3-25-4766/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-4766

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba paigutada

U.V kinnipidamiskeskusesse

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 2. jaanuari 2026. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet,

esindaja Ege-Lii Luik

Puudutatud isik – U.V,

esindaja v.adv Andrei Matvejev

Menetluse alus ringkonnakohtus

U.V määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata U.V taotlus täiendavate tõendite väljanõudmiseks.

2. Jätta U.V määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 2. jaanuari 2026. a

määrus haldusasjas nr 3-25-4766 muutmata.

3. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused

araabia keelde.

4. Määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate)

nimed ja puudutatud isiku sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 28.07.2024 Tallinna sadamas kinni Helsingisse

suunduvale reisilaevale minna soovinud isiku, kes on tuvastatud kui Iraagi Vabariigi kodanik

U.V (sünd. XX.XX.XXXX) ning kes esitas pärast enda kinnipidamist rahvusvahelise kaitse

taotluse. Isiku sõnul vajab ta rahvusvahelist kaitset, sest endise abikaasa hõim soovib teda

lahutuse tõttu tappa ja tema kodu rünnati. Isik selgitas, et lahkus Iraagist Türki 16.06.2024

ning sisenes Schengeni alale Bulgaaria kaudu ja saabus Eestisse eesmärgiga jõuda Soomes

3-25-4766

elava õe juurde. Tallinna Halduskohus andis 29.07.2024 määrusega välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel PPA-le loa pidada isik kinni ja

paigutada kinnipidamiskeskusesse (KPK). Luba on hiljem korduvalt pikendatud, viimati kuni

23.05.2025 (haldusasi nr 3-24-2209).

2. PPA luges 29.10.2024 otsusega nr 12407280001 U.V rahvusvahelise kaitse taotluse

põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi, tegi sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkuda ning

kohaldas isikule Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks. Puudutatud isik vaidlustas PPA otsuse

haldusasjas nr 3-24-3192. Tallinna Halduskohus jättis 05.03.2025 otsusega kaebuse

rahuldamata. Halduskohtu otsus jõustus Riigikohtu 12.12.2025 otsusega. Kohtute hinnangul

ei olnud isik suutnud põhistada, et Iraagi riik või ametivõimud ei suuda pakkuda talle piisavat

kaitset või aktiivselt võimaldaksid isiku endise abikaasa hõimul teda kahjustada.

3. Seoses rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse lõppemisega andis Tallinna Halduskohus

07.03.2025 määrusega väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel PPA-le

loa pidada puudutatud isik kinni ja paigutada ta KPK-sse. Luba on hiljem korduvalt

pikendatud, viimati kuni 04.01.2026 (haldusasi nr 3-25-552).

4. U.V esitas PPA-le 31.12.2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse.

5. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 31.12.2025 taotluse anda VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja

5 alusel luba paigutada puudutatud isik KPK-sse kuni kaheks kuuks. Isiku kinnipidamine on

vajalik tema korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks ja hilisema väljasaatmise

täideviimiseks. Isik on soovinud korduvas taotluses tugineda väidetavalt uutele asjaoludele

(sh ähvarduskirjadele), millest ta pidi olema teadlik hiljemalt 23.12.2025. Seega jääb

arusaamatuks, miks ei esitatud uut varjupaigataotlust juba 23.12.2025, vaid alles pärast seda,

kui PPA teavitas isikut 13.01.2026 kavandatud väljasaatmisest (Soomes asuva Iraagi

saatkonna poolt väljastatud reisidokument pidi saabuma 05.01.2026). Väheusutav on, et

isikule saadeti uus ähvarduskiri vahetult pärast seda, kui Riigikohus jättis tema

kassatsioonkaebuse rahuldamata. Isik esitas ka esimese rahvusvahelise kaitse taotluse alles

pärast tema KPK-sse paigutamist. Kuna taotlus jäi rahuldamata ja PPA-l oli avanenud

võimalus isik välja saata, siis võib põhjendatult järeldada, et uus rahvusvahelise kaitse taotlus

esitati väljasaatmise takistamiseks (VRKS § 361 lg 2 p 5). Rahvusvahelise kaitse menetluses

tuleb isikule anda võimalus tuua välja uued asjaolud ning seejärel korraldada temaga uuesti

vestlus (VRKS § 361 lg 2 p 4). Isiku puhul esineb VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht ehk

tema käitumisest ja ütlustest saab järeldada soovimatust täita lahkumiskohustust. Isik saabus

Schengeni alale ebaseaduslikult ja liikus ebaseaduslikult edasi eesmärgiga jõuda Soome. Isik

on korduvalt esitanud valeütlusi Eestisse saabumise, Schengeni alal sugulaste puudumise ja

KPK-s toimunu kohta. Pärast isiku esimese rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist on

ta korduvalt väljendanud soovimatust Iraaki tagasi pöörduda. Isikust lähtuvat põgenemisohtu

on korduvalt tuvastatud haldusasjades nr 3-24-2209 ja nr 3-25-552. Vabaduses võiks isik

kasutada vahendajate või lähedaste abi, et liikuda edasi Soome. Põgenemisohu tõttu ei saa

VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid tõhusalt rakendada. Isiku KPK-sse paigutamine

ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega tema tervise või turvalisuse kaalutlusega.

6. Puudutatud isik selgitas Tallinna Halduskohtu 02.01.2026 istungil, et ei ole PPA-le

vastu tegutsenud ja PPA väited põhinevad oletustel. Isik pöördus Iraagi saatkonna poole, et

uurida võimalusi saada reisidokument ja kiiresti tagasi pöörduda, kuid sai seejärel perekonnalt

sõnumi, et Iraaki naasmine tähendaks tema surma. Samuti sai isik vennalt 02.01.2026 kirja

selle kohta, et eelmisel õhtul pandi Iraagis nende maja põlema. Isik ei olnud teadlik

rahvusvahelise kaitse menetluse lõppemisest ega Riigikohtu 12.12.2025 otsusest, vaid ta sai

2(7)

3-25-4766

sellest teada 30.12.2025. Isik ei ole põhimõtteliselt väljasaatmise vastu, kuid praegu ei ole

selleks sobiv hetk. Kui isik saadetakse tagasi, siis soovib ta lahkuda vabatahtlikult. Isikut on

peetud KPK-s kinni ligemale 1,5 aastat ning see ei ole proportsionaalne. Isik on kannatanud

KPK-s nälga, kuna seal pakutav toit ei sobi talle ja talle ei lubata toiduaineid saata ka pakiga.

Isiku tervislik seisund on halb ning ta on kannatanud alandusi ja mõnitamist. Isik on esitanud

KPK juhtkonnale kaebusi, kuid neile ei ole vastatud. Isik paigutati KPK-s õigusliku aluseta

suletud kambrisse. Isikul on olemas Eestis inimesed (X ja Y), kes teda siin aitavad (toovad

KPK-sse asju) ja kelle juurde ta saaks vabanedes minna. Väited isiku põgenemise ohust ei ole

põhjendatud ja isik on teadlik, et edasi liikumise korral saadetaks ta Eestisse tagasi.

Puudutatud isiku esindaja kinnitas kohtuistungil, et isik sai Riigikohtu 12.12.2025 otsusest

kontaktisiku kaudu teada samal päeval, kui otsus tehti. PPA selgitas, et KPK sisekorraeeskirja

järgi ei ole lubatud pakiga saata toitu. Isikule pakiga saadetud sigarettide üleandmist piirati

ajal, mil isik pidas näljastreiki, sest meditsiiniõde soovitas näljastreigi ajal suitsetamist

vähendada. Hiljem anti 10 pakki sigarette isikule kätte.

7. Tallinna Halduskohus andis 02.01.2026 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5

alusel PPA-le loa paigutada U.V KPK-sse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 02.03.2026. Kohtud on isiku kinnipidamise põhjendatust ja temast

lähtuvat põgenemisohtu korduvalt kontrollinud ning puudub alus asuda varasemalt tuvastatust

erinevale seisukohale. Isiku puhul esineb VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht, kuna

tõenäoliselt ei jääks ta vabastamise korral ootama ära korduva rahvusvahelise kaitse taotluse

menetluse tulemust ja järgnevat väljasaatmist, vaid liiguks omavoliliselt sihtriiki, kus tal on

olemas sugulased. Isiku vastupidised kinnitused ei ole usaldusväärsed, sest tema varasem

käitumine ei tekita usaldust. Puudutatud isik on ebaseaduslikult Schengeni alale sisenenud ja

seal ringi liikunud ning ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses turvalises riigis,

vaid püüdis jõuda Soome. Isik vabanes enne kinnipidamist oma dokumentidest ja telefonist, et

muuta tema isiku tuvastamine keerulisemaks või võimatuks. Isik ei taotlenud rahvusvahelist

kaitset kohe pärast kinnipidamist, vaid alles KPK-s viibides. Samuti on isik esitanud

rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses korduvalt valeväiteid ning valetas ka KPK

kinnipidamistingimuste ja Riigikohtu 12.12.2025 otsusest teada saamise aja kohta. Isik on

Iraaki naasmisest ja reisidokumentide hankimisest korduvalt keeldunud. Isik on käitunud

vastuoluliselt, kuna mõni aeg tagasi väljendas ta soovi Iraaki naasta, sest tema venda oli

ähvardatud, kuid samal ajal oli isik teadlik tema õele saadetud ähvarduskirjast, millele ta

tugineb uues rahvusvahelise kaitse taotluses. Põgenemisohu tõttu ei saa isiku suhtes

kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Isikul puudub motivatsioon jääda Eestisse, sest

tõenäoliselt jääb ka korduv rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldamata (ja sellele järgneb

väljasaatmine) ning ta ei ole oma väidetavate tuttavatega (Ydega) kohtunud ja ei tunne neid.

Isiku kinnipidamine on vajalik tema korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemiseks.

Tõenäoliselt esitas isik korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, et takistada enda väljasaatmist

päritoluriiki, arvestades seejuures, et isik on tuginenud samalaadsetele asjaoludele, mille

alusel tema eelmine taotlus tagasi lükati. Isiku kinnipidamine ei ole muutunud

ebaproportsionaalseks. Kuigi isik viibib KPK-s alates 28.07.2024, on kinnipidamine

toimunud erinevatel õiguslikel alustel ja neid perioode ei saa omavahel liita. KPK-s viibimine

ei ohusta isiku turvalisust ega tervist. Kui isikul on KPK-le etteheiteid, siis on tal võimalik

esitada selle peale halduskohtule eraldi kaebus. Isiku KPK-s kinnipidamise tingimusi on

kontrollitud mh Tallinna Halduskohtu 01.09.2025 määrusega nr 3-25-552 ning kohus ei

tuvastanud isiku õigusi rikkuvaid tingimusi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3(7)

3-25-4766

8. U.V palub 18.01.2026 määruskaebuses (korduvalt täiendatud) tühistada halduskohtu

02.01.2026 määrus ja vabastada ta KPK-st. Iraaki naastes on isikul oht langeda aumõrva

ohvriks, mistõttu ei ole tema korduv rahvusvahelise kaitse taotlus perspektiivitu. Seda ohtu

kinnitab isikule saadetud ähvarduskiri koos padrunitega, millest isik sai teada, kui valmistus

tagasipöördumiseks. Ainuüksi Euroopas sugulaste olemasolu ei tõenda isiku põgenemise

ohtu. Isiku tabamise asjaolud (sh dokumentide puudumine ja isiku abitus) viitavad pigem, et

tal puudub Euroopas halduskohtu viidatud tugivõrgustik. Ebaloomulikuks ei saa pidada isiku

soovi jõuda riiki (Soome), kus tal on ees õde ja teda toetav isik X. Ebaõiged on PPA väited

sellest, et isik ei aidanud kaasa enda väljasaatmise ettevalmistamisele. Reisidokumendi

vormistamine toimus isiku aktiivsel osavõtul (sh nimetas isik asutuse, kust on võimalik

dokument saada, ning kohtus ka Iraagi saatkonna esindajaga). Halduskohtu määruse tegemise

seisuga oli isik viibinud KPK-s 17 kuud ja 5 päeva ehk ebaproportsionaalselt pikalt. Ka pärast

uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist ei saa isikut kergekäeliselt uuesti kinni pidada

kuni 18 kuuks. Isiku KPK-s kinnipidamine on halvendanud tema füüsilist ja vaimset tervist,

mida kinnitavad nii isiku käitumine ja olek (apaatsus, jõuetus, füüsiline nõrkus, toidust

keeldumine) kui ka arvukad KPK-s toimunud vahejuhtumid (sh isikule kiirabi kutsumine).

Isiku keeldumine meditsiinilisest koostööst (sh psühhiaatrilisest abist) ei tulene mitte teenuse

puudumisest, vaid isiku psüühilisest seisundist ning süvenenud usaldamatusest ja lootusetuse

tundest. Isik on end KPK-s korduvalt vigastanud või sellega ähvardanud. Jätkuv

kinnipidamine süvendab isiku protestikäitumist (sh näljastreikide pidamist) ning isik tajub, et

kinnipidamist rakendatakse ebainimliku ja karistusliku meetmena. Isikut on KPK-s paigutatud

õigusvastaselt lukustatud kambrisse (s.o täidetud ei olnud VSS § 2615 lg 2 p 3 ega § 2624 lg 2 p

5 kohaldamise tingimused), eelduslikult näljastreigi pidamise tõttu. Ühtlasi võeti 07.01.2026

isikult KPK-s ära palvevaip ning KPK töötajad solvasid teda usutunnistuse (moslem) alusel.

Isik palub nõuda KPK-lt välja kõik tema eraldatud kambrisse paigutamisega seotud

dokumendid ning selgitused palvevaiba äravõtmise põhjuste kohta. KPK-st vabanemisel saaks

isik viibida X talus Raplamaal ning isiku asjaajamistega saab Eesti abistada Y.

9. Politsei- ja Piirivalveamet palub 04.02.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Isikule on pakutud KPK-s meditsiiniabi ja ta on korduvalt saanud käia KPK-st väljas

haiglates, kuid osaliselt on isik meditsiiniabi vastuvõtmisest ka keeldunud. Isikut nõustati ka

näljastreigi pidamise mõjude osas. Isik paigutati 08.09.2025 turvaabinõuna eraldatud

lukustatud kambrisse VSS § 2615 lg 1 alusel, sest isik kahjustas enda tervist. Kiirabi käis isiku

juures 09.09.2025, 27.10.2025 ja 05.11.2025, kuid hospitaliseerimise vajadust ei tuvastatud.

Terviseprobleemid on tingitud isiku käitumisest (ahelsuitsetamine, näljastreik,

toitumisharjumused). Rahvusvahelise kaitse korduval taotlemisel uue asjaoluna välja toodud

ähvarduskirja edastas KPK üldmeilile 23.12.2025 isiku õde. Enne korduva taotluse esitamist

avaldas isik veel 30.12.2025, et ta ei ole nõus Iraaki ega kuhugi mujale naasma. Isik keeldus

05.01.2026 rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses koostööst ja menetlustoimingut tuli

korrata 06.01.2026. Uuest ähvarduskirjast saab välja lugeda, et isiku perele on sellesisulisi

ähvardusi ja hoiatusi esitatud ka varem, kuid samas ei ole isik eelmises rahvusvahelise kaitse

menetluses neile viidanud. Eluliselt ei ole usutav, et isikut ja tema perekonnaliikmeid

väidetavalt taga kiusav hõim muudaks oma käitumismustrit (isiku väitel on hõimu varasemad

teod olnud füüsilised) ning asuks neid just nüüd kirjalikult ähvardama. Isik ei andnud

02.01.2026 nõusolekut talle KPK-s kasutamiseks antud telefoni sisuga tutvumiseks, samas kui

varem oli ta 23.08.2024 seda teinud. Isiku põgenemise ohtu ei ole järeldatud pelgalt Euroopas

pereliikmete olemasolust, vaid ka asjaolust, et ka laevapileti Helsingisse ostsid talle

sugulased. Seevastu isik ise väitis 29.07.2024 kohtuistungil, et tal ei ole Soomes sugulasi ja

laevapileti ostis talle keegi süürlane, kellega ta oli kohtunud alles Eestis. Kuigi isik on KPK-s

saanud 30.09.2025 kokku Xga ning ka Y tõi isikule KPK-sse pakke (kokkusaamist ei ole

toimunud), ei saa sidet nendega pidada selliseks, et see võiks tagada isiku Eestisse jäämise.

4(7)

3-25-4766

Isiku koostöö dokumentide hankimisel oli üksnes näiline. Etteheited KPK ametnikele on

esitatud eesmärgiga saavutada isiku vabastamine. Kuigi kinnipidamine piirab isiku õigusi

intensiivselt, on see praegu vajalik ja proportsionaalne meede.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Puudutatud isik on 22.01.2026 seisukohas palunud nõuda välja dokumendid isiku

KPK-s eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise kohta ning kohustada esitama selgitused

isikult palvevaiba äravõtmise kohta. Ringkonnakohus jätab taotletud dokumendid ja

selgitused HKMS § 62 lg 2 alusel PPA-lt välja nõudmata, sest need ei ole praeguse

määruskaebuse lahendamiseks vajalikud. Siinses haldusasjas saab ringkonnakohus kontrollida

üksnes seda, kas halduskohus on PPA taotluse rahuldanud õiguspäraselt või mitte.

Kinnipidamistingimused KPK-s saaksid iseseisvalt olla kinnipidamise lubamatuks

tunnistamise aluseks üksnes olukorras, kus KPK-s ei olekski isikule võimalik nõuetekohaseid

tingimusi tagada või oleks alust eeldada, et neid isikule tegelikult ei tagata. Siinsel juhul

sellist olukorda ei esine. Kuigi isik on esitatud ka varasemates KPK-sse paigutamise või

kinnipidamise pikendamisega seotud vaidlustes KPK tegevuse suhtes hulgaliselt pretensioone

ja halduskohus käsitas ühel juhul isiku etteheiteid ka eraldi kaebusena, tagastati tema kaebus

puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu (vt haldusasi nr 3-25-1652). Isik ei ole ka hiljem KPK

tingimuste või ametnike tegevusega (sh turvaabinõude rakendamine) seoses eraldi kaebusega

halduskohtusse pöördunud. Seega ei ole alust arvata, et KPK-s ei tagata isikule

nõuetekohaseid kinnipidamistingimusi ja tema õigusi pidevalt rikutakse.

11. PPA ja halduskohus tuginesid isiku KPK-sse paigutamisel VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja

5 ning viitasid põgenemisohu osas VSS § 68 p-le 6. VRKS § 361 lg 2 kohaselt võib

rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada muu hulgas

rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks,

eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4), või kui välismaalane on Eestist lahkuma

kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud

rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise

vältimiseks (p 5). VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui ta on teada

andnud või kui tema hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.

12. Kuna isik esitas 30.12.2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, siis esineb PPA-l

põhjendatud vajadus isikut kinni pidada, et tagada tema kättesaadavus rahvusvahelise kaitse

menetluses nõutavate toimingute tegemiseks (sh uue vestluse pidamiseks), arvestades isiku

puhul tuvastatud VSS § 68 p 6 kohast põgenemisohtu (VRKS § 361 lg 2 p 4). Ringkonnakohus

on isiku põgenemise ohtu korduvalt tuvastanud haldusasjades nr 3-24-2209 ja nr 3-25-552 (vt

viimati Tallinna Ringkonnakohtu 21.10.2025 määrus nr 3-25-552) ning ringkonnakohus jääb

varem avaldatu juurde, nõustudes ka halduskohtu põhjendustega neid üle kordamata (HKMS

§ 201 lg 4, § 203 lg 2). Kokkuvõttes esineb isiku varasemat käitumist ja hoiakuid ning ka

isiku üldiselt madalat usaldusväärust arvestades põhjendatud alus arvata, et KPK-st

vabastamisel ei jääks isik Eestisse ootama ära korduva rahvusvahelise kaitse taotluse

menetluse tulemust, vaid liiguks edasi kas oma varasemasse sihtriiki Soome või mõnda teise

Schengeni konventsiooni osalisriiki, kus tal on võimalik ennast tõhusamalt varjata, et vältida

päritoluriiki tagasisaatmist. Määruskaebuses ei ole toodud välja uusi asjaolusid, mis tingiksid

varasema hinnangu muutmist.

13. Puudutatud isiku kinnipidamine oli põhjendatud ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel, sest ta

oli peetud kinni Eestist lahkuma kohustamise menetluses ning on põhjendatud alus arvata, et

isik esitas 30.12.2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise vältimiseks.

5(7)

3-25-4766

Tema esimene rahvusvahelise kaitse taotlus oli kolmes kohtuastmes tunnistatud

põhjendamatuks ning isikule oli teada, et PPA kavandas tema peatset väljasaatmist

(eelduslikult 13.01.2026). Kuigi isik osales endale reisidokumendi taotlemisel, ei välista see

hinnangut, et tegelikult ei soovinud ta päritoluriiki siiski tagasi pöörduda. Korduva

rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks esitatud uued tõendid (kaebaja õele väidetavalt

saadetud ähvarduskiri koos kahe padruniga – dtl 11–13) on kahtlust äratavad (sh ähvardamise

viis ja ähvarduskirja saatmise aeg) ning need ei saa ilmselt lükata ümber haldusasjas nr 3-24-

3192 tehtud kohtute järeldust, et kaebaja ei ole põhistanud väidet, et Iraagi ametivõimud ei

suuda või ei soovi pakkuda isikule piisavat kaitset. Sisuline hinnang esitatud tõenditele ja

korduva taotluse põhjendatusele tuleb siiski anda taotluse lahendamisel, mitte praeguses

menetluses.

14. Kokkuvõttes on isiku VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel kinnipidamine põhjendatud

ning kuni kaheks kuuks KPK-sse paigutamist ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks. Kuigi

isikut on VRKS-i ja VSS-i alusel peetud KPK-s kinni juba alates 28.07.2024 (ca 7 kuud

VRKS alusel ja ca 10 kuud VSS alusel), ei saa isiku kinnipidamist lugeda ülemääraseks

ainuüksi selle kestuse tõttu. VRKS §-s 361 sätestatud aluste esinemise korral on lubatud isikut

maksimaalselt kinni pidada kuni 18 kuud (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p-

d 10–11). VRKS-i ja VSS-i alusel kinnipidamise tähtaegasid ei summeerita ning uue

rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega käivitus kinnipidamise tähtaja arvestus uuesti (vt

Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 9; 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 10).

Eeltoodu ei tähenda siiski, et pärast korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist võiks

isikut kergekäeliselt kinni pidada veel 18 kuu jooksul. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

põhjust arvata, et korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus ja sellest tulenevalt isiku

kinnipidamine võiks kujuneda pikaajaliseks. Päritoluriigiga seotud asjaolusid on varem

analüüsitud (sh läbitud selles osas kohtumenetlus) ning uued asjaolud ei ole sedavõrd

mahukad või varasemast erinevad, et nende hindamine võiks kujuneda ülemäära keerukaks.

Kuna puudutatud isikut ei saa senise käitumise ja hoiakute põhjal pidada usaldusväärseks, siis

ei oleks VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmeid ilmselt võimalik tõhusalt

kohaldada ning need ei tagaks isiku Eestisse jäämist. Kuigi isiku tervislik seisund võib

küllaltki pikaajaliseks kujunenud kinnipidamise tõttu olla halvenenud, ei nähtu

ringkonnakohtule, et isikut oleks KPK-s jäetud ilma vajaliku arstiabita. Osaliselt on

halvenenud terviseseisund olnud põhjustatud ka isiku enda valikutest (nt näljastreik, arstiabist

keeldumine). Kuna pole alust arvata, et puudutatud isiku terviseseisundi paranemine KPK-s

viibimise ajal ei oleks võimalik, kui isik teeb tervishoiutöötajatega koostööd ja võtab vastu

temale pakutava abi, siis ei tingi terviseseisundiga seonduv ka isiku KPK-st vabastamist.

Samuti ei ilmne asjaolusid, mille põhjal tuleks järeldada, et KPK-s kinnipidamine ohustaks

puudutatud isiku turvalisust.

15. Eelneva põhjal jääb U.V määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

02.01.2026 määrus muutmata.

16. Tallinna Halduskohus andis 02.01.2026 määrusega puudutatud isikule menetlusabi asjas

tehtud kohtulahendi osaliseks tõlkimiseks araabia keelde. Menetlusabi jätkuvuse põhimõtet

(HKMS § 114 lg 2) arvestades tuleb ka praeguse määruse sissejuhatus ja resolutsioon ning

edasikaebamise kord ja põhjendused tõlkida araabia keelde.

17. Kuna määrus sisaldab andmeid rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse

avaldamisel asendada füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate) nimed ja puudutatud

isiku sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13 lg 1).

6(7)

3-25-4766

18. Puudutatud isikule määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi

taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi

määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)