3-25-4369/40 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maarja Oras

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. veebruaril 2026 Tallinnas

Haldusasja number

3-25-4369

Haldusasi

G.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22. oktoobri 2025. a

otsuse nr 12505270049-1 tühistamiseks ning Politsei- ja

Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja G.G (isikukood XXX), esindaja vandeadvokaat

Anu Toomemägi-Kivistik

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider

Asja läbivaatamise vorm

Kinnisel kohtuistungil 29. jaanuaril 2026

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusabi korras kantud tõlkekulud riigi kanda. Jätta ülejäänud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi ja isikukood tähemärkidega. Avaldada

otsuse tekst osaliselt selliselt, et lahendi terviktekstis halli taustaga märgistatud osad

jäävad avaldamata.

4. Tõlkida otsus kaebajale vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 18. märtsil 2026 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G.G on /…/ sündinud Venemaa kodanik, kes saabus esimest korda Eestisse /…/

2024. Ta saabus /…/ piiripunkti koos oma ema, kahe õe ja tädiga. Nii kaebaja kui ka

teiste temaga koos olnud inimeste eesmärk oli läbida Eesti Vabariik ja sõita Norra

Kuningriiki. Piiripunktis selgus, et kaebajal ja tema kaaslastel olid kaasas võltsitud

Norra elamisload. Pärast võltsitud dokumentide avastamist esitas kaebaja Eestis /…/

2024 rahvusvahelise kaitse taotluse, mille Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) jättis 21.

jaanuari 2025. a otsusega nr 12407270008-1 (digitoimiku lehekülg (dtl) 974)

rahuldamata, kuna taotlus oli selgelt põhjendamatu ning esinesid rahvusvahelise kaitse

süsteemi kuritarvitamise asjaolud.

2. Kaebaja esitas selle otsuse peale kaebuse Tallinna Halduskohtule (haldusasi nr

3-25-1148). 14. mai 2025. a määrusega jättis Tallinna Halduskohus kaebuse läbi

vaatamata, kuna kaebaja esindaja teatas 9. mail 2025 kohtule, et tema kontakt

esindatavaga katkes juba 15. aprillil 2025. Kohus pidas seda piisavaks, et väita kaebaja

huvi puudumist kohtuasja menetlemise vastu. Määrus on jõustunud 5. juulil 2025.

3. 22. aprillil 2025 andis Vao keskus teada, et kaebaja on koos ema ja õdedega

majutuskeskusest kadunud. 28. aprillil 2025 saatis Rootsi migratsiooniamet PPA-le

teabesaamispalve, millest nähtus, et kaebaja on 22. aprillil 2025 Rootsis kinni peetud

ning esitanud seal 25. aprillil 2025 rahvusvahelise kaitse taotluse. Rootsilt saadud info

kohaselt üritas kaebaja siseneda Rootsi passiga, mis ei kuulunud talle, aga mis oli tema

isikuga sarnane. 27. mail 2025 saadeti kaebaja Rootsist Dublini määruse alusel tagasi.

Samal päeval esitas ta korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, mis registreeriti

numbriga 12505270049.

4. Politsei- ja Piirivalveamet luges 22. oktoobri 2025. a otsusega nr

12505270049-1 (dtl 24) kaebaja taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel

otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. Taotlus on PPA hinnangul selgelt põhjendamatu

VRKS § 201 p-de 2, 5 ja 6 alusel. Otsuse põhjendused on järgmised.

4.1.

Kaebaja taotlus oli korduv, ent uue asjaoluna tõi kaebaja menetluses välja, et

Vot Tak meediaplatvormil ilmus 24. aprillil 2025 artikkel (tõlge eesti keelde dtl 282),

mille tagajärjel avalikustati nende identiteet meedias. Teatavaks sai nende Tšetšeenia

päritolu, kohalolek Eestis ja kaitse taotlemine ning väikese küla nimi, kus nad Eestis

elavad, samuti pereliikmete täpne arv ja Eestisse saabumise kuupäev. Kõik see

muudab nende tuvastamise kergeks. Artikkel on levinud üle 100 000 lugejani mh

Venemaal, Eestis ja Tšetšeenias. Venemaa toetajad või luureteenistus võivad neile

kahju teha. PPA uuendas eeltoodut arvestades rahvusvahelise kaitse menetluse.

4.2.

Kaebaja kardab, et Venemaale tagasipöördumisel ohustab teda jõuga

mobiliseerimine ning tema tahte vastane Ukrainasse saatmine. Lisaks võidakse

kaebajat karistada suguluse eest tema tädiga, kes rääkis avalikult sellest, milliseid

piinamisi Tšetšeenias toime pannakse, ja selle eest, et ta lahkus Euroopasse. Seega on

kaebaja potentsiaalseks tagakiusajaks Venemaa riigivõim, täpsemalt Tšetšeenia

Vabariigi kohalik võim. Subjektiivse tagakiusukartuse põhjendatust tuleb hinnata

2(11)

sotsiaalsesse rühma kuulumise perspektiivist, milleks on ajateenistusealine meeste-

rahvas, kes kardab enda tahte vastast kaasamist Ukrainas toimuvasse sõjategevusse

ning kelle tädi on meedias anonüümselt rääkinud oma väidetavast piinamisest

Tšetšeenias.

4.3.

Pärast Rootsist Eestisse tagasisaatmist ütles kaebaja, et nad läksid Rootsi, sest

tädile keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest. Nende taotlused olid veel menetluses,

aga nad arvasid, et saavad keeldumise, ja sel põhjusel lahkusid Rootsi, kus neil olid

tuttavad. Rootsi mineku korraldas tädi. Hiljem täpsustas kaebaja, et lahkus Eestist, sest

kõik pereliikmed lahkusid ja seega ei saanud temagi jääda. Tema lahkumist ei

organiseerinud ega teadnud sellest enne, kui hakati sättima. Kaebajal polnud plaanis

Rootsist kuhugi edasi sõita. Ent kaebajal Rootsist saabudes kaasas olnud

dokumentidest selgub, et tema eesmärk oli Rootsist edasi liikuda – Rootsis oli kaebaja

öelnud, et tema eesmärk oli külastada nõbusid Norras ja jääda sinna mõnes päevaks,

ometi oli kaebajal kaasas kolm tavalist kotti, kaks kohvrit ja mõned kilekotid riiete ja

väiksemate esemetega, mis viitab sellele, et tema tegelik eesmärk oli jätkata pooleli

jäänud teekonda ning jõuda välja Norra. Kaebaja on andnud teadvalt ebaõigeid seletusi

ka Eestist lahkumise põhjuse kohta. Arusaamatuks jääb, miks kaebaja väitis, et nende

taotlused olid alles menetluses, kui tegelikult oli kaebaja oma keelduva otsuse juba

kätte saanud ja selle peale kaebuse esitanud.

4.4.

Kuna kaebajal polnud Dublini määruse alusel Eestisse naastes õigust Eestis

viibida, kuulus ta väljasaatmisele Venemaale. Seega esitas kaebaja korduva taotluse

selleks, et vältida lahkumiskohustuse täitmist. Taotlus on esitatud eesmärgiga

rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada.

4.5.

Seoses Vot Tak artikliga selgitas kaebaja, et keegi nende perest selleks artikliks

luba ei andnud, ent ta eeldab, et meedia poole pöördus tädi. Tädi võis ilmselt tahta, et

inimesed saaks teada tema üleelamistest, aga poleks vaja olnud kirjeldada kogu

teekonda jm detaile. Arvatavasti oletas tädi, et info avaldatakse muudetud kujul, ent

muudeti ainult ees- ja perekonnanimed. Kaebaja on suhelnud oma Tšetšeenias elava

tädiga ning on olnud juhtumeid, kus naabrid või sugulased pöördusid pärast artikli

lugemist tädi poole, et küsida, kas artiklis on kirjutatud neist. Ka piirkonnapolitseinik

olevat läinud kaebaja tädi juurde ja küsinud temalt, kus kaebaja viibib, et tal on vaja

G.G-ga nelja silma all rääkida.

4.6.

Vot Tak on venekeelne meediaväljaanne, mis kuulub Poola rahvusringhäälingu

TVP rahvusvahelise ringhäälingukeskuse koosseisu. Projekti peamine idee on pakkuda

alternatiivi Venemaa föderaalsetele telekanalitele ja Kremlist lähtuvatele

propagandistlikele narratiividele. Platvormi peamised vaatajad elavad Venemaal,

Ukrainas, Kasahstanis ja Valgevenes. Venemaal on platvorm blokeeritud ja kuulutatud

välisagendiks, ent see on ligipääsetav nende YouTube kanali kaudu. Pärast seda, kui

kõnealune artikkel ilmus, jagati seda Telegramis, Instagramis ja Facebookis.

Telegramis vaadati artiklit umbes 61 100 korda, Instagrami postitus oli 26. septembri

2025. a seisuga kogunud 76 reaktsiooni ning Facebooki video umbes 1000 vaatamist

ja 34 reaktsiooni; Threads platvormil jagatud postitusele oli reageerinud 62 inimest,

jäetud 5 kommentaari ja tehtud üks jagamine; telekanali Dožd Facebookis kogus see

249 reaktsiooni, sh 168 kommentaari ja 13 jagamist; OVD-Info jagas artiklit

Telegrami kanalis, kus see kogus 13 600 vaatamist ja 43 reposti; Kavkazkiy Uzel

kajastus artiklist sai kolm kommentaari ja Instagramis 51 reaktsiooni; The Insider

uudisteportaalis kogus see 1912 vaatamist ning Facebookis 21 reaktsiooni ja 5

jagamist. Artikkel on avaldatud ka venekeelses Delfis ja venekeelses Postimehes, ent

3(11)

sarnaselt originaalartiklile pole sealt võimalik teada saada, kui palju inimesi artiklit on

lugenud.

4.7.

Väljaspool Tšetšeeniat Venemaa muudes osades ning Kaukaasias ja Kesk-

Aasias elab päritoluriigi info kohaselt üle miljoni tšetšeeni, Euroopas umbes 250 000

tšetšeeni. Tšetšeenia võimud on teatanud, et jälgivad tšetšeene nii Moskvas kui ka

väljaspool Venemaad. Teada on juhtumeid, kus Ramzan Kadõrov on kritiseerinud

sõltumatuid väljaandeid ja ähvardanud ajakirjanikke, ent üldiselt on Tšetšeenia võimud

keskendunud neile tšetšeenidele, kes avaldavad välismaal meelt ning räägivad sellest,

mis toimub Tšetšeenias. Korduvalt on kritiseeritud opositsioonitegelasi, inimõiguste

aktiviste ja Kadõrovi endisi liitlasi, kes on välismaale kolinud; mõned neist kuulutatud

tagaotsitavaks ja nende sugulased kohapeal sattunud surve alla. Aktiivsed kriitikud on

puutunud kokku ka Interpoli kaudu toimuva tagakiusuga, sest neid on süüdistatud

terrorismis ja ekstremismis.

4.8.

Kaebaja ei vasta rahvusvahelise kaitse saaja kriteeriumidele. Arvestades Vot

Tak artikli lugejate seast, keda eri kanalite peale kokku võib olla umbes 100 000, maha

inimesed, kes elavad mujal, võib PPA hinnangul jõuda järeldusele, et Venemaal on

artiklit lugenud vähem kui 30 000 inimest. Venemaa elanike arvu arvestades on see

äärmiselt väike arv. Ei ole eluliselt usutav, et Tšetšeenia võimudel oleks ressurssi

jälgida kõiki väljaspool Tšetšeeniat elavaid inimesi ning ajalehti ja meediaplatvorme,

kus Tšetšeeniast või Kadõrovist kirjutatakse. Liiatigi polnud kaebaja see, kes

ajakirjanikuga rääkis, ning ühegi pereliikme nime pole seal ära toodud. Võimud

jälgivad aktiivselt võimule vastanduvaid inimesi, kelle sõnal on ühiskonnas kaalu või

kes paljastavad Tšetšeenia või sealse võimuladviku kohta midagi sellist, mida varem ei

teatud. Kaebaja tädi ei kuulu selliste inimeste hulka, samuti ei paljastatud artikliga

midagi sellist, mida Tšetšeenia kohta varem ei teatud. Ka rahvusvahelise õiguse

spetsialist ja Kaukaasia inimõigustega tegeleva organisatsiooni ametnik, kellelt küsiti

artikli jaoks kommentaari, ütles, et tädi ei esitanud mingeid tõendeid enda piinamise

kohta ning tema hinnangul võib iga inimene, kes on lugenud piinamiste kohta

Tšetšeenias, rääkida sama juttu. See viitab, et ka antud ametniku hinnangul polnud tädi

jutt väidetavast röövimisest ja piinamisest usutav. Tšetšeenia võimud ei hakkaks

sellisele artiklile, kus on esitatud ebaõigeid väiteid ja seejuures mitte uut teavet, oma

piiratud ressurssi kulutama. Artikli tagajärjel ei ohusta kaebajat seetõttu võimude

tagakius.

4.9.

Kuna taotleja tädi pöördus ise meedia poole, lahkudes seejuures Eestist

parajasti siis, kui artikkel oli ilmumas, ei saa välistada, et kaebaja ja eelkõige tema tädi

on asunud teadlikult tagakiusu provotseerima. Norrasse jõudes saanuks perekond

väita, et nad ei saa Eestisse tagasi pöörduda, sest siin pole neil artikli tõttu enam

turvaline. Sellisele plaanile viitab ka asjaolu, et kaebaja peeti Rootsis kinni 22. aprillil,

ent esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles 25. aprillil 2025, st päev pärast artikli

ilmumist. Ka Rootsi Migratsioonikohtu 15. mai 2025. a otsusest nähtuvalt taotles

kaebaja enda Eestisse üleandmise otsuse tühistamist, tuginedes enda ohustatusele

Eestis artikli tõttu.

4.10.

Kaebaja ütlused selle kohta, et naabrid ja sugulased on tädilt artikli kohta

küsinud ning piirkonnapolitseinik kaebajat otsimas käinud, ei ole usutavad. Kui

kaebaja väidab, et tänu artiklile on nad tuvastatavad, sh see, et nad viibivad Eestis, siis

miks peaks piirkonnapolitseinik minema kaebaja tädi käest küsima, kus kaebaja viibib.

Lisaks lahkus kaebaja Venemaalt seaduslikult ning piiriületus on fikseeritud.

4(11)

4.11.

Kaebaja väitis vestlusel, et kardab mobilisatsiooni. Tema ea- ja klassikaaslased

on juba saanud kutsed sõjaväe registreerimis- ja värbamisametist, tema veel mitte, ent

on naastes ilmselgelt ohus. Tšetšeenias sunnitakse noori lepinguid sõlmima.

4.12.

Kuigi PPA käsitles algses otsuses põhjalikult mobilisatsiooniohtu ning jõudis

järeldusele, et kaebajat ei ähvarda sunniviisiline värbamine ning tema tahte vastane

Ukrainasse saatmine, kontrollis PPA seoses vahepeal möödunud ajaga uuesti

päritoluriigi infot. Selle kohaselt ei ole enamik tšetšeene kohustatud ajateenistust

läbima alates 1991. aastast. 2014. aastal taastas Venemaa tšetšeenide ajateenistuse, aga

seda äärmiselt väikse mahuga ja praegu kutsutakse igas ajateenistuse voorus

teenistusse ainult umbes 500 tšetšeeni, mis moodustab kõigist ajateenistusse

kutsututest vaid 0,33%. Enamik tšetšeene läheb Ukrainasse vabatahtlikult ja nad on

sõlminud lepingud rahalistel põhjustel. On tõsi, et Venemaal sunnitakse ajateenistuses

olevaid isikuid allkirjastama lepinguid, aga ajateenijatel on võimalik sellest ka

keelduda. Tšetšeenia on Venemaa kontekstis suhteliselt vaene piirkond ning Vene

kaitseministeeriumiga sõlmitud lepingute kaudu teenitav tasu on märkimisväärne

võrreldes piirkonna tavapäraste palkadega. Samas aga kasutatakse Tšetšeenias ka

sunniviisilist värbamist (2024. aastal saadeti Ukrainasse sunniviisiliselt umbes 10–15

tšetšeeni kuus) selleks, et vabaneda inimestest, keda võimud peavad

„ebasoovitavateks“. Sunniviisilise värbamine on Tšetšeenias suunatud konkreetsetele

elanikkonnagruppidele ja suurimas ohus on võimude kriitikud. Lisaks võivad

värbamise ohvriks sattuda ka aktivistid ja kodanikuühiskonna organisatsioonide

liikmed, häälekate kriitikute pereliikmed, LGBTQI+ kogukonna esindajad, aga ka

ebaseaduslikke narkootikume ja alkoholi tarvitanud. Tšetšeenias on sunniviisilisele

värbamisele äärmiselt keeruline vastu seista, sest tõenäoliselt kasutavad võimud

keeldumise puhul vägivalda ja füüsilist väärkohtlemist. Keeldumise korral ähvardab

inimesi vanglakaristus fabritseeritud kriminaalsüüdistuse alusel, mõnel juhul ka

surmav vägivald. Tšetšeenide värbamine teistes Venemaa piirkondades on aga

vähetõenäoline, sest kohapealseid inimesi on lihtsam püüda – selleks peab tegu olema

Kadõrovi režiimi väga hääleka kriitikuga. Tšetšeenid võitlevad Ukrainas ainult eraldi

üksustena ning nende roll on pigem abistav, neid saadetakse eelkõige ohutumatesse

piirkondadesse. 23. septembri 2025 seisuga on Ukrainas hukkunud 132 614

sõjaväelast, nendest tšetšeene oli 351.

4.13.

Kaebajat ei ohusta Venemaale tagasisaatmisel sunniviisiline saatmine Ukrainas

toimuvasse lahingutegevusse. Kaebaja ei erista mobilisatsiooni ja kohustuslikku

ajateenistust. Igal sügisel võetakse mehi Venemaal kohustuslikku ajateenistusse. Kutse

sõjaväekomissariaati ei tähenda siiski isegi veel kutset ajateenistusse, vaid võib

piirduda ka seal registreerimisega. Nagu eespool märgitud, kutsutakse reaalselt

ajateenistusse väga vähesed tšetšeenid. Kaebaja ei kuulu ühtegi sunniviisilise

värbamise sihtgruppi. Ei taotleja ise ega ka keegi teine tema perekonnast ei ole mitte

kunagi olnud võimude valjuhäälne kriitik, opositsionäär, LGBT kogukonda kuuluv

isik ega muud moodi aktivist. Pere lahkumisele Venemaalt 2024. aastal ei tehtud

mingeid takistusi ning nagu PPA eespool leidis, ei muuda kaebaja viidatud artikkel

teda võimude huviobjektiks. Päritoluriigi info ei näita, et noori sundmobiliseeritaks

ainuüksi Euroopasse sõitmise eest. Tšetšeene kasutatakse Ukraina sõjategevuses vähe,

mistõttu puudub igasugune vajadus neid massiliselt sunniviisiliselt värvata. Lisaks on

kaebajal võimalik kolida Venemaale naastes mõnda teise piirkonda, kus

mobilisatsioonioht on veelgi vähem tõenäoline.

4.14.

Kaebaja kardab ka muud laadi tagakiusu selle eest, et tema tädi on

ebausaldusväärne isik – Tšetšeenias kehtib kollektiivne vastutus. Päritoluriigi info

5(11)

kinnitab iseenesest, et sugulasi võidakse vastutama panna isikute eest, keda Tšetšeenia

võimud on süüdistanud. Sh on Kadõrov korduvalt väitnud, et välismaal elavate

blogijate kriitiliste väljaütlemiste eest kannavad otsest vastutust nende pereliikmed,

võrdsustades sellise tegevuse terrorismiga. Ent nagu PPA eespool leidis, ei saa

kaebajat ega tema tädi pidada aktiivseks võimuvastaseks kriitikuks. Tegu on tavaliste

inimestega, kel pole võimudega kordagi probleeme olnud.

4.15.

Kaebajat ei ähvarda tagakius ka Euroopasse sõitmise tõttu. Venemaa kodanikel

pole keelatud riigist lahkuda ning paljud reisivad Euroopas. Kaebaja lahkus riigist

seaduslikult.

4.16.

Kaebaja puhul ei esine alust ka täiendavaks kaitseks.

4.17.

Ärakuulamisel väitis kaebaja, et ta tuli Eestisse alaealisena ilma mingi

eesmärgita. Ta tuli perega kaasa ja rääkis seda, mida talle öeldi, et ta räägiks. Sellest

järeldab PPA, et kõik kaebaja algselt antud ütlused olid teadlikult ebaõiged ütlused.

4.18.

Uue taotluse esitamise ajaks polnud tekkinud uusi ohtusid võrreldes

varasemaga, tegu on korduva taotlusega. Seejuures kaotas kaebaja eelmise otsuse

edasikaebamise huvi juba enne Eestist lahkumist, kuna kontakt esindajaga katkes 15.

aprillil 2025, ent kaebaja lahkus Eestist alles 22. aprillil.

4.19.

Seoses kaebaja väitega ärakuulamisel, et tädil polnud pärast kodust lahkumist

võimalik piinamist tõendada, märkis PPA, et tädi piinati väidetavalt vaid kaks nädalat

enne Eestisse jõudmist, ent ta ei näidanud siin ühtki piinamisjälge oma kehal, ehkki

kui inimest pekstakse viisil, nagu tädi väitel teda peksti, ja tekitatakse jootekolviga

põletushaavu, siis peavad sellest jääma jäljed. Kaebaja on ühelt poolt väitnud, et tädi

telefonis on piinamisjälgedest pildid, ent teisalt viidanud sellele, et Tšetšeenia võimud

peksavad selliselt, et sellest ei jää jälgi.

4.20.

Kaebaja sai enda sõnul päev enne vestlust oma Tšetšeeniasse jäänud tädilt

teada, et talle saabus kutse. Kaebaja väitis PPA-le vestlusel, et võib näidata suhtlust

tädiga ja saata ka kutse. Ent 13. oktoobril 2025 saatis kaebaja üksnes ümberkirjutuse

oma vestlusest tädiga, mitte kuvatõmmiseid. Seega ei pruukinud ta esitada täielikku

vestlust, käitumine viitab soovile manipuleerida teabega. Kutse puhul on aga tegu

selles vanuses tavapärase kutsega sõjaväekomissariaati, mitte mobilisatsiooniga.

Ainuüksi soovimatus täita ajateenistuskohustust ei ole alus rahvusvahelise kaitse

andmiseks. Sõjaväekomissariaati põhjuseta mitteilmunuid karistatakse trahviga kuni

200 000 rubla või süüdimõistetu kuni 18-kuulise ajaperioodi töötasu või tema muu

sissetuleku suuruses summas või arestiga 3 kuni 6 kuuni või vabadusekaotusega kuni 2

aastat. Võimalikku määratavat karistust pole alust pidada ebaproportsionaalseks.

Teisalt viitab kaebajale tavapärase kutse sõjaväekomissariaati edastamine tädi kätte

sellele, et võimudel pole kaebaja vastu mingit erilist huvi – nad ei teadnud isegi, et ta

ei viibi kodus, ja jäid väidetavalt uskuma tädi väidet, et kaebaja on kuskil põhjas tööl,

kus ei ole telefoni levi.

4.21.

Kaebajale on juba varasema otsusega tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks,

mistõttu pole alust seda korduvalt teha.

5. G.G esitas 22. novembril 2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus

tühistada PPA 22. oktoobri 2025. a otsus ning kohustada PPA-d kaebaja taotlust uuesti

lahendama ja kaebajale rahvusvahelist kaitset määrama. Kaebaja põhiväited kaebuses

ja edasises menetluses on järgmised.

6(11)

5.1.

PPA jättis arvestamata uue olulise asjaolu. Oktoobri lõpus võttis kaebajaga

ühendust isik, kes esines Tšetšeenia jõustruktuuri esindajana ning saatis tema passi

foto, teabe kaebaja asukoha kohta ja ähvardusi.

5.2.

PPA keeldus vastu võtmast originaalseid tõendeid Telegrami vestlusest, kuigi

kaebaja oli valmis neid otse telefonist näitama. Kaebajale tulnuks anda enne otsuse

tegemist võimalus esitada vestlusest kuvatõmmised.

5.3.

PPA on sõjaväekutsega seotud riske valesti hinnanud. Tšetšeenias kasutatakse

vägivalla-, piinamis- ja sunnimeetmeid.

5.4.

Riigisisene ümberasumine pole võimalik, sest oht pärineb riiklikelt

struktuuridelt, kellel on üleriigiline ulatus.

5.5.

Kaebaja pere soovis Rootsi edasi minna, sest Eesti menetlus ei paistnud

erapooletu. See ei olnud kaebaja idee, vaid nagu nende kultuuris kombeks on,

vanemad inimesed otsustavad ja nooremad kuulavad sõna.

5.6.

Vot Tak artikli lugejate arv pole oluline, sest keegi ei suuda tagada, et seda pole

lugenud kasvõi üks FSB kaastöötaja.

5.7.

PPA poolt 10. oktoobril 2025 korraldatud vestlusel toimunu oli tavatu.

Kaebajale öeldi pidevalt, et ta ei saa rahvusvahelist kaitset, ning tal ei lastud vastata.

Arvestada tulnuks kaebaja noorust ja elukogemuse puudumist.

5.8.

PPA otsus sisaldab valdavalt üldist infot, kaebajat individuaalselt puudutavat

analüüsi on äärmiselt vähe.

6. PPA palub jätta kaebus rahuldamata, esitades järgmised vastuväited.

6.1.

Kaebaja pole nimetanud ühtki uut asjaolu, mis muudaks tagakiusuhirmu

usutavaks. Artikliga seonduvat on PPA otsuses käsitlenud. Kaebaja pole

haldusmenetluses väitnud, et Tšetšeenia võimustruktuuri esindaja temaga kuskil

Telegramis ühendust võttis. Vestlusel väitis kaebaja, et kutse ajateenistusse edastati

talle tädi kaudu.

6.2.

Kaebaja profiilist ega kirjeldatud asjaoludest ei tulene ühtegi viidet, mille alusel

võiks eeldada, et kaebaja oleks riigivõimu sihipärase tähelepanu või

tagakiusamiseobjekt. Seetõttu pole põhjust sõjaväekutsest järeldada kaitsevajadust.

Individuaalse riski puudumisel ei saa eeldada, et autoritaarne riigivõim oleks suunanud

oma ressursid konkreetse isiku jälitamiseks kogu riigi territooriumil. Seega pole

välistatud ka ümberasumine.

6.3.

10. oktoobri vestlus oli ärakuulamisvestlus, mille eesmärk oligi kaebajale

selgitada, et suure tõenäosusega jääb tema taotlus rahuldamata, ja võimaldada tal

esitada vastuväited PPA seisukohtadele.

6.4.

Kui kaebaja oleks vestlusel telefonist otse midagi näidanud, olnuks raske

selgitada välja dokumendi päritolu, autentsust jne. Seetõttu ja ka tõlkimisvajaduse tõttu

paluti edastada vestlus PPA-le. Vestluse kuvatõmmistel pole ka asja lahendamisel

tähtsust, sest PPA pole sõjaväekomissariaadi kutse autentsust kahtluse alla seadnud.

6.5.

Kaebajale pole saadetud mobilisatsioonikutset, vaid üksnes kutse ilmuda

sõjaväekomissariaati.

7(11)

6.6.

Otsuses on esitatud rohkelt päritoluriigi infot selleks, et seostada isiku

subjektiivne hirm objektiivsete asjaoludega.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohtu hinnangul ei ole PPA teinud haldusmenetluses selliseid vigu, mis annaks

alust vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.

8. Kaebajaga viidi vestlused läbi esmalt algse rahvusvahelise kaitse taotluse

menetluses 13. septembril 2024 ja 16. jaanuaril 2025 ning seejärel uuendatud

menetluses 17. juunil ja 10. oktoobril 2025. Nendest 17. juuni vestlus (dtl 245) oli

suunatud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse asjaolude väljaselgitamisele (vt VRKS

§ 18 lg 4) ning 10. oktoobri vestlus (dtl 254) kaebajale PPA kavandatava otsuse

tutvustamisele ja tema ärakuulamisele (HMS § 40 lg 1). Neid eesmärke on kaebajale

vestluste alguses ka selgitatud.

8.1.

Kohus möönab, et 17. juuni vestluse toon ei ole sõbralik ega avatud, vaid

pigem tõre, sh on PPA ametnik tõrkunud esmalt kaebajale tema õiguste ja kohustuste

tutvustust uuesti näitamast ja teinud sellega seoses halvustavaid märkusi (vt dtl 247,

küsimuse 5 all). Selline tõrjuv toon võib pärssida inimese tahet enda elu üksikasju

jagada. Sellegipoolest on kaebajale tema õigusi ja kohustusi tutvustatud ja selgitatud

talle ka võimalust pidada nõu rahvusvahelise kaitse nõustajatega (samas), samuti

teavitatud teda sellest, milliseid asjaolusid on vaja selgitada korduva rahvusvahelise

kaitse taotluse menetluses (dtl 249, küsimuse 13 all). Kuigi kaebaja väljendas eelistust

saada oma emakeele, tšetšeeni keele tõlk, möönis ta, et valdab ka vene keelt, olles

selles keeles koolis õppinud (dtl 247, küsimuse 2 all). Ka kohtule nähtub nii kaebaja

esitatud kirjalikest avaldustest ja tema väljavõttest vestlusest tädiga, mis on valdavalt

venekeelne (vt dtl 241 jj), kui ka istungil toimunust, et kaebaja valdab vene keelt,

vajades üksnes vahel veidi mõtlemisaega õige sõna meenutamiseks. Seega vastas vene

keele tõlgi kaasamine nõudele, et tõlk on võimeline tagama asjakohase suhtlemise

taotleja ja vestlust läbiviiva isiku vahel (siseministri 2. mai 2016. a määruse nr 13

„Rahvusvahelise kaitse taotlejaga vestluse läbiviimise kord“ § 3 lg 4; nõukogu

direktiivi 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise

menetluse miinimumnõuete kohta art 13 lg 3 p b). Etteheited sellele, et kaebaja lahkus

eelmise PPA otsuse peale esitatud kaebuse menetluse ajal loata Eestist, olid sisult

asjakohased ning selle järelmite selgitamine kaebajale vajalik (vt nt dtl 249, küsimuse

13 all). Kaebajale esitati asjakohaseid küsimusi, mille eesmärgiks oli välja selgitada

kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevad asjaolud. Ka kohtumenetluses,

sh talle palgatud advokaadi küsitlusel ei avaldanud kaebaja olulisi uusi asjaolusid, mis

ta oleks jätnud vestlusel mingil põhjusel rääkimata.

8.2.

10. oktoobri vestlusel selgitati kaebajale PPA positsioone kaebaja väidete kohta

ning võimaldati neile vastata. Kohtule ei nähtu vestluse protokollist, et oleks õige

kaebaja esindaja poolt istungil (alates 00:27:56) tehtud etteheide, et kaebajal ei lastud

vastata – pärast iga PPA seisukoha selgitust on kaebajalt küsitud sellele vastust ning

kaebaja on ka vastanud; talle on lisaks vajaduse korral selgitatud küsimuste täpsemat

sisu või tagamõtet, kui ta on selle kohta küsinud. Seega ei ole alust heita PPA-le ette

vigu kaebaja ärakuulamisel.

9. PPA otsuse põhjendused käsitlevad piisava põhjalikkusega kaebaja

individuaalseid asjaolusid, vastates kõigile kaebaja väidetele päritoluriigi infole

toetuvalt. Tõsi, päritoluriigi info ülevaated on otsuses mahukad ja kohati võib kogu

8(11)

esitatud teabe asjakohasuses konkreetsel juhul kahelda, kuid tegemist ei ole ka selgelt

asjassepuutumatu teabega ning see on iga teema puhul lõpuks seostatud kaebaja

isikuga ja tema väidetega. Kohus nõustub valdavalt PPA otsuse põhjendustega ega

korda neid (HKMS § 165 lg 2). Vastuseks kohtumenetluses esitatud seisukohtadele

märgib kohus järgmist.

10. VRKS § 4 lg 1 kohaselt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes

tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi

kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha

saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist

välistavat asjaolu. VRKS § 19 lg 1 järgi peab nimetatud tagakiusamine olema tõsine

või korduv, millega rikutakse inimõigusi, v.a inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni art 15 p-s 2 sätestatud juhul (p 1) või kogum erinevatest tegudest, sh

inimõiguste rikkumine, mis võib isikut mõjutada samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1

(p 2).

11. Kaebaja väidetav tagakius seisneb selles, et teda sunnitakse Venemaal asuma

ajateenistusse ja võidakse suunata vastu tema tahtmist teenistusse Ukrainas. Kaebaja

viitab sellele, et talle on saadetud kutse sõjaväekomissariaati, ning väidab, et

Tšetšeenias võidakse kasutada sunnimeetmeid, sh piinamist ja ähvardusi, et sundida

kaebajat asuma teenistusse Ukrainas. Kaebaja peab ennast selles osas keskmisest

tšetšeenist suuremas ohus olevaks oma tädi käitumisest lähtuva tagakiusuohu tõttu.

Kaebaja selgitustest võib järeldada ka üldist hirmu piinamise ja vägivalla ees, mis

võiks talle osaks langeda suguluse tõttu tädiga, samuti kartust seetõttu, et ta lahkus

Venemaalt ebaseaduslikult Euroopasse.

12. Vaidlust ei ole selle üle1, et kaebaja on saanud Tšetšeenia võimudelt kutse

sõjaväekomissariaati (dtl 230, tõlge eesti keelde dtl 233). Dokumendi juurde oli

selgitatud, et kutse on dokument, mille alusel kutsutakse kutsealused sõjakomissariaati

sõjaväearvestusega seonduvate küsimuste (kodaniku arvestusandmete) täpsustamiseks

ja kodanike sõjaväeteenistusse kutsumise ettevalmistuse ja korraldamisega seotud

toimingute teostamiseks (dtl 235). Kohtu hinnangul on PPA õigesti järeldanud, et

kaebajat ei ole sundmobiliseeritud ega isegi kutsutud veel ajateenistusse, vaid east

lähtuvalt teatud arvestuslikele toimingutele, mis ei pruugi viia ajateenistusse

asumiseni. PPA on päritoluriigi infost asjakohaselt esile toonud, et alates 1991. aastast

pole Venemaa sõjavägi valdavat enamust tšetšeene kohustuslikku ajateenistusse

kutsunud ning ka pärast ametliku ajateenistuse taaskehtestamist 2014. aastal

kutsutakse igas ajateenistuslaines ajateenistusse üksnes 500 tšetšeeni, mis moodustab

0,33% sõjaväe viimases koosseisus olevate ajateenijate koguarvust (Novaja Gazeta

artikkel, tõlge dtl 501). Seega on kaebajal isegi oma kodukanti naasmise ja

sõjaväekomissariaati mineku korral vaid väike tõenäosus, et ta saab hiljem kutse ka

ajateenistusse.

13. Isegi kui kaebaja peaks kutsutama ajateenistusse, ei tooks see tõenäoliselt kaasa

tagajärgi, mis ületaks tagakiusamise lävendi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja koda-

kondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks,

ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute

ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (uuesti sõnastatud), art 9 mõttes.

1 Kuigi PPA on oma otsuses mh seadnud kahtluse alla tädiga peetud vestlusest esitatud väljavõtte autentsuse

(otsuse lk 21), ei ole PPA samas kaebajale kutse kättetoimetamist siiski kahtluse alla seadnud, kinnitades seda ka

istungil.

9(11)

13.1.

Kuigi direktiivi art 9 lg 2 loetelu on avatud, ei saa jätta tähelepanuta, et seal on

tagakiusamiseks nimetatud süüdimõistmist või karistamist sõjaväeteenistusest

keeldumise korral ainult kokkupõrkes, mille puhul sõjaväeteenistus hõlmaks

kuritegusid või tegusid, mida on käsitletud art 12 lg-s 2 (sõjakuriteod,

inimsusevastased kuriteod jms) (punkt e). Iseenesest ei välista kohus, et Ukraina

sõjategevuses osalevate Vene vägede puhul on sõjakuritegude toimepaneku oht

reaalne. Ent PPA on juba oma varasemas otsuses kaebaja kohta, mille osas kohtu-

vaidlus on lõppenud, päritoluriigi teabele tuginedes ära näidanud, et Venemaa

võimude poolt ajateenijate Ukraina sõjategevusse kaasamise tõenäosus on väike. Uut

päritoluriigi infot selles osas teada ei ole. Sama seisukoht on valdav nii Eesti kui ka

teiste Euroopa Liidu riikide (vt nt Saksa Berlin-Brandenburgi kõrgema halduskohtu

22. augusti 2024. a otsus asjas nr 12 B 18/23, p 54) kohtupraktikas.

13.2.

Ka selle kohta, et enamik tšetšeene läheb Ukrainasse vabatahtlikult, olles

sõlminud lepingu rahalistel põhjustel, võttis PPA päritoluriigi infole tugineva

seisukoha juba varasemas otsuses. Siiski on PPA asjakohaselt möönnud, et esineb ka

sunniviisilist värbamist, mida kasutatakse selleks, et vabaneda „ebasoovitavatest“

inimestest – eelkõige võimukriitikutest ja nende perekonnaliikmetest, aga ka

aktivistidest ja kodanikuühiskonna organisatsioonide liikmetest, samuti LGBTQI+

kogukonna esindajatest (vt dtl 402, 701). Järelikult eeldab kaebaja puhul sunniviisilise

värbamise tegeliku ohu tuvastamine seda, et ta kuuluks mõnda nimetatud gruppidest.

13.3.

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei ole aktiivne võimukriitik ega aktivist.

Kuigi kaebaja väljendas istungil hukkamõistvat suhtumist Venemaa sõjategevusse

Ukrainas (alates 00:47:27), kinnitas kaebaja samas, et ei ole seda arvamust

sotsiaalmeedias avaldanud (alates 00:23:42). Samuti ei ole kaebaja väitnud kuuluvust

LGBTQI+ kogukonda. Kaebaja on tagakiusu võimaliku alusena tuginenud eelkõige

sellele, et teda võidakse sunniviisiliselt värvata sugulussuhte tõttu tema tädi /…/ga .

Kui tagakiusukartuse alusetuse osas seoses tädiga väidetavalt Venemaal toimunuga

võttis PPA seisukoha juba algses otsuses, siis praeguseks on lisandunud kaebaja

hinnangul oluline asjaolu Vot Tak artikli näol. Kohus nõustub PPA hinnanguga, et

kõnealune artikkel (tõlge eesti keelde dtl 282) ei saanud tekitada Tšetšeenia võimudes

sellist huvi kaebaja tädi või kaebaja enda isiku vastu, mis võiks tõenäoliselt viia tema

sundvärbamise katseni.

13.4.

Alustuseks ei ole artiklis nimeliselt identifitseeritud ühtegi kaebaja pereliiget

ega ka teisi asjaoludega seotud tšetšeene. Artiklist on küll tuvastatav Venemaalt

lahkunud pereliikmete arv ja kaudselt väljaloetav nende piiriületuse kuupäev, ent

arvestades, et kaebaja ja tema pere piiriületus kulges Venemaa poolel sujuvalt ja

igasuguste intsidentideta (alles Eesti piirivalvurid avastasid, et Norra elamisload olid

võltsitud), jääb arusaamatuks, miks see kuupäev peaks Vene võimude tähelepanu

tõmbama. Samuti ei nähtu ka artiklist tädi eriti tugevat võimukriitilisust, vaid üksnes

kirjeldus asjaoludest, mida, nagu sama artiklit kommenteerima palutud inimõigustega

tegeleva organisatsiooni esindaja esile tõi, võiks rääkida igaüks, kes on lugenud

midagi Tšetšeenias toimuvate piinamiste kohta (artikli lõpuosa). Kohus jagab seega

PPA positsiooni, et isegi kui mõni Tšetšeenia võimuorgani ametnik võinuks sattuda

lugema kõnealust artiklit (kuigi selle tõenäosus on väike), ei tekitanuks see eeldatavalt

sellist tähelepanu, mis tooks kaebaja Venemaale naasmisel kaasa tagakiusu.

13.5.

Ka muid asjaolusid, mis annaks alust eeldada, et kaebaja võiks Tšetšeeniasse

naastes tõmmata võimude sellist tähelepanu, et teda üritataks sunniviisiliselt värvata

või muul viisil taga kiusata, ei esine. Sh ei ole selleks tõenäoliselt Venemaalt

10(11)

lahkumise fakt, sest kaebaja ja tema pere piiriületus oli Venemaa vaates seaduslik ning

Vene võimudel polnud alust kahtlustada, et perekond lahkus Euroopasse kavatsusega

taotleda siin varjupaika. Asjaolu, et kaebaja lahkus Venemaalt Norra elamisloaga ja

naastes tal elamisluba enam pole, võib lihtsasti olla seletatav nt elamisloa kehtetuks

tunnistamisega.

14. Samuti ei ole PPA eksinud hinnates, et kaebajal on võimalik asuda elama

mõnda teise Venemaa piirkonda väljaspool Tšetšeeniat. Kuivõrd kaebajat ei ähvarda

tõenäoliselt tagakius Tšetšeenias, siis seda enam ei ole seda ohtu mujal riigis. Samuti

on PPA õigesti leidnud, et puudub alus kaebajale täiendava kaitse andmiseks.

15. Eeltoodud põhjustel on PPA otsus seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus

selle tühistamiseks. Järelikult pole alust rahuldada ka kohustamisnõuet Kohus jätab

kaebuse tervikuna rahuldamata.

16. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna otsus on tehtud kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 20

eurot ja õigusabikulu 1488 eurot, sh käibemaks (dtl 959)) tema enda kanda. Kuivõrd

PPA pole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, jäävad ka tema

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 4. lause).

17. Kuna kaebaja õigusabikulud on tema eest kandnud sugulane ning pole alust

ümber hinnata kaebaja majanduslikku seisundit, jäävad menetlusabi korras kantud

tõlkekulud riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).

18. Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga ning jätta

avaldamata otsuse osad, mis võimaldavad kaebajat identifitseerida ja mis on otsuse

tekstis tähistatud halli taustaga (HKMS § 175 lg 3, VRKS § 13 lg 1).

Maarja Oras

/allkirjastatud digitaalselt/

11(11)