2-23-114778/14 · Pärnu Maakohus Rapla kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Heli Käpp

Tsiviilasja number

2-23-114778 (menetlus nr 3, digitaalne menetlus)

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14. veebruar 2025, Rapla (kuupäev parandatud 14.02.2026

määrusega)

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ (endine OK Incure OÜ) hagi A. I. vastu

põhivõla 1631,55 eurot, intressi 154,10 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 258,66 eurot ja võla

sissenõudmiskulude 35 eurot väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2079,31 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ,

registrikood 11542046); lepinguline esindaja Anzhela

Ternikova (e-post: XXX)

Kostja: A. I. (isikukood XXX, registris viimane teadaolev

elukoht: XXX, tegelik elukoht teadmata, e-post XXX)

Menetlemise viis

Kirjalik menetlus (TsMS § 405 lg 1 ja § 444 lg 2)

Kostjale

dokumentide

kättetoimetamine

A. I.-le on täpsustatud hagiavaldus ja menetlusse võtmise

määrus kätte toimetatud TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel

avalikult, väljavõtte avaldamisega 04. aprillil 2024

väljaandes Ametlikud Teadaanded; dokumendid loetakse

kostjale kättetoimetatuks 20. aprillil 2024

RESOLUTSIOON

Juhindudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg-st 1, § 113 lg-st 1, § 164 lg-te 1 – 3, § 4034 lg-st 7,

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 108 lg-st 1, § 163 lg-st 1, § 405 lg-st 1 ja § 444 lg-st 4,

kohus otsustas:

1. Rahuldada B2 Impact OÜ hagi A. I. vastu osaliselt.

2. Välja mõista A. I.-lt (A. I.) B2 Impact OÜ kasuks IPF Digital AS-i ja kostja vahel 31.

mail 2022 sõlmitud krediidikontolepingu nr XXX tulenev põhivõlg 1484,77 eurot.

3. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ hagi A. I. vastu põhivõla 146,78 eurot, intressivõla

154,10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 258,66 eurot ja sissenõudmiskulude 35

eurot väljamõistmiseks.

4. Jätta A. I. kanda tema enda võimalikud menetluskulud ning osaliselt hageja

menetluskulud: hageja tasutud riigilõivust osa, mis vastab rahuldatud nõude järgi

arvutatud hagihinnaga hagi esitamisel nõutavale. Hageja menetluskulud osas, mida ei

jäetud kostja kanda, jäävad hageja enda kanda.

Tsiviilasi nr 2-23-114778

5. Määrata B2 Impact OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 350 eurot

(s.o hageja makstud riigilõiv).

6. Vastavalt menetluskulude jaotusele mõista A. I.-lt (I.) B2 Impact OÜ kasuks

menetluskulude katteks välja 280 eurot (hagi rahuldatud osale vastav osa riigilõivust).

7. Väljamõistetud menetluskuludelt (otsuse tegemise seisuga 280 eurot) on A. I.

kohustatud tasuma B2 Impact OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud

ulatuses

(s.o

poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub 8% aastas. Otsuse tegemise ajal kehtiv viivisemäär on

11,15% aastas) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

8. Kohtuotsuse elektrooniliselt või postiasutuse vahendusel A. I.-le kättetoimetamise

ebaõnnestumisel toimetada kohtuotsus A. I.-le kätte avalikult otsuse resolutsiooni punktide

1-7 ja edasikaebamise korra avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded (TsMS § 317

lg 1 p 1, lg-d 3 - 5). Avaliku kätte toimetamise korral loetakse kohtuotsus kostjale

kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel otsuse väljavõtte väljaandes Ametlikud

Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

1. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte. Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole

edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses. Apellatsioonkaebus

võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on

selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).

2. Kohus täiendab kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsust puuduva osaga, kui

menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist

esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama.

Otsuse täiendamine lahendatakse sel juhul kirjalikus menetluses ning teist poolt sellest ei teavitata.

Otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg uuesti

kulgema täiendava otsuse kättetoimetamisest arvates. Kui menetlusosaline ei ole kohtule kümne

päeva jooksul teatanud soovist kirjeldava ja põhjendava osata otsuse peale apellatsioonkaebust

esitada, loetakse, et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud (TsMS § 444 lg 4, §

448 lg 41 ja lg 42).

3. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil

(TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7).

4. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks

määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

5. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda

apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. Seaduses sätestatud

tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

2 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-114778

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ) esitas 04. aprillil 2023 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja A. I.-lt põhivõla ja kõrvalkulude katteks 2210,72 euro

saamiseks. Kohus tegi makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul võlgnikule

kätte toimetada. Seetõttu 16. mail 2023 maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja nõue anti üle Viru

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Viru Maakohus jättis avalduse käiguta,

määras hagejale tähtaja põhjendatud nõude esitamiseks hagiavalduse vormis ning täiendava

riigilõivu tasumiseks.

2. Hageja esitas Viru Maakohtule 01. juunil 2023 põhjendatud nõudega hagiavalduse, milles

palub kostjalt A. I.-lt välja mõista põhivõlgnevuse 1631,55 eurot, intressi 155,93 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 258,66 eurot ja sissenõudmiskulud 50 eurot.

Hagiavalduse kohaselt IPF Digital AS (laenuandja) ja kostja sõlmisid 31. mail 2022

krediidikontolepingu nr XXX, mille kohaselt laenuandja andis kostjale korduvkasutatavat krediiti

limiidiga 1640 eurot. Kostja sai laenu kokku 1648 eurot: laenusummad 1100 eurot, 500 eurot ja 48

eurot kanti kostja arvelduskontole üle vastavalt 31. mail 2022, 20. juulil 2022 ja 04. augustil 2022.

3. Kostja kohustus tasuma krediidi kasutamise eest intressi 41,04% aastas ning krediidikulukuse

määraks oli 50,55% aastas. Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et krediit võetakse

kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse tagasimaksena. Viivisemäär

oli võrdne intressimääraga, s.o 41,04% aastas. Kostja kohustus igakuiselt tasuma vähemalt

krediidiandja poolt väljastatud arvel näidatud miinimumosamakse. Igakuine miinimummakse

arvutati vastavalt annuiteetmakse põhimõttele ning arvestamise aluseks võeti periood 60 kuud.

4. Kostja pidi tegema igakuiseid makseid krediidi põhiosa ja intressi katteks krediidiandja poolt

edastatud arvete alusel. Kostja võttis kasutusse krediidi 1648 eurot, kuid oma kohustust tasuda

võlgnevus igakuiste maksetena ta ei täitnud, jättes tasumata 2022. a oktoobrikuu, novembrikuu ja

detsembrikuu osamaksed. Krediidiandja saatis kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse 21.

detsembril 2022 võla tasumise tähtajaga kuni 10. jaanuar 2023, ütles lepingu üles 11. jaanuaril

2023 ning loovutas lepingust tulenevad nõuded hagejale, teavitades sellest kostjat 11. jaanuaril

2023.

5. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja laenusumma katteks 163,23 eurot, seejuures põhivõla

katteks läks 16,45 euro, intressi katteks 146,54 eurot ja viivise katteks 0,24 eurot. Viimase

tagasimakse tegi kostja 18. oktoobril 2022 summas 71,19 eurot. Pärast lepingu lõppemist kostja

ühtegi tagasimakset ei teinud ning hageja ees põhivõlgnevus jäi 1631,55 eurot (1648,00 – 16,45

eurot).

Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlalt 1631,55 eurolt tasumata intressi (41,04% aastas)

alates 19. oktoobrist 2022 kuni 11. jaanuaril 2023 lepingu ülesütlemiseni 155,93 eurot.

Hageja on arvestanud põhivõlalt 1631,55 eurot viivist 12. jaanuarist 2023 kuni hagi esitamiseni

01. juunil 2023 intressiga võrdses määras 41,04% aastas, kokku summas 258,66 eurot.

Hageja nõuab VÕS § 113² lg-le 2 tuginedes kostjalt ka sissenõudekulude 50 euro väljamõistmist.

6. Hageja arvates krediidiandja järgis laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Enne laenu andmist ning krediidilimiidi tõstmist kontrollis krediidiandja kostja

krediidivõimelisust, lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõttest. Kostja esitas 31. mail 2022

krediidikonto taotluse limiidiga 1640 eurot. Laenu taotluse esitamisel märkis kostja, et tema

netosissetulek on 1250,00 eurot, igakuised kohustused on kokku 1050 eurot, ülalpeetavaid 0.

Tulenevalt kostja poolt edastatud andmetest töötas kostja ettevõttes XXX. Samuti kontrollis

krediidiandja, et laenulepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal ühtegi kehtivat maksehäiret. Kostja

pangakonto väljavõtet hageja ei esitanud.

3 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-114778

6. Viru Maakohus edastas 19. juuli 2023 määrusega hagiavalduse kostja elukoha järgi (XXX)

lahendamiseks Pärnu Maakohtule. Pärnu Maakohus 19. veebruari 2024 määrusega jättis

hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks käiguta - kohus täitis tarbijakrediidi sätete osas

selgitamiskohustust, küsis hagejalt täiendavaid selgitusi ja tõendeid tarbijakrediidilepingu

kehtivust mõjutavate asjaolude kohta, tagasimaksete ümberarvestuse ning määras puuduste

kõrvaldamiseks tähtaja.

7. 26. märtsil 2024 esitas hageja täpsustatud hagiavalduse, milles vähendas sissenõudmiskulu

nõuet 50 eurolt 35 eurole, muus osas jäi seni esitatud nõude juurde.

Hageja täpsustas, et kostja krediidivõimekuse hindamiseks tehti päring Eesti pensionikeskusesse

eesmärgiga arvutada välja ja tuvastada isiku sissetulek. Registri andmete kohaselt kostja sissetulek

oli 1271,76 eurot. Krediidivõimelisuse arvutustes võttis krediidiandja aluseks taotluse andmete ja

Pensioniregistri andmete võrdluses neist väiksema, s.o kostja poolt väidetud sissetuleku 1250

eurot. Kuna kostja avaldatud ülalpeetavate arv oli 1, siis arvestas krediidiandja iga ülalpeetava

kohta 100 eurot. Majapidamiskulude hulka arvestas krediidiandja 800 eurot KAVS § 49 lg 1 p 4

alusel. Finantskohustuste hulka arvestati kostja poolt öeldud 250 eurot. Vaba raha jäägiks kujunes

110 eurot (minimaalselt nõutav 0 eurot).

8. Hageja esitas ka täiendavad selgitused ning nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks

leidma, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja selgitas (p 21), et kostja sai krediiti kogusummas 1648 eurot, lepingu kehtivuse ajal tegi

tagasimakseid kogusummas 163,23 eurot, millest 16,45 eurot arvestati põhiosa katteks, 146,54

eurot intressi katteks ja 0,24 eurot viivise katteks. Juhindudes VÕS § 4034 lg 7 määrab hageja

ümberarvestuse korral kõik tagasimaksed põhiosa katteks. Sellisel juhul kostja võlgnevus hageja

ees on 1484,77 eurot (1648,00 – 163,23), mida hageja palub kostjalt alternatiivselt välja mõista

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamisel kohtu poolt.

9. Laenu tähtaja ning nõude sissenõutavaks muutumise kohta hageja selgitas, et krediidikonto

leping oli tähtajatu ja tagasimaksegraafikuta. Lähtudes krediidikulukuse määra arvestuse

eeldustest, et krediit võeti kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 võrdse

tagasimaksena, viimane krediidi kasutusele võtmine kostja poolt oli 04. augustil 2022 summas 48

eurot (vt hagiavalduse lisa 2), siis algas tagasimaksmise periood 2022 septembris ning viimane

tähtaeg krediidi tagastamiseks oleks sel juhul 2023 augustis. Kostja ei ole krediiti tagastanud,

mistõttu hageja leiab, et tema nõue on hagi täpsustamise ajaks 2024 märtsis igal juhul

sissenõutavaks muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes.

10. Pärnu Maakohus võttis 27. märtsil 2024 hagiavalduse menetlusse. Kostjale toimetati

menetlusse võtmise kohtumäärus ja hagimaterjalid kätte avalikult, TsMS § 317 lg 12 alusel

väljavõtte avaldamisega 04. aprillil 2024 väljaandes Ametlikud Teadaanded. Dokumendid loeti

kostjale kättetoimetatuks 20. aprillil 2024. Seega möödus hagile vastamiseks määratud 14-päevane

tähtaeg 06. mail 2024 kell 24.00, kostja ei ole kohtule midagi esitanud.

11. 14. veebruaril 2025 (otsuses ekslikult märgitud 14. veebruar 2024, kohus parandas otsuse

kuupäeva 10. veebruari 2026 määrusega) kohus tegi lihtmenetluses sisulise otsuse, vormistades

selle kirjeldava ja põhjendava osata. Hageja taotlusel kohus täiendab kohtuotsust puuduva osaga.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Kohus, tutvunud esitatud seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid

leiab, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata.

13. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes

üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik

oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike

väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis

4 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-114778

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Tehingu tühisuse aluseid peab kohus kontrollima omal algatusel (vt RKTKm 03.04.2018 nr 2-16-

18835, p 11; RKTKo 05.04.2017 nr 3-2-1-17-17, p 20). Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu

kohustus, vaid õigus (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-21-17, p 16).

14. Eeltoodu ja TsMS § 405 lg 1 alusel kohus lahendab asja kirjalikus menetluses ja teeb sisulise

lahendi. TsMS § 444 lg 2 alusel kohus vormistab otsuse lihtsustatud kirjeldava ja põhjendava

osaga.

15. Hageja poolt hagiavalduses esitatud ja kostja poolt TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause kohaselt

omaksvõetud asjaoludel ei ole kostja kohaselt täitnud laenuandjaga 31. mail 2022 sõlmitud

laenulepingust nr XXX tulenevaid rahalisi kohustusi. Hagiavalduses kirjeldatud asjaoludel tuleneb

kostja vastu esitatud nõue tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5, § 396 lg 1 ja §

402 lg 1 mõistes. Laenulepingust tulenevaks laenuandja põhikohustuseks on anda laenusaajale

rahasumma, laenusaaja põhikohustus on tagasi maksma sama rahasumma (VÕS § 396 lg 1).

Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

laenuandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS § 402 lg 1). Tarbija

võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus-

või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).

16. VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele

kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse

hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1.

jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. VÕS § 406 lg 1 p-st 1 tuleneb, et

krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase

protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et

tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad

oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel.

17. Hageja esitatud andmetel sai kostja 31. mail 2022 sõlmitud laenulepingu alusel laenu kokku

1648 eurot intressimääraga 41,04% aastas, muid tasusid ei lisandunud. Laenulepingu kohaselt tuli

kostjal annuiteetmaksete põhimõttel tagastada laen ja tasuda intressi krediidandja esitatud arvete

alusel, minimaalse kuumakse arvutamise perioodiks oli 60 kuud (kogu krediidi kasutuselevõtu

järel oli oktoobris 2022 minimaalne kuumakse 65 eurot (dtl 208). Krediidi kogukuluks on

hagiavalduses ning lepingus standardinfo teabelehel märgitud 2031,82 eurot, aastaintress 41,04%

ja krediidi kulukuse määraks 50,55% krediidilimiidiga 1640 eurot (hagiavalduse p 8 (dtl 164),

teabeleht (dtl 196)). Finantsinspektsiooni tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on

hageja poolt välja toodud andmete (antav krediit, kuumaksete arv ja aastaintress) alusel krediidi

kulukuse määr 49,71%. Laenulepingu sõlmimise ajal maikuus 2022 kehtinud, Eesti Panga poolt

30.11.2021 avaldatud krediidi kulukuse määr oli 16,95% ning selle kolmekordne määr 50,85%.

Seega krediidi kulukuse määr lepingus on lubatud piirmäärast madalam ning laenuleping nr XXX

on krediidi kulukuse määra poolest kehtiv.

18. Samuti on laenulepingu ülesütlemine kehtiv hagejavalduse kirjeldatud ja tõendatud asjaoludel.

Krediidiandja esitas 11. jaanuaril 2023 kostjale lepingu ülesütlemise avalduse ja nõude hagejale

loovutamise teate (dtl 211). Selleks ajahetkeks oli kostja võlgnevuses kolme osamakse tasumisega

(oktoober – detsember 2022), seega oli lepingu ülesütlemise esmane eeldus täidetud (poolte

kokkulepe ülesütlemise kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Täidetud on ka edutu

kahenädalase täiendava tähtaja andmise nõue, sest 21. detsembril 2022 saatis laenuandja kostjale

lepingu ülesütlemise hoiatuse tähtajaga 10. jaanuar 2023 (dtl 205). Kuna kostja jäi võlgnevusse

kolme järjestikuse osamaksega, oli krediidiandjal VÕS § 416 lg 1 tulenev alus leping üles öelda.

5 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-114778

19. Kohus leiab aga, et laenuandja ei ole järginud VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld.

Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 403⁴ lg 1). Vastutustundliku laenamise

põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on

hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline (VÕS § 403⁴lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija

suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

VÕS § 4034 lg 13).

20. VÕS § 4034 lg-tes 2–4 sätestatu näeb ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt

asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste

andmise kohustus on laenuandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab

laenuandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt laenuandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3

ja 4. Laenuandjate ja- vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg 3 sätestab, et laenuandja või -

vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades

käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja

tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 sätestab, et

laenuandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta,

tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud laenuasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave

ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse

põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama laenuandja. Kuivõrd laenuandja

loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Hageja ei ole

kohtule esitanud hagis ega hilisemas, märtsis 2024 esitatud seisukohas andmeid, et laenuandja on

järginud kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

21. Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt kogunud

andmeid kostja krediidivõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Laenuandja võib

tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades

andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on

laenuandjal. Laenuandja lähtus kostjale krediidi andmisel kostja poolt täidetud taotluses esitatud

andmetest ning päringutest avalikest andmebaasidest, kuid ei küsinud kostjalt konto väljavõtet, et

kindlaks teha kostja tegelikud igakuised sissetulekud ja finantskohustused. Kuigi hageja väitel oli

tegemist väikese laenutootega, siis juhul, kui kostjal on mitu sellist väga suure intressimääraga

laenutoodet samal ajal, võivad need märkimisväärselt mõjutada tarbija krediidivõimet edasiste

laenude võtmiseks. Kohus juhib tähelepanu, et krediidiandjale kehtiv hoolsuskohustus tarbija

tegeliku maksevõime kindlaks tegemiseks ei saanud laenuandjale mais 2022 teadmata või üllatav

olla. Näiteks on Tallinna Ringkonnakohus 08. novembri 2021 kohtuotsuses nr 2-20-106661 p-s 55

rõhutanud varasemat kohtupraktikat, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks tuleb

minimaalselt nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Antud seisukohta toetab

Riigikohus 24. novembril 2023 tehtud tsiviilasja 2-21-13098 kohtumääruse p-s 18. Hagiavalduse

asjaoludest nähtub, et laenuandja kostjalt pangakonto väljavõtet ei nõudnud. Hageja ei tuginenud

ka sellele, et laenuandja oleks kostjalt nõudnud dokumente oma krediidivõimelisuse kohta või

vähemalt teinud ettepaneku neid esitada. Hindamaks õigesti krediidivõtja maksevõimet, pidi

laenuandja lisaks kohustuste olemasolule täpsustama ka krediidivõtja kulutusi, mida samuti tehtud

ei ole.

22. Kohtu hinnangul jättis laenuandja täitmata kohustuse kontrollida talle kostja poolt esitatud

andmeid ja seega kostja krediidivõimekust. Üksnes pensioniregistrist nähtuv sissetulekute suurus

ning maksehäirete puudumine ei võimalda jõuda järeldusele, et kostja oli tegelikult

6 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-114778

krediidivõimeline olukorras, kus hageja väitel krediidiandja arvestas kostja sissetulekuks 1250

eurot ja kostja majapidamiskulude hulka kostja öeldud 800 eurot, finantskohustuste hulka kostja

öeldud 250 eurot, ühe ülalpeetava kuluks 100 eurot (tegelikult kostjal ülalpeetavaid ei olnud) ning

vaba raha jäägiks kujunes 110 eurot (hageja väitel minimaalselt nõutav oli 0 eurot) (hagiavalduse

täienduse p 5, dtl 163). Eeltoodud arvutustest nähtub, et laenuandja ilmselt ei süvenenud üldse

kostja esitatud andmetesse ning analüüs on ebausaldusväärne.

Hagiavalduse täiendusse (punkt 4, dtl 162) on kleebitud raskesti loetav inglise keelne fragment

teadmata päritoluga dokumendist, mille hageja väidab olevat laenuandja IT-süsteemi

automatiseeritud päringu vastuse pensioniregistrist saadud maksuandmetele, kuid tegelikult ühtegi

tõendit vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kinnitamiseks hageja ei ole esitanud.

23. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja

krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS §

4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Hageja saab

seega nõuda kostjalt põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu

väljastamisest kuni lepingu lõppemiseni või kehtiva ülesütlemiseni. VÕS § 4062 lg 3 neljanda

lause kohaselt peaks krediidiandja sel juhul uuesti määrama tagasimaksed, arvestades

intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohus on seda

hagejale selgitanud 19. veebruari 2024 puuduste kõrvaldamise määruses (dtl 149 – 151).

24. Hageja 26. märtsil 2024 esitatud hagiavalduse täienduses (p 21- 23, dtl 169) märgib, et

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral kostja hagejale peale põhivõla muid

tasusid ei võlgne, mistõttu arvestab hageja kõik lepingu kehtivuse ajal tehtud tagasimaksed

summas 163,23 eurot krediidisumma katteks. Sellisel juhul kostja on hagejale võlgu 1484,77 eurot

(1648 – 163,23). Hageja palub juhul, kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on

rikutud, kohtul välja mõista kostjalt põhivõlgnevus 1484,77 eurot. Intressi nõuet ega intressi

ümberarvestust hageja selleks puhuks kohtule ei esitanud.

25. Kuivõrd kostjal puudus kohustus tasuda muid tasusid peale põhinõude ning hageja intressi osas

VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras ümberarvutust ei ole kohtule esitanud, siis mõistab kohus kostjalt

hageja kasuks laenulepingu alusel välja põhivõlgnevuse 1484,77 eurot (1648,00 – 163,23) ning

jätab intressinõude rahuldamata.

26. Lisaks põhivõlale hageja palub 26. märtsil 2024 täpsustatud hagiavalduse punktis 22 (dtl. 169)

välja mõista viivise seadusjärgses määras arvestatuna alates lepingu ülesütlemisest 11. jaanuarist

2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 31. mail 2023 summas 60,22 eurot (viivisearvestus lisa 12).

Täiendavalt palub hageja välja mõista sissenõudmiskulu summas 35 eurot, kuivõrd tegemist on

õiguskaitsevahendiga, mis ei ole seotud vastutustundliku laenamisega.

27. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks

tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu hageja intressiga

võrdses määras viivise nõue on õigusliku aluseta. Kohus on seisukohal, et VÕS § 4034 lg 7

võimaldab jätta rahuldamata lisaks krediidiga vahetult seotud tasudele ka hageja viivise- ja

sissenõudmiskulude hüvitamise nõude. Võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisega tekitanud olukorra, kus ta peab tegema võla sissenõudmiseks kulutusi. Viivisenõue

on hagejal seetõttu, et tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud. Tarbijast kostja ei ole

kohustust tähtaegselt täitnud, sest talle anti vastutustundetult laenu olukorras, kus tarbija ei oleks

pidanud üldse laenu saama. Vastutustundliku laenamise põhimõte on kehtestatud just selliste

olukordade ärahoidmiseks.

28. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt

uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.

jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut

7 (8)

Tsiviilasi nr 2-23-114778

tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja

sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata.

29. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1484,77 eurot. Võlgnevus

muutub selles osas sissenõutavaks alates kohtuotsuse jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda

põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates põhivõla

väljamõistmise kohtuotsuse jõustumisest.

30. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi osaliselt: kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja VÕS

§ 100, § 101 lg 1 punktide 1 ja 6, § 108 lg 1 ning § 396 lg 1 alusel põhivõlgnevuse 1484,77 eurot

ning viivise põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest. Intressi ümberarvestust ega nõuet hageja 26. märtsil 2024 seisuga ei

esitanud. VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid tasusid, seega jääb

hageja nõue ülejäänud osas (intress, sissenõudekulud ja viivis perioodi eest enne kohtuotsuse

jõustumist ning alates kohtuotsuse jõustumisest viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määra ületavas osas) rahuldamata.

31. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib

menetlust lõpetavas lahendis menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab hageja menetluskulud

poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning kostja menetluskulud jätab kohus täies

ulatuses kostja kanda. Kostja ei ole menetluses reaalselt osalenud ning tal ei saa olla tekkinud

menetluskulusid, mille hüvitamist hagejalt nõuda.

32. Hageja taotles kostjalt välja mõista hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

põhi- ja kõrvalnõudeid kokku 2079,31 eurot. Kohus rahuldab hageja poolt esitatud nõude osaliselt,

1484,77 euro ulatuses, s.o 71% ulatuses. Kohus leiab, et kostja kanda tuleb jätta tema enda kulud

ning hageja kuludest riigilõiv, mis vastab rahuldatud nõuete järgi määratava tsiviilasja hinnaga

hagi esitamisel nõutava riigilõivu suurusele ning ülejäänud hageja kuludest 71%. Hageja kulud

osas, mis ei jää kostja kanda, jäävad hageja enda kanda.

33. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse. Hageja hagiavalduses (dtl 161) taotleb menetluskuluna kostjalt välja mõista

maksekäsu kiirmenetluses ja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu kokku 350 eurot ning

menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest arvestatava viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras. Lepingulise esindaja tasu ega muude menetluskulude hüvitamist hageja ei nõua.

TsMS § 138 lg-te 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Kohtukuluks on muu hulgas riigilõiv. Riigilõivu suurus on seaduses kindlaks määratud,

riigilõivu tasumine on kohtusse pöördumise eeldus. Kohus hindab põhjendatud kohtukuludeks

tasutud riigilõivu 350 eurot. Rahuldatud nõuete summa järgi määratava tsiviilasja hinnaga

(1484,77 eurot) tulnuks hagejal hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõivu 280 eurot. Vastavalt

menetluskulude jaotusele tuleb kostjal see summa hagejale hüvitada.

34. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus hageja taotlusel märgib kohtuotsuses, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

Heli Käpp

Kohtunik

8 (8)