2-24-13135/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Vallo Kariler ja Kaija

Piirmets

Määruse tegemise aeg ja koht

13.02.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-13135

Kohtuasi

A.Y hagiavaldus C.Q ja T.L vastu kinnisasja

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30.09.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C.Q ja T.L apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Apellandid (kostjad) C.Q (isikukood XXX) ja T.L

(isikukood XXX), nõustaja AK

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta C.Q ja T.L 21.11.2025 apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 30.09.2025

otsuse peale tsiviilasjas nr 2-24-13135 Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse

võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud C.Q ja T.L kanda. A.Yl ei ole

apellatsioonimenetluses veel tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

C.Q kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-24-13135

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. A.Y (hageja) esitas 30.08.2024 Pärnu Maakohtule C.Q (kostja I) ja T.L (kostja II) vastu

hagi, milles palus mõista Rapla maakonnas Kohila vallas Kohila alevis XXX asuva kinnisasja

valduse ning mõista kostjatelt enda kasuks välja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 1677,5

eurot.

1.1. Hagiavalduse kohaselt on hageja 10.07.2015 surnud Y (Y) pärija. Mh päris hageja Rapla

maakonnas Kohila vallas Kohila alevis XXX asuva kinnisasja (kinnisasi) ning hageja kanti

19.08.2015 kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Hageja palus 24.05.2022 ja

27.06.2022 saadetud kirjades kostjatel kinnisasja vabastada, kuid kostjad ei vabastanud

kinnisasja. Kuna kostjad ei vabastanud kinnisasja, oli hageja sunnitud pöörduma õigusabi

saamiseks advokaadi poole. 19.03.2024 saatis hageja lepinguline esindaja kostjatele

kohtuvälise ettepaneku kinnisasja vabastamiseks, poolte lepingulised esindajad pidasid

läbirääkimisi, kuid ei saavutanud kokkulepet. Hageja kandis enne kohtu poole pöördumist

1677,5 euro ulatuses õigusabikulusid.

1.2. Hageja nõuab kostjatelt asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 alusel kinnisasja valduse

üleandmist. Hageja on kinnisasja omanik ning ta ei ole sõlminud kostjatega kinnisasja

kasutulepinguid, st kostjatel ei ole õiguslikku alust kinnisasja vallata ja nad peavad selle

vabastama.

1.3. Hageja nõuab kostjatelt omandiõiguse rikkumise tõttu tekkinud õigusabikulude

hüvitamist 1677,5 euro ulatuses.

Kostja vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

2.1. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole kinnisasja valduse vabastamise nõue põhjendatud,

sest kostja I on W pärijana kinnisasja ühisomanik ja hageja on lubanud kostjatel kinnisasjal

elada.

Kostjad tõid esile järgmised asjaolud:

-

W ja Y sõlmisid 14.11.1984 abielu;

-

11.12.1986 väljastati Yle riikliku vastuvõtukomisjoni akt, millega võeti

ekspluatatsiooni elamu aadressil XXX-i, Raplamaa (elamu);

-

W suri 03.03.1990 ning tema seadusjärgseteks pärijateks olid tema abikaasa Y ja tema

lapsed F ja kostja I võrdsetes mõttelistes osades;

-

Y ja Eesti Vabariik sõlmisid 30.12.1998 ostumüügilepingu, millega Eesti Vabariik

müüs elamu aluse maa Yle;

-

Y kanti 15.03.1999 kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse;

-

Y tegi 15.08.2012 testamendi, millega pärandas oma vara hagejale;

-

Y suri 10.07.2015 ja 19.08.2015 väljastas notar pärimisõiguse tunnistuse, mille

kohaselt oli hageja tema testamendijärgne pärija;

-

11.12.2015 kinnitas hageja kostjale I, et ta ei tee ühtegi kinnisasjaga seotud otsust ilma

kostjaga I kooskõlastamata, tal pole kavas nõuda kinnisasja vabastamist ega teha

kinnisasjal muudatusi, kuni kostja I veel elab;

2-24-13135

-

10.10.2013 alustati W pärimismenetlust ning 29.06.2022 väljastas notar

pärimistunnistuse, mille kohaselt päris kostja I kogu W vara;

-

19.03.2024 tegi hageja kostjatele ettepaneku anda kinnisasja valdus hagejale üle

hiljemalt 08.04.2024;

-

07.04.2024 tegi kostja I hagejale ettepaneku kinnistusraamatu ebaõige kande

parandamiseks nõusoleku saamiseks;

-

09.05.2024 kordas hageja 19.03.2024 tehtud ettepanekut.

Kostjad ei ole kinnisasja ebaseaduslikult hõivanud. Kostja I on kinnisasja ühisomanik ning

kostja II on tema perekonnaliige. Kostja II jättis hageja kirjad nõudega kinnisasi vabastada

õigustatult tähelepanuta, sest kinnisasja ühisomanikul ei ole õigust selliseid nõudmisi teisele

ühisomanikule esitada.

2.2. Kostjad märkisid vastuses, et esitavad ühtlasi vastuhagi kinnistusraamatu kande

parandamiseks või kahju hüvitamiseks, ning palusid kohtul otsustada kinnistusraamatu kande

parandamise selliselt, et hageja kõrval kantakse kinnisasja ühisomanikuna

kinnistusraamatusse ka kostja I, alternatiivselt palusid kostjad mõista hagejalt omandi kaotuse

eest välja hüvitise 126,900 eurot.

Maakohus selgitas 21.11.2024 istungil, et kohus ei ole vastuhagi veel menetlusse võtnud,

vastuhagi tuleb oluliselt täiendada ning tasuda riigilõiv, ja määras vastuhagi esitamiseks

tähtaja 05.12.2024. Kostjad ei esitanud tähtaegselt vastuhagi, kuid palusid 19.09.2025

menetlusdokumendis (kohtukõne teesid ja lõplikud seisukohad) asendada hageja nõusoleku

kinnistusraamatu kande parandamiseks selliselt, et kinnisasi jääb hageja ja kostja I

kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades.

3. Pärnu Maakohus eraldas 30.09.2025 määrusega kostjate vastuhagi teise menetlusse

(tsiviilasi nr 2-25-16393), ilma seda menetlusse võtmata. Maakohtu määruse põhjenduste

kohaselt ei olnud vastuhagi menetlusse võtmine põhjendatud, sest põhihagi menetlemine oli

lõppfaasis ning vastuhagi menetlusse võtmine venitaks põhjendamatult kohtumenetlust.

Vastuhagi ei ole põhihagiga selliselt seotud, et seda ei saaks eraldi tsiviilasjana menetleda.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus rahuldas 30.09.2025 otsusega hagi. Maakohus mõistis kinnisasja kostjate

valdusest hageja valdusesse ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise

1677,5 eurot. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõistis

kostjatelt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2550,22 eurot koos kohustusega tasuda

hüvitiselt seadusjärgses määras viivist.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

W ja Y abiellusid 14.11.1984;

-

11.12.1986 väljastati Yle riikliku vastuvõtukomisjoni akt, millega võeti

ekspluatatsiooni elamu aadressil XXX-i, Raplamaa;

-

W suri 03.03.1990; tema seadusjärgsed pärijad olid tema abikaasa Y ning tema lapsed

C.Q ja F, kes igaüks pärisid vastavalt seadusele 1/3 pärandist;

-

Eesti Vabariik ja Y sõlmisid 30.12.1998 ostumüügilepingu, millega Eesti Vabariik

müüs elamu aluse maa Yle; Y kanti kinnisasja omanikuna 15.03.1999

kinnistusraamatusse;

-

kinnisasja ainuomanikuna on praegu kinnistusraamatusse kantud hageja;

2-24-13135

-

11.12.2015 kirjutas hageja kostjale I, et ta ei tee ühtegi otsust, mis maja puudutab,

ilma kostjaga I nõu pidamata ja nõusolekuta; hagejal ei ole plaanis kostjate valdust

majale lõpetada; hageja plaan on, et kostja I eluajal ei muutu kostja I jaoks midagi ja

teatud tingimustel on võimalik kostjale I anda ka õigus kinnistasjal elada;

-

hageja pöördus 24.05.2022 ja 01.02.2024 kostjate poole kinnistu valduse

vabastamiseks;

-

kostjad ei ole kinnisasja valdust vabastanud.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb kinnisasja valduse vabastamise nõue AÕS §

80 lg 1 alusel rahuldada, sest hageja on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna

ning kostjad ei ole toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis kinnitaksid nende õigus

kinnisasja vallata või lükata valduse vabastamise kohustuste täitmist edasi.

Kinnistusraamatu kanne ei ole ebaõige. Kuigi elamu kuulus poolte hinnangul W ja Y

ühisomandisse, ei ole kostja I kinnisasja ühisomanik. Maa kinnistamise ajal kehtinud AÕS §

118 lg 1 järgi tekkis kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega).

Kinnisasjal asunud elamu muutus kinnisasja oluliseks osaks ja elamu kui vallasomand lakkas

olemast, kuid vallasomandi kaotanud isikul võivad olla võlaõiguslikud hüvitisnõuded (vt

RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-86-08, p 19). Seega lõppes elamu teiste omanike omand kinnistule,

kelle omandisse maad ei kinnistatud.

Kostjatel ei ole ka kinnisasja valdamiseks muud kasutusõigust. Hageja 11.12.2015 kirjast ei

saa järeldada, et pooled sõlmisid kinnisasja kasutuslepingu või hageja loobus siduvalt AÕS §

80 lg-s 1 sätetatud õiguskaitsevahendi kasutamise õigusest. Kostjad ei ole toonud esile

asjaolusid, millest saaks järeldada, et nad olid sõlminud Yga kinnisasja kasutamise lepingu,

mis oleks siduv ka hagejale.

4.3. Kostjatel tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1 alusel hüvitada hagejale ka

kohtueelsed õigusabikulud 1677,5 eurot.

Kuna hageja pöördus 24.05.2022 ja 01.02.2024 kostjate poole palvega kinnisasi vabastada,

kuid kostjad ei vabastanud kinnisasja, oli advokaadi poole pöördumine põhjendatud. Kostjad

ei tõendanud oma väidet, et nad viibisid hageja nõutud kuupäeval kinnisasjal ja ootasid hageja

saabumist. Kuna hageja andis 24.05.2022 teates mõista, et soovib kinnistu vabastamist

esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 27.06.2022, siis ei saanud hageja mõistlikult ka eeldada,

et kostjad 27.06.2022 oma kohustuse täidavad. Hageja pöördus advokaadi poole alles siis, kui

kohtuvälised nõuded ei andnud tulemust.

Advokaat osutas hagejale teenust 7 tundi tunnitasuga 180 eurot. Arvete lisaks olevatelt

spetsifikatsioonidelt nähtuvad tööd ja mahud on mõistlikud ja põhjendatud ning advokaadi

tunnitasu suurus kohtupraktikas aktsepteeritud.

4.4. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-le 1 jäävad menetluskulud

kostjate kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 2550,22 eurot, sh riigilõiv

595 eurot, mis tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista koos kohustusega tasuda sellelt

seadusjärgses määras viivist.

Apellatsioonkaebus

5. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi täielikult või kahjuhüvitise nõude osas rahuldamata, või saata asja

2-24-13135

maakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus või peatada apellatsioonimenetluse

kuni eraldatud tsiviilasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni. Menetluskulud palusid kostjad

jätta hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et kostjad ei

toonud esile ega tõendanud asjaolusid selle kohta, et neil on õigus kinnisasja vallata. Kostjad

esitasid hageja 11.12.2015 kirja, millega hageja andis kostjatele lubaduse eluaegse valduse

kohta, kuid maakohus jättis selle nõuetekohaselt hindamata. Hageja lubadused on käsitatavad

tasuta kasutamise lepingu sõlmimise pakkumisena, millega kostja I konkludentselt nõustus

(elades sees ja kandes kulusid). Leping kehtib või on selle ülesütlemine olnud pahauskne,

mistõttu on kostjatel jätkuvalt õiguslik alus kinnisasja vallata. Hageja lasi kostjatel teha

kinnisasjale parendusi ja asus pahauskselt seejärel omandiõigust maksma panema. Maakohus

jättis kostjate väited hageja pahausksuse kohta arvestamata.

5.2. Maakohus leidis vääralt, et kostjad jätsid hagejale valduse nõutud kuupäeval üle andmata,

ja mõistis seetõttu vääralt kostjatelt hageja kasuks välja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise.

Maakohus jättis arvestamata kostjate väite, et nad ootasid hagejat, kuid hageja ei tulnud, ning

hageja väite, et ta ei tulnud, kuna ei saanud kostjatelt kinnitust. Hageja käitus pahauskselt. Kui

kostjad olid valmis valdust üle andma, kuid hageja ei ilmunud kohale, on tegemist hageja

vastuvõtuviivitusega ning kostjad ei ole kohustust rikkunud. Maakohus ei selgitanud

kostjatele kohustust tõendada oma väidet selle kohta, et kostjad olid valmis valduse üle

andma.

5.3. Maakohus oleks vastuhagi teise menetlusse eraldades pidanud siinse menetluse peatama

kuni eraldatud asjas lõpplahendi tegemiseni. Valduse vabastamist ei saa otsustada, kuni pole

selge, kas kostjatel on õigus omandile või hüvitisele omandi kaotamise eest või kinnisasjale

tehtud parenduste eest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

7. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi

apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei

saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik

perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui

faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm

24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel

apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on

olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks

(RKTKm 03.04.2018, 2-16-18835/64, p 10.1). Seega hindab ringkonnakohus praeguses

menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud

tõendeid.

2-24-13135

8. Siinses asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostjad peavad andma hagejale üle kinnisasja

valduse ning hüvitama kinnisasja valduse üle andmata jätmisega põhjustatud õigusabikulud.

8.1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa apellatsioonkaebuse väidete ja kostjate esile toodud

asjaolude alusel järeldada, et kostja I on kinnisasja ühisomanik, mistõttu ei anna see kostjatele

õiguslikku alust kinnisasja vallata ega välista kinnisasja valduse vabastamise kohustust.

Olukorras, kus kostja I on W pärija ja kinnisasjal asunud elamu kui vallasasi kuulus enne selle

aluse maa kinnistamist enne 01.07.2010 jõustunud PKS § 14 lg 1 järgi koosmõjus PKS §-ga

132 W ja Y ühisvara hulka, kuid elamu alune maa kinnistati pärast W surma, s.o pärast abielu

lõppemist, ei saanud elamu aluse maa kinnistamise järel kuuluda kinnisasi PKS § 14 lg 1 järgi

abikaasade ühisvara hulka, sest ühisvaraks saab olla üksnes abielu kestel omandatud ese.

Pärast abielu lõppemist ühe abikaasa omandatud varaese kuulub selle omandanud abikaasa

ainuomandisse. Seda ei muuda ka asjaolu, et kinnisasjal asuv elamu kui vallasasi kuulus

abikaasade ühisvara hulka. Riigikohus on leidnud, et ehitise juurde maa erastamisel ja

kinnistamisel muutus elamu enne 01.07.2022 kehtinud AÕS § 8 lg 1 ja § 16 lg 1 tähenduses

maatüki oluliseks osaks ja lakkas vallasasjana, s.o iseseisva õiguskäibe objektina olemast.

Kinnisasja omand tekkis toona kehtinud AÕS § 118 lg 1 järgi kinnistusraamatusse

kandmisega (kinnistamisega) ning PKS § 14 lg 1 järgi saab kinnisasi olla abikaasade ühisvara,

kui kinnistamine toimus abielu ajal (vt RKTKo 17.02.2004, 3-2-1-14-04, p 12; RKTKo

03.10.2007, 3-2-1-77-07, p 11). Siinsel juhul toimus elamu juurde maa kinnistamine pärast

abielu lõppemist, mistõttu ei saanud kinnisasi kuuluda W ja Y ühisvara hulka. Samuti ei

saanud kostja I W pärijana pärida kinnisasja ega saada selle ühisomanikuks. Kostjale I sai

pärimise korral üle minna Wle kuulunud elamu kui vallasasja ühisomand, kuid kinnistamisel

kaotas ta vallasasja ühisomandi. Riigikohus on ka pärimise puhul leidnud, et elamu

muutumisel kinnisasja oluliseks osaks lõppes toona kehtinud õiguse järgi tekkinud pärijate

kaasomand elamule ning omandi kaotanud pärijal võivad olla üksnes rahalised nõuded

(RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-86-08, p 19).

8.2. Kostjatele ei saa kinnisasja valdamiseks õiguslikku alust anda ka hageja 11.12.2015 kiri.

Sellest, kui kinnisasja pärinud isik lubab kinnisasja valdajatel kinnisasja edasi kasutada ja

avaldab, et ta ei soovi seda nende tahte vastaselt nende valdusest nende eluajal ära võtta, vaid

tahab kõik toimingud kooskõlastada ja leida kõigile sobiva lahenduse, ei saa järeldada

kinnisasja omaniku õiguslikult siduvat tahet loobuda kinnisasja valdavate isikute eluajal

valduse vabastamise nõudest.

Juhul, kui kostja esitatud asjaolude alusel saaks järeldada, et pooled sõlmisid kinnisasja

kasutamiseks tasuta tähtajatu lepingu VÕS § 389 tähenduses, oli hagejal VÕS § 393 lg 3 järgi

õigus selline leping igal ajal üles öelda ja nõuda kinnisasja tagastamist. Seega saaks sellise

kasutuslepingu lugeda üles öelduks alates hageja esimesest kinnisasja vabastamise sooviga

kostjate poole pöördumisest ning kostjatel ei oleks alates sellest ajast õiguslikku alust

kinnisasja vallata.

Kostjate esile toodud asjaoludel ei saaks kinnisasja omaniku valduse vabastamise nõude

esitamist pidada ka kuidagi pahauskseks ega VÕS § 6 lg 2 tähenduses hea usu põhimõttest

tulenevalt vastuvõtmatuks. Olukorras, kus hageja on kinnisasja omanik ja võimaldanud

kostjatel aastaid kinnisasja tasuta kasutada, ei saa valduse vabastamise nõude esitamist pidada

hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõtmatuks ka siis, kui kostjad on kandnud kinnisasja

tasuta kasutamise ajal kinnisasjaga seotud kulusid.

2-24-13135

8.3. Kostjate apellatsioonkaebuse väidet, et nad ei ole kohustust rikkunud, ja selle

põhistamiseks esile toodud asjaolusid arvestades ei saaks ringkonnakohus tühistada maakohtu

otsust ka kahju hüvitamise nõude osas.

AÕS § 80 lg 1 järgi on kinnisasja omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta

tema asja valdab. Seega saab kinnisasja omandiõiguse rikkumiseks pidada seda, kui isik

valdab kinnisasja ilma õigusliku aluseta. Siinsel juhul ei ole kostjad väitnud, et nad ei valda

kinnisasja. Ülaltoodut arvestades ei olnud neil aga hiljemalt valduse vabastamise nõude

saamisest õiguslikku alust hagejale kuuluvat kinnisasja vallata. Seega rikkusid kostjad

hagejale kuuluvat kinnisasja edasi vallates hageja omandiõigust.

Kostjad ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja pöördus korduvalt enne advokaadi poole

pöördumist kostjate poole palvega kinnisasja valdus vabastada, kuid hagejad ei vabastanud

kinnisasja ega ole seda ka kohtumenetluse ajal teinud. Seda, kui kostjad ootasid kinnisasja

valduse üleandmiseks hagejat kinnisasjale, et talle võtmed üle anda, ei saa lugeda valduse

üleandmise kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Kohustuse saab VÕS § 76 lg 3 järgi lugeda

täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal õiges kohas

ja õigel viisil. Kostjate esile toodud asjaoludest ei saa järeldada ka seda, et kostjatel oli

valduse üleandmine hagejast tulenevatel asjaoludel takistatud või hageja rikkus täitmise

vastuvõtmise kohustust. Vastuvõtuviivitusega saaks VÕS § 119 lg 1 tähenduses olla tegemist

siis, kui kostjad pakkusid hagejale valduse üleandmist, kuid hageja keeldus õigustamatult

valdust vastu võtmast või mõne oma kohustuse täitmisest, ilma milleta ei saanud kostjad

valdust üle anda. Kostjad ei ole toonud esile selliseid asjaolusid ega ole väitnud, et nad

pakkusid hagejale kinnisasja valduse üleandmist. Pelgalt hageja ootamist kinnisasjal ei saa

pidada kostjate poolt valduse üleandmise kohustuse täitmiseks ega täitmise pakkumiseks.

Sellistel asjaoludel ei saa ka hageja käitumist pidada hea usu põhimõttest tulenevalt

vastuvõtmatuks.

8.4. Maakohtu määruse tühistamiseks ei annaks alust ka kostjate väited vastuhagi teise

menetlusse eraldamise ja sellest tulenevalt siinse menetluse peatamise vajaduse kohta.

Iseenesest on õige kostjate arusaam, et kinnisasja valduse vabastamise nõude lahendamine

võib sõltuda sellest, kas kinnistusraamatu kanne on õige või mitte. Siinses asjas ei saa aga

kinnistusraamatu kannet pidada kostjate esile toodud asjaoludel ebaõigeks (vt ülal p 8.1).

Seega ei saa siinse vaidluse lahendamine sõltuda teise menetlusse eraldatud vastuhaginõude

lahendamisest. Sisuliselt on kostjate vastuhaginõue õiguslikult perspektiivitu.

Samuti on õige kostjate arusaam, et kinnisasja valduse vabastamise nõude lahendamine võib

sõltuda sellest, kas kostjatel on kinnisasja vabastamisel hageja vastu rahalisi nõudeid, mis

võivad anda kinnisasja valdajatele VÕS § 110 lg 1 järgi õiguse keelduda valdust üle andmast

kuni rahalise kohustuse täitmiseni. Seejuures ei anna aga täitmisest keeldumise vastuväide

alust jätta kinnisasja valduse vabastamise nõuet rahuldamata, sellise vastuväite esitamise

korral peab kohus hagi rahuldama ning saab näha otsuses ette asja valduse väljaandmise

rahalise kohustuse täitmise vastu (RKTKo 20.12.2005, 3-2-1-136-05, p 33). Sellist

vastuväidet ja nõuetekohast vastuhagi rahaliste nõuete lahendamiseks ei ole kostjad

maakohtule esitanud.

8.5. Ülalmärgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse

menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

2-24-13135

9. Lisaks tuleb kostja II osas jätta apellatsioonkaebus TsMS § 637 lg 1 p 2 järgi menetlusse

võtmata ka seetõttu, et kostja II esitas apellatsioonkaebuse pärast apellatsioonitähtaja

möödumist.

TsMS § 632 lg 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest ning kui apellatsioonkaebus on esitatud pärast apellatsiooni-

tähtaja möödumist, ei võta ringkonnakohus TsMS § 637 lg 1 p 2 kohaselt apellatsioonkaebust

menetlusse.

Kohtute infosüsteemist nähtub, et kostja II lepinguline esindaja Mari Taevas sai maakohtu

määruse kätte 01.10.2025 ja kostja I lepinguline esindaja 22.10.2025. Juhindudes TsMS § 62

lg-st 1 ja TsÜS § 135 lg-st 1 hakkas kostja II apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg kulgema

02.10.2025 ja 30 päevane apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg möödus TsMS § 62 lg 2 I

lause kohaselt 31.10.2025 kell 24.00 (kostja I tähtaeg 21.11.2025 kell 24.00). Kostjad esitasid

apellatsioonkaebuse 21.11.2025. Seega ei ole kostja II esitanud kaebust seaduses sätestatud

tähtaja jooksul.

10. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 apellantide kanda. Kuna

vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid

menetluskulusid tekkinud, ei tule apellantidel vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid

hüvitada.

11. Kuna eeltoodu kohaselt ei ole alust arvata, et apellantide kavandatav menetluses

osalemine on edukas, ei ole alust rahuldada ka nende menetlusabi taotlusi.

TsMS § 181 lg 1 järgi antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei

suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda

üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses

osalemine on edukas. Seejuures eeldatakse TsMS § 181 lg 2 järgi menetluses osalemise

edukust, kui taotlus, mille esitamiseks menetlusabi taotletakse, on õiguslikult veenvalt

põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Praegusel juhul ei ole ülaltoodud põhjendustel alust

arvata, et apellantide menetluses osalemine oleks edukas, mistõttu ei ole alust rahuldada ka

nende taotlust vabastada nad menetlusabi korras riigilõivu tasumisest.

Kuigi praeguses asjas ei ole apellandid riigilõivu tasunud ja menetlusabi taotluste

rahuldamiseks ei ole alust, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel

apellantidel riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne

menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise korral oleks apellantidel õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

12. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega

paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile

kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et

apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

2-24-13135

13. Määruse peale, millega ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast,

võib TsMS § 696 lg 1 esimese lause ja § 638 lg 9 järgi esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)