageja taotlus mõista kostjalt menetluskulud välja koos

lisanduva viivisega VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

24. TsMS § 178 lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)