2-26-645/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andres Suik

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.02.2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-26-645

Tsiviilasi

V. T. hagi K. V. vastu 1174,20 euro väljamõistmiseks

Hagihind

1174,20 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: V. T. (isikukood XXX, e-post: XXX)

Kostja: K. V. (isikukood XXX, e-post: XXX)

Menetluse liik

Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Välja mõista kostjalt K. V. hageja V. T. kasuks võlgnevus summas 1174,20 eurot. Mõista

kostjalt K. V. hageja V. T. kasuks välja viivis võlaõigusseaduse §-s 113 lg-s 1 sätestatud

määras põhinõudelt (1174,20 eurot) perioodil 10.01.2025-17.02.2026 kokku summas 12,73

eurot.

3. Mõista kostjalt K. V. hageja V. T. kasuks välja viivis võlaõigusseaduse §-s 113 lg-s 1

sätestatud määras põhinõudest (1174,20 eurot) alates 18.02.2026 kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta menetluskulud kostja K. V. kanda. Välja mõista kostjalt K. V. hageja V. T. kasuks

menetluskulud summas 280 eurot.

Edasikaebamise kord

Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab

apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks

või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit. Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema

seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. V. T. (hageja) esitas 18.01.2026 hagi K. V. vastu võla nõudes. Hageja palub kostjalt K. V.-lt

hageja V. T. kasuks välja mõista 1174,20 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja seadusjärgne

viivis alates kohustuse täitmise tähtajast kuni täieliku tasumiseni. Hageja palub mõista kostjalt välja

kohtukulud, sealhulgas riigilõiv.

2-26-645

2. Hagi asjaolude kohaselt tekkis hageja ja kostja vahel rahaline kohustus seoses sõiduki

ümbervormistamisega seotud kulude tasumisega. Sõiduk osteti 2025. aasta oktoobris (täpne kuupäev:

29.10.2025). Kostja kinnitas hagejale, et tasub ümbervormistamise kulud summas 1174,20 eurot pärast

seda, kui sõiduki müügist laekub raha kostja pangakontole. Sõiduki müügist saadud raha on kostjale

laekunud, kuid kostja ei ole kokkulepitud summat hagejale tagastanud kuni käesoleva hagi esitamiseni.

3. Hageja on korduvalt palunud kostjal võlgnevus tasuda, kuid kostja ei ole oma kohustust täitnud.

Seega on kostja rikkunud pooltevahelist kokkulepet ning hagejal on õigus nõuda võla sissenõudmist

kohtu kaudu. Vastavalt Võlaõigusseaduse § 8 ja § 108 on võlgnik kohustatud täitma oma rahalise

kohustuse vastavalt kokkuleppele. Kostja on jätnud rahalise kohustuse täitmata, mistõttu on hagejal

õigus nõuda võla tasumist kohtumenetluses.

4. 05.02.2026 seisukohas märkis hageja, et ei ole nõus kostja poolt pakutud kompromissiga. Hageja on

vastaspoolele korduvalt pakkunud erinevaid mõistlikke lahendusi vaidluse lahendamiseks, kuid ta ei

ole nendega nõustunud. Selle asemel on ta hageja hinnangul pidevalt otsinud vabandusi ega ole täitnud

oma kohustusi. Hagejal puudub ülevaade, kas kostjal on ametlik töökoht Eestis või kas ta võib saada

tulu välisriigist, mistõttu ei ole tal võimalik hinnata tema tegelikku maksevõimet. Sellises olukorras ei

ole hagejal võimalik lõputult oodata, et ta oma kohustused vabatahtlikult täidaks. Seetõttu palub

hageja, et kohus teeks asjas otsuse ning kohustaks kostjat tasuma hagejale võlgnetava summa. Ilma

kohtu sekkumiseta jääks hageja antud raha ootama määramata ajaks.

KOSTJA VASTUVÄITED

5. Kostja teatas 04.02.2026 hagivastuses, et ta ei nõustu hageja nõudega. Kostja leiab, et poolte vahel

puudus siduv kokkulepe, poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku ega üheselt mõistetavat kokkulepet

registreerimistasu tasumise kohta. Pooltevahelises suhtluses väljendas kostja valmisolekut nimetatud

summa tasumiseks üksnes juhul, kui minu majanduslik olukord seda võimaldab. Selline seisukoht ei

kujuta endast tingimusteta rahalise kohustuse võtmist.

6. Pärast tehingu toimumist on kostja korduvalt selgitanud hagejale oma majanduslikku olukorda ning

kinnitanud, et ei keeldu registreerimistasu hüvitamisest võimaluse tekkimisel. Kostja arvates on need

asjaolud tõendatud pooltevahelise elektroonilise kirjavahetusega (kostja hagivastuse lisa 1). Kostja

väidab, et tal esineb objektiivne maksevõimetus. Sõiduki müügist saadud raha laekus kostja

pangakontole summas 8877,01 eurot. Sellest summast arestis kohtutäitur 4855,32 eurot ja ülejäänud

summa kasutati varasemate krediidikohustuste täitmiseks. Pärast nimetatud makseid kostja kontole

praktiliselt raha alles ei jäänud, mida kinnitab pangakonto väljavõte (kostja hagivastuse lisa 2). Kostjal

puudub hetkel püsiv sissetulek, kostja ettevõte ei teeni tulu ning kostja ei saa töötutoetust. Igapäevaste

elamiskulude katmiseks on kostja sunnitud osaliselt toetuma pereliikmete abile. Kostja leiab, et

eeltoodust tulenevalt oli kohustuse täitmata jätmine objektiivselt vabandatav VÕS § 103 tähenduses.

Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt kinnitas vastuvõtja, et sõiduk oli komplektne,

kasutuskõlblik ning vastas lepingu tingimustele (kostja hagivastuse lisa 3).

7. 05.02.2026 menetlusdokumendis teatas kostja, et ta ei ole kunagi keeldunud kompromissi

sõlmimisest ning on valmis kompromissi arutama. Kostja on kogu menetluse vältel tegutsenud heas

usus ning selgitanud oma majanduslikku olukorda ka pooltevahelises suhtluses. Samas ei võimalda

kostja praegune majanduslik olukord võtta endale fikseeritud maksekohustusi, arvestades

olemasolevaid kohustuslikke pangakohustusi ja muude igapäevaste kulude katmise vajadust. Kostja

otsib aktiivselt töökohta ning on valmis arutama registreerimistasu hüvitamist pärast püsiva sissetuleku

tekkimist või võimalusel paindliku kokkuleppe alusel. 06.02.2026 menetlusdokumendis täpsustas

kostja, et paraku ei võimalda tema praegune majanduslik olukord teha regulaarseid makseid ka

summas 50 eurot kuus. Kostjal on kehtivad kohustuslikud pangamaksed, mis katavad vaevu tema

minimaalsed igakuised elamiskulud. Osa nendest kohustustest on olnud varasemalt makseraskustes,

sealhulgas vaidlus B AS-iga, mis lahendati kompromissiga. Hetkel puudub kostjal püsiv sissetulek

2-26-645

ning sellest tulenevalt on ka varasemate kohustuste täitmine toimunud raskustega ja mõningatel

juhtudel viivitustega. Samas rõhutab kostja, et ta ei ole oma kohustuste täitmisest keeldunud ega ole

neid püüdnud vältida. Vastaspoole poolt pakutud lahendused on seisnenud peamiselt ettepanekutes

tasuda kogu nõue korraga või väga lühikese aja jooksul. Arvestades kostja tegelikku majanduslikku

olukorda, ei ole sellised maksegraafikud objektiivselt täidetavad ning seetõttu ei ole olnud võimalik

nendega nõustuda. Kostja kinnitab, et on maksuresident üksnes Eesti Vabariigis ning tal ei ole varjatud

ega deklareerimata sissetulekuid välisriikidest. Kostja palub arvestada enda majandusliku olukorraga

ning asjaoluga, et tema valmisolek kompromissiks on olemas, kuid see peab vastama kostja tegelikule

maksevõimele.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

8. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus

menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust

ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud

kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et on võtnud kõik käesolevas tsiviilasjas poolte

esitatud dokumendid tsiviilasja materjalide juurde.

9. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et kostja ja S AS-i kui liisinguandja vahel oli sõlmitud

liisinguleping nr. XXX, mille osas kostja sattus võlgnevusse ja liisinguandja esitas kostjale 29.09.2025

liisingulepingu ülesütlemise teate. Liisinguandja hoiatas kostjat, et kui kostja hiljemalt 19.10.2025

võlgnevust täies osas ei kustuta, loeb liisinguandja lepingu alates 20.10.2025 üles öelduks ja kostja

õigus liisingueset kasutada lõpeb. Sellel järgnes kirjavahetus liisinguandja ja kostja vahel, lisaks oli

kostja seoses sõiduki Mercedes-Benz, reg.nr XXX müügiga suhtluses kohtutäituriga (dtl 39-54).

Hageja kinnitusel osteti nimetatud sõiduk 29.10.2025 (dtl 5). Raha kirjeldatud tehingust laekus kostja

kontole 31.10.2025 summas 8877,01 (dtl 35).

10. Hageja tugineb sellele, et kostjal tekkis hageja ees rahaline kohustus seoses sõiduki

ümbervormistamisega seotud kulude tasumisega, sest kostja kinnitas hagejale, et tasub

ümbervormistamise kulud summas 1174,20 eurot pärast seda, kui sõiduki müügist laekub raha kostja

pangakontole. Hageja on tõendanud nimetatud summa 1174,20 eurot tasumise hageja poolt

Rahandusministeeriumile 30.10.2025 (dtl 18). Kostja väidab hagivastuses, et poolte vahel puudus

siduv kokkulepe, poolte vahel ei olevat sõlmitud kirjalikku ega üheselt mõistetavat kokkulepet

registreerimistasu tasumise kohta. Kostja märgib, et pooltevahelises suhtluses väljendas kostja

valmisolekut nimetatud summa tasumiseks üksnes juhul, kui tema majanduslik olukord seda

võimaldab ning selline seisukoht ei kujutavat endast tingimusteta rahalise kohustuse võtmist.

11. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lõike 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku

(lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või

tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 on sätestatud, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Poolte omavahelisest suhtlusest (dtl 12-

17, dtl 36-38) nähtub, et poolte vahel oli saavutatud kokkulepe, et kostja maksab registreerimistasu. Ka

kostja on otsesõnu kinnitanud, et „Meil oli suuline kokkulepe, et maksan registreerimistasu pärast

seda, kui müügist saadud raha laekub minu arvele“ (dtl 36). Samuti kinnitas kostja vastuseks hageja

nõuetele registreerimistasu hüvitamise osas, et „kavatsen olukorra lahendada esimesel võimalusel, kui

rahaline seisund seda lubab“ ja „kinnitan, et minu varasem sõnum, kus ütlesin, et tasun

registreerimistasu, ei olnud keeldumine ega kohustuse vältimine“; …. „Ma ei ole keeldunud kohustuse

täitmisest, vaid mul puudub hetkel majanduslik võimalus seda teha“ (dtl 36-37). Seega pooltevahelises

kirjavahetuses kinnitas kostja selgelt endal hageja ees registreerimistasu hüvitamise kohustuse

olemasolu. Eelviidatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks, et pooled olid sõlminud omavahel

2-26-645

kokkuleppe, mille kohaselt hüvitab kostja hagejale seoses sõiduki Mercedes-Benz, reg.nr XXX

müügiga hageja poolt tasutud registreerimistasu.

12. Paljasõnalised ja vastuolus asjas esitatud tõenditega on kostja poolt alles hagivastuses esitatud

väited, nagu oleks poolte vahel puudunud siduv kokkulepe või et poolte vahel ei olevat sõlmitud

üheselt mõistetavat kokkulepet registreerimistasu tasumise kohta. Sisuliselt on kostja vastuargument

selles, et tal puuduvad poolte vahel sõlmitud registreerimistasu hüvitamise kokkuleppe hüvitamiseks

vajalikud rahalised vahendid. Kostja väidab, et tal esineb objektiivne maksevõimetus. Sõiduki müügist

saadud raha laekus kostja pangakontole summas 8877,01 eurot. Sellest summast arestis kohtutäitur

4855,32 eurot ja ülejäänud summa kasutati varasemate krediidikohustuste täitmiseks, mille järel kostja

kontole praktiliselt raha alles ei jäänud (vt dtl 35). Kostja märgib, et tal puudub hetkel püsiv sissetulek,

kostja ettevõte ei teeni tulu ning kostja ei saa töötutoetust. Igapäevaste elamiskulude katmiseks on

kostja sunnitud osaliselt toetuma pereliikmete abile. Kostja leiab, et eeltoodust tulenevalt oli tema

kohustuse täitmata jätmine objektiivselt vabandatav VÕS § 103 tähenduses. Kohus kostja arvamusega

ei nõustu. Kohus on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole kohtu ette toodud selliseid asjaolusid

ega esitatud tõendeid, mille alusel saaks kõrvale kalduda lepingu täitmise kohustuslikkusest. Vastavalt

VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 alusel tuleb

kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses

sätestatule. Kuna antud juhul ei ole kostja oma kohustusi hageja ees nõuetekohaselt täitnud, on

tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Seega on võlausaldajal ehk hagejal õigus

vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Ka VÕS § 108 lg 1 on sätestatud, et

kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus märgib, et

VÕS § 103 lg 1 tuleneb eeldus, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Riigikohtu 12.06.2006

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 on selgitatud, et rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse

puhul reeglina kõne alla (vt ka Riigikohtu 7. novembri 2005 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05 (RT III

2005, 39, 384), p 16).

13. Tulenevalt eeltoodust ei ole kohtul võimalik jätta hagi rahuldamata arvestades kostja majandusliku

olukorra argumenti. Kostja halb majanduslik olukord on kahetsusväärne, kuid vastavalt seadusele ei

saa see olla lauseks kostja vabastamiseks oma kohustuste täitmisest hageja ees. Kohus selgitab, et

juhul kui käesolevas menetluses jõustub kohtuotsus, millega kostjalt mõistetakse hageja kasuks välja

rahasumma, siis iseenesest on kostja majanduslikku olukorda võimalik arvesse võtta hilisemas

täitemenetluse faasis. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 45 kohaselt võib kohus võlgniku avalduse

alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku

suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, mh võlgniku

perekondlikku ja majanduslikku olukorda. Kohus märgib, et üldjuhul annavad ka TMS § 45

kohaldamiseks alust vaid erandlikud asjaolud. Erandliku normina tuleb TMS § 45 tõlgendada

kitsendavalt, kuna põhimõtteliselt võib iga võlgnik esitada väite, et täitemenetlus on tema suhtes

ebaõiglane, sest arestitakse ja müüakse temale kuuluvat vara. Samuti ei saa täitemenetluse peatamine

või ajatamine TMS § 45 erandlikku iseloomu arvestades olla väga pikaajaline. Üldjuhul on ajatamine

võimalik kuude-, mitte aastatepikkuseks ajavahemikuks (vt Riigikohtu 12.06.2012 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-79-12, p 11). Nimetatud küsimuste hindamine ei kuulu aga lahendamisele käesoleva

tsiviilasja raames, kus on arutamisel üksnes hageja rahaline nõue kostja vastu. TsMS § 439 on

sätestatud, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Käesolevas vaidluses on oluline üksnes see, et esitatud tõenditest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis

annaks kostjale õigusliku aluse oma rahalise kohustuse täitmisest hageja ees keelduda.

14. Lisaks põhinõudele palub hageja mõista kostjalt välja seadusjärgne viivis alates kohustuse täitmise

tähtajast kuni täieliku tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos

2-26-645

põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt

protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

15. VÕS § 113 lg 2 on sätestatud, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu

hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil

võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu

kiirmenetluse avalduse. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on

õigus nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 3 on sätestatud, et kui kohustuse täitmise aega ei ole

kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle

täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte

tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Käesolevas asjas esitatud

tõenditest nähtub, et hageja teatas kostjale kohtueelselt korduvalt oma nõudest ja pikendas seejuures

mitmel korral kostjale võla tasumiseks antud tähtaega (dtl 12-17, dtl 36-38). Hageja on mh andnud

kostjale 09.11.2025 võla tasumiseks võimaluse mh maksegraafiku näol perioodil 23.11.2025-

23.01.2026, tingimusel, et esimene makse on laekunud 23.11.2025 (dtl 12). Ka oma 25.11.2026 kirjas

viitas hageja, et „kokkulepitud esimene osamakse“ peaks olema laekunud hiljemalt 26.11.2026 (dtl 37-

38). Arvestades eeltoodut ei ole kohtul võimalik esitatud tõendite alusel usaldusväärselt kindlaks teha,

millist aega tuleks kostja kohustuse kui terviku suhtes lugeda kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku

aja möödumiseks. Seetõttu lähtub kohus hageja viivisenõude algusaja määratlemisel VÕS § 113 lg 2

teisest alternatiivist ehk mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise seadusjärgses määras alates hagi

esitamisest 10.01.2026.

16. Lähtudes eeltoodust mõistab kohus vastavalt hageja taotlusele kostjalt hageja kasuks välja viivise

viivis võlaõigusseaduse §-s 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (1174,20 eurot) alates hagi

esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni perioodil 10.01.2025-17.02.2026 kokku summas 12,73 eurot.

Samuti mõistab kohus vastavalt TsMS § 367 kostjalt välja hageja kasuks viivise võlaõigusseaduse §-s

113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudest (1174,20 eurot) alates 18.02.2026 kuni põhinõude täitmiseni.

17. Arvestades kohtu poolt eelnevalt tuvastatud asjaolusid ja põhjendusi kuulub hagiavaldus täies

ulatuses rahuldamisele. Kostja pole esitanud põhjendatud vastuväiteid võlgnevuse olemasolu ja nõuete

suuruse osas. Kostja pole esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järelduda kostja poolt võla tasumine

hagejale vms asjaolu, mis annaks alust hageja nõude sellel põhjusel rahuldamata jätta. Tulenevalt

TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi

otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2

ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja või

tsiviilasja materjalide põhjal. Hageja menetluskuludeks käesolevas asjas on riigilõiv kokku summas

280 eurot. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus leiab, et TsMS § 138

lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna riigilõiv summas

280 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

18. Kuna menetluskulud jäävad kostja kanda, siis puudub kohtul vajadus kindlaks määrata kostja I

menetluskulude rahalist suurust. Kohus märgib, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab

menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS §

178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

2-26-645

/allkirjastatud digitaalselt/

Andres Suik, kohtunik