2-22-4762/55 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 19. veebruar 2026

Tsiviilasja number

2-22-4762

Tsiviilasi

Enima Trade OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hagi

Saloni Büroomööbli AS-i vastu 9365 euro 17 sendi

ja viivise saamiseks

Saloni Büroomööbli AS-i vastuhagi Enima Trade

OÜ (pankrotis) vastu 8056 euro leppetrahvi ja

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. juuni 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Saloni Büroomööbli AS-i apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

30 637 eurot 73 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja) Enima Trade OÜ (pankrotis,

registrikood 12333557) pankrotihaldur Andrias Palmits

Kostja (apellant) Saloni Büroomööbli AS (registrikood

10289177), lepinguline esindaja Mihkel Nukka

Kohtuistungi toimumise aeg

13. jaanuar 2026

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. juuni 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-4762

osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7910 eurot 38 senti

ületava viivise. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja viivisenõue

(sh alates hagi esitamisest, s.o 1. aprillist 2022, sissenõutavaks muutuv viivis)

7910 eurot 38 senti ületavas osas rahuldamata. Täpsustada seoses Enima

Trade OÜ (pankrotis) pankroti väljakuulutamisega maakohtu otsuse

resolutsiooni Saloni Büroomööbli AS-ilt summade väljamõistmise kohta

Enima Trade OÜ (pankrotis) pankrotivarasse. Muus osas jätta maakohtu

otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 12. juuni 2025. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-

22-4762 tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista Saloni Büroomööbli AS-ilt Enima Trade OÜ (pankrotis)

pankrotivarasse välja põhivõlg 7910 eurot 38 senti ja 12. juuni 2025. a

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 7910 euro 38 senti.

3. Jätta rahuldamata Enima Trade OÜ (pankrotis) pankrotihalduri nõue

Saloni Büroomööbli AS-ilt alates 13. juunist 2025. a sissenõutavaks muutuva

viivise saamiseks.

4. Jätta hagi 1422 euro ja lisanduva viivise saamiseks rahuldamata.

5. Jätta Saloni Büroomööbli AS-i vastuhagi rahuldamata.

6. Jätta poolte menetluskulud Saloni Büroomööbli AS-i kanda.

7. Määrata Enima Trade OÜ (pankrotis) menetluskulude rahaliseks

suuruseks 2947 eurot 50 senti.

8. Välja mõista Saloni Büroomööbli AS-ilt Enima Trade OÜ (pankrotis)

pankrotivarasse menetluskulud 2947 eurot 50 senti.

9. Saloni Büroomööbli AS-il tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest kuni nõude täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

10. Tagastada kohtuotsuse jõustumisel Enima Trade OÜ (pankrotis) poolt

Saloni Büroomööbli AS-i menetluskulude katteks tasutud tagatis 1800 eurot

Enima Trade OÜ (pankrotis) pankrotivarasse."

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Saloni Büroomööbli AS-i kanda.

5. Määrata kindaks Enima Trade OÜ (pankrotis) pankrotihalduri hüvitatavate

menetluskulude rahaline suurus ning mõista Saloni Büroomööbli AS-ilt Enima

Trade OÜ (pankrotis) pankrotivarasse välja apellatsioonimenetluse

menetluskulude katteks 738 eurot 92 senti.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Enima Trade OÜ (hageja) esitas 31. märtsil 2022 Tartu Maakohtule hagi Saloni

Büroomööbli AS-i (kostja) vastu, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla

9365 eurot 17 senti, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1685

eurot 73 senti ja edasiulatuva viivise põhivõla jäägilt (9365 eurot 17 senti) alates

hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni viivisemääraga 0,2% päevas.

Seoses hageja pankroti väljakuulutamisega 23. septembril 2025 (tsiviilasjas nr 2-25-10044)

astus apellatsioonimenetluses hageja asemel pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 1 esimese

lause alusel menetlusse hageja pankrotihaldur Andrias Palmits (hageja pankrotihaldur).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja lepingu Tartu Ülikooli (TÜ) J. Liivi 2

õppehoone I korruse auditooriumi eritellimusmööbli valmistamiseks ja paigaldamiseks.

Kostja allkirjastas lepingu 28. juunil 2021 ja lepingujärgne ettemakse laekus 29. juunil

2021. Lepingu järgi oli tarneajaks 31. august 2021. Tellimuse kinnituse kohaselt ei hõlma

leping elektritöid ja -tarvikuid. Lepingu järgi pidi kogu mööbli maksumus (55 536 eurot

koos käibemaksuga) olema tasutud enne, kui hageja transpordib mööbli objektile ja asub

seda seal paigaldama. 24. augusti 2021. a kirjavahetuses leppisid pooled kokku mööbli

paigalduse alustamises 6. septembril 2021. Sellest lähtuvalt esitas hageja 1. septembril

2021 kostjale arve 23 736 euro tasumiseks maksetähtajaga 2. september 2021, kuna selleks

päevaks oli hageja nõue teise lepingujärgse osamakse tasumiseks sissenõutavaks

muutunud.

3. septembril 2021 teatas kostja, et objektil toimuvad ehitustööd, põrandakate on

paigaldamata ja enne 15. septembrit 2021 paigaldusega alustada ei saa. Hageja informeeris

6. septembril 2021 kostjat, et suur osa mööblist on juba Adduco Kolimisteenused OÜ

(Adduco) laos ning hoiatas, et paigalduse viibimisega kaasnevad kulud.

Kostja eiras korduvatele meeldetuletustele vaatamata oma lepingujärgset maksekohustust,

ei taganud objekti paigaldusvalmidust ning üritas hageja kohustuseks panna ka kokku

leppimata töid nagu pistikupesade hankimine ja kaabliavade märkimine.

Alates 17. septembris 2021 asus Adduco mööblit objektile vedama. Esimese rea toole ega

järgnevaid lauaridu ei saanud paigaldada enne elektrikaabelduse teostamist, kuna need

oleks kaablite vedamist takistanud. Lisaks selgus, et osade laudade plaadid tulevad neid

lahti tõmmates korpusest välja, kuid see puudus lahendati mööbli paigalduse käigus.

4. oktoobril 2021 laekus kostjalt hageja pangakontole 4488 eurot selgitusega "ettemaks

auditooriumitoolid". 7. oktoobril 2021 pöördus hageja e-kirjaga kostja poole, edastas

mööbli kasutusjuhendi ja tuletas meelde, et ootab infot, kuidas paigaldada auditooriumi

tagumine rida ning et viimane paigalduse päev on planeeritud 11. oktoobrile 2021. Mööbli

üleandmise akti allkirjastasid pooled 18. oktoobril 2021. Sellega võttis kostja mööbli ja

paigaldustööd vastu ning aktis märgiti ka avastatud paigalduse vaegtööd. Samal päeval

edastas hageja info vaegtööde kohta Adducole ja palus need kiiresti ära teha.

25. oktoobril 2021 tegi Adduco vaegtööd ning 26. oktoobril 2021 esitas hageja kostjale

arve 8064 eurot lepingujärgse kolmanda makse tasumiseks 30 päeva jooksul mööbli

üleandmisest (s.o 17. novembriks 2021) ning lisaks arve 1422 eurot ära jäänud paigalduse

ja mööbli ladustamisega seotud lisakulu tasumiseks hiljemalt 9. novembriks 2021 (hageja

lisas ka Adduco asjaomase arve).

Kostja arveid ei tasunud ning esitas korduvalt hagejale pretensioone mööbli paigalduse

kohta. 7. detsembril 2021 vaatasid hageja töötajad paigaldatud mööbli üle ning ühtki

märkimisväärset puudust ei tuvastanud. Kostja sellele ülevaatusele kohale ei ilmunud ja

telefonile ei vastanud. Hageja pöördus telefoni teel TÜ esindaja poole ning selgus, et TÜ

lõpptellijana hageja tarnitud mööbli ja selle paigalduse osas pretensioone ei ole.

Kostja saatis 23. detsembril 2021 hagejale nõude leppetrahvi tasumiseks, mille kohaselt oli

hageja nõuetekohaselt paigaldatud mööbli üleandmisega viivituses 1. oktoobrist 2021 kuni

7. detsembrini 2021, seega vähemalt 66 päeva. Kostja tunnistas oma põhivõlga hageja ees

27 312 eurot ning teatas, et tasaarvestab selle leppetrahviga 8395 eurot 20 senti. Kostja

pakkus, et pooled võiksid sõlmida kompromisslepingu, mille kohaselt tasuks kostja

hagejale koheselt 25 000 eurot ja pooled loobuvad vastastikku muudest nõuetest teineteise

vastu. Vastust oma ettepanekule soovis kostja hiljemalt 28. detsembriks 2021. 31.

detsembril 2021 tasus kostja hagejale 25 000 eurot.

Hageja edastas 4. jaanuaril 2022 kostjale seisukoha, milles märkis, et kostjal ei ole õigust

leppetrahvi nõuda ega seda hageja nõudega tasaarvestada, samuti et hageja ei ole nõus

kostja esitatud kompromissettepanekuga.

31. detsembri 2021. a seisuga oli kostja võlg hageja eest kokku 34 365 eurot 17 senti.

Kostja tasutud 25 000 eurot on hageja arvestanud nõuete katteks järgmiselt: 1436 eurot 79

senti kulutuste ja sellega seonduva viivise katteks, 5616 eurot 38 senti lepingujärgse viivise

katteks ning 17 946 eurot 83 senti põhivõla katteks. Selle tulemusena võlgneb kostja

hagejale põhikohustusena 9365 eurot 17 senti, millele lisandub lepinguline viivis 0,2%

päevas.

Pärast mööbli üleandmist selle kasutamise käigus ilmnenud mõningad vead on olnud

garantiitöödega kõrvaldatavad. Kostja on pahatahtlikult takistanud garantiitööde tegemist

ega saa VÕS § 111 lg 3 kohaselt tugineda garantii- või muu kohustuse võimalikule

rikkumisele hageja poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Alates 30.

oktoobrist 2021 kuni 6. jaanuarini 2023 ei esitanud kostja ühtki nõuetekohast pretensiooni

mööbli väidetavate puuduste kohta. Garantiitööd jäid teostamata kostja tegevuse tõttu.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostjal on õigus keelduda lõppsummade tasumisest, sest tarnitud mööblil esinesid olulised

puudused, mis takistasid selle kasutamist; kostja teavitas hagejat puudustest ning andis

mõistliku aja puuduste kõrvaldamiseks; hageja ei kõrvaldanud puudusi või tegi seda

ebapiisavalt. VÕS § 110 lg 1 kohaselt on ostjal õigus tasumisest keelduda seni, kuni müüja

on täitnud oma puuduste kõrvaldamise kohustuse. Hageja oli juba saanud üle 90%

müügihinnast, mistõttu oli põhjendatud hageja lepingurikkumise ja hageja reaalsete

makseraskuste ja saneerimismenetluse tõttu tasu maksmata jätta.

Hageja nõue 1422 euro suuruse lisakulu (paigalduse tühistamise ja ladustamise kulud)

hüvitamiseks on õiguslikult ja faktiliselt põhjendamatu. Müügileping ei pane ostjale

töövõtulepingule omaseid kaastöökohustusi, nagu objekti paigaldusvalmiduse tagamine

jms. Kostja ei saanud mõjutada objekti valmidust ega vastutanud selle eest. Hageja ei ole

esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et väidetavad kulud (1422 eurot) on tegelikult tekkinud,

on põhjendatud ega ole kattuvad muude lepinguliste või garantiikohustustega.

Teise osamakse tasumise kohustus muutus sissenõutavaks alles pärast kaupade tarnimist,

üleandmise-vastuvõtu akti allkirjastamist ja puudusteta kauba üleandmist. Hageja ei

esitanud üleandmise-vastuvõtu akti enne 18. oktoobrit 2021. Enne seda puudus hagejal

õigus nõuda teise osamakse tasumist. Lisaks leppisid pooled pärast puuduste ilmnemist

(laudade konstruktsioonivead, käetugede logisemine jm) suuliselt kokku, et teise

osamaksena tasutakse ainult toolide maksumus (4488 eurot), mida hageja aktsepteeris ja

millele ta ei esitanud vastuväiteid.

Kostja ei ole tunnistanud hageja nõudeid. Kostja 23. detsembril 2021 tehtud

kompromissettepanek on ettepanek vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks.

Kostja teavitas hagejat puudustest järjepidevalt nii üleandmisel (18. oktoobri 2021. a akt,

e-kirjad, fotod) kui ka hilisemates kirjavahetustes, täpsustades puuduste olemust ja ulatust.

Hageja ise tunnistas puuduste olemasolu ja lubas neid korduvalt kõrvaldada, kuid ei

esitanud kunagi parandustööde akti ega tõendanud puuduste tegelikku kõrvaldamist.

Hageja väide, et kostja takistas garantiitööde tegemist, ei ole tõendatud. Kostjal on VÕS §

110 lg 1 alusel õigus keelduda tasu maksmisest seni, kuni hageja ei ole oma lepingulisi

kohustusi täitnud ega puudusi kõrvaldanud. Tellijal õigus kinni pidada tasu, kui töö või

kaup ei vasta lepingutingimustele, eriti kui puudused on olulised ja püsivad. Seega on

kostja õigustatult keeldunud tasu maksmisest kuni puuduste kõrvaldamiseni.

Kolmas ehk viimane osamakse muutus sissenõutavaks 17. jaanuaril 2022, kui möödus

lepingus ette nähtud 30-päevane tähtaeg hooldusjuhendite üleandmisest, mille alusel võis

hageja esitada kostjale arve alates 16. detsembril 2021. 18. oktoobril 2021 üleandmisel

fikseeritud puudused, mida hageja ei kõrvaldanud ja mille alusel oli kostjal õigus keelduda

tasu maksmise kohustuse täitmisest. Asjaolu, et hooldusjuhendeid 18. oktoobril 2021 üle ei

antud, tuleneb samal päeval allkirjastatud aktist, mille kohaselt ei ole dokumente üle antud.

Hageja võimalikud nõuded kostja vastu on lõppenud tasaarvestusega kostja

leppetrahvinõudega.

3. Kostja esitas vastuhagi, paludes hagejalt kostja kasuks välja mõista leppetrahvi 8056

eurot ja viivise leppetrahviga tasumisega viivitamise eest alates 17. detsembrist 2021 kuni

24. märtsini 2023 7457 eurot 8 senti.

Vastuhagi põhjenduste kohaselt on kostjal lepingu p 5.2 alusel õigus nõuda leppetrahvi

0,2% päevas tähtaegselt mittekohaselt üleantud, üleandmata või vastuvõtmata jäetud

kaupade maksumuselt iga viivitatud päeva eest. Poolte kokkuleppel pidi mööbli paigaldus

olema lõpetatud viie tööpäeva jooksul pärast paigalduse alustamist, mis pidi poolte

kokkuleppel toimuma hiljemalt 15. septembril 2021. Hooldusjuhendid, mis on lepingu

kohaselt nõuetekohase üleandmise lahutamatu osa, anti kostjale üle alles 16. detsembril

2021. Seega viivitas hageja müügilepingu kohustuste nõuetekohase täitmisega vähemalt 76

päeva (2. oktoobrist kuni 15 detsembrini 2021). Eeltoodust tulenevalt on kostjal õigus

nõuda hagejalt leppetrahvi 8056 eurot (53 000 eurot × 0,2% × 76 päeva).

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu.

Lepingus puudub leppetrahvi kokkulepe. Hageja ei ole mööbli üleandmisega viivitanud.

Kostja ei saa nõuda leppetrahvi kogu mööbli maksumuselt kuni selle väidetavate puuduste

kõrvaldamiseni ega ka hooldusjuhendi üleandmisega viivitamise tõttu.

MAAKOHTU LAHEND

5. Maakohus rahuldas 13. juuni 2025. a otsusega hagi osaliselt ning jättis vastuhagi

rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7910 eurot 38 senti

ja viivise 1439 eurot 69 senti, samuti viivise tasumata põhivõlalt (7910 eurot 38 senti)

alates 1. aprillist 2022 määras 0,2% päevas kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Hageja

nõude 1422 euro ja sellele lisanduva viivise saamiseks jättis kohus rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, määras kindlaks hageja menetluskulude

rahalise suuruse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 2947 eurot 50

senti. Kostjal tuleb otsuse kohaselt tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

viivist alates otsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:



Hageja ja kostja sõlmisid 28. juunil 2021 lepingu, mille alusel kostja tellis hagejalt

168 kokkupandava tooli ja laua komplekti vastavalt kostja joonistele ning

paigalduse õppehoonesse Tartus;



lepingu hind kokku oli 53 000 eurot, koos käibemaksuga 63 000 eurot;



Lepingu järgi pidi mööbel olema paigaldatud 31. oktoobriks 2021;



Kostja on hagejale tasunud I osamakse (ettemakse) 31 800 eurot; lisaks 4. oktoobril

2021 4488 eurot ja 31. detsembril 2021 25 000 eurot.

Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte vahel sõlmitud leping on müügileping või

töövõtuleping, kas ja millal on hageja tasunõuded sissenõutavaks muutunud, kas vaegtööd

on kõrvaldatud, kas kostja on puudustest õigeaegselt teavitanud ning kas kostjal on hageja

vastu leppetrahvinõue.

1. Hageja pidi poolte kokkuleppe kohaselt valmistama konkreetsetele tunnustele vastavad

168 auditooriumitooli ja 168 auditooriumilauda, ning seejärel toolid ja lauad paigaldama.

VÕS §-st 29 tulenevad lepingu tõlgendamise üldised kriteeriumid ja töövõtulepingu mõiste

tuleneb VÕS §-st 635. Töövõtulepinguga on tegemist siis, kui lepinguga kohustutakse

võõrandama alles valmistatav asi ja lepingu juures on esmase tähtsusega töö tegemine või

teenuse osutamine, aga mitte võõrandamine. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal ei olnud

auditooriumitoolid ega -lauad valmis, vaid neid hakati alles valmistama. Lepingul on

mõned müügilepingule omased tingimused, kuid suurem osa tingimusi vastavad

töövõtulepingule. Arvestades, et leping ei ole osadeks jagatav, siis kohtu hinnangul

sõlmisid pooled lepingu, mis oma sisult vastab kõige enam töövõtulepingule.

2. Lepingu p 3.2.3 järgi kohustus ostja tasuma müüjale ettemaksu 31 800 eurot, enne

toodete paigaldust objektil 23 736 eurot ja ülejäänud 8064 eurot 30 päeva jooksul pärast

kauba ja hooldusjuhendite üle andmist ostjale müüja poolt esitatud arve ja üleandmise-

vastuvõtmise akti alusel. Eeskätt on pooltel erimeelsus selle üle, millal muutus

sissenõutavaks teine lepingujärgne makse 23 736 eurot.

Hageja võib kostjalt tasu nõuda, kui hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS §

82 lg 7, § 637 lg 4). Hageja on nii lepingueelselt, lepingutekstis kui ka lepingu täitmisel

nõudnud, et kogu mööbli maksumus peab olema tasutud enne paigaldust objektile (VÕS §

29 lg-d 1 ja 6). Kostja on sellise lepingutingimusega nõustunud. Seega on pooled kokku

leppinud, et kogu mööbli maksumus (55 536 eurot koos käibemaksuga) peab olema

tasutud enne, kui hageja transpordib mööbli objektile ja asub seda seal paigaldama.

Poolte 24. augusti 2021. a e-kirjavahetus tõendab poolte kokkulepet, et mööbli paigaldust

alustatakse 6. septembril 2021. Selleks ajaks oli hageja mööbli valmis tootnud, metallosad

Tartusse transportinud ja värvinud ning kogu mööbel oli paigalduseks valmis. Seetõttu

esitas hageja 1. septembril 2021 kostjale arve 23 736 maksetähtajaga 2. september 2021.

Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et mööblil esinesid puudused ka mööbli

üleandmisele (18. oktoobril 2021) järgnenud vaegtööde likvideerimise järgselt, s.o pärast

10. novembrit 2021.

Lepingu punkti 3.2.2 kohaselt oli kostjal kohustus teavitada puudusest kirjalikult

taasesitatavas vormis 14 päeva jooksul. Lepingu p 6.6 kohaselt tuli esitada pretensioon, kus

tuli ära näidata defektse kauba või kauba detaili nimetus, vea kirjeldus ja foto defektsest

kaubast või kauba detailist. 30. oktoobrist 2021 kuni 6. jaanuarini 2023 ei esitanud kostja

ühtki nõuetekohast pretensiooni mööbli väidetavate puuduste kohta. 22. novembrist 2021

kuni 9. detsembrini 2021 saatis kostja vaid mõnerealisi e-kirju ebamääraste etteheidetega.

Alles pärast hagiavalduse esitamist pöördus kostja 11. aprillil 2022 hageja poole, edastades

8. aprilli 2022. a kuupäeva kandva mööbli ülevaatuse protokolli, mille kohaselt esinevad

mööblil kolm puudust. Sellest saab järeldada, et mööbli puudused tekkisid alles selle

kasutamise käigus.

Pärast seda, kui hageja üritas kahel korral kokku leppida aega mööbli ja võimalike

puuduste ülevaatamiseks, teatas kostja 18. aprillil 2022 et kuna hageja ei suutnud

operatiivselt reageerida ja puudusi kõrvaldada, siis tuli kostjal need kiirelt omal käel

parandada. Sellest järeldub, et 8. aprilli 2022. a seisuga oli mööblil vaid piiratud arv kiiresti

kõrvaldatavaid defekte.

Kohus ei nõustunud kostjaga, et pooled on suuliselt kokku leppinud, et seoses laudadel

ilmnenud puudustega pidi kostja teisest lepingujärgsest osamaksust tasuma vaid toolide

maksumuse 4488 eurot.

3. Kohus leidis, et kolmas osamakse muutus sissenõutavaks 17. novembril 2021.

Lepingu punkti 3.2.3 järgi tuli kolmas osamakse 8064 eurot tasuda 30 päeva jooksul pärast

kauba ja hooldusjuhiste üleandmist arve ja üleandmis-vastuvõtmisakti alusel.

Üleandmisakti allkirjastasid pooled 18. oktoobril 2021. Üleandmisaktile on märgitud

vaegtööd, mille Adduco tegi 25. oktoobril 2021, misjärel hageja esitas 26.oktoobril 2021

kostjale arve 8064 euro tasumiseks. Hageja on TÜ esindaja e-kirjaga tõendanud, et 19.

novembril 2021 vaatas TÜ ise ja 22. novembril 2021 koos kostjaga asjassepuutuva

auditooriumi üle ning mööbli ja selle paigalduse osas märkusi polnud, märkused

puudutasid vaid nelja kokkupandavat lauda klassi ees, kuid mis ei kuulunud tellimusse.

Kostja 3. detsembri 2021 ja 8. detsembri 2021 e-kirjades olevad etteheited on üldised ja

ebamäärased. Samas on näha poolte kirjavahetusest, et hageja tegeles probleemidega

jooksvalt ja pakkus välja lahendusi.

Kostjale oli hiljemalt 22.novembril 2021 teada, et mööbli paigalduse puudused on

likvideeritud ja mööbli lõpptellijale ehk TÜ-le takistusi ei ole. Üleandmise-vastuvõtmise

akti allkirjastamine oli poolte kokkulepe tööde üleandmise kohta. Kohus pidas eluliselt

usutavaks, et üleandmise-vastuvõtmise aktiga anti üle ka hooldusjuhendid, sest vastasel

korral oleks see puudus olnud üleandmise-vastuvõtmise aktis kajastatud. Hooldusjuhendid

anti seega üle hiljemalt 18. oktoobril 2021 ning seetõttu muutus kolmas osamakse

sissenõutavaks 17. novembril 2021.

Poolte vahel on vaidlus kostja poolt tehtud ülekande 25 000 euro tähenduse üle. Kohus

järeldas, et kostja tunnistas ülekandega võlgnevust.

4. Vastusena kostja väitele, et ta võis VÕS § 110 lg 1 alusel keelduda puudustega mööbli

eest tasumisest, kuna hageja ei suutnud pikema aja jooksul ning peale korduvaid

pretensioone mööblil ja paigalduses esinevaid olulisi puuduseid kõrvaldada, märkis kohus

VÕS § 644 sätetele tuginedes, et kostja on esitanud mööblile ja selle paigaldusele

etteheiteid vaid üldsõnaliselt, toomata täpselt välja, millisel auditooriumilaual või -toolil

milline väidetav puudus esineb. Ainuüksi seetõttu ei saa kostja majandus- ja

kutsetegevuses tegutseva isikuna õiguskaitsevahendi kasutamisel (sh leppetrahvi

nõudmisel) mööbli väidetavale mittevastavusele tugineda. Hageja on tõendanud, et kostja

ei taganud objektil lepingus kokkulepitud ajal paigaldusvalmidust ning elektrikaabelduse

järel ootamine pikendas ooteaega veelgi. Kostja esitatud fotod ei tõenda kaabelduse

olemasolu, sest fotodelt ei ole tuvastatav nende tegemise aeg. Hageja on tõendanud, et

hiljemalt 22. novembriks 2021 olid paigaldusega seotud vaegtööd likvideeritud. Seetõttu ei

ole kostja vastuväide tasumisest keeldumiseks põhjendatud. Üldteadaolevalt on mahukate

töövõttude puhul puuduste esinemine tavapärane ja objektidel kõrvaldatakse vaegtöid.

Riigikohtu praktika kohaselt ei ole garantiitööde tegemise kohustus ja tellija tasu maksmise

kohustus vastastikused kohustused, sest garantii andmine ja kehtivus ei sõltu

töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda VÕS § 111 lg-le 1 tulenevalt

(RKTKo 3-2-1-73-10, p 34). Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja keelduda

töövõtulepingujärgse makse tasumisest, viidates garantiitööde tegemise minetustele.

Kirjaliku teate koos väidetavate vigade täpsema kirjelduse ja fotodega edastas kostja alles

6. jaanuaril 2023. Kohus nõustus hagejaga, et kui puudused eksisteerisid kogu 2022. aasta

vältel, aga kostja teavitas neist alles 6. jaanuaril 2023, järeldub sellest, et kostja ei ole

teatanud puudusest korrektselt õigeaegselt, ega saa neile enam VÕS § 644 lg 3 kohaselt

tugineda.

Samuti on kostja positsioon menetluses vastuoluline. Kostja hakkas alles vastuhagis

väitma, et hageja ei kõrvaldanud kõiki mööbliga seotud puudusi 7. detsembriks 2021. Enne

kohtumenetlust ja eelistungi ajal oli kostja seisukohal, et hageja kõrvaldas kõik puudused

7. detsembril 2021. Enne kohtumenetlust kostja mööbli puudustele viidates tasumisest ei

keeldunud.

5. Hageja kahjunõude 1422 eurot koos viivisega jättis maakohus rahuldamata. Hageja

esitatud 9. septembri 2021. a e-kirjavahetus Adducoga kahju tekkimist ei tõenda. Adduco

esitatud arved ei ole ajaliselt ega sisuliselt seostatavad hageja väidetava kahjuga.

6. Lepingu p 5.2 kohaselt on lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamise

korral poolel õigus nõuda viivitavalt poolelt viivist 0,2% päevas tähtaegselt tasumata

summast iga viivitatud päeva eest. Kohtupraktika kohaselt ei ole viivis määras 0,2%

viivitatud summast päevas seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist on tüüptingimusega.

Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja

kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Seega ei ole viivisekokkulepe

tüüptingimusena tühine. Samuti puudub kohtu hinnangul alus viivise vähendamiseks.

Kahjunõude 1436 eurot 79 senti rahuldamata jätmise tõttu jaguneb tasutud 25 000 eurot

viivise 5616 eurot 38 senti ja põhivõla 19 383 eurot 62 senti vahel (VÕS § 88 lg-d 8 ja 9).

Seega oli kostjal 31. detsembri 2021. a seisuga hageja ees põhivõlg 7910 eurot 38 senti.

Hagiavalduse esitamise seisuga oli kostjal lisaks viivisevõlg 1439 eurot 69 senti eurot.

Lisaks tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 7910 eurolt 38 sendilt 0,2% päevas

alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.

7. Vastuhagi nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 158 lg 1 alusel, mille kohaselt

leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta

kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kostja leiab, et hagejal tuleb

lepingu p 5.2 alusel tasuda leppetrahvi mh juhul, kui müüja annab ostjale üle mittekohase

mööbli ja leppetrahvi saab nõuda kuni puuduste kõrvaldamiseni.

Lepingupool peab tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik

oma kohustuste täitmiseks. Nii lepingu punktist 5.1, lepingu olemusest ja eesmärgist kui ka

mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt oli kostja kohustus tagada, et mööblit saab objektile

paigaldada. Kostja nimetatud kohustust nõuetekohaselt ei täitnud. Hageja on tõendanud, et

kostja viivitas tellimuse kinnitamise, lepingu allkirjastamise, ettemaksu tasumise kui

tootmisjoonise kinnitamisega. Kostja kinnitas tootmisjoonise 3. augustil 2021, mistõttu jäi

hagejal mööbli valmistamiseks jäi 27 päeva (4.–31. august). 24. augustil 2021 leppisid

pooled kokku paigalduse alustamises 6. septembril 2021, kuid objekt oli paigalduseks

valmis alles 7. oktoobril 2021, mil auditooriumis oli veetud ka mööblile vajalik

elektrikaabeldus. Hageja andis paigaldatud mööbli üle ja kostja võttis selle vastu 11 päeva

hiljem, s.o 18. oktoobril 2021, mil pooled vormistasid üleandmisakti. Lõpptellija on

kinnitanud mööbli nõuetelevastavust 22. novembril 2021. Nimetatud asjaolusid arvestades

hageja mööbli paigaldamise ega üleandmisega ei hilinenud, vaid paigaldas selle mõistliku

aja jooksul.

Tõendamata on kostja väide, et pooled on kokku leppinud, et mööbli paigaldus tuleks teha

viie tööpäeva jooksul selle alustamisest. Sellist tingimust lepingus ei sisaldu.

Eeltoodust tulenevalt jättis kohus vastuhagi rahuldamata ning luges kostja protsessuaalse

tasaarvestuse põhjendamatuks.

8. Arvestades hagiavalduse rahuldamise ulatust ning vastuhagi rahuldamata jätmist,

pidas kohus põhjendatuks jätta poolte menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 ja § 163 lg 1 alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus

rahuldas hageja hagiavalduse ja jättis kostja vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda. Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega, millega jätta hageja

hagi tervikuna rahuldamata, rahuldada kostja vastuhagi ning mõista hagejalt kostja kasuks

välja leppetrahv 8056 eurot ja viivis leppetrahviga tasumisega viivitamiselt ajavahemikul

17. detsembrist 2021 kuni 24. märtsinini 2023 summas 7457 eurot 8 senti. Menetluskulud

palub kostja jätta mõlemas kohtuastmes hageja kanda.

1. Maakohus kvalifitseeris poolte võlasuhte ebaõigesti ning jättis otsuse vastavas osas ka

nõuetekohaselt põhjendamata (TsMS § 442 lg 8 rikkumine). Kohtule esitatud lepingust ja

sellele lisatud dokumentide sisust nähtub, et poolte tahe sõlmida müügileping, mitte

töövõtuleping. Poolte majanduslik huvi ja tehingu keskne eesmärk oli kauba müük ja

omandi üleminek vastavalt VÕS §-st 208 tulenevale, mitte tööprotsess ise. Maakohus jättis

kostja väidete, asjaoludega ja tõenditega müügilepingu sõlmimise kohta arvestamata.

Otsuse põhjendustest ei nähtu, kuidas kohus tuvastas poolte tegeliku tahe, lepingu sisu ja

majandusliku eesmärgi.

Eelnimetatud rikkumiste tõttu kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust –

töövõtulepingu sätteid müügilepingu sätete asemel.

2. Maakohus tuvastas ekslikult teise osamakse sissenõutavaks muutumise 2. septembril

2022. Kohtuotsuses ei ole põhjendatud, milliste tõenditega luges kohus tõendatuks, et kaup

oli paigalduseks valmis ja sellest lähtuv tasunõue muutus sissenõutavaks 2. septembril

2021. Samuti ei ole kohus põhjendanud, milliste tõendite alusel muutus 1. septembri 2021.

a arve sissenõutavaks järgmisel päeval, s.o 2. septembril 2021. Kostja on olnud menetluses

läbivalt seisukohal, et lepingus (p-s 3.1) kokku lepitu kohaselt oli teise osamakse tasumise

eelduseks see, et mööbel oleks objektile (TÜ õppehoonesse) füüsiliselt tarnitud ning ostjal

oleks võimalus enne kauba eest lõplikku tasumist veenduda mööbli kvaliteedis ja koguses.

Seetõttu on oli arve esitamine 2. septembril 2021 ennatlik ja teine osamakse ei muutunud

sissenõutavaks hagis väidetud kuupäeval.

Maakohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud oma seisukohta, et lepingu järgi pidi kogu

mööbli maksumus (55 536 eurot) olema tasutud enne, kui hageja transpordib mööbli

objektile ja asub seda seal paigaldama. Maakohus hindas lepingu p 3.2.3 tõlgendamisel

tõendeid valikuliselt, sest ei arvestanud lepingu allkirjastamisele eelnenud maksetingimuse

sõnastuse kujunemise ega faktilise lepingu täitmise asjaoludega (VÕS § 29 lg 5 lg 3, § 29

lg 6). Lepingu punktide 3.1.1 ja 3.2.3 järgi pidi ostja 50% (31 800 eurot) tasuma

ettemaksuna lepingu jõustumisel, 23 736 eurot maksma pärast mööbli tarnimist ja enne

paigaldust, st mitte ainult mööbli valmistamise, vaid selle objektile kohaletoimetamise

järel. Viimane osa 8064 eurot tuli kostjal tasuda, kui kokku lepitud kaup on nõuetekohaselt

paigaldatud ja üle antud. Lepingu täitmise käigus said pooled samuti ühtemoodi aru, et

müüja tarnib kauba objektile enne teist osamakset, nagu hageja seda ka tegi.

Kohtu seisukoht, et kostja oleks pidanud tasuma kauba eest võimaluseta veenduda kauba

tegelikus olemasolus ja kvaliteedis, on vastuolus majandus- ja kutsetegevuse praktikaga.

3. Kohtu seisukoht, et kostja positsioon puuduste kõrvaldamise osas on vastuoluline, ei

arvesta tegelike asjaoludega ega kasutamise käigus ilmnenud puuduste iseloomu. Kuigi 7.

detsembriks 2021 olid hageja käinud 18. oktoobril 2021 fikseeritud puudusi parandamas,

ilmusid need kasutamise käigus uuesti ning lisandusid ka uued.

Ekslik on kohtu seisukoht, et kostja ei võimaldanud hagejal garantiitöid teha. Kostja on

korduvalt nõudnud puuduste kõrvaldamist. Hageja ise on keeldunud mõistlikust koostööst.

Enamike puuduste kohta ei pakkunud hageja realistlikku ning projektiga kooskõlas

tehnoloogilist lahendust nende kõrvaldamiseks.

4. Väär on maakohtu järeldus, et kostja ei tõendanud suulist kokkulepet, et teise

osamaksena tasutakse esialgu 4488 eurot (sest tarnitud mööblil ilmnesid olulised

puudused). Maakohtu see järeldus on vastuolus poolte käitumise ning tõenditega.

Kokkulepet tõendab eelkõige poolte 28.–29. septembri 2021. a kirjavahetus ja sellele

järgnenud kostja kokkuleppe täitmine, mida hageja nii vaikimisi (pretensioonid puudusid)

ja tegevusega (lepingu täitmisega jätkamine) aktsepteeris. Maakohus jättis kostja eeltoodud

põhjendused ja faktiväited otsuses käsitlemata.

5. Samuti on ebaõige on maakohtu järeldus, et tarnitud mööblil ei olnud pärast 10.

novembrit 2021 enam puudusi. Eriteadmistega isikute R. Adami ja K. Kiimani arvamused

kinnitavad ühemõtteliselt, et mööbel ei vastanud nõuetele ka pärast 10. novembrit 2021.

Puudused ei ole üksikud või lihtsalt kõrvaldatavad. Puudused esinesid enamikul toolidest

ja laudadest. Samuti on põhjendamata ja vastuolus tõenditega kohtu järeldus, et kostjale oli

hiljemalt 22. novembril 2021 teada, et mööbli paigalduse puudused on likvideeritud ja

mööbli lõpptellijale ehk TÜ-le takistusi ei ole.

18. oktoobri 2021. a üleandmis-vastuvõtu akt oli tingimuslik ning selle lõplik kehtivus

sõltus puuduste kõrvaldamisest. Kuna hageja puudusi ei kõrvaldanud, pole üleandmise-

vastuvõtmise aktist tulenev tingimus täidetud.

6. Otsuse punktis 20 on maakohus leidnud, et kostja on küll saatnud hagejale e-kirju,

kuid etteheited on ebamäärased. Kohus ei ole oma seda seisukohta põhjendanud ega

otsuses viidatud e-kirju (dtl 117–123) analüüsinud. Kostja esitas kirjades alates 22.

novembrist 2021 kuni 9. detsembrini 2021 põhjaliku ja üksikasjaliku loetelu puudustest,

fotomaterjalid, tehnilise põhjenduse võimalike paigaldusvigade ja viimistlusprobleemide

üle ja viidanud lepingulistele mittevastavustele ning projekti- ja ohutusstandardite

rikkumisele Lisaks kinnitas neid puudusi hageja poolt lubatud, kuid tegemata jäänud

parandustööd, TÜ esindajate ametlik akt puudustest iga positsiooni kohta, R. Adami ning

K. Kiimani arvamused.

7. Maakohus tuvastas, et 18. oktoobri 2021 üleandmise-vastuvõtmise aktiga anti üle ka

hooldusjuhendid. Maakohus ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, milliste tõenditega luges

kohus tõendatuks, et hooldusjuhendid anti üle 18. oktoobril 2021. Sellega rikkus kohus

TsMS § 230 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid. Hageja andis hooldusjuhendid kostjale üle 16.

detsembril 2021, saates need e-kirja teel. Hageja väited nende dokumentide varasema

üleandmise kohta on tõendamata.

8. Maakohus ei ole viidanud ühelegi allikale, mille alusel saab lugeda üldtuntuks, et on

normaalne ja tavapärane tarnida puudustega kaupa. Maakohus rikkus TsMS § 231 lg 1 ja §

442 lg 8 nõudeid. Tegu ei olnud ka suuremahulise tellimusega ning puudused ei olnud

marginaalsed vaegtööd. Arvestades puuduste olemust ja ulatust, võis kostja keelduda

maksete tasumisest kuni nende puuduste kõrvaldamiseni.

9. Maakohus leidis otsuse p-s 25 ekslikult, et garantiitööde tegemise kohustus ja tellija

tasu maksmise kohustus ei ole vastastikused kohustused, sest garantii andmine ja kehtivus

ei sõltu töövõtulepingust ja selle täitmisest ei või töövõtja keelduda. Käesolevas asjas ei ole

vaidluse all ehitustööleping ega ka ehtne garantiikohustus, mistõttu ei ole Riigikohtu

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10 (p-s 34) esitatud järeldused vaidlusse ülekantavad.

Lepingulise tasakaalu põhimõtte ja VÕS § 110 lg 1 järgi on kostjal õigus peatada oma

kohustuste täitmine seni, kuni teine pool ei ole oma kohustusi täitnud. Kostja keeldumine

täiendava makse tegemisest oli põhjendatud, arvestades nii hageja lepingurikkumist, juba

tehtud maksete suurt osakaalu kui ka hageja reaalseid makseraskusi ja

saneerimismenetlust.

10. Maakohus leidis otsuse punktis 38, et kostja rikkus lepingut sellega, et ei taganud

võimalust mööblit objektile paigaldada. Samas ei ole maakohtu otsuses põhjendusi kostja

sellekohase kohustuse aluse kohta ega ka selle kohta, millal kostja väidetav kohustus

(tagada objektivalmidus) muutus sissenõutavaks. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja pidi

tarnima mööbli 15. septembriks 2021. a Paigaldamise ajas leppisid pooled kokku 24.

augusti 2021.a e-kirjavahetuses. Arvestades, et hageja seaduslik esindaja on 24. augusti

2021. a e-kirjas kinnitanud, et paigaldus kestab 5 tööpäeva, siis on ekslik maakohtu

järeldus, et kostja sellekohane väide on paljasõnaline.

11. Maakohus jättis arvestamata kostja taotlusega hageja nõutava viivise vähendamiseks

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel.

12. Maakohus rikkus menetlusnorme menetluskulude jaotamise otsustamisel. Kuna

maakohus jättis hageja hagi osaliselt rahuldamata, kuid otsuses puudub põhjendus, miks

kohus jättis kõik menetluskulud kostja kanda. Kohus ei ole ka selgitanud, millega on

põhjendatav menetluskulude jaotuse määramisel kõrvale kalduda hagi rahuldamise

proportsioonist, mis on rahalise nõude osalise rahuldamisel TsMS § 163 lg 1 järgi

üldreegel.

7. Hageja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

1. Maakohus leidis õigesti, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping. Hageja

eritellimusmööbli tootjana pidi alles hakkama mööblit valmistama. See oli pooltele teada,

mida kinnitavad nii leping ise, lepingueelsed läbirääkimised, poolte varasem praktika,

käitumine enne ning peale lepingu sõlmimist, samuti lepingu eesmärk. Müügilepingu

terminoloogia on lepingutekstis ainult põhjusel, et lepingu sõlmimisel kasutasid pooled

kostja saadetud standard-teksti (tüüptingimusi), milles enne allkirjastamist muudeti vaid

tasukokkulepet (punkti 3.2.3) ja lisati kostja tellimus ning hageja tellimuse kinnitus.

Lepingu p-s 6 sätestatud garantii vastab töövõtugarantii tunnustele.

2. Maakohus tuvastas otsuses arusaadavalt ja õigesti poolte tegeliku tahte ning

kokkuleppe, et kogu mööbli maksumus (55 536 eurot, sh käibemaks) peab olema tasutud

enne, kui hageja transpordib mööbli objektile ja asub seda seal paigaldama. Kohus leidis

õigesti, et 2. septembri 2021. a seisuga oli mööbel paigalduseks valmis. Hageja arve

maksepäeval (2. septembril 2021) oli lepingujärgne II osamakse sissenõutav.

3. Kohus leidis otsuses õigesti, et pooltevahelist lepingut sai selle p 10.2 kohaselt muuta

vaid kirjalikus vormis. Maksetingimusi muutva kokkuleppe puudumise tõttu, ei muutnud

lepingutingimusi ka poolte 28.–29. septembri 2021. a e-kirjavahetus. Kostja ignoreerib

hageja 29. septembri 2021. a e-kirja sisu ja selle muud teksti.

4. Mööbli hooldusjuhendid saatis hageja kostjale esmakordselt 7. oktoobri 2021. a e-kirja

manusena, sama e-kirja teiseks manuseks oli üleandmisakti tekst. Teistkordselt andis

hageja hooldusjuhendid üle paberkandjal mööbli üleandmisel ja kolmandat korda edastas

hageja kostjale hooldusjuhendid 16. detsembril 2021 e-kirjaga.

5. Maakohus tuvastas otsuses õigesti nii asjaolud, et kostja ei ole mööbli puudustest

õigeaegselt teavitanud ega neid piisavalt kirjeldanud, kui ka kostjapoolse garantiitööde

takistamise. Kõiki mööbli puudusi oli võimalik asjatundlike garantiitöödega kõrvaldada.

Alles kostja 6. jaanuari 2023. a pretensioon vastab üldjoontes lepingu punkti 6.6

tingimustele. Eelnevates pöördumistes ei olnud kostja isegi märkinud mitmel toolil või

laual milline viga esineb, rääkimata vea kirjeldamisest või defektse detaili fotost.

6. Kostja esitab apellatsioonkaebuses esmakordselt väite, et 18. oktoobri 2021. a mööbli

üleandmisakt oli tingimuslik. Hageja sellise käsitlusega ei nõustu. Töö (asjade) üleandmine

ei saa olla tingimuslik. Kui mööblil oleks esinenud olulised töö vastuvõtmist takistavad

puudused, ei oleks kostja akti allkirjastanud.

7. Menetluskulud jaotas maakohus asjaolusid arvestades põhjendatult, ületamata

diskretsiooni piire.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada

osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7910 eurot 38 senti ületava

viivise. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja viivisenõude

(sh alates 1. aprillist 2022 sissenõutavaks muutuv viivis) 7910 eurot 38 senti ületavas osas

rahuldamata. Seoses hageja pankroti väljakuulutamisega pärast maakohtu otsuse tegemist,

tuleb täpsustada otsuse resolutsiooni selliselt, et hagi rahuldatud osas mõistetakse raha

ostjalt välja pankrotivarasse. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse

resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2²).

1. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsust osas, milles kohus hageja hagi

osaliselt rahuldas ning jättis kostja vastuhagi tervikuna rahuldamata. Osas, milles

maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.

Vaidlustamata ulatuses on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

2. Ringkonnakohtu hinnangul rahuldas maakohus hageja põhinõude kokkuvõttes õigesti.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejal on kostja vastu sissenõutav nõue 7910

eurot 38 senti ning kostja esitatud vastuväited ei anna alust jätta seda summat kostjalt välja

mõistmata.

3. Ringkonnakohus osaliselt siiski ei nõustu maakohtu poolt vaidlusalusele õigussuhtele

antud kvalifikatsiooniga. Poolte vahel on erimeelsus selles, kas nende vahel

auditooriumimööbli valmistamiseks ja paigaldamiseks sõlmitud lepingule (dtl 37–39) tuleb

kohaldada müügilepingu (VÕS § 208 jj) või töövõtulepingu (VÕS § 635 jj) sätteid.

Maakohus asus seisukohale, et kuigi lepingus on mõned müügilepingule vastavad

tingimused, vastab suurem osa tingimusi töövõtulepingule. Maakohus kohaldas seetõttu

asja lahendamisel üksnes töövõtulepingu sätted.

3.1. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul tegu n-ö segatüüpi lepinguga (VÕS § 1

lg 2), mille puhul kohalduvad mööbli müügile müügilepingut ning selle kokkupanekule ja

paigaldusele töövõtulepingut reguleerivad sätted (vt ka RKTKo 07.06.2023, 2-20-3044/44,

p 10).

3.2. Järeldust, et lepingule tuleb kohaldada nii müügi- kui töövõtulepingu sätteid, toetavad

eelkõige poolte lepingueelseid läbirääkimised, kus kostja soovis osta hagejalt

auditooriumimööblit ning üksnes võimalusel tellida lisaks ka selle paigaldust (dtl 16–18,

19–22, 23), ning tasukokkulepe, mille kohaselt pidi kostja tasuma mööbli eest täies

ulatuses juba enne selle tarnimist (vt lepingu p 3.2.3, dtl 38). Asja materjalidest nähtuvalt

räägiti sellised tasumise tingimused poolte vahel eraldi läbi ning algset lepinguproketi

selles osas muudeti (dtl 33–35; vt esialgne lepingutekst dtl 583–587). Samuti moodustas

hinnakalkulatsioonist (dtl 23) nähtuvalt suurema osa lepingu hinnast mööbli maksumus

(mitte selle transport ja paigaldus). Samas ei ole määrav see, kuidas pooled

lepingudokumendi pealkirjastasid ja lepingupooli selles tähistasid.

3.3. Siiski ei ole eelmärgitu mõjutanud hageja tasunõude sissenõutavust puudutavaid

maakohtu lõppjäreldusi. VÕS § 213 lg 3 kohaselt ei pea ostja tasuma ostuhinda enne, kui

tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmis- või

tasumisviisist tulenevalt ei ole see võimalik. Sarnaselt ei pea tellija VÕS § 637 lg 5 järgi

tasuma töö eest enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui

kokkulepitud üleandmisviis või maksmise tingimused ei anna talle selleks võimalust.

Samas sõlmisid mõlemad pooled vaidlusaluse lepingu enda majandustegevuses. Nii

müügilepingu kui ka töövõtulepingu kohta seaduses sätestatu on majandustegevuses

tegutsevate lepingupoolte puhul valdavalt dispositiivne, st lepingupooled võivad seaduses

sätestatust kokkuleppel kõrvale kalduda. Seega oli pooltel võimalik sõlmida seadusest

sätestatust erinevaid kokkuleppeid ka hageja tasunõude sissenõutavuse ning mööbli

üleandmise ja vastuvõtmise kohustuste kohta. Võimalik oli sõlmida mh selliseid

kokkuleppeid, mis kostja väidetu kohaselt hälbivad majandus- ja kutsetegevuse praktikast.

4. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et poolte kokkulepete järgi pidi

kogu mööbli maksumus (55 536 eurot), sh teine osamakse 23 736 eurot, olema tasutud

enne, kui hageja transpordib mööbli objektile ja asub seda seal paigaldama.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheidetega, nagu oleks maakohus hinnanud lepingu

punkti 3.2.3 tõlgendamisel tõendeid valikuliselt, sest ei arvestanud lepingu

allkirjastamisele eelnenud maksetingimuse sõnastuse kujunemise ega lepingu täitmise

asjaoludega. Maakohtu järeldused rajanevad asjas esitatud ja uuritud tõenditele ning kohus

on oma järeldusi nõuetekohaselt (TsMS § 436, § 442 lg 1 p 8) põhjendanud, mh on

maakohus arvestanud lepingu allkirjastamisele eelnenud poolte suhtlust ja lepingu täitmise

asjaolusid. Sellel, et lepingu esialgse versiooni järgi võis kostja kogu 50% kauba hinnast

tasuda pärast toolide paigaldamist, ei ole asjas tähtsust, kuna pooled sellistes tasumise

tingimustest kokkuleppele ei jõudnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja on

nii lepingueelses suhtluses, lepingu sõlmimisel (lepingutekstis) kui ka lepingu täitmisel

nõudnud, et kogu mööbli maksumus peab olema tasutud enne selle paigaldust objektile.

Lepingu sõlmimisel on kostja sellise lepingutingimusega nõustunud.

4.1. Selle, et kaup oli 24. augusti 2021. a seisuga paigalduseks valmis, tuvastas maakohus

poolte 24. augusti 2021. a e-kirjavahetuse (dtl 44) põhjal. Seega on alusetu kostja väide,

nagu poleks kohus seda järeldust otsuses põhjendanud. Asjas ei ole ka tõendeid, millest

nähtuks, et tegelikult mööbel 2021. a augusti lõpu seisuga paigalduseks valmis ei olnud. 1.

septembril 2021 esitatud arve maksetähtaeg (2. september 2021) põhines lepingu p-s 3.2.3

kokkulepitul.

4.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja pole tõendanud suulist kokkulepet,

mille kohaselt tasub kostja teise osamaksena esialgu 4488 eurot. Maakohus on rajanud oma

järeldused suures osas samale, poolte 28.–29. septembri 2021. a kirjavahetusele (dtl 60–

62), millele viitab kostja apellatsioonkaebuses. Maakohus ei ole teinud nendest tõenditest

küll kostja soovitud järeldusi, kuid apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu

hinnangul alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus ei jätnud kostja olulisi

põhjendusi või vastuväiteid otsuses käsitlemata.

5. Samuti on põhjendatud maakohtu järeldus, et lepingujärgne kolmas (viimane) osamakse

muutus lepingu p-s 3.2.3 kokku lepitut arvestades sissenõutavaks 17. novembril 2021 (kui

möödus 30 päeva üleandmise-vastuvõtmisakti allkirjastamisest).

5.1. 18. oktoobril 2021 allkirjastasid lepingupooled üleandmise-vastuvõtu akti (dtl 63–66),

millega kostja võttis hageja toodetud ning paigaldatud auditooriumitoolid ja -lauad vastu,

mh kinnitas kostja aktis pretensioonide puudumist. Aktis tõid pooled välja ainult üksikud

vaegtööd järgmiselt: "korrigeerida ridasid, käetugesid, toolide ja laudade asetust".

Nimetatud akti allkirjastamise üle viidatud kuupäeval ei ole pooled asjas vaielnud.

5.2. Töö vastuvõtmine iseenesest ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et

kohustus tuleb täita vastavalt lepingule. Juhul kui võlausaldaja on talle kohustuse

täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse VÕS § 76 lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik,

täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Tööde vastuvõtmine või

vastuvõetuks lugemine ei mõjuta iseenesest tellija õigust tugineda lepingurikkumisele ja

kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, mh keelduda lepingu järgi sissenõutavaks

muutunud tasu maksmisest VÕS § 111 lg 1 järgi. Küll peab tellija arvestama, et need

asjaolud on tema tõendada (nt RKTKo 14.10.2015, 3-2-1-93-15, p 11 koos selles viidatud

kohtupraktikaga). Sarnane (ümberlükatav) eeldus kehtib ostja poolt asja vastuvõtmisel ka

müügilepingu puhul (RKTKo 18.11.2020, 2-17-7157/40, p 12).

5.3. Kostja ei ole tõendanud, et pärast 10. novembrit 2021 oleks hageja tarnitud ja

paigaldatud mööblil olnud veel puudusi, mis õigustanuks tasu maksmisest keeldumist.

Maakohtu järeldus, et 10. novembriks 2021 olid tehtud ka viimased vaegtööd, on

kooskõlas asja materjalidega. Eelmärgitud eeldus kehtib ka mööbli hooldusjuhendi

üleandmise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna 18. oktoobri 2021. a aktis

ei ole hooldusjuhendi puudumist märgitud, saab eeldada, et juhend anti hiljemalt akti

allkirjastamisel üle. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Asjaolust, et hageja saatis

hooldusjuhendid kostjale 16. detsembri 2021. a kirjaga uuesti (dtl 507), ei saa järeldada, et

neid varem kostjale üle ei antud.

5.4. Maakohus on õigesti märkinud, et alates 30. oktoobrist 2021 kuni 6. jaanuarini 2023 ei

esitanud kostja nõuetekohaseid pretensioone mööbli väidetavate puuduste kohta. Alates 22.

novembrist 2021 kuni 9. detsembrini 2021 kostja saadetud e-kirjades (dtl 117–123) ei ole

puudusi piisava detailsusega kirjeldatud, arvestades hageja tarnitud ja paigaldatud mööbli

mahtu (ligi 170 lauda ja samapalju toole). Pretensioonid üksikasjalikumate puuduste

kirjeldusega esitas kostja hagejale alles pärast hagiavalduse esitamist. Lepingu p 3.2.2 järgi

pidi kostja teavitama puudusest kirjalikku taasesitatavas vormis 14 päeva jooksul. Lepingu

p 6.6 kohaselt tuli pretensioonis ära näidata defektse detaili nimetus, vea kirjeldus ja

lisatud foto defektsest detailist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 2023. aastal

esitatud kostja pretensioonides viidatud puudused (käetugede loksumine, toolide

kriuksumine) tekkisid mööblil selle kasutamise käigus. Kostja ei ole tõendanud, et need

puudused olid mööblil juba üleandmisel, s.o 18. oktoobril 2021. Eriteadmistega isiku K.

Kiimani arvamuse kohaselt ei ole puuduste tekkepõhjuseid võimalik üheselt kindlaks teha

(dtl 648). R. Adami arvamusel (dtl 604–612) ei ole ringkonnakohtu hinnangul kostja

soovitud tõendiväärtust, kuna hageja välja toodud asjaolud (dtl 640–641) annavad alust

kahelda R. Adami erapooletuses arvamuse andmisel ning K. Kiimani arvamuse kohaselt R.

Adami arvamuses märgitud puuduseid valdavalt ei esine. Viidatud arvamused kokkuvõttes

ei kinnita kostja väidet, et mööbel ja selle paigaldus ei vastanud nõuetele ka pärast 10.

novembrit 2021.

Maakohtu poolt (otsuse p-s 23) väljendatud seisukohal, et mahukate töövõttude puhul on

puuduste ja vaegtööde esinemine üldteadaolevalt tavapärane, ei ole eelmärgitut arvestades

tähtsust.

5.5. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita 18. oktoobri 2021. a üleandmis-vastuvõtu akti

sisu kostja väidet, nagu olnuks akt tingimuslik. Lisaks on tegemist kostja poolt maakohtu

menetluses esitamata väitega, millega arvestamiseks apellatsioonimenetluses ei ole alust

(TsMS § 652 lg-d 3 ja 5).

6. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et töövõtja või müüja lepinguga antud garantiist

tulenevad võimalikud kohustused ning tellija või ostja kohustus töö või müügieseme eest

tasuda ei ole vastastikused kohustused VÕS § 111 lg 1 tähenduses. Seonduvalt

apellatsioonkaebuse väidetega märgib ringkonnakohus siiski, et hageja müügilepinguga

antud garantiist tulenevatel kohustustel ning kostja kohustustel teise ja kolmanda osamakse

tasumiseks on piisav seos VÕS § 110 lg 1 tähenduses. Samas ei ole kostja tõendanud

tasumisest keeldumise eelduseid ka selle sätte järgi. Täitmisest keeldumiseks VÕS § 110 lg

1 alusel peab võlgnikul (praegusel juhul kostjal) olema endal sissenõutav nõue

võlausaldaja (hageja) vastu. Asja materjalidest ei nähtu, et kostjal olnuks kolmanda

osamakse sissenõutavaks muutumise ajal, rääkimata teise osamakse tasumise tähtpäevast,

mõni garantiist tulenev sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu. Punkti 6.2 kohaselt

algas garantiitähtaeg alles kaupade üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest ostja

poolt.

Lisaks eelmärgitule on nii VÕS § 111 lg 1 kui ka § 110 lg 1 järgsed vastuväited olemuselt

ajutised ega anna lepingupoolele alust oma kohustuse täitmisest lõplikult keelduda.

Kõnealustele vastuväidetele saab lepingupool tugineda üksnes seni, kuni teine pool on oma

kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kui täitmine on tagatud või kindel. Täitmisest

keeldumisel peaks tellija või ostja seega ühtlasi tuginema mingile nõudele töövõtja või

müüja vastu, mille täitmist ta nõuab. Praegusel juhul see nii ei ole. Kostja poolt hageja

saneerimismenetluses esitatud nõudeavaldusest nähtub, et kostja on otsustanud väidetavad

puudused ise kõrvaldada ning nõuab hagejalt mitte garantiitööde tegemist, vaid hoopis

garantiikohustuse täitmisega seotud kulude hüvitamist (dtl 730–732). Oma selle väidetava

nõude tasaarvestusele hageja tasunõudega (VÕS § 197) kostja käesolevas tsiviilasjas

tuginenud ei ole.

Kostja väited hageja makseraskustele ja saneerimismenetlusele kui täitmisest keeldumise

alustele on ringkonnakohtu hinnangul põhjendamatud.

7. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et kostja leppetrahvinõuded, sh vastuhagis

esitatud leppetrahvinõue, on põhjendamatud. Apellatsioonkaebuse väiteid ei anna alust

selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks. Lisaks on lepingu p-s 5.2 märgitud õigus nõuda

viivist (kostja tõlgenduse järgi leppetrahvi) 0,2% päevas "mittenõuetekohaselt üleantud"

kaupade maksumusest sisult ebaselge, nagu on oma seisukohtades märkinud ka hageja.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline kokkulepe leppetrahvikokkulepe VÕS § 159 lg 1

või lg 3 tähenduses.

7.1. Maakohus tuvastas menetlusnorme rikkumata, et paigaldustöid oli objektil

(auditooriumis) võimalik alustada alles alates 7. oktoobrist 2021 ning kuni selle ajani oli

kostja väidetud hageja lepingurikkumine (s.o viivitus paigaldustööde alustamisel)

põhjustatud kostjast endast tulenevatest asjaoludest, mistõttu on VÕS § 101 lg 3 järgi

välistatud kostja tuginemine kohustuse rikkumisele hageja poolt ning leppetrahvi

nõudmine. Miski lepingupoolte suhtluses ei viita sellele, et paigalduse alustamine

viibinuks hagejast tingitud asjaolude tõttu. Selles kontekstis on ainetud kostja arutelud selle

üle, kas lepingust tulenes kostjale kohustus tagada objektivalmidus. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga ka selles, et mööbli paigaldusele ja üleandmisele kulunud 11 päeva

on selliste tööde tegemiseks mõistlik aeg. Pooled ei ole kokku leppinud mööbli

paigaldamises viie tööpäevaga, nagu järeldas põhjendatult ka maakohus. Kostja viidatud

hageja 24. augusti 2021. a e-kirjas (dtl 44) sisaldub hageja prognoos paigaldustööde

kestusele selle ajahetke seisuga. Sellest ei saa järeldada siduvat tingimusteta kohustuse

võtmist.

7.2. Nagu eelnevalt märgitud, tuvastas maakohus õigesti, et mööbli hooldusjuhendi andis

hageja kostjale üle hiljemalt 18. oktoobril 2021. Seega ei ole kostja väited selle kohustuse

täitmisega viivitamise kohta samuti põhjendatud.

8. Seonduvalt hageja nõutava viivisega märgib ringkonnakohus, et ebamõistlikult kõrge

viivise kokkulepe võib olla tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi. Kui viivis

on ebamõistlikult suur, võib kohus seda viivise tasumiseks kohustatud isiku taoltusel VÕS

§ 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada. Viivise vähendamisel tuleb arvestada eelkõige

kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit (RKTKo 09.05.2018, 2-16-18005/54, p 14, RKTKo 13.12.2017,

2-15-2810/51, p 19). VÕS § 162 lg-s 1 on toodud siiski lahtine loetelu, mistõttu võib kohus

arvestada ka muid üksikjuhtumi asjaolusid (RKTKo 19.04.2017, 3-2-1-28-17, p 11).

Kohtul on võimalik vähendada ka veel mitte veel sissenõutavaks muutunud (ehk

edasiulatuvat) viivist (nt RKTKo 25.02.2010, 3-2-1-167-09, p 10; RKTKo 16.11.2016, 3-

2-1-118-16, p 19).

Maakohus leidis õigesti, et lepingu p-s 5.2 kokku lepitud viivisemäär 0,2% tähtaegselt

tasumata summalt päevas ei ole tühine lepingutingimus, sh tüüptingimusena.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna selles osas alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

Samas on ringkonnakohtu arvates osaliselt ebaõige maakohtu järeldus, et puudub alus

viivist vähendada.

8.1. Riigikohus on olnud järjekindlalt seisukohal, et rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik

nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel

juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu (esimest korda RKTKo

14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 18).

8.2. Hageja nõuab lisaks hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisele 1439

eurot 69 senti viivist ka alates 1. aprillist 2022 määras 0,2% päevas kuni põhinõude täieliku

rahuldamiseni. Seda arvestades ületas hageja viivisenõue juba maakohtu otsuse tegemise

ajaks hageja põhinõuet (viivis aja eest alates hagi esitamisest (1. aprillil 2022) kuni

kohtuotsuse tegemiseni 12. juunil 2025 oleks 18 494 eurot 47 senti). Kuna kostja nõudis

viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, ei pidanud

kostja põhjendama põhinõuet ületava viivise ebamõistlikkust.

8.3. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei ole põhjendanud (ega esitanud tõendeid), et

tal tekkis põhinõudest suurem kahju, tuleb vähendada kostjalt väljamõistavat viivist

rahuldatud põhinõude (7910 eurot 38 senti) suuruseni. Kostjalt tuleb lisaks põhinõudele

välja mõista 12. juunini 2025 seisuga sissenõutavaks muutnud viivis 7910 euro 38 sendi

ulatuses ja jätta nõue alates 13. juunist 2025 sissenõutavaks muutuva viivise saamiseks

täielikult rahuldamata.

8.4. Viivise vähendamiseks alla põhinõude summa ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust.

Põhinõude suuruses ei ole viivis ebamõistlikult suur, arvestades viivituse pikkust, hageja

õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundit. Kostja väide, et ta on suurema osa

(96,4%) kokkulepitud tasust hagejale tasunud, ei ole viivise vähendamise aspektist

asjakohane, kuna hageja nõuab viivist üksnes tasumata summalt. Asjas ei ole leidnud

tõendamist sellised puudused, mis andnuks kostjale õigsuse kogu võlgnetava summa

tasumisest keelduda. Liiatigi ei olnud teise osamakse tasumise kohustus seotud mööbli

paigaldusega.

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust sekkuda maakohtu TsMS § 163 lg 1 kohasesse

kaalutlusotsustusse ega muuta vaidlustatud kohtuotsust menetluskulude jaotuse või

kindlaksmääratud menetluskulude suuruse osas. Apellatsioonimenetluse kulud jätab

ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (s.o kaebuse esitaja) kanda.

Ringkonnakohus peab kulude sellist jaotust põhjendatuks, kuna põhilised

vaidlusküsimused lahenevad apellatsioonimenetluses hageja kasuks ning kohus rahuldab

apellatsioonkaebuse vaid kõrvalnõude osas, vähendades hageja nõutavat viivist kohtu

diskretsiooniõiguse alusel.

10. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme

menetluskulude rahalise suuruse.

10.1.

Hageja pankrotihalduri 13. jaanuaril 2026 ringkonnakohtule esitatud nimekirja

kohaselt on tema menetluskulud apellatsiooniastmes selle kuupäeva seisuga 620 eurot 20

senti. Menetluskulud koosnevad õigusabiteenuse kulust. PankrS § 65 lg-st 14 tuleneb, et

kui kui pankrotihaldur vastab TsMS § 218 lg 1 p-des 1 ja 2 lepingulisele esindajale seatud

nõuetele ja osaleb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes ilma täiendavat õigusabi

kasutamata, võib ta nõuda kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist

menetluskuluna pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulude

jaotuse kohaselt menetluskulud. Hageja pankrotihaldur on vandeadvokaat ja vastab seega

TsMS § 218 lg 1 p 1 nõuetele. Haldur taotleb, et kohus mõistaks apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud hageja menetluskulud välja menetluskuluna pankrotivarasse.

10.2.

Pankrotihaldur on tutvunud maakohtu otsusega, apellatsioonkaebuse ja sellele

esitatud vastusega ning kujundanud nende osas õigusliku positsiooni (kokku 1 t 30 min),

kohtunud hageja prokuristiga ning arutanud temaga õiguslikku positsiooni (kokku 45 min),

koostanud menetluskulude nimekirja ja esitanud selle kohtule (1 t). Eelmärgitule lisandub

mujal kajastamata suhtlus kohtuga (15 min) ning pankrotihalduri osalemine

ringkonnakohtu istungil (vastavalt istungi tegelikule kestusele). Pankrotihaldur palub

kulude hüvitamisel lähtuda PankrS § 23 lg 3 alusel tunnitasu määrast 177 eurot 20 senti,

mis vastab 1/5 töötasu alammäärale.

Pankrotihaldur kinnitab, et kulud on arvestatud vaid seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5) ning et hageja on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).

10.3.

Kostja ei ole hageja pankrotihalduri menetluskulude nimekirja osas seisukohta

esitanud.

10.4.

TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel arvestab kohus mh kohtuvaidluse asjaolude,

asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKm

29.09.2021, 2-14-63261/149, p 14 ja selles viidatud kohtupraktika).

Ringkonnakohus leiab, et hageja pankrotihalduri märgitud menetluskulude nimekirja

koostamise ning esitamise põhjendatud ja vajalik ajakulu on 30 minutit (mitte 1 tund).

Muus osas on nimekirjas märgitud toimingud asja mahtu ning keerukust arvestades

apellatsioonimenetluses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1

tähenduses põhjendatud ja vajalikud. Ringkonnakohtu istung kestis selle protokollis

märgitu kohaselt 1 tund 8 minutit. Esindaja tunnitasu 177 euro 20 senti on samuti

põhjendatud. Hageja pankrotihaldur on vandeadvokaat ja vastab seega TsMS § 218 lg 1 p-s

1 märgitud lepingulise esindaja nõuetele ja võib seega PankrS § 65 lg 14 järgi taotleda

õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle

kanda jäävad menetluskulude jaotuse kohaselt menetluskulud.

10.5.

Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate menetluskulude

suuruseks apellatsiooniastmes 738 eurot 92 senti [(3+1,17) × 177,20] ning mõistab selle

summa kostjalt välja hageja pankrotivarasse.

(allkirjastatud digitaalselt)