2-25-17392/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Geidi Sile

Määruse kuupäev

13.02.2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-25-17392

Tsiviilasi

W.B hagi I.V vastu abielu lahutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.12.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

I.V apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) W.B

Kostja (apellant) I.V, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Teele Viilup

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast kostja 31.12.2025 apellatsioonkaebust Harju

Maakohtu 01.12.2025 otsuse peale.

2. Tagastada kaebus kostjale käesoleva määruse jõustumisel elektrooniliselt.

3. Apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jätta kostja kanda ja rahaliselt

kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse avalikult

teatavaks tegemisest. Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. W.B (hageja) esitas 16.10.2025 Harju Maakohtule hagi I.V (kostja) vastu abielu

lahutamise nõudes.

1.1.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 09.08.2008 Tallinnas, Eesti Evangeelses

Luterlikus Kirikus. Hageja soovib abielu lahutada. Poolte kooselu lõppes märtsis 2024, kui

hageja kolis välja poolte senisest ühisest kodust. Abielusuhted on pöördumatult lõppenud.

Kostja takistab lahutust ühisvara jagamise põhjendusega. Hageja ei soovi leppimisaega.

1.2.

Kohtuistungil jäi hageja nõude juurde. Hageja avaldas, et ta ei soovi kostjaga leppida ja

on kindel oma soovis abielu lahutada.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus nii kirjalikus vastuses kui ka kohtuistungil anda

pooltele aega leppimiseks. Kostja arusaamist mööda soovib hageja muuta vaid poolte

vararežiimi, aga selleks pole vaja abielu lahutada.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi ja lahutas poolte abielu 01.12.2025 otsusega (vaidlustatud otsus).

Menetluskulud jäid TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda ja neid polnud vaja rahaliselt

kindlaks määrata.

3.1.

PKS § 67 lg 1 järgi saab kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult

lõppenud. Abielusuhted on lõppenud, kui abikaasadel kooselu enam ei ole ja on alust arvata,

et abikaasad kooselu ei taasta.

3.2.

Maakohus tuvastas, et poolte abielulised suhted on pöördumatult lõppenud. Abikaasadel

abielulist kooselu enam ei ole ja on alust arvata, et abikaasad kooselu ei taasta, sest hageja on

sellele vastu. Poolte lepitamiseks aja andmise eeldus on kas mõlema poole ühine tahe

leppimiseks või vähemalt ühe poole tahe ja teise poole valmisolek. Hagejal pole tahet ega ka

valmisolekut lepituseks, mistõttu oleks leppimisaja andmine ebamõistlik. Kohtu hinnangul ei

ole õigustatud kellegi vastu tahtmist abielus hoidmine. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi

rahuldada ja poolte abielu lahutada.

KOSTJA APELLATSIOONKAEBUS

4. Kostja esitas 31.12.2025 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse hagi

rahuldamise ja abielu lahutamise osas tühistada. Kostja taotleb, et kohus annaks pooltele kuue

kuu pikkuse leppimisaja.

4.1.

Esiteks

vaidlustab kostja hageja väite, nagu oleks hageja lahkunud poolte ühisest kodust

2024. a märtsis. Hageja reisis tihti ja Eestis olles viibib ikka samas kodus. Viidatud ajal ei

muutunud selles midagi ja hageja ka ei avaldanud siis, et soovib abielu lahutamist, vaid vajas

mõtlemisaega. Kostja hinnangul on abielu jätkuvalt võimalik päästa.

4.2.

Teiseks

toob kostja esile, et pärast 30-aastast kooselu ja 18-aastast abielu oli pooltel

kavas 26.11.2025 abielu notari juures lahutada. Vahetult enne seda soovis hageja lahutuse

asemel abieluvaralepingu sõlmimist, mis jäi siiski sõlmimata. Kostja järeldab sellest, et hageja

tegelik eesmärk ei ole abielu lahutamine. Maakohus jättis vastavad väited hindamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus keeldub kostja kaebuse menetlusse võtmisest ja kostja kannab

kaebusega seonduvad menetluskulud.

6. TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi on ringkonnakohtul õigus keelduda apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest, kui kaebus on õiguslikult perspektiivitu. See tingimus on täidetud.

6.1.

Kaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab, et kaebus tuleks jätta rahuldamata, kui

faktilised asjaolud, millele apellatsioonimenetluses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. Seega

peab kohus kaebuse menetlusse võtmisel selle aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust

eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda

aluse kaebus rahuldada (RKTKm 10.01.2024, 2-22-10693/39, p 11 esimene lõik).

6.2.

Asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamist ei ole kaebusega vaidlustatud.

Ainus sisuline etteheide maakohtule seisneb selles, et kostja seisukohti ei käsitletud piisava

2 (3)

põhjalikkusega. Nimetatud kriitika pole aga põhjendatud, sest maakohus tuvastas asja

lahendamiseks vajalikud asjaolud: poolte abielu sõlmimise, hageja tahte abielu lahutada ja

hageja soovimatuse proovida abielu päästa. Maakohus lähtus õigesti hageja soovist ja

tõdemusest, et abielusuhte jätkumine eeldab mõlema abikaasa sellekohast tahet. Ringkonna-

kohus nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas esile toodud asjaoludel pole alust anda

pooltele leppimiseks tähtaega.

6.3.

Maakohus ei eksinud hageja tahte tuvastamisel. Siinjuures pole oluline, kas ja millisel

põhjusel lahkus hageja 2024. a märtsis poolte senisest ühisest kodust või kas ta on seal hiljem

viibinud. Kuigi kostja saab hagejast aru teisiti, on hageja kirjalikud ja suulised avaldused

abielu lahutamise soovi kohta piisavalt selged. Kostja ei väida, et hageja tahe ei olnud vabalt

kujunenud. Käesoleval juhul ei eksinud maakohus materiaalõiguse kohaldamisel. PKS § 67 lg

1 näeb kohtus abielu lahutamise ainsa faktilise eeldusena ette abielusuhete pöördumatult

lõppemise, mille maakohus tuvastas õigesti. Seega kohaldas maakohus ka materiaalõigust

korrektselt.

7. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust.

Maakohus jättis kulud õigesti TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kostja kaebus ei

sisalda ka otseseid väiteid kulude ebaõige jaotamise kohta.

8. Apellant kannab menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja

tagastab selle (TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1). Järelikult tuleb apellatsioonimenetluse kulud

jätta kostja kanda. Ringkonnakohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ega edasta seda

hagejale vastamiseks. Nii ei teki hagejal apellatsioonimenetluses kulusid, mida tuleks

hüvitada. Neil kaalutlustel jäävad apellatsioonimenetluse kulud rahaliselt kindlaks määramata.

Kohtule ei nähtu andmed kaebuselt riigilõivu tasumise kohta, mistõttu ei teki selle

tagastamise küsimust.

9. Kaebuses sisalduvat dokumentaalse tõendi vastuvõtmise taotlust pole vaja kaebuse

tervikuna menetlemisest keeldumise tõttu eraldi lahendada.

10. Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse TsMS § 638 lg 9 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

3 (3)