3-22-2621/48 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Kaire Orion, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

12.02.2026, Tartu

Haldusasja number

3-22-2621

Haldusasi

X.X.i, Y.Y. ja A.A. kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.04.2025. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.i, Y.Y. ja A.A. apellatsioonkaebus ning Tallinna

Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebajad I X.X.

II Y.Y.

III A.A.

Kaebajate I-III volitatud esindaja v.adv. Raiko Paas

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajatele II ja III apellatsioonkaebuse lisana esitatud seletus.

2. Rahuldada kaebaja I apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tartu Halduskohtu

30.04.2025. a otsus kaebaja I osas (otsuse resolutsiooni p 2) ning mõista Tallinna

Vanglalt kaebaja I kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 300 (kolmsada)

eurot.

3. Jätta kaebajate II ja III ning vastustaja apellatsioonkaebused rahuldamata.

4. Jätta kaebaja I poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv

105 (sada viis) eurot Eesti Vabariigi kanda.

5. Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebajate nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.03.2026 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 15.09.2022 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta taotles

ajavahemikul 29.04.2021-20.07.2022 pikaajalistele ja lühiajalistele (klaasist vaheseinata)

kokkusaamistele eelnenud alasti läbiotsimistega temale, tema abikaasale Y.Y.le ja tütrele

X.X.ale tekitatud moraalse kahju hüvitamist summas à 10 000 eurot.

2. Tallinna Vangla tagastas 08.12.2022. a otsusega nr 5-37/22/134-3 Y.Y. ja X.X.a nimel

esitatud kahju hüvitamise taotluse läbivaatamatult esindusõigust tõendavate dokumentide

esitamata jätmise tõttu ning jättis X.X.i osas kahjunõude rahuldamata. Otsuse põhjendused:

X.X. ei ole vanglas viibimise perioodil (26.04.2021-21.07.2022) esitanud pöördumisi

läbiotsimiste osas. Kuigi läbiotsimiste näol on tegemist vangla külastajatele ebamugavust

tekitava ning koormava meetmega, on läbiotsimiste igakordne teostamine vangla julgeoleku

tagamise seisukohalt vajalik. Kuna oht keelatud esemete ja ainete vanglasse toomiseks on

väga suur, on vaatamata läbiotsimisega kaasnevatele ebamugavustele efektiivseima meetme –

lahtiriietumisega läbiotsimise – rakendamine enne külastaja kokkusaamisele lubamist ning

kinnipeetava puhul enne ja pärast kokkusaamist põhjendatud. Puuduvad tõendid, et taotleja

õigust isiku- ja eraelu puutumatusele riivati rohkem, kui see olnuks õigustatud.

3. X.X., Y.Y. ja X.X.a esitasid 08.12.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 29.09.2023 ja

21.04.2024 täiendavad seisukohad. Kaebajad palusid välja mõista Tallinna Vangla poolt

läbiotsimistega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks à 3500 eurot. Kaebajate

põhjendused:

1) Kaebaja I viibis aprillist 2021 kuni juulini 2022 Tallinna Vanglas, kus teda külastasid tema

abikaasa ja tütar pikaajaliste ja lühiajaliste kokkusaamiste raames. Enne igat kokkusaamist

sunniti kaebajaid II ja III võtma end riidest lahti ja tegema kükke, kuigi ühelgi korral ei olnud

kahtlusi, et neil võib olla kaasas keelatud esemeid/aineid. Kaebaja I abikaasa ja lapse

läbiotsimiste tõttu algasid kokkusaamised stressiga ka kaebaja I jaoks. Pärast iga

kokkusaamist pidi kaebaja I lahti riietuma ja ta otsiti läbi (s.h pidi tegema alasti kükke),

selgitamata toimingute põhjuseid. Vangla tegevus on õigusvastane. Vangla kohtles kaebajaid

alandavalt ja ebainimlikult ning riivas nende eraelu ja isikupuutumatust. Vangla tegi seda

süüliselt.

2) Kõik läbiotsimised toimusid täielikult alasti – kaebajatel kästi võtta seljast kõik riided ja

nad seisid valvurite ees ihualasti. Kohtupraktikas on leitud, et kaebajatele ei saa ette heita

seda, et nad ei esitanud Tallinna Vanglale taotlusi lahti riietumisega läbiotsimise vältimiseks.

3) Vastustaja seletustest ei nähtu, et kaebajate alasti läbiotsimisi oleks eelnevalt kaalutud.

Külastaja ei ole kinnipeetav, kelle õiguste riivet saab õigustada vangistusega paratamatult

kaasnevate tagajärgedega. Kaalumise teostamata jätmine sai toimuda vähemalt raske

hooletusega.

4. Tallinna Vangla palus 05.09.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vastuse

põhjendused:

Vanglas teostatakse pikaajalisele kokkusaamisele tulnud isikute lahti riietumisega

läbiotsimine, sest see on ainuvõimalik meede keelatud esemete ja ainete avastamiseks.

Kokkusaaja näol on tegemist kinnipeetavale lähedase isikuga, kes kinnipeetava tegevusest

mõjutatuna võib keelatud esemeid/aineid vanglasse tuua. Vangla on kokkusaajate suhtes

läbiotsimise vajalikkust kaalunud. Kaalutlust ei ole teostatud küll konkreetse isiku põhiselt

ega tehta igakordselt läbiotsimist teostava ametniku poolt, kuid selline kaalutlus on tehtud

vangla läbiotsimise praktika kujundamisel. Kaebaja I läbiotsimine toimus samast soost

vanglaametniku juuresolekul ja selle aluseks on seadusandlusest tulenev kohustus. Kaebajad

ei esitanud seonduvalt läbiotsimistega vanglale ühtegi pöördumist. Kaebajad ei tõendanud, et

läbiotsimised oleksid põhjustanud ebameeldivusi, mida saaks käsitada inimväärikuse

alandamisena.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 30.04.2025. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1);

tunnistas Tallinna Vangla tegevuse X.X.i lahti riietumisega läbiotsimisel õigusvastaseks

(resolutsiooni p 2); mõistis vanglalt Y.Y. kasuks välja kahjuhüvitise 750 eurot (resolutsiooni p

3); mõistis vanglalt X.X.a kasuks välja kahjuhüvitise 1350 eurot (resolutsiooni p 4); jättis

kaebuse ülejäänud osas rahuldamata (resolutsiooni p 5); jättis X.X.i kaebuse esitamisel

tasumisele kuulunud riigilõivu 105 eurot Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 6); mõistis

vanglalt kaebajate menetluskulude katteks välja 110,32 eurot (resolutsiooni p 7). Otsuse

põhjendused:

1) Vangla ei pidanud võimalikuks ja vajalikuks kaaluda enne igat kaebajate läbiotsimist, kas

läbiotsimine ja sellega vangla julgeoleku tagamine olnuks võimalik ka vähem piiravama

läbiotsimise meetodi kasutamisel, kui seda oli kaebajate lahti riietumisega läbiotsimine.

Tegemist oli vanglas üldiselt levinud praktikaga. Vangla ei viidanud ühelegi asjaolule, millest

tulenevalt saanuks järeldada kõnealuste kokkusaamiste puhul kõrgendatud ohu esinemist

vanglasse keelatud esemete ja ainete sissetoomiseks. Vanglal ei olnud õigust kaalutlusõigust

teostamata ja konkreetsetele asjaoludele tuginemata teostada kaebajatele igakordselt lahti

riietumisega läbiotsimisi. Vangla tegevus oli kaebajale I 10-l korral, kaebajale II 5-l korral ja

kaebajale III 9-l korral kaalutlusõigust teostamata lahti riietumisega läbiotsimise teostamisel

õigusvastane.

2) Õigusvastase nõudmise tagajärjel võõra inimese ees lahti riietumine alandab väärikust ja

kujutab eraelu (füüsiline ja vaimne puutumatus) riivet. Kaebajatele sellega seoses tekkinud

mittevaralise kahju, ennekõike hingelise valu ja kannatuste tekkimist saab eeldada.

3) 01.11.2019. a vastus (dtl 262-267) ei ole piisav tõendamaks, et kaebajate läbiotsimised

toimusid tingimata pool-pool läbiotsimise metoodikat kasutades või et selliselt läbiotsimise

võimalikkust kaebajatele piisavalt arusaadavalt selgitati. Välistada ei saa, et kaebajate lahti

riietumine võis toimuda ka ühes osas, nagu kaebajad väidavad.

4) Vastustaja tegevuse ja kaebajatele alasti läbiotsimistega kaasnenud hingeliste üleelamiste

vahel on põhjuslik seos. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis osutaksid, et kaebajad

oleks täieliku lahti riietumisega läbi otsitud ka juhul, kui vastustaja oleks läbiotsimistele

eelnevalt kaalutlusõigust teostanud. Vastustaja õigusvastane tegevus oli süüline.

Kaalutlusõiguse teostamata jätmist tuleb pidada vähemalt hooletuseks. Kaebajatele ei saa ette

heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Usutavaks ei saa pidada, et vangla

oleks kaebajate poolt alasti läbiotsimiste vältimiseks taotluste esitamise korral muutnud oma

tavapärast praktikat ja jätnud kaebajad kokkusaamisele eelnevalt alasti läbi otsimata.

Kaebajate kahju hüvitamise nõuete rahuldamise eeldused on täidetud.

5) Tuleb eeldada, et kaebajad II ja III, kes olid läbiotsimiste ajal täisealised, tundsid enda

alasti võtmise tõttu ümbritsevate inimeste ees sellist alandatust ja piinlikkust, mille

hüvitamine rahas on põhjendatud. Samas ei ole kaebajad vaielnud vastu vastustaja väidetele,

et vaatamata regulaarsetele külastustele, ei pöördunud nad kordagi vangla poole kaebusega

ega väljendanud seoses läbiotsimise toimingutega ebamugavust. Kaebajale I vangla poolt

enne kokkusaamisi teostatud läbiotsimistest tingitud üleelamised on võimalik hüvitada vangla

tegevuse õigusvastaseks tunnistamisega. Kaebajal I kui kinnipeetaval tuleb paratamatult

taluda vangistusega kaasnevaid ebamugavusi ning kaebaja väidetest ei nähtu ja kohtule ei

olnud usutav, et kaebaja I pidanuks läbiotsimistega seonduvalt taluma raskeid hingelisi

üleelamisi. Kaebaja väited, et kokkusaamiste heaolu oli kaebajate II ja III läbiotsimiste ja selle

tõttu nende lohutamise vajaduse tõttu häiritud, ei ole piisav järeldamaks, et kaebajale I

tekkinuks rahaliselt hüvitamist vajav mittevaraline kahju. Põhjendatud on mõista vastustajalt

välja kaebaja II kasuks kahjuhüvitis 750 eurot ning kaebaja III kasuks kahjuhüvitis 1350

eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas 25.05.2025 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 30.04.2025. a otsus osas, milles kohus rahuldas osaliselt Y.Y. ja X.X.a kaebuse

ning mõistis vanglalt kaebajate kasuks välja hüvitise kogusummas 2100 eurot ning

menetluskulud summas 110,32 eurot ning tunnistas õigusvastaseks vangla tegevuse X.X.i

lahti riietumisega läbiotsimise osas. Teha uus otsus, millega jätta kaebajate kaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda. Vastustaja põhjendused:

1) Kokkusaamisele saabunud külastajate lahti riietumisega läbiotsimine ei olnud

põhjendamatu. Kinnipeetava läbiotsimine kokkusaamise eel ja järgselt on vajalik vanglas

turvalisuse tagamiseks. Iga kokkusaamine kujutab potensiaalselt ohtu vangla julgeolekule

ning vangla püüab eelneva läbiotsimisega vältida vanglasse keelatud esemete/ainete sattumist.

Lisaks võivad keelatud ained/esemed liikuda kokkusaamise ruumist välja mõne muu ruumiga

kokku puutuva isiku kaasabil (nt koristajad või toidujagajad). Vanglal reeglina puudub enne

külastaja läbiotsimist teave selle kohta, kas isikul on keelatud esemed või ei ole. Keelatud

esemete vanglasse toomiseks on suurem võimalus kinnipeetavate lähedastel, kui sõpradel ja

teistel tuttavatel. Piiratud info pinnalt ei ole võimalik keelatud esemeid/ained leida või on see

äärmiselt raskendatud. Läbiotsimistoimingute läbiviimine kokkusaajate suhtes on osa vangla

kohustusest tagada vangla territooriumil kord ja julgeolek. Alternatiivsetest meetmetest

keelatud esemete vanglasse sattumise vältimiseks ei piisa. Ajast, mil lõpetati külastajate

täielikud läbiotsimised, on vanglates täheldatud keelatud ainete leviku kasvu. Külastajate

läbiotsimisel oli legitiimne eesmärk, mistõttu ei saa läbiotsimisi pidada õigusvastaseks.

2) Asjaolu, et kaebajad II ja III käisid Tallinna Vanglas alates 05.06.2021 süstemaatiliselt

pikaajalistel kokkusaamistel, kus lasid end pretensioone esitamata läbi otsida ja nende õigusi

väidetavalt riivava olukorra muutmiseks midagi ette ei võtnud, tähendab, et kaebajad ei ole

oma õiguste kaitseks kohaseid õiguskaitsemeetmeid kasutanud. Kui isik ei ole esmaseid

õiguskaitsevahendeid kasutanud, siis ei ole ta täitnud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s

1 sätestatud eeldusi. Kahju hüvitamise nõude kõik eeldused ei ole täidetud ja kohus alusetult

rahuldas kaebajate kaebuse.

3) Kinnipeetava läbiotsimiseks koos lahti riietumisega tuleneb alus vangistusseaduse (VangS)

§-st 68, justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ §-st 32 ja

kodukorra p-st 12.2.8. Kaebaja I ei ole esitanud vaiet seonduvalt kodukorra punktiga ega

ühtegi pöördumist seonduvalt toimunud läbiotsimistega. Kaebaja I ei ole esile toonud tema

suhtes teostatud lahti riietumisega läbiotsimistega seoses kohtupraktikas nimetatud asjaolusid,

mida Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on pidanud täieliku läbiotsimisega seonduvalt

inimväärikust alandavaks ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art 3 rikkumiseks.

4) Läbiotsimine on toiming haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 mõttes. Toimingule ei

kohaldu haldusakti andmisele kohalduvad nõuded, s.h HMS §-st 56 tulenev haldusakti

põhjendamise kohustus. Kaebajatel oli võimalik nõuda läbiotsimise kirjalikku põhjendamist.

Kahju hüvitamise taotluse tähtaegne esitamine ei tähenda, et asjaolusid, mida nõude varem

esitamise korral olnuks võimalik kindlaks teha, tuleb hinnata kaebajate kasuks. Toimunud

kokkusaamiste tihedust arvestades võib järeldada, et vangla toimingud ei ole külastajatele

liigselt koormavaks osutunud. Puuduvad tõendid, millest nähtuks, et kaebajate õigust isiku- ja

eraelu puutumatusele riivati rohkem, kui see õigustatud olnuks.

5) Kaebajate kirjeldus läbiotsimistest on moonutatud. Läbiotsimise toimingute kiiremaks

läbiviimiseks on võimalik olukord, kus läbiotsimist teostavad 2 kokkusaajaga samast soost

ametnikku, kellest üks viib läbi kokkusaaja läbiotsimist ja teine kontrollib kokkusaaja asju,

mitte et kokkusaajaid võetakse täiesti alasti. Kaebajad ei ole väitnud konkreetseid rikkumisi

läbiotsimise toimetamisel.

7. X.X., Y.Y. ja X.X.a esitasid 30.05.2025 apellatsioonkaebuse, milles nad paluvad tühistada

Tartu Halduskohtu 30.04.2025. a otsus osas, milles kohus ei rahuldanud X.X.i hüvitise nõuet

ning osas, milles kohus ei rahuldanud Y.Y. hüvitise nõuet suuremas summas kui 750 eurot ja

X.X.a hüvitise nõuet suuremas summas kui 1350 eurot. Teha uus otsus, millega mõista

vastustajalt kaebajate kasuks à 3500 eurot või saata asi uueks arutamiseks halduskohtule.

Koos apellatsioonkaebusega esitati kaebajate II ja III selgitus. Kaebajate põhjendused:

1) Kohtu välja mõistetud hüvitised on ebamõistlikult madalad võrreldes EIK poolt välja

mõistetud hüvitistega.

2) Kohus piirdus kaebajat I puutuvalt vaid ühe lausega. Pelgalt asjaolust, et isik viibib

vanglas, ei saa järeldada, et isiku valulävi õiguste rikkumisel peaks olema suurem ja et tema

suhtes kehtivad teistsugused kahju hüvitamise põhimõtted.

3) Kaebajate läbiotsimisega põhjustati neile kannatusi, mis on kaitstavad EIÕK art-tega 3 ja 8.

Väärikuse alandamise tõttu peaks väljamõistetav hüvitis olema suurem.

8. X.X., Y.Y. ja X.X.a vaidlevad 16.06.2025. a vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele

vastu. Kaebajate väitel puudub alus eeldada, et esmased õiguskaitsevahendid oleksid neid

aidanud ja pannud vastustajat senist halduspraktikat muutma.

9. Tallinna Vangla palub 30.06.2025. a vastuses jätta kaebajate apellatsioonkaebus

rahuldamata. Vangla põhjendused:

Apellatsioonkaebusele lisatud kaebajad II ja III kirjas on kaebuse aluseks olevaid asjaolusid

moonutatud, esitades uusi ja tõele mittevastavaid väiteid nende suhtes teostatud

läbiotsimistoimingute kohta. Jääb arusaamatuks, kes lisa allkirjastanud kaebajatest väidetavalt

ravimeid tarvitas ning ei nähtu, et seda saaks seostada vangla tegevusega. Ka jääb ebaselgeks

kaebajate II ja III kirjeldus läbiotsimiste kohta. Tegemist ei ole tõendiga, mis tõendab

külastajatele teostatud läbiotsimise viisi, vaid pigem taotlusega moonutada tegelikke

asjaolusid üritades selliselt kohtule luua pilti, justkui oleks vangla kaebajate suhtes läbi viinud

arvukaid läbiotsimisi alandaval viisil. Ei ole eksitud EIÕK art-s 8 sätestatu vastu. Olukorras,

kus isikud ei kasutanud võimalust enda õigusi rikkuvate toimingute vaidlustamiseks, puudub

neil RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja I apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Kaebajate II ja III ning vastustaja apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Ringkonnakohus

analüüsib esmalt vastustaja poolt lahti riietumisega teostatud läbiotsimiste õiguspärasust (I);

seejärel halduskohtu poolt kaebuste rahuldamise määra (II). Viimaks lahendab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuste taotlused ning jaotab menetluskulud (III).

I

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus tuvastas õigesti vastustaja tegevuse

õigusvastasuse kõigi kaebajate alasti läbiotsimisel. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et

VangS § 27 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus kinnipeetavaga kokkusaamisele

lubatud isik ja tema asjad läbi otsida. Ka on vanglateenistuse ametnikul VangS § 68 lg 1 järgi

õigus kinnipeetav keelatud esemete ja ainete avastamiseks läbi otsida. Justiitsministri

30.11.2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 37 lg 2 ja § 40 järgi

otsitakse kinnipeetav ja kokkusaaja enne ja pärast kokkusaamist läbi. Justiitsministri

05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 2 järgi on kinnipeetava

läbiotsimine enne ja pärast lühiajalist ja pikaajalist kokkusaamist kohustuslik. Ka on

vanglateenistuse ametnikul õigus koos asjadega läbi otsida vanglasse sisenev ja vanglast

väljuv isik (§ 31 lg 1). Isikul ei lubata vanglasse siseneda keelatud esemetega või kui isik

keeldub läbiotsimisest (§ 31 lg 4)1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vanglal ei ole

eeltoodust tulenevalt kaalutlusruumi otsustamisel, kas lühi- või pikaajalisele kokkusaamisele

saabuv või sealt lahkuv isik või kinnipeetav läbi otsida, küll aga on vanglal kaalutlusruum

küsimuses, kuidas ja mil viisil isik läbi otsida.

12. Riigikohus on EIK praktikast lähtudes leidnud, et kinnipeetava süstemaatilised lahti

riietumisega läbiotsimised, mis ei tugine konkreetsele ohule, s.t ei tulene kinnipeetava

käitumisest või erandlikust ohuolukorrast vanglas, on ülemäärsed kontrollimeetmed ja

kujutavad endast inimväärikust alandavat kohtlemist (EIÕK art 3) (RKHKo 19.06.2025,

3-22-1384, p-d 26-27 ja neis nimetatud kohtulahendid). Lahti riietumisega läbiotsimist võib

õigustada vanglale varem teadaolev info, et nt kinnipeetaval on kavatsus kasutada vägivalda,

kinnipeetavate käitumine viitab ohule vangla julgeolekule või töö objektilt on tuvastatud

keelatud esemete kadumine. Julgeolekukaalutlusel kompamisest intensiivsema astmega

läbiotsimine ei saa põhineda abstraktsel ohul, vaid eeldab konkreetset ohtu. Riigikohus on

teinud sellest ka järelduse, et asjakohaseid õigusnorme ei saa seetõttu tõlgendada selliselt, et

lubatud on sagedased, süstemaatilised ja ilma konkreetse ohuta lahti riietumisega

läbiotsimised. Selleks peab esinema konkreetne oht, mis tingib vajaduse otsida kinnipeetav

läbi lahti riietumisega (p 29). Sama põhimõte kehtib ringkonnakohtu hinnangul ka

kinnipeetavaga kokkusaamisele saabuvate isikute puhul.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt vangla selgituste pinnalt tehtud järeldusega,

et vangla ei pidanud võimalikuks ja vajalikuks kaaluda enne igat kaebajate läbiotsimist, kas

läbiotsimine ja sellega vangla julgeoleku tagamine olnuks võimalik ka vähem piiravama

läbiotsimise meetodi kasutamisel, kui seda oli lahti riietumisega läbiotsimine. Vangla väidete

põhjal saab järeldada, et tegemist oli vanglas üldiselt levinud praktikaga. Puuduvad andmed,

et vangla oleks tuginenud konkreetsele ohuhinnangule (vt halduskohtu otsuse p-d 12-13).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga (otsuse p 14) ka selles, et vanglal ei olnud

õigust ilma kaalutlusõigust teostamata ja konkreetsetele asjaoludele tuginemata kaebajatele

igakordselt lahti riietumisega läbiotsimisi teostada ning selline toimimisviis oli õigusvastane.

14. Halduskohtus vaidlesid pooled ka selle üle, kas alasti läbi otsimised toimusid kaebaja või

vastustaja kirjeldatud viisi. Halduskohus selgitas otsuses, et ei saa välistada, et kaebajate lahti

riietumine võis toimuda ka ühes osas, nagu kaebajad väidavad (otsuse p 16). Ringkonnakohus

nõustub halduskohtuga, et tõendite puudumisel ei saa seda välistada. Vastustaja leiab, et

läbiotsimine on toiming HMS § 106 lg 1 mõttes ning toimingule ei kohaldu HMS §-st 56

tulenev haldusakti põhjendamise kohustus. Kaebajatel oli võimalik nõuda läbiotsimise

kirjalikku põhjendamist. Ringkonnakohus möönab, et kuigi kehtivast õigusest ei tulene

sõnaselgelt läbiotsimiste dokumenteerimise või nende üle arvestuse pidamise kohustust, saab

Riigikohtu praktikast järeldada, et nõuetekohase lahti riietumisega läbiotsimise

tõendamiskoormus lasub vanglal, mitte kinnipeetaval. Korrektne dokumenteerimine vähendab

võimalust, et ainuüksi vajalike andmete puudumise tõttu tuleb otsustada vangla kahjuks

(RKHKo 19.06.2025, 3-22-1384, p 31). Seega ei saa ka ringkonnakohus välistada, et

kaebajate läbiotsimine võis toimuda kaebajate, mitte vastustaja poolt väidetud viisil.

II

1 Ringkonnakohtus tugineb kokkusaamiste ajal 05.06.2021 kuni 27.06.2022 kehtinud õigusaktide

redaktsioonidele.

15. Halduskohus rahuldas kaebajate kaebused osaliselt, tunnistas Tallinna Vangla tegevuse

kaebaja I lahti riietumisega läbiotsimisel õigusvastaseks, jättes kahjuhüvitise välja mõistmata,

kuid mõistis samas kaebaja II kasuks vastustajalt välja kahjuhüvitise 750 eurot ning kaebaja

III kasuks kahjuhüvitise 1350 eurot, lähtudes otsuse tegemisel alasti läbi otsimiste arvust ning

mõjust kaebajatele. Apellatsioonkaebuses taotlevad kaebajad esitatud hüvitisenõuete täielikku

rahuldamist ning vastustajalt igale kaebajale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist

summas 3500 eurot. Vastustaja peab halduskohtu poolt kaebajate kasuks kahjuhüvitiste

väljamõistmist põhjendamatuks.

16. Ringkonnakohus leiab, et arvestades perioodil 05.06.2021 kuni 27.06.2022 toimunud

kokkusaamiste arvu (kaebajal I kümme kokkusaamist, kaebajal II viis kokkusaamist ning

kaebajal III üheksa kokkusaamist) on kaebajatel hingeliste üleelamiste ning mittevaralise

kahju tekkimine usutav. Riigikohus on leidnud, et RVastS § 7 lg 1 ei piira kahju hüvitamise

nõuet tingimusega, et eelnevalt peab kannatanu olema esitanud RVastS §-s 5 sätestatud

keelamisnõude (haldusaktist või toimingust hoidumise nõude) kahju ärahoidmiseks (RKHKo

19.06.2025, 3-22-1384, p 35). Seetõttu ei saa ringkonnakohus nõustuda vastustaja

seisukohaga, mille järgi ei ole RVastS § 7 lg-st 1 tulenev tingimus, vältida või kõrvaldada

kahju tekkimist enne kohtusse pöördumist, täidetud.

17. Õige on halduskohtu seisukoht, et õigusvastase nõudmise tagajärjel võõra inimese ees

lahti riietumine alandab väärikust ning kujutab endast eraelu (füüsiline ja vaimne puutumatus)

riivet ning kaebajatele sellega seoses mittevaralise kahju tekkimist saab eeldada (halduskohtu

otsuse p 15). Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohaga selles, et vastustaja

õigusvastane tegevus oli süüline (otsuse p 18), kuid leiab erinevalt halduskohtust, et

kaalutlusõiguse teostamata jätmist saab pidada tahtlikuks, mitte pelgalt hooletuseks. Ühtlasi ei

esine vastutust piiravaid asjaolusid. Kahju tekkimine pidi olema vastustajale ettenähtav ning

vastustajal oli võimalik kahju tekkimist vältida. Kaebajate kahju kuulub seetõttu RVastS § 9

lg 1 alusel hüvitamisele rahas.

18. RVastS § 9 lg-st 2, §-st 13 ja VÕS § 104 lg-st 2 tuleneb, et mittevaralise kahju hüvitamine

peab olema proportsionaalne õiguserikkumise raskusega ja arvestama süü vormi ja raskust

ning vastutust piiravaid asjaolusid. Kaebajad esitasid ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse

lisana kaebajate II ja III selgituse, et põhjendada tekkinud kahju suurust. Ringkonnakohus

tagastab selgituse kaebajatele. Kaebajate selgitus sisaldab uusi väiteid, mida kaebajad ei ole

varem esitanud. HKMS § 198 lg 3 järgi peab uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust

menetlusosaline põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab

kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta. Kaebajad ei ole uusi väiteid sisaldava selgituse

esitamist apellatsiooniastmes põhjendanud. Eeltoodust tulenevalt ei võta ringkonnakohus

otsuse tegemisel arvesse kaebajate uusi väiteid antidepressantide kasutamise ning alasti

läbiotsimise nüansside kohta.

19. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks muuta halduskohtu poolt kaebajate II ja III kasuks välja

mõistetud kahjuhüvitise suurusi. Halduskohtul on mittevaralise kahju hüvitise määramisel

avar kaalutlusruum. Halduskohus tugines õigesti eeldusele, et kaebajad II ja III tundsid

läbiotsimistel piinlikkust ja alandatust, ning õigusvastase tegevuse hüvitamine rahas on

põhjendatud. Kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestas halduskohus asjakohaselt ka asjaolu,

et vaatamata regulaarsetele külastustele, ei pöördunud kaebajad läbiotsimiste ajal või vahetult

pärast seda kordagi kaebusega vangla poole. Võttes arvesse ka seda, et kaebajad olid

läbiotsimiste ajal täiskasvanud ning läbiotsimised olid jaotunud pikema ajaperioodi peale, ei

saa kaebajate II ja III üleelamisi pidada sedavõrd traumeerivaks, et õigustatud oleks

kummalegi kaebajale kahjuhüvitise väljamõistmine summas 3500 eurot. Võttes samas arvesse

senist kohtupraktikat määratavate hüvitiste suuruse osas (vt nt TlnRnKo 26.09.2025, 3-22-

2575/41, p 18), ei hälbi halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitis kohtute poolt väljamõistetud

summadest. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul alust ka halduskohtu poolt välja mõistetud

summasid vähendada.

20. Halduskohtu otsust tuleb siiski muuta kaebajaga I seoses. Riigikohus on haldusasjas

3-22-1384 pidanud võimalikuks mõista kinnipeetavast kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise

summas 550 eurot alasti lahtiriietamisega läbiotsimiste eest, mis toimusid rutiinselt ja sageli,

kuid dokumenteerimata ca 1 a ja 9,5 kuud väldanud perioodi jooksul (RKHKo 19.06.2025,

3-22-1384, p 38). Nimetatud asjas toimusid kaebaja läbiotsimised seoses tema igapäevase

tööga väljaspool vanglat juhusliku valimi põhimõttel – seega mitte igapäevaselt, kuid siiski

piisavalt tihti. Võrreldes käesoleva ja eelviidatud asja tehiolusid, peab ringkonnakohus

kaebajale I tekitatud mittevaralist kahju mõnevõrra vähem intensiivseks, kuid siiski rahas

kahjuhüvitise väljamõistmiseks piisavaks. Sellega seoses muudab ringkonnakohus

halduskohtu otsust kaebajatele välja mõistetud kahjuhüvitiste suuruse osas. Ringkonnakohus

nõustub kaebajatega, et puudub alus jätta kaebajale I kahjuhüvitis täielikult välja mõistmata

pelgalt sel põhjusel, et ta kannab vanglakaristust ning tal tuleb paratamatult taluda

vangistusega kaasnevaid ebamugavusi. Ringkonnakohus möönab siiski, et ka

ringkonnakohtule ei ole usutav, et kaebaja I pidi kogema kaebajatega II ja III samaväärseid

hingelisi üleelamisi, mistõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebaja I kasuks

välja kahjuhüvitise summas 300 eurot.

III

21. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus kaebaja I apellatsioonkaebuse osaliselt

ning mõistab kaebaja I kasuks välja kahjuhüvitise summas 300 eurot. Kaebajate II ja III ning

vastustaja apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata.

22. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne

kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kui kõrgema astme kohus

muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata,

muudab ta menetluskulude jaotust (lg 4).

23. Ringkonnakohtule ei ole menetluskulude nimekirja esitatud. Kuna kaebajate II ja III

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, puudub alus ka kaebajate poolt apellatsioonkaebuse

esitamisel tasutud riigilõivu, vastavalt 82,50 eurot ja 64,50 eurot, väljamõistmiseks. Kaebaja I

oli Tartu Halduskohtu 04.08.2023. a määruse (tl 110-111) ning Tartu Ringkonnakohtu

02.06.2025. a määruse (tl 181-182) alusel kohtumenetluses riigilõivu tasumisest summas 105

eurot vabastatud. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks,

mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole

vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on

Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. Lg 3 sätestab, et kui

menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks

välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja I poolt

apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 105 eurot Eesti Vabariigi kanda.

24. Ringkonnakohus peab tuginedes HKMS § 175 lõikele 3 vajalikuks asendada avaldatavas

kohtuotsuses kaebajate nimed tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)