3-25-3126/12 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2026, Tartu

Haldusasja number

3-25-3126

Haldusasi

Mittetulundusühingu Uhti Küla Süda kaebus Kambja

Vallavolikogu 27. augusti 2025. a otsuse nr 68

tühistamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

Mittetulundusühingu Uhti Küla Süda määruskaebus

Tartu Halduskohtu 29. septembri 2025. a määruse peale

Asja läbivaatamine

Menetlusosalised

Kirjalik menetlus

Kaebaja mittetulundusühing Uhti Küla Süda

esindajad v.adv Gerly Kask ja v. adv Siiri Pajupuu

Vastustaja Kambja vald

esindaja v.adv Villy Lopman, adv Sandra Kaas

RESOLUTSIOON

1. Võtta tõenditena asja juurde kaebaja hagiavaldus ning Tartu Maakohtu 1. ja 15.

oktoobri 2025. a määrused tsiviilasjas nr 2-25-16252.

2. Jätta tõenditena asja juurde võtmata Kambja vallavanema 30. septembri 2025. a

käskkiri nr 10-1/29 ja 1. oktoobri 2025. vara üleandmise-vastuvõtmise akt ning sellele

lisatud fotod.

3. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. septembri 2025. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja ja vastustaja vahel 16. aprillil 2008 sõlmitud vara tasuta kasutamise lepingu alusel

oli kaebaja kasutuses Uhti külas Valgekõrtsi tee 22 paiknev hoonestatud kinnisasi.

Kambja Vallavolikogu tegi 27. augustil 2025. a otsuse nr 68 öelda leping erakorraliselt üles

alates 1. oktoobrist 2025.

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Kambja Vallavolikogu

27. augusti 2025. a otsus nr 68.

Kaebuse kohaselt vaidlustatud on otsus vormistatud haldusaktina, selles on viidatud, et otsuse

peale võib esitada kaebuse Tartu Halduskohtule. Kohtupraktika põhjal on halduskohtu

pädevuses vaidlused vallavara kasutusse andmise otsustamise üle.

Leping täitis sisuliselt valla ülesannet kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg

1 ja 2 tähenduses - korraldada kultuuri- ja kogukonnategevust ning tagada vastavate kohalike

asutuste ülalpidamine. Lepingul on halduslepingu tunnused. Lepingu punktides 1.2, 3.1.1. ja

3.1.8 on delegeeritud kaebajale avaliku ülesande täitmine - kultuurimajanduse edendamine.

Lepingu punktis 3.1.4 on sätestatud kontrollimehhanism. Leping teenib avalikku huvi.

Vastustaja seisukohtade põhjal oli kaebaja ülesanne tasuta kasutusse antud ruumide

ekspluateerimine selliselt, et arendatakse Uhti küla kogukonnategevusi, muudetakse vald

külastajatele (turistidele) atraktiivseks ning edendatakse ja säilitatakse käsitööd ja

kultuuripärandit.

3. Vastustaja leidis, et vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, sest leping on

võlaõiguslik. Vastustaja ei ole halduskoostöö seaduse (HKTS) § 3 lg 2 alusel volitanud kaebajat

täitma vastustajale seadusega või seaduse alusel pandud haldusülesannet.

4. Tartu Halduskohus tagastas määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

121 lg 1 p 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

Vastustaja on lepingu ülesütlemisel (vaidlustatud otsuses) tuginenud lepingu punktile 5.3, mille

järgi omanik võib lepingu ennetähtaegselt üles öelda, kui selleks on mõjuv põhjus, ning VÕS

sätetele. Vastustaja põhjendas lepingu ülesütlemist sellega, et kaebaja on lepingut oluliselt

rikkunud ning tõi välja, milliseid rikkumisi ta kaebajale ette heidab. Otsuse faktiliseks aluseks

on vastustaja etteheited lepingu konkreetsete punktide rikkumise kohta ning õiguslikuks aluseks

on lepingu ja VÕS sätted. Halduskohtu pädevuse jaatamiseks ei ole piisav vaidlustatud otsuses

sisalduv vaidlustamisviide, seda tuleb kohtuasja asjaoludel pidada ekslikuks.

Kui vallavara kasutusse andmiseks on sõlmitud eraõiguslik leping, siis vaidlused selle lepingu

täitmise, rikkumise, lõpetamise jms üle on eraõiguslikud ja need lahendatakse maakohtus.

Halduskohtu pädevuse jaatamiseks ei ole piisav vaidlustatud otsuses sisalduv vaidlustamisviide,

seda tuleb kohtuasja asjaoludel pidada ekslikuks.

Lepingut ei muuda halduslepinguks see, et lepingu punkti 1.2 kohaselt on lepingu eesmärgiks

Valgekõrtsi kinnisasja kompleksne ja järjepidev kasutamine Uhti küla käsitöökeskusena -

avatud ateljeena. Ka lepingu punktid 3.1.1 ja 3.1.4 (kasutaja kohustus vallata ja kasutada

lepinguobjekti heaperemehelikult ja kooskõlas lepinguga ning lubada omanikul kontrollida

lepinguobjekti seisukorda ning lepingujärgset ja otstarbele vastavat kasutamist) ei viita, et

tegemist võiks olla halduslepinguga. Tegemist on võlaõiguslikus kasutuslepingus tavapäraste

sätetega.

Õige ei ole kaebaja arusaam, et vastustaja andis lepinguga kaebajale üle KOKS § 6 lg 1

sätestatud ülesande korraldada vallas kultuuritööd. Avalik huvi on oluliselt laiem mõiste kui

avalik-õiguslik suhe / vaidlus. Kohaliku omavalitsuse õigused ja võimalused oma vara kasutusse

andmisel on reeglina seotud avaliku huviga. See ei tähenda, et vallavara kasutusse andmiseks

sõlmitud leping on avalik-õiguslik.

Kaebaja väited selle kohta, et vastustaja jättis õigusvastaselt rahuldamata või läbi vaatamata

tema taotlused toetuse saamiseks, väljuvad käesoleva kohtuasja piiridest. Kui kaebaja hinnangul

olid tema taotluste suhtes tehtud otsused õigusvastased, siis oleks kaebajal tulnud need HKMS §

46 lg 1sätestatud kaebetähtaja jooksul vaidlustada.

5. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu

määrus tühistada ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks ja lahendamiseks halduskohtule.

Kaebaja leiab, et vaidlusalune leping on haldusõigussuhteid reguleeriv leping ning sellega

seonduvad vaidlused peaksid alluma halduskohtule. Vallavara kasutusse andmise otsustamisel

tuleb lähtuda avaliku õiguse põhimõtetest, sealhulgas diskretsiooni kasutamise reeglitest,

avaliku huvi arvestamisest ja võrdse kohtlemise põhimõttest.

Vald andis kinnistu tasuta kasutada mittetulundusühingule, kes ei tegutse ärilisel eesmärgil,

vaid koondab kogukondi ja korraldab avalikke üritusi, kursusi ja programme. Seega ei ole

tegemist klassikalise üürilepingu või ärilise kasutusega, vaid vahendiga, mille kaudu vald täitis

KOKS § 6 lg 1 kohast avalikku ülesannet – kohaliku kultuuri ja kogukonnaelu edendamist.

Õiguste vahekord lepingus, kus kaebajal on eelkõige kohustused, mille määrab ja seab

vastustaja, allutab kaebaja vastustaja kontrollile ning tekitab avalik-õigusliku iseloomuga

subordinatsioonisuhte. Kaebaja on Uhti kõrtsi tegevusi valdavalt ellu viinud vastavalt vastustaja

tahtele ning kaasrahastamisel, mis vastab valla poolt KOKS § 6 lg-s 2 sätestatud kohustuse

täitmisele. Kambja Vallavolikogu majanduskomisjoni 8. veebruari 2024 istungi arutelul käsitleti

Valgekõrtsi hoonet kui „valla kultuuriobjekti“ ning arutati, kas vallal on mõistlik piirkonnas

pidada kahte kultuurikeskust. Lepingu p 3.1.11 (keeld anda üle lepinguobjekti või lepingust

tulenevaid õigusi ja kohustusi kolmandatele isikutele) ilmestab seda, et vastustajal oli äratuntav

huvi selle vastu, et kultuurimajanduse korraldamine on volitatud kaebajale, mitte mõnele

kolmandale isikule või et seda pakutakse mõne kolmanda isiku kaudu või kaasabil.

HKTS § 3 lg 4 teine lause sätestab, et kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida

tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga.

Lubatav ei ole suva alusel otsustada, et vaidlustatud otsuse vaidlustamisviide on ekslik, kuid

lepingus sisalduv viide lahendada vaidlused Tartu Maakohtus ei ole ekslik.

6. Vastuses määruskaebusele vaidleb vastustaja määruskaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Vastustaja hinnangul nähtub lepingust selgelt poolte tahe sõlmida eraõiguslik leping.

Vaidlustatud otsus vastab lepingu punktis 5.3 nimetatud eraõiguslikule kirjalikule

tahteavaldusele.

Munitsipaalvara kasutusse andmine toimub mitmeastmelises menetluses: esmalt valib KOV

isiku, kellele vara antakse; seejärel vormistatakse valik korraldusega lepingu sõlmimiseks; ning

lõpuks sõlmitakse eraõiguslik leping ja poolte vahel tekib eraõiguslik suhe.

Ebaõige on väide, et pooltevahelise lepingu kaudu korraldab vald avaliku ülesande täitmist.

Eraõigusliku lepingu sõlmimisele suunatud munitsipaalvara kasutusse andmist reguleerivad

avaliku õiguse normid, kuid see ei anna alust käsitada lepingust tekkinud vaidlust avalik-

õigusliku vaidlusena. Vaidlused pooltevahelise lepingu täitmise ja lõpetamise tingimuste üle on

oma olemuselt tsiviilõiguslikud ja tuleb lahendada maakohtus.

Kaebaja on juba asunud enda õigusi kaitsma maakohtus ning sama vaidlust ei tohiks pidada

paralleelselt mitmes kohtus. Samasisuline vaidlus samade poolte vahel on käimas täna

tsiviilkohtus (tsiviilasi nr 2-25-16252).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohtu hinnangul ei kuulu määruskaebus rahuldamisele. Halduskohus selgitas

kehtivale õigusele ja kohtupraktikale tuginedes loogiliselt jälgitavalt, miks kaebaja ja

vastustaja vahel sõlmitud kinnisasja tasuta kasutamise lepingu järgne õigussuhe on

eraõigussuhe. Eraõigussuhtest tekkinud vaidlused tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud korras maakohtus. Seega ei ole halduskohus pädev kaebust läbi

vaatama. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ning jätab

põhjendused kordamata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Kaebaja leiab jätkuvalt, et vastustajaga 16. aprillil 2008 sõlmitud vara tasuta

kasutamise leping on haldusleping ja seega õigussuhe vastustajaga avalik-õigusliku

iseloomuga.

9. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

10. Iseenesest on õige, et kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmine otsustatakse

haldusmenetluses. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p ja § 34 lg 2

järgi on kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses valla või linna vara valitsemise korra

kehtestamine. Volikogu 25. oktoobri 2012. a otsusega nr 38 kehtestatud Kambja valla

valitsemise korra § 25 lg 1, § 15 lg 1 p 2 ja § 16 lg 1 kohaselt võib Kambja valla vara anda

tasuta kasutusse ning kaebajaga sõlmitud lepingu tingimustel on kasutusse andmise otsuse

tegemine vallavolikogu pädevuses. Vara kasutusse andmise otsust tuleb põhjendada (korra §

25 lg 7). Vara kasutusse andmist otsustades tegutseb vastustaja avaliku võimu volitust

kasutades. Vara kasutusse võtta sooviv isik ei ole vallaga võrdses positsioonis. Tal on

subjektiivne õigus eelkõige sellele, et vald lahendaks isiku taotluse ja otsustaks vara kasutusse

andmise kehtivate normide alusel õiguspäraselt. Otsus vara kasutusse andmise kohta on

haldusakt ning loob isikule õiguse nõuda vallavara tasuta kasutamise lepingu sõlmimist (korra

§ 25 lg 8). Seega ei anna vormikohane otsus anda vallavara tasuta kasutusse isikule veel

õigust vara kasutada. See õigus tekib vara tasuta kasutamise lepingu alusel. Vara tasuta

kasutamise leping on olemuslikult eraõiguslik (VÕS § 389), nagu teisedki kasutuslepingud (vt

VÕS 3. osa). Vara kasutusse andja ja kasutaja vahel ei ole subordinatsioonilist suhet. Kumbki

lepingu pool võib nõuda teiselt lepingu tingimuste järgimist, kui seadus teisiti ette ei näe.

Pooltel ei ole aga õigust muuta lepingu tähtaega ega muid tingimusi ühepoolselt.

11. Vastustaja toob seega põhjendatult välja, et vallavara kasutusse andmine toimub

mitmeastmelise menetlusena, milles haldusmenetlus viib eraõigusliku kasutuslepingu

sõlmimisele ja on aluseks poolte vahelisele eraõiguslikule suhtele. Õige on seegi, et

pikaajalise ja järjepideva kohtupraktika kohaselt jäävad lepinguõiguslikud vaidlused

eraõiguslikuks ka siis, kui üheks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik (vt 3-3-4-1-15 p 9

ja seal viidatud praktika). Määravaks on seejuures, kas avaliku võimu kandja seisund suhtes

teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt, samaväärne seisundiga,

milles võivad olla eraisikud (sealsamas).

12. Ringkonnakohus jagab arusaama, et vaidlusaluses lepingus poolte õiguste ja

kohustuste tasakaal on eraõigussuhetes tavapärane. Vastustaja ei ole saanud käsuõigust

kaebaja suhtes ega voli otsustada lepingu olulisi tingimusi ühepoolselt. Lepingu lõpetamine

või ülesütlemine on erandlikult võimalik ka ühe lepingupoole tahteavaldusega. Sellele

vaatamata nähtub lepingu punkti 5 sätetest ilmekalt, et lepingulises suhtes ei ole vastustaja

eraisikust erinevas seisundis. Nii lubab lepingu p 5.3, millele vastustaja tugineb vallavolikogu

vaidlustatud otsuses, lepingu ennetähtaegselt üles öelda, kui selleks on mõjuv põhjus.

Kaebajal seevastu on lepingu p 5.2 järgi õigus leping üles öelda igal ajal sõltumata põhjusest.

13. Tõsi, mõnevõrra arusaamatult näib lepingu p 5.4 andvat samasuguse õiguse lepingu

mõlemale poolele. Kuid see ega kaebaja viidatud p-s 3.1.4 sätestatud omaniku õigus

kontrollida asja kasutamist ei anna vastustajale rohkem õigusi, kui võib pidada tavapäraseks

eraõigusliku kasutussuhte korral. Nagu halduskohus selgitas, on asja kasutamise tingimuste

seadmine ja omanikul nende järgimise kontrollimise võimaldamine omane eraõigussuhtele.

Seeläbi ei ole kaebaja allutatud avaliku võimu teostamisele, vaid üksnes lepingulisele

kohustusele kasutada asja kokkulepitud tingimustel.

14. Kokkuvõttes ei ilmne lepingu tingimustes midagi, mis osutaks võimalusele, et

tegelikkuses tegutseb vastustaja lepingulises suhtes võimupositsioonil.

15. Ringkonnakohus osutab siinkohal veel sellele, et kui tugevam lepingupool on lepingu

tingimustena ette näinud sätteid, mille osas teisel poolel ei olnud võimalik läbi rääkida, siis

võib tegemist olla lepingu tüüptingimustega (VÕS § 35 lg 1). Kui sellised tingimused

kahjustavad teise poole õigusi ebamõistlikult, ei saa sellest veel järeldada, et lepinguliste

kohustuste tasakaalu puudumise tõttu oleks tegemist avalik-õigusliku suhtega. Ebavõrdsete

poolte korral näeb VÕS ette eraõiguslikud õiguskaitsevahendid nõrgema poole kaitseks.

Seetõttu peab suhte avalik-õigusliku iseloomu jaatamiseks esinema lepingu tingimustes selge

avalik-õiguslik element.

16. Kaebaja hinnangul on selliseks elemendiks asjaolu, et vastustaja täidab lepingu kaudu

avalik-õiguslikku ülesannet, s.o kohaliku kultuuri ja kogukonnaelu edendamist. Ka selle

seisukohaga ei saa nõustuda.

17. Kaebajaga sõlmitud leping võib tõepoolest soodustada avalikku huvi. See ei muuda

vara kasutusse andmise lepingut aga veel halduslepinguks. Vastustaja ja halduskohus

selgitasid asjakohaselt, et kohaliku omavalitsuse tegevus oma vara kasutamisel ühel või teisel

viisil enamasti seondub avaliku huviga. Haldusleping on leping, mis reguleerib

haldusõigussuhteid (HMS § 95 lg 1). Seega peab lepingu kvalifitseerimiseks halduslepinguks

lepinguga reguleeritavatel suhetel olema avalik-õiguslik sisu. Avalik-õiguslik element ei ole

aga pelgalt see, et lepingust tuleneb kaebajale kohustus kasutada vara konkreetsel viisil ja

lubada seda kasutada ka kolmandatel isikutel. Kaebaja leiab ekslikult, et seeläbi on vald

andnud kaebajale üle avaliku ülesande täitmise. Kaebaja kasutusse antud kinnisasjal toimuva

tegevuse läbiviimine ja korraldamine ei ole vastustaja seadusest tulenev ülesanne.

Halduskohus tõi õigesti välja, et kellelgi ei ole subjektiivset õigust nõuda vastustajalt just

sedalaadi kultuuri- või ühistegevuse tingimuste loomist. Juba seetõttu ei saanud vastustaja

seda ülesannet kaebajale üle anda. Lepingu sõlmimisega vastustaja eeldatavalt soodustab

kuultuurielu kohaliku omavalitsuse territooriumil, kuid ei anna kultuurielu korraldamise

kohustust üle kaebajale.

18. Olukorras, kus vastustajat ei volitatud avalikku ülesannet täitma, ei ole asjakohane

viide HKTS § 3 lg-le 4. Säte seab eelduse, et tegemist on halduslepinguga üksnes juhtudeks,

kui lepinguga volitatakse isikut haldusülesannet täitma.

19. Halduskohtust erinevale järeldusele ei vii ka kaebaja väited, et kaebaja tegutseb

mittetulundusühingu vormis, kuid ometi peab kandma lepingu eseme kasutamise kulud,

samuti et vastustaja ei määranud kaebajale tegevustoetust 2024. ja 2025. aasta eest. Need

väited ei seondu vaidlusalusest lepingust tekkinud suhte õigusliku kvalifikatsiooni

küsimusega.

20. Ka kaebaja kasutusse antud vara kasutustingimuste täitmise arutelust 8. veebruari

2024. a Kambja Vallavolikogu majanduskomisjoni istungil ei saa teha järeldusi poolte

lepingulise suhte iseloomu kohta. Nagu eespool märgitud, ei muuda vara kasutamisega seotud

avaliku huvi jaatamine kasutussuhet automaatselt avalik-õiguslikuks.

21. Kaebajal on õigus selles, et vaidlustatud otsuse vaidlustamisviide, mis suunab kaebaja

oma õiguste kaitseks esitama kaebuse halduskohtule, ning lepingus sisalduv säte vaidluste

lahendamisest maakohtus on omavahel vastuolus. Samas eksib kaebaja selles, nagu oleks

halduskohus paljasõnaliselt lugenud vaidlustatud otsuse vaidlustamisviite ekslikuks.

Halduskohus põhjendas arusaadavalt seisukohta, et poolte suhe on eraõiguslik. Selle

seisukoha valguses on mõistetav halduskohtu hinnang, et vaidlustatud otsuse

vaidlustamisviide on ekslik. Kahe dokumendi vastuolus olevad vaidlustamisviited ei saa

mõlemad samaaegselt olla õiged. Seetõttu tuleneb siit hinnang, et lepingus sätestatud

vaidluste lahendamise kord vastab lepingu eraõiguslikule iseloomule.

22. Ringkonnakohus ei näe seost kaebaja viidatud KOKS § 6 lg 2 ja käesoleva vaidluse

vahel. Säte paneb kohaliku omavalitsuse üksusele kohustuse korraldada normis nimetatud

asutuste ülalpidamist. Kaebaja aga ei ole vastustaja omanduses olev asutus.

23. Vastustaja tõi asjakohaselt esile sellegi, et kaebaja on asunud kaitsma oma õigusi ka

maakohtus. Nimelt on kaebaja esitanud hagi, nõudes tuvastada vaidlusaluse lepingu kehtivus

(tsiviilasi nr 2-25-16252). Ringkonnakohus võtab vastustaja esitatud sellekohased tõendid

(hagiavaldus, Tartu Maakohtu 1. ja 15. oktoobri 2025. a määrused) asja materjalide juurde.

Tõenditest nähtub, et tegelikkuses kaebaja vähemalt möönab, et vara tasuta kasutamise

lepingust tulenev õigussuhe vastustajaga on eraõiguslik.

24. Vastustaja esitatud Kambja vallavanema 30. septembri 2025. a käskkirjal nr 10-1/29 ja

1. oktoobri 2025. a vara üleandmise-vastuvõtmise aktil ning sellele lisatud fotodel ei ole asja

lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2). Ringkonnakohus jätab need asja juurde võtmata.

Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/