1-24-5343/59 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuulutamise aeg

17.02.2026

Kohtuasja number

1-24-5343

Kohtukoosseis

Ingrid Kullerkann, Erkki Hirsnik ja Marina Ninaste

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Andri Ladevi süüdistuses KarS § 274 lg 2 p

3 ja § 323 lg 1 järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 07.10.2025. a otsus

Süüdistatav

Andri Ladev, isikukood 39002092719; viibib Tallinna

Vanglas; 3 kehtivat kriminaalkaristust, viimati karistatud

Tartu Maakohtu 04.05.2023. a otsusega 3 aasta ja 4 kuu

pikkuse vangistusega, mida kannab alates 11.01.2023;

tõkend: ei ole kohaldatud

Apellant

süüdistatava määratud kaitsja Marika Suurpere

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Külli Saks;

kannatanud M.K. , K.J. , L.R.V.H. ja A.H.

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 07.10.2025. a otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

2. Määrata Advokaadibüroo Sirje Must OÜ-le vandeadvokaadi abi Marika

Suurpere apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 133,92 eurot (sh käibemaks).

3. KrMS § 185 lg 2 alusel mõista menetluskulude katteks Andri Ladevilt Eesti

Vabariigi kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud summas 133,92 eurot (sh

käibemaks). Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel

näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline

kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile

täitemenetluse läbiviimiseks.

Edasikaebekord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest

kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise

õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Süüdistus

1. Andri Ladevit süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 274 lg 2 p 3 järgi selles, et

tema isikuna, keda on 04.05.2017. a Tartu Maakohtu otsusega nr 1-17-3721 KarS § 274 lg 2 p

4 järgi karistatud ning olles kinnipeetav Tartu Vanglas, helistas 21.02.2024 kella 07.30 paiku

süüdimõistetute eluhoone kambrist nr 172 läbi kambriterminali valveruumi ja ähvardas

tapmisega valvur K.J. i seoses ametiülesannete täitmisega. Valveruumis vastas telefonile

valvur K.J. , kellele A. Ladev kambriterminali vahendusel ähvarduse edastas, öeldes järgmist:

„Ma tapan K.J. i ära ja K.T. il murran jalad ära ja tapan ära!“. K.J. sai samal päeval K.J. e

kaudu ähvardusest teada.

A. Ladev, olles kinnipeetav Tartu Vanglas ning viibides 27.02.2024 kell 15.14

psühhiaatriaosakonna kambris nr 1239, ähvardas tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega

ametiülesandeid täitvat valvur K.J. i. A. Ladev karjus aknast mööduvale K.J. ile: "Kuskilt

tuleb kord see kuul, mis purustab su põlved ja pea!" A. Ladevi poolt öeldu tekitas K.J. is

tugevat hirmutunnet. Kannatanu pidas mõlemat ähvardust veenvaks, kuna A. Ladev on

ettearvamatu käitumisega ning on varem K.J. i löönud.

1.1.

Lisaks süüdistatakse A. Ladevit KarS § 274 lg 2 p 3 järgi ka selles, et tema Tartu

Vangla kinnipeetavana esitas 2023. a. aprillis ja mais vanglale mitu kirjalikku pöördumist,

milles ähvardas tapmise ja tervisekahjustuste tekitamisega inspektor-kontaktisikut M.K. t.

Ähvardusi sisaldavad pöördumised said alates esitamisest mõne päeva möödudes teatavaks

kannatanule M.K. le, kes pidas A. Ladevi ähvardusi veenvaks, kuivõrd A. Ladev on pannud

toime jõhkraid vägivallategusid ja on väga impulsiivne. Teades, et ähvardused saavad

vanglatöötajate kaudu teatavaks M.K. le, esitas A. Ladev Tartu Vanglale järgmised

pöördumised:



05.04.2023 registreeritud pöördumine nr 6-24/1517-1, kus muu hulgas on kirjas lause:

„Ma hakkan muutuma vägivaldseks taas ei maga enam korralikult ja 03.04.23. a juba

plaanisin tõmmata inspektor-kontaktisiku käe toiduluugist sisse ja ära murda küünarvarre

juurest :)“;



14.04.2023 registreeritud pöördumine nr 2-3/684-1, kus muu hulgas on kirjas: „Soovin

teha eksperimenti M.K. peal… ülevalt kahe selgroolüli vahele lüüa peitel! Puhtalt

pragmaatiline huvi! Siis mul on vabaduses igast ebardlikke pilte ja sooviks talle näkku

tätoveerida midagi vibalikku, et näha kas ta selle hirmuäratava ninaga sobib mingi ebard

kokku…kui halvatuks jääb pärast peitlit, siis saab näpitsatega ilma tuimestuseta kõik

küüned:) Rahuldata taotlus!“;



11.04.2023 registreeritud pöördumine nr 6-43/327-1, kus muu hulgas on kirjas: „Mis saab

siis, kui hääled näiteks sunnivad mul inspektor-kontaktisikul aitamaks enesetappu teha, et

ma lõikan tal veenid läbi?“;



10.05.2023 registreeritud pöördumine nr 2-3/859-1, kus muu hulgas on kirjas: „Alates

24.04.23. a näen oma vaimusilmas, et kuidas üht vanglaametnikku karistan! Mu

vaimusilmas hoian seda ametnikku selja tagant tema peast kinni hoides oma võimuses ja

6 tollise kondistamisnoaga lõikan ametnikul pea otsast. Ma näen juba selle ametniku verd

kambri põrandal, et kuidas elimineerib ise vangla nimetatud probleemi!“.

1.2.

Lisaks eelnevale süüdistatakse A. Ladevit KarS § 323 lg 1 järgi selles, et olles

eelnevalt 04.05.2023 aastal kriminaalasjas süüdi tunnistatud ja karistatud vabadusekaotusliku

karistusega kannatanute A.H. ja L.R.V.H. suhtes toimepandud vägivallakuritegudes,

soovides kannatanutele kätte maksta nende tegevuse eest varasemas menetluses, ähvardas

A.H. t ja L.R.V.H. t tervisekahjustuse tekitamisega ja tapmisega järgnevalt:



02.06.2023 kella 11.34 ajal, viibides Tartu Vanglas ning kasutades vahendliku

täideviijana kaaskinnipeetava abi, lasi kaaskinnipeetaval Maivo Kärdil helistada Tartu

Vangla telefoninumbrilt 84003614 telefoninumbrile xxx, mis kuulub kannatanu A.H. le.

42 sekundi pikkuse kõne käigus küsis M. Kärt vastavalt A. Ladevi suunistele A.H. lt „kas

sul löödi nahad kinni?“ ning seejärel ütles „Ladev tervitab ja kui vabaneb siis soovib

A.H. ga näost-näkku rääkida“. Ähvardava iseloomuga telefonikõnest tulenevalt tundis

A.H. hirmu elule ja tervisele ohtliku vägivalla kasutamise ees ning reaalset ohtu, kuna A.

Ladev oli varasemalt A.H. suhtes vägivalda tarvitanud.



Peale seda, 20.02.2024 postitas A. Ladev lihtkirjana edastatava kirja adresseerituna

kannatanu A.H. nimele aadressil Xxx, Tartu linn, mis on A.H. ema Ü.H. elukoht ja

milline kiri jõudis A.H. kätte 22.02.2024. Kirja avamisel leidis A.H. ümbrikust: A.

Ladevi suhtes tehtud kriminaalasja nr 1-11-7189 lõpetamise ja A. Ladevi suhtes sundravi

kohaldamise määruse; 21.12.2023. a Tartu Vangla vastuskirja, mis oli suunatud A.

Ladevile; kohtutäitur Oksana Kutšmei teate A. Ladevile seoses kinnipeetava isikuarve

arestimise aktiga; valge lehe, millel muuhulgas kiri „Loe raamatut Tom Wood

„Palgamõrvar“, lõikasin kõri läbi raibe, noh kukk! Vabanen kuna ise tahan, üsna varsti

…. Litsiks müün su tütre!“; valge lehe, millel kiri „hei-hei hopsti varsti tulen koju ja siis

kohtume…“ ning sama lehe teisel küljel venekeelne trükitud kiri piiblist, mille

eestikeelne vaste on „Jesaja 1-18: „Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi

teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased,

saavad need villa sarnaseks.“

Kirjaga edastatud dokumentide ja paberite sisu tekitas kannatanu A.H. le hirmutunde ja

kartuse A. Ladevi kui ettearvamatu ja vägivalda kasutava isiku ees. A.H. kartis enda ja

lähedaste elu ja tervise pärast, kartes A. Ladevi poolset vägivalda süüdistatava vanglast

vabanemise järgselt. A. Ladev oli varasemalt kannatanu A.H. suhtes vägivalda

tarvitanud.



Peale seda, 17.03.2024 kella 13.09 ajal, viibides Tallinna Vanglas, kasutas A. Ladev enda

nimele isikustatud Tallinna Vangla telefoni kõnekaarti numbriga 84001003 ja helistas

telefoninumbrile xxx, mis kuulub A.H. abikaasale L.R.V.H. le. Telefonikõne

vastuvõtmisel viibisid kannatanud Tartu linnas ning 47 sekundit kestnud kõne käigus

nimetas A. Ladev oma nime ja ütles, et „kui siit pääsen, on te lips läbi. Peksan teil põlved

sodiks“. A.H. ja L.R.V.H. tundsid hirmu ja kartust elu ja tervist ohustava vägivalla

reaalse kasutamise ees A. Ladevi vabanemise järgselt.

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 07.10.2025. a otsusega tunnistati A. Ladev KarS § 274 lg 2 p 3 järgi

süüdi ning teda karistati 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistusega. Samuti tunnistati A. Ladev

süüdi KarS § 323 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 2 aastat ja 8 kuud vangistust.

Liitkaristuseks mõistis maakohus 2 aastat ja 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel

suurendati seda karistust Tartu Maakohtu 04.05.2023. a otsusega mõistetud karistuse

kandmata osa 7 kuu ja 5 päeva vangistuse võrra ning lõplikuks liitkaristuseks mõistis kohus 3

aastat 5 kuud ja 5 päeva vangistust. Karistuse kandmise algus on 07.10.2025. Menetluskulud

summas 3058,96 eurot tuleb tasuda 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

2.1.

M.K. ga seotud episoodides leidis maakohus, et vangla inspektor-kontaktisik on

võimuesindaja KarS § 274 mõttes. Pidades silmas, et A. Ladev väljendas 05.04.2023. a

registreeritud pöördumises valmisolekut murda küünarliigese juurest M.K. käsi ning

14.04.2023. a registreeritud pöördumises oma kavatsusi lüüa M.K. selgroolülide vahele

peitel, tätoveerida M.K. nägu ja eemaldada näpitsatega M.K. küüned, ähvardas A. Ladev

kõnealustes pöördumistest M.K. t tervisekahjustuste tekitamisega. Kuna 11.04.2023. a

registreeritud pöördumises väljendas A. Ladev kavatsust lõigata M.K. veenid läbi ja

10.05.2023. a registreeritud pöördumises väljendas A. Ladev kavatsust lõigata M.K. pea

otsast, ähvardas A. Ladev nendes pöördumistes M.K. t tapmisega. M.K. tundis ähvarduste

tõttu hirmu ja ärevust ning võttis neid reaalsena. A. Ladevil on varasemate kuritegude

ohvritega tekkinud verbaalne konflikt, misjärel ta on ohvreid ähvardanud ja pannud

kättemaksuks toime raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Samuti on A. Ladev impulsiivne,

ägestub vestluse ajal sekundi murdosa vältel, kui talle midagi ei meeldi, ei kontrolli oma

emotsioone ja tema kehakeel on hirmutav. Pärast A. Ladevi pöördumiste lugemist ei suutnud

M.K. mingi aeg keskenduda oma tööülesannete täitmisele, oli päris tugevasti häiritud ega

saanud magada.

2.2.

Kõikide pöördumiste puhul on täidetud ka KarS § 274 lg 2 p 3 subjektiivsed tunnused.

A. Ladev teadis, et M.K. on vanglaametnik, kes täidab temaga suhtlemisel oma

ametikohustusi ja tutvub inspektor-kontaktisikuna tema pöördumistega. Pidades silmas, et A.

Ladev soovis järjepidevalt psühhiaatriaosakonda paigutamist, kirjeldas selle saavutamiseks

kirjalikes pöördumistes oma vägivaldseid kavatsusi seoses M.K. ga ja muutis vastavaid

kirjeldusi ajas üha detailsemaks, oli A. Ladevi eesmärk nii M.K. s kui ka teistes

vanglaametnikes M.K. elu ja tervise pärast hirmu tekitada, et vangla paigutaks A. Ladevi

psühhiaatriaosakonda. Samuti pidas A. Ladev välise teopildi põhjal vähemalt võimalikuks, et

vanglaametnikud (sh M.K. ) hakkavad kartma.

2.3.

Õigusvastasust välistavaid asjaolusid pole. Seoses süüdivusega avaldas A. Ladev

kohtuistungil, et ta oli M.K. t puudutavate pöördumiste koostamise ajal nädalaid magamata ja

kuulis peas hääli. Kaitsja ei taotlenud kordagi A. Ladevi arusaamis- ega käitumise juhtimise

võime väljaselgitamiseks ekspertiisi tegemist, kuid leidis siiski, et A. Ladevi vaimne seisund

oli süüdistuses etteheidetavate tegude ajal väga halb. Kohtul ei tekkinud tõsiseltvõetavaid

kahtlusi A. Ladevi süüdivuses, mistõttu ei määranud kohus ekspertiisi ka omal algatusel.

Pidades silmas, et A. Ladev ei kurtnud M.K. kohta kirjalike pöördumiste koostamise ega

esitamise ajaperioodil tervisehäireid, mis tekitaksid kahtluse tema süüdivuses, leidis kohus, et

A. Ladev oli süüdiv. Seega tuleb A. Ladev M.K. suhtes toime pandud ähvardamistes KarS §

274 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistada.

2.4.

K.J. i puudutavates tegudes tuvastas maakohus, et kannatanu oli varasemalt A.

Ladeviga kokku puutunud ning viimane oli teda labakäega vastu tuharat löönud, mispeale

tundis kannatanu reaalset ohtu ja kartis. Rohkem K.J. A. Ladevi küsimustega ei tegelnud, sest

ta päriselt kartis. Seejärel 21.02.2024. a hommikul, kui K.J. jõudis tööle, ütles valvur K.J. , et

ta ei läheks A. Ladevi juurde, sest A. Ladev lubas K.J. i ära tappa. Hiljem tutvus K.J.

sündmuse kohta koostatud ettekandega ning tundis suurt ärevust, sest alles oli A. Ladeviga

olnud eelmine juhtum. Sündmust kinnitavad ka tunnistaja K.J. e ütlused ja vormikaamera

salvestis. Tapmisähvardus tundus K.J. ile reaalne, ta tundis ohtu oma elule ja ta kartis A.

Ladevit, sest A. Ladev oli talle juba käe külge pannud.

2.5.

27.02.2024 umbes kell 15.40 möödus K.J. psühhiaatriaosakonna akendest ning A.

Ladev, kes viibis psühhiaatriaosakonnas, hüüdis aknast talle: „Ma loodan, et kord tuleb

kuskilt üks kuul, mis purustab su põlved ja pea!“, misjärel kasutas ka palju solvavaid

väljendeid lits ja hoorapurikas ja mingid sellised. K.J. tundis end ka sel korral ohustatuna.

Sündmust tõendavad ka vangla valvekaamerate salvestised. K.J. on võimuesindaja KarS §

274 mõttes ning teda ähvardati seoses tema ametikohustuste täitmisega. Arvestades K.J. i

kohta ja temale öeldud sõnu, ähvardas A. Ladev kannatanut nii 21.02.2024 kui ka 27.02.2024

tapmisega. Ähvardused tundusid K.J. ile reaalsed, sest A. Ladev oli talle juba käe külge

pannud ja miski ei takista tal seda teist korda tegemast.

2.6.

Kohtu meelest on mõlema ähvarduse puhul täidetud ka KarS § 274 lg 2 p 3

subjektiivsed tunnused. A. Ladev pidas välise teopildi põhjal võimalikuks ja möönis, et

vanglaametnikud (sh K.J. ) hakkavad tema sõnu kartma. A. Ladev tegutses mõlemal juhul

kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid pole. Sarnaselt

M.K. vastu toime pandud ähvardustega ei tekkinud kohtul ka K.J. i puudutavate ähvarduste

osas A. Ladevi süüdivuses tõsiseltvõetavaid kahtlusi.

2.7.

Maakohus luges tõendatuks ka KarS § 323 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo

toimepanemise. M. Kärt helistas 02.06.2023 kella 11.34 ajal Tartu Vangla telefoninumbrilt

84003614 A.H. telefoninumbrile xxx ning küsis vastavalt A. Ladevi juhistele A.H. lt „kas sul

löödi nahad kinni?“. Seejärel ütles M. Kärt A.H. le „Ladev tervitab“ ja „kui vabaneb, siis

soovib silmast-silma rääkida“. Seega lasi A. Ladev vangistuses viibides teisel kinnipeetaval

helistada kannatanule, kelle vastu toimepandud kuritegude eest kannab ta vanglas karistust, ja

küsida kannatanult tema vastu uue vägivallakuriteo toimepanemise kohta. Taolises olukorras

polnud A. Ladevil (M. Kärdi vahendusel) mistahes muud põhjust A.H. lt järjekordse

vägivallakuriteo kohta uurida, kui A.H. s hirmu tekitada. A.H. kinnitas, et ta kartis füüsiliste

rünnakute kordumist. Arvestades, et A. Ladev kannab vanglakaristust A.H. vastu toime

pandud vägivallakuriteo eest, oli ka objektiivselt alust karta ähvarduse täideviimist.

2.8.

A. Ladevi poolt 20.02.2024 A.H. le saadetud kiri, mis sisaldas süüdistuses kirjeldatud

ähvardavaid väljaütlemisi, tekitas samuti A.H. s hirmu. Peamiselt kartis ta, et A. Ladevi

tuttavad tulevad talle kallale, kuna teda oli juba mitu korda rünnatud, samuti kartis ta oma 10-

aastase tütre pärast, sest A. Ladev teab nende aadressi. Pärast kirja saamist ei julgenud ta

väljas liikuda. Tunnistaja Ü.H. kinnitas, et A.H. võttis A. Ladevi ähvardusi tõsiselt.

Kõnesolev kiri kujutab endast A.H. ähvardamist kehavigastuste tekitamisega. A. Ladevi poolt

saadetud ümbriku sisu oli tervikuna häiriv ning kvalifitseerub ähvarduseks nii otseselt (isiku

enda käsikirjalised avaldused) kui kaudselt (kirjaga kaasa pandud kriminaalmenetluse

lõpetamise ja sundravi kohaldamise määrus ühes fraasiga piiblist, mis räägib inimeste

määrdumisest pattudega, liigitades neid hele- ja purpurpunasteks sarnaselt verega).

2.9.

Puutuvalt 17.03.2024. a teosse selgitas kannatanu L.R.V.H. , et A. Ladev helistas

17.03.2024 vanglast talle, oli väga ärritunud ja vihane ning ütles, et A.H. ja L.R.V.H.

hävitasid tema elu sellega, et ta peab vanglas olema. Lisaks lubas A. Ladev nende põlved

sodiks peksta, ning ütles, et kui ta saab vanglast välja on kannatanute lips läbi. Arvestades

telefonikõnes öeldud sõnu, ähvardas A. Ladev L.R.V.H. t ja A.H. t kehavigastuste

tekitamisega. Mõlemad kannatanud kinnitasid, et nad kartsid oma tervise pärast, ning A.

Ladevi agressiivse käitumise tõttu oli ka objektiivselt alust karta ähvarduse täideviimist.

Arvestades välist teopilti (sh varasemaid vägivallategusid samade kannatanute vastu), pidas

A. Ladev vähemalt võimalikuks ja möönis, et A.H. ja L.R.V.H. hakkavad oma tervise pärast

kartma. Kõigil kolmel korral ähvardas A. Ladev neid kättemaksuks nende õiguspärase

tegevuse eest kannatanutena eelmises kriminaalmenetluses.

2.10.

Pidades silmas, et A. Ladev kasutas 05.04., 11.04., 14.04., ja 10.05.2023 ning 21. ja

27.02.2024 (s.o 6-l korral) võimuesindajate vastu vägivalda, tuleb ta nendes tegudes süüdi

tunnistada KarS § 274 lg 2 p 3 järgi. 02.06.2023. a, 20.02.2024. a ja 17.03.2024. a (s.o 3-l

korral) vägivalla kasutamises tuleb A. Ladev süüdi tunnistada KarS § 323 lg 1 järgi. Rahalist

karistust mõista ei ole võimalik. Praeguses asjas pole tegemist A. Ladevi esimeste ega

üksikute kuritegudega, vaid tal on 3 kehtivat kriminaalkaristust. Praegu kannab A. Ladev

enam kui 3-aastast vangistust A.H. ja L.R.V.H. vastu toimepandud kuritegude eest.

Eelnevast tulenevalt on vangistuse kandmise ajal 9 uue vägivallakuriteo eest vangistuse

mõistmine vältimatu. A. Ladev ähvardas 2 vanglaametnikku kokku 6-l korral võrdlemisi

lühikese aja vältel. Samas A.H. ga otsis A. Ladev kontakti ja tekitas talle hirmu enam kui 9

kuu vältel nii telefoni kui ka posti teel. Seetõttu on A. Ladevi süü suurus KarS § 274 lg 2 p 3

järgi mõnevõrra alla keskmise, kuid KarS § 323 lg 1 järgi on süü suurus üle keskmise.

2.11.

Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid pole, kuid eripreventiivse

kaalutlusena tuleb arvestada, et A. Ladevit on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud.

Käitumine vanglas on samuti olnud probleemne. Kuigi A. Ladev pole endiselt teinud

varasematest karistustest piisavalt järeldusi ning käitub jätkuvalt hoolimatult ja ohtlikult, on

tal düssotsiaalse isiksuse tõttu ilmselt keerulisem mõista oma tegude mõju teistele inimestele

ja õppida varasematest karistustest. Siiski on vältimatult vaja senised kuriteod hukka mõista ja

hoida ära uued kuriteod, mistõttu ei saa A. Ladevi praegustele kuritegudele reageerida

varasemast leebemalt. A. Ladevile tuleb mõista KarS § 274 lg 2 p 3 järgi karistuseks 1 aasta ja

8 kuud vangistust (s.o märgatavalt alla sanktsiooni keskmise määra) ning KarS § 323 lg 1

järgi 2 aastat ja 8 kuud vangistust (veidi üle sanktsiooni keskmise määra).

Apellatsioon

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja Marika Suurpere, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

3.1.

M.K. t puudutavates episoodides omab tähendust, et pöördumised olid adresseeritud

Tartu vanglale, mitte kannatanule. Puuduvad tõendid selle kohta, et süüdistatav arvestas või

soovis, et pöördumiste sisu jõuaks vahetult M.K. ni. Lisaks ei võimalda kasutatud väljendid,

nagu „inspektor-kontaktisik“, üheselt tuvastada konkreetset adressaati ning vanglas kehtiv

pöördumiste mitmetasandiline menetlus hajutab pöördumiste vahetu ja individuaalse

suunatuse.

3.2.

Pöördumistes ei sisaldu tulevikku suunatud lubadust vägivallategu toime panna, vaid

need koosnevad minevikuvormis mõtete kirjeldustest, hüpoteetilistest arutlustest ning

vaimusilmas nähtud kujutlustest. Selline väljenduslaad kujutab endast mõtte- ja

fantaasiakirjeldusi, mitte reaalse tagajärje lubadust, mistõttu ei vasta see Riigikohtu praktikas

kujundatud ähvarduse objektiivsetele tunnustele.

3.3.

Vanglakeskkonnas on kinnipeetava tegelikud võimalused ametnikke rünnata oluliselt

piiratud, mistõttu peab ähvardus olema eriliselt konkreetne ja realistlik, et seda saaks pidada

objektiivselt tõsiseltvõetavaks KarS § 120 või § 274 tähenduses. Pöördumistes esitatud

kirjeldused on fragmentaarsed, vaimse seisundi häiretele viitava sisuga ning mõistliku

kõrvaltvaataja jaoks ebarealistlikud, mistõttu puudub nende objektiivne tõsiseltvõetavus.

3.4.

A. Ladev ei tegutsenud eesmärgiga tekitada hirmu konkreetses isikus, kuna

pöördumistest ei nähtu ei otsest ega kaudset tahtlust ega soovi mõjutada kannatanut hirmu

kaudu. Pöördumistes sisalduvad vägivaldsed kirjeldused on esitatud eneseanalüüsi, vaimse

seisundi kirjeldamise ja abiotsingu kontekstis, mitte hirmutamise eesmärgil. Maakohus on

leidnud, et A. Ladev kasutas pöördumistes vägivaldseid kirjeldusi vangla survestamiseks

eesmärgiga pääseda psühhiaatriaosakonda. See näitab, et pöördumiste keskne motiiv oli abi ja

ravi saamine, mitte tegelik kavatsus M.K. t kahjustada.

3.5.

A. Ladevi poolt esitatud pöördumisi ei saa käsitada korduvalt toimepandud tegudena

KarS § 274 lg 2 p 3 tähenduses, vaid ühe jätkuva teona. Pöördumised toimusid lühikese

ajavahemiku jooksul, lähtusid ühest ja samast motiivist ning moodustasid ühtse

käitumismustri, milles puudus uus ja iseseisev tahtlik otsus iga järgneva pöördumise

esitamiseks. Sellest tulenevalt puudub alus kvalifitseeriva tunnuse „korduvalt“

kohaldamiseks.

3.6.

Maakohtu järeldused vanglaametnik K.J. i suhtes tehtud ähvarduste osas on liialt

formaalsed ning eiravad olukorra tegelikku konteksti. A. Ladevi väljaütlemised ei olnud

läbimõeldud ega sihilikud ähvardused, vaid spontaansed ja kontrollimatud pursked ajal, mil

tema seisund oli ebastabiilne. A. Ladev lukustatud kambris ning tal puudus füüsiline ligipääs

kannatanule. Seetõttu puudus süüdistataval igasugune võimekus oma avaldatu täide viia ja

öeldu ei olnud tõsiseltvõetav.

3.7.

Ähvarduse koosseisu saab täidetuks lugeda vaid siis, kui isik mõistis oma sõnade

tähendust ja soovis või vähemalt möönis, et kannatanu tunneb hirmu. Antud juhul ei olnud A.

Ladevil teadlikku soovi kedagi hirmutada, vaid tema sõnad väljendasid frustratsiooni,

meeleheidet ja rahulolematust enda olukorra pärast. Ta ei esitanud mingeid nõudmisi ega

püüdnud mõjutada kannatanu ametialast tegevust – ähvardustel puudus konkreetne eesmärk.

3.8.

Lisaks ei saa kannatanu hirmu siduda üksnes nende kahe väljaütlemisega. K.J.

tunnistas, et kartis A. Ladevit juba varem, pärast episoodi, mil A. Ladev teda puudutas (lõi

labakäega vastu tuharat). Seega ei tekkinud K.J. i hirm otseselt 21.02.2024. a või 27.02.2024.

a sündmustest, vaid varasemast kogemusest. Riigikohus on aga korduvalt rõhutanud, et

ähvarduse koosseisu täidetus eeldab, et kannatanu hirm on vahetus põhjuslikus seoses

konkreetse ähvardusega, mitte varasema olukorra või üldise ärevusega.

3.9.

A. Ladev ei oleks saanud oma sõnu ka reaalselt teoks teha. 21.02.2025 viibis ta

kinnises kambris ning 27.02.2024 juba Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas. Füüsiline

kontakt või oht ei olnud võimalik, mistõttu ei saa A. Ladevi avaldusi lugeda

tõsiseltvõetavateks tapmisähvardusteks. Riigikohtu praktika järgi on ähvardus tõsiseltvõetav

vaid siis, kui objektiivne olukord võimaldab selle täideviimist. Antud olukorras oli A. Ladev

aga vangla range järelevalve all ega saanud kellelegi füüsiliselt ligi. Väljend „kuskilt tuleb

kord“ viitab pigem ebamäärasele tulevikule või saatusele, mitte A. Ladevilt endalt lähtuvatele

tegudele. Tegemist on keeleliselt metafoorilise ja kujundliku ütlusega, mitte otsese

teguviisikirjeldusega („ma tulen ja lasen“ vms).

3.10.

Maakohtu järeldus kaudse tahtluse kohta on põhjendamata. Kaudse tahtluse

tuvastamine ei saa põhineda pelgalt sõnade sisul, vaid peab tulenema isiku sisemisest

suhtumisest ja teadlikust leppimisest tagajärjega.

3.11.

27.02.2024 viibis A. Ladev Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas. Vangla

psühhiaatriaosakonda paigutamine on võimalik üksnes siis, kui vangla arst või psühhiaater

tuvastab, et kinnipeetaval esineb psüühikahäire, mis muudab ta ohtlikuks endale või teistele

või nõuab statsionaarset ravi.

3.12.

Ebaviisakad, afektiivsed või ebamäärased väljendid ei täida KarS § 120 ega § 323

tunnuseid. Üheski vaidlusaluses episoodis ei esinenud selget ja reaalse vägivalla kasutamisele

viitavat lubadust. 02.06.2023 toimunud telefonikõnes piirdus A. Ladevi sõnum ebamääraste

väljenditega, mis ei sisaldanud vägivalla kasutamise lubadust. Väljend „silmast silma rääkida“

on keeleliselt neutraalne ning ei viita iseenesest ähvardusele ega ründekavatsusele. Ka kõne

vahendaja ei tõlgendanud kõnet ähvardavana ning vanglakontekstis puudus objektiivne

võimalus väidetavat ähvardust ellu viia.

3.13.

20.02.2024 saadetud kiri oli sisult segane ning kajastas süüdistatava rasket vaimset

seisundit kirja saatmise ajal. Kirjas kasutatud väljendid viitasid süüdistatava enda

enesevigastamisele, mida kinnitavad ka meditsiinilised andmed. Sellises kontekstis kirjutatud

avaldust ei saa pidada selgeks ja adressaadile üheselt mõistetavaks vägivalla kasutamise

lubaduseks.

3.14.

17.03.2024. a telefonikõnes esitatud väljendid olid afektiivsed ning seotud

süüdistatava emotsionaalse seisundiga. Kõne sisu ei võimalda üheselt järeldada, et süüdistatav

tegutses kättemaksu eesmärgil varasema kriminaalmenetluse tõttu. Kättemaksu motiiv ei ole

kõne sisust ega muudest tõenditest tuvastatav ning seda ei saa rajada oletustele.

3.15.

Ei ole tõendatud, et A. Ladev tegutses otsese või kaudse tahtlusega tekitada

kannatanutes hirmu. Pelgalt asjaolu, et kannatanud võisid tunda subjektiivset hirmu, ei

võimalda järeldada süüdistatava vastavat tahtlust. Kaudset tahtlust ei saa tuletada automaatselt

väljendite sisust ilma täiendavate objektiivsete asjaoludeta.

Menetlus ringkonnakohtus

4. Tartu Ringkonnakohus võttis 01.12.2025 apellatsiooni menetlusse ning andis pooltele

võimaluse esitada kirjalikke seisukohti ja taotlusi kuni 31.12.2025.

5. Prokurör esitas apellatsioonivastuse 30.12.2025. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et

maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. A.

Ladev viibib vanglas viiendat korda ning talle oli teada vanglas kehtiv reeglistik ja asjaolu, et

vangla reageerib alati ähvardustele, teavitades ähvardatud isikut võimalikust eelseisvast ohust.

Kannatanu M.K. sõnul oli A. Ladevile kindlasti teada, et tema pöördumised jõuavad

kontaktisikuni, kuna tema kui kontaktisiku ülesandeks oligi kõik kinnipeetu pöördumised läbi

töötada ja kas endale või teistele lahendamiseks suunata. Kontaktisikule ähvardavate kirjade

saatmine oli A. Ladevi teadlik otsus, mitte juhuslik ja emotsionaalne enese seisundi kirjeldus

või ravitaotlus, nagu seda on märkinud kaitsja. Alusetu on kaitsja väide, nagu ei oleks

võimalik vanglakeskkonnas kinnipeetava poolt kellelegi viga tekitada või ei saaks kinnipeetav

seal kedagi ohustada. Praktikas on küllaldaselt näiteid, kus taoliselt käituvad kinnipeetavad on

vanglatöötajatele kallale tunginud. M.K. suhtes kirjutatud pöördumiste vaheline ajavahemik

viitab sellele, et tegemist on korduva, mitte jätkuva süüteoga, nagu väidab apellant. Lisaks ei

saa nõustuda apellandi järeldusega, et K.J. i suunas tehtud ähvardused olid kantud soovist

väljendada rahulolematust ja meeleheidet. Kuriteosündmustele eelnenud intsidendi tõttu oli

kannatanu poolt kirjutatud ettekande tulemina kohaldatud kinnipeetava suhtes lisameetmeid,

mistõttu oli A. Ladev K.J. i peale pahane ja otsustas teda teadlikult ähvardustega hirmutada.

6. A. Ladev esitas põhjendusi, miks tunnistajate ja kannatanute ütlused on

ebausaldusväärsed.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

7. Kolleegium leiab, et maakohus lahendas kriminaalasja õigesti ning apellatsiooni väited

kohtuotsuse muutmist või tühistamist ei tingi. Kuna maakohus on näidanud, milliste tõendite

alusel ta kuriteo sündmustiku kindlaks tegi, ei asu ringkonnakohus kõiki neid põhistusi

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 342 lg 3 p-st 1 juhindudes üle kordama. Kolleegium

keskendub seega vaid apellatsiooniväidetele vastamisele.

8. Ringkonnakohus vastab esmalt apellatsiooni väidetele KarS § 274 lg 2 p 3 järgi

kvalifitseeritud tegude (I) ja seejärel KarS § 323 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegude osas (II).

Edasi võtab ringkonnakohus seisukoha mõistetud karistuse osas (III). Viimasena võetakse

kokku apellatsioonimenetluse tulem (IV).

(I)

M.K. t puudutav

9. Inspektor-kontaktisiku M.K. ähvardamise osas märgib kaitsja, et A. Ladevi

pöördumised olid adresseeritud Tartu vanglale, mitte kannatanule ning puuduvad tõendid, et

süüdistatav arvestas või soovis, et pöördumiste sisu jõuaks vahetult M.K. ni. Kaitsja argument

tugineb suure tõenäosusega Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei saa ähvardamisest

rääkida juhtudel, mil isik üksnes teatab kahju tekitamise kavatsusest kõrvalisele inimesele,

keda see vahetult ei puuduta. Isegi kui viimane edastab teatavaks saanud ähvarduse

võimaliku kahju saajale, pole kahju tekitada lubanud isik pannud üldjuhul toime ähvardamist

KarS § 120 lg 1 järgi. Ähvardamisest saab rääkida aga juhul, kui võimalikust kahju

tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise

kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile (RKKK 1-19-9448/32 p 9).

10. Seega on ähvardamise koosseisu täitmise seisukohalt oluline, kas A. Ladevi

pöördumised oli suunatud sellele, et tema ähvardused jõuaksid ka M.K. ni. Kolleegium leiab

sarnaselt prokuröriga, et kuna A. Ladev viibib vanglas mitmendat korda, on talle teada

vanglas kehtiv reeglistik ja asjaolu, et vangla reageerib alati ähvardustele, teavitades

ähvardatud isikut võimalikust eelseisvast ohust. M.K. sõnul oli tema kui kontaktisiku

ülesandeks kõik kinnipeetava pöördumised läbi töötada ja need kas ise lahendada või

kolleegile lahendamiseks suunata. M.K. hinnangul oli A. Ladevile kindlasti teada, et tema

pöördumised jõuavad kontaktisikuni (dtl 119). Kolleegiumi hinnangul on vangla reguleeritud

keskkonnas kogenud kinnipeetavale ette nähtav, et tema ähvardusi sisaldavad pöördumised

edastatakse tema kontaktisikule. Ka A. Ladevi motiiv kuritegude toimepanemiseks räägib

selle kasuks, et tema ähvardused olid suunatud sellele, et need jõuaks adressaadile kohale.

Maakohus tuvastas nimelt, et A. Ladevi eesmärk oli see, et ta paigutataks

psühhiaatriaosakonda. On selge, et eelnimetatud eesmärgi saavutamiseks on mõjuvamad

reaalsed ähvardused, mida adressaat võtab tõsiselt ning mis tekitavad hirmu – selleks peavad

need aga esmalt adressaadini jõudma.

11. Kaitsja leiab, et pöördumistes kasutatud väljendid, nagu „inspektor-kontaktisik“, ei

võimalda üheselt tuvastada nende konkreetset adressaati. Kolleegium seda seisukohta ei jaga.

Just M.K. oli A. Ladevi kontaktisikuks ehk isikuks, kes temaga peamiselt tegeleb. Maakohus

leidis, et A. Ladev avaldas süüdistuses etteheidetavate tegude perioodil rahulolematust M.K.

suhtes (06., 24. ja 27.04.2023) ja soovis inspektor-kontaktisiku vahetamist. Kuna A. Ladev

soovis 2023. aasta aprillis ja mais järjepidevalt nii psühhiaatriaosakonda paigutamist kui ka

inspektor-kontaktisiku vahetamist, on sellega tõendatud, et A. Ladevi 4 süüdistuses kajastatud

pöördumist sisaldasid inspektor-kontaktisiku M.K. kohta käivaid ähvardusi. Kuna ka

järgmises, s.o 14.04.2023. a pöördumises ähvardab A. Ladev M.K. , on selge, et kinnipeetav

on just tema ähvardamise enda nö eesmärgiks võtnud. Puuduvad igasugused tõendid, mis

viitaks sellele, et tegu võiks olla mõne teise vanglas töötava inspektor-kontaktisikuga.

12. Süüdistuse kohaselt leidis esimene M.K. ähvardamine aset 05.04.2023 registreeritud

pöördumises, kus mh on kirjas lause: „Ma hakkan muutuma vägivaldseks taas ei maga enam

korralikult ja 03.04.23. a juba plaanisin tõmmata inspektor-kontaktisiku käe toiduluugist sisse

ja ära murda küünarvarre juurest :)“ (I kd tl 75). Kaitsja hinnangul ei sisalda see pöördumine

lubadust tekitada kellelegi kahju, vaid tegu on mõttekirjeldusega mineviku vormis. Ähvardus

peab olema reaalse tagajärje esilekutsumise lubadus, mitte üksnes emotsionaalne või

hüpoteetiline väljendus. Ringkonnakohus nõustub, et eelmärgitud lause teine pool räägib

minevikust, kuna A. Ladev räägib oma 04.04.2023 allkirjastatud pöördumises enda eelmise

päeva mõtetest/plaanidest. Lause esimene pool kirjeldab samas olevikku ja tulevikku – A.

Ladev hakkab muutuma vägivaldseks. Tegemist ei ole abiotsimise või eneseanalüüsiga. Selle

kirjelduse detailsus ja oma „fantaasiate“ adressaadi äranäitamine osutavad selgelt, et A. Ladev

soovib end näidata ohtlikuna nii üldiselt kui ka konkreetse isiku suhtes. Naerunäo märk viitab

lisaks veel üleolevusele.

13.

11.04.2023. a pöördumine sisaldas mh lauset: „Mis saab siis, kui hääled näiteks

sunnivad mul inspektor-kontaktisikul aitamaks enesetappu teha, et ma lõikan tal veenid

läbi?“. Kaitsja leiab taas, et tegu on hüpoteetilise väljendusega, kuna algab sõnadega „Mis

saab siis, kui…“. A. Ladev ei väljenda enda tahte alusel soovi või kavatsust kellelegi viga

teha, vaid kirjutab, et hääled sunnivad teda midagi tegema. Kolleegium kaitsja nägemust

asjast ei jaga. Esiteks ei viita A. Ladev siin sellele, et hääled midagi käsivad, vaid

võimalusele, et ta tapab inspektor-kontaktisiku ning asub väitma, et ei olnud süüdiv. Ka

hüpoteesina püsitatud küsimuse näol saab olla tegu tõsiseltvõetava ähvardusega. Eelmainitud

lause on selgelt suunatud inspektor-kontaktisikus, s.o M.K. s hirmu tekitamisele.

14. Ka A. Ladevi 14.04.2023 registreeritud avalduse puhul leiab kaitsja, et tegu on

hüpoteetilise ja eksperimentaalse sõnastusega, mis viitab A. Ladevi soovile tõmmata

ametkondade tähelepanu enda ravivajadusele. Ringkonnakohus on seisukohal, et A. Ladevi

öeldu: „Soovin teha eksperimenti M.K. peal… ülevalt kahe selgroolüli vahele lüüa peitel!

Puhtalt pragmaatiline huvi!“ on selgelt tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine. Fakt, et

kinnipeetav soovib oma kontaktisiku peal viimase tervist selgelt kahjustavat eksperimenti

teha, ei ole mingil moel tõlgendatav vaid hüpoteetilise olukorrana. Ka 10.05.2023

pöördumine, milles süüdistatav kirjeldab, kuidas ta vaimusilmas näeb, et lõikab

kondistamisnoaga ametnikul pea otsast, ei ole käsitatav abiotsimiskatse ja

„fantaasiakirjeldusena“, vaid reljeefses sõnastuses ähvardamisena.

15. Apellant märgib, et vanglakeskkonnas on kinnipeetava tegelikud võimalused

ametnikke rünnata oluliselt piiratud, mistõttu peab ähvardus olema eriliselt konkreetne ja

realistlik, et seda saaks pidada objektiivselt tõsiseltvõetavaks. Antud juhul on pöördumistes

esitatud kirjeldused mõistliku kõrvaltvaataja jaoks kaitsja hinnangul ebarealistlikud. Seegi

seisukoht ei ole nõustumisväärne.

16. Ründed vanglaametnike vastu ei ole ebatavalised. Sellest räägib ka prokurör oma

apellatsioonivastuses. Muuhulgas nähtub käesolevagi asja materjalidest, et A. Ladev ise on

pääsenud vanglaametnikule nii lähedale, et riivata tema kehalist puutumatust. Ähvardus ei

tähenda seda, et selle adressaat peaks reaalseks pidama justnimelt ähvarduses kirjeldatud tegu

(peitliga selgroolülidesse löömine või pea otsast ära lõikamine). Ähvardus on tõsiseltvõetav

juba siis, kui selle adressaat peab võimalikuks, et ähvardaja võib teda rünnata ja näiteks

tekitada talle mingit laadi tervisekahjustuse. Praegusel juhul annab aluse ähvardusi

tõsiseltvõetavaks pidada nii nende detailsus kui ka nende koostamiseks kulutatud aeg kui ka

ähvarduste sagedus. Inspektor-kontaktisikul on teada, mille eest kinnipeetav karistust kannab.

A. Ladevi minevikku kuulub muuhulgas kättemaksuks korteri ukse põlema panemine ja

vägivald võimuesindaja vastu. Seega olid need ähvardused reaalsed nii M.K. kui ka iga

mõistliku kõrvaltvaataja silmis.

17. Kaitsja leiab, et pöördumistes sisalduvad vägivaldsed kirjeldused on esitatud

eneseanalüüsi, vaimse seisundi kirjeldamise ja abiotsingu kontekstis, mitte hirmutamise

eesmärgil. Asjaolu, et A. Ladev soovis pääseda psühhiaatriaosakonda, on maakohus

tuvastanud ning see ei ole ka apellatsioonimenetluses vaidluse all. Arvestades M.K. t

puudutavate pöördumiste detailset räigust, tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et

ähvardamise vägivallateona pani A. Ladev toime samuti kavatsetult. Kohtupraktikas on

asutud seisukohale, et isikul võib olla peaeesmärk ja kõrvaleesmärk. Samaaegne mitme eri

eesmärgi poole püüdlemine ei välista kavatsetust, s.o tegemist võib olla eesmärkide

paljususega ning seejuures ei pea koosseisuline eesmärk neist olema peamine (RKKK 1-18-

4372/82 p 26). Seejuures piisab ähvardamise koosseisu täitmiseks subjektiivse küljena ka

ainuüksi kaudse tahtluse tuvastamisest. Praegusel juhul saab rääkida siiski kavatsetusest, sest

A. Ladevi eesmärk oli M.K. s oma elu ja tervise pärast piisavalt hirmu tekitada, et ka vangla

võtaks tema ähvardusi tõsiselt ning tuvastaks vajaduse paigutada A. Ladev

psühhiaatriaosakonda. Kuigi peaeesmärk oli psühhiaatriaosakonda saamine, tegutses A.

Ladev ka KarS § 274 koosseisu täitmisel eesmärgipäraselt.

18. Kaitsja väidab, et A. Ladevi poolt esitatud pöördumisi ei saa käsitada korduvalt

toimepandud tegudena KarS § 274 lg 2 p 3 tähenduses, vaid ühe jätkuva teona. Kolleegiumi

hinnangul ei oma see küsimus, kas vanglaametnik M.K. suhtes toime pandud ähvardamisteod

on käsitatavad õiguslikult ühe jätkuva kuriteona või mitme iseseisva teona, asja õige

lahendamise seisukohast tähendust. KarS § 274 lg 2 p 3 kohaselt on kvalifitseerivaks

tunnuseks teo toimepanemine korduvalt. Korduvus tähendab nii õiguslikku kui ka faktilist

retsidiivi. Esimesel juhul on isik sama teo eest varem süüdi tunnistatud, teisel juhul

tuvastatakse mitme teo toime panemine alles menetluse käigus. A. Ladevit on Tartu

Maakohtu 04.05.2017. a otsusega nr 1-17-3721/12 KarS § 274 lg 2 p 4 järgi karistatud.

Ainuüksi see fakt tingib tema tegevuse kvalifitseerimise KarS § 274 lg 2 p 3 järgi. Siiski ei

saa ka praegu menetletavate ähvarduste puhul rääkida ühest teost kasvõi seetõttu, et A. Ladev

rikkus oma ähvardustega erinevate inimeste õigushüvesid. Nimelt ei ole M.K. selles

menetluses ainus vanglaametnik, kelle vastu süüdistatav vägivallategusid toime pani.

Erinevate subjektide vastu suunatud käitumisakte ei saa lugeda üheks ehk jätkuvaks

karistusõiguslikuks teoks. Süüdistusaktis on samuti esmalt välja toodud K.J. i puudutavad

teod, siis M.K. t puudutavad teod ning seejärel kokkuvõttev lause, et „Sellega pani Andri

Ladev toime KarS § 274 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo /…/“.

K.J. i puudutav

19. Maakohus tuvastas, et A. Ladev ähvardas valvur K.J. i kahel korral tapmisega.

21.02.2024 helistas A. Ladev valveruumi ja ütles kõne vastu võtnud K.J. ele, et ta tapab K.J. i

ära. Viimane sai samal päeval K.J. e käest ähvardusest teada ja pidas seda veenvaks.

27.02.2024 karjus A. Ladev psühhiaatriaosakonnas oma kambri aknast K.J. ile, et "Kuskilt

tuleb kord see kuul, mis purustab su põlved ja pea!".

20. Kaitsja leiab, et objektiivsest küljest ei saanud A. Ladev oma sõnu reaalselt teoks teha,

sest 21.02.2025 paiknes ta kinnises kambris ja 27.02.2024 juba psühhiaatriaosakonnas. Seega

ei olnud füüsiline kontakt K.J. iga võimalik. Kordamata juba käesoleva otsuse p-s 16

avaldatud seisukohta, märgib kolleegium veel järgmist. Teada on, et A. Ladev oli eelnevalt

juba K.J. ile käe külge pannud – s.o 19.02.2024, kui A. Ladev lõi oma labakäega vastu

kannatanu tuharat. Fakt, et A. Ladev oli ähvarduse tegemise hetkel kinnises kambris, et välista

seda, et tulevikus avaneb tal siiski võimalus oma ähvardus täide viia – olgu see siis vanglas

valvuriga kokku puutudes või hiljem vabaduses. Kumbki ähvardustest ei olnud sõnastatud nii,

nagu ähvardaks oht K.J. i praegu kohe, s.o ajal mil A. Ladev on tegelikult kinnises kambris.

21. Apellandi hinnangul on ka vale siduda K.J. i hirmu A. Ladevi suhtes üksnes nende 2

väljaütlemisega. Seda seetõttu, et K.J. i hirm sai alguse juba 19.02.2024 juhtunust. Jällegi ei

saa kaitsjaga nõustuda. Kuigi on teada, et K.J. hakkas A. Ladevit juba pärast 19.02.2024

juhtunut päriselt kartma, ei välista see kuidagi hirmu tekkimist seoses ähvardustega.

Olemasolevale hirmutundele võib lisanduda uus süüdistatavaga seotud hirm. Samuti võib

hirmutunne A. Ladevi käitumisaktide tõttu suureneda ja süveneda. Kuna A. Ladev oli K.J. ile

varem käe külge pannud ning nüüd ähvardas teda tapmisega, on hirm oma elu ja tervise pärast

ka keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohalt loogiline ja oodatav tagajärg.

22. Apellant on taas seisukohal, et A. Ladevi väljaütlemised ei olnud läbimõeldud ega

sihilikud ähvardused, vaid spontaansed ja kontrollimatud pursked, kuna tema vaimne seisund

oli ebastabiilne. Seda, et K.J. ile tehtud ähvardused olid spontaansemad kui M.K. le tehtud, on

arvesse võetud A. Ladevi tahtluse hindamisel. Maakohus leidis nõustumisväärselt, et K.J. i

suhtes on teod toime pandud kaudse tahtlusega (vt maakohtu otsuse p 16). Hilisema

väljaütlemise „kuskilt tuleb kord see kuul“ sisu on kaitsja sõnul ebamäärane ja kujundlik.

Kolleegium leiab, et arvestades A. Ladevi varasemaid käitumisakte K.J. i suhtes, on see

ähvardus piisavalt konkreetne. Asjaolu, et 19.02 oli A. Ladev kannatanu kehalist puutumatust

riivanud ja 21.02 teda tapmisega ähvardanud, annab 27.02 tehtud ähvardusele juurde nii

sisulist konkreetust kui selle tõsiseltvõetavust.

(II)

23. Maakohus tunnistas A. Ladevi süüdi ka KarS § 323 lg 1 järgi, s.o vägivalla kasutamise

eest õigusemõistmises osaleja vastu. Nimelt tunnistati Tartu Maakohtu 04.05.2023. a otsusega

nr 1-23-1276 A. Ladev süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 ja § 404 lg 1 järgi A.H. ja L.R.V.H. vastu

toime pandud kuritegudes. Praeguses kriminaalasjas heidetaksegi A. Ladevile ette vanglast

kannatanute A.H. ja L.R.V.H. ähvardamist kolmel erineval korral.

24. Kaitsja argumendid on kokkuvõtvalt samad, mis KarS § 274 tegude puhul – tegu on

ebamääraste ja emotsionaalsete väljenditega, puudub konkreetsus ja tõsiseltvõetavus, A.

Ladev on suletud keskkonnas ja seega puudub võimalus ähvardusi ellu viia.

25. Kolleegiumi hinnangul on maakohus veatult tuvastanud, et kõik 3 tegu – 02.06.2023

M. Kärdi vahendusel tehtud telefonikõne, 20.02.2024 edastatud lihtkiri ning 17.03.2024

tehtud telefonikõne – täidavad ähvardamise koosseisu tunnused (maakohtu otsuse p-d 19–28).

Kaitsja tõlgendus, justkui ei sisaldaks fraasid „Ladev tervitab, kui välja pääseb, tahab silmast

silma rääkida“, „Vabanen kuna ise tahan, üsna varsti …. Litsiks müün su tütre!“ või „hei-hei

hopsti varsti tulen koju ja siis kohtume…“ vägivalla lubadust, on naiivne. Kaitsja käsitlusega,

et „Silmast silma rääkima“ on idiomaatiline fraas, mis kirjeldab näost näkku suhtlemist –

näiteks olukorras, kus soovitakse midagi selgeks rääkida, rahu teha või vaidlus lõpetada

võiks tavapärasel juhul ju nõustuda. Antud juhul on aga selge, et nende väljendite puhul on

tegu eelmise kriminaalasja kannatanute ähvardamisega sellega, et vabanedes otsib A. Ladev

nad üles ning ründab neid. Arvestades, et A. Ladev kannab vanglakaristust A.H. vastu toime

pandud vägivallakuriteo eest, oli kannatanutel objektiivselt alust karta ähvarduse täideviimist.

26. Apellandi hinnangul on tõendamata ka A. Ladevi kättemaksumotiiv. Tema

väljendused on olnud pigem emotsionaalsed reaktsioonid, mitte teadlikud ähvardused,

mistõttu tuleks A. Ladev KarS § 323 lg 1 järgi õigeks mõista või tema teod ümber

kvalifitseerida KarS § 120 järgi. Maakohus viitas siinkohal kannatanu L.R.V.H. ütlustele,

kelle sõnul süüdistab A. Ladev teda ja A.H. t oma elu ära rikkumises ja vanglasse sattumises

ning luges tuvastatuks, et A. Ladev on kõik ähvardused toime pannud kättemaksuks nende

õiguspärase tegevuse eest kannatanutena eelmises kriminaalmenetluses. Ringkonnakohus

nõustub selle seisukohaga täielikult. Puuduvad igasugused muud viited või objektiivsed

põhjused, miks peaks A. Ladev A.H. t, L.R.V.H. t ja tegelikult ka nende tütart ca 9 kuu

pikkuse perioodi jooksul korduvalt ähvardama. Olukorras, kus A. Ladev kannab

vanglakaristust A.H. vastu toime pandud vägivallakuriteo eest ja otsib vangistuse kandmise

ajal järjepidevalt kannatanutega kontakti, on igati põhjust järeldada just kättemaksumotiivi.

Seega on A. Ladevi teod õigesti kvalifitseeritud KarS § 323 lg 1 järgi.

(III)

27. Kaitsja on esitanud alternatiivse taotluse mõista A. Ladevile leebem karistus. Seda,

mis peaks tingima karistuse vähendamise, kaitsja eraldi põhjendanud ei ole.

28. Ringkonnakohus selgitab, et maakohtul on karistuse mõistmisel küllaltki suur

otsustamisvabadus (vt RKKK 3-1-1-70-16, p 11), mistõttu ei saa apellatsioonikohus muuta

maakohtu mõistetud karistust kergekäeliselt – kohtuotsusega mõistetud karistuse

ümbervaatamiseks peab esimese astme kohus olema teinud olulise kaalutlusvea. Niisugust

kaalutlusviga maakohus teinud ei ole. Kolleegiumi hinnangul on maakohus arvesse võtnud

karistuse mõistmise eesmärke ning mõistnud A. Ladevi teosüüle vastavad karistused.

Üksikkaristused ja KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristus jäävad muutmata.

(IV)

29. Eelnevat arvestades ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu

Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 07.10.2025. a otsuse muutmata ja apellatsiooni

rahuldamata.

30. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud

menetluskulude osas. A. Ladevile riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaadi abi

Marika Suurpere esitas 21.11.2025 ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaks määramiseks. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks 75

minutit ja apellatsiooni koostamisele 195 minutit, mille eest taotleb ta tasu 401,76 eurot, sh

käibemaks 77,76 eurot. Kolleegium, hinnates asja mahtu ning apellatsiooni kvaliteeti, leiab, et

tasutaotlus sellises ulatuses (4,5 tundi) ei ole põhjendatud.

31. Kaitsja viitab apellatsioonis oma väidete toetuseks läbivalt mitmetele Riigikohtu

lahenditele. Nii on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-43-08 p-s 10 öelnud, et ähvardus peab

olema teo toimepanija poolt reaalse tagajärje esilekutsumise lubadus, mitte üksnes

emotsionaalne või hüpoteetiline väljendus. Lisaks on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-76-14

p-s 9 rõhutanud, et ähvardus peab olema tõsiseltvõetav nii subjektiivselt kui objektiivselt.

Esimese viite taga on välisõhu kaitse seaduse alusel menetletud väärteoasja lõpetamine

väärteokoosseisu puudumise tõttu, teise viite taga väljaandmis- ja loovutamisvahistuses

viibitud aja karistusaja hulka arvamine. Apellatsiooni p 2.8 kohaselt annavad Riigikohtu

lahendid nr 3-1-1-39-14, p 12; 3-1-1-34-12 ning 3-1-1-13-13 juhised, millal käsitada tegusid

ühe jätkuva teona. Tegelikult puudutab neist esimene kassatsioonimenetluses kaitsjale

õigusabi eest tasu määramist. Teine lahend käsitleb süüdistust KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning

küsimusi, kas käsitada tegu jätkuva või korduvana, seal ei puudutata. Kolmandas lahendis

võtab Riigikohus vastu määruskaebusest loobumise. Riigikohtu praktika kohaselt (nt RKKKo

3-1-1-65-15) saab ähvarduse koosseisu täidetuks lugeda vaid siis, kui isik mõistis oma sõnade

tähendust ja soovis või vähemalt möönis, et kannatanu tunneb hirmu. Lahend käsitleb

hädakaitse piire. Riigikohus on aga korduvalt rõhutanud (RKKKo 3-1-1-12-14), et ähvarduse

koosseisu täidetus eeldab, et kannatanu hirm on vahetus põhjuslikus seoses konkreetse

ähvardusega, mitte varasema olukorra või üldise ärevusega. Lahendis käsitletakse

korruptsioonivastase seaduse väidetava rikkumisega seotud küsimusi. Ähvardus, hirm ja

nende põhjuslik seos seal teemaks ei ole. Apellatsioonis toodu kohaselt käsitleb Riigikohtu

otsus nr 3-1-1-67-14 ähvarduse tõsiseltvõetavuse küsimust. Tegelikult käsitleb see lahend

keskkonnakaitseloata tegutsemise asjas kontrollmõõdistamise, mõõtetulemuse jälgitavuse ja

keskkonnakahju arvutamist. Lahend nr 3-1-1-40-17 käsitleb kaitsja väitel kaudse tahtluse

tuvastamist. Sellise numbriga Riigikohtu lahendit ei ole olemas. Riigikohtu lahend nr 3-1-1-

91-13 ei puuduta küsimusi, millised väljendusi saab ähvarduseks lugeda, vaid Eestis

töötamiseks seaduslikku alust mitteomava välismaalase poolt Eestis töötamist. Riigikohtu

praktika järgi (nt RKKKo 3-1-1-59-19 ja 3-1-1-65-15) ei saa ähvarduseks lugeda segast ja

vaimse häire mõjul tehtud avaldust, mis ei ole adressaadile üheselt mõistetav ega suunatud

hirmu tekitamisele. Esimese numbriga Riigikohtu lahendit ei eksisteeri. Teine lahend

ähvardamisega seotud küsimusi ei käsitle. Riigikohtu seisukoha järgi (nt RKKKo 3-1-1-18-

15) peab kättemaksu eesmärk olema tõendatud, mitte üksnes oletatud. Lahend käsitleb

üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramist ning karistusseaduse ajalist

kehtivust.

32. Eeltoodu tähendab, et mitte ükski kaitsja viidatud arvukatest Riigikohtu lahenditest ei

sisalda apellatsioonis väidetud õiguslikke seisukohti. Tegemist on tehisaru koostatud tekstiga,

mida kaitsja pole vaevunud kontrollima. Arvestades seda ning asjaolu, et kaitsja argumente ei

saatnud apellatsioonimenetluses edu, on põhjendatud kaitsjatasu välja mõista taotletust

väiksemas ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul saab põhjendatuks ja vajalikuks lugeda

kaitsjatasu kokku 1,5 tunni ulatuses, s.o summas 133,92 eurot (sh käibemaks 25,92 eurot).

33. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon

on esitatud. Seega jääb apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg 2 alusel A. Ladevi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)